MTÜ Kodanik algatab projekti, mille eesmärgiks on isikuvabaduse kinnistamine.

Probleemi kajastamine meedias

Vanurite toimetuleku probleem on olnud aktuaalne juba mitukümmend aastat. Juba 2001. aastal avaldati uurimus „Vananemine Eestis“, mis juhtis avalikkuse tähelepanu üha teravnevale probleemile. Tänaseks on see muutunud juba põletavaks teemaks, mida ilmestab hästi Toivo Tänavsuu artikkel „Inimesed lihtsalt mädanevad ära, nagu õunad“.

Aastal 2018 äratas avalikkuse tähelepanud endise tantsuõpetaja Jane Paberi olukord, kes põdes pöördumatut lihasehaigust ja palus rahalist abi, et finantseerida sõitu Šveitsi, kus pakutakse välismaalastele kalli raha eest abistatud suitsiidi teenust. 2019. aastal ilmus artikkel „Pöördumatut haigust põdevast naisest saab Eesti esimene suitsiiditurist“ ja sama aasta märtsis saigi Jane oma tahtmise. Ilmselt on Eestis veel päris palju inimesi, kelle on analoogne mure ja soov, kuid selle rahuldamine samal viisil käib neile, nagu see käis ka Janele, üle tema rahalise kandevõime.   

Mõtte sünnilugu

Väärika lahkumise projekti idee on sündinud vanuritele ja kroonilisi või raskeid haigusi põdevatele inimeste kannatusi kõrvalt kogedes.

Vanadus ei ole haigus, nagu mõned ametnikud väidavad! Inimese füüsiline keha ammendab oma toimimisvõime vältimatult vanusest või parandamatust haigusest johtuvalt, kuid aktiivse elu lõppemise ja surma saabumise vahele jääb paratamatult periood, mis võib venida aastate või aastakümnete pikkuseks. Selle eluperioodi kogemused pole „väärikad“, vaid need sarnanevad rohkem sellega, mida religioosses kirjanduses kirjeldatakse PÕRGUNA ehk kohana, kus sa omas kehas piinled „aeglasel tulel“.

Probleemi lahendus

Väärika lahkumise projekt tahab pakkuda inimestele, kes on tõusnud ISIKLIKU VABADUSE arenguastmele ning tunnetanud, et nende jaoks on elu poolt pakutavad võimalused ammendunud, õigust ise otsustada oma elu ja surma üle.

Praktikas tähendaks see, et iga inimene, kes tunneb oma elupäevade, füüsiliste või vaimsete, võimaluste ammendumist, saab peale põhjalikku järelemõtlemist siseneda määratud ruumi ning vajutada aegrelee nupule, mis käivitab tema valutu, kiire ja märkamatu keha funktsioneerimise suikumise protsessi. Soovi korral võib ta enne seda võtta unerohtu ja/või mediteerida vaadates ilusaid pilte ja kuulates meditatiivset muusikat.

Käivitataval projektil on planeeritud järgmised etapid:

  • Projekti tutvustamine ja diskussiooni algatamine ühiskonnas – oleme loonud käesoleva kodulehe ja Facebook`i lehe, millel igaühel on võimalus avaldada oma mõtteid „VÄÄRIKA VANANMISE“ ja „ÕIGUSE SURRA“ teemadel.
  • Ühiskonna valmisoleku hindamine – uurida ühiskonna meelsust kirjeldatud teenuse pakkumise valmisoleku suhtes Eestis. Positiivse meelsuse korral minnakse projektiga edasi.
  • Teenuse koha leidmine – projekti algatusmeeskond näeb ideaalis, et antud teenust tuleks pakkuda linnamelust eemal, mõnes väärikamas kohas, mis võib olla ka näiteks mõisamaja. Kui leidub mõni sellise maja omanik, kes tahaks panustada selle projekti realiseerimisse, siis palun võtke meiega ühendust allolevat maili aadressi kasutades.
  • Teenuse protseduuri kooskõlastamine, mis on vajalik teenuse osutamiseks.
  • Tehnilise lahenduse teostamine teenuse osutamise kohas. Lahenduse loomine nõuab ressursse. Kui austatud lugejate hulgas on inimesi, kes tahaks antud projekti toetada, siis palume võtta ühendust alloleva mailiaadresi kasutades.
  • Teenuse pakkumise käivitamine.

Taustateave

Eesti ühiskond on kiiresti vananev ühiskond, mis ei suuda leida endas vanuritele sobivat kohta. Juba viiekümnestel on raske leida enesele uut töökohta ning paljud pensioniealised on kaotanud üldse elu mõtte! Vaid need, kes suudavad enesele ise sobiva töökoha luua (s.t luua ühe-inimese ettevõtte) või kellel on piisavalt vara, et tagada endale meelelahutust, naudivad oma vanadust.

Ühiskonna seisukohalt on kasvavaks probleemiks see, et töötava elanikkonna suhe ülalpeetavasse (s.t laste ja vanurite) halveneb ja on 2022. aastal suhtega 3:2, kusjuures see suhe jätkab halvenemist veel järgmised 50. aastat. See tähendab, et ühiskonnal ei jätku vahendeid üheaegselt järeltuleva põlvkonna jätkusuutlikuks kasvatamiseks ning samal ajal vanurite „väärika“ elamiskulude katmiseks.

„Väärika vananemise“ ajajärku on juba jõudnud nn traditsionalistide põlvkond ning sellesse on nüüd juba sisenenud ka beebibuumerite põlvkonna esindajad.

Traditsionalistide põlvkond (s 1925-1945) sündis, kasvas ja teostas ennast keset ühiskondlikke kataklüsme ja kriise: I ja II maailmasõda, majanduskriisid ja vene/nõukogude okupatsioon. Nad pidid varakult tööle minema ning taastama sõdades hävinenud elukeskkonna. Nemad panid oma ennastohverdava tööga aluse varasemast palju turvalisemale elukeskkonnale, asutades solidaarsusel põhinev sotsiaalkindlustussüsteemi. Seda põlvkonda nimetatakse ka vaikivaks põlvkonnaks, kuna nad on kõiki eluraskusi talunud vaikides,.

Beebibuumerite põlvkond (sündinud 1946-1964) muutis maailma radikaalselt. Nemad murdsid oma individualismiga senise traditsiooniliselt kodanliku (läänes) ja kommunistliku (idas) ühiskonnakorralduse ning panid aluse uuele innovaatilistel tehnoloogiatel põhinevale ühiskonnakorraldusele. Nende eneseteostuse perioodil kasvas ühiskonna tulu kolm korda (!) ning loodi heaoluühiskond, mida järgnevad põlvkonnad peavad loomulikuks ja ainuvõimalikuks.   

Vanurite seisukohalt on olulisem siiski füüsiline ja vaimne heaolu, või vähemalt iseseisev toimetulek. Mis mõte on elul, kui on kadunud kontakt ümbritseva maailma ja lähedastega või kas saab pidada „väärikaks“ liikumisvõimetuna voodis vedelemist või olelemist ühes toas … ja niiviisi aastate kaupa? Täna on sellises olukorras juba sadu inimesi, kellest paljud ootavad surma, mis aga ei saabu.

MTÜ Kodanik on otsustanud algatada projekti, mille lõpptulemiks on „Väärika lahkumise“ teenus. Praktikas tähendaks see, et iga inimene, kes tunneb oma füüsiliste ja/või vaimsete võimed olevat ammendunud, saab peale mõne päevast järelemõtlemist kohapeal, nõustava psühholoogi kaasabil siseneda spetsiaalselt selleks loodud ruumi ning vajutada aegrelee nupule, mis käivitab mõne aja pärast tema valutu ja kiire surma põhjustava süsteemi. Soovi korral võib ta enne seda võtta unerohtu ja/või mediteerida vaadates ilusaid pilte ja kuulates meditatiivset muusikat.

Juriidiline taust

Euroopa õigus

Euroopa Inimõiguste kohus (EIK) on leidnud, et Euroopa inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsiooni artikli 8 järgi, mis käsitleb eraelu kaitset, on inimesel õigus otsustada, millal ja millisel viisil ta oma elu lõpetab. Seda tingimusel, et inimene saab otsuse teha omal vabal tahtel.

EIK hinnangul on tegemist küsimusega, mille puhul on riikidel avar otsustusruum. Kuna Euroopa riikide vahel puudub konsensus abistatud enesetapu ja eutanaasia lubamise või keelamise osas, peavad iga riigi instantsid ise hindama seda, millistel juhtudel pidada abistatud enesetappu lubatavaks ja millal mitte.

Juuresolev pilt annab ülevaate sellest, kuidas suhtutakse sellesse teemsse EL liikmesriikides. 

Eesti õigus

Eesti Vabariigi Põhiseadus  

  • § 16. Igaühel on õigus elule. Seda õigust kaitseb seadus. Meelevaldselt ei tohi kelleltki elu võtta.
  • § 19. Igaühel on õigus vabale eneseteostusele.
  • § 35. Igaühel on õigus lahkuda Eestist.

Tsiviilseadustiku üldosa seadus

  • § 8. Füüsilise isiku teovõime,  (1) Füüsilise isiku teovõime on võime iseseisvalt teha kehtivaid tehinguid.
  • § 132.Teise isiku eest vastutamine
    • Isik vastutab teise isiku käitumise ja temast tulenevate asjaolude eest nagu oma käitumise või endast tulenevate asjaolude eest, kui ta kasutab seda isikut pidevalt oma majandus- või kutsetegevuses ja selle isiku käitumine ning temast tulenevad asjaolud on seotud isiku majandus- või kutsetegevusega.
    • Isik vastutab samuti teise isiku käitumise või temast tulenevate asjaolude eest, kui ta kasutab seda isikut oma kohustuste täitmisel ja selle isiku käitumine või temast tulenevad asjaolud on seotud selle kohustuse täitmisega.

Karistusseadustik

  • § 2. Karistamise alus
    • Kedagi ei tohi süüdi mõista ega karistada teo eest, mis selle toimepanemise ajal kehtinud seaduse kohaselt ei olnud süütegu.
    • Karistatakse teo eest, kui see vastab süüteokoosseisule, on õigusvastane ja isik on selle toimepanemises süüdi.
    • Tegu ei või tunnistada süüteoks seaduse analoogia põhjal.
  • § 3. Süütegude liigid
      • (1) Süütegu on käesolevas seadustikus või muus seaduses sätestatud karistatav tegu.
      • (2) Süüteod on kuriteod ja väärteod.
      • (3) Kuritegu on käesolevas seadustikus sätestatud süütegu, mille eest on füüsilisele isikule põhikaristusena ette nähtud rahaline karistus või vangistus ja juriidilisele isikule rahaline karistus või sundlõpetamine.
  • § 113. Tapmine. Teise inimese tapmise eest – karistatakse kuue- kuni viieteistaastase vangistusega.

Karistusseadustik sätestab ”teise inimese tapmise” mõiste ja karistuse selle eest, kuid ei käsitle üheski osas suitsiidi teemat, s.t tegu mis lähtub inimesest endast ja on suunatud vaid temale endale. Jaan Sootak, TÜ kriminaalõiguse professor käsitleb muuhulgas seda teemat oma artiklis ”Karistusõiguse eriosa terminitest isikuvastaste süütegude näitel” ning märgib: „Selgitamist vajab ehk teine inimene. Sel teemal on püütud ka ironiseerida, et kas esimese inimese tapmine siis ei olegi karistatav? Tegemist ei ole siiski keelelise väärkasutusega, sest eesti keeles tähendab teine mitte ainult järjekorras teist, vaid on ka tähenduses keegi teine, muu. Seadusandja tahab siin rõhutada, et tapmine saab olla ainult võõrkahjustus; enesetapp ei ole koosseisupärane tegu. Siit omakorda tuleneb, et enesetapust osavõtt – kaasaaitamine või kihutamine – ei ole karistatav, sest osavõtt eeldab alati koosseisupärast tegu. Põhimõtteliselt ei ole aga välistatud ühe isiku vastutus teise enesetapu eest vahendliku täideviimise või tegevusetuse vormis.“

Kokkuvõtteks

Eelöeldust ilmneb, et praegu puudub Eesti õiguskorras säte, mis võtaks inimeselt õiguse surra, s.h seda ise põhjustades. Ja see, kas tulevikus hakatakse Eesti kodaniku isikuvabadust piirama seaduse paragrahvidega, sõltub nii Eesti kodanikest kui ka nende poolt valitud Riigikogu liikmetest.

Probleem seisneb siiski selles, et tihti pannakse enesetapp toime järelemõtlematusest, hetke emotsioonide mõjul või koguni teisi inimesi traumeerides või nende vara kahjustades.

Leiame, et nii inimesele enesele kui ka kogu ühiskonnale oleks parem, kui igaühel kelle füüsilised ja/või vaimsed võimed on ammendumas, oleks võimalus oma otsus rahulikult läbi mõtelda koos kellegagi, kes tahab ja oskab aidata inimest oma olukorra hindamisel. Sellele võiks eelneda või selle protsessi käigus peaks igaühel olema õigus ja võimalus paluda andestust kõigilt nendelt, kellele ta on oma elu jooksul haiget teinud, samuti otsustada kas ta suudab anda andeks kõik need pahateod, mis on temale teiste poolt osaks saanud. Ja lõpuks peaks igaühel olema võimalus jätta hüvasti kõigi temale kallite inimestega nii, et kellegi hingerahu järgnev lahkumine ei rikuks ja toimunu ei tekitaks hingepiinasid hiljem.  

Sellest elust lahkumise protsessi kergendab oluliselt ka see, kui inimene loob enesele mingi nägemuse toimuvast protsessist. Reeglina tähendab see tuleb vastata küsimusele: kas me oleme täiesti materiaalsed olevused ning kust me tuleme ja kuhu me läheme.

Kui inimene on veendunud materialist ja veendunud selles, et mingisugust vaimumaailma pole olemas – siis peab ta tegema valiku, kas surma oodates taluda põrgulikke valusid, liikumispiiranguid ja mõttemaailma kadumist, mida keha suudab meile pakkuda või siis vabaneda sellest lõplikult.  

Kui aga inimene usub, et olemas on nii vaimumaailm kui ka „elu peale elu“, siis on selle otsuse langetamine palju kergem, sest surm tähendab vaid üleminekut ühest elu vormist teise ning vabanemist kõigist mateeria piirangutest. Sellest aga, mis on toimunud inimestega, kes on olnud suremas ja käinud teiselpool seda nähtamatut barjääri, saate lugeda artiklitest või raamatutest ning ka vaadata videosid, milles selles olukorras olnud inimesed kirjeldavad nende poolt kogetut.

Tutvu artiklitega

Vaata videosid

Loe raamatuid