Inimene

Kuna inimene on oma füüsilise keha tõttu loomne olend, siis peab ta kõigepealt tagama oma kehale vajaliku, et see elus püsiks. Niikaua, kuni inimene hangib talle vajaliku loodusest või teeb ise kõik, mida ta eluks vajab ise, pole olemas majandussuhteid. Naturaalmajandust võib nimetada egoismi ülimaks ilminguks.

Inimese vaimne areng peegeldub otseselt tema majandussuhetes. Kui inimene ei saa millestki midagi aru, siis sõltub ta täielikult kellestki, kes tahab ja suudab juhtida enesega mitte toimetulevaid inimesi. Selliste inimeste käitumismudel kattub kariloomade omaga, kes samuti sõltuvad täielikult karjase hoolekandest. Tänapäeva maailmas esindab „karjase“ maailmavaadet paternalistlik ideoloogia ja majanduses klassiühiskonna mudel. Sõltuvalt ühiskondlikust arengust ilmneb see pärisorjuse, maa-/võlaorjuse või majandusliku sõltluse (madal töötasu kombinatsioonis kõrgete tarbekaupade hindadega) vormis.

Turumajanduse tekkimine

Üleminek turumajandusele kattub Piiblis esitatud kirjeldusega inimkonna pagendamisega Paradiisist. Mõlemal juhul kaotas inimkond oma karjase hoolekande ja pidi uues olukorras õppima ise oma asjadega hakkama saama. Kui varem vastutas keegi teine inimese igapäevaste vajaduste (toit, riided, ulualune) rahuldamise eest, siis nüüd sai inimene vabaduse ise otsustada, kuidas ta oma toimetuleku probleemid lahendab. Vabadus tähendab, et inimesel on õigus ise otsustada, kuid ka sundust vastutada nende otsuste tagajärgede eest. Ühesõnaga – iga inimese materiaalne heaolu sõltub tema arengutasemest ehk teadmistest ja suutlikkusest neid praktikas rakendada.

Turumajandus sünnib, kui inimesed spetsialiseeruvad. Turumajandus areneb, kui ühiskond tunnustab eneseteostuse ja erainitsiatiivist õigust. See omakorda tekitab vajaduse vahetada oma töö vilju nendega, kes toodavad midagi muud. Olemuselt on see altruistlik tegevus, sest inimene tahab teha midagi head ja pakkuda seda teistele … lootuses, et ta saab teistelt midagi head vastu.

Turumajanduse mõju

Turumajandus võimendab inimeste igakülgset arengut, sest sunnib üksikisikuid organiseeruma, tegema koostööd ja lahendama probleeme, mis puudutavad kõiki selle tee valinuid ja nende lähedasi. Turumajanduse mõjul sünnib:

Raha, kui vahetusinstrument ja väärtuse säilitaja. Kuna reeglina on asjadel erinev väärtus ja enamasti pole pakutava kauba otsene vahetamine soovitavaga võimalik, siis on vaja midagi, mis salvestaks müüdud toote väärtuse soovitava leidmiseni. Rahana on eri aegadel kasutatud hästi säilivaid toiduaineid (seemned, sool jms), loomi, loomanahku jms, tarbimisväärtusega materjale (metallid, kivid jms), kuid ka otsese tarbimisväärtuseta asju (konnakarbid) ja paberit. Ajalooliselt oli väärismetallist müntide emiteerimise õigus alati valitseja eesõigus, kuid tänapäeva paber-raha (vt: fiat-raha) arenes välja eraettevõtjate poolt välja antud võlakirjadest – just seetõttu ongi Ameerika Ühendriikide valitsusel õigus emiteerida münte, kuid paberraha võib välja anda vaid erapankade poolt moodustatud Föderaalreserv.

Linn, kui vahetuse teostamise koht. Müügi edendamiseks kogunesid kaubamüüjad eelnevalt kokkulepitud päevadel määratud kohtadele – nii tekkis turuplats, millest mastaabi kasvades sündis laat ja mess. Käsitöölised koondusid kaubatänavateks, müügilettidest arenes välja kauplus > kaubamaja. Kaubanduskeskus taastas kaubandustänava tava. Kuna turuosalised vajavad lisaks mitmesuguseid teenuseid (juuksurist kohtunikuni), siis arenes kaubatänavate ja turuplatsi ümber linn. Linna eristab külast see, et selle elanikud on spetsialiseerunud ühe töö tegemisele ning seetõttu on see keskne kaubavahetuse koht. Mida edukamad on linna elanikud oma töö viljade müügis, seda suuremaks linn kasvab.

Konkurents – kuna sama kaupa pakuvad erinevad müüjad, siis peavad nad võistlema omavahel. Kui müüja tahab suurendada oma toodangu müüki ja sellest saadavat tulu, siis peab ta rahuldama paremini ostjate vajadusi. See paneb aluse püüdele parandada toote tarbimisomadusi, kestlikkust või disaini, asendada senised materjalid ja tootmistehnoloogiad uute ja parematega või organiseerida tootmist paremini. Hinna/kvaliteedi suhe ja selle vastavus tarbijate nõudlusele määrab, kellele jääb rohkem kätte vahendeid tootmise edasiseks arenduseks või enda heaolu suurendamiseks.

Innovatsioon, s.t uue materjali (näiteks ajaloos: vask > pronks > raud > teras jms), uue energiallika (ori ja loom > vesi ja tuul > aur > elekter) ja uue tehnoloogia kasutuselevõtt annab selle rakendajale konkurentsieelise teiste suhtes, mis omakorda suurendab tema rikkust ja heaolu. Kuid reeglina eeldab see ka suurt ohverdust (loe: investeeringut) ning mida suurem see on, seda suurem on ka ebaõnnestumise risk, mistõttu innovaatilised kaubad on alati ebaproportsionaalselt kallid. Innovaatilise majanduse eelduseks on üksikisiku eneseteostuse vabadus ja julgus riskida, mistõttu on see toiminud vaid kaubanduslikes vabalinnades (vana- ja keskaeg) ja üksikisiku vabadust tunnustavates riikides. Kuna turumajandus areneb lainetena (mehhaniseerimine > masstootmine > robotiseerimine > digitaliseerimine), siis nimetatakse neid tööstusrevolutsioonideks.

Tsivilisatsioon, mille tekkimine ja saavutused sõltuvad spetsialiseerumise läbi enesele ameti valinud inimeste koostöövõimest ja sellest tekkivast mastaabiefektist. Hinnanguliselt arvatakse, et tänapäeva postmodernse ühiskonna rajamiseks ja selle ülalpidamiseks on vaja enam kui miljonit erinevat rolli. Tsivilisatsiooni jätkusuutlikkus sõltub ühelt poolt sellest, kuivõrd vabad on inimesed lahendama tegevuse käigus tõusetuvaid probleeme ja teiselt poolt kogu ühiskonna valmidusest muuta oma tavasid olukorras, kus need satuvad vastuollu keskkonnaga.   

Turumajanduse olemus

Turumajandus oma puhtas vormis tähendab anarhismi, s.t selles pole väljapoolt peale surutud ja inimeste tegevusvabadust piiravaid reegleid. Neid asendavad inimeste meeles toimivad eetika ja moraali põhimõtted.

Turg on majandusdemokraatia vorm, milles iga inimene hääletab iga päev oma rahakotiga ja määrab oma ostuga, kelle toodang läheb kaubaks ja kelle oma mitte. Turumajanduses võidavad need – kes pakuvad teistele paremat kaupa soodsama hinnaga või siis just seda, millest tarbija on unistanud.

Turumajandus on ennast isereguleeriv majandus, milles igal inimesel on võimalus teha midagi ja saada kiirelt tagasisidet, mis ilmneb teiste inimeste reaktsioonides tehtule. Kui keegi tahab teenida rohkem tulu oma kliente pettes, siis kogeb ta varsti et keegi ei taha enam tema kaupa osta. See kes pakub parimat soodsa hinnaga, selle ukse tagant ei kao järjekord.

Turumajanduses on hind õiglane, kui ostjal on valikuvabadus. Ostja on vaba, kui ta saab valida just selle kauba, mis vastab kõige paremini tema vajadusele ja võimalusele. Valiku tegemisel lähtuvad tarbijad enda maitseelistustest ning hindavad pakutava kauba hinna ja kvaliteedi suhet, otsides enesele sobivaimat. Sõltuvalt oma rahakoti paksusest ja maailmavaatest eelistab ta kas:

• odavat kaupa, mida pakutakse ebameeldivas või ebamugavas keskkonnas ja mille kvaliteet on küsitav …. või
• kallist kaupa, mida pakutakse meeli ülendavas keskkonnas ning mille kvaliteet on kontrollitud … või
• midagi, mis jääb kahe eelmise vahepeale.

Olemuslikult tagab turumajandus loomuõigusest tuleneva võrdsuse, kuid tegelikkuses sõltub igaühe võimalus ühelt poolt tema teadmistest ja julgusest neid rakendada praktikas ning teiselt poolt võimekusest teha koostööd omasugustega oma positsiooni parandamiseks turul.

Turumajanduse edutegurid

Mastaabiefekt  mõjutab äritegevuse tulemuslikkust, s.t mida suurema on turg ja kitsamalt saab isik selles spetsialiseeruda, seda madalama hinnaga ta saab oma toodangut müüa ja suurem on kasu, mis talle kätte jääb. Kitsam spetsialiseerumine paneb aluse allhankekettidele, milles ühed toodavad erinevate seadmete sarnaseid komponente, teised panevad need kokku, kolmandada veavad laiali ja neljandad müüvad lõpptarbijatele. Mastaabiefekt on veelgi suurem, kui sarnaste vajadustega inimesed teevad koostööd materjalide ja teenuste hankimisel, oma töö viljade müümisel või vaba kapitali paigutamisel.

Turumajandus on kestlik, kui tegevus toimub vastastikuse kasu põhimõttel.

Turumajanduse kahjustajad

Turuosaliste koostöö kahjustab selles mitte osalevate isikute konkurentsivõimet, kuna nad peavad soetama neile vajalikku kallimalt või müüma oma töö vilju odavamalt, kui see oleks olnud normaalolukorras. Koostöö kasv lõpeb turgu valitseva monopoli tekkega, mida saab tasakaalustada vaid vastaspoolse monopoliga: näiteks linna monopoolset vee-ettevõtet saab tasakaalustada vaid vee tarbijate kooperatiiv, mis ainuisikuliselt tasub soetatud vee ja kanalisatsiooniteenuse eest. Turgu valitsevad ettevõtted takistavad uutel tootjatel turule sisenemist, tõstavad omakasust ajendatuna hindu ning ei paranda enam selle tarbimisomadusi. Seetõttu on turg sellel osalevate isikute jaoks tasakaalus vaid siis, kui turul tegutsevad üksnes väikeettevõtted või siis on see jagunenud vastanduvateks gruppideks: näiteks kapitali omanikud (kapitali valdajad) ja tööjõu pakkujad (ametiühingud).

Turumajanduse arengut kahjustab kõige enam ahnus ja harimatus.

Ahnus tähendab, et ühed tahavad saada teiste tulu või vara enesele, midagi vastu pakkumata. Kui ühe asja tootmisesse on hõlmatud palju ja erinevates rollides tegutsevaid inimesi, siis on igaühe tegeliku tööpanuse ning selle eest tasumisele kuuluva tulu määratlemine praktiliselt võimatu. Seda asjaolu saavad ettevõtjad ja investorid ära kasutada ning jätta osa ühise tööpanusega teenitud tulust enesele.

Turumajandus põhineb vahetusel ja kui seda põhimõtet rikutakse, siis kahjustab see nii ettevõtete kui ka kogu riigi konkurentsivõimet. Läbi ajaloo on alati leidunud inimesi, kes on omandanud teiste vara pettuste ja vägivallaga. Pole vahet, kas see toimub pisipettuse, kuritegeliku „katuse pakkumise“ või ametnike korruptsiooni vormis – tulemus on alati sama: rikkuse kontsentreerumine, oligarhide ilmumine, isevalitseja võimuhaaramine ja klassiühiskonna kinnistumine.

Ahnus ilmneb nii soovis maksimeerida kasumit kui soovis saada asju odavamalt või ise midagi panustamata tasuta.

Harimatus tähendab, et inimesed ei saa aru oma otsuste tagajärgedest ehk põhjuse-tagajärje seosest. Praktikas tähendab see, et juhid langetavad otsuseid, mis parandab hetkeolukorda, kuid pikas plaanis kahjustab sootsiumi heaolu ja organisatsiooni konkurentsivõimet. Sellist praktikat iseloomustab hästi ütlused: „tahtsime parimat, kuid tulemus oli …“. Selliste otsuste põhjused peituvad otsustajate suutmatuses mõista vastaspoole käitumist ja sellest tekkivaid mõjusid. Vahet ei ole, kas see toimub pakendis oleva kauba koguse vähendamise või riigipiiril ühepoolselt kõrgema tollimaksu kehtestamise vormis, ikka kahjustab see lõppkokkuvõttes tegijat ennast tema klientide vähenemise läbi.

Keskkonna järjekindel muutumine tähendab majanduses seda, et keegi ei saa „visata jalgu lauale“ ja nautida rantjee elu. Samas on see kõige võimsam arengut edendav ja arenemisvõimetuid karistav tegur. Muutusi kutsuvad esile nii looduskeskkonna tsüklilised muutused, tootmiseks vajalike materjalide või tööjõu puudus, tehnoloogilised innovatsioonid ja lõpuks ka tavaliste inimeste maitseelistuste muutumine. Lisaks veel ohud, mis tulenevad naaberrahavaste ambitsioonidest

Turumajanduse piirajad

Maa ja avalik ruum. Algselt ei ole maa kellelegi oma, kuid kui inimesed teevad tööd selle muutmiseks nii, et see hakkab rahuldama nende eluvajadusi, siis muutub ta kogukonna ühisomandiks ning selle kasutamist hakkab määrama kogukonnas kehtiv tava.   

Linn oli kaubavahetuse koht ning selle turuplats oli avalik ruum, mis ei kuulunud kellelegi. Seal võisid kõik pakkuda oma kaupa müügiks. Inimesed, kes oma vaimse arengu tasemest johtuvalt taotlevad võimu ja püüavad tehingu käigus petta teisi, tekitavad konflikte. Nende lahendamise käigus tekkis kohtu institutsioon ja pretsedendi õigus. Pretsedentide üleskirjutamise tavast arenes aegade jooksul välja kirjutatud seadustel põhinev õiguskord.

Õigusriik. Kuna seadused on kirjutatud inimeste poolt, siis teenivad nad alati selle kehtestaja huve, s.t seadused piiravad alati turul osalejate vabadusi. Tänapäeva õigusriik kaitseb esmajoones kurjategijat, s.t riik tagab talle tasuta õiguskaitse ning süüdi mõistmisel tasuta mugavustega ülalpidamise, tõsi piiratud liikumisvabadusega.

Turg on täiesti vaba vaid siis, kui iga turul osaleja järgib moraali põhimõtteid (esmajoones: ära tee teisele seda, mida sa ei taha enesele osaks saavat), kohtu institutsioon on sõltumatu ja korrumpeerumata ning iga isik, kes on oma teoga tahtlikult ja teadlikult kahjustanud teist, peab kompenseerima tekitatud kahju ühel või teisel viisil. Kohtuniku sõltumatus tagatakse sellega, et tema töötasu makstakse välja riigieelarvest, s.t üldistest maksutuludest ning see ei sõltu töö mahust. Õigus eluaegsele sissetulekule, s.h ka peale vanaduse või haiguse tõttu töövõime kaotust, peaks olema ebakindlas turumajanduslikus elukeskkonnas stiimul, mis välistab korruptsiooni.

Ametnike suvaõigus. Ametniku rolliks on kontrollida protsessi ja kinnistada määratud kord. Kui ametnikud saavad ise selle korra kehtestada ja seeläbi tugevdada nii oma võimu kui ka kindlustada püsivalt kõrged sissetulekud, siis hakatakse kehtestama üksikisiku tegevusvabadust piiravaid seadusi ning domineerima ametnike tahe. Mida enam maksutuludest palka saavad ametnikud allutavad turu fiskaal- ja õiguspoliitika vahendeid kasutades, seda enam kinnistub bürokraatlik sotsiaalriik, mis ei tooda midagi kuid jagab kogu aeg ja kasvavas ulatuses olemasolevat ümber: vaestelt rikastele või vastupidi. Ehk põrgu tee on sillutatud heade kavatsustega, kuid see paneb aluse allakäigu teele!

Plaanimajandus. Kui turuosalised alistatakse valitsusvõimu teostaja tahtele ning selle vahendid suunatakse tema poolt määratud eesmärkide saavutamisele, siis asendub turumajandus plaanimajandusega. Turul toimuvate protsesside suunamiseks saab valitsus rakendada maksu- ja eelarvesüsteemi (sotsiaal-demokraatide töövahend), seadustega sätestatud sundi (sotsialistide töövahend) või siis eraomanduses olevad ettevõtted riigistada ja allutada need riigi- või parteiametnike juhtimisele.

Ajaloos on kolm korda kehtestatud riiklik plaanimajandus, mida valitsesid ametnikud (Sumeris 30.  sajandil eKr ja Rooma Impeeriumis 3. sajandil ning NSVL 20. sajandil) ning kõik need lõppesid tsivilisatsiooni hävinguga, kuna ametnike töömeetod on standardiseerimine ja normeerimine, s.t kõigilt nõutakse ja antakse võrdselt … puudust. Probleem peitub elu mitmekesisuses, mis on arengu vältimatu eeldus. Kuna ametnikud pole võimelised arvesse võtma iga inimese individuaalset võimekust, soove ja vajadusi ning rakendama inimest seal, kus ta tahaks midagi ära teha, vaid sunnivad neid tegema seda, mida valitsus peab vajalikuks, siis lõpeb see sunnitöö ja üldise hoolimatusega.