Sotsiaalne turumajandus
Eeldused
Sotsiaalse turumajanduse mudel ühendab kodanike eneseteostuse vabaduse nende õiglustundega. Sotsiaalne turumajandus areneb, kui elanikkonna valdav osa on oma vaimses arengus jõudnud tasemele, milles nad mõistavad ja tahavad rakendada praktikas õigluse ideed.
Nii, nagu vabaturu- nii ka sotsiaalse turumajanduse toimimise eelduseks on turul toimunud tehingute avalikkus, s.t igaüks saab tutvuda toimunud tehingute sisuga ning sellest lähtudes otsustada millise hinnaga oma tooteid müüa ja kellega ärisuhteid arendada. Turutehingute avalikkuse, leitavuse ja kõigile võrdselt kättesaadavuse tingimuse täitmine sai võimalikuks tänu interneti ja selle otsinguprogrammide tekkele ja kiirele arengule.
Sotsiaalses turumajanduses võrreldakse majandust inimorganismiga: mõlemas valitseb spetsialiseerumine ja tööjaotus (vt füsiokraatia). Mõlema puhul sõltub organismi osade toimetulek ja heaolu ainevahetusest, inimorganismis toimub see vere ning majanduses raha vahendusel. Kui inimorganismis ei saa mõni organ piisavalt hapnikku ja toitu, siis kahjustab see kogu organismi ning võib lõppeda selle surmaga. Analoogne on areng ka majanduses, kui keegi kogub raha enda kätte ja tekitab turul rahapuudus (loe: likviidsuskriis, mis kasvab üle majanduskriisiks, kuna vahetustehinguid pole võimalik teha).
Toimimine
Sotsiaalne turumajandus lähtub inimesest, väärtustab inimtööd ja inimkapitali ning panustab sotsiaalse kapitali suurendamisele.
Sotsiaalne partnerlus ehk vastastikku kasulik tegevus on sotsiaalse turumajanduse alus, mille vorm sõltub ühiskondlikust arengust ja ajaloolistest tavadest. See algab üksikisikute vabatahtlikust koostööst ning kasvab iseseisvate ettevõtjate koostööks ühistulise ettevõtluse vormis (toorme hankimine, toodangu müük jms).
Kapitalipõhiste suurettevõtete tegevus, mis domineerisid esimesest kuni neljanda tööstusrevolutsioonini (mehhaniseerimine > elektrifitseerimine > robotiseerimine > digitaliseerimine), sõltus juhtidest ja organisaatoritest (meritokraatia) ning töölised täitsid vaid ülalt tulevaid käske. Kuid liikumine igale järgmisele arenguastmele eeldas töötajate paremat haridust, kitsamat spetsialiseerumist ja suuremat koostöövõimet. Viienda tööstusrevolutsiooni (personaliseerumine) teostumise eelduseks on kvalitatiivne muutus ja selle aluseks inimene, kes on haritud, oskab iseseisvalt mõelda ja küsimusi esitada, saab aru põhjuse-tagajärje seosest ning oskab hinnata intelligentsete masinate töö tulemit enne selle rakendamist praktikas. Kuid iseseisva mõtlemisvõimega inimene ei ole enam lihtsalt käsutäitja ja sellistest inimestest koosnevat kollektiivi ei saa juhtida tavapäraste käskudega ülevalt. Lahendus on sotsiokraatia nime all tuntuks saanud juhtimisviisis, mis oma olemuselt ongi sotsiaalne partnerlus.
Riiklikus ja globaalses plaanis tähendab sotsiaalne turumajandus sidusrühmade huve arvestavat ja vastastikuse kasu põhimõttel, nende vajaduste rahuldamisega tegelevat majandusmudelit. Kuna selle eesmärgiks on stabiilne areng, siis tundub see kapitalistlikus süsteemis elavale inimesele igava ja üksluisena, kuna selles pole kohta riskile ja võimalusele rikastuda teiste arvelt.
Rahasüsteem
Sotsiaalse turumajanduse aluseks on kaduraha süsteem, milles kesksel kohal on laevandusest võetud seisumaksu (ingl. demurrage) ehk negatiivse intressi tasumise kohustus. Kaudselt on seda ideed raha ümbervahetamise vormis kasutatud juba keskajal, kuid selle kontseptsiooni sõnastas saksa majandustegelane Silvio Gesell (1862-1930). Euroopas sai suure tähelepanu osaliseks kaduraha rakendus, mille algatas Austria Wörgli linnapea Michael Unterguggenberger 5. juulil 1932. aastal ajendatuna likviidsuskriisist ning soovist lahendada linna vaevavad tööhõive ja sotsiaalsed probleemid. Ta trükkis omal kulul rahatähed, millele olid jäetud spetsiaalne koht, kuhu kleebiti raha eest ostetud mark, mis säilitas raha väärtuse vähenemise. Kui marki ei olnud, siis vähenes raha väärtus igal kuul 1% võrra. See sundis raha omanikku tema valduses olevat raha võimalikult kiiresti ära kasutama mingi makse tegemiseks. Tulemuseks oli ennenägematult kiire raharinglus, tööhõive kiire kasv ja linna sotsiaalsete probleemide lahenemine.
Kui kaduraha on e-raha vormis, siis säilitab rahaühik oma väärtuse, kuid isiku arvel üle eelnevalt kokkulepitud aja seisvalt rahasummalt kasseritakse sisse seisumaks. Näiteks tänapäeval Lõuna-Saksamaal, Baieri osariigis kasutusel olev Chiemgauer’ite kontosumma hakkab vähenema, kui raha seisab arvel üle kolme kuu ning sellisel juhul väheneb arvel oleva raha kogus 0,016% päevas (aastas 5,84%).
Selline süsteem tagab, et raha on pidevas ringluses. Kaduraha süsteem piirab ühiskonna kihistumist rikkuse järgi, välistab raha liigse kontsentreerumise üksikute isikute valdusse ning selle kasutamise võimuvahendina, s.t teiste inimeste vaba tahte alistamise. Sõltuvalt olukorrast võib raha emiteerijaks ja süsteemi haldajaks olla riigi või kohaliku omavalitsuse rahandusasutus, mis lähtub oma tegevuses modernse rahasüsteemi kontseptsioonist või siis turuosaliste poolt asutatud e-raha asutus.
Ideoloogiad
Sotsiaalse turumajanduse ideoloogiaid eristab arenguprotsessi juhtimise viis.
Ordoliberalismi puhul suunavad riigi poliitilist arengut ametisse valitud ja/või palgatud ametnikud, kes teadlikult kujundavad seadusloome kaudu majandussuhteid ja kindlustavad õiguskorra järgimise, rakendades neile antud volitusi. Poliitika keskmes on sidusrühmade koostöö, sotsiaalse vastutustunde kasvatamine ja kahjustava konkurentsi piiramine, poliitilise eesmärgina täieliku tööhõive saavutamine ja hädasolijate abistamine. Praktikas tähendas see töötajate ja rahastajate esindatust suurettevõtete nõukogudes, ärialase teave jagamist sidusgruppidega jms, eesmärgiga tagada ettevõtte optimaalne areng ja pikaajaline kasulikkus.
Selle ideoloogia alged pärinevad 1930-ndate Iirimaalt, kus see sai tuntuks „iiri (rahuloome) mudelina“. Peale II maailmasõda arenes Saksamaal „Volksheim’ist“ ordoliberalismi kontseptsioon ning sellest sai poliitika juhtmõte Adenaueri (1949-1966) ja Kohli (1982-1998) valitsusperioodil. Saksamaalt levis see ideoloogia Austria ja Šveitsi saksakeelsetele aladel. Vastavalt Lissaboni lepingule on EL seadnud oma tegevuse eesmärgiks konkurentsivõimelise sotsiaalse turumajanduse loomise.
Sotsiaalse turumajanduse ideoloogiad
Lissaboni lepingu art. 2, lõige. 3 sätestab, et: Liit rajab siseturu. Liit taotleb Euroopa säästvat arengut, mis põhineb tasakaalustatud majanduskasvul, hindade stabiilsusel ja kõrge konkurentsivõimega sotsiaalsel turumajandusel, mille eesmärk on saavutada täielik tööhõive ja sotsiaalne progress, samuti kõrgetasemelisel keskkonnakaitsel ja keskkonna kvaliteedi parandamisel. Liit edendab teaduse ja tehnoloogia arengut.
Sotsiaal-liberalismi puhul lähtus initsiatiiv ettevõtjatest, kes tahtsid altruistlikult edendada õiglasemat elukorraldust. Põhjus: esimese tööstusrevolutsiooni ja anarhokapitalismi poolt põhjustatud ühiskondlikud arengud (rahvaülestõusud), mis ohustasid terve majanduse ja kogu riigi edasist arengut.
Sellele suunale pani aluse Walsi tööstur ja sotsiaalreformaator Robert Owen, kes ostis 1825. aastal saksa luterlaste kogukonna poolt Indiana osariiki rajatud Harmony asunduse ning andis sellele nime New Harmony. Ta asutas seal kommuuni, mis pidi realiseerima nägemuse „uuest moraalsest maailmast“. Linnaelanikud asutasid Ameerika esimese avaliku raamatukogu, kodanikudraamaklubi ja avaliku koolisüsteemi, mis oli avatud meestele ja naistele. Projekt ebaõnnestus, kuna valdav osa linnaelanikest tahtis saada vaid hüvesid, kuid ei olnud valmis andma omapoolset panust selle teostumiseks.
Ka Henry Ford edendas oma ettevõttes õiglust, kui ta rajas oma töötajatele koole ja haiglaid, tõstis töötasu nii kõrgele, et töötajad said omandada ühe Ford T mudeli kolme kuu palga eest ning lühendas tööaja 6-lt päevalt 5-le ning 9-lt tunnilt 8-le, et inimestel oleks aega ka saadud hüvesid tarbida. Sellega lõi ta aluse tarbimisühiskonna arenguks. Seda suunda arendas 20. sajandil tulemuslikult edasi Jaapani korporatiivne ettevõtluspoliitika.
Mutualism ja anarhoindividualism on poliitilised ideoloogiad, mis esindavad üksikisiku täielikku eneseteostuse vabadust. Seda vabadust piiravad vaid moraali reeglid, esmajoones arusaam: ära tee teisele seda, mida sa ei taha enesele osaks saavat. Kuid kuna üksikisikul pole turul mõju, siis peavad nad mastaabiefekti saavutamiseks tegema koostööd vastastikuse abi põhimõttel ja kokkulepitud reegleid järgides. Selle saavutamiseks loodi vastastikuse abistamise ühinguid (kindlustus) ja ettevõtlust edendavaid ühistuid (kooperatiive), mille omanikud ja teenuste tarbijad olid samad isikud. Ameerikas võeti kodanikuinitsiatiivi korras kasutusele oma ajaraha (näiteks Cincinnati Time Store), mille ühiku väärtus võrdus ühe töötunni väärtusega.