Sotsiaalse turumajanduse eesmärgiks on õiglaste majandussuhete edendamine ja ühiskonna jätkusuutlikkuse kindlustamine. Kui sotsiaalriigi plaanimajanduse, heaolu- ega hoolekandeühiskonda juhivad partei- või riigiametnikud, siis sotsiaalne turumajandus põhineb eraomandil ja lähtub erainitsiatiivist.
Sotsiaalse turumajanduse mudel edeneb ühiskonnas, mille elanikest domineeriv osa on mõistnud, et me oleme üksteisega vastastikuses sõltuvuses ning teadvustanud, et ümbritsev keskkond (inimesed, loodus) peegeldab igaühele isiklikult tagasi seda, mida ta teeb teistele. Sotsiaalse turumajanduse aluseks on inimesed, kes oma isiksusliku arengu teel on aru saanud, mida tähendab õiglus nii temale enesele, ühiskonnale tervikuna kui ka meie ühisele elukeskkonnale. Õigluse teema on eriti oluline nende inimeste jaoks, kes usuvad elusse peale elu ning on teadvustanud enesele, et nende järgnevad elud sõltuvad nende selle elu tegevusest ja selle mõjudest teistele.
Sotsiaalne turumajandus on olemuslikult anarhistlik, s.t see juhib ennast ise ja ei vaja välist sekkumist. Tegevus peab põhinema moraali reeglitel ehk arusaamal: ära tee teisele seda, mida sa ei taha enesele osaks saavat. Ja kui keegi siiski midagi sellist teeb, siis tuleks tuvastada tekitatud kahju ja otsustada, kuidas see kompenseeritakse.
Sotsiaalse turumajanduse alused
Õiglus saavutatakse seeläbi, et igaühel on õigus nautida oma töö vilju, kuid töö viljade ümberjagamine on piiratud seeläbi, et:
- Inimestevaheliste suhte raamistik lähtub moraalireeglitest ja kõlbluse tunnetusest;
- Maa, on rahva ühisomand, seda haldab riiklik institutsioon ja eraisikud saavad seda rentida oma vajaduste rahuldamiseks, tasudes selle eest ühiskonnale sümboolset renditasu vastavalt kasutusviisile;
- Ettevõtted on kas töötajate või tarbijate omanduses – sellega tagatakse õiglane töötasu ja välditakse hindade põhjendamatut tõusu. Ettevõtteid juhitakse reeglina sotsiokraatia meetodil;
- Maksevahendina kasutatakse kaduraha, mille emiteerijaks on e-raha asutus ja mille omanikuks on ühe aktsiaga kõik selle tarbijad.
- Maksusüsteem toimib põhimõttel: igaüks maksab selle eest, mida ta tarbib.
- Riikliku institutsiooni tegevus on piiratud territooriumi kaitse, turvalisuse tagamise, üldise infrastruktuuri haldamise ja õigusemõistmise funktsioonidega.
Toimimine
Sotsiaalne turumajandus lähtub inimesest, väärtustab inimsuhteid (sallivust), inimtööd ja inimkapitali ning panustab sotsiaalse kapitali suurendamisele.
Töö. Kuna tööjõu müük raha või toidu ja ülalpidamise eest on orjuse tunnus, siis ei saa vaba inimene töötada palga eest. Järelikult peab ta turumajanduslikus keskkonnas müüma oma töö vilju kas üksinda või siis kollektiivselt, s.t ettevõttena. Töö grupis ühise eesmärgi saavutamise nimel avab loovuse ja rahuldab inimhinge vajadust: teha teistele head.
Sotsiaalne partnerlus ehk vastastikku kasulik tegevus on sotsiaalse turumajanduse alus, mille vorm sõltub ühiskondlikust arengust ja ajaloolistest tavadest. See algab üksikisikute vabatahtlikust koostööst (talgud, mutualism), kasvab iseseisvate ettevõtjate organiseeritud koostööks ühistulise ettevõtluse vormis (toorme hankimine, toodangu müük, raha haldus jms) ning realiseerub töötajate omanduses olevates suurettevõtetes (vt näiteks: Mondragon, John Lewis jts).
Turumajanduse kõige teravam küsimus, mis puudutab igat tootmisprotsessis osalevat inimest, on õiglase töötasu suurus. Mida suurem on ettevõte ja mida kitsamaks muutub spetsialiseerumine, seda raskem on määrata õiglase töötasu suurust. Praktikas on ilmnenud, et pikas plaanis on töötasu õiglane vaid ettevõtetes, mis kuulub täielikult selles töötavatele inimestele. Sellisel juhul müüakse vaid kollektiivse töö vilju ning saadud tasu jaotamise otsustab kollektiiv ise demokraatlikult.
Kapitalipõhiste suurettevõtete tegevus, mis domineerisid esimesest kuni neljanda tööstusrevolutsioonini (mehhaniseerimine > elektrifitseerimine > robotiseerimine > digitaliseerimine), sõltus juhtidest ja organisaatoritest (meritokraatia) ning töölised täitsid vaid ülalt tulevaid käske. Kuid liikumine igale järgmisele arenguastmele eeldas töötajate paremat haridust, kitsamat spetsialiseerumist ja suuremat koostöövõimet. Viienda tööstusrevolutsiooni (personaliseerumine) teostumise eelduseks on kvalitatiivne muutus ja selle aluseks inimene, kes on haritud, oskab iseseisvalt mõelda ja küsimusi esitada, saab aru põhjuse-tagajärje seosest, oskab hinnata intelligentsete masinate töö tulemit enne selle rakendamist praktikas ning neid loovalt rakendada oma töös. Probleem on aga sellest, et iseseisva mõtlemisvõimega inimene ei ole valmis töötama lihtsalt käsutäitjana ja sellistest inimestest koosnevat kollektiivi ei saa juhtida tavapäraste käskudega ülevalt. Lahendus on sotsiokraatia nime all tuntuks saanud töö organiseerimise viis, mis oma olemuselt ongi sotsiaalne partnerlus.
Riiklikus ja globaalses plaanis tähendab sotsiaalne turumajandus sidusrühmade huve arvestavat ja vastastikuse kasu põhimõttel toimivat, osalejate vajaduste rahuldamisega tegelevat majandusmudelit. Kuna selle majandusmudeli eesmärgiks on stabiilne areng, siis tundub see kapitalistlikus süsteemi inimestele igava ja üksluisena, kuna selles pole kohta riskile ega võimalusele rikastuda teiste töö arvelt.
Nii, nagu vabaturu nii on ka sotsiaalse turumajanduse vältimatuks eelduseks nii ettevõttes kui ka turul toimunud tehingute avalikkus, s.t igaüks saab tutvuda varem toimunud tehingute sisuga ning sellest lähtudes otsustada millise hinnaga oma tooteid müüa ja kellega ärisuhteid arendada. Turutehingute avalikkuse, leitavuse ja kõigile võrdselt kättesaadavuse tingimuse täitmine sai võimalikuks tänu interneti ja nutikate otsinguprogrammide kiirele arengule.
Omandi küsimus
Sotsiaalne turumajandus põhineb arusaamal, et inimesel on õigus oma töö viljadele, mis on valmistatud tarbimiseks, kuid igavesed asjad (maa, loodusvarad jms) ei saa olla eraomanduse objektiks. Inimesel on õigus kasutada maad niikaua, kuni ta seda isiklikult vajab ja/või seda kasutades pakub teistele hüvesid. Kui ta seda enam ei kasuta, siis tuleb see anda kellelegi teisele, kes seda vajab ja tulemuslikult kasutab. Maa eraomand on kahjulik seetõttu, et see on olnud läbi aegade võimu teostamise ja teiste alistamise vahendiks.
Sellise positsiooni tingib vajadus vältida mittetootlikke investeeringuid, mis on omased kapitalistlikule majandusmudelile. Kui isik ostab maad või äriühingu aktsiaid, siis investeerib ta sellesse ning see on tootliku iseloomuga. Kuid omandi kapitaliseerimise järel muutuvad seda esindavad (hüpoteegid, aktsiad, futuurid jms) väärtpaberid asjaks omaette, millega kauplemine järjest kasvava hinnaga (loe: asjade ülehindamine) seob kapitali, kuid ei tooda enam mingit väärtust.
Rahasüsteem
Teooria. Sotsiaalse turumajanduse kontseptsioonile pani aluse prantsuse arst François Quesnay (1694–1774), kes võrdles inimkeha ja riigimajandust ning tõi välja nende sarnasuse. Nii nagu inimorganismis sõltub iga üksiku (konkreetset funktsiooni täitva) organi toimimine terviku tegevusest ja kooskõlast, niisamuti sõltuvad inimesed turumajanduslikus keskkonnas üksteisest. Kui inimorganismis korraldab ainevahetust (hapniku ja toitainetega varustamist ning jääkainete eemaldamist) veri, siis majanduses täidab sedasama rolli raha. Ja kui inimkehas hakkaks mõni organ koguma verd endale ning esitama teistele nõudmisi, mida nad peavad tegema selle saamiseks, siis lõpeks terve organismi elutegevus kiiresti. Järelikult tuleb majanduse toimimiseks tagada, et raha on pidevas ringluses. Quesnay õpetuse järgijaid hakati nimetama füsiokraatideks.
Pierre-Joseph Proudhon (1809-1865), saksa anarhist põhjendas rahale negatiivse intressi rakendamise vajalikkust sellega, et vara, mis on kaupades tekitab jooksvaid kulusid sel ajal kui raha säilitamisel vastavad kulud puuduvad või on tühised. Seeläbi tekib raha omanikul põhjendamatult aastas 4-5% täiendavat tulu ning see omakorda õhutab inimesi kõrvaldama raha ringlusest rikastumise eesmärgil. Laenates laevandusest seisumaksu (demurrage: trahv, mida tuleb tasuda aja eest, mille võrra ületati lepinguga määratud aega laeva lossimisel) idee, tegi ta ettepaneku rakendada seda ka ringlusest välja viidud rahale.
Sivio Geselli (1862-1930) „loodusliku majanduskorra“ mõte andis uue tõuke sotsiaalse turumajanduse idee arengule. See lähtus arusaamast, et vererakkude töövõime väheneb aja jooksul ning lõpuks nad surevad. Seega peaks ka rahatähe väärtus ajas vähenema ning lõpuks peaks see lahkuma ringlusest. Sellest arusaamast sündis negatiivse intressi ehk raha väärtuse vähenemise mõte. Lahenduseks pakuti välja kaduraha lahendus. Ettepanek oli, et kas raha väärtust väheneb iga kuu lõpus 1% võrra või siis sai seda kompenseerida vastavas väärtuses margi ostmisega ja rahatähele kleepimisega.
Ideaalis peaks rahaühiku väärtuse määrama 1 tund tööd ning kokkulepitu tundide arv tööd peaks tagama, et inimene saab oma töö eest tasu, mis katab vähemalt tema enda elamiskulud kahe päeva jooksul.
Praktika. Euroopas sai suure tähelepanu osaliseks kaduraha rakendus, mille algatas Austria Wörgli linnapea Michael Unterguggenberger 5. juulil 1932. aastal, ajendatuna likviidsuskriisist ning soovist lahendada linna vaevavad tööhõive ja sotsiaalsed probleemid. Ta trükkis omal kulul rahatähed, millele olid jäetud spetsiaalne koht, kuhu sai kleepida raha eest ostetud mark, mis taastas raha väärtuse. Kui marki ei olnud, siis vähenes raha väärtus igal kuul 1% võrra. See sundis raha omanikku tema valduses olevat raha võimalikult kiiresti ära kasutama mingi makse tegemiseks. Tulemuseks oli ennenägematult kiire raharinglus, tööhõive kiire kasv ja linna sotsiaalsete probleemide lahenemine.
Aastatel 2007-2013 toetati EL regionaalarengu programmi raames kohalike rahade projekte. Üks edukamaid selliseid oli Saksamaal, Baieri Liidumaal, Waldorf kooli õpilaste projekti edasiarendusest sündinud Chiemgauer. Algselt emiteeriti turvaelementidega paberrahad väärtusega 1, 2, 5, 10, 20 ja 50 eurot ja need kehtisid 6 kuud (üldse sai neid kasutada 3 aastat). Rahatähe kehtivusaega sai pikendada, kui osteti ja kleebiti sellele tempelmark, mille hind oli 3% rahatähe väärtusest. 2014. aastal võeti kasutusele e-raha. Sellele rakendub seisumaks, kui raha seisab kontol üle 90 päeva, maks on 0,016% päevas ehk 6% aastas. Arvestus toimub põhimõttel, et esimesena kontole laekunud raha läheb esimesena välja. 2023. aastal oli kasutajaid 4500, seda võttis vastu 500 ettevõtet ja aastakäive 6 miljonit eurot.
Maksu- ja eelarvesüsteem
Kuna sotsiaalse turumajanduse aluseks on eraomand, erainitsiatiiv ning vastastikku kasulik tegevus, mis lähtub moraali reeglitest ja hindab kõlblust (s.t on olemuselt anarhistlik ehk riigibürokraatiat välistav) ning see väärtustab mitmekesisust, siis riigi roll avaliku ruumi kujundamisel, inimsuhete sätestamisel ja majanduses jääb minimaalseks ning piirdub vaid nende ülesannete täitmisega, mida erasektor ei suuda kanda või mis johtuvad riiklikust kaitsevajadusest.
Kõik see kokku tähendab, et sotsiaalse turumajanduse keskkonnas jääb üldine maksukoormus alla 20% ning see, milliseid makse millise määraga rakendatakse sõltub olukorrast ja ühiskondlikust kokkuleppest.
Ideoloogiad
Sotsiaalse turumajanduse ideoloogiaid eristab arenguprotsessi juhtimise viis.
Ordoliberalismi puhul suunavad riigi poliitilist arengut ametisse valitud ja/või palgatud ametnikud, kes teadlikult kujundavad seadusloome kaudu majandussuhteid ja kindlustavad õiguskorra järgimise, rakendades neile antud volitusi. Poliitika keskmes on sidusrühmade koostöö, sotsiaalse vastutustunde kasvatamine ja kahjustava konkurentsi piiramine, poliitilise eesmärgina täieliku tööhõive saavutamine ja hädasolijate abistamine. Praktikas tähendas see töötajate ja rahastajate esindatust suurettevõtete nõukogudes, ärialase teave jagamist sidusgruppidega jms, eesmärgiga tagada ettevõtte optimaalne areng ja pikaajaline kasulikkus.
Selle ideoloogia alged pärinevad 1930-ndate Iirimaalt, kus see sai tuntuks „iiri (rahuloome) mudelina“. Peale II maailmasõda arenes Saksamaal „Volksheim’ist“ ordoliberalismi kontseptsioon ning sellest sai poliitika juhtmõte Adenaueri (1949-1966) ja Kohli (1982-1998) valitsusperioodil. Saksamaalt levis see ideoloogia Austria ja Šveitsi saksakeelsetele aladel. Vastavalt Lissaboni lepingule on EL seadnud oma tegevuse eesmärgiks konkurentsivõimelise sotsiaalse turumajanduse loomise.
Sotsiaalse turumajanduse ideoloogiad
Lissaboni lepingu art. 2, lõige. 3 sätestab, et: Liit rajab siseturu. Liit taotleb Euroopa säästvat arengut, mis põhineb tasakaalustatud majanduskasvul, hindade stabiilsusel ja kõrge konkurentsivõimega sotsiaalsel turumajandusel, mille eesmärk on saavutada täielik tööhõive ja sotsiaalne progress, samuti kõrgetasemelisel keskkonnakaitsel ja keskkonna kvaliteedi parandamisel. Liit edendab teaduse ja tehnoloogia arengut.
Sotsiaal-liberalismi puhul lähtus initsiatiiv ettevõtjatest, kes tahtsid altruistlikult edendada õiglasemat elukorraldust. Põhjus: esimese tööstusrevolutsiooni ja anarhokapitalismi poolt põhjustatud ühiskondlikud arengud (rahvaülestõusud), mis ohustasid terve majanduse ja kogu riigi edasist arengut.
Sellele suunale pani aluse Walsi tööstur ja sotsiaalreformaator Robert Owen, kes ostis 1825. aastal saksa luterlaste kogukonna poolt Indiana osariiki rajatud Harmony asunduse ning andis sellele nime New Harmony. Ta asutas seal kommuuni, mis pidi realiseerima nägemuse „uuest moraalsest maailmast“. Linnaelanikud asutasid Ameerika esimese avaliku raamatukogu, kodanikudraamaklubi ja avaliku koolisüsteemi, mis oli avatud meestele ja naistele. Projekt ebaõnnestus, kuna valdav osa linnaelanikest tahtis saada vaid hüvesid, kuid ei olnud valmis andma omapoolset panust selle teostumiseks.
Ka Henry Ford edendas oma ettevõttes õiglust, kui ta rajas oma töötajatele koole ja haiglaid, tõstis töötasu nii kõrgele, et töötajad said omandada ühe Ford T mudeli kolme kuu palga eest ning lühendas tööaja 6-lt päevalt 5-le ning 9-lt tunnilt 8-le, et inimestel oleks aega ka saadud hüvesid tarbida. Sellega lõi ta aluse tarbimisühiskonna arenguks. Seda suunda arendas 20. sajandil tulemuslikult edasi Jaapani korporatiivne ettevõtluspoliitika.
Mutualism ja anarhoindividualism on poliitilised ideoloogiad, mis esindavad üksikisiku täielikku eneseteostuse vabadust. Seda vabadust piiravad vaid moraali reeglid, esmajoones arusaam: ära tee teisele seda, mida sa ei taha enesele osaks saavat. Kuid kuna üksikisikul pole turul mõju, siis peavad nad mastaabiefekti saavutamiseks tegema koostööd vastastikuse abi põhimõttel ja kokkulepitud reegleid järgides. Selle saavutamiseks loodi vastastikuse abistamise ühinguid (kindlustus) ja ettevõtlust edendavaid ühistuid (kooperatiive), mille omanikud ja teenuste tarbijad olid samad isikud. Ameerikas võeti kodanikuinitsiatiivi korras kasutusele oma ajaraha (näiteks Cincinnati Time Store), mille ühiku väärtus võrdus ühe töötunni väärtusega.