Demokraatia mõiste

Demokraatia mõistel puudub üks üldtunnustatud või ametlik definitsioon. ÜRO kunagine juht Kofi Annan märkis, et „maailmas on sama palju demokraatia vorme, kui on demokraatlikke riike“. Ühes ingliskeelses uuringus tuvastati 2234 omadussõna, mida kasutati demokraatia kirjeldamiseks.

Olemuslikult on väljend „demokraatia võim“ vastuoluline, sest mõiste demokraatia tähendab sõna-sõnalt rahva (s.t ühiskonna, kogukonna) võimu üksikisikute ja nende juhtide üle, s.t võimu teostatakse „alt üles“. Mõiste „võim“ tähendab enesekehtestamist ja valitsemist, mis omakorda tähendab

• positiivses kontekstis inimloomuse taltsutamist eesmärgiga taltsutada teda ja sundida teda käituma nii, nagu see on vajalik ühiskonna jätkusuutlikuks toimimiseks;
• negatiivses kontekstis teiste alistamist enda egoistlike eesmärkide saavutamiseks (võimujanu, rikastumine jms).

Demokraatia mõiste vastuolulist olemust selgitab poliitilise vabaduse definitsioon: inimene on sootsiumis vaba, kui tal on võimalust osaleda protsessis, mille tulemiks võib olla tema vabaduse piiramine. Seega kui ta ei osale ühiskondlikus arutelus või osaleb, kuid ei suuda teisi veenda, siis tema vabadust piiratakse, kui ta osaleb ja suudab teisi veenda siis säilitab ta oma vabaduse.

Ühesõnaga – vabaduse eelduseks on osalemine ja võime veenda teisi!

Demokraatia üleoleku põhjus

Demokraatlike ühiskondade üleoleku aluseks on asjatundlike kodanike osalemine ühiskondlikus otsustusprotsessis. Nn „targa parve“ fenomeni teadvustas sir Francis Galton 1906. aastal Inglismaal, kui ta põllumajandusmessil rahvale vaatamiseks välja pandud vägeva härja õiget kaalu ära arvata üritanud inimeste pakkumised summeeris ja saadud tulemuse jagas osalejate arvuga. Ilmnes, et 800 inimese pakkumise keskmine oli 543 kg ja see erines tegelikust vaid 8,6 kg võrra (tegelik kaal oli 534,4 kg).

Vastavaid katseid on korratud ka hiljem ning kui osaliste eesmärgiks on kõige õigema tulemuse leidmine, siis „parve“ lahend on olnud õigele lähemal, kui parimate erialaspetsialistide pakkumine. Michigani ülikooli majandusteadlane Scott E. Page, kes uuris otsuste langetamist kogukondades, leidis, et edu tagab kogukonna liikmete teadmiste mitmekesisus, sest see pakub analüüsitava sündmuse ja võimalike arengusuundade kohta laiemat teadmiste baasi ning mitmekülgsemat teavet. Täiendavaid teadmisi pakuvad nii maailmavaatelised, elukutselised kui ka soolised erinevused. Argentinas, Torcuato Di Tella Ülikoolis Joaquin Navajasi juhtimisel 2015. aastal läbiviidud uuringutest selgus, et rühmadeks jagatud gruppide arvamuste summade keskmine on eelmisest veelgi täpsem.

Demokraatia toimimine

Demokraatia toimib vaid siis, kui inimesed mõistavad valitsevat olukorda ja sellest tekkivaid arenguid ning on valmis kandma isiklikult vastutust langetatud otsuste tagajärgede eest. Praktikas tähendab see, et demokraatlikus otsustusprotsessis võivad osaleda vaid need inimesed, kes mõistavad põhjuse-tagajärje seost ning on võimelised nägema langetatud otsusest tulevikus tekkivaid järelmeid. Just seetõttu oli algselt demokraatlikus otsustusprotsessis osalejate arv piiratud perekonnapeade või hõimupealikega ning antiik-kreeka linnades kinnisvaraomanikega. Alles siis, kui luterlikust reformist sündis õigusriik ning kehtestati üldine hariduskohustus (vaid need kes oskavad lugeda ja mõista seaduses sätestatut, suudavad osaleda õigusriigis), tekkis eeldus otsustusõiguslike isikute ring laienemiseks.

Põhimõttele, et „õigused ja kohustused on lahutamatud“ pandi alus Inglismaal, 1215. aastal Magna Carta lepinguga. Sellest alates on demokraatia areng olnud tihedas seoses maksukohustuse laienemisega. Kui industriaalsete revolutsioonide käigus laienes maksukohustus maaomanikelt palgatulu saajatele, siis nõudsid ja lõpuks ka said meessoost töölised õiguse valida oma esindajad, kes osalesid riigi rahandusasjade korraldamises. I maailmasõja järel laienes hääletusõigus naistele, kuna ka nendest olid saanud palgatöölised.

Demokraatia toimimise vältimatuks eelduseks sallivus (see peab olema vastastikune) ja valmisolek suhelda teiste inimestega. Lisaks on demokraatia toimimise eelduseks mõtte-, südametunnistuse ja usuvabadus, sõnavabadus ning rahumeelse kogunemise ja organiseerumise vabadus.

Demokraatia mittetoimimine

Viimaste aastakümnete arengud poliitikas selgitavad hästi seda, miks hääletusõiguse ja (maksu)kohustuse kokkusidumine oli ja on vajalik. Laiendade hääletusõiguse inimestele, kes ise makse ei maksa ja kohustusi kanda ei suuda või ei taha (nn totaalne demokraatia), kuid kellel on võimalik hääletuse kaudu saada täiendavat tulu teiste poolt maksudena riigieelarvesse makstud rahadest, annavad nad oma hääle vaid nendele, kes neile rohkem lubab. Kui selliseid inimesi on elanikkonnas palju või nende hääled määravad koguni valimistulemuse, siis ei jää kandidaatidel üle muud, kui hakata lubama seda, mida valijad tahavad (s.t avalikult ja karistamatult valetada) – nii sünnib populism ja pannakse alus üleminekule demokraatiast autokraatiasse.

Demokraatia elemendid

Demokraatia arengus on oluline roll ühiskondlikul lepingul, millele pandi alus 17. sajandi Lääne-Euroopas, kui valitsejad olid sunnitud tunnustama eraomandi puutumatust ja üksikisiku põhivabadusi. Selle lepinguga tunnustasid kodanikud ühiskonnakorraldust sätestavate seaduste ülimuslikkust, kuid kohe tõusis rambivalgusse küsimus: kes ja kuidas sätestab seadused?

Õigusriik tähendab territoriaalset organisatsiooni, mida juhitakse kirjalikult avalikustatud seadustega. Kuna seaduse kehtestavad oma huvidest lähtudes need, kelle käes on võim (loe: enamuse hääled), siis ei ole selle eesmärgiks õiglus. Seaduse sõnastamisel on määrav roll nendele, kelle käes on teave valitsevast olukorrast ja seaduse sätestamise eesmärgi määravad need, kelle käes on võim ja kuidas inimesed peavad olema. Õigusriigi kontseptsioon andis maksumaksjatele siiski õiguse vastustada avalikult valitsejate ebaseaduslikke nõudmisi ning keelduda nende täitmisest.

Võimude lahusus tähendab, et seadusandlik, täitev ja kohtuvõim on eristatud, s.t lahutatud iseseisvalt toimivateks institutsioonideks ning nendes töötavad inimesed valitakse ja neid finantseeritakse üksteisest sõltumatult. Nendele liitub veel nn „neljanda võimuna“ avalik meedia, mille uurivad toimetused otsivad ja avalikustavad võimukandjate omakasupüüdlikke või grupihuvidest lähtuvaid tegusid,

Demokraatia eesmärk

Demokraatliku riigikorralduse eesmärk võib olla:

• Negatiivne, s.t soov takistada võimukandjatel võimu kuritarvitamist, mille eesmärgiks võib olla materiaalse rikkuse kogumine või teiste alistamise
• Positiivne, s.t kodanike ühise tahte realiseerimine avaliku ruumi ja ühiskondlike suhete korraldamisel.

Demokraatia aluspõhimõtted

1. keegi ei saa end ise nimetada valitsejaks, alistada teisi inimesi enda tahtele ning hoida võimu pöördumatult enda käes.
2. Igal arutlusprotsessis osalejal on õigus rääkida ja olla kuulatud enne otsuse langetamist.
3. Igal osalejal on üks hääl, otsus on kehtiv kui selle poolt hääletab enamus (kuidas arvestatakse osalejaid ja kui suur enamus?).
4. Kõik on seaduse ees võrdsed, kehtestatud seaduse järgmine on kohustuslik.

Demokraatia rakendusprobleemid

Demokraatia probleemiks ongi see

1. kuidas ära kuulata kõigi arutelus osaleda tahtvate inimeste arvamus.
2. kes analüüsib sõnavõtte, üldistab esitatud ettepanekud ning grupeerib need sisu järgi.
3. kes ja kuidas esitab saadud tulemi hääletamiseks.
4. Mitu arutelu ringi on vaja lõpliku otsuse langetamiseks

 Kokkuvõte

Kokkuvõttes võib väita, et mõiste demokraatia sisu ja vorm on dünaamiline, s.t ajas muutuv ja sõltub inimeste arenguastmest, s.t sellest kui suur osa kodanikest või elanikkonnast tahab ise osaleda ja on valmis osalema ühiskondlikku korraldusega seotud ja riigi toimetulekuga seotud küsimuste aruteludes ning tunnustama isiklikku vastutust langetatud otsuste tagajärgede eest. Kuna aruteluprotsessis osalmine kulutab aega ja eeldab teadmisi, siis inimesed kellel pole ei teadmisi ega vaba aega, selles protsessis ei osale. Ühesõnaga – demokraatliku valitsusviisi eelduseks on see, et inimesed on sallivad üksteise suhtes, protsessis osalevatel inimestel on aega ja valmidust ära kuulata konflikti vastaspoole seisukohad, rakendada empaatiat nende mõistmisel ning nad on valmis oma oma soovides järgi andma kompromissi saavutamiseks – kõik kaotavad, kuid nii vähe, et nad on valmis sellega leppima.

Kui demokraatia erinevaid vorme kirjeldada võrdsuse teljel, võttes aluseks protsessis osalemise võimaluse, võiks neid kokkuvõtlikult kirjeldada selliselt: