Demokraatia

Demokraatia mõiste

Demokraatia mõistel puudub üks üldtunnustatud või ametlik definitsioon. ÜRO kunagine juht Kofi Annan märkis, et „maailmas on sama palju demokraatia vorme, kui on demokraatlikke riike“. Ühes ingliskeelses uuringus tuvastati 2234 omadussõna, mida kasutati demokraatia kirjeldamiseks.

Olemuslikult on väljend „demokraatia võim“ vastuoluline, sest mõiste demokraatia tähendab sõna-sõnalt rahva (s.t ühiskonna, kogukonna) ühise tahte kehtestamist selle inimeste ja nende juhtide üle, s.t võimu teostatakse „alt üles“. Mõiste „võim“ tähendab enesekehtestamist, mis omakorda tähendab

positiivses kontekstis inimloomuse taltsutamist eesmärgiga sundida teda käituma nii, nagu see on vajalik ühiskonna kestlikuks toimimiseks;
negatiivses kontekstis teiste alistamist enda egoistlike eesmärkide saavutamiseks (võimujanu, rikastumine jms).

Demokraatia mõiste vastuolulist olemust selgitab poliitilise vabaduse definitsioon: inimene on sootsiumis vaba, kui tal on võimalust osaleda protsessis, mille tulemiks võib olla tema vabaduse piiramine. Seega kui ta ei osale ühiskondlikus arutelus või osaleb, kuid ei suuda teisi veenda, siis tema vabadust piiratakse, kui ta osaleb ja suudab teisi veenda siis säilitab ta oma vabaduse. Ühesõnaga – vabaduse eelduseks on osalemine ja võime veenda teisi!

Demokraatia eesmärk

Demokraatliku riigikorralduse eesmärk võib olla:

Negatiivne, s.t soov takistada võimukandjatel võimu kuritarvitamist, mille eesmärgiks on materiaalse rikkuse kogumine või teiste alistamise
Positiivne, s.t kodanike ühise tahte realiseerimine avaliku ruumi ja ühiskondlike suhete korraldamisel.

Demokraatia aluspõhimõtted

keegi ei saa end ise nimetada valitsejaks, alistada teisi inimesi enda tahtele ning hoida võimu pöördumatult enda käes.
Igal arutlusprotsessis osalejal on õigus rääkida ja olla kuulatud enne otsuse langetamist.
Igal osalejal on üks hääl, otsus on kehtiv kui selle poolt hääletab enamus (kuidas arvestatakse osalejaid ja kui suur enamus?).
Kõik on seaduse ees võrdsed, juba kehtestatud seaduse järgmine on kohustuslik.

Demokraatia üleoleku põhjus

Demokraatlike ühiskondade üleoleku aluseks on asjatundlike kodanike osalemine ühiskondlikus otsustusprotsessis. Nn „targa parve“ fenomeni teadvustas sir Francis Galton 1906. aastal Inglismaal, kui ta summeeris põllumajandusmessil rahvale vaatamiseks välja pandud vägeva härja õiget kaalu ära arvata üritanud inimeste pakkumised ja saadud tulemuse jagas osalejate arvuga. Ilmnes, et 800 inimese pakkumise keskmine oli 543 kg ja see erines tegelikust vaid 8,6 kg võrra (tegelik kaal oli 534,4 kg).

Vastavaid katseid on korratud ka hiljem ning kui osaliste eesmärgiks on kõige õigema tulemuse leidmine, siis „parve“ lahend on olnud õigele lähemal, kui parimate erialaspetsialistide hinnang. Michigani ülikooli majandusteadlane Scott E. Page, kes uuris otsuste langetamist kogukondades, leidis, et edu tagab kogukonna liikmete teadmiste mitmekesisus, sest see pakub analüüsitava sündmuse ja võimalike arengusuundade kohta laiemat teadmiste baasi ning mitmekülgsemat teavet. Täiendavaid teadmisi pakuvad nii maailmavaatelised, elukutselised kui ka soolised erinevused. Argentinas, Torcuato Di Tella Ülikoolis Joaquin Navajasi juhtimisel 2015. aastal läbiviidud u.uringutest selgus, et rühmadeks jagatud gruppide arvamuste summade keskmine on eelmisest veelgi täpsem (vt Sotsiokraatia).

Demokraatia toimimine

Demoraatliku ühiskonnakorralduse eelduseks on valmidus suhelda ja sallivus teistsuguste arvamuste suhtes. See toimib siiski vaid juhul, kui inimesed mõistavad valitsevat olukorda ja sellest tekkivaid arenguid ning on valmis kandma isiklikult vastutust langetatud otsuste tagajärgede eest. Praktikas tähendab see, et demokraatlikus otsustusprotsessis võivad osaleda vaid need inimesed, kes mõistavad põhjuse-tagajärje seost ning on võimelised nägema langetatud otsusest tulevikus tekkivaid järelmeid. Just seetõttu oli algselt demokraatlikus otsustusprotsessis osalejate arv piiratud perekonnapeade või hõimupealikega ning antiik-kreeka linnades kinnisvaraomanikega, kellel lasus ühtlasi ka isiklik kohustus osaleda linna kaitsmises. Alles siis, kui luterlikust reformist sündis õigusriik ning kehtestati üldine hariduskohustus (vaid need kes oskavad lugeda ja mõista seaduses sätestatut, suudavad osaleda õigusriigis), tekkis eeldus otsustusõiguslike isikute ringi laienemiseks.

Põhimõttele, et „õigused ja kohustused on lahutamatud“ pandi alus Inglismaal, 1215. aastal Magna Carta lepinguga. Sellest alates on demokraatia areng olnud tihedas seoses maksukohustuse laienemisega. Kui industriaalsete revolutsioonide käigus laienes maksukohustus maaomanikelt palgatulu saajatele, siis nõudsid ja lõpuks ka said meessoost töölised õiguse valida oma esindajad, kes osalesid riigi rahandusasjade korraldamises. I maailmasõja järel laienes hääletusõigus naistele, kuna ka nendest olid saanud palgatöölised.

Demokraatia toimimise vältimatuks eelduseks on sallivus (see peab olema vastastikune) ja valmisolek suhelda teiste inimestega. Lisaks on demokraatia toimimise eelduseks mõtte-, sõna- ja südametunnistuse vabadus, usuvabadus ning rahumeelse kogunemise ja organiseerumise vabadus.

Demokraatia toimib kestlikult, kui võim on hajutatud, s.t seadusandlik-, täitev- ja kohtuvõim on eristatud ja lahutatud iseseisvalt toimivateks institutsioonideks. Selle nõude täitmiseks tuleb nendes töötavad inimesed valida ametisse ja tagada neile üksteisest sõltumatu tulubaas. Nendele liitub veel nn „neljanda võimuna“ avalik meedia, mille uurivad toimetused otsivad ja avalikustavad võimukandjate omakasupüüdlikke või grupihuvidest lähtuvaid tegusid.

Kokkuvõttes: kodanike poliitikas osalemise eelduseks on: avaliku huvi kontseptsiooni mõistmine (teadmised), valmisolek osaleda poliitilises süsteemis (usaldus) ja võimalus olla kaasatud otsustusprotsessidesse (osalus).

Demokraatia mittetoimimine

Viimaste aastakümnete arengud poliitikas selgitavad hästi seda, miks hääletusõiguse ja (maksu)kohustuse kokku sidumine oli ja on vajalik. Laiendada hääletusõiguse inimestele, kes ise makse ei maksa ja kohustusi kanda ei suuda või ei taha (nn. totaalne demokraatia), kuid kellel on võimalik hääletuse kaudu saada täiendavat tulu teiste poolt maksudena riigieelarvesse makstud rahadest, annavad nad oma hääle vaid nendele, kes neile rohkem lubab. Kui selliseid inimesi on elanikkonnas palju või nende hääled määravad koguni valimistulemuse, siis ei jää kandidaatidel üle muud, kui hakata lubama seda, mida valijad tahavad (s.t avalikult ja karistamatult valetada) – nii sünnib populism ja pannakse alus üleminekule demokraatiast autokraatiasse.

Demokraatia rakendusprobleemid

Selleks, et demokraatia toimiks, tuleb lahendada järgmised probleemid:

kuidas ära kuulata kõigi arutelus osaleda tahtvate inimeste arvamus.
kes analüüsib sõnavõtte, üldistab esitatud ettepanekud, grupeerib need sisu järgi ning sõnastab esitatava eelnõu.
kes ja kuidas esitab eelnõu hääletamiseks.
Kuidas kaasata hääletamisse võimalikult suur osa mõtlevatest ja tõstatud probleemi lahendava ettepaneku mõjust aru saavaid inimesi.
Mitu arutelu ringi on vaja lõpliku otsuse langetamiseks

Seaduseelnõu

Demokraatia vorme eristab üksteisest see, kes ja kuidas koostab seaduseelnõu. Põhimõtteliselt võib seaduseelnõu olla vormistatud ja menetlusse esitatud:

Rahvaalgatuse korras, t selle sõnastab kodanike initsiatiivgrupp. Kui algatus saab seadusega sätestatud arvu toetushääli, siis peab täitevvõim panema selle muutmata kulul rahvahääletusele ning kui valijad annavad selle poolt nõutud enamuse, siis peab täitevvõim seda järgima. Selline praktika on iseloomulik otsedemokraatiale.
Parlamendi poolt, s.t selle koostab seadusandliku institutsiooni komisjon või fraktsioon, kas huvigrupilt saadud algatuse põhjalt või iseseisvalt. Kui seadusandlik institutsioon menetleb eelnõud, siis on ta kohustatud ära kuulama kõikide huvigruppide esindajad ning leidma kompromissi erinevate huvide vahel. Selline praktika on iseloomulik volitusdemokraatiale.
Täitevvõimu poolt, s.t selle koostavad ametnikud ja see esitatakse menetlusse ministeeriumi või valitsuse poolt seadusandlikule institutsioonile. Sõltuvalt valitsevast tavast ja/või seaduses sätestatud korrast võib parlament seda menetluse käigus muuta või koguni tagasi lükata või siis alluma parteilisele distsipliinile ning kinnitama muutmata kujul esitatud eelnõu. Selline praktika on tavaline esindusdemokraatia keskkonnas.

Digitaalne ehk e-demokraatia

Interneti leiutamine ja infovahetuse digitaliseerimine on pannud aluse digitaalse demokraatia arengule. See omakorda võimaldab edastada reaalajas infot piiramatule arvule valijatele, kaasata neid arutelu ja otsustusprotsessidesse. Selle teerajajad olid anarhistlikku maailmavaadet esindavad ja sotsiaalriigi bürokraatlikku hoolekannet vastustavad piraadiparteid.

Aastatel 2002-2014 võttis Rootsis, Stockholmi Vallentuna linnaosa volikogus esindatud valmisliit Demoex erakonnasisest virtuaalset arutelu ja hääletust võimaldav tarkvara NetConference+. Seda kasutati aastatel 2006-2014, kuni programmi hallanud start-up’i Vivarto AB lõpetas tegevuse.

Saksa Piraadipartei kasutas oma tavasuhtluses laialdaselt Facebooki, Twitterit ja oma veebisaiti, mida täiendas 2006. aastal loodud „piratewiki“ projekt. See oli avatud platform, mida kasutati poliitilises aruteluprotsessis.

Madalmaades võeti 2012. aastal kasutusele avatud lähtekoodiga tarkvara Liquid Feedback, mida hakkasid kasutama ka teised piraadiparteid Saksamaal, Itaalias, Austrias, Norras ja Prantsusmaal. Belgia Piraadipartei võttis kasutusele oma tarkvara Get Opinionated. Google katsetas 2014. aastal samalaadset lahendust „Google Votes“ projektis.

Saksamaal, Frieslandi Liidumaal otsustati murda senine bürokraatlik valitsuskultuur ja tööprotseduurid ning üle minna kodanikke kaasavale online-demokraatiale. Selle saavutamiseks võeti 2012. aasta novembris kasutusele Liquid Friesland platform, mis võimaldas kõigil 16. aastastel ja vanematel liidumaa kodanikel osaleda eelnõude aruteludes ning hääletades avaldada oma arvamust. Algses lahenduses oli see mõeldud alt-üles initsiatiivideks, kusjuures kodanikud said selles nii ise hääletada kui ka delegeerida oma hääle kellelegi teisele, keda nad pidasid kompetentseks ja usaldusväärseks. Kuna see rakendus ei leidnud 2015. aastani aktiivset kasutust, siis 2016. aastal käivitati selle uuendatud versioon, milles liidumaa ametnikud said algatada initsiatiive ülalt-alla protseduuris.

Argentinas võeti 2017. aastal poliitilise algatuse Democracia en Red raames kasutusele vabavaraline arvutiprogrammi Democracy OS, mis andis kasutajatele võimaluse teha ettepanekuid, arutleda antud teemadel ning läbi viia hääletusi.

Viini Ülikooli liikmed võtsid 2021. aastal kasutusele digitaalse demokraatia lahendi, mis sai tuntuks „Civicracy“ nime all.

Huvitav initsiatiiv on veel openforum.com.au – Austraalia mittetulunduslik e-demokraatia projekt. Rühm kutsub poliitikuid, kõrgemaid ametnikke, akadeemikuid, ärimehi ja teisi sidusrühmi osalema kõrgetasemelistes poliitilistes debattides.

Digitaalse demokraatia edendamisse on olulise panuse andnud veel IT4ALL – töörühm, mida haldab CALRE (Conference of European Regional Legislative Assemblies) ning mis esitab soovitusi ja lahendusi e-demokraatia edendamiseks. Kandvate väärtustena on see nimetanud:

Avatus: esindusasutused on kohustatud tegutsema läbipaistvalt ja hõlbustama kodanike osalemist oma otsustusprotsessides.
Pühendumus: küsimus ei ole ainult eesmärkides, mida tuleb saavutada, vaid need peavad moodustama aluse, millel rajaneb institutsioonide strateegiline ülesehitus ja korporatiivne kultuur. Avatuse kohustus peab hõlmama nende väärtustega seotud eelarvekohustusi ja organisatsioonilisi ümberkujundamismeetmeid.
Proaktiivsus: kodanikud peavad tegutsema vastutustundlikult, uurides institutsioone, arutades nende kahtlusi ja panustades ideedesse.
Mitme kanaliga: iga IKT pakutavate võimaluste intelligentne kombinatsioon peab olema pühendunud, et jõuda kõigi kodanikeni ilma diskrimineerimiseta.
Kodanikuväärtuste koolitus: reaalsete võimaluste pakkumine kodanike osalemiseks otsustusprotsessides on palju enamat kui lihtsalt tehnoloogia. Institutsioonid peavad püüdma seda vahetust soodustada, lihtsustades keeli ja menetlusi, muutes kodanikupanusest tulenevad tulemused võimalikult nähtavaks ning koolitades, eriti kõige nooremaid, vastutus- ja osaluskultuuri alal.

Kokkuvõte

Kokkuvõttes võib väita, et mõiste demokraatia sisu ja vorm on dünaamiline, s.t ajas muutuv ja sõltub inimeste arenguastmest, s.t sellest kui suur osa kodanikest või elanikkonnast tahab osaleda ja on valmis arutlema ühiskondlikku korraldusega seotud ning riigi toimetulekuga seotud küsimustes ning tunnustama isiklikku vastutust langetatud otsuste tagajärgede eest. Kuna aruteluprotsessis osalemine kulutab aega ja eeldab teadmisi, siis inimesed kellel pole ei teadmisi ega vaba aega, selles protsessis ei osale. Ühesõnaga – demokraatliku valitsusviisi eelduseks on, et inimesed on sallivad üksteise suhtes, protsessis osalevatel inimestel on aega ja valmidust ära kuulata konflikti vastaspoole seisukohad, rakendada empaatiat nende mõistmisel ning nad on valmis oma soovides järgi andma kompromissi saavutamiseks – kõik kaotavad, kuid nii vähe, et nad on valmis sellega leppima.

Kui demokraatia erinevaid vorme kirjeldada võrdsuse teljel, võttes aluseks protsessis osalemise võimaluse, võiks neid kokkuvõtlikult kirjeldada selliselt:

Egoism tähendab (käesolevas kontekstis) eneseteadvusest lähtuvat käitumismudelit, mis tõstab inimesest isiklike vajaduste rahuldamise kõigest muust ettepoole, jättes kõigi teiste vajadused ja huvid tähelepanuta.

Ühiskondlikus, s.t poliitilises kontekstis tähendab egoism keskendumist enda või oma partei erahuvide realiseerimisele. Esindusdemokraatias tähendab see piisava häälteenamuse saavutamisel „teerullipoliitikat“, mille puhul domineeriv erakond loobub läbirääkimistest vastaspoolega, pidades seda ajaraiskamiseks ja põhjendades oma tegeust ratsionaalsuse ja efektiivsusega.

Altruism tähendab antud juhul valmidust ära kuulata teiste protsessis osalejate arvamused ja soovid, empaatilist üritust mõista nende tagamaid ning osalemist läbirääkimise protsessis. See on tulemuslik, kui inimesed on sallivad teiste ja teistsuguste arvamuste suhtes ning valmis järgi andma oma algsest eesmärgist. Otsedemokraatia toimimise võti on: kõik kaotavad oma algsest soovist midagi, kuid nii vähe, et nad on valmis sellega leppima.