Vabaturumajandus
Eeldused
Vabaturumajandus hakkab arenema kui valdava osa sootsiumi moodustavate inimeste vaimse arengu tase on jõudnud iga isiku suveräänsuse ja vaba eneseteostuse õiguse tunnustamiseni. Kuid koos õigustega kaasnevad ka kohustused, mis tähendab isiklikku vastutust oma otsuste ja tegude tagajärgede eest, s.t et pole mõtet süüdistada teisi enda ebaõnnestumises ja majanduslikus viletsuses.
Vabaturumajandus saab toimida, kui kogu teave turul toimunud tehingutest on avalik ja kõigile võrdselt kättesaadav. Vaid sellisel juhul on igaühel võimalik hinnata oma äriidee teostatavust, leida enesele sobiv lahendus ja juhtida majandustegevust jätkusuutlikult. Turg on vaba, kui ostjate ja müüjate vahelised tehingud toimuvad vastastikusel nõusolekul ja ilma väliste mõjutusteta. Turutehingute avalikkuse, leitavuse ja kõigile võrdselt kättesaadavuse tingimuse täitmine sai võimalikuks tänu interneti ja selle otsinguprogrammide tekkele ja kiirele arengule.
Vabaturumajandus jääb poolikuks ning muundub kapitalistlikuks, kui eneseteostuse vabadust kasutavad vaid kapitali omanikud ja tööandjad, kuid tarbijad ja töövõtjad ei kaitse oma huve seadusloomet või ühinemisõigust kasutades. Tarbijad saavad ühineda ühistuteks, mille teeneid kasutades saavad nad tarbida õiglase hinnaga tooteid ning töövõtjad koonduda vastastikuse abistamise ühinguteks (kindlustus) ja ametiühinguteks õiglasema töötasu taotlemiseks. Vabaturu keskkonda on raske säilitada, kui turul domineerivad rahvusvahelised suurettevõtted ja/või kohalikud monopolid.
Toimimine
Vastastikusel kasul toimivat ja vahetut tagasisidet andva spontaanse turu toimimist on kõige selgemalt kirjeldanud Friedrich von Hayek essees „Cosmos and Taxis“. Selle liikumapanevaks jõuks on soov pakkuda parimat ning ohjeldavaks meetmeks ostjate tagasiside. Kiireks rikastumiseks võib müüja oma kliente petta, kuid pikemas plaanis tähendab see, et paremal juhul ei osta enam keegi tema kaupa ja halvemal juhul võib pettus lõppeda ettevõtte pankroti või koguni fataalse tagajärjega petturile enesele.
Kui kogu info turul toimunud tehingutest on avalik, siis saavad turuosalised mitte üksnes hinnata oma äriidee teostatavust ja tasuvust eelnevalt, vaid ka tehingute sõlmimisel arvestada varasemate tehingute tulemina tekkinud järelmitest. Täielik läbipaistvus loob eelduse, et pettused tulevad avalikuks ning kellelgi ei ole võimalik rikastuda turuga manipuleerides. Kokkuvõttes tähendab see, et teadlik ja tahtlik rikkuse kontsentreerimine on raskendatud ning keegi ei saa kinnistada oma juba saavutatud positsiooni. See välistab ühiskonnas varalise kihisumise ja ülemineku klassiühiskonda.
Rahasüsteem
Vabaturumajanduse aluseks on vabaraha süsteem, 21. sajandil e-raha vormis. Sellise süsteemi, mis sai tuntuks WIR-panga nime all, lõid Šveitsi ettevõtjad 1930’ndate aastate suure raha- ja majanduskriisi ajal. Tõsi, selles osalesid vaid ettevõtted ning maksed toimusid vaid kontode vaheliste ülekannete vormis.
Vabarahasüsteemi käivitamiseks peavad turuosalised asutama omavahelise kokkuleppega e-raha asutuse ja teevad võrdse suurusega sissemakse, mille vastu saab igaüks ühe aktsia – sellega kaetakse süsteemi asutamiskulud, tagatakse läbipaistvus ja kollektiivne järelevalve. Süsteemi käivitamise järel vahetavad need, kes seda raha vajavad, käibel oleva raha e-raha vastu vastavalt oma vajadusele. E-raha asutus võib väljastada ka intressivabu võlgu summas, mille võlavõtja suudab kokkuleppelise aja, näiteks 7. aasta jooksul tagasi maksta. Kui laenu tagasi maksta ei suudeta, siis läheb tagatisvara e-raha asutusele, kes realiseerib selle tagasimakse kustutamise käigus.
Maksete tegemiseks saab kasutada nutitelefoni äpp’i. E-raha asutuse tegevuskulud kaetakse kontotasuga. Väljaantud raha ringlus lõpeb, kui võlg makstakse tagasi või e-raha vahetatakse uuesti mingiks muuks valuutaks. Vabaraha-süsteem toimib valuutakomitee kontseptsiooni põhimõttel, s.t tema ühiku väärtus on seotud ankurvaluuta ühiku väärtusega.
Ideoloogiad
Vabaturumajanduse ideoloogiaid eristab arenguprotsessi juhtimise viis.
Klassikaline liberalism sündis 16. sajandi klassiühiskonnas ja sõnastas vaba turumajanduse idee ning selle toimimise põhimõtted (vt: John Locke). Selle eesmärgiks oli päriliku eliidi eesõiguste tühistamine ning eraõigust tunnustava ja vabakaubandust tagava riikliku õiguskorra kehtestamine. Järgmistel sajanditel jagunes see angloameerika (empirism) ja prantsuse (ratsionalism) koolkonnaks. Vabaturumajanduse kontseptsiooni sõnastasid Adam Smith ja David Richardo.
Neoliberalism on klassikalise liberalismi uuendatud ja 20. sajandi oludesse kohandatud turumajanduse ideoloogia, mis tahab piirata sotsiaalse õigusriigi ahistavat mõju ja ametnike suvaõiguse kasutust turumajanduses. Neoliberalism on omandanud negatiivse tähenduse tänapäeva maailmas, kuna kapitali omanikud ja tööandjad kasutavad maksimaalselt ära turuvabadust, kuid enamik tarbijatest ja palgatöölistest ei oska või ei taha seda kasutada ning ootab valitsuse sekkumist ja hoolekannet.
Vabaturumajanduse ideoloogiad
Minarhism on poliitiline mõttevool, mis on välja kasvanud liberalismist ja propageerib minimaalse riigi ideed. Nad vastustavad etatismi (ingl. Statism), s.t ametnike eesthooldust ja võimutäiuse kasvu ning püüavad leida kompromissi anarhismi ja bürokraatliku riigivõimu vahel.
Libertarism on poliitiline filosoofia, mille järgi inimesed peaks olema vabad oma isikut ja omandit puudutavates otsustes, kuni need otsused või nende tagajärjed ei riku teiste isikute samasuguseid vabadusi. Libertarismi tähtsaimad märksõnad on “üksikisiku vabadus”, “poliitiline vabadus” ja “vabatahtlik kaasatus”.
Anarho-sündikalism eitab riiki kõigis tema esinemisvormides. See ideoloogia välistab igasuguse poliitilise võitluse, alates parlamendi tegevusest kuni sotsialistliku revolutsioonini ja kommunistliku plaanimajanduseni. Selle töömeetodiks on otsene tegevus. Kapitali ülemvõimu taskaalustamiseks töölised organiseeruvad ja moodustavad oma vabast tahtest lähtudes sündikaadi (mastaabiefekti saavutamiseks). Tarbijate ja väikeettevõtjate tegevusvormiks on kooperatiivsetel põhimõtetel tegutsev organisatsioon – ühistu, millest saavad peamised tootmise organiseerijad, varustuse ja müügitegevuse korraldajad ning teenuste pakkujad.