Vabaturumajandust võib kirjeldada kui üleminekuetappi teel õiglasemale ühiskonnakorraldusele. Selle liikumapanevaks jõuks olid ja on inimesed, kes väärtustavad üksikisiku suveräänsust. Seejuures tasub meeles pidada, et ühiskonna ja majanduse arengut kujundavad tarbijad, kes hääletavad iga päev oma rahakotiga ning määravad sellega võitjad ja kaotajad. Seda nimetatakse majandusdemokraatiaks.
Vabaturumajanduse alused
Vaba eneseteostust (suveräänsust) väärtustava turumajanduse aluspõhimõtted on:
- Eraomand on puutumatu, seda kaitseb õigusriik, mis põhineb loomuõigusel;
- Äriotsuste langetamiseks vajalik info on avalik ja kõigile võrdselt kättesaadav, s.t ärisaladusi ei saa olemas olla. Salastamine on võimalik vaid siis, kui info puudutab riigikaitsega otseselt seotud infot;
- Igal inimesel on vabadus luua oma ettevõte, teha seda koos teistega partnerluse alusel (töötajate omanduses olev ettevõte), osta ja müüa enesele vajalikku läbi enesele kuuluva ettevõtte (ühistu) või müüa oma tööjõudu palga eest teistele ettevõtjatele.
- Inimestel on õigus oma majandushuvide kaitseks ühineda organisatsioonideks (ametiühingud) või paigutada oma vaba kapitali investeerimisühingutesse (fondid). Nende vastastikuste huvide konflikti korral lahendatakse olukord omavahelise läbirääkimise teel, mille ummikusse jooksmisel rakendatakse streike ja lokaute;
- Fiskaalsüsteemi toimimise põhimõtte, maksukoormuse ja riigieelarve vahendite kasutamise määravad huvigrupid omavahelise kokkuleppega;
- Monetaarsüsteem toimib vabaraha kontseptsiooni alusel ja e-raha vormis.
Teooria
Vastastikusel kasul toimivat ja vahetut tagasisidet andva spontaanse turu toimemehhanismi on kõige paremini selgitanud Friedrich von Hayek essees „Cosmos and Taxis“. Turu liikumapanevaks jõuks on soov pakkuda teistele oma töö vilju ning ohjeldavaks meetmeks ostjate tagasiside. Kiireks rikastumiseks võib müüja oma kliente petta, kuid pikemas plaanis tähendab see, et paremal juhul ei osta enam keegi tema kaupa ja halvemal juhul võib pettus lõppeda ettevõtte pankroti või koguni fataalse tagajärjega petturile enesele. Alternatiiviks on pakkuda head kaupa optimaalse hinnaga ning järjekord ettevõtja ukse taga ei lõpe.
Austria-Ungari majandusteadlane Theodor Hertzka kirjeldas vabaturumajanduse toimimist 1890. aasta avaldatud romaanis „Vaba maa – sotsiaalne ootus“ (Freiland – ein soziales Zukunftsbild). Selles esitatud mõtteid arendas edasi Silvio Gesell, kes propageeris „freiwirtschafti“ mudelit, mida ta ise nimetas „looduslikuks majanduskorraks“. Selle aluseks oli 3F’i (Eestis vastavalt 3V’d):
- Freigeld (vabaraha). Raha emiteeritakse tarbijate ühisomanduses oleva rahandusasutuse poolt, laenatakse intressita ning rahatäht on kehtiv määratud perioodi jooksul.
- Freiland (vaba maa). Maa on rahva ühisomand, mida haldab riiklik institutsioon. Eraisik saab mad rentida kasutamiseks nii kaua kuni ta seda vajab, kuid mitte osta.
- Freihandel (vabakaubandus). Piiramatu, globaalne vabakaubandus, mida toetab valuutaliit.
Toimimine
Vabaturumajandus hakkab arenema kui määravale osale elanikkonnale muutub enesemääramise õigus ja eneseteostuse vajadus oluliseks. Selle eelduseks on isiksuslik areng ja vaimse võimekuse kasvu. Kuid koos õigustega kaasnevad ka kohustused, mis tähendab isiklikku vastutust oma otsuste ja tegude tagajärgede eest, s.t et pole mõtet süüdistada teisi enda ebaõnnestumises ja majanduslikus viletsuses.
Vabaturumajandus saab toimida, kui kogu teave turul toimunud tehingutest on avalik ja kõigile võrdselt kättesaadav. Vaid sellisel juhul on igaühel võimalik teada, millise hinna/koguse kombinatsioonis on tal võimalik oma tööd, töö vilju või tööjõudu müüa ning see läbi hinnata oma äriidee teostatavust, leida enesele sobiv lahendus ja juhtida majandustegevust jätkusuutlikult. Turg on vaba, kui ostjate ja müüjate vahelised tehingud toimuvad vastastikusel nõusolekul ja ilma väliste mõjutusteta. Turutehingute avalikkusele, partnerite leitavuse ja kõigile võrdselt kättesaadavuse tingimuse täitmine sai võimalikuks tänu internetile ja selle otsinguprogrammide kiirele arengule. Tehisintellekt viib selle uuele tasemele.
Kui kogu info ühiskonnas ja turul toimuvast on avalik, siis saavad turuosalised arvestada ka tehingute sõlmimisel iga isiku varasemate tehingute järelmeid. Täielik läbipaistvus loob eelduse, et pettused tulevad avalikuks ning kellelgi ei ole võimalik rikastuda turuga manipuleerides. Kokkuvõttes tähendab see, et teadlik ja tahtlik rikkuse kontsentreerimine on raskendatud ning keegi ei saa kinnistada oma juba saavutatud positsiooni. See välistab ühiskonnas varalise kihistumise ja ülemineku klassiühiskonda.
Eneseteostuse vabaduse avalik tunnustamine ja teabe avalikkus loovad keskkonnale, milles keegi ei pea müüma oma tööjõudu ebaõiglase tasu eest. Igaühel on võimalus (kui ta julgeb), alustada iseseisva ettevõtlusega või luua koos teistega ühistu, mille poolt teenitud tulu jaguneb vastavalt igaühe tööpanusele (mitte kapitaliosalusele). Nendel, kes eelistavad jääda palgatööle, on vabadus moodustada ametiühing, mis taastab turu tasakaalu ja võimaldab võrdsel alusel rääkida tööandjaga läbi oma töötingimused ja palga suurus. Valikuvabadus tagab igaühele õiglase töötasu.
Vabaturumajanduse areng võimendub IV ja V tööstusrevolutsiooni keskkonnas. Protsessi digitaliseerimise eelduseks on selle mõtestamine ja kõigi tegevuste täpne kirjeldamine programmi vormis. Sellega muutub iga tegevus läbipaistvaks ja kontrollitavaks. Iseõppivad programmid on võimeline analüüsima suuri andmemassiive, leidma nendes seaduspärasused ja tooma välja selle olulise teabe, mida selle käivitaja otsis.
Tehisintellektil põhinevad rakendused (nn isiklikud nõustajad) aitavad igaühel leida virtuaalruumist enesele kõige sobivama toote või teabe levitamise viisi, vältides seeläbi seni turul domineerinud teenusepakkujate eelistusi. Virtuaalsed platformid võimaldavad mitte üksnes pakkuda oma kaupu ja teenuseid üle maailma, vaid ka anda hinnanguid saadule, edendades seeläbi paremate ettevõtlust. Kogu tootmistegevus ja logistika muutub kardinaalselt tänu CAD-programmi põhisele projekteerimisele, digitaalsete kaksikute loomisele ja 3D printimisele, logistika arengut kujundab asjade internet ning ennast isejuhtivad sõidukid, teenuseid saab osta ja müüa tänu internetile sõltumata asukohast. Kõige selle tulemiks on üha süvenev spetsialiseerumine.
Rahasüsteem
Vabaturumajanduse olemuse määrab vabaraha süsteem, mis 21. sajandil toimib e-raha vormis.
Vabaraha rakendused sündisid Ameerikas juba 19. sajandil (ajaraha jms kohaliku raha rakendused) ning Euroopas 1930’ndate suure likviidsuskriisi ajal, mis omakorda pani aluse majanduslikule surutisele (tehinguid ei saa teha, kui raha ei ole, kuigi nõudlus ja kaubad on olemas). Šveitsis asutasid ettevõtjad „freiwirtschafti“ ideest lähtudes oma vabaraha süsteem, mis sai tuntuks WIR-panga. Makseteks kasutati panga poolt emiteeritud raha ning maksed toimusid vaid ettevõtete vahel kontode vaheliste ülekannete vormis, s.t materiaalses vormis seda raha ei olnud.
Vabarahasüsteemi käivitamiseks peavad turuosalised asutama omavahelise kokkuleppega e-raha asutuse ja tegema esmalt võrdse suurusega sissemakse, mille eest saab igaüks ühe aktsia – sellega kaetakse süsteemi asutamiskulud, tagatakse läbipaistvus ja kollektiivne järelevalve. Süsteemi käivitamise järel vahetavad need, kes seda raha vajavad, käibel oleva raha e-raha vastu vastavalt oma vajadusele. E-raha asutus võib väljastada ka intressivabu võlgu summas, mille võlavõtja suudab kokkuleppelise aja, näiteks 7. aasta jooksul tagasi maksta. Kui laenu tagasi maksta ei suudeta, siis läheb tagatisvara e-raha asutusele, kes realiseerib selle tagasimakse kustutamise käigus.
Maksete tegemiseks saab kasutada nutitelefoni äpp’i, mis on võimeline tegema piiratud mahus tehinguid teise telefoniga ka siis, kui sidet ei ole. E-raha asutuse tegevuskulud kaetakse kontotasuga. Väljaantud raha ringlus lõpeb, kui võlg makstakse tagasi või e-raha vahetatakse uuesti mingiks muuks valuutaks. Vabaraha-süsteem toimib valuutakomitee kontseptsiooni põhimõttel, s.t tema ühiku väärtus on seotud ankurvaluuta ühiku väärtusega.
Majandusõigus
Kuna vabaturumajandus põhineb iga üksikisiku enesemääramise ja eneseteostuse õigusel, siis peab õiguspoliitika toetama selle teostumist. Seda nõuet rahuldab loomuõiguse põhine õiguskord, milles majanduskonflikte lahendavad kaubanduskohtud ning isikute vahelised konfliktid lahendatakse tekitatud kahju hüvitades ja taastava õiguse põhimõtteid rakendades.
Õiguskord peab tagama, et kogu info ühiskonnas ja majanduses toimuvast on avalik ning kõigile võrdselt kättesaadav – nii tagatakse kõige paremini turvaline elu- ja ettevõtluskeskkonna ning valmiduse anda oma panus ühiskonna arengusse ja heaolu püsimisse. See kehtib nii varaliste, kui ka rahaliste tehingute suhtes, samuti isikute vaheliste lepingute suhtes, mis sätestavad nende õigusi ja kohustusi. Kuna vabaturumajanduse kandjateks on esmajoones väikeettevõtjad ja väikeinvestorid, siis peab õiguskord kaitsma esmajoones neid võimalike ebaõiglaste toimingute, s.h turul domineerivate suurettevõtete manipulatsioonide eest.
Kõige keerulisem on sätestada maa omandiga seotud küsimusi. Kuna iga inimene (erinevalt virtuaalsest ettevõttest) vajab elus püsimiseks maad, millel elada ja toimetulekuks tegutseda, siis peab see olema võrdselt kättesaadav igale soovijale, kes suudab seda ühiskonnale kasulikult kasutada ja selle eest nõutavat tasu maksta. Selline eesmärk on saavutatav maamaksu kehtestamisega sellises suuruses, et maa mittekasutamine muutub kahjumlikuks. Omanikule jääb vabadus kas kasutada seda maad ise oma ettevõtluses, rentida see soovijatele või võõrandada teisele eraisikule või riigivõimu esindavale institutsioonile.
Kui keegi paneb siiski toime teo, mis kahjustab teist isikut, siis kohus keskendub tekitatud kahju olemasolu tuvastamisele, selle suuruse määramisele ja otsustama viisi, kuidas kurjategija tekitatud kahju ohvrile hüvitab. Sellega välistatakse õigusriigile omane karistuspoliitika, milles ohvrid jäävad abita ja kurjategijad suletakse kõigi mugavustega vanglatesse, mille ülalpidamise kulud katavad maksumaksjad.
Vabaturumajanduse eelduseks on võimude lahususel põhinev ühiskonnakorraldus, s.t et õiguskorda sätestavad ja haldusvõimu teostavad institutsioonid ning isikute tegevuse õiguspärasust teostav kohus on üksteisest sõltumatud nii isikute ametisse valimisel kui ka nende tegevuskulude katmisel. Praktikas tähendab see, et Riigikokku valitud isikutel ei ole õigust minna ministrina haldusvõimu teostama ning kohus finantseerib isa oma tegevuskulusid lõivudest. Tulemuspõhise eelarvega peab kaasnema ka ametnike tulemuspalk.
Maksu- ja eelarvepoliitika
Fiskaalpoliitika keskseks küsimuseks on: kas inimene peaks ise tasuma asjade ja teenuste eest, mida ta tarbib või peaksid selle eest tasuma kõik maksumaksjad solidaarselt. Valiku tegemisel tuleks siiski arvestada ühiskonna jätkusuutlikkuse ja riigi konkurentsivõimega, ehk minimaalse toimetuleku kindlustamisega kuritegevuse vältimiseks ja hariduse pakkumisega ettevõtluse konkurentsivõime hoidmiseks.
Vabaturumajanduse maksupoliitika peab tagama maksumaksjatele valikuvabaduse sätestatud õiguskorra raames. Valikuvabadust võimaldavad maksud (maamaks, omandimaks, käibemaksuks, aktsiisi- ja keskkonnamaksud), mille puhul isikule jääb valikuvõimalus, kas omada või tarbida midagi või seda mitte teha.
Fiskaalpoliitika üldloogika on selline, et kui:
- makse maksta ei taha, siis ei saa ka teenust;
- makstakse vähe, on teenus vastavalt vilets;
- makstakse palju, kuid ametnikud on ebakompetentsed või ebaausad, siis on teenus vilets.
Maksukoormuse suurus on optimaalsel tasemel vaid siis, kui maksukoormus lasub neil, kes saavad tehtud kulutustest kasu. Praktikas saavutame sellise olukorra, kui kehtiks põhimõte, et:
- Riigikaitse ja siseturvalisuse kulud kaetakse omandimaksudest, s.t maksu objektiks oleks: eraomanduses olev maa, hooned, aktsiad ja võlakirjad, milliste väärtus (riikidevahelises konkurentsis) sõltub elu- ja majanduskeskkonna turvalisusest;
- Haridus- ja teaduskulud kaetakse ettevõtete tulumaksust saadudu tuludega, kuna ettevõtete konkurentsivõime sõltub inimeste haritusest ja teaduse innovatiivsusest;
- Turuhaldus (infrastruktuur, keskkonnakaitse, regionaalareng, rahandussüsteem, välissuhtlus, üldine valitsemine ja kultuur) kaetakse lisandunud väärtuse maksust (Eestis nimetatakse seda käibemaksuks).
- Kõik sotsiaalkindlustuse ja -hoolekande kulud kaetakse sotsiaalmaksu laekumistest, s.h tervisekindlustus eraldi maksuna. Seejuures jääb inimestele valik, kas nad eeldavad riiklikku solidaarsussüsteemi või erakindlustust.
Kuna vabadus tähendab iseotsustamist, siis KOV’te maksud ja eelarvekulud tuleks kokku siduda. See oleks võimalik, kui KOV eelarvetulud laekuksid üksikisiku tulumaksust, mille maksu suuruse määraksid omavalitsuse elanikud ise.
Arengu pidurid
Vabaturumajanduse sündi ja arengut pidurdab inimeste vaimse arengu tase (s.t nad ihaldavad kapitalist või ametikohast tulenevat võimu, kuid mitte eneseteostuse vabadust) ning soovimatus vastutada enda toimetuleku eest. Palju mugavam on, kui keegi teine võtab selle kohustuse enda kanda nii, et jääb vaid õigus tööle, palgale, toimetulekule, heaolule jne. Seda kõike propageerivad sotsiaalse hoolekande- ja heaoluriigi pooldajad, kuid praktikas tähendab see enesemääramise õiguse loovutamist eestkostet pakkuvatele ametnikele garanteeritud (minimaalse) toimetuleku eest.
Mõjud
Vabaturumajanduse mudeli mõju sõltub sellest, kes ja kuidas seda vaatab.
Tänu isikliku huvi kasvule ja bürokraatia vähenemisele kasvaks kindlasti nii tehnoloogiline kui ka organisatsiooniline innovatsioon, mis omakorda parandaks nii ettevõtete kui ka riigi konkurentsivõimet ja elanikkonna üldist heaolu. Kui igaühel on täielik valikuvabadus, siis nii töötasud kui toodete hinnad püsivad optimaalsetena, kusjuures konkreetse hinna määrab selle kvaliteet ja müügikeskkond.
Negatiivsena võivad mõned välja tuua selle aspekti, et võrdsus ei kasva. Poliitiliseks eesmärgiks on see, et kõigepealt peab igaüks ise hakkama saama ning kogukond toetab maksusid makstes riikliku institutsiooni kaudu hädaolijaid määral, mis tagab igaühele personaalselt minimaalse toimetuleku. Sammas rikkuse erinevus ning ühiskonna kihistumine väheneb, kuna kellelgi pole eesõigusi ja võimalusi suruda oma tahet ebaõiglastel tingimustel teistele peale.
Klassikaline liberalism sündis 16. sajandi klassiühiskonnas ja sõnastas vaba turumajanduse idee ning selle toimimise põhimõtted (vt: John Locke). Selle eesmärgiks oli päriliku eliidi eesõiguste tühistamine ning eraõigust tunnustava ja vabakaubandust tagava riikliku õiguskorra kehtestamine. Järgmistel sajanditel jagunes see angloameerika (empirism) ja prantsuse (ratsionalism) koolkonnaks. Vabaturumajanduse kontseptsiooni sõnastasid Adam Smith ja David Richardo.
Neoliberalism on klassikalise liberalismi uuendatud ja 20. sajandi oludesse kohandatud turumajanduse ideoloogia, mis tahab piirata sotsiaalse õigusriigi ahistavat mõju ja ametnike suvaõiguse kasutust turumajanduses. Neoliberalism on omandanud negatiivse tähenduse tänapäeva maailmas, kuna kapitali omanikud ja tööandjad kasutavad maksimaalselt ära turuvabadust, kuid enamik tarbijatest ja palgatöölistest ei oska või ei taha seda kasutada ning ootab valitsuse sekkumist ja hoolekannet.
Vabaturumajanduse ideoloogiad
Minarhism on poliitiline mõttevool, mis on välja kasvanud liberalismist ja propageerib minimaalse riigi ideed. Nad vastustavad etatismi (ingl. Statism), s.t ametnike eesthooldust ja võimutäiuse kasvu ning püüavad leida kompromissi anarhismi ja bürokraatliku riigivõimu vahel.
Libertarism on poliitiline filosoofia, mille järgi inimesed peaks olema vabad oma isikut ja omandit puudutavates otsustes, kuni need otsused või nende tagajärjed ei riku teiste isikute samasuguseid vabadusi. Libertarismi tähtsaimad märksõnad on “üksikisiku vabadus”, “poliitiline vabadus” ja “vabatahtlik kaasatus”.
Anarho-sündikalism eitab riiki kõigis tema esinemisvormides. See ideoloogia välistab igasuguse poliitilise võitluse, alates parlamendi tegevusest kuni sotsialistliku revolutsioonini ja kommunistliku plaanimajanduseni. Selle töömeetodiks on otsene tegevus. Kapitali ülemvõimu taskaalustamiseks töölised organiseeruvad ja moodustavad oma vabast tahtest lähtudes sündikaadi (mastaabiefekti saavutamiseks). Tarbijate ja väikeettevõtjate tegevusvormiks on kooperatiivsetel põhimõtetel tegutsev organisatsioon – ühistu, millest saavad peamised tootmise organiseerijad, varustuse ja müügitegevuse korraldajad ning teenuste pakkujad.