Väga paljude jaoks on inimelu raskeim ja hirmsaim periood vanadus. Kui inimesel pole enam kohta elus, s.t teda pole kellelegi vaja ja ta ei oska ise oma elu enam millegagi sisustada, siis varem või hiljem kaob olemasolu mõte. Kui olemasolu täidab veel vaid valu, siis muutub elu põrgupiinaks. Kas sellisest olukorrast on väljapääs?