VABADUS tähendab õigust ise otsustada ja vastutada

Inimene on:

  • poliitiliselt vaba, kui ta saab osaleda ühiskondlikus protsessis, mille lõpptulemiks on otsus, mis piirab või ei piira tema eneseteostuse võimalusi.
  • majanduslikult vaba, kui ta saab teha midagi, mille läbi tema toimetulek ja heaolu paraneb.
  • isiklikult vaba, kui tal on õigus ise otsustada oma elu ja surma puutuva üle.

Tänapäeva maailmas eristuvad rahvad ja nende riigid üksteisest sellega, et

  • ühed tunnustavad inimese iseolemise vabadust ja tema soovi ise leida enda toimetuleku viis. Kui nad mõistavad ka sellest tulenevat vastutust ja vajadust tegutseda vastastikuse kasu põhimõttel, siis on nende rahvaste riigikorra aluseks turumajandus ja demokraatia.
  • teistes tahavad inimesed, et keegi hoolitseks nende eest, annaks neile tööd ja tagaks vähemalt igapäevase toimetuleku ning süüdistavad enda hädades teisi rahvaid ja nende valitsejaid. Nemad ei taha ise otsustada ja vastutada enda toimetuleku eest, vaid ootavad et seda teeb nende valitseja ja tema ametnikud. Sõltuvalt valitsejast on nende rahvaste riigikorra aluseks sotsiaalriik ja plaanimajandus või siis totalitaarne käsumajandus.

Isiklik vabadus saabub, kui inimene teab, et tal on igal ajal võimalus lahkuda enesele sobival viisil elust füüsilise valuta, hingepiinadeta ja viletsust kogemata. Seejuures pole oluline, kas „elu peale elu“ on olemas või mitte, oluline on vaid see, et lahkumine toimub inimlikult ja kellelegi valu põhjustamata.

Kui vabad me oleme?

Eestlased on oma riigikorraldust märkinud sõnaga: VABARIIK.

Siit siis küsimus: kui vabad me tegelikult oleme?

  • Poliitiline vabadus: Meie riigikorda hinnatakse märkega: Vigane demokraatia. Maailmariikide pingereas oleme 29 kohal, 167. riigi nimekirjas ning „vigase demokraatiaga“ riikide järjestuses 9. kohal.
  • Majandusvabadus: Meie riigis valitsevat majandusvabaduse astet hinnatakse oluliselt kõrgemalt märkega: Täiesti vaba. Selles nimekirjas oleme me oluliselt kõrgemal 7. kohal, 177 riigi nimekirjas ning meie positsioon on viimane selles grupis. Enne meid on selles nimekirjas Singapur, Šveits, Iirimaa, Uus-Meremaa, Luksemburg ja Taiwan.
  • Isiklik vabadus. Seda hindav Maailma Vabadusindeks annab Eestile 9 koha 183. riigi nimekirjas, kusjuures me olema samal tasemel Luksemburgiga. Enne meid on vaid Uus-Meremaa, Šveits, Iirimaa, Soome, Rootsi, Norra ja Taani.

Siinkohal tuleks siiski märkida, et vabaduse mõistet märgib anglo-ameerika kultuuriruumis kaks erinevat sõna:

  • Liberty ehk negatiivne vabadus – vabadus millestki, s.t välise organisatsiooni või riikliku institutsiooni sunnivõimu puudumist. Negatiivse vabaduse kontseptsiooni järgi on üksikisik vaba, kui teised inimesed ja avalikku huvi esindavad bürokraatlikud organisatsioonid ei piira tema tegevusvabadust ega tema õigust sõlmida teiste üksikisikutega lepingulisi suhteid, ei võta ära ega jaga ümber tema vara ega riku tema füüsilist puutumatust ega sisene omavoliliselt tema eluruumi. Üksikisiku vabadust võib piirata vaid siis, kui tema egoistlik ja kasuahnusest ajendatud tegevus hakkab kahjustama teiste isikute vastavaid vabadusi.
  • Freedom ehk positiivne vabadus – vabadus millekski märgib arusaama, et igaühel on antud riigis loomuõigusest tulenev kodanikuõigus teostada ennast temale sobival viisil, püüelda soovitava eesmärgi poole ja saada osa valitsuse poolt pakutavatest avalikest teenustest, milleks võib olla: turvaline elukeskkond, infrastruktuur, keele ja kultuuri keskkond, haridus, tervishoid, sotsiaalkindlustus jms valdkond. See tähendab, et selle riigi kodanikel on õigus saada osa eelnevalt kokkulepitud hüvedest, sõltumata nende maksevõimest – s.t need kulud kaetakse riigieelarve vahenditest, mis on laekunud kodanike poolt tasutud maksudest.

Mis on elu mõte?

Elu mõte on areng!

Füüsiliselt võib inimene arendada oma keha täielikus üksinduses, kuid sellisel juhul tõusetub küsimus: miks ta seda teeb! Reeglina tahab inimene näidata oma saavutusi teistele või veel parem: ahvatleda sellega teisi enda juurde.

Vaimselt saab inimene areneda üksnes sootsiumis teiste mõtlevate olenditega suheldes. Vaimne areng toimub läbi vastastikmõju, mis annab inimarengule suuna ja mõtte ning mille vilju saab kogeda vaid läbi teiste inimeste peegelduse.

Seega, areneda saame vaid siis, kui oskame ära kasutada enda potentsiaali, keskkonnast tulenevaid võimalusi ning miski ei takista meid selles. Areng lõpeb, kui füüsiline ja/või vaimne potentsiaal ammendub vanuse, haiguse või mõne muu põhjuse tõttu. Kui inimesel on lähedasi, kellest ta hoolib ja kes temast hoolivad, siis saab ta jagada neile oma teadmisi ja armastust (loe: teha neile head).

Kui inimene jääb üksindusse ja teda vaevad valud, siis tähendab see põrgut, millest pole väljapääsu. Väärikaks vananemiseks ei saa nimetada olelemist isolatsioonis, suletuna oma mõtetesse. Valud muudavad sellise oleku põrguks, millest pole enam väljapääsu … peale ühe.

Algatatud projektid

Kui võimalused on ammendunud

Väga paljude jaoks on inimelu raskeim ja hirmsaim periood vanadus. Kui inimesel pole enam kohta elus, s.t teda pole kellelegi vaja ja ta ei oska ise oma elu enam millegagi sisustada, siis varem või hiljem kaob olemasolu mõte. Kui olemasolu täidab veel vaid valu, siis muutub elu põrgupiinaks. Kas sellisest olukorrast on väljapääs?

Vabas riigis on igal inimesel alati ja igal hetkel valikuvabadus: elada või surra. Kuid on ka riike, milles valitseja või teda esindav ametnik määrab, kuidas ja kui kaua peab inimene elama ning millal ja kuskohas ta peab surema. 

Siinkohal tõstatubki küsimus, kellel on Eestis õigus otsustada üksikisiku elu ja surma üle?

Kui Eesti riik tunnustab üksikisiku enesemääramise vabadust ja ühiskond on humanistlikult häälestatud, siis on igal inimesel õigus ise otsustada: kus, kuidas ja kui kaua ta elab! Ja kui inimese võimalused on ammendunud, siis peaks igaühel – kes seda soovib – olema õigus ise valida: kus, kuidas ja millal ta sellest elust lahkub! S.t keegi ei pea oma elu lõpetamiseks traumeerima teisi liikuva sõiduki alla hüpates või veel hullem selleks oma sõidukit kasutades. 

Kui elu on muutunud põrguks, millest pole väljapääsu, siis pole ka enam oluline, mis saab pärast. Kui valitseb usk, et me tuleme tühjusest ja lahkume tühjusse, siis nii ongi ja oluline on vaid piinadest pääsemine. Kui aga uskuda „elu peale elu“, siis saab surm tuua vaid vabanemise mateeria ahelatest. Ja sellest, mis ootab meid vaimumaailmas, on rääkinud paljud inimesed, kes seda on ühel või teisel viisil kogenud. Viiteid nende mõtteavaldustele leiad siitsamast.

Kodanikuõiguse projekt: Väärikas lahkumine

Mõttekilde

„Õigus elada ei tähenda kohustust elada!“ ütles abistatud enesetapu hagi esitaja Wolfgang Putz Saksa ülemkohtus 2020. aastal.

  • Kui inimesel on õigus elada, siis on tal ka õigus surra.
  • Surm on materiaalse maailma loomulik protsess, seega ei saa olla seadusi, mis keelavad inimestel suremise.
  • See, mida keegi teeb oma eluga selle lõpus, pole kellegi teise asi.
  • Kui abistatud enesetapp ja eutanaasia oleksid lubatud, siis välistaksid need muud meetodid, mis kahjustavad teiste inimeste tervist, vara ja elusid.