Mittevabadus ehk paternalism

Paternalism on ideoloogia, mis õigustab ühe inimese õigust alistada teisi inimesi oma tahtele (enesekehtestamine) ning piirata või keelata nende enesemääramise õigust ja eneseteostuse vabadust.

Isaliku, või sooneutraalselt, vanemliku eestkoste õigus algab perekonnast, jätkub ettevõtluses ja saavutab oma võimutäiuse elitaristlikus klassiühiskonnas. Paternalism lähtub vaikimisi eeldusest, et inimene ei suuda ise mõista, mis on talle hea ning seetõttu peavad targad ja elukogenenud inimesed (loe: valitsev eliit) neid juhendama ja ütlema, milline on õige käitumine. Paternalism on vajalik, kui inimesed ei saa millestki aru, ei tea mida teha ja kuidas elada ning otsivad paternalistlikku hoolekannet ka täiskasvanuna. Tänapäeval ilmneb see kutsena koonduda „minu lipu“ alla ja asuda ühiselt võitlusse vaenlasega, keda juhid rahvale näitavad.

Paternalistlikule valitsemisviisile panid aluse sõjakad hõimupealikud, kelle eesmärgiks oli vallutada uusi maa-alasid ning omandada nendel elavate inimeste töö viljad. Kui vana-aja Lähis-Idas ja mujal pandi nende vallutustega alus impeeriumitele (Akkadi, Assüüria, Babüloonia jne), siis Euroopas moodustasid (peale Rooma Rahuriigi langemist) maaomandit valitsevad lääniisandad (ingl: Landlord), feodaalse kuningriigi. Nii imperaatorid kui ka kuningad õigustasid oma võimutäiust lihtrahvale Jumalalt saadud volitusega, mille järgi lähtus kuninga tahe Jumala tahtest.

Majanduslik alistamine

Inimeste alistamise esmaseks vahendiks on hirm (tuleviku ees), õigemini hirmu õhkkonna loomine. Sootsiumi alistamine algab pettustest ja vägivalla ähvardusest, mis peab välistama vastupanu juurutatavale ebaõiglusele.

Hegel on oma töödes esitanud mõtte, et ühed armastavad vabadust ja teised elu. Esimesed võitlevad oma vabaduse eest ja neist saavad oma elu peremehed … või siis nad surevad võideldes enda vabaduse eest. Teised säilitavad oma elu, kuid elavad oma valitseja ja tööandja elu (s.t töötavad tema eesmärkide saavutamise heaks).  

Ühe maa ja rahva alistamine algab andami (tribuudi) nõude esitamisest. Selle tasumine viitab nõrkusele, millele järgneb.

• sõjaline rünnak (militaristlikud aktsioonid), mis lõpeb maa vallutamisega ning selle ellujäänud elanike alistamisega. Sellel arenguetapil ehitavad vallutajad kindlusi, milles saavad sõdalased peituda ja aegamisi vallutatud maa üle ülemvõimu kehtestada ning sellel elavad inimesed orjastada. Sõdalased valitsevad sootsiume vägivalla ja omakohtuga, sõjapealike omavaheline võimuvõitlus tähendab püsivat sõjaseisukorda. Kõik see hävitab inimeste majandusliku toimetuleku ning terve ühiskonna jätkusuutlikkuse, s.h ka selle võime kaitsta ennast uute rünnakute eest väljapoolt. Rahu ja stabiilsuse taastamiseks tuli rakendada   
• vaimseid meetmeid, mis keskaja Euroopas ilmnes jumalarahu kehtestamise ehk vägivaldse omakohtu keelustamise ning ühtse õiguskorra kehtestamisega. Sõdalaste ja nende juhtide ohjeldamisega omandas katoliku kirik seadusandliku võimu ning kloostrid majandusvõimu, kuna nad kogusid teadmisi, andsid neid edasi läbi õppetegevuse ning edendasid tootmistegevusega seonduvat. Kuna katoliku kiriku tegevus põhines ladina keelel ja jumaliku õiguskorra kehtestamisel, siis kujundas see ühtsele üle-Euroopalisele kultuuriruumile. Kiriku rolliks kujunes pühakodades jumaliku õiguskorra kuulutamine ja teisitimõtlejate ähvardamine igaveste põrgupiinadega. Iga üksiku inimese tegevuse üle mõttekontrolli saavutamiseks kehtestasid pihil käimise kohustus. Kui alistatud rahvas on oma valitsejatega leppinud ja maha rahunenud, siis saab rakendada   
• majanduslikke meetmeid, mille keskseks elemendiks on vallutatud maa rentimine inimestele, kes tahavad seda kasutades enda toimetulekuks või tootmistegevuseks. Naturaalmajanduslikus keskkonnas on maarendi suurus reeglina selline, et rentniku võlasuhe püsib või koguni kasvab.

Tööstusliku tootmise arenedes kindlustab valitsev eliit oma ülemvõimu võlaraha emisiooniõiguse kaudu, s.t et raha emiteerija ja väljaandja küsib alati tagasi rohkem (laen + intressid), kui ta välja andis. Kuna intressina sissenõutavat raha pole olemas ja see tekitab rahapuuduse (likviidsuskriisi), siis ei suuda osa laenuvõtjatest seda tagasi maksta ja kaotab seeläbi talle kuuluva kuid võla pandiks antud vara. Nii kindlustatakse klassiühiskonna püsimine.

Palgatööliste sõltlus tagatakse madalate töötasude ja kõrgete tarbimishindadega. Kui maa on endiselt eliidi valduses, siis kulub põhiosa teenitud tuludest eluasemekuludele. Kui elamud on töötajate eraomanduses, siis tagatakse rahapuudus tarbekaupade kõrgete hindadega (loe: suure lisaväärtusega).  

Eelkirjeldatud protsessi tulemina tekkis klassiühiskond, mida valitses pärilik eliit: lääniisandad (maa omanikud, ingl. Landlord), hõimupealikud (hertsogid) ja vaimulikud juhid (piiskopid), kes omakorda valisid enda hulgast kuninga, kelle ülesandeks oli sisekonfliktide vältimine ja koostöö edendamine. Kuna kuningavõimu kandnud isiku surma järele algas tihti kodusõda, mis oli hävitav tervele riigile, siis selle vältimiseks mindi üle monarhiale ehk tavale, et võim antakse üle tema järeltulijale ehk pärijale. Nii kujunes välja pärilik eliit ja sellel põhinev ühiskonnakorraldus.   

Poliitiline alistamine

Kristliku Euroopa eripärasele arengule pani aluse Luther oma usureformiga, kuna sellele järgnenud konfliktide käigus konfiskeerisid ilmalikud valitsejad seni kirikutele kuulunud maavaldused ning likvideerisid seni haldustegevust korraldanud vaimulikud institutsioonid (kloostrid ja katoliiklikud kirikud). Kuid koos vaimuliku võimuga kadus ka senine õiguskord.

Valitseva korra taastamiseks pidid ilmalikud valitsejad kehtestama uue, ilmaliku õiguskorra, mis segaduste vältimiseks pidi olema esitatud inimestele täitmiseks kirjalikus vormis. Kirjutatud seaduste järgimine, eeldas inimestelt lugemise ja üleskirjutatu mõistmise võimet – selle nõude täitmine tähendas, et tuli luua ühtne üleriigiline koolihariduse kohustus. Kuna iga ilmalik valitseja kirjutas oma õiguskorra omas keeles, siis pani see aluse uuele arengule, mille tulemiks oli rahvusriikide tekkimine. Ühtse ja turvalise rahvusriigi loomisele eelnes kohalike dialektide teadlik väljasuretamine ja vähemusrahvuste sunniviisiline assimileerimine, s.t nende integreerimine põhirahvuse keele- ja kultuuriruumi.

Lihtrahva võime mõista valitsevat olukorda ja suutlikkus astuda välja oma inimõiguste kaitseks kasvas tänu lugemisoskuse ja trükisõna levikule. Inimeste soov kaitsta oma põhiõigusi, valmidus osaleda suurtes rahvamässudes ja revolutsioonilistes liikumistes, mille eesmärgiks oli päriliku eliidi võimutäiuse tühistamine, sundis valitsusvõimu kandjaid tõmbuma n.ö kardinate taha ja andma võimu teostamise õiguse üle ilmalikele ametnikele. Nii pandi alus sotsiaalriigile, mille aluseks oli eeldus, et riigi kodanikel on õigus toimetulekule ja ametnikel vastutus tagada neile vähemalt minimaalne toimetulek. Tehingu hinnaks oli kohustus loobuda vägivaldsest võitlusest võimukandjate vastu.

Kuna sotsiaalriiki valitsetakse läbi kirjutatud seaduste – positiivse õiguse, siis keskendub võitlus võimu pärast seadusloomele. Kui mõnel huvigrupil või täitevvõimu teostavatel ametnikel enestel õnnestub saada seaduseelnõude vormistamise õigus enda kätte, siis hakkab riigi õiguskord edendama selle huvigrupi huve, teiste õiguste piiramise kaudu. Seadus ise on normatiivne akt, mis kohustab kõiki võrdselt, erisusi arvestamata, järgima selles sätestatut. Seega seadusandlik kord piirab inimeste tegevusvabadust ning seeläbi ka toimetuleku võimalusi ja majanduslikku heaolu, vähemalt lühikeses ajaplaanis.   

Mandri-Euroopa nn kontinentaalne õiguskord on olemuselt paternalistlik ning selle sotsiaalriigi poliitika põhineb kolmel sambal:

• Fiskaal (s.t maksu- ja eelarve) poliitika, mis lähtuvalt valitsevast olukorras maksustab ettevõtete käivet ja üksikisikute tulu ning finantseerib varjatult projekte, mis lähtuvad valitseva eliidi huvidest. Olemuslikult tähendab see tulude ümberjagamist, kuid vastavalt olukorrale on selle ametlikuks eesmärgiks heaolu-, hoolekande või ideoloogilise riigi rajamine ja kinnistamine. Neid eristab üksteisest maksukoormus, mis kasvab ja lõpuks taotleb inimeste varalise seisu absoluutset võrdsustamist.
• Õiguspoliitikat, millega sätestatakse riigi territooriumil normatiivne õiguskord. Kuna õigus lähtub valitsevate gruppide huvidest, siis piirab see ühtede ja jätab vabaks teiste määratud tegevused. Kuigi õigusriigi formaat tunnustab eraomandust, siis sotsialistid piiravad õiguskorra rakenduste läbi piirata eraettevõtjate vabadusi ning juristide (nomokraatia) ja kohtuvõim (kritarhia) püüab juurutada täielikku võrdsust.
• Sunnipoliitikat, mis tähendab salapolitseid, teisitimõtlejate elimineerimist ja elanikkonnas hirmu õhkkonna loomist. Sunnimehhanismi võtmeks on ühe elanike grupi heaolu edendamine teiste gruppide arvelt. Kui fašism keskendus aarialaste, siis maoism talurahva ja kommunism töölisklassi rolli suurendamisele.

Nagu Uno Lõhmus oma raamatus „Õigusriik ja inimese õigused“ märgib: „Mandri-Euroopas tajuti õigusi kui tagatisi, mille valgustatud valitseja andis oma kodanikele, et nad saaksid täita oma kohustusi ühiskonna ees. Valitsejal lasus kohustus kaitsta kodanikke ning hoolitseda nende eest, kui nad vajasid abi. Õigused ei eksisteerinud mitte selleks, et kaitsta inimesi riigi eest, vaid selleks, et valitsemise läbi realiseerida aktiivne riik.“ Nii domineerib  eliidi huve teeniv ning ametnike hoolekandel põhinev õiguskord, kuigi selle vorm ja tugevus riigiti varieerub tugevalt.

Vabadus ehk liberalism

Inimese elu sõltub inimese eneseteadvuse ja isiksusliku arengu tasemest. Kui inimene identifitseerib ennast läbi sootsiumi, s.t kasutab „mina“ asemel sõna „meie“, siis määrab tema vabaduse roll, mis on talle antud sootsiumi poolt ning ta sõltub täielikult oma kogukonnast. Kui inimene saavutab arengutaseme, milles ta teadvustab oma „mina“ olemasolu, siis astub ta iseseisva eneseteostuse teele. Selle käigus peab ta õppima eristama head halvast (sisemine eetika) ning teadvustama oma tegude mõju teistele inimestele ja elukeskkonnale ning sellest sündivaid tagajärgi (moraal), mis vältimatult tagasiside kaudu mõjutab tema edasisi tegevusvõimalusi.

Üksikisik on absoluutselt vaba, kui ta asub üksinda mõnel saarel. Eneseteostus väljapool sootsiumi on asi iseeneses, s.t see jääb inimese enda asjaks ja välise hinnanguta.

Kui inimene tahab elada sootsiumis koos teiste inimestega nii, et teised tunnustaksid tema eneseteostuse vabadust, siis peab ta tunnustama ka teiste inimeste õigust ise otsustada, mis on talle hea. Ehk ühiskond on VABA, kui igal selle liikme on võimalik teostada ennast enesele sobival viisil, kuid tema tegevust ja selle tulemusi hindavad otseselt või kaudselt teised inimesed.

Eneseteostuse vabadus on oluline vaid isiksusliku arengu teele asunud inimestele, kes teavad mida nad tahavad teha ning oskavad ka hinnata oma tegude võimalikke tagajärgi nii ise-endale kui ka keskkonnale tervikuna. Kuna selliseid inimesi oli vähe, siis vana- ja keskaja ühiskondades moodustus nendest eliit, kes valitses ühiskonda. Erandiks olid vabad kaubalinnad, mille käsitöölised ja kaupmehed olid majanduslikult sõltumatud ning kujundasid oma elukorraldust ise volikogude demokraatlikes aruteludes.

Majanduslik eneseteostus

Paternalistlikult valitsetavas ühiskonnas puudub üksikisikul enesemääramise vabadus ja õigus eraomandile. Liberalism sündis ja arenes võitluses sellise valitsusviisi vastu ning seda võib kirjeldada järgmiste etappidena:

Poliitiline vabadus (negatiivne vabadus) Euroopa kultuuriruumis, riiklikul tasandil algas võitlus poliitilise vabaduse eest Inglismaal, kus lääniisandad vastustasid nende maksevõimet ületavate maksukohustuste vastu ning sundisid kuningas John Maata’t 1215. aastal andma oma allkirja Magna Carta Libertatum’ile (Suurele Vabadustekirjale). See dokument tunnustas eraomandi puutumatust jms kodanikuõigusi ning andis maksmaksjatele õiguse vastustada valitseja ebaõiglasi maksunõudeid, kuni tema kukutamiseni (mis toimuski u 450 aastat hiljem ja lõppes kuninga hukkamisega).

Selle dokumendi alusel asutasid lääniisandad järgmistel sajanditel Parlamendi, ilma mille nõuolekuta ei saanud kuningas kehtestada ühtegi maksu ega piirata lääniisandate õigusi eraomandile. Majanduse arenedes ja linnakodanike mõjuvõimu (maksukohustuste) kasvades lisandus Alamkoda, millest saigi määrav jõud maksukohustuste aktsepteerimisel. Ülemkojale jäi rohkem õiguskorra tagamise roll.

Stanfordi filosoofiline entsüklopeedia defineerib poliitilist vabadust järgmiselt: Demokraatlik ühiskond on olemuslikult vaba, kui ta sätestab ise enesele seadusandlikud piirangud ning sellise ühiskonna liikme vabadus sõltub otseselt sellest, mil määral ta selles seadusloomes osaleb.

Üksikisiku vabaduse piiramine seadusega on põhjendatud, kui nad egoismist ja ahnusest ajendatuna tahavad omastada võõra töö vilju või teistele isikutele kuuluvat vara. Piirata tuleb selliste inimeste vabadusi, kes tahavad saavutada võimu teiste inimeste üle ja luua oma “toiduahelaid”, millega seotakse enda toimetulekuga ise mitte toimetulevaid inimesi. Salastades infot, õhutades usaldamatust ja manipuleerides ühiskondliku arvamusega, püüavad sellised inimesed saavutada kontrolli kogukonna ühisomandi ja riigieelarve vahendite üle ning kinnistada juba saavutatud positsiooni, seda oma järeltulijatele üle andes.

Majandusvabaduse (positiivne vabadus) idee arenes välja Magna Carta traditsioonist, kuid selle kontseptuaalse aluse sõnastasid loomuõiguse vormis inglise vabamõtlejad (John Locke, Thomas Hobbes jt) ning see juurdus tänu kohtunike (Sir Edward Coke jts) julgele tegevusele. Selle õpetuse järgi on kõik inimesed sündinud ühtemoodi vabadena, kuid peavad kõik ühtmoodi järgima moraali põhimõtteid (esmajoones: ära tee teisele seda, mida sa ei taha ise enesele osaks saavat), mida inimene muuta ei saa. See tähendab, et seadusandliku õiguskorra aluseks on moraal ning see ei saa olla vastuolus moraali põhimõtetega.

Loomuõiguse aluse võib kokku võtta nelja väitega:

• Igaüks on täiesti vaba tegema seda, mida ta tahab.
• Igaühe loomulik õigus lõpeb seal, kust algab teise õigus.
• Keegi ei saa võtta teiselt vabadust, ega kahjustada tema toimetulekut, tervist või vara.
• Kedagi ei saa kohustada teisi aitama, kui see kahjustab tema enese toimetulekut.

Loomuõigusele vastanduvad nii paternalistlik vanemaõiguse, elitaristlik sünni-  ja tugevama õiguse kontseptsioon, kui ka Mandri-Euroopa õiguspositivism, mille järgi inimese kehtestatud seadused on ülimad ning moraal ei puutu sellesse.

Majandusvabaduse kontseptsiooni järgi on igal inimesel õigus ja võimalus tegutseda loovalt viisil, mis parandab nii tema enda, tema lähedaste kui ka ühiskonna teiste liikmete toimetulekut ja heaolu. See vabadus ilmneb turumajanduslikes suhetes teiste inimestega, s.t vabaduses sõlmida lepinguid ja teostada tehinguid talle sobiva isikuga ning vahetada oma töö vilju hinnaga, mis tekib vabas turumajanduslikus konkurentsis. See mõiste sisaldab eneses ka maksukohustust, millest saadud tuludega kaetakse riigi poolt osutatud avalikest teenustest tekkiva kulud.

Majandusvabadust piirab ametnike suva, kes lähtudes normatiivsetest õigusaktidest keelavad mingid tegevused, väljastavad määratud tegevusvaldkonnas tegutsemist võimaldavaid litsentse ning moonutavad toodete lõpphinda neid erinevalt maksustades. Eriti suur mõju majandusvabadusele on riiklikel dotatsioonidel ja abirahadel, mida makstakse valitud ettevõtjatele, tihti vastutasuna rahalise või avaliku toetuse eest. Kuid majandusvabadust piiravad ka eraisikud, kes kontrollivad kapitali ja määravad selle kasutusõiguse eest tasumisele kuuluva summa (maarent, laenuintress) või manipuleerivad hinnamehhanismiga, kasutades ära enda domineerivat või monopoolset positsiooni turul.

Senine tsivilisatsioonide ajalugu näitab selgelt, et majanduslikult on edukad olnud vaid need vabalinnad ja -riigid, milles tunnustatakse ja ka järgitakse praktikas loomuõiguse põhimõtteid. Kõik katsed nõuda kodanikelt patriootlike loosungitega majanduslikku eneseohverdust valitseja ideede teostamiseks on lõppenud majandusliku allakäigu ja tihti ka kogu tsivilisatsiooni kokkuvarisemisega.   

Isikuvabaduse kontseptsioon lähtub enesemääramise ja eneseteostuse õigusest ning rahvusvahelistest inimõiguste konventsioonidest. Isik on vaba tal on vabadus korraldada oma elu ja teostada ennast viisil, mis lähtub tema vabast tahtest. See õigus hõlmab ka otsust, millal ja kuidas inimene tahab lõpetada oma elutee.

Enesemääramise õigus tuleneb arusaamast, et inimese keha on tema eraomand ja seega puutumatu. Inimesel endal on ainuõigus määrata, kuidas ta seda kasutab (elustiil), millise hinnaga ta selle töö vilju võõrandab ja millal selle tarvitamise lõpetab.

Eneseteostuse õiguse mõistega märgib erinevates kultuurides ja poliitilistes ideoloogiates väga erinevat asja. Antiik-Kreeka kultuuris tähendas eneseteostus hea tegemist teistele, elu nautimist ja õnne seisundi saavutamist. Lääne kultuuris on eneseteostus suunatud väljapoole ning tähendab isiksuslikest omadustest tulenevate võimaluste ärakasutamine majanduslikus või ühiskondlikus tegevuses ning sellest saadud tagasiside põhjal nende edasiarendamist. India kultuuri erinevates vooludes tähendab eneseteostus oma olemuse uurimist eesmärgiga saavutada vabastav teadmine oma Mina tõelisest olemusest. Müstiliste õpetuste järgi tähendab eneseteostus ühinemist Jumala või „absoluudiga“. Urantia raamatus esitatud mõtetest võib arvata, et eneseteostuse eesmärk on vaimse suhtlusoskuse arendamine, sest just see võime on oluline mittemateriaalses keskkonnas ning saavutust hinnatakse suhetest tekkiva alusel. Eneseteostuse kontseptsioon on vastumeelne totalitaarsetele ja kollektivistlikele ideoloogiatele, mille esindajad peavad seda isekuseks, mis takistab inimese vabatahtlikku ja patriootilist alistumist valitsusvõimu teostajate tahtele. 

Euroopa inimõiguste ja põhivabaduste konventsioon tunnustab järgmisi põhivabadusi: Isikuvabadus; Mõtte-, südametunnistuse ja usuvabadus; Sõnavabadus; Kogunemiste ja ühingute moodustamise vabadus ning Liikumisvabadus.

Eesti Vabariigi Põhiseadus tunnustab üksikisiku eneseteostuse ja tahtevabadust (negatiivne vabadus); järgib õigusliku vabadus põhimõtet (teha võib kõike, mis ei ole seadusega keelatud); tagab vabadused (s.t ametnik saab piirata üksikisiku tegevusvabadust vaid õigusliku aluse olemasolul).  

Positiivse vabaduse kontseptsiooni järgi on inimesel õigus teha vaid seda, milleks seadus talle loa annab, s.t vaba tahet ei ole, või selle olemasolu ei tunnustata.

Kõik eelpool nimetatud vabadused on aluseks turumajandusele ning nende toimimine määrab selle majandusmudeli olemuse, elanikkonna toimetuleku võimalused ja heaolu aseme. Turumajanduse erisused johtuvad ja on mõjutatud ideoloogiatest, mis on nende rakendamise aluseks.

Poliitiline vabadus

Sootsiumis saab inimene olla vaba vaid selle poolt määratud piirides ning need piirid sõltuvad ühiskondlikust kokkuleppest. Ühiskondliku korra olemuse ja sellel liikmete vabaduse astme määrab demokraatlikus otsustusprotsessis see, kui suur on otsuse langetamisel osalenud enamus. Sellest lähtudes eristatakse neid järgmiselt:

 Enamusdemokraatia (ka konkurentsi-, konfliktidemokraatia, poolt hääli 51-65%) tähendab praktikas „väikese enamuse võimu suure vähemuse üle“. See demokraatia vorm kombineerub reeglina meritokraatiaga („tarkade valitsus“), mille esindajate iseloomulikuks nõudeks on väljend: „laske meil valitseda“. Selline positsioon lähtub usust, et juhtideks valitud isikud teavad, mida tema inimesed tahavad ning igasugune arutelu opositsiooni ja kodanikuaktivistidega on mõttetu aja raiskamine.

Meie igapäevane elukogemus näitab, et ühiskonnas on pahatahtlikkust väga palju: tugevad kiusavad nõrku, targad petavad rumalaid ja enamus türanniseerib vähemust. Enamusdemokraatias ilmneb pahatahtlikkus populismina, s.t olukorrana milles:

• kandidaadi lubavad võimu saamiseks rahvale seda, millest rahvas unistab, teades on antud lubaduste täitmiseks puuduvad nii rahalised vahendid kui ka inimressurss;
• valijad usuvad süüdimatult neid lubadusi või arvavad, et isik, kellele nad hääle annavad suudab korda saata imesid. 

Selles, kas nad on oma rumaluses ja nõrkuses ise süüdi ning kuidas saaks olukorda parandada, pole avalikkus suutnud kokkuleppele jõuda. Populism võimendab ühiskonna polariseerumine ja äärmusliikumiste tugevnemine, mis arengu jätkudes võib lõppeda kas diktatuuri või ühiskondliku konfliktiga, mis kasvab omakorda üle relvastatud vastupanuks ja lõpeb kodusõjaga. 

Kontseptuaalselt jätkab enamusdemokraatia feodaalühiskonna loogikat, milles organiseerimisvõimeline isik koondas enda ümber poolehoidjate grupi, üheskoos mindi tulusid hankima ning saaki jagades kujundas grupi juht välja oma toiduahela. Kui juhil oli piisav strateegiline võimekus, grupp piisavalt suur ja see allus juhile, siis võideti lahing ja juht sai endale oma maavalduse ehk lääni. Tänapäeva erinevus on vaid see, et hästi dresseeritud palgasõdurite asemele tulnud sama hästi kätt tõstvaid poliitbroilereid ning eduka juhi tasuks on oma ministeerium.

Leppedemokraatia (66-90%) eeldab suurema osa otsustajate nõusolekut ning sunnib võimukandjad läbi rääkima vastaspoolega ning otsima mõlematele sobivat kompromissi. See maandab pingeid ühiskonnas ja suurendab selle kestlikkust.

Suurema enamuse saavutamise nõue on sätestatud paljude riikide põhiseaduses.  Eesti Vabariigi Põhiseaduse järgi rakendatakse 2/3 (66%) nõuet, kui tahetakse istung muuta salajaseks, kui valitakse Vabariigi Presidenti, tahetakse muuta riigipiiri või muuta põhiseaduse teksti. 4/5 (80%) nõuet rakendatakse Eesti Põhiseaduses, kui tahetakse mõni nendest eelnõudest võtta kiirmenetlusse. 5/6 (83%) nõue tuleb saavutada Taanis, kui parlament tahab oma otsusega anda teatud osa riigi suveräänsusest üle rahvusvahelisele institutsioonile.

Konsensusdemokraatia (91-100%) Konsensus ei eelda täielikku nõusolekut, vaid valmisolekut leppida langetatava otsusega, kuna selles ei ole midagi millega inimene põhimõtteliselt ei ole valmis leppima. Konsensuslik otsus säilitab arvamuste erisuse, kuid tagab ühiskondliku kestlikkuse. Selles mõttes eristub konsensus üksmeelest, mille puhul kõik protsessis osalejad peaksid hakkama mõtlema ühtemoodi ja hindama otsuse mõjusid ühtemoodi.

Me peame ühtlasi teadvustama, et täielikku nõusolekut pole kunagi võimalik saavutada, sest alati leidub inimesi, kes isiklikel põhjustel või väljapoolt manipuleeritutena tahavad otsuse langetamist takistada.

Konsensuse nõue on sätestatud mitmete riikide ühistuliste ettevõtete põhikirjades ja seda järgitakse paljude põlisrahvaste omavalitsusorganites. Riiklikul tasandil on konsensuse saavutamise nõue sätestatud määratud juhtudel Belgias, Iraagis, Liibanonis, Rootsis, Saksamaal ja Šveitsis. Riikideülestest organisatsioonidest rakendatakse konsensus-demokraatia põhimõtet ÜRO julgeolekunõukogus ja Euroopa Komisjonis. Konsensusdemokraatia kõige halvem näide pärineb Poola ajaloost. Nimelt kehtis Rzeczpospolitas (Aadlivabariigis) nõue, et otsused tuleb langetada konsensuslikult, s.t selle peavad kinnitama kõik osalised (Liberum Veto). See nõue põhjustas poliitilise otsustamatuse (sest keegi oli alati millegi vastu) ning lõppes riigi kaotusega. Poola riigi valdused jagati naabrite vahel ning rahvas kaotas iseotsustamise õiguse.