Vabadus ühiskonnas

Vabadust väärtustavatest inimestest moodustunud ühiskondades langetatakse otsuseid demokraatlikult, s.t avalikes ajurünnakutes probleeme tõstatades, aruteludes osaledes lahendusi otsides ning hääletades, kui sobivaid lahendeid on rohkem kui üks. Demokraatlik otsustusviisi toimimise eelduseks on sallivus teistsuguste nägemuste ja arvamuste suhtes ning soov otsida vastastikku rahuldavat kompromissi, mis omakorda eeldab valmidust taanduda oma algsest soovist, nägemusest või eesmärgist.  

Demokraatia olemuse sõltub selles, kui suur osa hääletajatest otsuse poolt peab hääletama, et selle täitmine muutuks kõigile kohustuslikuks. Otsustamine võib toimuda kokku kutsutud üritusel otsese hääletamisega käe tõstmise või hääletussedeli täitmise ja hääletuskasti laskmise läbi. Tänu tehnoloogilisele arengule ja virtuaalsele isikutuvastusele sai 21. sajandil võimalikuks ka hääletamine internetis arvuti või koguni mobiiltelefoni vahendusel.

Konsensusdemokraatia (91-100%) Konsensus ei eelda täielikku nõusolekut, vaid valmisolekut leppida langetatava otsusega, kuna selles ei ole midagi millega inimene põhimõtteliselt ei ole valmis leppima. Konsensuslik otsus säilitab arvamuste erisuse, kuid tagab ühiskondliku kestlikkuse. Selles mõttes eristub konsensus üksmeelest, mille puhul kõik protsessis osalejad peaksid hakkama mõtlema ühtemoodi ja hindama otsuse mõjusid ühtemoodi.

Me peame ühtlasi teadvustama, et täielikku nõusolekut pole kunagi võimalik saavutada, sest alati leidub inimesi, kes isiklikel põhjustel või väljapoolt manipuleeritutena tahavad otsuse langetamist takistada.

Konsensuse nõue on sätestatud mitmete riikide ühistuliste ettevõtete põhikirjades ja seda järgitakse paljude põlisrahvaste omavalitsusorganites. Riiklikul tasandil on konsensuse saavutamise nõue sätestatud määratud juhtudel Belgias, Iraagis, Liibanonis, Rootsis, Saksamaal ja Šveitsis. Riikideülestes organisatsioonidest rakendatakse konsensus-demokraatia põhimõtet ÜRO julgeolekunõukogus ja Euroopa Komisjonis. Konsensusdemokraatia kõige halvem näide pärineb Poola ajaloost. Nimelt kehtis Rzeczpospolitas (Aadlivabariigis) nõue, et otsused tuleb langetada konsensuslikult, s.t selle peavad kinnitama kõik osalised (Liberum Veto). See nõue põhjustas poliitilise otsustamatuse (sest keegi oli alati millegi vastu) ning lõppes riigi kaotusega. Poola riigi valdused jagati naabrite vahel ning rahvas kaotas iseotsustamise õiguse.   

Leppedemokraatia (66-90%) eeldab suurema osa otsustajate nõusolekut ning sunnib võimukandjad läbi rääkima vastaspoolega ning otsima mõlematele sobivat kompromissi. See maandab pingeid ühiskonnas ja suurendab selle kestlikkust.

Suurema enamuse saavutamise nõue on sätestatud paljude riikide põhiseaduses.  Eesti Vabariigi Põhiseaduse järgi rakendatakse 2/3 (66%) nõuet, kui tahetakse istung muuta salajaseks, kui valitakse Vabariigi Presidenti, tahetakse muuta riigipiiri või muuta põhiseaduse teksti. 4/5 (80%) nõuet rakendatakse Eesti Põhiseaduses, kui tahetakse mõni nendest eelnõudest võtta kiirmenetlusse. 5/6 (83%) nõue tuleb saavutada Taanis, kui parlament tahab oma otsusega anda teatud osa riigi suveräänsusest üle rahvusvahelisele institutsioonile.

Enamusdemokraatia (51-65%), mida nimetatakse ka konkurentsi-, või konfliktidemokraatiaks, tähendab praktikas „väikese enamuse võimu suure vähemuse üle“. See demokraatia vorm kombineerub reeglina meritokraatiaga („tarkade valitsus“), mille esindajate iseloomulikuks nõudeks on väljend: „laske meil valitseda“. Selline positsioon lähtub usust, et juhtideks valitud isikud teavad, mida tema inimesed tahavad ning igasugune arutelu opositsiooni ja kodanikuaktivistidega on mõttetu aja raiskamine.

Meie igapäevane elukogemus näitab, et ühiskonnas on pahatahtlikkust väga palju: tugevad kiusavad nõrku, targad petavad rumalaid ja enamus türanniseerib vähemust. Enamusdemokraatias ilmneb pahatahtlikkus populismina, s.t olukorrana milles:

• kandidaadi lubavad võimu saamiseks rahvale seda, millest rahvas unistab, teades on antud lubaduste täitmiseks puuduvad nii rahalised vahendid kui ka inimressurss;
• valijad usuvad süüdimatult neid lubadusi või arvavad, et isik, kellele nad hääle annavad suudab korda saata imesid.

 Selles, kas nad on oma rumaluses ja nõrkuses ise süüdi ning kuidas saaks olukorda parandada, pole avalikkus suutnud kokkuleppele jõuda. Populism võimendab ühiskonna polariseerumine ja äärmusliikumiste tugevnemine, mis arengu jätkudes võib lõppeda kas diktatuuri või ühiskondliku konfliktiga, mis kasvab omakorda üle relvastatud vastupanuks ja lõpeb kodusõjaga. 

Kontseptuaalselt jätkab enamusdemokraatia feodaalühiskonna loogikat, milles organiseerimisvõimeline isik koondas enda ümber poolehoidjate grupi, üheskoos mindi tulusid hankima ning saaki jagades kujundas grupi juht välja oma toiduahela. Kui juhil oli piisav strateegiline võimekus, grupp piisavalt suur ja see allus juhile, siis võideti lahing ja juht sai endale oma maavalduse ehk lääni. Tänapäeva erinevus on vaid see, et hästi dresseeritud palgasõdurite asemele tulnud sama hästi kätt tõstvaid poliitbroilereid ning eduka juhi tasuks on oma ministeerium.

Mittevabadus ühiskonnas

Võrdsuse joonest allapoole jäävates ühiskondades määrab ühiskonnakorralduse vormi ja suunab selle arenguid vähemus, s.t organiseerunud grupp inimesi, kes rakendades riiklikku institutsiooni ja selle sunnivõimu kujundab elukorraldust määratud territooriumil.

Fiskaalpoliitika ehk maksu- ja eelarvepoliitika on riigi majandusliku juhtimise instrument. Kui fiskaalpoliitikat rakendatakse turumajanduslikus keskkonnas, siis sõltub see kasutusel olevast rahasüsteemist:

• võlarahasüsteemis peab valitsus laenama raha keskpangalt ja koguma tegevuseks vajalikke vahendeid elanikkonda maksustades.
• modernse rahasüsteemi puhul emiteerib raha riigikassa ise ning süsteemi tasakaalustamiseks kogub ringlusest üleliigse raha (mis tekitab inflatsiooni) tagasi maksusüsteemi kaudu.

Õiguspoliitika on riigivõimu teostajate süsteemne tegevus õiguskorra kehtestamiseks tema territooriumil. Seadused võivad sätestada keelatud tegevusi (s.t kõik on lubatud, kui seadus seda ei keela) või lubatud tegevusi (teha võib vaid seda, mida seadus lubab). Õiguskord tuleb kehtestada, kui inimesed ei taha või ei suuda ennast ise juhtida. Õiguskorrale vastandub anarhism, milles inimtegevuse aluseks on põhimõte: ära tee teisele seda, mida sa ei taha enesele osaks saavat ning igaüks peab kompenseerima teisele tekitatud kahju.  

Kuna õigus lähtub tugevama tahtest, siis piirab see kodanike tegevusvabadust, kusjuures piirangud lähtuvad valitseva grupi huvidest. Kui seadusloome on haldusvõimu valduses, siis kasvab ametnike võim ning süveneb hoolekandepoliitika. Kui ametnikud on mõjutatud kapitali valitsejatest, siis tugevneb majanduslik ebaõiglus. Õigusriik kaitseb kurjategijaid, tagades neile riigi kulu õiguskaitse ja tasuta ülalpidamise süüteo toimepannud isikutele, kuid jätab ohvrid kompensatsioonita.

Sunni- või hirmupoliitika võetakse kasutusele, kui riigi valitsemine läheb väga väikese grupi isikute kätte ning elanikkond pole sellega rahul. Oma võimutäiuse kindlustamiseks luuakse totaalse järelevalve süsteem ning rahulolematuid teisitimõtlejaid püütakse esmalt hirmutada vägivallaga, kui sellest ei piisa siis nad vangistatakse ja saadetakse sunnitöö laagritesse või siis tapetakse.

Vabadus majanduses

Vabadus majanduses tähendab turumajandust, milles igaühel on võimalik pakkuda oma töö vilju teistele ning tarbijad „hääletavad“ oma rahakotiga. Majanduse olemuse määrab elanikkonna isiksuslik arengutase, kuid protsessis osalejate vabaduse aste sõltub nende koostöövõimest ja integreerumisest valitseva süsteemiga.

Isikuvabaduse eelduseks on see, et inimesed suudavad üksikisikutena teha efektiivset ja vastastikku kasulikku koostööd üksteisega. Kui nad ei suuda teha koostööd või ei järgi vastastikuse kasu põhimõtet, siis hakkab domineerima egoism ja ahnus.

Majandusvabadus ehk positiivne vabadus tähendab vabadust teha midagi. Selle eelduseks on organiseerumine ettevõteteks, milles tegutsetakse vastastikuse kasu põhimõttel või siis polariseerutakse vastandlike huvidega tööandjateks ja töövõtjateks.

See kontseptsioon lähtub loomuõigusest, mis tunnustab igaühe õigust teostada ennast temale sobival viisil, püüelda soovitava eesmärgi poole ja saada osa valitsuse poolt pakutavatest avalikest teenustest, milleks võib olla: turvaline elukeskkond, infrastruktuur, keele ja kultuuri keskkond, haridus, tervishoid, sotsiaalkindlustus jms valdkond. See tähendab, et selle riigi kodanikel on õigus saada osa eelnevalt kokkulepitud hüvedest, sõltumata nende maksevõimest. Need kulud kaetakse riigieelarve vahenditest, mis on laekunud kodanike poolt tasutud maksudest. Inglise keeles märgib seda sõna: freedom.

Poliitiline vabadus ehk negatiivne vabadus tähendab vabadust millestki. See kontseptsioon sündis vajadusest vabaneda majandusest väljapoole jääva institutsiooni sunnivõimust, mis lähtub kellegi huvidest ja üritab piirata üksikisikute tegevusvabadust.

Selle kontseptsiooni järgi on üksikisik vaba, kui teised inimesed ja avalikku huvi esindavad bürokraatlikud organisatsioonid ei piira tema tegevusvabadust ega tema õigust sõlmida isikute vahelisi lepingulisi suhteid, ei võta ära ega jaga ümber tema vara ega riku tema füüsilist puutumatust ega sisene omavoliliselt tema eluruumi. Üksikisiku vabadust võib piirata vaid siis, kui tema egoistlik ja kasuahnusest ajendatud tegevus hakkab kahjustama teiste isikute vastavaid vabadusi. Inglise keeles märgib seda sõna: Liberty.

Mittevaba majandus

Võrdsuse joonest allapoole jäävates ühiskondades määrab majanduse vormi ja suunab selle arenguid vähemus, s.t organiseerunud grupp inimesi, kes kasutades nende valduses olevat kapitali (maa, loodusvarad, raha emissiooni õigus) teiste tahte alistamiseks.

Majandusliku alistamise eesmärgiks on sõltuvuse kujundamine ja hoidmine. See on saavutatav, kui töövõtjate palgataset hoitakse nii madalal kui võimalik (s.t välditakse streike jms vormis organiseeritud vastupanu), sel ajal kui tarbekaupade hinnad ja elamiskulud pidevalt kasvavad. Majanduslik sõltuvus suureneb, kui inimene astub rendisuhtesse maa vms kinnisvara kasutuseks või laenab raha intressiga, mis muudab tema võlasuhte püsivaks. Kui inimene jääb varatuks, siis ta sõltub täielikult oma leivaisast, s.t ta orjastatakse.

Vaimse alistamise vahendiks on reeglina religioon, mis ähvardab inimesi jumala kõikenägeva silmaga, nõuab alistumist valitsusvõimu teostajatele põhjendades seda sellega, et ta on saanud selleks volitused otse jumalalt endalt. Teisitimõtlejaid ja allumatuid ähvardatakse põrgulike kannatustega, mis kestavad palju kauem, kui alistatud isiku eluiga. Inimese ja tema looja vaheline suhtlemine monopoliseeritakse ja kuulutatakse organisatsiooni esindajate (vaimulike) ainuõiguseks. Koos sellega omandatakse õigusemõistmise monopol ja inimeste mõttemaailma valitsemise õigus, milles on oluline roll pihitoolil.

Füüsiline vägivald ehk terror on viimane vahend, mida rakendatakse vabaduseiha mahasurumiseks ja teisitimõtlejate alistamiseks. Kui ka sellest ei piisa, siis isik, hõim või rahvas tapetakse ja nendest maha jäänud vara läheb alistaja valdusse.