Turumajandus sündis inimeste spetsialiseerumisest ühele tööle või töö objektile ja vajadusest vahetada oma töö vilju teiste inimeste töö viljadega. Turumajandusest pani omakorda aluse raha- ja kaubandusüsteemile (müügikoht > kaubatänav > kauplus > kaubamaja > kaubanduskeskus) ning linnalisele eluviisile.

Turg on majandusdemokraatia vorm, sest iga inimene hääletab seal iga päev oma rahakotiga ja määrab oma ostuga, kelle toodang läheb kaubaks ja kelle oma mitte. Turumajanduses võidavad need – kes pakuvad teistele midagi head, midagi sellist mis rahuldab nende vajadusi ning tekitab soovi seda veelkord osta. 

Turumajandus on olemuslikult ennast isereguleeriv majandus, milles igal inimesel on võimalus teha midagi ja saada kiirelt tagasisidet, mis ilmneb teiste inimeste reaktsioonides tehtule. Kui keegi tahab teenida rohkem tulu oma kliente pettes, siis kogeb ta varsti et keegi enam tema kaupa osta ei taha. Tarbijad hindavad pakutava kauba hinna ja kvaliteedi suhet ning otsivad enesele sobivaima. Toote hinnad on õiglased, kui tarbijal on valikuvabadus, see tähenab igaüks otsustab ise lähtudes oma rahakoti paksusest ja maitse-eelistustest, kas ta tahab osta

• odavat kaupa, mida pakutakse ebameeldivas või ebamugavas keskkonnas ja mille kvaliteet on küsitav …. või
• kallist kaupa, mida pakutakse nauditavas keskkonnas ning mille kvaliteet on kontrollitud … või midagi, mis jääb nende vahepeale.

Kui turul on palju inimesi, kes tahavad enesele teiste vara, töö vilju või nende poolt teenitud tulu ning see hakkab ohustama majandusmudeli jätkusuutlikkust tervikuna, siis tuleb sellesse sekkuda n.ö väljapoolt. Ajaloolises vaatas tekkis kõigepealt õigusemõistja staatus, millest arenes välja isikliku huvita kohtuniku institutsioon ning esialgsetest õigusemõistmise otsustest arenes välja kohtu pretsedentide kaudu seadusandlik õiguskord. Selle rakendamisest sündis omakorda nn „juhitud turumajandus“, milles valitavad (loe: poliitilised) ja elukutselised ametnikud (s.t isikud, kes saavad oma töötasu maksutuludest) sekkuvad turumajanduslikesse protsessidesse sätestades õiguslikke piiranguid ja keelde või fiskaalpoliitiliste meetmete kaudu karistavad ebasoovitavaid tegevusi maksudega ja premeerivad soovitatavaid tegevusi toetusrahadega. Ametnike poolt juhitud majandust nimetatakse plaanimajanduseks.

Turumajandusel on erinevaid mudeleid ja ideoloogiaid! See, milline turumajanduse vorm domineerib antud riigis mingil ajal sõltub sellest, mida selle maa rahvas väärtustab ja imetleb. Kui inimmeeles domineerib ahnus ja imetletakse rikkust, siis juurdub olemuslikult ebaõiglane kapitalistlik majandusmudel. Kui inimesed väärtustavad isiklikku eneseteostust ja annavad oma raha sellele, kes pakub neile parimat, siis juurdub vabaturumajanduse mudel. Inimesed, kes väärtustavad kogukonna, ühiskonna ja meid kõiki esindava riigi jätkusuutlikku toimetulekut ja rahvusvahelist konkurentsivõimet, realiseerivad sotsiaalse turumajanduse mudeli.   

Turumajanduse mudelid, milles turu osalised on vabad korraldama oma tegevust. Kui turuosaliste tegevusvabadust piiratakse turuväliste isikute poolt seadusandlike sätetega või majandusprotsesse moonutatakse maksu- ja eelarvesüsteemi rakendustega, siis on tegemist nn segamajandusega, milles rakendatakse plaanimajanduse meetmeid turul tegutsevate isikute käitumise suunamiseks. 

 Kui turumajanduse erinevaid vorme kirjeldada võrdsuse teljel ehk ideoloogilises jaotuses humanism : kapitalism, siis võiks neid kokkuvõtlikult kujutada nii: