Inimene
Kuna inimene on oma füüsilise keha tõttu loomne olend, siis peab ta kõigepealt tagama oma kehale vajaliku, et see elus püsiks. Niikaua, kuni inimene hangib talle vajaliku loodusest või teeb ise kõik, mida ta eluks vajab ise, pole olemas majandussuhteid. Naturaalmajandust võib nimetada egoismi ülimaks ilminguks.
Inimese vaimne areng peegeldub otseselt tema majandussuhetes. Kui inimene ei saa millestki midagi aru, siis sõltub ta täielikult kellestki, kes tahab ja suudab juhtida enesega mitte toimetulevaid inimesi. Selliste inimeste käitumismudel kattub kariloomade omaga, kes samuti sõltuvad täielikult karjase hoolekandest. Tänapäeva maailmas esindab „karjase“ maailmavaadet paternalistlik ideoloogia ja majanduses klassiühiskonna mudel. Sõltuvalt ühiskondlikust arengust ilmneb see pärisorjuse, maa-/võlaorjuse või majandusliku sõltluse (madal töötasu kombinatsioonis kõrgete tarbekaupade hindadega) vormis.
Turumajanduse tekkimine
Üleminek turumajandusele kattub Piiblis esitatud kirjeldusega inimkonna pagendamisega Paradiisist. Mõlemal juhul kaotas inimkond oma karjase hoolekande ja pidi uues olukorras õppima ise oma asjadega hakkama saama. Kui varem vastutas keegi teine inimese igapäevaste vajaduste (toit, riided, ulualune) rahuldamise eest, siis nüüd sai inimene vabaduse ise otsustada, kuidas ta oma toimetuleku probleemid lahendab. Vabadus tähendab, et inimesel on õigus ise otsustada, kuid ka sundust vastutada nende otsuste tagajärgede eest. Ühesõnaga – iga inimese materiaalne heaolu sõltub tema arengutasemest ehk teadmistest ja suutlikkusest neid praktikas rakendada.
Turumajandus sünnib, kui inimesed spetsialiseeruvad. Turumajandus areneb, kui ühiskond tunnustab eneseteostuse ja erainitsiatiivist õigust. See omakorda tekitab vajaduse vahetada oma töö vilju nendega, kes toodavad midagi muud. Olemuselt on see altruistlik tegevus, sest inimene tahab teha midagi head ja pakkuda seda teistele … lootuses, et ta saab teistelt midagi head vastu.
Turumajanduse mõju
Turumajandus võimendab inimeste igakülgset arengut, sest sunnib üksikisikuid organiseeruma, tegema koostööd ja lahendama probleeme, mis puudutavad kõiki selle tee valinuid ja nende lähedasi. Turumajanduse mõjul sünnib:
Raha, kui vahetusinstrument ja väärtuse säilitaja. Kuna reeglina on asjadel erinev väärtus ja enamasti pole pakutava kauba otsene vahetamine soovitavaga võimalik, siis on vaja midagi, mis salvestaks müüdud toote väärtuse soovitava leidmiseni. Rahana on eri aegadel kasutatud hästi säilivaid toiduaineid (seemned, sool jms), loomi, loomanahku jms, tarbimisväärtusega materjale (metallid, kivid jms), kuid ka otsese tarbimisväärtuseta asju (konnakarbid) ja paberit. Ajalooliselt oli väärismetallist müntide emiteerimise õigus alati valitseja eesõigus, kuid tänapäeva paber-raha (vt: fiat-raha) arenes välja eraettevõtjate poolt välja antud võlakirjadest – just seetõttu ongi Ameerika Ühendriikide valitsusel õigus emiteerida münte, kuid paberraha võib välja anda vaid erapankade poolt moodustatud Föderaalreserv.
Linn, kui vahetuse teostamise koht. Müügi edendamiseks kogunesid kaubamüüjad eelnevalt kokkulepitud päevadel määratud kohtadele – nii tekkis turuplats, millest mastaabi kasvades sündis laat ja mess. Käsitöölised koondusid kaubatänavateks, müügilettidest arenes välja kauplus > kaubamaja. Kaubanduskeskus taastas kaubandustänava tava. Kuna turuosalised vajavad lisaks mitmesuguseid teenuseid (juuksurist kohtunikuni), siis arenes kaubatänavate ja turuplatsi ümber linn. Linna eristab külast see, et selle elanikud on spetsialiseerunud ühe töö tegemisele ning seetõttu on see keskne kaubavahetuse koht. Mida edukamad on linna elanikud oma töö viljade müügis, seda suuremaks linn kasvab.
Konkurents – kuna sama kaupa pakuvad erinevad müüjad, siis peavad nad võistlema omavahel. Kui müüja tahab suurendada oma toodangu müüki ja sellest saadavat tulu, siis peab ta rahuldama paremini ostjate vajadusi. See paneb aluse püüdele parandada toote tarbimisomadusi, kestlikkust või disaini, asendada senised materjalid ja tootmistehnoloogiad uute ja parematega või organiseerida tootmist paremini. Hinna/kvaliteedi suhe ja selle vastavus tarbijate nõudlusele määrab, kellele jääb rohkem kätte vahendeid tootmise edasiseks arenduseks või enda heaolu suurendamiseks.
Innovatsioon, s.t uue materjali (näiteks ajaloos: vask > pronks > raud > teras jms), uue energiallika (ori ja loom > vesi ja tuul > aur > elekter) ja uue tehnoloogia kasutuselevõtt annab selle rakendajale konkurentsieelise teiste suhtes, mis omakorda suurendab tema rikkust ja heaolu. Kuid reeglina eeldab see ka suurt ohverdust (loe: investeeringut) ning mida suurem see on, seda suurem on ka ebaõnnestumise risk, mistõttu innovaatilised kaubad on alati ebaproportsionaalselt kallid. Innovaatilise majanduse eelduseks on üksikisiku eneseteostuse vabadus ja julgus riskida, mistõttu on see toiminud vaid kaubanduslikes vabalinnades (vana- ja keskaeg) ja üksikisiku vabadust tunnustavates riikides. Kuna turumajandus areneb lainetena (mehhaniseerimine > masstootmine > robotiseerimine > digitaliseerimine), siis nimetatakse neid tööstusrevolutsioonideks.
Tsivilisatsioon, mille tekkimine ja saavutused sõltuvad spetsialiseerumise läbi enesele ameti valinud inimeste koostöövõimest ja sellest tekkivast mastaabiefektist. Hinnanguliselt arvatakse, et tänapäeva postmodernse ühiskonna rajamiseks ja selle ülalpidamiseks on vaja enam kui miljonit erinevat rolli. Tsivilisatsiooni jätkusuutlikkus sõltub ühelt poolt sellest, kuivõrd vabad on inimesed lahendama tegevuse käigus tõusetuvaid probleeme ja teiselt poolt kogu ühiskonna valmidusest muuta oma tavasid olukorras, kus need satuvad vastuollu keskkonnaga.
Turumajanduse olemus
Turumajandus oma puhtas vormis tähendab anarhismi, s.t selles pole väljapoolt peale surutud ja inimeste tegevusvabadust piiravaid reegleid. Neid asendavad inimeste meeles toimivad eetika ja moraali põhimõtted.
Turg on majandusdemokraatia vorm, milles iga inimene hääletab iga päev oma rahakotiga ja määrab oma ostuga, kelle toodang läheb kaubaks ja kelle oma mitte. Turumajanduses võidavad need – kes pakuvad teistele paremat kaupa soodsama hinnaga või siis just seda, millest tarbija on unistanud.
Turumajandus on ennast isereguleeriv majandus, milles igal inimesel on võimalus teha midagi ja saada kiirelt tagasisidet, mis ilmneb teiste inimeste reaktsioonides tehtule. Kui keegi tahab teenida rohkem tulu oma kliente pettes, siis kogeb ta varsti et keegi ei taha enam tema kaupa osta. See kes pakub parimat soodsa hinnaga, selle ukse tagant ei kao järjekord.
Turumajanduses on hind õiglane, kui ostjal on valikuvabadus. Ostja on vaba, kui ta saab valida just selle kauba, mis vastab kõige paremini tema vajadusele ja võimalusele. Valiku tegemisel lähtuvad tarbijad enda maitseelistustest ning hindavad pakutava kauba hinna ja kvaliteedi suhet, otsides enesele sobivaimat. Sõltuvalt oma rahakoti paksusest ja maailmavaatest eelistab ta kas:
- odavat kaupa, mida pakutakse ebameeldivas või ebamugavas keskkonnas ja mille kvaliteet on küsitav …. või
- kallist kaupa, mida pakutakse meeli ülendavas keskkonnas ning mille kvaliteet on kontrollitud … või
- midagi, mis jääb kahe eelmise vahepeale.
Olemuslikult tagab turumajandus loomuõigusest tuleneva võrdsuse, kuid tegelikkuses sõltub igaühe võimalus ühelt poolt tema teadmistest ja julgusest neid rakendada praktikas ning teiselt poolt võimekusest teha koostööd omasugustega oma positsiooni parandamiseks turul.
Turumajanduse edutegurid
Mastaabiefekt mõjutab äritegevuse tulemuslikkust, s.t mida suurema on turg ja kitsamalt saab isik selles spetsialiseeruda, seda madalama hinnaga ta saab oma toodangut müüa ja suurem on kasu, mis talle kätte jääb. Kitsam spetsialiseerumine paneb aluse allhankekettidele, milles ühed toodavad erinevate seadmete sarnaseid komponente, teised panevad need kokku, kolmandada veavad laiali ja neljandad müüvad lõpptarbijatele. Mastaabiefekt on veelgi suurem, kui sarnaste vajadustega inimesed teevad koostööd materjalide ja teenuste hankimisel, oma töö viljade müümisel või vaba kapitali paigutamisel.
Turumajandus on kestlik, kui tegevus toimub vastastikuse kasu põhimõttel.
Turumajanduse kahjustajad
Turuosaliste koostöö kahjustab selles mitte osalevate isikute konkurentsivõimet, kuna nad peavad soetama neile vajalikku kallimalt või müüma oma töö vilju odavamalt, kui see oleks olnud normaalolukorras. Koostöö kasv lõpeb turgu valitseva monopoli tekkega, mida saab tasakaalustada vaid vastaspoolse monopoliga: näiteks linna monopoolset vee-ettevõtet saab tasakaalustada vaid vee tarbijate kooperatiiv, mis ainuisikuliselt tasub soetatud vee ja kanalisatsiooniteenuse eest. Turgu valitsevad ettevõtted takistavad uutel tootjatel turule sisenemist, tõstavad omakasust ajendatuna hindu ning ei paranda enam selle tarbimisomadusi. Seetõttu on turg sellel osalevate isikute jaoks tasakaalus vaid siis, kui turul tegutsevad üksnes väikeettevõtted või siis on see jagunenud vastanduvateks gruppideks: näiteks kapitali omanikud (kapitali valdajad) ja tööjõu pakkujad (ametiühingud).
Turumajanduse arengut kahjustab kõige enam ahnus ja harimatus.
Ahnus tähendab, et ühed tahavad saada teiste tulu või vara enesele, midagi vastu pakkumata. Kui ühe asja tootmisesse on hõlmatud palju ja erinevates rollides tegutsevaid inimesi, siis on igaühe tegeliku tööpanuse ning selle eest tasumisele kuuluva tulu määratlemine praktiliselt võimatu. Seda asjaolu saavad ettevõtjad ja investorid ära kasutada ning jätta osa ühise tööpanusega teenitud tulust enesele.
Turumajandus põhineb vahetusel ja kui seda põhimõtet rikutakse, siis kahjustab see nii ettevõtete kui ka kogu riigi konkurentsivõimet. Läbi ajaloo on alati leidunud inimesi, kes on omandanud teiste vara pettuste ja vägivallaga. Pole vahet, kas see toimub pisipettuse, kuritegeliku „katuse pakkumise“ või ametnike korruptsiooni vormis – tulemus on alati sama: rikkuse kontsentreerumine, oligarhide ilmumine, isevalitseja võimuhaaramine ja klassiühiskonna kinnistumine.
Ahnus ilmneb nii soovis maksimeerida kasumit kui soovis saada asju odavamalt või ise midagi panustamata tasuta.
Harimatus tähendab, et inimesed ei saa aru oma otsuste tagajärgedest ehk põhjuse-tagajärje seosest. Praktikas tähendab see, et juhid langetavad otsuseid, mis parandab hetkeolukorda, kuid pikas plaanis kahjustab sootsiumi heaolu ja organisatsiooni konkurentsivõimet. Sellist praktikat iseloomustab hästi ütlused: „tahtsime parimat, kuid tulemus oli …“. Selliste otsuste põhjused peituvad otsustajate suutmatuses mõista vastaspoole käitumist ja sellest tekkivaid mõjusid. Vahet ei ole, kas see toimub pakendis oleva kauba koguse vähendamise või riigipiiril ühepoolselt kõrgema tollimaksu kehtestamise vormis, ikka kahjustab see lõppkokkuvõttes tegijat ennast tema klientide vähenemise läbi.
Keskkonna järjekindel muutumine tähendab majanduses seda, et keegi ei saa „visata jalgu lauale“ ja nautida rantjee elu. Samas on see kõige võimsam arengut edendav ja arenemisvõimetuid karistav tegur. Muutusi kutsuvad esile nii looduskeskkonna tsüklilised muutused, tootmiseks vajalike materjalide või tööjõu puudus, tehnoloogilised innovatsioonid ja lõpuks ka tavaliste inimeste maitseelistuste muutumine. Lisaks veel ohud, mis tulenevad naaberrahavaste ambitsioonidest
Turumajanduse piirajad
Maa ja avalik ruum. Algselt ei ole maa kellelegi oma, kuid kui inimesed teevad tööd selle muutmiseks nii, et see hakkab rahuldama nende eluvajadusi, siis muutub ta kogukonna ühisomandiks ning selle kasutamist hakkab määrama kogukonnas kehtiv tava.
Linn oli kaubavahetuse koht ning selle turuplats oli avalik ruum, mis ei kuulunud kellelegi. Seal võisid kõik pakkuda oma kaupa müügiks. Inimesed, kes oma vaimse arengu tasemest johtuvalt taotlevad võimu ja püüavad tehingu käigus petta teisi, tekitavad konflikte. Nende lahendamise käigus tekkis kohtu institutsioon ja pretsedendi õigus. Pretsedentide üleskirjutamise tavast arenes aegade jooksul välja kirjutatud seadustel põhinev õiguskord.
Õigusriik. Kuna seadused on kirjutatud inimeste poolt, siis teenivad nad alati selle kehtestaja huve, s.t seadused piiravad alati turul osalejate vabadusi. Tänapäeva õigusriik kaitseb esmajoones kurjategijat, s.t riik tagab talle tasuta õiguskaitse ning süüdi mõistmisel tasuta mugavustega ülalpidamise, tõsi piiratud liikumisvabadusega.
Turg on täiesti vaba vaid siis, kui iga turul osaleja järgib moraali põhimõtteid (esmajoones: ära tee teisele seda, mida sa ei taha enesele osaks saavat), kohtu institutsioon on sõltumatu ja korrumpeerumata ning iga isik, kes on oma teoga tahtlikult ja teadlikult kahjustanud teist, peab kompenseerima tekitatud kahju ühel või teisel viisil. Kohtuniku sõltumatus tagatakse sellega, et tema töötasu makstakse välja riigieelarvest, s.t üldistest maksutuludest ning see ei sõltu töö mahust. Õigus eluaegsele sissetulekule, s.h ka peale vanaduse või haiguse tõttu töövõime kaotust, peaks olema ebakindlas turumajanduslikus elukeskkonnas stiimul, mis välistab korruptsiooni.
Ametnike suvaõigus. Ametniku rolliks on kontrollida protsessi ja kinnistada määratud kord. Kui ametnikud saavad ise selle korra kehtestada ja seeläbi tugevdada nii oma võimu kui ka kindlustada püsivalt kõrged sissetulekud, siis hakatakse kehtestama üksikisiku tegevusvabadust piiravaid seadusi ning domineerima ametnike tahe. Mida enam maksutuludest palka saavad ametnikud allutavad turu fiskaal- ja õiguspoliitika vahendeid kasutades, seda enam kinnistub bürokraatlik sotsiaalriik, mis ei tooda midagi kuid jagab kogu aeg ja kasvavas ulatuses olemasolevat ümber: vaestelt rikastele või vastupidi. Ehk põrgu tee on sillutatud heade kavatsustega, kuid see paneb aluse allakäigu teele!
Plaanimajandus. Kui turuosalised alistatakse valitsusvõimu teostaja tahtele ning selle vahendid suunatakse tema poolt määratud eesmärkide saavutamisele, siis asendub turumajandus plaanimajandusega. Turul toimuvate protsesside suunamiseks saab valitsus rakendada maksu- ja eelarvesüsteemi (sotsiaal-demokraatide töövahend), seadustega sätestatud sundi (sotsialistide töövahend) või siis eraomanduses olevad ettevõtted riigistada ja allutada need riigi- või parteiametnike juhtimisele.
Ajaloos on kolm korda kehtestatud riiklik plaanimajandus, mida valitsesid ametnikud (Sumeris 30. sajandil eKr ja Rooma Impeeriumis 3. sajandil ning NSVL 20. sajandil) ning kõik need lõppesid tsivilisatsiooni hävinguga, kuna ametnike töömeetod on standardiseerimine ja normeerimine, s.t kõigilt nõutakse ja antakse võrdselt … puudust. Probleem peitub elu mitmekesisuses, mis on arengu vältimatu eeldus. Kuna ametnikud pole võimelised arvesse võtma iga inimese individuaalset võimekust, soove ja vajadusi ning rakendama inimest seal, kus ta tahaks midagi ära teha, vaid sunnivad neid tegema seda, mida valitsus peab vajalikuks, siis lõpeb see sunnitöö ja üldise hoolimatusega.
Majandusteadusest
Tänapäeval on välja kujunenud tava, et teaduslikult tõeseks loetakse vaid seda väidet, mille tõestuseks läbiviidud katse kordamisel saadakse sama tulemus. Kuna majandusteadus uurib objekti, mille kõik parameetrid on pidevas muutuses: toorme hinnast kuni inimeste ostuvõime ja maitseelistusteni, siis pole kunagi võimalik saada kaks korda sama tulemust. Mis aga veelgi hullem – keegi pole ühekorraga suutnud hõlmata ja arvestada kõiki majanduse arengut mõjutavaid tegureid. Selle asemele pakutaksegi meile ideoloogiaid, mis lähtuvad maailmavaatest ning võtavad arvesse mingi aspekti terviklikust protsessist, kuid kõik nad on osututunud piiratuks või koguni ekslikuks kui keskkonna parameetrid muutuvad.
Pilt: näide pidevalt kõigis parameetrites muutuvast objektist, mille uurimisel pole võimalik saada kaks korda sama tulemust.
Kapital
Tavapärases majandusõpetuses nimetatakse kapitaliks raha ja tootmisvahendeid. Raha muutub kapitaliks, kui ettevõtja on suutnud maksta ära kõik tootmisprotsessi käigus esitatud arved ning peale seda jääb tal raha üle (loe: lisaväärtus). Seda raha saab investeerida, s.t osta uusi tootmisvahendeid … või jagada omanikele kasumimaksetena (loe: dividendidena). Selles käsitluses määravad nii majanduse kui ka ühiskonna arengu need, kelle valduses on kapital ja kes suunavad raha investeeringutesse (loe: rikkuse loomisse) või lihtsalt hangeldustesse (loe: olemasoleva ümberjagamisse). Sellest ka arusaam, et juhi isikuomadused on otsustavad ning ülejäänud inimesed on vaid töölised, kelle tööjõudu raha eest ostetakse.
Antrposoofilises majandusõpetuses käsitletakse kapitalina inimvõimeid, mida inimene tööd tehes ja seeläbi arenedes ammutab vaimumaailmast. Kuna kontakt vaimumaailmaga on kõigil, kuid mitte kõik ei oska seda enda ja oma kogukonna hüvanguks kasutada, siis ongi seni domineerinud juhi keskne tegevus. Kuid tänu paranevatele võimalustele harida ennast on meil ühiskonnas üha enam isiksusliku arengu teele asunud inimesi, kes on võimelised tõusetunud probleemidest aru saama ja neile vaimumaailmast lahendusi leidma. See tähendab et nad ei vaja enam suuri juhte ja tööandjaid, kes neile tööd annaks ja probleeme lahendaks, sest nad suudavad seda ise teha … kui julgevad.
Ehk senine kapitali väärtustav ja palgatööl põhinev majanduskontseptsioon on asendumas uuega, milles kesksel kohal on mõtlev inimene (loe: inimkapital) ja vaimne dimensioon (s.h ka tehisintellekt).
Kokkuvõtteks
Turumajandusel on erinevaid mudeleid ja ideoloogiaid! See, milline turumajanduse vorm domineerib antud riigis mingil ajal sõltub inimeste vaimse arengu tasemest ning sellest, mida antud maa rahvas väärtustab ja imetleb.
Kui inimmeeles domineerib kasuahnus ja imetletakse rikkust, julgemad tahavad riskida ja oma saatuse proovile panna ning juurdub tugevama õigus siis kujuneb välja olemuslikult ebaõiglane kapitalistlik majandusmudel.
Kui inimesed tunnustavad igaühe suveräänset õigust eneseteostusele, igaühel on võimalus leida enesele parim lahendus, kuna otsuse aluseks olev info teistest äritehingutest on avalik ning tarbijad annavad oma raha sellele, kes pakub neile parimat, siis juurdub vabaturumajanduse mudel.
Kui inimesed väärtustavad õiglust ning on valmis tegutesema ettevõttes, kogukonnas ja ühiskonnas vastastikuse kasu põhimõtet järgides ning tahavad kindlustada sootsiumi ja tema organisatsioonide jätkusuutlikku toimetulekut, siis realiseerub sotsiaalse turumajanduse mudel.
Kui turumajanduse erinevaid vorme kirjeldada võrdsuse teljel, siis võiks neid kokkuvõtlikult kujutada selliselt. Seejuures käesolevas kontekstis tähendab:
Egoism tähendab eneseteadvusest lähtuvat käitumismudelit, mis tõstab inimese isiklike vajaduste rahuldamise kõigest muust ettepoole, jättes kõigi teiste vajadused ja huvid tähelepanuta. Ühe inimese, perekonna või hõimu naturaalmajandus on egoismi äärmuslik ilming, sest kogu tegevus keskendub vaid enda vajaduste rahuldamisele. Majanduslikus kontekstis on egoism positiivne nähtus, sest püüd parandada enda ja oma lähedaste toimetulekut ja heaolu paneb aluse püüdlusele teha midagi paremini ja/või efektiivsemalt ning pakkuda seeläbi turumajanduslikus keskkonnas tarbijatele. Võib koguni väita, et innovatsiooni suurimaks edendajaks on egoism. Kuid kui egoism kasvab üle ahnuseks, siis saab sellest negatiivne, hävitav jõud, mis võimendab materiaalse rikkuse kontsentreerumist, hävitab elukeskkonda ja kahjustab ühiskonna kestlikkust.
Altruism tähendab tavakõnes omakasupüüdmatut abistamist või panustamist teiste heaolu parandamisse nii, et inimene ise sellest otseselt kasu ei saa või on see kasu kaudne. Majanduses tähendab altruism töötamist teiste heaks: kui inimene hangib enesele vajalikud tööriistad ja omandab nõutavad oskused, et midagi toota ning see tuleb tal hästi välja, siis on kasulik pakkuda oma töö vilju ka teistele. Spetsialiseerumine parandab tööoskusi ja toote kvaliteeti ning parandab majanduslikku heaolu.
Tsivilisatsiooni areng ja selle mastaap sõltub spetsialiseerumise sügavusest, s.t valmidusest üha kitsamalt spetsialiseeruda ja üha altruistlikumalt (loe: ühishuvist lähtudes teiste vajadusi rahuldades) tegutseda. Turumajanduslikus keskkonnas suurendab altruistlik käitumine inimese sotsiaalset kapitali, s.t kui inimene ise satub kriisiolukorda siis abistatakse teda suurema tõenäosusega kui egoistlikku, ebaõiglusest rikastunud inimest. Altruism on jätkusuutlik vaid siis, kui sellest saab ühiskondlik norm ja see on vastastikune.