Surmakultuur algab elu mõtte sõnastamiset, selle olemuse määrab üksikisiku ja valitsusvõimu suhe ning see väljendub suremise kui protsessi korralduses ning suhtumises surmajärgsesse. Surmakultuuri aluseks on inimeste uskumused ja esivanematelt päritud tavad. Surmaga seotud tegevused põhinevad ühiskondlikel lepingutel ja järgivad riigivõimu poolt sätestatud õiguskorda.
Eestlased on oma materialismis kaotanud surmakultuuri ning igapäevaelus välditakse sellega seonduvaid teemasid igal võimalikul viisil. Isegi Haigekassa nimetati ümber Tervisekassaks.
Õigus surra
Haigus tähendab harmoonia (loodusliku tasakaalu) rikkumist, mis omakorda põhjustab häireid inimese bioloogilises kehas, see omakorda tekitab haiguse, mis võib lõppeda surmaga. Kui inimene kaotab iseseisva toimimise võime füüsilise keha tegevusvõimete ammendumise või vaimse eneseteadvuse kadumise tõttu, siis sõltub tema edasine olemasolu lähedaste võimest teda hooldada teda. Iidsetel aegadel jäeti inimene, kes endaga ise enam toime ei tulnud, üksi surema kuna naturaalmajanduses elaval hõimul ei olnud üleliigset ressurssi. Alternatiiviks oli humaane halastusmõrv, mis vabastas inimese mittevajalikust piinlemisest. Seetõttu peeti õnneks seda, kui inimesel õnnestus lahkuda enne väetiks jäämist.
Kristlik ja moderne materialistlik ühiskond peavad ülimaks väärtuseks ELU, kuid eitavad selle jätkuvust. Elu ainulaadsuse ja kordumatuse õpetus sunnib ühiskonna valitsevaid liikmeid suunama ebaproportsionaalselt suurel hulgal ühiskonna ressrusse meetemetesse, millega hoitakse inimest elus … isegi siis, kui sellel puudub igasugune ratsionaalne mõte või eesmärk. Võttes enesele üle jõu käiva koorma – pakkuda vanuritele „väärika vananemise“ teenust, tähendab praktikas see hoolekande teenust kodus olijatele, vanadekodusid ja hospiitse surijatele. Töö lapsemeelsete vanuritega ei ole lihtne, eriti kui nad on pahas tujus või koguni agressiivsed ja vägivaldsed. Sotsiaalses hierarhias peetakse (vaatamata poliitikute ülistuskõndedel) seda väheväärtuslikuks, sest see ei loo uut rikkust. Igapäevaelus tähendab see suurt töökoormust ja olematut töötasu, mis ei kata igapäevaseid elamiskulusid. Tulemus – palju ilusat juttu kuid ebapiisavad tulem, sest Eesti elanikkond väheneb ja riigieelarve reaaltulud kahanevad.
Hirm üksinduse ja majandusliku toimetuleku pärast, olelemine omas kodus või vanadekodus, sõprade kadumine ja võimatus jätkata senist aktiivset eluviisi, tekitab paljudes inimestes stressi. Veelgi suuremat hirmu tekitab perspektiiv, et oma elu viimased aastad või koguni aastakümned tuleb veeta voodis, liikumisvõimetuna kui täie teadvuse juures. Kui tänapäeva inimese elu mõte on areng ja soov kogeda midagi uut, siis selline abitu olek tähendab põrgupiina, mida ei suuda leevendada ka arstid oma valu maha suruvate meetmetega, sest kõik see mis teeb elust elamisväärilise on lõplikult kadunud.
Küsimus, kas inimesel on õigus ise otsustada, millal ja millisel viisil ta lõpetab oma elu, tõusetub vaid nende aktiivse eluhoiakuga inimeste puhul, kes on harjunud ise otsustama oma asju ja ka vastutama tagajärgede eest. Ja selle otsuse langetamine on lihtsam neile, kes usuvad elu peale elu. Võimalusi, kuidas oma elu lõpetada, on palju, kuid seejuures tuleb arvestada, et kui inimese vaimne pool kaotab kontrolli füüsilise keha üle, siis hakkab see võitlema ellujäämise nimel – nii nagu seda teevad kõik loomad.
- Oma elutüdimust päriselt mitteteadvustavad inimesed teevad seda kaudselt, kahjustades oma organismi alkoholi või muude keemiliste ainetega, põletades selle sõna otseses mõttes läbi.
- Vaimselt võimekad inimesed otsivad algul narkootikumidest inspiratsiooni, kuid kui kogused kasvavad, siis ammendab see lõpuks füüsilise organismi vastupanuvõime.
- Kõige julgemad ja radikaalsemad hüppavad mõne sõiduki ette või siis kasutavad seda oma elu lõpetamiseks, kihutades vastu midagi kõvemat.
- Kõige lihtsam, kuid samuti tugevat tahtejõudu on vaja selleks, et ennast üles puua.
Kuid „õigust surra“ saab teostada ka oluliselt humaansemal viisil, kuid see eeldab tugevat tahtejõudu ja otsusekindlust. See tähendab, et inimene peaks kõigepealt lahendama kõik konfliktid, mis võivad painata tema enda või teiste inimeste hinge, seejärel vormistama oma viimse tahte testamendina, mis määrab temast maha jääva vara edasise kasutuse ning jätab hüvasti kõigi talle lähedaste ja kallite inimestega nii, et keegi ei pea tema surma pärast hiljem aastaid hingevalu tundma. Ja seejärel peab ta valima enesele sobiva meetme. Toome siinkohal mõned näited:
- Kuna mürkainete kasutamine on riigi poolt reglementeeritud ja nende väljastamise õigus antud vaid arstidele, siis oleks kõige loomulikum pöörduda vastava palvega nende poole – sellist praktikat viljeldakse Madalmaades ja Belgias.
- EL majandusruumis on võimalik tellida enesele Sarco seade, mis on tellija soovi ja tema keha mõõtmete järgi 3D-printeriga valmistatud kapsel. Kui kapsel on saabunud, siis peab inimene vastama enesele sobival ajahetkel internetis esitatud küsimustikule ning kui see hindab, et ta on tõepoolest valmis suitsiidiks, siis käivitab seadme. Peale seda on inimesel aega 24 tundi ronida kapslisse, vajutada nupule ning „uinudes“ asuda teekonnale igavikku. Kapslis kasutatakse lämmastikku või heeliumi, mille kontsentratsiooni lisandumisel inimorganism lõpetab tegevuse. Erinevalt CO2-st ei tekita need gaasid paanikatunnet, ega ära organismis vastupanureaktsiooni.
Suremine ja surnukeha
Suremise protsessi on reglementeerinud mitmed religioossed õpetused:
- Rooma katoliiklikus ringkonnas pakub haigele enne tema surma preester viimast võidmist (sakramenti). Selle käigus loeb preester palve ja määrib haige otsaesisele ja kätele pühitsetud õli. Inimene võtab ka lõpliku armulaua, mis koosneb pühitsetud leivast ja veinist.
- Buda usklike puhul juhib munk surija hinge kehast välja ja rahustab teda ümberkehastumise edendamiseks.
- Lõuna-Aafrikas määritakse surija või surnu aknad tuhaga.
Surnukeha hooldamine (pesemine, võidmine, riietamine) on olnud läbi aegade ja on ka täna suuremas osas maailmast pereliikmete kohustus ning see on toimus ja toimub surnu kodus. Enamikel juhtudel on tavaks, et talle pannakse selga tema parimad riided, mille järel ta paigutatakse puusärki.
Selle tava muutumise põhjuseid tuleb otsida Euroopat tabanud katkulainetest, mil suure suremuse ja nakkusohu tõttu polnud võimalik juurdunud tavasid järgida ja linnastumisest, s.t töö spetsialiseerumisest ja turumajandusliku majandusmudeli arengust. Kui inimene sureb haiglas, siis teostatakse need toimingud haigla personali poolt. Modernsetes turumajandusega riikides hooldavad surnukeha vastavat teenust pakkuvad ettevõtted.
Järgnevalt näiteid maailmast, milliseid toiminguid surnukehaga eri rahvad teevad:
- Vana-aja kõrgkultuurides palsameeriti kõrg- ja keskklassi kuulunud inimeste surnukehad, kasutades selleks erinevaid rohtusid ja õlisid. Tänapäeval asendatakse selle käigus veri formaalaldehüüdiga.
- Islam keelab laiba palsameerimise ja mumifitseerimise. Laipa võib pesta vaid samast soost inimene. Lahata on lubatud vaid juriidilistel või meditsiinilistel põhjustel.
- Hinduism nõuab, et surnu keha tuleb kuni kremeerimise või matmiseni iga päev pesta ning seda ei tohi jätta üksinda.
- Budistlik usk nõuab, et laibale pandaks selga tavalised riided.
- Juudi- ja islamiusulised mässivad laiba valgesse kangasse ja see seotakse nööridega kinni, puusärki enamasti ei kasutata.
Filipiini hõimutavad on erilised:
- Tinguiani hõimu liikmed riietavad surnu parimatesse riietesse, asetavad ta istuma toolile ning laiba suhu pannakse süüdatud sigaretid. Kehad jäävad sellisesse asendisse mitmeks nädalaks.
- Benguet’i hõimu surnul seotakse silmad kinni ja ta pannakse maja sissekäigu kõrvale istuma.
- Caviteño hõimu liikmed peavad haigestudes valima omale meelepärase puu, mille õõnestatud tüvesse ta peale surma asetetakse.
Leinatseremooniad
Lein on reaktsioon lähedase inimese kadumisele, mis vältimatult tähendab senise elukorralduse muutumist. Üksikisiku reaktsioon surmale on tugevalt mõjustatud ühiskonnas valitsevatest tavadest ja inimese enese individuaalsest olemusest. Pikaajaline või korduvad leinatalitused teevad surmast elu loomuliku osa ja aitavad üle elada kaotust. Sõltuvalt ühiskonnast toimub see perekondliku, hõimu või kogukondliku üritusena.
Leina sisu ja vormi määravad reeglina ajaloolised tavad ja religioossed nõuded. Oluline osa nendes paistab olevat surnukeha suitsutamise tava, mille vajalikkust põhjendatakse hinge peletamise vajadusega. Suitsutamiseks kasutatakse erinevaid rohtusid, tubakat või viirukit.
Euroopa kultuuriruumis ja juutidel on leinavärviks must, budistlikes ja islami riikides valge, Mongoolias kaetakse kirst punase ja mustaga. Rootsis valitseb tava kanda leinatsermoonial valget lipsu.
Järgnevalt näiteid maailmast:
Ameerika põliselanike kultuuris on leinamisel oluline roll seitsme püha piibu rituaalil (Seven Sacred Ceremonies of the Pipe). Selle käigus võeti laibalt juuksesalk, puhastati seda magusrohu (Sweetgrass) suitsuga, mässiti pühasse nahka (sacred buckskin) ja anti lähima sugulase, nn hingehoidjale säilitamiseks. Seda salku kasutati suitsutusrituaali läbiviimiseks. Hingehoidja andis tõotuse elda harmoonilist elu, kuni hing umbes aasta pärast vabaneb.
Lakota hõimutavasse kuulus kahepäevane leinatsermoonia, millele kogunesid kõik hõimu liikmed. Surnu perekond pakkus kõigile kohatulnutele toitu, ning tseremoonia käigus räägiti ööpäev läbi lugusid. Kohaletulnud võtsid surnu põletamisest järelejäänud tuhka ning järgmisel päeval sõitsid kõik mägedesse, et võimalikult kõrgel kohal see laiali puistada. Kõrgeid kohti peeti pühadeks, sest need on vaimumaailmale lähemal.
Hindu traditsiooni kohaselt tähendab lein 13. päevast keerukat rituaali. Lesknaine lakkab olemast perepea, selle rolli võtab üle vanima poja naine. Järgneva 12. päeva jooksul külastavad surnu sõbrad tema maja, et üheskoos laulda hümne mis õhutavad hinge lahkuma järgmisesse maailma.
Budistide matuseriitused varieeruvad. Surnukeha juures palvetavad buda mungad kuni kolm päeva, ka kremeerimisel või matusetseremoonia läbiviimist saadavad mungad.
Balil on matuseriitus rõõmupidu, sest surmaga vabaneb inimhing maistest kannatustest. Nutmine on keelatud, kuna surnule langenud pisarad takistavad inimhinge lahkumist, kurvastusest tulenevad negatiivsed tunded meelitavad ligi pahatahtlikke vaime ja kõik see kokku koormab surnu hinge ebaõnnega. Ka Lõuna-Aafrikas ja Iirimaal on levinud tava, et matused peavad olema lõbusad, selle käigus visatakse nalja ja lauldakse laule, et lohutada kadunu lähedasi.
Tiibeti budistid mälestavad lahkunut 49 päeva. Sellel ajal kogunevad surnule lähedased tema majja, et meisterdada savist figuure ja palvelippe, millega väljendatakse kollektiivset leina.
Kambodža budistid ajavad leina märgiks pea paljaks.
Juutidel on kolm leinaperioodi. Esimesel seitsmepäevasel perioodil (Shiva) istub leinaja madalal toolil ja otsustab, kas võtta vastu kaastundeavalduste esitajaid. Sellel perioodil kandis leinaja musti leinariideid. Palvetseremooniatel esitatakse 11. kuu jooksul surija kaddiš, mille keskseks teemaks on Jumala ülistamine. Seda toetab miniaan – kümnest täiskasvanud mehest koosnev rühm.
Islamiusuliste matuseriituse kõige olulisem osa on matuserongkäik, sest sellel osalemist, laiba või selle kirstu kandmist ja selle puudutamist peetakse pühaks tegevuseks. Haua juures loetakse koraani ja seda ümbritsevad nutvad leinajad. Haua juures peavad mehed ja naised paiknema eraldi. Lilled pole soovitatavad. Mõnedes maades väljendatakse oma kurbust leina nutu, laulu, hädaldamise, juuste ja koguni keha lõikumisega.
Matusepäevale järgneval päeval viiakse läbi mälestusteenistus ning
- päeval tehakse kodus lilleseaded, pakutakse halvaad ja piserdatakse kõikjale roosivett;
- päeval käiakse haual ja pakutakse vaestele sööke;
- päeval lõpeb kohustus, mille järgi leinaja peab käima mustas riietuses;
- aasta täitumisel pannakse hauale hauakivi.
Egiptuses peetakse heaks tavaks, kui surnut leinatakse pisarsilmis isegi 7. aastat peale surma.
Katoliiklaste matuseriitus koosneb mitmest osast. Õhtul, enne matuseid toimub vigiilia. Matusepäeva hommik algab äratusega, mis tavaliselt toimub matusesalongis. Keha on kohal ning pere ja sõbrad esitavad palveid ja kiidukõnesid. Järgmine on matusemissa, mis sisaldab avapalvet, piiblilugemisi, liturgiat, armulauda ja lõpuriitusi. Seejärel liigub matus kalmistule, kus matuserituaali lõpetavad haua õnnistamine, pühakirjade lugemine ja palved.
Katoliiklikus Ameerikas on laialt levinud Aafrika päritolu rütmiline muusika, mida esitatakse ka matusetsermooniatel. New Orleansis on matusetsermoonial keskne koht džässorkestril. Matuseprotsessiooni juhib orkester, sellele järgnevad surnu perekonnaliikmed ja sõbrad. Matuseteekonnal mängitakse nukra viisiga lugusid, sellele järgneval peol mälestatakse teda elavamate ja rõõmsameelsete lugudega.
Protestantlik matuseriituse võib toimuda surnu kodus, kirikus või siis vastavaks puhuks ehitatud kabelis või ilmalikus hoones. Sellele järgneb koosistumine, mille käigus pakutakse osalejate sööke ja jooke ning meenutatakse lahkunut ja tema tegevusi.
Rootsis paigutatakse surnu enna matmist kuni kolmeks nädalaks spetsiaalsesse kohta ning tema ärasaatminses osalevad vaid lähimad pereliikmed. Riituse käigus asetatakse kirstule lilli ja lauldakse laule. Varem jagati ka spetsiaalseid narmastega komme.
Jaapani leinatseremoonia on ilmselt kõige täpsemalt sõnastatud ja põhjalikum – see hõlmab 20 toimingut:
- “Matsugo no mizu”, huulte pesemine. Lähisugulane teeb lahkunu huuled märjaks, andes kehale viimase veemaitse. Seda tuleb teha võimalikult lähedal surmaajale.
- “Yukan”, surnukeha pesemine. Sellesse praktilisse ja tseremoniaalsesse pesemisse võib kaasata mitu pereliiget.
- “Kiyu hokoku,” surmateade. Perekond palvetab oma pühamus ja saadab teate surmast vaimumaailmale.
- “Makura naoshi no gi.” Fraas tähendab “padjakaunistusi” ja rituaal hõlmab surnu asetamist nii, et pea on padjale toetudes, näoga põhja poole. Sel ajal tuleb jumalatele toitu annetada. Mõõk või nuga asetatakse surnu kõrvale.
- “Nokan no gi”, surnu surnukeha asetamine kirstu.
- “Kyuzen nikku” ehk igapäevased toidupakkumised lahkunule. Neid toite tuleb tuua kaks korda päevas, kuni kehale antakse viimane puhkepaik. Traditsiooniliselt valmistatakse lahkunu lemmiktoidud.
- “Ubusuna jinja ni kiyu hokokuh”, teade vaimu naasmisest kohalikku pühamusse.
- “Bosho batsujo no gi”, maa puhastamise tseremoonia. Kohaliku pühamu preestrid puhastavad vee ja palvega maa, mida kasutatakse hauaplatsina.
- “Kessai” preester puhastab end matusteks valmistudes. See toimub tavaliselt tseremoniaalsete pesemiste ja palvete kaudu.
- “Tsuya sai,” on äratus. Leinajad kogunevad, et avaldada perekonnale kaastunnet ja esitada oma annetused jumalatele, pühamule ja mõnikord ka perekonnale.
- “Senrei sai” tähendab vaimu ülekandmist. Preester kannab surnu vaimu kehast puust tahvlisse. Tahvlit hoitakse surnu keha kohal, samal ajal kui preester teeb tseremoniaalseid palveid.
- “Settai”, mis tähistab suupisteid. Leinajatele serveeritakse toitu, mis on surmaga nakatumise vältimiseks valmistatud teises kohas. See toit võib olla kõike alates kergest suupistest kuni rikkaliku eineni.
- “Shinsosai” matuseteenistus. Ruumi, kus matuseid peetakse, puhastatakse, palvetatakse ning tehakse ohverdusi jumalatele, preestrid esitavad lahkunule austusavaldusi.
- “Kokobetsu shiki”, hüvastijätutseremoonia. Leinajad lahkuvad matustelt kõndides, üksikult, surnust mööda. Leinaja jätab lahkunuga lõplikult hüvasti, palvetab ja avaldab kaastunnet perekonnale.
- “Hakkyu sai no gi” on kirstu lahkumine. Kirst valmistatakse ette reisimiseks hauaplatsile. Kirstule asetatakse mõõk ja selle ümber bännerid, et lahkunu saaks aru, et on aeg edasi liikuda.
- “Soretsu” matuserongkäik, mis transpordib kirstu surnuaeda või krematooriumi.
- “Hakkyu-go batsujo nogi” kodu, kus matusetseremoonia toimus, puhastamine. Lisaks eemaldatakse matusealtar ja majja püstitatakse uus altar.
- “Maisosai” on matmisriituste pakkumine. Perekond ja lähedased sõbrad kogunevad surnukehaga hauaplatsile või krematooriumisse. Lahkunu nimel tehakse annetused ja asetatakse kirstu juurde. Palveid juhivad preestrid.
- “Kotsuage” tähendab luude korjamist. Krematooriumi tuhast eemaldatakse luud ja asetatakse vaasi.
- “Kika sai” ja tähendab koju tulekut. Tuhk, mida ei maeta, tuuakse koju ja asetatakse perekonna pühamusse. Leinaja tänab matusel osalenud inimesi. Lahkunu eest palvetatakse ja annetatakse.
Lahkunu pere leinab kadunut 49 päeva, sel ajal ei tohi pere liikmed osaleda ühelgi pidustusel ega meeleahutusüritusel. Kord nädalas käiakse haual värskeid lilli asetamas ja viirukit põletamas. 3., 7. ja 49. päeval on neil kohapeal lühike mälestusteenistus, mida juhatab šintoist preester.
Madagaskaril elaval malagassi rahval on nn luude pööramise traditsioon (Famadihana), mille kohaselt tullakse iga viie aasta järel krüpti, kus surnukehad lebavad ning mässitakse järelejäänu puhtasse kangasse, piserdatakse üle lõhnaõliga ning seejärel tantsitakse sellega. Sellega säilitatakse surnutega lähedus ning palutakse neilt õnnistust.
Mehhikos jätkatakse asteekidelt üle võetud tava, mille järgi surnud naasevad kord aastas Maale oma sugulaste juurde. Kuna leina käsitletakse lugupidamatusena surnu suhtes, siis püstitatakse koju või surnuaiale altarid, mis on kaetud lillede, toidu, joogi, fotode ja küünaldega ning rõõmustatakse taaskohtumise pärast.
Matmine
Matmistavad ja sellega kaasnevad riitused varieeruvad nii erinevate rahvaste juures, kuid need muutuvad ka aja jooksul. Arholoogilistel väljakaevamistel on leitud nii maetud inimesi hauapanustega ja ilma, kui ka viiteid põletusmatustele.
Hindu, islam ja juudi usk nõuavad, et laip tuleb põletada või matta nii kiiresti kui võimalik, kuid mitte hiljem kui 24. tunni jooksul. Juutidel on keelatud matta hingamispäeva ja pühade ajal. Islamiusulised paigutavad laiba hauda nii, et ta oleks näoga alati Meka suunas.
Modernse arengutaseme saavutanud riikides võib matusetseremooni toimuda isegi kuni kolm nädalat peale inimese surma. Itaalias kasutatakse koguni külmutusega kirste, milles saab laipa säilitada kodustes oludes ning temaga hüvasti jätta.
Tugevalt surmajärgsesse ellu uskuvad rahvad on tihti pannud laibaga koos hauda esemeid, mida nad arvavad surmajärgses elus vaja minevat. Seejuures võivad need asjad olla tema isiklikud ja mõnikord ka hinnalised, kuid hauda on pandud ka asjade imitatsioone või koguni paberile joonistatud asju (näiteks Hiinas). Kuid mõnede rahvaste puhul (näiteks Mongoolia) puhul toimitakse vastupidi, laibale ei panda midagi kaasa kuna arvatakse, et see vaid takistab tema lahkumist sellest maailmast ning pidurdab tema taaskehastumist uues maailmas.
Taevamatus on ilmselt kõige iidsem tava, mis on levinud paljude hõimude ja rahvaste juures. Kuna füüsiline keha on vaid hinge kehastumise koht, siis ei vääri see austust ning kõrgemalt kohalt on hingel kergem lahkuda taevastesse sfääridesse või toimub see koguni kotkaste kaasabil.
Kõige enam on tuntud Tiibeti budistide tava, mille kohaselt paigutatakse laip kõrgemasse kohta või spetsiaalsele platformile, kuhu lendavad kokku raisakotkad jts. Kui laibast on järel vaid kondid, siis need jahvatatakse ning saadud jahu söödetakse loomadele. Nii täitub elu ringkäik. Samasugune tava on ka Austraalia aborigeenidel. Põhja-Filipiinide igoroti hõim paigutab oma laibad kõrgel kaljujärsakul asuvatele platformidele. Mõnede mereäärsete hõimude puhul on täheldatud, et nemad paigutavad laibad merre, kus kalad need ära söövad.
Matmine on samuti iidne tava – surnukeha võib matta selleks kaevatud auku riidesse mässituna või kirstu paigutatuna, selle kohale võib kuhjata künka, surnukeha võib paigutada ka maa-alusesse koopasse, kirikukrüpti või mausoleumi (s.h Egiptuse püramiidid). Mitmete suurlinnad all on koobastikud – luukambrid, kuhu on kogutud sajandite jooksul surnud inimestest järelejäänu kondid ja pealuud.
Ghanas valmistatakse surnule spetsiaalselt disainitud, ainulaadseid fantaasiakirste ‘Abebuu adekai’, mis viitavad surnu elukutsele või kire objektile. Kirst võib olla pliiatsi, kaamera, kahuri, lennuki vm eseme kujuline. Ameerika navaho hõimul oli tava, et kirstu kaas tuleb jätta praokile, et hing saaks lahkuda. Apayo hõimud matavad oma surnu köögi põranda alla. Sama tava järgisid ka ühe maailma vanima linna Çatalhöyük’i elanikud Anatoolia kiltmaal, u 7000 eKr.
Põletamismatus on ajalooliselt levinud enim hindu religioonis, kuid seda järgitakse ka budistlikes maades. Laibast järgi jäänud tuhk antakse templisse, kuid laamade tuhka kasutati palvemonumentide tegemiseks. Mokšha kontseptsiooni järgijad usuvad, et kui surnu tuhk puistada pühasse kohta (kõige püham on Gangesi jõgi ja eriti Varanas selle ääres), siis vabaneb surnu uuestisünni tsüklist ja läheb otse taevasse.
Ameerikas on hakatud annetama surnu tuhka betoonitööstusele, kus see lisatakse merekaitselistele objektidele.
Kuna Lõuna-Koreas kehtib kord, et surnukehast järelejäänu tuleb kõrvaldada 60. aastat hiljem, siis on üha laiemalt levinud põletusmatus, kusjuures järelejäänud tuhk pressitakse teemandiks või helmeks. Sellega järgitakse ka seal levinud kristlikku kontseptsiooni „tuhast tuhaks“.
Üks tähelepanuväärsemaid põletusmatuseid toimus 2008. aastal Bali saarel, kui kuningliku perekonna pea Agung Suyasa põletati koos 68 tavainimese laibaga. Tuhanded vabatahtlikud kogunesid, et kanda hiiglaslikku bambusest platvormi (sarnane matusetulega), tohutut puidust härga ja draakonit. Pärast pikka rongkäiku asetati Suyasa surnukeha härja sisse ja põletati, sel ajal kui draakon jäi protsessi tunnistajaks. Bali traditsiooni kohaselt vabastab tuhastamine hinge, nii et see võib vabalt asuda uude kehasse – ja seda peetakse rahva pühaks kohustuseks.
Lahustamine on modernse maailma (eriti Ameerika Ühendriikides) populaarsust koguv meetod, mille käigus paigutatakse laip kaaliumhüdroksiidi lahusesse ja soojendatakse 150oC. Protsessi käigus suurem osa kehast lahustub ja seda saab kasutada nii taimede väetamiseks kui ka lasta kanalisatsiooni. Kondid kogutakse kokku ning vastavalt soovile paigutatakse luudekambrisse või jahvatatakse ning antakse urnis lähendastele.
Krüoonika tähendab külmutamist. Umbes 1500 inimest on lasknud oma keha enne surma külmutada ja paigutada sügavküla kambrisse sooviga tema keha tulevikus, kui vastav tehnoloogia on välja arendatud, uuesti ellu äratada. Selline teenus võib maksta kuni 200 tuhat dollarit.
Krüoonika võib tähendada ka laiba ülevalamist vedela lämmastikuga ja seejärel selle lagundamist vibratsiooniga nii, et järele jääb püdel mass, mille võib segada mulla jms ning kasutada maa väetamiseks.
Rohematus on keskkonnasõbralik laiba töötlemise meetod, mille puhul keha paigutatakse metall- või puidust kirstu, kaetakse saepuruga ning lastakse laguneda loomulikul teel mullaks. See protsess toimub 3 nädalaga, misjärel kondid eraldatakse, jahvatakse ja lisatakse tekkinud mullale või siis antakse urnis lähedastele.
Kosmosematmise käigus viiakse surnukeha tuhastatud jäänused orbiidile ja vallandatakse seal (tehtud vähemalt 50-l korral). Osa astronoom Eugene Shoemakeri säilmetest lähetati raketiga Kuule ning Pluuto avastanud astronoom Clyde Tombaugh’i säilmetest osa rändab kosmoseaparaadiga New Horizons, mis lahkus juba Päikesesüsteemist.
Teadusannetus on viis, kuidas laipa kasutada teaduslike uuringute või õppetöö läbiviimiseks. Surijal on õigus ja võimalus annetada oma keha meditsiinikoolidele selle kasutamiseks arstide koolitamise protsessis. Samuti saab annetada oma keha elundeid abivajajatele, kui see on võimalik. Ameerika Ühenriikides sätestab seda eraldi sätestatud „Anatoomilise kingituse seadus“.
Elu peale elu
Surmajärgsed uskumused eri kultuurides
- Esivanemate kultus: loodususulistes või sellest mõjustatud agraarühiskondades suhtutakse esivanematesse hirmu ja austusega, nende hauale viiakse kinke, nende poole pöördutakse palvetega või isegi tehakse loomaohverdusi.
- Ameerika põlisrahvad usuvad, et surm tähendab üleminekut teise maailma, kust surnud võivad ka elavaid juhendada.
- Hindud usuvad reinkarnatsiooni, mille järgi tema teod eelnevas elus (karma) määravad järgmise taassünni vormi ja sellest johtuva.
- Budismis on elu ja surma tsüklilisuse õpetus keskel kohal.
- Juudid ei pea surma tragöödiaks, suhtumine hauatagusesse elu võimalikkusesse sõltub kuuluvusest konfessiooni (reform-, konservatiiv- või õigeusk)
- Moslemid usuvad surmajärgsesse ellu ja peavad keha kiiret matmist oluliseks, sest vaid nii saab hind vabaneda maistest sidemetest.
- Katoliiklased usuvad, et inimese hing rändab hauatagusesse maailma, kus ta peab läbima hindamise ning saab seejärel vastavalt jätkata eksistentsi taevalikus paradiisis või siis põrgus piineldes.
- Protestandid usuvad samuti surmajärgset elu.