Otsedemokraatia mõiste märgib ühiskonnakorraldust, milles inimesed osalevad ise (s.t ilma esindajateta ja vahendajateta) aruteludes ning langetavad hääletades otsuseid, mis kujundavad elukeskkonda- ja majanduskorraldust ning sätestavad keelatud tegevused. Otsedemokraatia mõiste hõlmab nii inimeste otsest osalemist aruteludes ja hääletustel, kui ka rahvaalgatuse korras algatatud kohalikke, maakondlikke kui ka riiklikke referendume, mille tulemused on täitevvõimu teostavatele ametkondadele kohustuslikud … nii, nagu iga teine seadusandlik akt.

Teooria

Otsedemokraatia teoreetilise aluse sõnastas Jean-Jacques Rousseau (1712-1778) oma raamatus „Sotsiaalne leping“ (Du contrat social, 1762). Selles ironiseeris ta inglaste üle, kes on vabad vaid ühel, valimispäeval ja saavad seejärel taas valitsusvõimu teostajate orjadeks. Selle asemele soovitas ta otsedemokraatlikku esindussüsteemi, milles rahvas teostab ise seadusandlikku võimu ning valib inimesed, kellele delegeeritakse täidesaatva ja kohtuvõimu teostamine. Lisaks pani ta 1765. aastal kokku Korsika põhiseaduse eelnõu teksti.

Šveitsi ajaloolane Adolf Gassr (1903-1985) on oma raamatus „Gemeindefreiheit in Europa: Der Steinige Weg Zu Mehr Kommunaler Selbstverwaltung in Europa“ (Omavalitsuslik vabadus Euroopas: kivine tee suurema kohaliku omavalitsuse poole Euroopas) loetlenud otsedemokraatia toimimise põhimõtted:

• Riikluse aluseks on kodanikud, kes on oma otsustes vabad ning kellel on õigus vastustada võimukandjate ebaseaduslikke nõudeid kõiki meetmeid kasutades.
• Hierarhilist ja pärilikku bürokraatiat pole, kehtib võimude lahususe põhimõte.
• Kodanikud ühinevad vabatahtlikult ja oma huvidest lähtudes kogukondadeks, huvigruppideks ja ühistuteks, mis määravad ise enda tegevuspõhimõtted ja finantseerivad ise enda tegevusi.
• Otsustusõigus delegeeritakse alt, rohujuure tasandilt üles riiklikele institutsioonidele, s.t vabatahtlikud ühendused moodustavad omavahelise kokkuleppega territoriaalse haldusüksuse, mille kaudu sätestakse avalikus ruumis ja majandustegevuses kehtiv kord.
• Seadustega sätestatakse vaid keelatud tegevused ja rahalised sanktsioonid.
• Territoriaalsete üksuste vahel valitseb konkurents, mis ilmneb pakutavate teenustes ja maksunõuetes.

Anarho-sündikalistid propageerivad libertaarset ühiskonda, mille elukorraldust haldavad otsedemokraatia põhimõttel erinevad institutsioonid:

• igapäevaelu ja avaliku ruumi haldust korraldavad kogukonnad ja kohalikud omavalitsused;
• tootmist korraldavad ja majanduse arengut suunavad ametiühingud või kommuunid.

Selle ideoloogia esindajad pole suutnud jõuda siiski kokkuleppele, kui suur peab olema enamus otsuse langetamiseks.

Meetmed

Otsedemokraatia mõiste hõlmab erinevaid meetmeid ja initsiatiive, s.h:

Ajurünnak ja foorum: kogukonna või ühiskonna jaoks aktuaalsed küsimused ilmnevad reeglina initsiatiivgrupi poolt kokku kutsutud ajurünnaku käigus. Sellele järgneb foorum, millel osalevad asjast huvitatud ja antud valdkonnas kompetentsust omavad inimesed moodustavad võistlevad töögrupid, mis esitavad konkureerivad lahendid antud probleemile.

Otsene osalus: määratud territooriumil elavad inimesed kogunevad kokkulepitud ajal (enamasti kord aastas), et valida tõusetunud probleemi lahendite hulgast parim, valida täitev- ja kohtuvõimu teostavad isikud, sätestada õigusakte ning kinnitada eelarve, s.t määrata maksukohustused ja eelarvevahendite kasutus. Kui varem oli otsest osalust võimalik rakendada vaid kohaliku omavalitsuse tasandil, siis tänu internetile ja selles rakendatavatele tehnoloogilistele lahendustele (foorum, ID-hääletus jms) saab seda rakendada ka suuremas mastaabis, näiteks osariigi või üleriigilisel tasandil.

Rahvaalgatus: kodanikud kirjutavad seaduseelnõu ja esitavad selle rahvahääletusele, kui saavad selleks määratud aja jooksul vajaliku arvu toetusallkirju. Kui rahvahääletuse tulem on positiivne, siis tulemus on täitevvõimu jaoks siduv. Rahvaalgatus võib olla ka negatiivne, s.t selle eesmärgiks võib olla seadusandliku organi poolt vastu võetud seaduse või riikidevahelise lepingu tühistamine.

EL tasandil on sätestatud kodanikualgatuse meede, millega saavad inimesed teha  Euroopa Komisjonile ettepaneku algatada õigusakti menetlus poliitikavaldkonnas, milles liikmesriigid on andnud oma otsustusõiguse üle EL institutsioonidele. Algatuse eelduseks on, et initsiatiivi toetuseks on kogutud vähemalt miljon allkirja vähemalt 7-st liikmesriigist.

Tagandamismenetlus: kui seadusandlik organ või täitevvõimu kandev isik on tekitanud elanikkonnas laialdast pahameelt ning nad ei ole rahul tema tööga, siis võivad inimesed rahvaalgatuse korras koostada otsuse projekti ning piisava arvu allkirjade saamisel sellele, on antud isik kohustatud loobuma oma positsioonist. Kui isik ei allu kodanikkonna tahtele, siis on neil õigus kuulutada välja üldstreik või kodanike allumatuse kampaania. Sellise initsiatiiviga tagandati 2003. aastal ametist California kuberner Gray Davis.  

Kaasava demokraatia (meritokraatliku valitsuse) meetmed on:

Rahvahääletus: mille puhul rahvahääletusele pandava otsuse sisu ja esitatava küsimuse sõnastuse esitab võimutäiust kandev institutsioon ning hääletajatel on võimalik vaid anda esitatud eelnõule poolt- või vastuhääl. Rahvahääletus võib põhiseadusega määratud juhtudel olla kohustuslik ja sellisel juhul on ta reeglina siduv, muudel juhtudel on see vabatahtlik ning hääletustulem pole võimukandjatele siduv, s.t täitmiseks kohustuslik.

Konsultatiivne referendum: seadusandlikku võimu teostava institutsiooni poolt sõnastatud ja avalikuks hääletuseks välja antud seaduseelnõu, kodanikkonna arvamuse ametlikuks tuvastamiseks. Belgias korraldati 1950. aastal konsultatsiooniline referendum kuningavõimu küsimuses: 93% valimisaktiivsusega pooldas Leopold III 58% hääletajatest, kuid kuna Valloonias oli enamik kuninga isiku vastu, siis loobus ta võimust oma poja Boudewijni kasuks.   

Miks otsedemokraatia ei toimi?

Otsedemokraatia eelduseks on valijatel on:

• teadmised, s.t lai silmaring ja oskus hinnata tehtud ettepanekutest tekkivat mõju tulevikus osalejale endale ning sootsiumi elukeskkonnale laiemalt.
• aktiivne eluhoiak, s.t valmidus jälgida erinevate isikute ja institutsioonide esitatud ettepanekuid, mis mingil viisil võivad mõjutada osaleja elukeskkonda.

Kui inimesel pole ei teadmisi – s.t ta ei saa millestki aru, ega aega jälgida nii avalikus kui ka sotsiaalmeedias liikuvat infot, siis ei saa ta ka osaleda aruteludes, mille järelmiks võivad olla initsiatiivid, mis muudavad tema elukorraldust ja toimetuleku võimalusi. Kuna vaba aeg, mida otsedemokraatias osalemine eeldab, kaasneb rikkuse ja heaolu kasvuga, siis saab teha eelöeldust lihtsa järelduse – kui elanikkonna, s.t hääletajate enamuse moodustavad inimesed, kelle kogu energia kulub igapäevaseks toimetulekuks vajalike vahendite hankimisele, siis sellises ühiskonnas otsedemokraatia ei tööta.

Samas on teada palju juhtumeid, kus otsedemokraatiat propageerivad autoritaarsed valitsejad kes teavad, et vaest ja harimatut rahvamassi on lihtne manipuleerida populistlike lubaduste ja otseste väikeste rahaliste ülekannete või esmatarbekaupade hinnaalandustega. Reeglina on need suure agraarsektoriga ja/või korrumpeerunud eliidiga riigid, s.h eriti Aafrika ja Ladina-Ameerika arengumaad. 

Digitaalne otsedemokraatia

Kõige laiemalt on digitaalset otsedemokraatiat kasutanud ilmselt Itaalia Viie Tähe liikumine, mis kasutab veebipõhist rakendust Rousseau kuhu pääsevad kõik, kes on Beppe Grillo veebilehel registreeritud. Sellel platformil saavad partei liikmed arutada seadusandlike ettepanekute teemal, neid heaks kiita või tagasi lükata ning valida oma esindajaid valimistel ülespanemiseks. 

Digitaalse otsedemokraatia elementidena võib nimetada

• Wikipediat jt selliseid lähte- ja taustainfot edastavaid portaale, mis on loodud rahvaalgatuse korras ja heategevuslikus vormis.
• WordPress, Blogspot jt sellised blogikeskkonnad, kus igaüks saab edastada oma arvamusi ja teha ettepanekuid avalikkusele.
• Facebook (Meta), Twitter, Instagramm jms sotsiaalmeedia keskkonnad, mis võimaldavad foorumi laadseid arutelusid kõikide gruppiga ühinenud inimeste vahel.
• Skype, Zoom, jts sellised otsest videosuhtlust võimaldavad keskkonnad loovad võimaluse aruteludeks reaalajas, sõltumata osalejate füüsilisest asukohast.
• E-hääletuse platformid pakuvad võimalust hääletada valimistel või rahvahääletustel Interneti kaudu.
• E-Protest loob lingid protestiaktsioonidele näiteks kodanikualgatuse veebilehe kaudu.
• E-aktivism on katustermin Interneti-põhistele alt-üles-algatustele, mis on enamasti väga otseselt orienteeritud konkreetse poliitilise eesmärgi elluviimisele või poliitiliste huvide kommunikatsioonile.
• E-osalus võimaldab kodanikel interneti vahendusel poliitilisi otsuseid mõjutada näiteks ehitusprojektides või planeerimisprotsessides

Uued infotöötluse vahendid nagu suurandmete analüüs, semantiline veeb jms pakuvad potentsiaalseid palju rakendusvõimalusi. Praegu hõlbustavad e-demokraatia protsesse sellised tehnoloogiad nagu elektroonilised meililistid, peer-to-peer võrgud, koostöötarkvara ja rakendused nagu GovernEye, Countable ja VoteSpotter.

Wikidemokraatia mõtte pakkus välja 2012. aastal Manuel Feliz-Teixeira. Selle projekti järgi saaksid kõik riigi kodanikud oma isikukoodiga tasuta logida Wiki keskkonda, kus on neile oleks kättesaadaval kogu vajalik info. Selles keskkonnas saaksid soovijad esitada oma ettepanekuid, mis võivad puudutada nii seadusandlikku, täidesaatvat kui ka kohtuvõimu. Kõigil keskkonnas osalejatel on samuti võimalus hääletada nende poolt või vastu. Eelnevalt määratud perioodi (näiteks aasta) lõpus loetakse hääled kokku ja alustatakse nende menetlemist.

Wikidemokraatia kasutuselevõtt tühistaks erakondade, valimiste ja seadusandliku institutsiooni olemasolu vajaduse, kuna kodanikud esindavad end ise ilma vahendajateta. See tähendaks märkimisväärset rahalist kokkuhoidu kogu ühiskonnale, eriti aga maksumaksjatele.  

Wikidemokraatia puudusena tuuakse välja digitaalse lõhe, mis jätab osa madalama haridustasemega ja/või vanematest inimestest süsteemist väljapoole nii, et neil ei oleks võimalik oma arvamust esitada. Probleemina on välja toodud ka süsteemi võimalikku manipuleritavust selle administraatorite poolt.

Wikimedia lehel on pikamalt selgitatud wikicracy ideed ja lisatud ka lingid sellega seotud infoallikatele.