kui tal on õigus ise otsustada kuidas ta elab, ennast teostab ja millal ta sureb.
kui ta saab midagi ette võtta ja seeläbi parandada enda ja oma lähedaste toimetulekut ja heaolu.
kui ta saab osaleda ühiskondlikus protsessis, mille lõpptulemiks on otsus, mis piirab või ei piira tema eneseteostuse võimalusi.
Ühed tunnustavad inimese iseolemise vabadust ja tema soovi ise leida enda toimetuleku viis.
Kui nad mõistavad ka sellest tulenevat vastutust ja vajadust tegutseda vastastikuse kasu põhimõttel, siis on nende rahvaste riigikorra aluseks turumajandus ja demokraatia.
Teistes tahavad inimesed, et keegi hoolitseks nende eest, annaks neile tööd ja tagaks vähemalt igapäevase toimetuleku ning süüdistavad enda hädades teisi rahvaid ja nende valitsejaid.
Nemad ei taha ise otsustada ja vastutada enda toimetuleku eest, vaid ootavad et seda teeb nende valitseja ja tema ametnikud. Sõltuvalt valitsejast on nende rahvaste riigikorra aluseks sotsiaalriik ja plaanimajandus või siis totalitaarne käsumajandus.
Eestlased on oma riigikorraldust märkinud sõnaga: VABARIIK, 1930-ndatel kasutati koguni kirjapilti: Eesti Vaba Riik
Siit siis küsimus: kui vabad me tegelikult oleme?
Vabaduse erinevad vormid võib panna ühele teljele, kuid seejuures tuleks eristada vabadust:
Ühiskonnas, s.t meetodit, kuidas langetatakse otsuseid, mis kujundavad inimestevahelisi suhteid ja sunnivad neid tegema midagi, mida nad vabatahtlikult ei teeks. Kuigi see jääb täielikult vaimse elukorralduse valdkonda, mõjutab see oluliselt materiaalse elu ja majanduse arengut riigis.
Kui inimesed otsustavad ise, kuidas oma kooselu korraldada, tulemuse selgub aruteludes ja otsuse määrab enamus, siis tähendab see demokraatlikku riigikorraldust.
Kui aga võim on läinud mingi vähemuses oleva grupi kätte, siis sõltub inimeste vabaduse aste sellest, milliseid meetmeid see grupp oma võimu kindlustamiseks rakendab.
Majanduses, s.t tähendab meetodit, kuidas inimesed hangivad enesele vajalikku ja kindlustavad oma materiaalset toimetulekut.
Naturaalmajanduses on inimene täiesti vaba ja tema heaolu sõltub vaid temast endast. Spetsialiseerumine ühele tööle ja vajadus vahetada oma töö vilju sunnib inimesi tegema koostööd ning organiseeruma ettevõteteks ja territoriaalseteks organisatsioonideks, et vahetada oma töö vilju.
Maa ja oluliste loodusvarada üleminek ühisomandist eraomandusse ja nende kapitaliseerimine paneb aluse võimusuhetele, millega vara omanikud saavad alistada elanikkonna oma tahtele ning kehtestada ebaõiglased majandussuhted.
Eneseteostuse mõiste märgib erinevates kultuurides ja poliitilistes ideoloogiates erinevat. Antiik-Kreeka kultuuris tähendas eneseteostus hea tegemist teistele, elu nautimist ja õnne seisundi saavutamist. Lääne kultuuris on eneseteostus suunatud väljapoole ning tähendab isiksuslikest omadustest tulenevate võimaluste ärakasutamine majanduslikus või ühiskondlikus tegevuses ning sellest saadud tagasiside põhjal nende edasiarendamist. India kultuuri erinevates vooludes tähendab eneseteostus oma olemuse uurimist eesmärgiga saavutada vabastav teadmine oma Mina tõelisest olemusest. Müstiliste õpetuste järgi tähendab eneseteostus ühinemist Jumala või „absoluudiga“. Urantia raamatus esitatust joonistub välja mõte, et eneseteostuse eesmärk on vaimse suhtlusoskuse arendamine, sest just see võime ja selle kasutamise oskus kasutusviis määrab mittemateriaalses keskkonnas inimese edasise tegevuse võimalused.
Enesekehtestamise mõiste märgib tegevust, mis on suunatud oma tahte kehtestamisele ja teise inimese või muu elusolendi alistamisele eesmärgiga sundida teda tegema midagi, mida ta vabatahtlikult ei teeks.
Inimese elu sõltub inimese eneseteadvuse ja isiksusliku arengu tasemest. Kui inimene identifitseerib ennast läbi sootsiumi, siis kasutab ta „mina“ asemel sõna „meie“. Sellisel juhul määrab tema elu roll, mis on talle antud looduse ja sootsiumi poolt ning ta sõltub täielikult oma kogukonnast. Kui inimene saavutab arengutaseme, milles ta teadvustab oma „mina“ olemasolu, siis saab ta astuda eneseteostuse teele. Selle käigus õpib ta eristama head halvast (sisemine eetika) ning teadvustama oma tegude mõju teistele inimestele ja elukeskkonnale ning sellest sündivaid tagajärgi (väline moraal), mis vältimatult tagasiside kaudu mõjutab tema edasisi tegevusvõimalusi.
Eneseteostus on oluline vaid arenevale inimesele, kes teab mida ta tahab teha ning oskab hinnata oma tegude võimalikke tagajärgi nii ise-endale kui ka keskkonnale.
Üksikisik on absoluutselt vaba, kui ta asub üksinda eraldatud saarel. Kuid eneseteostus väljapool sootsiumi on asi iseeneses ja selle pole tähendust. Kui inimesel pole võimalik pakkuda teistele midagi ja saada nendelt tagasisidet, siis ei saa ta hinnata oma saavutusi, areneda seeläbi ja kindlustada jätkusuutlikkust.
Kui inimene tahab elada sootsiumis koos teiste inimestega nii, et teised tunnustaksid tema eneseteostuse vabadust, siis peab ta tunnustama ka teiste inimeste õigust ise otsustada. Ehk ühiskond on VABA, kui igal selle liikmetel on võimalik teostada ennast enesele sobival viisil, kuid selle tulemeid hindavad otseselt või kaudselt teised inimesed.
Olemuslikult olid inimesed vabad koriluse ajastul, sest siis ei sidunud neid kogukonnaga miski peale veresideme ja toimetulekuvajaduse, kuid on teadmata kui paljud neist saavutasid mina-teadvuse taseme.
Maailm muutus, kui inimesed hakkasid spetsialiseeruma ühele tööle ning vahetama oma töö vilju. Spetsialiseerumine tähendas, et inimene riskis ühelt poolt enda toimetulekuga (küsimus: kas teised tahavad tema toodet), kuid teiselt poolt pakkus see talle eneseteostuse vabadust ja iseseisvust. Need omakorda olid aluseks egoistliku mina-teadvuse arengule.
Liberalism on poliitiline ideoloogia ja moraalne filosoofia, mis tunnustab üksikisiku enesemääramise õigust, eneseteostuse vabadust, õigust oma töö viljadele ja eraomandile, põhineb valitsetavate nõusolekul, tunnustab poliitilist ja usulist võrdsust ning rakendab kõigi suhtes võrdselt seaduses sätestatut.
Spetsialiseerumine pani aluse tsivilisatsioonile, mille olemuse määras inimeste vahelise koostöö viis ja ulatus. Mida sügavamaks ja laiaulatuslikumaks see koostöö kasvas, seda võimsamaks muutus ka tsivilisatsioon. Kui koostöövõime kadus, siis kadus ka tsivilisatsioon ja järele jäid parimal juhul naturaalmajanduslikud hõimud oma kultuuritraditsioonidega.
Isikuvabaduse ideele pandi alus käsitööl ja kaubandusel põhinevates linnriikides ning see realiseerus loomuõiguses, mis tunnustab iga inimese enesemääramise ja eneseteostuse õigust. Enesemääramise õigus tuleneb arusaamast, et inimese keha on tema isiksuse eraomand ja seega puutumatu. Vaid temal endal on ainuõigus määrata, kuidas ta seda kasutab (elustiil) ja millal selle tarvitamise lõpetab.
Loomuõiguse järgi on kõik inimesed sündinud ühtemoodi vabadena, kuid peavad kõik ühtmoodi järgima moraali põhimõtteid (esmajoones: ära tee teisele seda, mida sa ei taha ise enesele osaks saavat), mida inimene muuta ei saa. See tähendab, et seadusandliku õiguskorra aluseks on moraal ning see ei saa olla vastuolus moraali põhimõtetega.
John Locke võttis loomuõiguse idee kokku nelja väitega:
Keskaja Euroopa unustas isikuvabaduse (v.a mõned vabalinnad), kuid see teema tõusis taas tähelepanu keskmesse tänu kontaktidele Põhja-Ameerika pärismaalastega, kes elasid tõelises vabaduses. 1776. aastal sätestas Virginia koloonia Põhiõiguste deklaratsiooni (Bill of Rights), mis tunnustas kõigi inimeste võrdsust, õigust elule ja vabadusele ning eraomandi puutumatust. Samal aastal kuulutas 13 inglise koloonia Iseseisvusdeklaratsioon õiguse elule, vabadusele ja õnnele inimese võõrandamatuteks õigusteks. Kümme aastat hiljem sätestas USA konstitutsioon inimese põhiõigused nii isiklikul, majanduse kui ka ühiskonna tasandil. 1789. aastal kuulutati välja Prantsuse Inim- ja kodanikuõiguste deklaratsioon, mille kehtivusaeg jäi siiski lühikeseks, kuna järgneva sajandi jooksul üritati Euroopas need mõtted maha suruda ja unustada.
Isikuvabaduste teema tõusis lääne tsivilisatsioonis tähelepanu keskmesse II maailmasõja ajal. President Franklin Roosevelt nimetas Ameerika Ühendriikide Kongressis 1941. aastal peetud kõnes põhivabadusena sõna- ja usuvabadust ning õigust elada rahus puuduse ja hirmuta. Suure sõja järel võeti vastu Euroopa inimõiguste ja põhivabaduste konventsioon tunnustab järgmisi põhivabadusi: Isikuvabadus; mõtte-, südametunnistuse ja usuvabadus; sõnavabadus; kogunemiste ja ühingute moodustamise vabadus ning liikumisvabadus.
Eesti Vabariigi Põhiseadus tunnustab üksikisiku eneseteostuse ja tahtevabadust (negatiivne vabadus), järgib õigusvabadus põhimõtet (teha võib kõike, mis ei ole seadusega keelatud) ning tagab oma kodanikele tegevusvabaduse (s.t ametnik saab piirata üksikisiku tegevusvabadust vaid õigusliku aluse olemasolul).
Ühesõnaga: isikuvabadus tähendab seda, et ühiskond tunnustab iga inimese õigust korraldada oma elu ja teostada ennast viisil, mis lähtub tema vabast tahtest. Kuid koos õigusega võtab inimene enesele ka vastutuse oma elu ja toimetuleku eest. Olemuslikult tähendab see anarhistlikku ühiskonnakorraldust, milles pole kohta riigivõimule ega ametnike suvale. Loomuõigusele vastanduvad nii paternalistlik vanemaõiguse, elitaristlik sünni- ja tugevama õiguse kontseptsioon, kui ka Mandri-Euroopa õiguspositivism, mille järgi inimese kehtestatud seadused on ülimad ning moraal ei puutu sellesse.
Majandusvabadus hõlmab seda osa põhiõigustest, mille järgi on igaühel vabadus ise otsustada kus, kuidas ja millise tasu eest ta oma tööjõudu või töövilju müüb ning vara haldab. Igaühel on võrdne õigus loovalt töötada, toota, tarbida ja investeerida viisil, mis parandab nii tema enda, tema lähedaste kui ka ühiskonna teiste liikmete toimetulekut ja heaolu. Igaühel on vabaduses sõlmida lepinguid ja teostada tehinguid talle sobiva isikuga ning vahetada oma töö vilju hinnaga, mis tekib vabas turumajanduslikus konkurentsis. See mõiste sisaldab eneses ka maksukohustust, millest saadud tuludega kaetakse riigi poolt osutatud avalikest teenustest tekkiva kulud.
Majandusvabaduse teema tõusis esile tänu industriaalsele revolutsioonile, mille arengut takistasid päriliku eliidi eesõigused. Inglise vabamõtlejad (John Locke, Thomas Hobbes, Adam Smith jt) sõnastasid selle õiguslikud alused ning need juurdusid tänu kohtunike (Sir Edward Coke jts) julgele tegevusele.
Senine tsivilisatsioonide ajalugu näitab, et majanduslikult on edukad olnud vaid need vabalinnad ja -riigid, milles tunnustatakse ja ka järgitakse praktikas majandusvabaduse põhimõtteid. Selle tulemiks on reeglina tarbimisühiskond suurema jõukuse ja kiire kohanemisvõimega.
Kuid majandusvabadus pole probleemivaba – inimeste ahnus, mis ilmneb ebaõiglastes töötasudes, turuga manipuleerimises, looduslike ressursside ammendumises ja elukeskkonna saastumises, on hävitava mõjuga kõigele. Niikaua, kuni sellised inimesed säilitavad mõjuvõimu ja vahendid, peab säilima riiklik institutsioon oma õiguskorraga ja karistusõigus, mida rakendatakse kaaskodanikke ja ühiskonna jätkusuutlikkust kahjustavate tegevuste puhul.
Riigivõimu teostavatel ametnikel ei ole siiski õigust piirata tööjõu, kapitali ja kaupade vaba liikumist, v.a juhul kui see on vajalik inimeste vabaduse enda kaitsmiseks ja säilitamiseks. Majandusvabadusi võib piirata ametnike suva, kes lähtudes normatiivsetest õigusaktidest ja/või isiklikust omakasust (loe: korruptsioon) keelavad mingid tegevused, väljastavad määratud tegevusvaldkonnas tegutsemist võimaldavaid litsentse ning moonutavad toodete lõpphinda neid erinevalt maksustades. Eriti suur mõju majandusvabadusele on riiklikel dotatsioonidel ja abirahadel, mida makstakse valitud ettevõtjatele, tihti vastutasuna rahalise või avaliku toetuse eest. Kuid majandusvabadust piiravad ka eraisikud, kes kontrollivad kapitali ja määravad selle kasutusõiguse eest tasumisele kuuluva summa (maarent, laenuintress) või manipuleerivad hinnamehhanismiga, kasutades ära enda domineerivat või monopoolset positsiooni turul.
Kõik katsed nõuda kodanikelt patriootlike loosungitega majanduslikku eneseohverdust valitseja ideede teostamiseks on lõppenud majandusliku allakäigu ja tihti ka kogu tsivilisatsiooni kokkuvarisemisega.
Riikide majandusvabadust hinnatakse ja võrreldakse majandusvabaduse indeksiga.
Poliitiline vabadus tähendab üksikisikute iseseisvat otsustusõigust, oma arvamuse väljendusvabadust ühiskondlikes ja riiklikes küsimustes, ühinemisvabadust (s.t moodustada poliitilisi organisatsioone), vabadust rõhumisest ja sundusest ning õigust vastustada valitsust ja tema initsiatiive, kui need kahjustavad kodanike toimetulekut. Poliitiline vabadus hõlmab ka õigust kohtulikule menetlusele, mis järgib kehtestatud õiguskorda, kui on toime pandud kuritegu teise inimese, organisatsiooni või riikliku olemise vastu.
Sellele teemale pandi Euroopa kultuuriruumis alus Inglismaal, kus lääniisandad vastustasid nende maksevõimet ületavate maksukohustusi ning sundisid kuningas John Maata’t 1215. aastal andma oma allkirja Magna Carta Libertatum’ile (Suurele Vabadustekirjale). See dokument tunnustas läänisandate eraomandi ja isikliku elu puutumatust ning andis neile õiguse vastustada valitseja ebaõiglasi maksunõudeid, kuni tema kukutamiseni (mis toimuski u 450 aastat hiljem ja lõppes kuninga hukkamisega). Selle dokumendi alusel asutasid lääniisandad järgmistel sajanditel Parlamendi, ilma mille nõuolekuta ei saanud kuningas kehtestada ühtegi maksu ega piirata lääniisandate õigusi eraomandile. Majanduse arenedes ja linnakodanike mõjuvõimu (maksukohustuste) kasvades lisandus Alamkoda, millest sai määrav jõud maksukohustuste tunnustamisel. Ülemkojale jäi rohkem õiguskorra tagamise roll.
Stanfordi filosoofiline entsüklopeedia defineerib poliitilist vabadust järgmiselt: Demokraatlik ühiskond on olemuslikult vaba, kui ta sätestab ise enesele seadusandlikud piirangud ning sellise ühiskonna liikme vabadus sõltub otseselt sellest, mil määral ta selles seadusloomes osaleb.
Poliitiliste vabaduste piiramine on põhjendatud, kui üksikisikud või neid esindavad organisatsioonid tahavad egoismist ja ahnusest ajendatuna omastada võõra töö vilju (maksuraha), manipuleerida avaliku arvamusega või omastada teistele kuuluvat vara. Piirata tuleb selliste inimeste vabadusi, kes tahavad saavutada võimu teiste inimeste üle ja oma tegevuse käigus luua “toiduahelaid”, millega seotakse majandusraskustes olevaid ja/või lihtsameelseid (loe: egoistlikke) inimesi. Reeglina püüavad sellised isikud õhutada usaldamatust (s.h salaliitude teooriad levitades), salastada infot ja manipuleerida ühiskondliku arvamusega ning kontrollida riigieelarve vahendeid omakasupüüdlikel eesmärkidel. Kui see õnnestub, siis püütakse oma positsiooni kindlustada võimu oma ringkonda suurendades ja selle positsioone õiguslikult kinnistades.
Poliitilist vabadust ja kodanike tsiviilõiguste ulatust hindab FreedomHouse, väljendades seda riikidevahelist võrdlust võimaldava indeksiga.
Sootsiumis saab inimene olla vaba vaid selle poolt määratud piirides ning need piirid sõltuvad ühiskondlikust kokkuleppest. Ühiskondliku korra olemuse ja sellel liikmete vabaduse astme määrab demokraatlikus otsustusprotsessis see, kui suur on otsuse langetamisel osalenud enamus. Sellest lähtudes eristatakse neid järgmiselt:
Konsensusdemokraatia (91-100%) Konsensus ei eelda täielikku nõusolekut, vaid valmisolekut leppida langetatava otsusega, kuna selles ei ole midagi millega inimene põhimõtteliselt ei ole valmis leppima. Konsensuslik otsus säilitab arvamuste erisuse, kuid tagab ühiskondliku kestlikkuse. Selles mõttes eristub konsensus üksmeelest, mille puhul kõik protsessis osalejad peaksid hakkama mõtlema ühtemoodi ja hindama otsuse mõjusid ühtemoodi.
Me peame ühtlasi teadvustama, et täielikku nõusolekut pole võimalik kunagi saavutada, sest alati leidub inimesi, kes isiklikel põhjustel või väljapoolt manipuleeritutena tahavad otsuse langetamist takistada.
Ajalooliselt oli konsensusdemokraatia ilmselt kõige vanem ja kõige enam levinud otsustusviis, mida praktiseerisid nii iidsete aegade kui ka tänapäeva korilased ja naturaalmajanduses elavad kogukonnad. Selle põhjustas olukord, milles igaühel on vabadus „hääletada jalgadega“ ja minna kusagile mujale paremat elu otsima, kui kohalik elu-olu enam ei rahuldanud. Kõikide muude otsustusviiside eelduseks on vähemal või suuremal määral sunnivõimu rakendamine olukorras, kus inimesed ei saa või ei taha sealt ära minna.
Tänapäeval on konsensuse nõue sätestatud enamasti ühistuliste ettevõtete põhikirjades ja seda järgitakse ka paljude põlisrahvaste omavalitsusorganites. Riiklikul tasandil on konsensuse saavutamise nõue sätestatud määratud juhtudel Belgias, Iraagis, Liibanonis, Rootsis, Saksamaal ja Šveitsis. Riikideülestest organisatsioonidest rakendatakse konsensus-demokraatia põhimõtet ÜRO julgeolekunõukogus ja Euroopa Komisjonis. Konsensusdemokraatia kõige halvem näide pärineb Poola ajaloost. Nimelt kehtis Rzeczpospolitas (Aadlivabariigis) nõue, et otsused tuleb langetada konsensuslikult, s.t selle peavad kinnitama kõik osalised (Liberum Veto). See nõue põhjustas poliitilise otsustamatuse (sest alati oli keegi millegi vastu) ning lõppes riigi likvideerimisega. Poola riigi valdused jagati naabrite vahel ning rahvas kaotas iseotsustamise õiguse.
Leppedemokraatia (66-90%) eeldab suurema osa otsustajate nõusolekut ning sunnib võimukandjad läbi rääkima vastaspoolega ning otsima osapooltele sobivat kompromissi. See maandab pingeid ühiskonnas ja suurendab selle kestlikkust. Leppedemokraatia toimib, kui otsus puudutab kõiki läbirääkijaid võrdselt ning kellelgi ei ole võimalust sellest hoiduda. Sellist olukorda võiks ette kujutada riigieelarve läbirääkimistel grupidemokraatias, milles igal rühmal on võrdne häälte arv ning kõik huvigrupid (näiteks: õpetajad, arstid, põllumehed jts) vajavad vastastikku teiste teenuseid ning kedagi ei saa rahata jätta!
Suurema enamuse saavutamise nõue on sätestatud paljude riikide põhiseaduses. Eesti Vabariigi Põhiseaduse järgi rakendatakse 2/3 (66%) nõuet, kui tahetakse istung muuta salajaseks, kui valitakse Vabariigi Presidenti, tahetakse muuta riigipiiri või muuta põhiseaduse teksti. 4/5 (80%) nõuet rakendatakse Eesti Põhiseaduses, kui tahetakse mõni nendest eelnõudest võtta kiirmenetlusse. 5/6 (83%) nõue tuleb saavutada Taanis, kui parlament tahab oma otsusega anda teatud osa riigi suveräänsusest üle rahvusvahelisele institutsioonile.
Enamusdemokraatia (ka konkurentsi-, konfliktidemokraatia, poolt hääli 51-65%) tähendab praktikas „väikese enamuse võimu suure vähemuse üle“. See demokraatia vorm kombineerub reeglina meritokraatiaga („tarkade valitsusega“), mille esindajate iseloomulikuks nõudeks on väljend: „laske meil valitseda“. Selline positsioon lähtub usust, et juhtideks valitud isikud teavad, mida tema alamad tahavad ning igasugune arutelu opositsiooni ja kodanikuaktivistidega on mõttetu aja raiskamine.
Meie igapäevane elukogemus näitab, et ühiskonnas on pahatahtlikkust väga palju: tugevad kiusavad nõrku, targad petavad rumalaid ja enamus türanniseerib vähemust. Enamusdemokraatias ilmneb pahatahtlikkus populismina, s.t olukorrana milles:
Selles, kas nad on oma ahnuses (soov saada, kuid mitte midagi anda), rumaluses ja nõrkuses ise süüdi ning kuidas saaks olukorda parandada, pole avalikkus suutnud kokkuleppele jõuda. Populism võimendab ühiskonna polariseerumist ja äärmusliikumiste tugevnemist, mis arengu jätkudes võib lõppeda kas diktatuuri või ühiskondliku konfliktiga, mis kasvab omakorda üle relvastatud vastupanuks ja lõpeb kodusõjaga.
Kontseptuaalselt jätkab enamusdemokraatia feodaalühiskonna loogikat, milles organiseerimisvõimeline isik koondas enda ümber poolehoidjate grupi, üheskoos mindi tulusid hankima ning saaki jagades kujundas grupi juht välja oma toiduahela. Kui juhil oli piisav strateegiline võimekus, grupp piisavalt suur ja see allus juhile, siis mindi sõjakäigule ning kui võideti lahing, siis sai juht enesele oma maavalduse ehk lääni. Tänapäeva erinevus on vaid see, et hästi dresseeritud palgasõdurite asemele tulnud sama hästi kätt tõstvaid poliitbroilereid ning eduka juhi tasuks on oma ministeerium.
Paternalism on ideoloogia, mis õigustab ühe inimese õigust alistada teisi inimesi oma tahtele (enesekehtestamine) ning piirata või keelata nende enesemääramise õigus ja eneseteostuse vabadus.
Isaliku, või sooneutraalselt, vanemliku eestkoste õigus algab perekonnast, jätkub ettevõtluses ja saavutab oma võimutäiuse elitaristlikus klassiühiskonnas. Paternalism lähtub vaikimisi eeldusest, et tavaline inimene ei suuda ise mõista, mis on talle hea ning seetõttu peavad targad ja elukogenenud inimesed (loe: valitsev eliit, meritokraatia) neid juhendama ja ütlema, milline on õige käitumine. Paternalism ongi vajalik, kui inimesed ei saa millestki midagi aru, ei tea mida teha ja kuidas elada ning otsivad paternalistlikku hoolekannet ka täiskasvanuna. Tänapäeval ilmneb see kutsena koonduda „minu lipu“ alla ja asuda ühiselt võitlusse vaenlasega, keda juhid rahvale näitavad.
Paternalistlikule valitsemisviisile panid aluse sõjakad hõimupealikud, kelle eesmärgiks oli vallutada uusi maa-alasid, et omandada seal olevad looduslikud rikkused ja/või omandada seal elavate inimeste töö viljad. Kui vana-aja Lähis-Idas ja mujal pandi nende vallutustega alus impeeriumitele (Akkadi, Assüüria, Babüloonia jne), siis Euroopas moodustasid (peale Rooma Rahuriigi langemist) maaomandit valitsevad lääniisandad (ingl: Landlord), feodaalse kuningriigi. Nii imperaatorid kui ka kuningad õigustasid oma võimutäiust lihtrahvale Jumalalt saadud volitusega, mille järgi lähtus kuninga tahe Jumala tahtest.
Inimeste alistamise esmaseks vahendiks on hirm (tuleviku ees), õigemini hirmu õhkkonna loomine. Sootsiumi alistamine algab pettustest, millega omandatakse rikkuse allikas ja vägivalla ähvardusest, mis peab välistama vastupanu tehtud ebaõiglusele. Seejärel luuakse oma toiduahel poolehoidjatest ning alustatakse „suurte tegudega“.
Hegel on oma töödes esitanud mõtte, et ühed armastavad vabadust ja teised elu. Esimesed võitlevad oma vabaduse eest ja neist saavad oma elu peremehed … või siis nad surevad võideldes enda vabaduse eest. Teised säilitavad oma elu, kuid elavad oma valitseja ja tööandja elu (s.t töötavad tema eesmärkide saavutamise heaks). Teda täiendab Michael Howard raamatus „Rahu leiutamine“ esitatud väitega, et „rahvusriik tekib läbi vereohvri“. Iga rahvas ja tema riik (praegu Ukraina) pannakse aeg-ajalt proovile mõne agressiivse naabri poolt ning selle käigus ilmneb, kes neist jääb järele tuhk (mis viljastab teise kasvu) või teemant (s.t nähtavaks saab rahva tegelik loomus).
Ühe maa ja rahva alistamine algab andami (tribuudi) nõude esitamisest. Selle tasumine viitab nõrkusele, millele järgneb.
Sõjaline rünnak (militaristlikud aktsioonid), mis lõpeb maa vallutamisega ning paremal juhul selle ellujäänud elanike alistamise ja assimileerimisega. Sellel arenguetapil ehitavad vallutajad kindlusi, milles saavad sõdalased peituda ja aegamisi vallutatud maa üle ülemvõimu kehtestada, et seal elavad inimesed orjastada.
Sõdalased valitsevad sootsiume vägivalla ja omakohtuga, sõjapealike omavaheline võimuvõitlus tähendab püsivat sõjaseisukorda. Kõik see hävitab inimeste majandusliku toimetuleku ning terve ühiskonna jätkusuutlikkuse, s.h ka selle võime kaitsta ennast uute rünnakute eest väljapoolt. Rahu ja stabiilsuse taastamiseks tuli rakendada
Vaimseid meetmeid, mis keskaja Euroopas ilmnes jumalarahu kehtestamise ehk vägivaldse omakohtu keelustamise ning ühtse õiguskorra kehtestamisega. Sõdalaste ja nende juhtide ohjeldamisega omandas katoliku kirik seadusandliku võimu ning kloostrid majandusvõimu, kuna nad kogusid teadmisi, andsid neid edasi läbi õppetegevuse ning edendasid tootmistegevusega seonduvat.
Kuna katoliku kiriku tegevus põhines ladina keelel ja jumaliku õiguskorra kehtestamisel, siis kujundas see ühtse üle-Euroopalise kultuuriruumi. Kiriku rolliks sai pühakodades jumaliku õiguskorra kuulutamine ja teisitimõtlejate ähvardamine igaveste põrgupiinadega. Iga üksiku inimese tegevuse üle mõttekontrolli saavutamiseks kehtestati pihil käimise kohustus. Kui alistatud rahvas on oma valitsejatega leppinud ja maha rahunenud, siis saab rakendada
Majanduslikke meetmeid, mille keskseks elemendiks on vallutatud maa rentimine inimestele, kes tahavad seda kasutades enda toimetulekuks või tootmistegevuseks. Naturaalmajanduslikus keskkonnas on maarendi suurus reeglina selline, et rentniku võlasuhe püsib või koguni kasvab.
Tööstusliku tootmise arenedes kindlustab valitsev eliit oma ülemvõimu võlaraha emisiooniõiguse kaudu, s.t et raha emiteerija ja väljaandja küsib alati tagasi rohkem (laen + intressid), kui ta välja andis. Kuna intressina sissenõutavat raha pole olemas, siis tekitab see rahapuuduse (likviidsuskriisi) mis tähendab, et osa laenuvõtjatest ei suuda seda tagasi maksta. Nii kaotab võlgnik talle kuuluva, kuid võla pandiks antud vara. Sellega kindlustatakse inimeste püsimine alistatud majandusuhtes.
Palgatööliste sõltlus tagatakse madalate töötasude ja kõrgete tarbimishindadega. Kui maa on endiselt eliidi valduses, siis kulub põhiosa teenitud tuludest eluasemekuludele. Kui elamud on töötajate eraomanduses, siis tagatakse rahapuudus tarbekaupade kõrgete hindadega (loe: suure lisaväärtusega).
Eelkirjeldatud protsessi tulemina tekkis klassiühiskond, mida valitses pärilik eliit: lääniisandad (maa omanikud, ingl. Landlord), hõimupealikud (hertsogid) ja vaimulikud juhid (piiskopid), kes omakorda valisid enda hulgast kuninga, kelle ülesandeks oli sisekonfliktide vältimine ja koostöö edendamine. Kuna kuningavõimu kandnud isiku surma järele algas tihti kodusõda, mis oli hävitav tervele riigile, siis selle vältimiseks mindi üle monarhiale ehk tavale, et võim antakse üle tema järeltulijale ehk pärijale. Nii kujunes välja pärilik eliit ja sellel põhinev ühiskonnakorraldus.
Kristliku Euroopa eripärasele arengule pani aluse Luther oma usureformiga, kuna sellele järgnenud konfliktide käigus konfiskeerisid ilmalikud valitsejad seni kirikutele kuulunud maavaldused ning likvideerisid seni haldustegevust korraldanud vaimulikud institutsioonid (kloostrid ja katoliiklikud kirikud). Kuid koos vaimuliku võimuga kadus ka senine õiguskord.
Valitseva korra taastamiseks pidid ilmalikud valitsejad kehtestama uue, ilmaliku õiguskorra, mis segaduste vältimiseks pidi olema esitatud inimestele täitmiseks kirjalikus vormis. Kirjutatud seaduste järgimine, eeldas inimestelt lugemise ja üleskirjutatu mõistmise võimet – selle nõude täitmine tähendas, et tuli luua ühtne üleriigiline koolihariduse kohustus. Kuna iga ilmalik valitseja kirjutas oma õiguskorra omas keeles, siis pani see aluse uuele arengule, mille tulemiks oli rahvusriikide tekkimine. Ühtse ja turvalise rahvusriigi loomisele eelnes kohalike dialektide teadlik väljasuretamine ja vähemusrahvuste sunniviisiline assimileerimine, s.t nende integreerimine põhirahvuse keele- ja kultuuriruumi.
Lihtrahva võime mõista valitsevat olukorda ja suutlikkus astuda välja oma inimõiguste kaitseks kasvas tänu lugemisoskuse ja trükisõna levikule. Inimeste soov kaitsta oma põhiõigusi, valmidus osaleda suurtes rahvamässudes ja revolutsioonilistes liikumistes, mille eesmärgiks oli päriliku eliidi võimutäiuse tühistamine, sundis valitsusvõimu kandjaid tõmbuma n.ö kardinate taha ja andma võimu teostamise õiguse üle ilmalikele ametnikele. Nii pandi alus sotsiaalriigile, mille aluseks oli eeldus, et riigi kodanikel on õigus toimetulekule ja ametnikel vastutus tagada neile vähemalt minimaalne toimetulek. Tehingu hinnaks oli kohustus loobuda vägivaldsest võitlusest võimukandjate vastu.
Kuna sotsiaalriiki valitsetakse läbi kirjutatud seaduste – positiivse õiguse, siis keskendub võitlus võimu pärast seadusloomele. Kui mõnel huvigrupil või täitevvõimu teostavatel ametnikel enestel õnnestub saada seaduseelnõude vormistamise õigus enda kätte, siis hakkab riigi õiguskord edendama selle huvigrupi huve, teiste õiguste piiramise kaudu. Seadus ise on normatiivne akt, mis kohustab kõiki võrdselt, erisusi arvestamata, järgima selles sätestatut. Seega seadusandlik kord piirab inimeste tegevusvabadust ning seeläbi ka toimetuleku võimalusi ja majanduslikku heaolu, vähemalt lühikeses ajaplaanis.
Mandri-Euroopa nn kontinentaalne õiguskord on olemuselt paternalistlik ning selle sotsiaalriigi poliitika põhineb kolmel sambal:
Fiskaal (s.t maksu- ja eelarve) poliitika, mis lähtuvalt valitsevast olukorras maksustab ettevõtete käivet ja üksikisikute tulu ning finantseerib varjatult projekte, mis lähtuvad valitseva eliidi huvidest. Olemuslikult tähendab see tulude ümberjagamist, kuid vastavalt olukorrale on selle ametlikuks eesmärgiks heaolu-, hoolekande või ideoloogilise riigi rajamine ja kinnistamine. Neid eristab üksteisest maksukoormus, mis kasvab ja lõpuks taotleb inimeste varalise seisu absoluutset võrdsustamist.
Õiguspoliitikat, millega sätestatakse riigi territooriumil normatiivne õiguskord. Kuna õigus lähtub valitsevate gruppide huvidest, siis piirab see ühtede ja jätab vabaks teiste määratud tegevused. Kuigi õigusriigi formaat tunnustab eraomandust, siis sotsialistid piiravad õiguskorra rakenduste läbi eraettevõtjate vabadusi ning juristide (nomokraatia) ja kohtuvõim (kritarhia) püüab juurutada täielikku võrdsust.
Sunnipoliitikat, mis tähendab salapolitseid, teisitimõtlejate elimineerimist ja elanikkonnas hirmu õhkkonna loomist. Sunnimehhanismi võtmeks on ühe elanike grupi heaolu edendamine teiste gruppide arvelt. Kui fašism keskendus näiliselt aarialaste, siis maoism talurahva ja kommunism töölisklassi rolli suurendamisele.
Nagu Uno Lõhmus oma raamatus „Õigusriik ja inimese õigused“ märgib: „Mandri-Euroopas tajuti õigusi kui tagatisi, mille valgustatud valitseja andis oma kodanikele, et nad saaksid täita oma kohustusi ühiskonna ees. Valitsejal lasus kohustus kaitsta kodanikke ning hoolitseda nende eest, kui nad vajasid abi. Õigused ei eksisteerinud mitte selleks, et kaitsta inimesi riigi eest, vaid selleks, et valitsemise läbi realiseerida aktiivne riik.“ Nii domineerib eliidi huve teeniv ning ametnike hoolekandel põhinev õiguskord, kuigi selle vorm ja tugevus riigiti varieerub tugevalt.
Kui vabaduse teljele lisada veel VÕRDSUSE telg, siis sünnib sellest kaheteljeline ühiskonnakäsitlus, mille läbi on võimalik eristada nelja sotsiaalset korda ehk toimetulekumudelit: Kooperativism, Individualism, Elitarism ja Bürokratism. Kui igasühes nendest tuvastada veel, milline otsustusviis, valitsemisvorm või ideoloogia selle olemuse määrab, siis moodustub järgmine pilt:
