Miks inimesed tahavad lahkuda oma elust?
Paljud juurdlevad elu mõtte üle ja ei leia seda. Nii 20. sajandil inimkonnale edastatud Urantia raamat kui ka antroposoofiale aluse pannud Rudolf Steiner on oma loengutes märkinud, et inimene on loodud arenguline olend. Algselt puhtalt vaimne, kuid aegamisi materialiseeruvana on tema pikaajalise arengu lõppeesmärgiks luua olend, kes suudab üheaegselt tegutseda ja luua nii füüsilises kui ka vaimses keskkonnas. Kuid Steineri järgi tuleb selle eesmärgini jõudmiseks läbida 343 arenguvormi ja veelgi enam kehastumisi.
Tänaseks on inimene jõudnud sellel teel otsustavasse arenguetappi, mil loodud vaime alge (loe: mõte) on surutud füüsilisse kehasse ja eristatud täielikult vaimumaailmast. See on olnud niivõrd tulemuslik, et suurem osa inimkonnast on kaotanud usu vaimse maailma olemasolusse ja seeläbi kaotanud ka orientiirid, mis on vajalikud eesmärgi poole liikumiseks. Miks nii?
Ühe võimaliku selgituse võib leida Urantia raamatust, milles räägitakse vaba tahte ja meelega varustatud isiksusliku alge ning koos temaga ka Kohandaja (kaitseingli) annetamisest inimesele. Nimelt ei tea ka annetaja ise, mis peitub selles isiksuses, s.t milline on selle olemus ja mõju teistele. Sobiv viis selle tuvastamiseks ongi praegu loodud elukeskkond, milles inimesed võivad teha, mida nad tahavad nii üksteisele, teistele elavatele olenditele ja oma elukeskkonnale. Kohandaja rolliks on peale nõustamise (kui keegi talle küsimusi esitab) salvestada kõik teod ja neid kavandavad mõtted. Selle salvestuse alusel tehakse peale inimese maisest kehast lahkumist õiglane otsus, kas ja kuidas antud isiksus saab oma eluteed jätkata. Kui see nii on, siis on kõik praegused katsed salastada oma pahateod apelleerides õigusele privaatsusele inimõigustele asjatud.
Tänaste ühiskondlike probleemide põhjuseks ongi, et sellesse „Disniland’i“ kehastunud vaba tahtega isiksused tegutsevad egoistlikult ja tihti ka pahatahtlikult, kuigi isiksuse annetaja ootab neilt vaid ühe – tegusid, mille eesmärgiks on TEHA TEISELE HEAD. Praktikas tähendab see, et oleme leppinud egoistlike ja ahnete inimese domineerimisega, kes loovad ebaõiglust õhutavat ja kaitsvat inimsuhete mudelit ühiskonnas, mis on teostatud läbi raha-, majandus ja ühiskonnakorralduse (poliitika) süsteemi. Kui otsida sellele õigustust, siis võib selle eesmärgiks olla arengu kiirendamine: konkurents kunstlikult vähendatud ressursside pärast sunnib inimesi võitlema nende pärast üksteisega. Selles süsteemis satuvad paljud noored ja vanad olukorda, milles nad ei leia, ei suuda või lõpuks ei tahagi selles enam osaleda ja otsivad teed sellest vabanemiseks. Olukorra teeb veel hullemaks riigi võimukorraldus, mis lahenduste otsimise asemel üritab hirmutada inimesi karistustega, mis sellele järgnevad.
Enesetapukatse püüdlust võivad soodustada vaimsest puudest, geneetilisest pärandist, sotsiaalsetest suhetest ja/või majandusprobleemidest tulenevad tegurid. Kui noorte puhul on enesetapu põhjuseks reeglina kiusamine, seksuaalne ärakasutamine, suhteprobleemidest tulenev ärevus ja suutmatus olla edukas konkureerivas keskkonnas, täiskasvanute puhul suutmatus kanda enesele võetud kohustusi, siis vanurite puhul on selleks soov vabaneda vaesusest ja mõttetust eksistentsist olukorras, milles domineerib üksindus ning piin omas kehas.
Mida tähendab enesetapp
Enesetapu mõiste sisaldab eneses variatsioone.
Eutanaasia mõiste märgib olukorda, mille puhul inimene tahab, et keegi teine korraldaks asjad nii, et tema füüsiline elu lõpeks. Praktikas teostatakse seda reeglina süstiga, millega viiakse kehasse aine, mis lõpetab organismi elutegevuse.
Institutsionaalse abistatud suitsiidi mõiste märgib olukorda, mille korral inimene pöördub riikliku institutsiooni (reeglina haigla vm meditsiiniasutuse) poole sooviga, et talle osutataks abi enesetapu läbiviimiseks. Riikides, kus see on lubatud, kasutatakse selleks enamasti tablette või vesilahust, mille soovija peab alla neelama. Kuna aga sellised ained tekitavad organismi vastureaktsiooni, mis ilmneb oksendamises, siis tuleb enne seda manustada aineid, mis sellise reaktsiooni maha suruvad.
Vabatahtliku enesetapu ehk suitsiidi mõiste märgib olukorda, mille puhul inimene tahab ja julgeb ise teha midagi, millega oma elu lõpetada. Selleks rakendatud meetmete valikut piirab vaid inimese fantaasia – enesetapuks on rakendatud kõikvõimalikke vahendeid, mis lämmatavad hingamise (majapidamisgaas, vesi, nöör), planeedi külgetõmme (allahüppamine kõrgusest), kokkupõrkejõud (liiklusvahendid), kahjustavad organismi tegevus sisemiselt (uimastavad ja mürgised ained) jne, jne. Kõigi nende meetmete puhul on probleem selles, et inimorganism, nagu ka iga loom, võitleb oma ellujäämise eest lõpuni, s.t kui isiksusliku teadvuse kontroll keha üle kaob, siis püüab organism päästa mida annab päästa, s.t alustab vastutegevust. Praktikas tähendab see, et allaneelatud mürk oksendatakse välja ja uppuv keha püüab iga hinna eest pääseda pinnale, et saada hapnikku. Vaid fataalsed kokkupõrked ja relvad tagavad lõpliku tulemuse. Seega enesetapp õnnestub vaid siis, kui inimene suudab oma isiksusliku vaimujõuga kontrollida keha ja maha suruda selle vastureaktsioonid nii kaua, et keha kaotab tegevusvõime.
Passiivseks enesetapuks nimetatakse seda, kui inimene loobub vee joomisest, toidu söömisest või ravimite manustamisest ja põhjustab seeläbi organismi tegevuse lõppemise.
Suhtumine enesetappu
Kultuuride suhtumine enesetappu varieerub suuresti.
Vana-aja kultuurides oli enesetapu põhjuseks tihti kättemaksu soov – see lähtus arusaamast, et inimene muutub kummituseks ning saab seeläbi kahjustada oma vaenlast nii maises kui ka surmajärgses elus. Arktiliste rahvaste hulgas peeti enesetappu toidupuuduse olukorras julguse ja tarkuse teoks, sest sellega parandatakse nooremate elujõulisemate toimetuleku võimalusi. Jaapani samurai kultuuris peeti enesetappu (seppukku, harakiri) auasjaks olukorras, kus kaotus oli vältimatu. Surma lahinguväljal võitluses vaenlase vastu on läbi aegade peetud auväärseks ning seda on ülistatud paljudes kangelaslugudes. Märtrisurma on rakendatud protesti vahendina, s.h eriti enese avalikult põlema panemise läbi. Massiliste enesetappude põhjuseks on olnud kas soovimatus alistuda vaenlasele ja sattuda orjusse või siis religioossed psühhoosid.
Tugeva keskvõimu ja imperiaalse meelelaadiga riikides ning seda teeniva religiooniga kultuurides suhtuti enesetappu negatiivselt. Islamis peeti enesetappu Allahi solvanguks, tänapäeval kriminaalkuriteoks. Katoliku õpetuse järgi rikkus enesetapp Jumala käsku „Ära tapa“, mistõttu see oli patt ja teo toimepannu laiba matmine kirikusurnuaiale oli keelatud. Justianuse koodeksist lähtuv õigeusk enesetappu ei keelanud. Kuni 17. sajandini kasutati mõistet „enesesurm“, peale seda tuli kasutusele mõiste „enesetapp“. Prantsuse 1670. a. kriminaalmääruse järgi tuli enesetapja surnukeha lohistada mööda tänavaid näoga allapoole ning seejärel visata prügimäele, tema vara konfiskeeriti. Seda eeskuju järgiti suuremal või väiksemal määral teistes Euroopa riikides järgmistel sajanditel, välja arvatud Šveitsis.
Riikides, kus enesetapp kriminaliseeriti, oli reeglina karistatav ka selle abistamine. Eesti esimesel iseseisvusperioodil sätestas Kriminaalseadustiku § 428, et enesetapuvahendi kättetoimetajat karistatakse vangistusega kuni kolm aastat, samas kui enesetapu akti enese suhtes paragrahv polnud. Ka alla 20. aastase noore enesetapule ahvatlemine oli karistatav, seejuures eriti karmi kuni kaheksa aastase sunnitööga.
David Hume, šoti filosoof, väitis oma 1777. aasta essees, et kui enesetapp ei kahjusta kedagi, siis on see potentsiaalselt kasulik. Gilberti ja Sullivani koomilises ooperis “Mikado” peeti mõtet, karistada kedagi, kes on juba enda tapnud, naeruväärseks (poomise, neljaks rebimise jms viisil). Šveitsi Föderaalnõukogu sätestas 1918. aastal karistusseadustikus põhimõtte, mitte karistada enesetapule õhutamise või sellele kaasaaitamise eest, kui tegu on “inspireeritud altruistlikest motiividest”. Enesetapp dekriminaliseeriti Inglismaal ja Walesis 1961. ja Iirimaal 1993. aastal. Tänapäeva Euroopas ei käsitleta üheski riigis enesetappu ega enesetapu katset kuriteona. Madalmaad legaliseerisid eutanaasia meditsiiniasutuses esimesena 2002. aastal, Belgia järgnes samal aastal. Põhjalikumat ülevaadet vaata lehelt: Õigus surra. 21. sajandil on mitmed Euroopa kohtuotsused liigitanud enesetapu inimõiguste kategooriasse.
Vaimumaailma reaktsioon
Teave vaimumaailma reaktsioonist enesetapule pärineb võimekatelt vaimumaailma uurijatelt, kes on meditatsioonis pääsenud ligi seal peituvale teadmistele ning surmalähedase olukorra läbinud inimestelt. Viimaseid on kirjeldatud paljudes, s.h eesti keeles avaldatud raamatutes, nagu näiteks Raymond A Moody „Elu peale elu: esimene uurimus, mis heitis valgust surmalähedasele kogemusele“ ja „Elujärgse elu tõendid: 7 põhjust uskuda, et elu kestab pärast surma“ ning Sam Parnia, MD, PHD „Teadlik surmaseisund: uus teadus, mis muudab seda, kuidas me elu ja surma mõistame“.
Raymond A Moody – tunnustatud psühholoog ja arst ning filosoofia doktor kirjeldab oma raamatutes nii enda isiklikku kogemust kui ka teadustöö raames kogutud andmete analüüsi tulemusi. Sam Parnia – tunnustatud kirurg ja teadlane, kirjeldab oma teoses „Teadlik surmaseisund“ nii uusimate teadusuuringute tulemusi aju surmajärgse toimimise osas kui ka tema enda ja ta kolleegide poolt kogutud surmalähedases olukorras olnud inimeste lugude, olles eelnevalt neid AI põhiselt analüüsinud.
Kokkuvõttes võib väita, et kui enesetapu sooritab noor inimene, siis loobub ta oma potentsiaali kasutamisest ja elukatsumustest saadavatest kogemustest, mistõttu oma järgmisel kehastumisel need vastavalt kasvavad ja vivad osutuda raskemini läbitavateks. Samas on Steiner oma loengutes märkinud, et noorelt hukkunud inimesed taaskehastuvad kiiresti ja nende eneseteostuse võime on kordistunud – just seetõttu on sõdade järel rahvad, kes on suutnud säilitada oma iseolemise õiguse, teinud uskumatuid arenguhüppeid.
Kui enesetapu sooritab täiskasvanud inimene, kellel lasuvad kohustused lähedaste ees ja kes soovib seeläbi nendest vabaneda, siis tema saatus on karm. Siinkohal tasub meenutada, et nii nimetatud autorid kui ka Steiner rõhutavad oma teostes, et määrav tähtsus on sellel, mida inimene oma tegudega teistele teeb, s.t ta kogeb nii surmalähedases olukorras kui ka peale surma võimendatult seda valu ja meelehärmi aga ka rõõmu, mida teised inimesed kogesid suheldes temaga. Parnia raamatus on esitatud selline kogemus:
Üks meie tunnistus tuli raamatupidajalt, kellel oli naine ja kolm last ning kelle abielu oli lagunemas. Ta selgitas, et hirm ning enesehaletsus matsid ta endasse, temast sai alkohoolik ja see oli loomulikult ta abielu täielikult rikkunud. Ühel õhtul otsustas ta oma kannatused lõpetada ja erinevate unerohtude ja alkoholiga oma elu lõpetada.
Ta kirjeldas, kuidas „ma tundsin end väga kiiresti läbi tunneli liikumas. Ma nägin tunneli lõpus valgust ja mõtlesin, kas ma sinna lähengi. Ma ei teadnud tol hetkel, kas ma olin elus või surnud, aga ma mäletan, et vaatasin enda poole tagasi sinna, kus ma köögi põrandal lamasin ja ma olin seal täielikus teadmatuses sellest teisest endast, mis näis millegi poole suunduvat. Ma mõtlesin: „Kas see ongi surm?“ „Ei!“ tuli kuskilt vastus?
Ta jätkas selgitamist: „Ma jahmusin, kui nägin uskumatult ilusat olendit, kes kiirgas suurt armastust, kaastunnet ja soojust… Ma kõhklesin, kas midagi öelda ja siis ma sain aru, et see uskumatu valgusolend luges mu mõtteid. „Ei!“ kordas ta uuesti. “Surm pole selline. Tule, ma näitan sulle? Ma mäletan, et ma hõljusin temaga mingi augu kohal, mis sisaldas väga masendavat pilti maastikust, kus polnud ilu ega elu, kus inimesed kõndisid masendunud ja allaheitlikus olekus ringi norgus peade ja longus õlgadega? See on nii suureks kontrastiks erinevate valgusolenditega, kaasa arvatud õnnelike pereliikmetega, keda teised inimesed on seni kirjeldanud, keda nad oma kogemuse ajal kohtasid. Ta jätkas selgitamist: „Nad hoidsid pead maas, vaatasid oma jalgu ja ekslesid sihitult ringi, aeg-ajalt üksteisega kokku põrgates, kuid nad kõndisid edasi. Jube oli mõelda, et mind heidetakse nende segaduses eksinud hingede sekka, kuid näis, et see hääl mõistis mu hirmu ja rahustas mind järgmiste sõnadega: “See on su enda loodud põrgu. Lõpuks pead sa Maale tagasi minema ja uuesti silmitsi seisma samade raskustega, mis selle eluaja jooksul. Seni oled sa nende eksinud ja segaduses hingedega. Enesetapp pole väljapääs.”
Ta ütles: “[Siis] näidati mulle mu elu panoraamvaates. Viimased viis aastat, mida koormas alkoholi kuritarvitamine, olid kõige valusamad asjad, kõige valusamad mälestused?
Hiljem selgitas ta, et kogemuse ajal näidati talle tagajärgi, mis juhtuvad, kui ta jätkab joomisega ja eriti siis, kui ta surema peaks. Ka talle näidati oma tulevikku. Ta nägi, et ta naine ei saaks lastega hakkama ja lapsed satuksid lastekodusse ning lõpuks rikuksid ka nemad oma elu alkoholiga. Ta jätkas: “See oli nagu kõrvakiil. Tohutu reaalsuskontroll. Ma nägin, et kui ma end kokku võtan ja hakkan käituma nagu vastutustundlik isa ning eeskuju, siis kasvavad kõik kolm last õnnelikeks ja produktiivseteks inimesteks. See ei tähendanud, et nad oleksid vabad igapäevaelu raskustest, aga neil oleks ilma mõnuaineid tarvitamata võimalus ise endale teed luua…“
Surmas saavad inimesed aru, et nad ei saa enesetapu läbi end vabastada asjadest, mis panid neid kannatama, sest nende teadvus ja isiksus ei hävine. Nad saavad teada, et mis tahes eluraskustega nad ka silmitsi seisnud olid ja olgu need olnud nii rasked kui tahes, nendest pole tegelikult pääsu. Teisisõnu, isegi kui nad sooritavad enesetapu, siis nende valu ja raskus, mille nad ületama pidid, ei kao.
Olukord on erinev, kui enesetapu teeb vanur, kelle elutee on läbitud ja kelle füüsiline keha või vaim on ammendanud oma toimimisvõime ning kellel pole enam kohustusi teiste inimeste suhtes, sest tema vanemad on juba surnud ja lapsed kasvanud nii suureks, et peavad ise enese toimetuleku eest vastutama. Seega ei saa tema enesetapust tekkida kellelgi selliseid negatiivseid tundeid, mis teda ennast hiljem kahjustaks. Meenutame veel, et isiksusele on antud nii vaba tahe kui ka meelevald enese suhtes ning Universumi alusidee on Armastus – s.t soov teha teisele head. Seega on igal isiksusel, kes tahab ja suudab oma elu ise juhtida ning vaimselt oma keha tegevusi kontrollida, õigus lõpetada enda elu selles füüsilises kehas … kui ta on selleks teadlikult võimeline. Kui ta suudab sellega hakkama saada, siis puudub põhjus arvata, et see kahjustaks kuidagi tema arenguteed uutes kehastustes. Materialistide väide, et „elu on ainukordne ja lõpmatult väärtuslik“ jääb nende südametunnistusele, kuid selle vastavust reaalsusele saab igaüks kontrollida alles siis, kui ta on lahkunud oma füüsilisest kehast.
Riiki juhtivate poliitikute ja ametnike nõue jätkata elu oma mina-teadvust ja/või toimimisvõimet kaotavas füüsilises kehas, mida täidavad vaid haigustest johtuvad piinad, ei väljenda soovi „teha teisele head“ (Universumi alusprintsiip) ega ole põhjendatav ka humanismiga. Sellist nõuet saab selgitada vaid kas sadistliku võimujanuga või ärihuviga teenida vanurite hoolekande pealt olukorras, kus nõudlus ületab pakkumist.
Igal sündmusel on põhjus ja tagajärg ning isiksusel on võime otsustada, kas see sündmus peab toimuma.
Eutanaasia
Eutanaasia ehk halastussurm on omane hoolekanderiigile ehk ühiskonnale, mille liikmed ei suuda või ei taha vastutada enda toimetuleku ja elukorralduse eest ning on delegeerinud selle haldamise koos õigusega lõpetada oma elu riigi valitsejatele. Valitsus on sunnitud eutanaasiat rakendama olukorras, kui töövõime kaotanud inimeste hulk ületab riigi majanduslikku kandevõime, s.t riigieelarves pole piisavalt vahendeid, millega katta enesega mitte toime tulevate inimeste elus hoidmise kulusid.
Eutanaasia õigust võivad nõuda ka kodanikud, kes ei suuda kanda enda vanemate või ka teovõimetute järglaste hoolekandekohustusest tulenevaid kulusid. Seda eriti olukorras, kus inimese hoolekandeasutustes (vanadekodud, hospiitsid jms) pidamise kulu ületab mitte üksnes inimese maksevõime, vaid ka tema jooksvalt teenitavate tulude kogusumma.
Abistatud suitsiid institutsionaalses vaates
Riigikohtu otsus (1-23-5985, 6. maist 2025. aastal) MTÜ Kodanik suhtes kinnitas, et Eestis puudub seadusega sätestatud kord, mis keelaks abistatud suitsiidi teenuse pakkumise ja võimaldaks selle pakkujaid karistada. Arvestades siiski meie praegust reaalsust (vt põhjalikumat selgitust lehel: Õigus surra), milles beebibuumerite põlvkonna suurus ja järeltulijate vähesus ei võimalda majanduslikult kanda kulutusi, mida nende elushoidmiseks tuleb teha meditsiinisüsteemis ja väärikat vananemist pakkuvates asutustes, tuleb see ühel või teisel viisil lahendada. Selles olukorras on riigivõimu kandvatel isikutel kaks tegutsemisvõimalust:
Totalitaarsele riigikorrale iseloomulik lahendus tähendaks seadusega kas abistatud suitsiidi:
- täielikku keelamist. Suitsiidi toimepanemist pole läbi ajaloo ühelgi valitsejal õnnestunud seadusega keelata ja tegelikkuses takistada. Keelata saaks seadusega siiski suitsiidi abistamist ja osutamise karistamist kriminaalõiguse sättega. Mida riik sellega saavutaks, peale oma võimutäiuse demonstreerimise ja meeleheitel olevate inimeste karistamise, jääb igaühe enda arvata.
Saksamaal kehtestati 2015. aastal seadusesäte, mis keelas enesetapu abistamise, kuid kodanike poolt esitatud kaebuse menetlemisel tühistati see riigi Konstitutsioonikohtu poolt 2020. aastal. Selle otsuse aluseks oli lause: Õigus elada, ei tähenda kohustust elada!
Mõistatuseks jääb ka, keda karistatakse suitsiidi abistamise eest, kui inimene tellib enesele Hollandist „Sarco“ kapsli ja kasutab seda enesetapuks. Eesti seaduse alusel ei saa karistada teise riigi ettevõtet, samuti pole süüdi transporditeenust osutanud isik.
2. õiguslikku seadustamist. Sellise lahenduse korral demonstreerivad valitsusvõimu kandjad, et inimese keha on riigi omand ning inimene võib surra vaid siis, kui ametnik seda lubab. Õigus surra sätestatakse seadusega, luuakse bürokraatlikule riigikorrale vastav ametkond, mille liikmeteks on meditsiinitöötajad, kes hindavad inimese füüsilise keha ja vaimse seisundi jätkusuutlikkust ning kohtunikud, kes neile esitatud andmete alusel saatusliku otsuse langetavad. Teenust hakatakse tõenäoliselt pakkuma vastava komisjoni juuresolekul selleks spetsiaalselt määratud asutuses ning eelnevalt määratud viisil.
Belgias on selline seadusega sätestatud kohustus tekitanud tõsiseid konflikte meditsiinitöötajate ja riigi vahel, kes ei soovinud osaleda sellise otsuse tegemisel ja teenuse pakkumisel. Samuti tekkis tõsine konflikt Belgia riigivõimu esindajate ja Vatikani vaimuliku institutsiooni vahel, kuna Vatikan keelas kristlikel haiglatel seadusega sätestatud kohustuse järgimise.
Vaba ühiskonna humaanne lahendus
Arvestades nii elanikkonna avalikku arvamuse kui ka meditsiinieriala inimeste enamuse arvamust, tuleks suitsiidi abistamine legaliseerida või selle võimaldamist vaikimisi tunnustada. Täiesti loomulik oleks see, kui inimese pere- või raviarst hoiataks inimest, et ta hakkab lähenema seisundile, mille järel ta pole enam ise võimeline enesega toime tulema ning teeks vastava märke ka tema tervis seisundit kajastavasse digilukku. See olekski õiguslikuks aluseks paluda suitsiidi abistamist.
Suitsiidi abistamine võib toimuda seadusega sätestatud korras meditsiiniasutuses, nagu see toimub juba riikides nagu Madalmaad, Belgia, Luksemburg, Kanada ning mitmetes Ameerika Ühendriikide ja Austraalia osariikides. Kuid vastavat teenust võiksid ühiskondlikult kokkulepitud või riigi poolt seadustatud viisil osutada ka vanadekodud ja sellele spetsialiseerunud valitsusvälised organisatsioonid, nagu see toimub Šveitsis, kus Parlament on küll kolm korda üritanud vastu võtta seda sätestavat seadust, kuid on igakord selles ebaõnnestunud.
Vabasurm ilma riigibürokraatiata
Kui inimene on otsustanud valida vabasurma, ükskõik millisel põhjusel ja millises vanuses, siis ei saa seda keegi lõplikult takistada. Vabasurma probleem on aga selles, et inimesel on selle täideviimiseks valida valdavalt vaid meetmed, mis on piinavad ja ebakindlas tema enese suhtes (mürgiste ainete tarbimine või gaasipliidi kasutamine) või teisi ja nende varalist kahjustavad (näiteks autoavarii või rongi ette hüppamine). Lisaks demonstreerib riigi suhtumine vabasurma ilmselt kõige selgemalt selle ühiskondlikku olemust ja suhtumist isiksuse eneseteostuse vabadusse.
Vabasurm saab olla humaanne ja inimsõbralik või koguni armastuse akt, kui see lähtub inimese enda vabast tahtest olukorras, kus tema elutee on ammendumas kas tema keha füüsilise lagunemise või vaimse olemuse hävimise tõttu. Kui inimene on otsustanud oma elu ise lõpetada ja ei pöördu ühegi ametniku poole sellise teenuse saamise sooviga, siis ei ole inimõigusi tunnustavale, vabale riigile kohane seda seadusandlikul tasandil sätestada – tegelikult polegi see võimalik eelnimetatud põhjustel.
Kui Eesti on tõepoolest vaba riik, mis tunnustab oma kodanike enesemääramise õigust, siis selle ühiskond võib lähtuda Šveitsi eeskujust ja vaikimisi tunnustada vabasurma abistamise õigust. Selleks, et seda õigust ei kuritarvitataks, piisaks kokkuleppes või seadusesättest, et pere- või raviarst teeb inimese tervislikku seisundit kajastavasse digilukke märke, et inimene on lähenemas seisundile, milles ta enam iseendaga toime ei tule.
Ilmselt ei saa ka kellelgi olla kahtlust inimese soovi tegelikus olemasolus ja tema tervemõistuslikkuses, kui ta enne vabasurma minemist:
- Koostab notariaalselt kinnitatud testamendi;
- Kutsub kokku kõik oma lähedased ja sõbrad ning selgitab neile oma kavandatava teo põhjust;
- Paluda andestust nendelt, kellele ta oma eelneva elu ja tegemiste käigus on haiget teinud;
- Kasutab ise suitsiidi teostamiseks sobivaid vahendeid nii, et selle juures kedagi ei ole.
Viimane nõue tuleneb Karistusseadustikust, mis sätestab kuni kolme aastase vangistuse inimesele, kes ei takistanud inimest suremast, tema juures olles. Kui surmani viiv tegevus salvestatakse videona ja sellel on selgelt näha, et teda selles keegi ei abistanud, siis ei peaks ühelgi ametnikul olema põhjust süüdistada kedagi teist inimese surmas.
Kui Eesti tahab tõepoolest olla Vaba Riik, siis peaksid selle valitsejad tunnustama kodanike enesemääramise õigus, mis hõlmab muuhulgas õigust surra väärikalt siis, kui vanur seda ise õigeks peab. MTÜ Kodanik on andnud oma panuse selle saavutamiseks, kuid edasine sõltub riigivõimu kandjatest ning sellest, kas kodanikud on valmis organiseeruma oma õiguste kinnistamiseks.