Sisukord

Teadmiseks

MTÜ Kodanik on asutatud kodanikuühiskonna edendamiseks ja kodanike isikuvabaduse kaitseks.

Inimene on isiklikult vaba, kui tal on õigus ise otsustada: kuidas ta elab ja millal sureb.

MTÜ Kodanik analüüsis Eesti Vabariigi õiguskorda sätestavaid seadusi ja jõudis järeldusele, et Eesti seadused ei piira oma kodanike enesemääramise õigust, mille üheks osaks on õigus ise otsustada, millal ta lõpetab enda elutee. Seda arusaama kinnitas ka 2025. aasta 6.mai Riigikohtu Kriminaalkolleegiumi kohtuotsus 1-23-5985., mis tühistas Riigiprokuratuuri poolt algatatud menetluse, millega inkrimineeriti MTÜ’le kuriteokoosseis.

See teema tõusetus oma elutee lõpuni jõudnud kodanike küsimusest, miks nad peavad elama ja piinlema, kui sellest vanuse või haiguse tõttu pole enam väljapääsu ja surm on vältimatu. Valitsusvõimu kandjate nõue, et inimene peab elama ja lõpuni kogema kannatusi, lähtub nende materialistlikust maailmavaatest, mis kirjeldab elu ainulaadse ja ainukordse fenomenina.

Inimelu mõte on areng ja tema maise elu kohustus: teha head! Vanadusnõtrus või parandamatu haigus tühistavad mõlemad, lõpetades sellega inimeksistentsi. Kui järele jääb vegeteeriv keha, mis püsib elus vaid kaaskondsete panuste tõttu ning sellesse kehasse aheldatud inimhing peab taluma mõtte kaotanud olemist ja valu, siis põhjustab see suuri kannatusi. Me ei mõista poliitikute ja ametnike nõudmist, et inimene peab kannatama lõpuni ning nende arusaama, et sellised kannatused on inimlikud ja teevad head.

Keegi ei peaks tundma hirmu oma vanaduse ja surma pärast – vaid see võimaldab elada täiega ja nautida käesolevat hetke.

MTÜ Kodanik eesmärgiks on tagada igale vanadusnõtruse või parandamatu haiguse tõttu iseseisva toimetuleku võime kaotamise piiril olevale inimesele õigus, lõpetada ise oma elu valutult ja kiirelt, kui ta seda soovib. Seda eesmärki silmas pidades ühines MTÜ Ülemaailmse Õigus Surra Ühingute Föderatsiooniga ning astub omalt poolt samme, et see muutuks avalikult tunnustatud tavaks ja õiguseks.

Kui keegi teine ei taha selleks sobivat võimalust luua, siis on MTÜ Kodanik valmis panustama sellise koha loomisesse, kuhu igaühel on vabadus tulla ja inimlikul viisil oma soov realiseerida. Kui keegi soovib toetada rahalise annetusega või vastava koha pakkumisega seda mõtet, siis võtame tänuga iga sellise pakkumise vastu.  

MTÜ Kodanik nõustas ja on valmis ka tulevikus abistama inimesi, kes soovivad ise teadlikult lõpetada oma elutee, kui nende füüsiline keha või vaimujõud on ammendunud ja tagasiteed täisväärtusliku elu juurde enam ei ole. Me osutame seda abi siiski vaid nendele inimestele, kes oma rahalise ülekandega toetavad MTÜ tegevust ja selle kulude katmist. Selliste maksete tegemisega väljendab inimene ühelt poolt oma maailmavaadet ja teiselt poolt (ajaliselt) püsivat veendumust, et tema soov on tõsine ja ei tulene hetke stressiolukorrast.

Kuna me usume elu jätkuvusse läbi erinevate kehastumiste ning võttes arvesse seda, mida nii surmalähedases olukorras olnud räägivad, kui ka Urantia raamat, Rudolf Steineri loengud ning Michael Newtoni uuringud edastavad, siis on oluline, et inimene andestaks enne surma oma vaenlastele, otsiks andestust oma nendele, kes võivad tema peale olla vihased, vormistaks testamendi ja soovitatavalt ka elu lõpu tahteavalduse (soovitatavalt notari juures) ning jätaks hüvasti oma lähedastega, teavitades sellega ühtlasi neid oma otsusest.

Isikud, kes tahavad toetada MTÜ Kodanik tegevust, saavad teavitada meid kasutades lehel: Kontakt olevat sõnumirakendust.

Kui soovite saada täpsemat teavet elu lõpu tahteavaldusest, siis leiate vajaliku info siit:

Suhtumine enesetappu

Kultuuride suhtumine enesetappu varieerub suuresti.

  • Vana-aja kultuurides oli enesetapu põhjuseks tihti kättemaksu soov – see lähtus arusaamast, et inimene muutub kummituseks ning saab seeläbi kahjustada oma vaenlast nii maises kui ka surmajärgses elus.
  • Arktiliste rahvaste hulgas peeti enesetappu toidupuuduse olukorras julguse ja tarkuse teoks, sest sellega parandatakse nooremate elujõulisemate toimetuleku võimalusi.
  • Põhjala rahvaste, eriti viikingite hulgas valitses arusaam, et surma lahinguväljal võitluses vaenlase vastu on läbi aegade peetud auväärseks ning seda on ülistatud paljudes kangelaslugudes. Norra Hervarari saaga järgi ei tahtnud Taani kuningas Harald surra vanadussurma, sest vaid sõjatandril langenud jõudsid Valhallasse. Igatahes toimus tema initsiatiivil aastal 740 Bråvalla lahing, milles tema soov täitus. Selles lahingus osalesid ka eestlased.
  • Jaapani samurai kultuuris peeti enesetappu (seppukku, harakiri) auasjaks olukorras, kus sõdalase väärikuse kaotus oli vältimatu.
  • Märtrisurma on rakendatud protesti vahendina, s.h eriti enese avalikult põlema panemise läbi. Viimase ristisõja käigus, mida peeti Prantsusmaal 1209-1229 Albilaste vastu, valisid paljud katarid (arianistid) märtrisurma – sõda ennast on nimetatud esimeseks kristlikuks genotsiidiks Euroopas.
  • Massiliste enesetappude põhjuseks on olnud kas soovimatus alistuda vaenlasele ja sattuda orjusse või siis religioossed psühhoosid.

Tugeva keskvõimu ja imperiaalse meelelaadiga riikides ning seda teeniva religiooniga kultuurides suhtuti enesetappu negatiivselt.

  • Islamis peeti enesetappu Allahi solvanguks, tänapäeval kriminaalkuriteoks.
  • Katoliku õpetuse järgi rikkus enesetapp Jumala käsku „Ära tapa“, mistõttu see oli patt ja teo toimepannu laiba matmine kirikusurnuaiale oli keelatud.
  • Justianuse koodeksist lähtuv õigeusk enesetappu ei keelanud.

Kuni 17. sajandini kasutati mõistet „enesesurm“, peale seda tuli kasutusele mõiste „enesetapp“. Prantsuse 1670. a. kriminaalmääruse järgi tuli enesetapja surnukeha lohistada mööda tänavaid näoga allapoole ning seejärel visata prügimäele, tema vara konfiskeeriti. Seda eeskuju järgiti suuremal või väiksemal määral teistes Euroopa riikides järgmistel sajanditel, välja arvatud Šveitsis. Äärmuslikel juhtudel karistati enesetapu sooritanud inimese keha koguni avaliku, surmajärgse ülespoomisega.

Riikides, kus enesetapp kriminaliseeriti, oli reeglina karistatav ka selle abistamine. Eesti esimesel iseseisvusperioodil sätestas Kriminaalseadustiku § 428, et enesetapuvahendi kättetoimetajat karistatakse vangistusega kuni kolm aastat, samas kui enesetapu akti enese suhtes paragrahv polnud. Ka alla 20. aastase noore enesetapule ahvatlemine oli karistatav, seejuures eriti karmi kuni kaheksa aastase sunnitööga.

David Hume, šoti filosoof, väitis oma 1777. aasta essees, et kui enesetapp ei kahjusta kedagi, siis on see potentsiaalselt kasulik.

Gilberti ja Sullivani koomilises ooperis “Mikado” peeti mõtet, karistada kedagi, kes on juba enda tapnud, naeruväärseks (poomise, neljaks rebimise jms viisil).

Šveitsi Föderaalnõukogu sätestas 1918. aastal karistusseadustikus põhimõtte, mitte karistada enesetapule õhutamise või sellele kaasaaitamise eest, kui tegu on “inspireeritud altruistlikest motiividest”.

Enesetapp dekriminaliseeriti Inglismaal ja Walesis 1961. ja Iirimaal 1993. aastal. Tänapäeva Euroopas ei käsitleta üheski riigis enesetappu ega enesetapu katset kuriteona.

Madalmaad legaliseerisid eutanaasia meditsiiniasutuses esimesena 2002. aastal, Belgia järgnes samal aastal. Põhjalikumat ülevaadet vaata lehelt: Õigus surra. 21. sajandil on mitmed Euroopa kohtuotsused liigitanud enesetapu inimõiguste kategooriasse. 

Mis juhtub peale enesetappu

Meie hulgas on inimesi, kes on saanud surmalähedasi kogemusi ning neid on omakorda kogunud ja analüüsinud mitmed nimekad teadlased erinevatest valdkondadest. Neist ilmselt tuntuimad on Raymond A Moody – tunnustatud psühholoog ja arst ning filosoofia doktor kirjeldab oma raamatutes nii enda isiklikku kogemust kui ka teadustöö raames kogutud andmete analüüsi tulemusi.

Sam Parnia – tunnustatud kirurg ja teadlane, kirjeldab oma teoses „Teadlik surmaseisund“ nii uusimate teadusuuringute tulemusi aju surmajärgse toimimise osas kui ka tema enda ja ta kolleegide poolt kogutud surmalähedases olukorras olnud inimeste kogemusi, mida ta analüüsis põhjalikult, s.h ka tehisintellekti abil.

Kõige põhjalikuma käsitluse sellest, mis juhtub surmajärgsel nn eludevahelisel perioodil, on esitanud maailmakuulus hüpnoterapeut Michael Newton, kes kasutades aegregressiooni tehnikat, uinutas päevateadvuse ning suutis seeläbi saada ühenduse inimese ala- ja üliteadvusega.

Eludevahelisel perioodil toimuvast on palju loenguid andnud ka Rudolf Steiner, kelle loengud on kõik loetavad tema arhiivilehel, s.h ka eesti keelses tõlkes, kui lugeja oma veebilehe tõlkeprogrammile sätestab.

Eestikeelsete raamatute loetelu leiate lehelt: Raamatud

*    *    *

Kokkuvõttes võib väita, et kui enesetapu sooritab noor inimene, siis loobub ta oma potentsiaali kasutamisest ja elukatsumustest saadavatest kogemustest, mistõttu oma järgmisel kehastumisel need vastavalt kasvavad ja võivad osutuda raskemini läbitavateks. Samas on Steiner oma I maailmasõja aegsetes loengutes märkinud, et noorelt hukkunud inimesed taaskehastuvad kiiresti ja nende eneseteostuse võime kordistub. Väidetatavalt on just seetõttu sõdade järel rahvad, kes on suutnud säilitada oma vabaduse ja iseotsustamise õiguse, teinud uskumatuid arenguhüppeid.

*    *    *

Kui enesetapu sooritab täiskasvanud inimene, kellel lasuvad kohustused lähedaste ees, kuid ei suuda enam neid kanda ja soovib seeläbi nendest vabaneda, siis tema saatus on karm. Siinkohal tasub meenutada, et nii nimetatud autorid kui ka Steiner rõhutavad oma teostes, et määrav tähtsus on sellel, mida inimene oma tegudega teistele põhjustab, kuna peale surma kogeb ta oma elu tagurpidi läbi käies võimendatult seda valu ja meelehärmi aga ka rõõmu, mida teised inimesed kogesid tema tegude mõjul. Lisaks peab ta seda kõike kogema veel oma järgmises elus ise ja omas uues kehastumises.

Sam Parnia raamatus „Teadlik surmaseisund:  uus teaduslik uuring, mis muudab seda, kuidas me elu ja surma mõistame“ on esitatud üks tähelepanuväärne surmalähedane kogemus, mida siinkohal kordame:

Üks meie tunnistus tuli raamatupidajalt, kellel oli naine ja kolm last ning kelle abielu oli lagunemas. Ta selgitas, et hirm ning enesehaletsus matsid ta endasse, temast sai alkohoolik ja see oli loomulikult ta abielu täielikult rikkunud. Ühel õhtul otsustas ta oma kannatused lõpetada ja erinevate unerohtude ja alkoholiga oma elu lõpetada.

Ta kirjeldas, kuidas „ma tundsin end väga kiiresti läbi tunneli liikumas. Ma nägin tunneli lõpus valgust ja mõtlesin, kas ma sinna lähengi. Ma ei teadnud tol hetkel, kas ma olin elus või surnud, aga ma mäletan, et vaatasin enda poole tagasi sinna, kus ma köögi põrandal lamasin ja ma olin seal täielikus teadmatuses sellest teisest endast, mis näis millegi poole suunduvat. Ma mõtlesin: „Kas see ongi surm?“ „Ei!“ tuli kuskilt vastus?

Ta jätkas selgitamist: „Ma jahmusin, kui nägin uskumatult ilusat olendit, kes kiirgas suurt armastust, kaastunnet ja soojust… Ma kõhklesin, kas midagi öelda ja siis ma sain aru, et see uskumatu valgusolend luges mu mõtteid. „Ei!“ kordas ta uuesti. “Surm pole selline. Tule, ma näitan sulle? Ma mäletan, et ma hõljusin temaga mingi augu kohal, mis sisaldas väga masendavat pilti maastikust, kus polnud ilu ega elu, kus inimesed kõndisid masendunud ja allaheitlikus olekus ringi norgus peade ja longus õlgadega? See on nii suureks kontrastiks erinevate valgusolenditega, kaasa arvatud õnnelike pereliikmetega, keda teised inimesed on seni kirjeldanud, keda nad oma kogemuse ajal kohtasid. Ta jätkas selgitamist: „Nad hoidsid pead maas, vaatasid oma jalgu ja ekslesid sihitult ringi, aeg-ajalt üksteisega kokku põrgates, kuid nad kõndisid edasi. Jube oli mõelda, et mind heidetakse nende segaduses eksinud hingede sekka, kuid näis, et see hääl mõistis mu hirmu ja rahustas mind järgmiste sõnadega: “See on su enda loodud põrgu. Lõpuks pead sa Maale tagasi minema ja uuesti silmitsi seisma samade raskustega, mis selle eluaja jooksul. Seni oled sa nende eksinud ja segaduses hingedega. Enesetapp pole väljapääs.”

Ta ütles: “[Siis] näidati mulle mu elu panoraamvaates. Viimased viis aastat, mida koormas alkoholi kuritarvitamine, olid kõige valusamad asjad, kõige valusamad mälestused?

Hiljem selgitas ta, et kogemuse ajal näidati talle tagajärgi, mis juhtuvad, kui ta jätkab joomisega ja eriti siis, kui ta surema peaks. Ka talle näidati oma tulevikku. Ta nägi, et ta naine ei saaks lastega hakkama ja lapsed satuksid lastekodusse ning lõpuks rikuksid ka nemad oma elu alkoholiga. Ta jätkas: “See oli nagu kõrvakiil. Tohutu reaalsuskontroll. Ma nägin, et kui ma end kokku võtan ja hakkan käituma nagu vastutustundlik isa ning eeskuju, siis kasvavad kõik kolm last õnnelikeks ja produktiivseteks inimesteks. See ei tähendanud, et nad oleksid vabad igapäevaelu raskustest, aga neil oleks ilma mõnuaineid tarvitamata võimalus ise endale teed luua…“

Surmas saavad inimesed aru, et nad ei saa enesetapu läbi end vabastada asjadest, mis panid neid kannatama, sest nende teadvus ja isiksus ei hävine. Nad saavad teada, et mis tahes eluraskustega nad ka silmitsi seisnud olid ja olgu need olnud nii rasked kui tahes, nendest pole tegelikult pääsu. Teisisõnu, isegi kui nad sooritavad enesetapu, siis nende valu ja raskus, mille nad ületama pidid, ei kao.

*   *   *

Vanuri ning parandamatut haigust põdeva inimese puhul on olukord taas erinev. Rudolf Steiner on oma „Vaimse elu väravate“ loengutsüklis kirjeldanud põhjalikult inimelu erinevaid aspekte. Selles toob ta välja veel ühe olulise teguri, mida enesetappu planeeriv inimene peab arvestama. Nimelt on inimese surematu hing tema maise elu ajal tugevalt seotud füüsilise kehaga, sest vaid läbi selle saab ta kogeda ja nautida materiaalsest elukeskkonnast tulenevat ning teostada ennast. Kui inimene, kes on sõltuvuses keha kaudu saadavatest naudingutest (toidud, joogid, võim, seks jms), teeb mingil põhjusel enesetapu, siis kogeb ta tõepoolest „põrgupiinu“, sest hing nõuab tunnet, mida ta füüsilise keha puudumise tõttu enam pole võimeline kogeda.

Just seetõttu saab enesetapu abistamist pakkuda vaid nendele vanuritele või ravimatut haigust põdevatele inimestele, kelle füüsiline keha on ammendamas oma toimimisevõimet ning kellel pole enam kohustusi teiste inimeste suhtes, sest tema vanemad on juba surnud ja lapsed kasvanud nii suureks, et peavad ise enese toimetuleku eest vastutama. Kuid ka selles olukorras peab inimene teadvustama, mida tema poolt astutav samm tähendab ning milline mõju sellel on temale enesele. Seetõttu ongi oluline, et enesetapu abistamist pakutakse vaid nendele, kellele on jäänud vaid kannatused ning kellele füüsiline keha ei suuda enam midagi pakkuda ning seeläbi tema hinge siduda. Sellises olukorras tähendab enesetapp vabanemist mateeria sidemetest ning see sündmus ei kahjusta ei teda ennast, ega ka neid kes on teda selles protsessis abistanud.

 Meenutame veel, et isiksusele on antud nii vaba tahe kui ka meelevald ning Universumi alusidee on Armastus – s.t soov teha teisele head. Seega on igal mina-teadvusega inimesel, kes tahab ja suudab oma elu ise juhtida ning vaimselt oma keha tegevusi kontrollida, õigus lõpetada enda elu selles füüsilises kehas … kui ta on selleks teadlikult võimeline. Kui ta suudab sellega hakkama saada, siis puudub põhjus arvata, et see kahjustaks kuidagi tema arenguteed uutes kehastustes. Vabariigis, mille kodanikud on suverääse enesemääramise õigusega, ei saa seda ka riigivõimu esindavad ametnikud takistada.  

Materialistide väide, et „elu on ainukordne ja lõpmatult väärtuslik“ ning seetõttu peab igaüks ootama oma loomulikku surma ja ära kannatama selle, mida ta enne seda kogeb, on nende arvamus ja loomulik on neil õigus oma tee sellisel viisil lõpuni käia. Kuid kui inimesed, kellel on võim teis(t)e üle võtavad oma kaaskondsetelt õiguse surra ning  põhjustavad sellega neile täiendavaid, mõnikord aastaid kestvaid kannatusi, siis võiksid nad juurelda selle, üle mida nad ise kogevad enda surma järel, kui kõigis nendes surmajärgset kirjeldavatel allikatel peaks olema siiski õigus! Tundub siiski, et vanuri enesetapu keelamise põhjuseid tuleks otsida sadistlikust võimujanust või ärihuvist, teenida puhast raha vanurite hoolekande pealt.

Siinkohal saab igaüks ise edasi juurelda, mida tähendab enesetapp, millal on selle takistamine humaanne tegu ja millal tehakse enesetapja abistamisega head nii temale kui ka enesele.

Mida tähendab enesetapp

Eutanaasia

Eutanaasia mõiste märgib olukorda, mille puhul inimene tahab, et keegi teine korraldaks asjad nii, et tema füüsiline elu lõpeks. Praktikas teostatakse seda reeglina süstiga, millega viiakse kehasse aine, mis lõpetab organismi elutegevuse.

Eutanaasia ehk halastussurm on omane hoolekanderiigile ehk ühiskonnale, mille liikmetel pole õigust või nad ei suuda või ei taha vastutada enda toimetuleku ja elukorralduse eest ning on delegeerinud selle haldamise koos õigusega lõpetada oma elu, riigi valitsejatele.

Valitsus on sunnitud eutanaasiat rakendama olukorras, kui töövõime kaotanud inimeste hulk ületab riigi majanduslikku kandevõime, s.t riigieelarves pole piisavalt vahendeid, millega katta enesega mitte toime tulevate inimeste elus hoidmise kulusid.

Eutanaasia õigust võivad nõuda ka kodanikud, kes ei suuda kanda enda vanemate või ka teovõimetute järglaste hoolekandekohustusest tulenevaid kulusid. Seda eriti olukorras, kus inimese hoolekandeasutustes (vanadekodud, hospiitsid jms) pidamise kulu ületab mitte üksnes inimese maksevõime, vaid ka tema jooksvalt teenitavate tulude kogusumma.

Institutsionaalne abistatud suitsiid

Institutsionaalse abistatud suitsiidi mõiste märgib olukorda, mille korral inimene pöördub riikliku institutsiooni (reeglina haigla vm meditsiiniasutuse või kohtu) poole sooviga, et talle osutataks abi enesetapu läbiviimiseks.

Riikides, kus abistatud suitsiid on seadustatud, osutavad seda enamasti meditsiiniasutused. Protsessi läbiviimiseks kasutatakse enamasti tablette või vesilahust, mille soovija peab alla neelama. Kuna aga organismi elutegevuse lõppu põhjustavad ained tekitavad organismi vastureaktsiooni, mis ilmneb oksendamises, siis tuleb enne seda manustada aineid, mis sellise reaktsiooni maha suruvad.

Vabasurm ilma riigibürokraatiata

Vabasurma mõiste märgib olukorda, mille puhul inimene tahab ja julgeb ise teha midagi, millega oma elu lõpetada. Selleks rakendatud meetmete valikut piirab vaid inimese fantaasia – enesetapuks on rakendatud kõikvõimalikke vahendeid, mis lämmatavad hingamise (majapidamisgaas, vesi, nöör), planeedi külgetõmme (allahüppamine kõrgusest), kokkupõrkejõud (liiklusvahendid), organismi kahjustavad (uimastavad ja mürgised) ained jne, jne.

Lisaks aktiivsele enesetapule on selleks kasutatud ka passiivseid meetmeid. Näiteks võib inimene loobub vee joomisest, toidu söömisest või ravimite manustamisest ja põhjustab seeläbi organismi tegevuse lõppemise.

Kõigi nende meetmete puhul on probleem selles, et inimkeha, nagu ka iga loom, võitleb oma ellujäämise eest lõpuni, s.t kui isiksusliku teadvuse kontroll keha üle kaob, siis püüab keha päästa mida annab päästa, s.t alustab vastutegevust. Praktikas tähendab see, et pähetõmmatud kott lükatakse eemale, allaneelatud mürk oksendatakse välja ja uppuv keha püüab iga hinna eest pääseda pinnale, et saada hapnikku. Vaid fataalsed kokkupõrked ja relvad tagavad lõpliku tulemuse. Seega enesetapp õnnestub vaid siis, kui inimene suudab oma isiksusliku vaimujõuga kontrollida keha ja maha suruda selle vastureaktsioonid nii kaua, et keha kaotab tegevusvõime.

Kui inimene on otsustanud valida vabasurma, ükskõik millisel põhjusel ja millises vanuses, siis ei saa seda keegi lõplikult takistada. Samas võib suitsiidi katse kahjustada pöördumatult inimese enda keha või teisi, keda see tabab või kelles see psüühilise trauma tekitab. Lisaks on poliitikute ja ametnike suhtumine vabasurma ning ka avalikkuse üldine hoiak muutnud isegi loomulikust surmast rääkimise ühiskondlikuks tabuks, mistõttu on ka vabasurma teema demoniseeritud.

Vabasurm saab siiski olla humaanne ja inimsõbralik või koguni armastuse akt, kui see lähtub inimese enda vabast tahtest olukorras, kus tema elutee on ammendumas kas tema keha füüsilise lagunemise või vaimse olemuse hävimise tõttu. Kui inimene on otsustanud oma elu ise lõpetada ja ei pöördu ühegi ametniku poole sellise teenuse saamise sooviga, siis ei ole kodanike suveräänsust tunnustavale, vabale riigile kohane seda seadusandlikul tasandil sätestada – tegelikult polegi see võimalik eelnimetatud põhjustel.

Kui Eesti on tõepoolest vaba riik, mis tunnustab oma kodanike enesemääramise õigust, siis saab selle ühiskond lähtuda Šveitsi eeskujust ja vaikimisi tunnustada vabasurma abistamise õigust.

lmselt ei saa ka kellelgi olla kahtlust inimese soovi tegelikus olemasolus ja tema tervemõistuslikkuses, kui ta enne vabasurma minemist:

  • Koostab notariaalselt kinnitatud testamendi;
  • Allkirjastab notari juures oma soovi, lõpetada enda elutee;
  • Kutsub kokku kõik oma lähedased ja sõbrad ning selgitab neile oma kavandatava teo põhjust;
  • Palub andestust nendelt, kellele ta oma eelneva elu ja tegemiste käigus on haiget teinud;
  • Kasutab ise suitsiidi teostamiseks sobivaid vahendeid nii, et selle juures kedagi ei ole.

Viimane nõue tuleneb Karistusseadustikust, mis sätestab kuni kolme aastase vangistuse inimesele, kes ei takistanud inimest suremast, tema juures olles. Kui surmani viiv tegevus salvestatakse videona ja sellel on selgelt näha, et teda selles keegi ei abistanud, siis ei peaks ühelgi ametnikul olema põhjust süüdistada kedagi teist inimese surmas. 

*   *   *

Seejuures ei saa välistada võimalust, et oma elu lõpetada soovivad isikud tellivad Hollandist Sarco kapsli (vt juuresolevat pilti) või ostavad poest või võrgust enesele ohtlikus keskkonnas töötamiseks mõeldud, kogu nägu katva respiraatori ja ühendavad selle gaasiballooniga, kasutades selleks ära näiteks hapnikumaskiga kaasasolevat voolikut. Põhimõtteliselt saab kasutada ka lihtsat hapnikumaski, kuid siis tuleb sulgeda selle külgedel olevad avad ning kasutada seda kõhuli olles, et hapnik kõrvalt ligi ei pääseks.

Protsessis kasutamiseks sobib puhas heelium või lämmastik, halvemal juhul saab kasutada ka naerugaasi. Inimene teeb tavaliselt 14 hingetõmmet minutis ning kopse läbib selle aja jooksul u. 8 l õhku. Hapnikuta gaasi kasutamisel kaob teadvus u 5 minuti jooksul ja organism lõpetab tegevuse 10. minuti jooksul.

Kuna balloonis on gaas suure surve all, siis on vaja veel gaasireduktorit, mis alandab rõhku ja võimaldab reguleerida gaasivoolu nii, et see voolaks sobivalt maski sobiva survega hapnikuvaba keskkonna tekitamiseks. Gaasi pealevoolu tuleb siiski hoida sellises rõhus, et see ei saa enneaegselt otsa

*   *   *

Kui Eesti tahab tõepoolest olla Vaba Riik ja selle ametnikud on valmis tunnustama kodanike enesemääramise õigust, siis tuleks tunnustada kodanike enesemääramise õigus, mis hõlmab muuhulgas õigust surra väärikalt siis, kui vanur seda ise õigeks peab. MTÜ Kodanik on andnud oma panuse selle saavutamiseks, kuid edasine sõltub riigivõimu kandjatest ning sellest, kas kodanikud on valmis organiseeruma oma õiguste kinnistamiseks.