Enesemääramise õigus
MTÜ Kodanik esindab maailmavaadet, mille järgi iga inimene on suverään ning tal on võõrandamatu enesemääramise õigus ja vabadus ise otsustada, kuidas ta elab ja mida ta teeb talle kuuluva omandiga. See õigus hõlmab ka inimese keha, mis on tema kõige olulisem vara.
Kuid vabadusega kaasneb vastutus – kodanik peab ise langetama oma otsused ja need teostama või kandma seda, mida elu talle pakub, kui ta ei suuda või ei julge ise otsustada.
Kui kodanik tunneb, et tema füüsilised või vaimsed võimed on ammendumas, tulevikus terendavad vaid kannatused ning ta ei soovi olla koormaks iseendale ega teistele, siis on tal võõrandamatu õigus lõpetada oma elutee selles maailmas ja lahkuda.
See, kas Vabariik ja tema inimesed on vabad, ilmneb kõige selgemalt inimese õiguses ise otsustada, millal ja kuidas ta elust lahkub. Kuna aga enamik katseid ise elu lõpetada ebaõnnestuvad või kaasnevad nendega suured kannatused, siis on humaanne pakkuda suitsiidi teha soovijale abi, teda nii nõustades kui ka vajaduse korral abivahendeid kättesaadavaks tehes.
MTÜ Kodanik kohtulahend
MTÜ Kodanik on asutatud kodanikuühiskonna edendamiseks ja kodanike isikuvabaduse kaitseks. Inimene on isiklikult vaba vaid siis, kui tal on võõrandamatu õigus ise otsustada kahe kõige olulisema asja üle: kuidas ta elab ja millal ta sureb.
MTÜ Kodanik analüüsis põhjalikult Eesti Vabariigi õiguskorda ning jõudis järeldusele, et Eesti seadused ei piira oma kodanike enesemääramise õigust lõpetada põhjendatud vajadusel oma elutee. Seda arusaama kinnitas lõplikult Riigikohtu Kriminaalkolleegiumi 6. mai 2025. aasta kohtuotsus asjas nr 1-23-5985. Riigikohus tühistas Riigiprokuratuuri algatatud menetluse, millega püüti MTÜ tegevust juriidilise akrobaatika abil kuriteoks lavastada, ning kinnitas, et Eestis puudub seadusandlik alus abistatud suitsiidi teenuse keelamiseks ja selle pakkujate karistamiseks.
MTÜ Kodaniku juhtum (mis sarnaneb reaalses elus Eestis aset leidnud MTÜ Elulõpualgatus ja sarnaste pretsedentidega) toob esile sügava konflikti formaalse õigusriigi ja ametnikkonna suva vahel. MTÜ ja selle toetajate kriitika koondub järgmistele punktidele:
- Nullum crimen sine lege (ilma seaduseta pole kuritegu) rikkumine: Eesti Vabariigi Põhiseaduse § 23 sätestab, et kedagi ei tohi süüdi mõista teo eest, mida seadus ei tunnista kuriteoks. Kuna Riigikogu pole suitsiidi abistamist seadusega keelanud, on alamastme kohtute varasemad süüdimõistvad katsed olnud õiguslik omavoli. Kohtud püüdsid liigitada nõustamist ja vahendite laenutamist “tapmisele kaasaaitamiseks”, ignoreerides fakti, et täideviija tegu (enesetapp) ise ei ole Eestis õigusvastane ega karistatav.
- Karistuspopulism vs. inimväärikus: Kohtusüsteem kippus kaitsma ametkondlikke huve, mitte kannatava inimese põhiõigusi. Selle asemel, et tunnustada inimese keha tema enda omandina, on riigiaparaat sageli käsitlenud kodanikku kui “riigi ressurssi” või “maksumaksjaühikut”, kellel puudub õigus piinarikkast seisundist ise väärikalt väljuda.
- Sotsiaalne ebaõiglus: Keelates puhta, ohutu ja kontrollitud surmaabi (nõustamine ja vahendite kasutada andmine), sunnib riik inimesi sotsiaalselt kasutama traumeerivaid ja ühiskondlikult ohtlikke enesetapuviise (rongid, kõrgelt hüppamised, poomised). See traumeerib rongijuhte, juhuslikke möödujaid ja lähedasi, kes peavad tagajärgedega kokku puutuma. MTÜ Kodanik pakkus humaanset alternatiivi, mida riigivõim püüdis esialgu lahendada vaid repressiivaparaadi abil.
Motiiv
Abistatud suitsiidi teema tõusetus reaalsest elust: oma elutee lõpuni jõudnud eakate ja raskelt haigete kodanike küsimusest, miks nad peavad piinlema, kui vanuse või haiguse tõttu pole enam väljapääsu ja surm on vältimatu. Valitsusvõimu kandjate nõue, et inimene peab elama ja lõpuni kannatama, lähtub kitsast materialistlikust maailmavaatest.
Inimelu mõte on areng ja teadlik kohustus teha head. Vanadusnõtrus või parandamatu haigus tühistavad mõlemad, jättes järele vaid vegeteeriva keha, mis püsib elus kaaskondsete ja ühiskonna ränga majandusliku panuse tõttu. Sellisesse kehasse aheldatud inimhinge sundimine mõtte kaotanud olemisse ja valusse on lubamatu. Keegi ei peaks tundma hirmu oma vanaduse ja surma ees – alles hirmu kadumine võimaldab elada täisväärtuslikult ja nautida käesolevat hetke.
Tegevus
MTÜ Kodanik on ühinenud Ülemaailmse Õigus Surra Ühingute Föderatsiooniga (World Federation of Right to Die Societies) ning astub samme, et väärikas lahkumine muutuks avalikult tunnustatud õiguseks. Kui riik ei taha selleks sobivat ametlikku süsteemi luua, on MTÜ valmis abistama abivajajaid, kuniks on loodud vastavad võimalused vanadekodudes, hospiitsides või matuseteenuseid pakkuvates ettevõtetes. Igal juhul peab igaühel olema vabadus inimlikul viisil oma soov realiseerida.
Me nõustame ja abistame inimesi, kelle füüsilise või vaimse toimetuleku võimed on ammendunud, kuid kes on veel võimelised ise protsessi käivitama. Abi osutatakse neile, kes toetavad MTÜ tegevust rahalise panusega – seda raha kasutatakse ühingu avalikke eesmärke teenivate tegevuste rahastamiseks. Rahaline nõue täidab ühtlasi olulist kontrollfunktsiooni: valmidus panustada rahaliselt protsessi kinnitab, et inimese soov on kaalutletud, sügavalt veendunud ega tulene hetkelisest stressiolukorrast.
Enne surma on vaimse tasakaalu huvides ülioluline:
- Andestada oma vaenlastele ja otsida andestust neilt, kellele on haiget tehtud.
- Vormistada testament ja ametlik elu lõpu tahteavaldus.
- Jätta lähedastega hüvasti, teavitades neid oma otsusest ja säästes neid teadmatusest.
Tervise- ja sotsiaalsüsteemi ametlikud juhised ning näidised patsiendi tahteavalduse vormistamiseks on kättesaadavad Sotsiaalministeeriumi ametlikul lehel.
Suhtumine enesetappu
Kultuurilised suhtumised
Kultuuride ja ajastute suhtumine enesetappu on olnud väga erinev:
- Arktilised rahvad: Toorainete ja toidupuuduse olukorras peeti eakate või haigete vabatahtlikku lahkumist julguse ja tarkuse teoks, mis parandas noorema põlvkonna ellujäämisvõimalusi.
- Põhjala viikingid: Loomulikku vanadussurma voodis põlati. Kõrgesti austati surma lahinguväljal, mis tagas pääsu Valhallasse. Selle ilmekaks näiteks on Bråvalla lahing (ca 740. aastal), mille Taani kuningas Harald organiseeris teadlikult selleks, et mitte raugana voodis surra. Lahingust võtsid osa ka muinaseestlased.
- Jaapani samurai kultuurid: Seppuku (harakiri) oli ritualiseeritud auasi olukorras, kus sõdalase väärikuse kaotus oli vältimatu.
- Märtrisurm ja protest: Enese fanaatilist ohverdamist (nt enesepõletamist) on kasutatud poliitilise või usulise protesti vahendina. Albilaste sõdade käigus (1209–1229) valisid paljud katarid pigem tulesurma kui alistumise.
- Imperiaalsed ja monoteistlikud kultuurid: Tugeva keskvõimuga riigid ja dogmaatilised usundid muutsid enesetapu rangelt keelatuks, sest riik ja kirik vajasid maksumaksjaid ning sõdureid. Islam peab enesetappu Allahi solvanguks ja tänapäeval usulises mõttes rängaks patuks. Katoliiklus tõlgendas seda käsu “Ära tapa” rikkumisena – enesetapjate laipu ei lubatud matta pühitsetud mulda. Justinianuse koodeksist lähtuv õigeusk seevastu enesetappu riiklikult otseselt ei keelanud, kui see ei kahjustanud riigi majandushuve.
Kuni 17. sajandini kasutusel olnud neutraalne mõiste “enesesurm” asendus hukkamõistva mõistega “enesetapp” koos territoriaalriikide tekke ja nende valitsejate repressioonide karmistumisega. Prantsusmaa 1670. aasta kriminaalmääruse järgi lohistati enesetapja laipa näoga allapoole mööda tänavaid ja visati prügimäele, tema vara aga konfiskeeriti. Teatud riikides rakendati surnukehadele isegi tagantjärele poomist.
Filosoofiline pööre algas valgustusajastul. Šoti filosoof David Hume (1777) märkis, et kui enesetapp ei kahjusta kedagi teist ja see on inimesele endale potentsiaalselt kasulik, siis on see täiesti õiguspärane. 20. sajandi keskel algas dekriminaliseerimise laine (Inglismaal 1961, Iirimaal 1993). Tänapäeva Euroopas ei käsitleta enesetapukatset kuskil kuriteona ning 21. sajandi kohtupraktika on liigutanud otsuse oma elu lõpu üle selgelt põhiõiguste ja isikliku autonoomia kategooriasse.
Eesti esimesel iseseisvusperioodil ei karistanud seadus enesetappu ennast, küll aga sätestas Kriminaalseadustiku § 428 kuni kolmeaastase vangistuse enesetapuvahendi kättetoimetajale ning kuni kaheksa-aastase sunnitöö alla 20-aastase noore enesetapule ahvatlemise eest.
Enesetapusoovi põhjused
Urantia raamatu ja Rudolf Steineri vaimuteaduslike käsitluste kohaselt on inimene pikaajalise kosmilise arengu otsustavas faasis. Inimese hing ja vaimne olemus on surutud kitsasse materiaalsesse kehasse, milles ta peab õppima tegutsema nii, et ta tuleks toime teda ümbritsevas sootsiumis, s.t suhetes teiste inimestega. Toimetulekuks on talle annetatud isiksuslik olemus ja vaba tahe. Tulemus määrab tema tulevased võimalused järgmistes kehastumistes.
Tänapäeva postmodernne elukeskkond, kus domineerib õiguspositivism ja kapitalistlik majandusmudel oma võlarahasüsteemiga, tekitab sageli tehislikku ressursside nappust ja võimendab varanduslikku kihistumist. Avalik meedia õhutab tihti egoismi ja sotsiaalmeedia vaenulikkust, mis võib murendada ühiskondlikku koostöövõimet ja sallivust.
Sellises tapval konkurentsil põhinevas keskkonnas võib kergesti tekkida soov elust lahkuda, kusjuures eristuvad kaks peamist rühma:
- Noored ja täiskasvanud: Lahkumissoovi põhjuseks on sageli koolikiusamine, küberkiusamine, seksuaalne kuritarvitamine, majanduslik võlaorjus või suutmatus kanda ühiskondlikke ootusi. Vaimses plaanis vaadeldakse seda mõnikord kui põgenemist õppetundide eest, mille täitmine maapealses elus pooleli jäi.
- Vanurid ja raskelt haiged: Nende motiiviks on soov põgeneda vaesusest, üksindusest ja mõttetust eksistentsist lagunevas kehas. Kui materialistlik meditsiin ja ärihuvidest juhinduvad hooldekodud püüavad vanurit vägisi elus hoida pelgalt majandusliku kasu eesmärgil, on inimesel eetiline moraalne õigus see ring katkestada. Universumi alusidee on armastus ja soov teha teisele head – seega on suveräänsel, mina-teadvusega olendil vaba tahe otsustada, millal tema füüsiline keha on oma ülesande täitnud.
Vaimumaailma reaktsioon enesetapule
Vastupidiselt materialistlikule müüdile, et surmale järgneb olematus, näitavad ulatuslikud surmalähedaste kogemuste (ingl NDE) uuringud ning vaimuteaduslikud allikad, et inimteadvus ja identiteet ei hävine füüsilise keha surmaga. Seda on käsitlenud dr Raymond Moody, dr Sam Parnia (kes kasutas andmete süstematiseerimiseks ka tehisintellekti abi) ning hüpnoterapeut Michael Newton.
Surmajärgne kogemus vaimuilmas sõltub aga otseselt lahkumise põhjustest, vanusest ja täitmata kohustustest:
- Noored inimesed: Kui enesetapu sooritab noor inimene, loobub ta teadlikult oma maise potentsiaali realiseerimisest ja talle määratud õppetundidest. Vaimses maailmas tähendab see, et järgmisel taaskehastumisel need ülesanded ja katsumused võivad kordistuda. (Erandiks on Steineri kohaselt sõdades või globaalsetes katastroofides traagiliselt hukkunud noored hinged, kes taaskehastuvad kiiresti ja kelle mõjul rahva vaimne loovus sõja järel suureneb).
- Kohustustega täiskasvanud: Kui inimene põgeneb enesetapu kaudu eluraskuste ja perekondlike kohustuste eest, kirjeldatakse tema seisundit vaimuilmas keerulisena. Esiteks kogeb ta teispoolsuses siia jäänud temast sõltunud lähedaste kannatusi ja teiseks on ta seal täielikus isolatsioonis, s.t isekeskis oma mõtetega, saamata mingit abi väljastpoolt.
- Kehalised naudingusõltlased: Rudolf Steiner viitab oma loengutes, et kui inimene on maises elus olnud tugevalt orienteeritud vaid materiaalsetele ja kehalistele naudingutele (söök, jook, võim, seks), võib järsk enesetapp põhjustada hingelisi vaevu, kuna hing ihkab kehalisi aistinguid, kuid füüsilise keha puudumise tõttu on võimatu neid rahuldada.
- Eakad ja parandamatult haiged: Nende puhul on olukord fundamentaalselt erinev. Kui füüsiline keha on oma loomuliku ressursi ammendanud, laguneb ega suuda enam hingele arengut pakkuda ning inimesel puuduvad otsesed ülalpidamiskohustused teiste ees, tähendab vabasurm teadlikku ja valutut lahkumist mateeria ahelatest. Selline samm ei kahjusta hinge arenguteed uutes kehastustes ega too kaasa vaimseid sanktsioone.
Mis juhtub peale enesetappu
Meie hulgas on inimesi, kes on saanud surmalähedasi kogemusi ning neid on omakorda kogunud ja analüüsinud mitmed nimekad teadlased erinevatest valdkondadest. Neist ilmselt tuntuimad on Raymond A Moody – tunnustatud psühholoog ja arst ning filosoofia doktor kirjeldab oma raamatutes nii enda isiklikku kogemust kui ka teadustöö raames kogutud andmete analüüsi tulemusi.
Sam Parnia – tunnustatud kirurg ja teadlane, kirjeldab oma teoses „Teadlik surmaseisund“ nii uusimate teadusuuringute tulemusi aju surmajärgse toimimise osas kui ka tema enda ja ta kolleegide poolt kogutud surmalähedases olukorras olnud inimeste kogemusi, mida ta analüüsis põhjalikult, s.h ka tehisintellekti abil.
Kõige põhjalikuma käsitluse sellest, mis juhtub surmajärgsel nn eludevahelisel perioodil, on esitanud maailmakuulus hüpnoterapeut Michael Newton, kes kasutades aegregressiooni tehnikat, uinutas päevateadvuse ning suutis seeläbi saada ühenduse inimese ala- ja üliteadvusega.
Eludevahelisel perioodil toimuvast on palju loenguid andnud ka Rudolf Steiner, kelle loengud on kõik loetavad tema arhiivilehel, s.h ka eesti keelses tõlkes, kui lugeja oma veebilehe tõlkeprogrammile sätestab.
Eestikeelsete raamatute loetelu leiate lehelt: Raamatud
* * *
Lõike Sam Parnia raamatust
Sam Parnia raamatus „Teadlik surmaseisund: uus teaduslik uuring, mis muudab seda, kuidas me elu ja surma mõistame“ on esitatud üks tähelepanuväärne surmalähedane kogemus, mida siinkohal kordame:
Üks meie tunnistus tuli raamatupidajalt, kellel oli naine ja kolm last ning kelle abielu oli lagunemas. Ta selgitas, et hirm ning enesehaletsus matsid ta endasse, temast sai alkohoolik ja see oli loomulikult ta abielu täielikult rikkunud. Ühel õhtul otsustas ta oma kannatused lõpetada ja erinevate unerohtude ja alkoholiga oma elu lõpetada.
Ta kirjeldas, kuidas „ma tundsin end väga kiiresti läbi tunneli liikumas. Ma nägin tunneli lõpus valgust ja mõtlesin, kas ma sinna lähengi. Ma ei teadnud tol hetkel, kas ma olin elus või surnud, aga ma mäletan, et vaatasin enda poole tagasi sinna, kus ma köögi põrandal lamasin ja ma olin seal täielikus teadmatuses sellest teisest endast, mis näis millegi poole suunduvat. Ma mõtlesin: „Kas see ongi surm?“ „Ei!“ tuli kuskilt vastus?
Ta jätkas selgitamist: „Ma jahmusin, kui nägin uskumatult ilusat olendit, kes kiirgas suurt armastust, kaastunnet ja soojust… Ma kõhklesin, kas midagi öelda ja siis ma sain aru, et see uskumatu valgusolend luges mu mõtteid. „Ei!“ kordas ta uuesti. “Surm pole selline. Tule, ma näitan sulle? Ma mäletan, et ma hõljusin temaga mingi augu kohal, mis sisaldas väga masendavat pilti maastikust, kus polnud ilu ega elu, kus inimesed kõndisid masendunud ja allaheitlikus olekus ringi norgus peade ja longus õlgadega? See on nii suureks kontrastiks erinevate valgusolenditega, kaasa arvatud õnnelike pereliikmetega, keda teised inimesed on seni kirjeldanud, keda nad oma kogemuse ajal kohtasid. Ta jätkas selgitamist: „Nad hoidsid pead maas, vaatasid oma jalgu ja ekslesid sihitult ringi, aeg-ajalt üksteisega kokku põrgates, kuid nad kõndisid edasi. Jube oli mõelda, et mind heidetakse nende segaduses eksinud hingede sekka, kuid näis, et see hääl mõistis mu hirmu ja rahustas mind järgmiste sõnadega: “See on su enda loodud põrgu. Lõpuks pead sa Maale tagasi minema ja uuesti silmitsi seisma samade raskustega, mis selle eluaja jooksul. Seni oled sa nende eksinud ja segaduses hingedega. Enesetapp pole väljapääs.”
Ta ütles: “[Siis] näidati mulle mu elu panoraamvaates. Viimased viis aastat, mida koormas alkoholi kuritarvitamine, olid kõige valusamad asjad, kõige valusamad mälestused?
Hiljem selgitas ta, et kogemuse ajal näidati talle tagajärgi, mis juhtuvad, kui ta jätkab joomisega ja eriti siis, kui ta surema peaks. Ka talle näidati oma tulevikku. Ta nägi, et ta naine ei saaks lastega hakkama ja lapsed satuksid lastekodusse ning lõpuks rikuksid ka nemad oma elu alkoholiga. Ta jätkas: “See oli nagu kõrvakiil. Tohutu reaalsuskontroll. Ma nägin, et kui ma end kokku võtan ja hakkan käituma nagu vastutustundlik isa ning eeskuju, siis kasvavad kõik kolm last õnnelikeks ja produktiivseteks inimesteks. See ei tähendanud, et nad oleksid vabad igapäevaelu raskustest, aga neil oleks ilma mõnuaineid tarvitamata võimalus ise endale teed luua…“
Surmas saavad inimesed aru, et nad ei saa enesetapu läbi end vabastada asjadest, mis panid neid kannatama, sest nende teadvus ja isiksus ei hävine. Nad saavad teada, et mis tahes eluraskustega nad ka silmitsi seisnud olid ja olgu need olnud nii rasked kui tahes, nendest pole tegelikult pääsu. Teisisõnu, isegi kui nad sooritavad enesetapu, siis nende valu ja raskus, mille nad ületama pidid, ei kao.
* * *
Seega kui enesetapu sooritab täiskasvanud inimene, kellel lasuvad kohustused lähedaste ees, kuid ei suuda enam neid kanda ja soovib seeläbi nendest vabaneda, siis tema saatus on karm. Siinkohal tasub meenutada, et nii nimetatud autorid kui ka Steiner rõhutavad oma teostes, et määrav tähtsus on sellel, mida inimene oma tegudega teistele põhjustab, kuna peale surma kogeb ta oma elu tagurpidi läbi käies võimendatult seda valu ja meelehärmi aga ka rõõmu, mida teised inimesed kogesid tema tegude mõjul. Lisaks peab ta seda kõike kogema veel oma järgmises elus ise ja omas uues kehastumises.
* * *
Vanuri ning parandamatut haigust põdeva inimese puhul on olukord taas erinev. Rudolf Steiner on oma „Vaimse elu väravate“ loengutsüklis kirjeldanud põhjalikult inimelu erinevaid aspekte. Selles toob ta välja veel ühe olulise teguri, mida enesetappu planeeriv inimene peab arvestama. Nimelt on inimese surematu hing tema maise elu ajal tugevalt seotud füüsilise kehaga, sest vaid läbi selle saab ta kogeda ja nautida materiaalsest elukeskkonnast tulenevat ning teostada ennast. Kui inimene, kes on sõltuvuses keha kaudu saadavatest naudingutest (toidud, joogid, võim, seks jms), teeb mingil põhjusel enesetapu, siis kogeb ta tõepoolest „põrgupiinu“, sest hing nõuab tunnet, mida ta füüsilise keha puudumise tõttu enam pole võimeline kogeda.
Just seetõttu saab enesetapu abistamist pakkuda vaid nendele vanuritele või ravimatut haigust põdevatele inimestele, kelle füüsiline keha on ammendamas oma toimimisevõimet ning kellel pole enam kohustusi teiste inimeste suhtes, sest tema vanemad on juba surnud ja lapsed kasvanud nii suureks, et peavad ise enese toimetuleku eest vastutama. Kuid ka selles olukorras peab inimene teadvustama, mida tema poolt astutav samm tähendab ning milline mõju sellel on temale enesele. Seetõttu ongi oluline, et enesetapu abistamist pakutakse vaid nendele, kellele on jäänud vaid kannatused ning kellele füüsiline keha ei suuda enam midagi pakkuda ning seeläbi tema hinge siduda. Sellises olukorras tähendab enesetapp vabanemist mateeria sidemetest ning see sündmus ei kahjusta ei teda ennast, ega ka neid kes on teda selles protsessis abistanud.
Meenutame veel, et isiksuslikule inimesele on antud nii vaba tahe kui ka meelevald ning Universumi alusidee on Armastus – s.t soov teha teisele head. Seega on igal mina-teadvusega inimesel, kes tahab ja suudab oma elu ise juhtida ning vaimselt oma keha tegevusi kontrollida, õigus lõpetada enda elu selles füüsilises kehas … kui ta on selleks teadlikult võimeline. Kui ta suudab sellega hakkama saada, siis puudub põhjus arvata, et see kahjustaks kuidagi tema arenguteed uutes kehastustes. Vabariigis, mille kodanikud on suverääse enesemääramise õigusega, ei saa seda ka riigivõimu esindavad ametnikud takistada.
Materialistide väide, et „elu on ainukordne ja lõpmatult väärtuslik“ ning seetõttu peab igaüks ootama oma loomulikku surma ja ära kannatama selle, mida ta enne seda kogeb, on nende arvamus ja loomulik on neil õigus oma tee sellisel viisil lõpuni käia. Kuid kui inimesed, kellel on võim teis(t)e üle võtavad oma kaaskondsetelt õiguse surra ning põhjustavad sellega neile täiendavaid, mõnikord aastaid kestvaid kannatusi, siis võiksid nad juurelda selle, üle mida nad ise kogevad enda surma järel, kui kõigis nendes surmajärgset kirjeldavatel allikatel peaks olema siiski õigus! Tundub siiski, et vanuri enesetapu keelamise põhjuseid tuleks otsida sadistlikust võimujanust või ärihuvist, teenida puhast raha vanurite hoolekande pealt.
Siinkohal saab igaüks ise edasi juurelda, mida tähendab enesetapp, millal on selle takistamine humaanne tegu ja millal tehakse enesetapja abistamisega head nii temale kui ka enesele.
Mida tähendab enesetapp
Väärika lahkumise praktika jaguneb kolmeks juriidiliseks ja filosoofiliseks viisiks:
Eutanaasia (aktiivne halastussurm)
Märgib olukorda, kus inimene delegeerib surmava akti täideviimise kellelegi teisele (tavaliselt meditsiinitöötajale, kes teeb surmava süsti). See mudel on omane hoolekanderiigile – ühiskonnale, kus indiviidid on harjunud andma otsustusõiguse ja vastutuse oma keha üle riigile. Pragmaatilisest vaatepunktist on riigid sunnitud eutanaasiat seadustama siis, kui töövõimetute ja vegeteerivate inimeste hulk ületab ühiskonna majandusliku kandevõime.
Institutsionaalne abistatud suitsiid
Inimene pöördub ametliku taotlusega haigla, spetsiaalse kliiniku või ametiasutuse poole, et talle väljastataks surmavad vahendid (tavaliselt suukaudsed barbituraadid), mille ta ise manustab. Kuna organism püüab mürke välja tõrjuda, kombineeritakse seda rangete eelravimitega. See mudel loob massiivse riikliku bürokraatia, arstlikud komisjonid ja juriidilised filtrid, mis Belgia ja Hollandi näitel on tekitanud ränki eetilisi konflikte arstide ja haiglate vahel.
Vabasurm ilma riigibürokraatiata
See põhineb loomuõigusel ja indiviidi täielikul suveräänsusel. Inimene ei vaja oma eksistentsiaalsele otsusele ametniku luba ega pitsatit. Vabasurm on humaanne armastuse akt, kui see viiakse läbi teadlikult, puhtalt ja teisi traumeerimata. Eesti laadses vabas riigis, kus Riigikohus on kinnitanud abistatud suitsiidi karistamatust, saab ühiskond vaikimisi asuda järgmina Šveitsi mudeli vabamaid aspekte: tunnustada inimese autonoomiat ilma liigse riikliku sekkumiseta.
* * *
Kõige lihtsam, elegantsem ja ökoloogilisem viis oma elutee lõpetmiseks on see, kui tellitakse Hollandist spetsiaalselt selleks projekteeritud ja ehitatud Sarco kapsel (juuresoleval pildil). Kapsel valmistatakse 3D printeriga tellija mõõtude ja soovide järgi, looduses lagunevast materjalist. See on omamoodi sõiduk, millega inimene asub igavikulisele teele läbi universumi. Kapsel on varustatud inertgaasi sisaldava gaasiballooniga ja käivitusnupuga, mille saab sisse lülitada vaid seestpoolt, peale kaane sulgemist. Kapsel on projekteeritud niii, et selles surnud inimese saab matta koos sellega, teda sellest välja võtmata.
lmselt ei saa ka kellelgi olla kahtlust inimese soovi tegelikus olemasolus ja tema tervemõistuslikkuses, kui ta enne vabasurma minemist:
- Koostab notariaalselt kinnitatud testamendi;
- Allkirjastab notari juures oma soovi, lõpetada enda elutee;
- Kutsub kokku kõik oma lähedased ja sõbrad ning selgitab neile oma kavandatava teo põhjust;
- Palub andestust nendelt, kellele ta oma eelneva elu ja tegemiste käigus on haiget teinud;
- Kasutab ise suitsiidi teostamiseks sobivaid vahendeid nii, et selle juures kedagi ei ole.
Märkus kriminaalõigusliku kaitse kohta:
Eesti Karistusseadustik näeb ette kriminaalkaristuse (rahatrahv või kuni 3 aastat vangistust) isikule, kes viibib abitus seisundis oleva inimese juures ega anna talle päästvat abi (KarS § 126). Selleks, et vabasurma valinud inimese lähedasi või nõustajaid ei saaks alusetult süüdistada kuriteos või abi andmata jätmises, peab füüsiline protsess toimuma nii, et inimene viibib ruumis üksi.
Protsessist on tungivalt soovitatav teha katkematu videosalvestus, milles on selgelt näha maski täiesti iseseisev pähepanek ja reduktori avamine ilma ühegi kõrvalise isiku füüsilise sekkumiseta. See tõestab üheselt, et tegemist oli isiku vaba tahte ja täielikult autonoomse teoga, välistades kriminaalmenetluse lähedaste vastu.
Tehnilised ja humaansed aspektid vabasurma teostamisel
Suurim probleem klassikaliste, abistamata enesetapumeetodite (poomine, ette- või allahüppamine, mürkide jm kahjustavate ainete tarvitamine) puhul on see, et inimkeha kui bioloogiline organism võitleb ellujäämise eest viimase hetkeni. Kui teadvuse kontroll keha üle hetkeks nõrgeneb, käivituvad keha autonoomsed päästereaktsioonid. Sellised ebaõnnestunud katsed põhjustavad ränki füüsilisi traumasid. Sõidukite ette hüppamine või avalikud enesetapud tekitavad lisaks sügava psühholoogilise trauma täiesti süütutele kõrvalistele isikutele (rongijuhid, päästjad, möödujad).
Humaanses ja juriidiliselt legaalses vabasurmas kasutatakse tehnoloogiaid, mis ei tekita kehas lämbumispaanikat (sest organism registreerib lämbumist süsihappegaasi retseptorite, mitte otseselt hapnikupuuduse kaudu):
- Inertgaasid: Nende sissehingamisel asendub hapnik kopsudes märkamatult gaasiga, mida inimene niigi pidevalt sisse hingab (lämmastikku on sissehingatavas õhus 78%, muid inertgaase alla 1%). Inimese tavapärase hingamissageduse juures (ca 14 korda minutis, läbib keha u 8 liitrit õhku) kaob teadvus vähima valuta või õhupuudustundeta umbes 5 minuti jooksul ning bioloogiline elutegevus lakkab täielikult maksimaalselt 20 minuti pärast.
- Tehniline varustus: Iseseisvalt viiakse see läbi, kasutades spetsiaalset kogu nägu katvat tööstuslikku respiraatorit või modifitseeritud ujumismaski, mis on tihedalt ühendatud gaasiballooniga. Kuna balloonis on gaas kõrge rõhu all, on stabiilse ja ohutu hapnikuvaba keskkonna loomiseks vajalik gaasireduktor, mis alandab survet ja hoiab gaasivoolu ühtlasena, tagades teadvuse kadumise enne gaasi enneaegset otsalõppemist.
