Kokkuvõttes võib väita, et kui enesetapu sooritab noor inimene, siis loobub ta oma potentsiaali kasutamisest ja elukatsumustest saadavatest kogemustest, mistõttu oma järgmisel kehastumisel need vastavalt kasvavad ja võivad osutuda raskemini läbitavateks. Samas on Steiner oma I maailmasõja aegsetes loengutes märkinud, et noorelt hukkunud inimesed taaskehastuvad kiiresti ja nende eneseteostuse võime kordistub. Väidetatavalt on just seetõttu sõdade järel rahvad, kes on suutnud säilitada oma vabaduse ja iseotsustamise õiguse, teinud uskumatuid arenguhüppeid.

*    *    *

Kui enesetapu sooritab täiskasvanud inimene, kellel lasuvad kohustused lähedaste ees, kuid ei suuda enam neid kanda ja soovib seeläbi nendest vabaneda, siis tema saatus on karm. Siinkohal tasub meenutada, et nii nimetatud autorid kui ka Steiner rõhutavad oma teostes, et määrav tähtsus on sellel, mida inimene oma tegudega teistele põhjustab, kuna peale surma kogeb ta oma elu tagurpidi läbi käies võimendatult seda valu ja meelehärmi aga ka rõõmu, mida teised inimesed kogesid tema tegude mõjul. Lisaks peab ta seda kõike kogema veel oma järgmises elus ise ja omas uues kehastumises.

Sam Parnia raamatus „Teadlik surmaseisund:  uus teaduslik uuring, mis muudab seda, kuidas me elu ja surma mõistame“ on esitatud üks tähelepanuväärne surmalähedane kogemus, mida siinkohal kordame:

Üks meie tunnistus tuli raamatupidajalt, kellel oli naine ja kolm last ning kelle abielu oli lagunemas. Ta selgitas, et hirm ning enesehaletsus matsid ta endasse, temast sai alkohoolik ja see oli loomulikult ta abielu täielikult rikkunud. Ühel õhtul otsustas ta oma kannatused lõpetada ja erinevate unerohtude ja alkoholiga oma elu lõpetada.

Ta kirjeldas, kuidas „ma tundsin end väga kiiresti läbi tunneli liikumas. Ma nägin tunneli lõpus valgust ja mõtlesin, kas ma sinna lähengi. Ma ei teadnud tol hetkel, kas ma olin elus või surnud, aga ma mäletan, et vaatasin enda poole tagasi sinna, kus ma köögi põrandal lamasin ja ma olin seal täielikus teadmatuses sellest teisest endast, mis näis millegi poole suunduvat. Ma mõtlesin: „Kas see ongi surm?“ „Ei!“ tuli kuskilt vastus?

Ta jätkas selgitamist: „Ma jahmusin, kui nägin uskumatult ilusat olendit, kes kiirgas suurt armastust, kaastunnet ja soojust… Ma kõhklesin, kas midagi öelda ja siis ma sain aru, et see uskumatu valgusolend luges mu mõtteid. „Ei!“ kordas ta uuesti. “Surm pole selline. Tule, ma näitan sulle? Ma mäletan, et ma hõljusin temaga mingi augu kohal, mis sisaldas väga masendavat pilti maastikust, kus polnud ilu ega elu, kus inimesed kõndisid masendunud ja allaheitlikus olekus ringi norgus peade ja longus õlgadega? See on nii suureks kontrastiks erinevate valgusolenditega, kaasa arvatud õnnelike pereliikmetega, keda teised inimesed on seni kirjeldanud, keda nad oma kogemuse ajal kohtasid. Ta jätkas selgitamist: „Nad hoidsid pead maas, vaatasid oma jalgu ja ekslesid sihitult ringi, aeg-ajalt üksteisega kokku põrgates, kuid nad kõndisid edasi. Jube oli mõelda, et mind heidetakse nende segaduses eksinud hingede sekka, kuid näis, et see hääl mõistis mu hirmu ja rahustas mind järgmiste sõnadega: “See on su enda loodud põrgu. Lõpuks pead sa Maale tagasi minema ja uuesti silmitsi seisma samade raskustega, mis selle eluaja jooksul. Seni oled sa nende eksinud ja segaduses hingedega. Enesetapp pole väljapääs.”

Ta ütles: “[Siis] näidati mulle mu elu panoraamvaates. Viimased viis aastat, mida koormas alkoholi kuritarvitamine, olid kõige valusamad asjad, kõige valusamad mälestused?

Hiljem selgitas ta, et kogemuse ajal näidati talle tagajärgi, mis juhtuvad, kui ta jätkab joomisega ja eriti siis, kui ta surema peaks. Ka talle näidati oma tulevikku. Ta nägi, et ta naine ei saaks lastega hakkama ja lapsed satuksid lastekodusse ning lõpuks rikuksid ka nemad oma elu alkoholiga. Ta jätkas: “See oli nagu kõrvakiil. Tohutu reaalsuskontroll. Ma nägin, et kui ma end kokku võtan ja hakkan käituma nagu vastutustundlik isa ning eeskuju, siis kasvavad kõik kolm last õnnelikeks ja produktiivseteks inimesteks. See ei tähendanud, et nad oleksid vabad igapäevaelu raskustest, aga neil oleks ilma mõnuaineid tarvitamata võimalus ise endale teed luua…“

Surmas saavad inimesed aru, et nad ei saa enesetapu läbi end vabastada asjadest, mis panid neid kannatama, sest nende teadvus ja isiksus ei hävine. Nad saavad teada, et mis tahes eluraskustega nad ka silmitsi seisnud olid ja olgu need olnud nii rasked kui tahes, nendest pole tegelikult pääsu. Teisisõnu, isegi kui nad sooritavad enesetapu, siis nende valu ja raskus, mille nad ületama pidid, ei kao.

*   *   *

Vanuri ning parandamatut haigust põdeva inimese puhul on olukord taas erinev. Rudolf Steiner on oma „Vaimse elu väravate“ loengutsüklis kirjeldanud põhjalikult inimelu erinevaid aspekte. Selles toob ta välja veel ühe olulise teguri, mida enesetappu planeeriv inimene peab arvestama. Nimelt on inimese surematu hing tema maise elu ajal tugevalt seotud füüsilise kehaga, sest vaid läbi selle saab ta kogeda ja nautida materiaalsest elukeskkonnast tulenevat ning teostada ennast. Kui inimene, kes on sõltuvuses keha kaudu saadavatest naudingutest (toidud, joogid, võim, seks jms), teeb mingil põhjusel enesetapu, siis kogeb ta tõepoolest „põrgupiinu“, sest hing nõuab tunnet, mida ta füüsilise keha puudumise tõttu enam pole võimeline kogeda.

Just seetõttu saab enesetapu abistamist pakkuda vaid nendele vanuritele või ravimatut haigust põdevatele inimestele, kelle füüsiline keha on ammendamas oma toimimisevõimet ning kellel pole enam kohustusi teiste inimeste suhtes, sest tema vanemad on juba surnud ja lapsed kasvanud nii suureks, et peavad ise enese toimetuleku eest vastutama. Kuid ka selles olukorras peab inimene teadvustama, mida tema poolt astutav samm tähendab ning milline mõju sellel on temale enesele. Seetõttu ongi oluline, et enesetapu abistamist pakutakse vaid nendele, kellele on jäänud vaid kannatused ning kellele füüsiline keha ei suuda enam midagi pakkuda ning seeläbi tema hinge siduda. Sellises olukorras tähendab enesetapp vabanemist mateeria sidemetest ning see sündmus ei kahjusta ei teda ennast, ega ka neid kes on teda selles protsessis abistanud.

 Meenutame veel, et isiksusele on antud nii vaba tahe kui ka meelevald ning Universumi alusidee on Armastus – s.t soov teha teisele head. Seega on igal mina-teadvusega inimesel, kes tahab ja suudab oma elu ise juhtida ning vaimselt oma keha tegevusi kontrollida, õigus lõpetada enda elu selles füüsilises kehas … kui ta on selleks teadlikult võimeline. Kui ta suudab sellega hakkama saada, siis puudub põhjus arvata, et see kahjustaks kuidagi tema arenguteed uutes kehastustes. Vabariigis, mille kodanikud on suverääse enesemääramise õigusega, ei saa seda ka riigivõimu esindavad ametnikud takistada.  

Materialistide väide, et „elu on ainukordne ja lõpmatult väärtuslik“ ning seetõttu peab igaüks ootama oma loomulikku surma ja ära kannatama selle, mida ta enne seda kogeb, on nende arvamus ja loomulik on neil õigus oma tee sellisel viisil lõpuni käia. Kuid kui inimesed, kellel on võim teis(t)e üle võtavad oma kaaskondsetelt õiguse surra ning  põhjustavad sellega neile täiendavaid, mõnikord aastaid kestvaid kannatusi, siis võiksid nad juurelda selle, üle mida nad ise kogevad enda surma järel, kui kõigis nendes surmajärgset kirjeldavatel allikatel peaks olema siiski õigus! Tundub siiski, et vanuri enesetapu keelamise põhjuseid tuleks otsida sadistlikust võimujanust või ärihuvist, teenida puhast raha vanurite hoolekande pealt.

Siinkohal saab igaüks ise edasi juurelda, mida tähendab enesetapp, millal on selle takistamine humaanne tegu ja millal tehakse enesetapja abistamisega head nii temale kui ka enesele.