Sellel lehel vaatleme tänast inimkäsitlust oma mitmekesisuses ning pakkuda huvilistele võimalust, hinnata oma käitumist ja mõelda järele, kus me oleme ning milliseid inimsuhteid ja seeläbi ühiskonnakorraldust me tahaksime edendada.
Inimene maailmavaatelises käsitluses
Maailmavaateliselt eristab inimesi kõigepealt suhtumine vaimsesse dimensiooni ja alles seejärel suhtumine rikkusesse.
Monismi kontseptsioon
Monism on maailmavaade, mis tunnustab vaid ühe nägemuse (dimensiooni) olemasolu ning tuletab selle algest kogu ülejäänu olemasoleva. Monism võib olla idealistlik (s.t tuletada saab kõik Jumalast ja tema loomisaktist) või materialistlik (s.t kõik tuleneb Suurest Paugust). Monism eitab erinevate dimensioonide ja universumi mitmetasandilisuse olemasolu.
Materialistlik monism põhineb väitel, et peale mateeria pole muud substantsi. Samas pole materialismil kindlat sisu ning puudub arusaam mis seda moodustab ja kus on see lõpeb. Sellest tulenevalt saab eksisteerida vaid üks füüsiline reaalsus, mille materialistliku olemuse sõnastab meritokraatia (vt. näiteks Riik > Õigusriik > positiivne õigus). Probleem on siiski selles, et praeguste teadmiste järgi moodustab aine vähem kui 5% universumi massist.
Materialistliku maailmavaate järgi piirdub inimene järgmiste fenomenidega:
- Füüsiline keha – keeruline bioloogiline masin
- Elu – protsess, mis toimub bioloogilises masinas ja paneb selles ained liikuma.
- Surm – protsesside lõppemine bioloogilises masinas.
Dualismi kontseptsioon
Dualism on maailmavaade, mis tunnustab universumi mitmekesisust, s.t dimensioonide ning neid esindavate füüsilise mateeria erinevate vormide (aine, energia jne) ja sellest eristatud vaimse maailma olemasolu. Dualismis vastandub füüsiline maailm ja vaimsega. Viimast seavad esiplaanile immaterialism, idealism, gnostitsism, spiritualism, transendentalism jms. õpetused. Olemuslikult on küsimus selles, kumb oli enne: mina või kana? Täpsemalt – kas maailm sündis vaimse olendi mõttest ja materialiseerus või on see asi iseeneses. Idealism lähtub arusaamast, et kõige aluseks on immateriaalne mõte (idee), mis materialiseerub ja toimib Looja või inimese tahtest.
Dualistlik immaterialism ehk maailma vaimne (religioosne9 käsitlus.
Kui võtta aluseks sellised allikad, nagu on seda Antroposoofia ja Urantia raamat, siis saaks selgitdada järgmisi mõisteid nii:
Füüsiline keha – ainelise evolutsiooni käigus loodud bioloogiline masin, mis toimib füüsilises energiamaailmas.
Inimene: eneseteadvuse saavutanud arenguline hingeolend, mille füüsilisele kehale on Looja annetanud isiksusliku alge, milles peitub tema olemus ja mõttekohandaja (vaimu), mis juhendab teda tema arengus ja salvestab tema saavutused.
Hing (Hiina kultuuris: maahing) on mõiste, mis paljudes religioonides märgib jumalikku alget, mis paneb surnud aine elama (hingama). Kui elusolend sureb, siis hing (kui loov jõud) lahkub füüsilisest kehast ja see hakkab lagunema, s.t allub mateeria seadustele. Tervist võib sellises käsitluses mõista tasakaaluna loova ja lagundava (Yin-Yang) jõu vahel.
Platoni pidas hinge elementideks mõistust, vaimu (tahet) ja iha + südametunnistuse säde. Kristus lisas neile Püha Vaimu, kelle halastus kehastus meis ja tekitab soovi õigesti tegutseda, eristada õiget ja valet – see asendas kõik vanad ja uued seadused, mis tahavad piiravata ja juhtida inimest. Valgustusajastu mõtlejate arutluste käigus kadus halastus ja järele jäi omand, 19. sajandi mõtlejad kaotasid ka selle ning 20. sajandi haridus ja poliitiline propaganda muutsid hinge mõiste ja sellele mõtlemise häbiväärseks.
Mota-hing (Hiina kultuuris: õhuhing) tekib ja kasvab Urantia raamatu järgi heategudest. Heategude tegemine, nende määr ja kvaliteet on aluseks inimese võimalusele jätkata isiksusliku olendina oma arengut läbi uute kehastumiste teistel planeetidel ja vaimumaailmas, kuna mota-hing on ainus, mis kandub üle ühest elust teise.
Ego (Mina väljast-sisse töötav tegevusvorm): hõlmab sisemiselt füüsilist keha ülalt alla esimestel eluaastatel, kui laps õppib oma keha valitsema – käima jms tegema. Töötab keha teadvuseta sügavuses (alateadvuses). Juhib luud ja lihaste moodustamist ning arendab välja nende tahtekorralduse. Ülim saavutus on staatilise tasakaalu seisundi, milles olles suudab inimene ennast seistes välja puhata. Kui aga inimene on eelmises kehastuses olnud kade ja ahne, siis ilmneb see füüsilise keha puudena.
Mina (isksuslik alge, tahte allikas): siseneb lapse kehasse 3. eluaasta lõpus, kui laps on õppinud tegutsema tahtlikult ja suudab keskenduda. Mina kujundab aju eesmist osa (tahtetegevuse alus), annab tegevustele tähenduse, tunnetab vajadusi, juhib suhteid, suunab loovust ja aitab ära tunda elu ülesandeid. Tahte kujundav tegevus avaldub alateadvuse kaudu otseselt südamelihaste kokkutõmbevõimes ja selle häiretes.
Mina mõttetegevus korrastab meeles olevaid kujundeid, tahe käivitab tegevuse ja tunne tekib nende koosmõjust, andes tagasisidet tulemusest ja tagajärgedest. Selle tunde läbimõtestamine annab aluse järgmistest mõtetest tekkinud kavatsuste hindamisele (vigadest õppimise fenome).
Eluprotsessides töötav tahe juhib iga elusolendit. Emotsioonis töötav tahe tekitab soove, igatsusi, kirgi. Egos töötab tahe loob motivatsiooni, mis sunnib olendit tegutsema, kuid inimene mõõdab seda eelnevalt tundega, mida see Minas tekitab.
Kui inimene ei arenda oma Mina, siis alistub ta kõigele, mis tuleb väljast – see ilmneb spontaanse reaktsioonina igasugusele välisele impulsile. Mina-teadvuse nõrkuse korral on ta manipuleeritav ja ärakasutatav teiste inimeste poolt – kuna ta ei suuda oma huve kaitsta, siis tähendab see elu vaesuses ja viletsuses, halvemal juhul aga kuritegevuse kaudu toimetuleku hankimist.
Viis kuidas inimene reageerib mõtetele ja rakendab tahet, määrab tema iseloomu olemuse. Kui ta rakendab tahteimpulssi ja räägib tõtt, siis peetakse teda auväärseks. Kui ta räägib vaid niipalju, kui on vaja toimetulekuks, siis peetakse teda tagasihoidlikuks. Mina-teadvuse konfiguratsioon määrab tema moraalsuse ja suhted teiste inimestega.
Isiksus Urantia raamatu järgi on Looja isiklik kingitus eneseteadvuse saavutanud olendile, energiasüsteem mis on lakkamatus muutumises ja loodud olendi kogemuse ainuke muutumatu reaalsus. Isiksuslik alge ühendab kõik teised temaga seotud tegurid. Iga isiksus on algupärane ja ainulaadne, kuid tema olemus saab ilmneda vaid maises tegevuses. Universumi kontekstis on inimisiksus aegruumi vari, mille Looja annetab isiklikult eneseteadvusega arenevale olendile.
Moraal on seotud tahtega, mitte mõtlemisega! Mõtted on olendid, mis pärinevad ühest allikast, kuid inimene määrab nende olemuse (+/-) oma moraalses institutsioonis ning tulemus sõltub tema motiivist.
Moraalse või “ebamoraalse” tegevuse allikas on minateadvus, millest lähtuvad tahteimpulsid. Inimese moraalne kasvatus peab toimuma vahemikus 7-14. eluaastat – sellel eluperioodil moodustub eeterkeha rütmiline organisatsioon. Kui seda ei toimu või see tehakse valesti, siis põhjustab see haigusi vereringes ja ainevahetuses.
Inimene on moraalselt vaba, kui ta kuulab oma südametunnistust ja järgib seda, soovides teha teistele head. Ühiskond on jätkusuutlik, kui inimesed kuulavad teisi ja otsivad kompromissi erinevate huvide vahel, arvestades igaühe isiklike vajadustega. Kui inimene lähtub oma tegevuses välistest impulssidest, siis ta manipuleeritav. Kui selliste inimeste osakaal ühiskonnas kasvab, siis kaotab see oma jätkusuutlikkuse.
Moraalse orienteerumisvõime puudumine väljendub äärmuslikus tundlikkuses ja haavatavuses, sest kõike tuntakse enesekohta öelduna, kuid ei osata suhestuda sellega.
Südametunnistus (sisetunne, Mõttekohandaja) sünnib heateost ja kasvab moraalsete tahteaktide soojusest. Häbi-tunne on Mina-teadvuse esmareaktsioon negatiivsele teole, kuid kui Mina kogeb seda sisemiselt, siis avaneb südametunnistus. Urantia raamatu järgi salvestab Mõttekohandaja inimese moraalsed ja mittemoraalsed otsused ning nende mõju teistes – see teave määrab, kas inimene jätkab „elu peale elu“ või kaotab selle võimaluse.
Steiner esitas oma loengutes väite, et arenguliselt tekkis südametunnistus siis, kui inimeses asendus pilditeadvus ja vere-sideme impulss, närvi-impulssidel põhineva abstraktse mõttemaailmaga. Südametunnistust ei teki ega arene, kui inimene oma sisetunnet järjepidevalt ignoreerib, valetab ja/või teeb kurja. Südametunnistuse puudumise mõju ilmneb alles järgmises kehastumises – vaimse arengupuudena.
Urantia raamatu järgi loob Mõttekohandaja loob inimese tegudest salvestuse, mille alusel antakse ÕIGLANE hinnang sellele, kas tema mota-hing saab jätkata oma teed uutes kehastustes või kuulub hävitamisele, v.a juhul kui ta puhtast südamest kahetseb toimepandud kurjust. Isiksus on alus, mis läbi tuntakse hinge järgnevates kehastumistes.
Meel – inimorganismi mõtlev, tajuv ja tundev energeetiline mehhanism ja tegevusväli, milles hing teeb kõlbelisi otsuseid ning mõttekohandaja teadvustab saadud kogemuste tähendusi ja seostades neid tundeeluga mõtestab nende olemuse, andes sellega toimepandule vaimse tähenduse.
Teadvus ilmneb võimes tunnetada ise-ennast ja oma väliskeskkonda.
Mütoloogias kirjeldatud ühesilmaline inimene (klükoop) esindas pilditeadvust, s.t aega mil inimene elas Universumi alateadvuses ja tema elukorraldust juhtisid vaimolendid (rühmavaimud). Pilt näitas terviku, kuid sellel ei eristunud detailid ja nendevahelised vahemaad või suhteid – just seetõttu kaotas klükoop võitluse „stereopilti“ nägeva inimesega.
Vana-Kreeka tragöödiakirjanik Aischylos kirjeldab oma näidendis „Eumeniidid“ piltlikult seda üleminekut veresidemetel põhinevalt matriarhaadilt, mõtlemisvõimel põhinevale patriarhaadile. Steiner, Ken Wilber jt vaimumaailma uurijate arvetes märgib Piiblis kirjeldatud paradiisist väljaheitmine lahkumist Universumi alateadvusest ja isiksusliku arengutee alustamist materiaalses maailmas. Kuid kui Mina vaimolendina sukeldub füüsilisse kehasse, siis vajab ta enese tajumiseks ja teadvusel olekuks tundeid, mida hinge talle tagasi peegeldab. Mina maine olemus moodustub elamustest, mis ta on teadvustanud või jätnud teadvustamata.
Füüsilisest kehast (meditatsioonis või surma järel) väljudes kogeb ta teistsugust teadvust, mis on moodustunud tema olemusest – mõned kirjeldavad seda holograafilise sfäärina, mille pinnal olevad pildid peegeldavad elu jooksul toimunud sündmusi. Neisse süvenedes saab ta veelkord kogeda toimunud sündmusi elades läbi tundeid, mida ta ise koges ja teistele tekitas – seeläbi saavutab inimene täieliku eneseteadvuse. Seda võimalust on kasutatud taastavas õigluses (mitte õiguses), mille käigus kurjategijal on võimalik mõista toimepandut, seda uuesti läbi elades ja anda sellele hinnang. Sellest seisundist edasi minnes võib (enese)teadvus kaduda, sest Mina lahustub vaimses kosmoses ja koos sellega kaob ka peegelpilt.
Inimene arengulises käsitluses
Urantia raamatu järgi valiti planeet Maa eksperimentaalmaailmaks, mille arengus on lubatud tavapärasest suuremaid kõrvalekaldeid. Planeedile Maa käivitati naatriumkloriidil põhinev elumudel, elu sai alguse sobivale kehale ELUSÄDEME annetamisega. Kui elusolendite arengu käigus sündis eneseteadvusega tahteolend, kes suudab teha kõlbelisi otsuseid ja järgida moraali reegleid, siis annetas Looja sellele isiksusliku alge, mis eristab inimest loomast. Inimese edasine areng sõltus sellest, kuivõrd ta soovis, tahtis ja suutis oma isiksuslikku alget arendada, s.t õppida enda ja teiste kogemustest ja julgusest neid üksi või koos teistega rakendada. Sellest mõttest lähtudes on võimalik eristada inimesi:
Egoistlik inimene
Egoistliku või ka „tavalise inimese“ või halvustavalt pööbli tunnuseks on, et:
- tema huvid piirduvad tema enda füüsilisest kehast tulenevate vajaduste rahuldamisega;
- ta ei julge võtta riske ega soovi avastada või õppida midagi uut;
- tema hingeline areng piirdub tunnetega, mis johtuvad tema füüsisest;
- vaimne areng puudub, kuna teda ei huvita teiste inimeste vajadused ja tunded, teda ei huvita tema tegevuste mõjud teistele inimestele ja elukeskkonnale.
Kuna egoistlikud inimesed ei ole astunud isiksusliku arengu teele, siis ei saa ja ei tahagi nad millestki midagi aru saada, nad ei ole valmis midagi õppima, ega huvitatud töö tegemisest. Inimsuhetes tegutsevad nad oma keha vajadustest lähtudes, nende rahuldamiseks on nad valmis rakendama kasvõi vägivalda. Seetõttu meenutab tema tegevus rohkem looma kui inimese käitumist.
„Tavaliste inimeste“ majanduslikke raskusi kasutavad ära „suure südamega heategijad“ – reeglina poliitilised aktivistid, kes rõhuvad õnnetute rasketele oludele ja nõuavad nende kohest abistamist. Nad takistavad üldist heaolu edendavate reformide läbiviimist, nõudes esmalt „nõrgemate“ abistamist ja alles välja pakutud muutustega alustamist. Ehk rahuldades sellise inimese füüsilisi vajadusi võtame talt võimaluse ennast pingutada ja liikuda edasi isiksusliku arengu teele.
Altruistlik inimene
Altruistliku või ka areneva, heatahtliku inimese tunnuseks on:
- soov õppida ning riskida, et panna oma võimeid ja teadmisi proovile konkurentsis;
- empaatia, s.t võime tunnetada ning mõista teise inimeste tundeid ja nendest tekkivaid reaktsioone;
- kõlblus, s.t võime hinnata enda tegevust ja selle mõju teistele inimestele ja elukeskkonnale;
- moraalsus, s.t võime hinnata oma tegudest tekkivaid tagajärgi ja sellest tekkivaid vastureaktsioone ning tegutseda viisil mis teeb head kõigile.
Igasuguse arengu eelduseks on füüsilise ja/või vaimse jõu ohverdus (loe: töö ja õppimine). Inimese isiksus areneb tegevuse, s.t õnnestumiste ja ebaõnnestumiste käigus ning sellel on positiivne mõju, kui ta õpib oma vigadest.
Isiksusliku arengu tee
Isiksusliku arengu teel õpib inimene:
- teadvustama ennast kui iseseisvat inimest, kellel on eneseteostuse vabadus ja kes tahab selles elus midagi korda saata;
- vaatama ennast kõrvalt ja hindama oma tegevuse tulemuslikkust;
- teadvustama, millised on
- teiste inimeste reaktsioonid ja võimalikud vastutegevused toimepandule;
- ühiskondlikud reaktsioonid ja võimalikud vastutegevused;
- looduslikus elukeskkonnas toimuvad protsessid ja nende mõju teostustele;
- eelöeldust lähtudes saab luua nägemusi võimalikest tulevikustsenaariumitest ning valida nende hulgast pikas plaanis kõige sobivamate tagajärgedega variant;
Isiksuslikult arenev inimene saavutab sõltumatuse, kui ta suudab saavutada materiaalse ja vaimse sõltumatuse, s.t ta ei ole manipuleeritav tööandja, partei- või usujuhi poolt.
Isiksusliku arengu mõju ühiskonnale
Inimese paigutumist isiksusliku arengu teel saab väljapoolt hinnata selle järgi, mida ta peab kõige olulisemaks ja mis motiveerib tema tegevust. Selle protsessis võib eristada järgmisi etappe:
- Võimu taotlemine, s.t püüd alistada teisi inimesi oma tahtele ja panna nad tegema seda, mida ta ihaldab. Klassikaliselt saab teisi alistada:
- igapäevaseks toimetulekuks vajaliku vara (loe: kapitali ehk maa ja raha) eraomanduse ja selle kasutamistingimuste määramisega (maarent, palgatöö, raha laenamine);
- positsiooniga ühiskondlikus hierarhias või ametikohaga riiklikus institutsioonis;
- füüsilise vägivalla ja surmahirmuga;
- Suveräänsuse tunnustamine, s.t inimene loobub teiste alistamise püüdest, tunnustades nende iseolemise ja vaba otsustusõigust ning eneseteostuse vabadust ning loomulikult nõuab seda ka enesele;
- Õigluse kehtestamine, mis eeldab igaühe eneseteostuse vabadust tingimusel, et selle motiiviks on inimese sisemine soov teha teisele head.
Ühiskonna ja selle institutsioonide olemuse määrab see, millisel arengutasemel on elanikkonna määrav osa.
Ajaloolaste- ja arheoloogide uuringud ning antropoloogide tähelepanekud, mida nad on teinud kogukondlikult naturaalmajanduses elavad hõimude juures, viitavad et nende ühiskonnakorralduses domineeris kas:
- egalitaarne võrdsus materiaalsetes asjades ning konsensust taotlev arutelukultuur, milles langetati sootsiumi arengu seisukohalt olulised või lausa seda määravad otsused … või
- hierarhiline ühiskonnakorraldus ja materiaalne ebavõrdsus, kui oli olemas külluse allikas. Ebavõrdsust tasakaalustasid pillavad pidustused, mille käigus said kõik oma kõhu täis ning mille käigus võisteldi rikkust väljendava substantsi mõttetus hävitamises. Selliseid hõimud hankisid tihti vajalikku lisa sõjakäikudega naaberhõimude valdustesse.
Viimasest tüüpi hõimudest arenes välja klassiühiskond, mis jagunes isiksusliku arengu teele asunud inimestest (loe: eliit), nende toiduahelasse asunud sõdalastest ja töölistest (ladina: Oratores, Bellatores ja Laboratores) – nende suhe elanikkonnas oli vastavalt 2-3%; kuni 8% ja ülejäänud vähemalt 90%. Selline ühiskonnakorraldus oli võimalik, kui elanikkonna enamiku moodustasid nn tavalised inimesed, kelle elu ja toimetulek sõltus eliidi (era)omanduses olevast maast, s.t nad olid sisuliselt orja või maaorja seisundis.
Valgustusajastu mõjul ning industriaalsete revolutsioonide käigus kaotas maa oma senise väärtuse, sest esmaseks tulu allikaks muutus palgatöö tehastest. Oma positsiooni säilitamiseks juurutas kapitali valitsev eliit panga institutsiooni ja võlarahasüsteemi, pannes sellega aluse kapitalistlikule turumajandusele. Lihtrahva jaoks tähendas see maaorjuse asendumist võlaorjusega. Kuid töö järjest keerukamaks muutuvate masinatega nõudis haritud inimesi, mistõttu hakkas kasvama arenevate, s.t isiksusliku arengu teele asunud inimeste osakaal elanikkonnas, kes ei olnud enam valmis leppima päriliku eliidi igavese võimutäiusega. Kuna nende eesmärgiks oli võim (loe: ori tahtis saada orjapidajaks) või siis vähemalt garanteeritud heaolu ilma vastutuseta, siis rahuldusid nad lõpuks esindusdemokraatiaga, milles eliit säilitas oma juhtuva positsiooni ja õiguse kujundada õigusriiki (positiivse õiguse kontseptsioon) vastavalt oma vajadustele.
IV tööstusrevolutsioon tähendab protsesside digitaliseerimist, mille eelduseks oli nende ülitäpne kirjeldamine. See parandab ühelt poolt võimet mõista nii füüsilises kui ka sotsiaalses maailmas toimuvat ning teiselt poolt muudab toimuva nähtavaks kõigile soovijatele, vaatamata jätkuvatele püüetele seda salastada. Kõik see loob võimaluse ja soodustab üleminekut vabaturumajandusele, mille vältimatuks eelduseks on majandustehingute ja ühiskonna täielik läbipaistvus. Protsess saab käivituda siiski alles siis, kui määrav osa elanikkonnast hakkab väärtustama isiklikku suveräänsust ja eneseteostuse vabadust. Suveräänsuse kasvuga süveneb ka soov osaleda õigusriigi protsessides. Grupi-/volitusdemokraatia vorm pakub selleks sobiva raamistiku, milles igaühel on võimalus, kuid mitte kohustus osaleda õigusriigiga seotud protsesside.
V tööstusrevolutsioon tähendab, et nii majandus- kui ühiskondlikud protsessid personaliseeruvad. Majanduses ilmneb see intelligentsete masinate koostöös inimesega, kes mõistab selle toimimisprotsesse ja on võimeline neid loovalt rakendama ja/või juhtima paljusid rohkem või vähem iseseisvalt tegutsevaid masinaid üheaegselt. Ühiskonna ja inimesega seotud monotoonsete tööülesannete täitmisel ning suurte andmemassiivide analüüsimisel ja nendes seaduspärasuste või erisuste leidmises on arukad programmid edukamad ja efektiivsemad kui inimesed. Ühesõnaga, järjest enam on vaja inimesi, kes mõistavad toimuvat, oskavad esitada küsimusi ja hinnata TI poolt antud vastuseid või lahendusi. Kui need inimesed hakkavad hindama õiglust inimestevahelistes suhetes ja ühiskondlikus korralduses, siis avab see tee üleminekuks sotsiaalse turumajanduse mudelile. Sellisele arengutasemele jõudnud inimesed ei vaja enam „tarkade valitsust“ valitsust ega nende positiivse seaduse läbi juhtimist, mis tähendab ka üleminekut otsedemokraatlikule ühiskonnakorraldusele.
Kokkuvõtteks
Inimese olemus peitub tema vaimsuses ja selle arengus. Vaimsusel on tähendust vaid suhtes teise vaimse olendiga. Selle suhte aluseks on moraal.
Seega ilmneb, et ühiskond saab muutuda vaid siis, kui seda moodustavate inimeste mentaliteet muutub ja nad tahavad korraldada omavahelisi suhteid mingil muul viisil, mis vastab nende moraalse arengu tasemele.