Riik

Militaariigi tunnuseks on suur territoorium, millel elab palju erineva keele ja tavakultuuriga hõime ning oma õiguskorraga linnu, millistel kõigil on omad jumalad, mida nad kummardavad (multikultuursus). Neid ühendavaks teguriks on vaid valitseja isik ja maksunõue (tribuut). Selline riik ei paku oma elanikele midagi, peale kaitse teiste, väljapoolt tulevate andamite nõudjate eest, kuna sõdalastel puudub haldusvõimekus. Esimesteks militaarriikideks olid Aafrikas Vana-Egiptuse kuningriik (2686-2181 eKr), Mesopotaamias Akadi impeerium (2334-2154 eKr) ning ilmselt ka Hiinas legendaarsele Xia dünastiale (u. 3500-2000 eKr) alistatud alad. Hiljem panid aluse ajaloolistele impeeriumitele veel assüürlased, pärslased, makedoonlased, araablased, mongolid, hispaanlased, inglased, venelased jts.

Territoriaalriigi tunnuseks on valitsusvõimu poolt kehtestatud õiguskord, mis kehtib kogu riigi ulatuses ühtemoodi – see eristab teda militaarriigist. Kuna seadused pannakse kirja mingis keeles, siis kasvab see paratamatult üle rahvusriigiks. Kuna seaduste järgmist saab nõuda vaid siis, kui inimesed oskavad lugeda ja mõistavad kirjutatud seaduste mõtet, siis eeldas see ühtse koolisüsteemi asutamist ja vähemusrahvuste integreerimist „oma maailma“. Territoriaalriigi jätkusuutlikkus sõltub valitsuse haldusvõimest, s.t riiklikust bürokraatiast, mis kogub makse ja kasutab saadud vahendeid õiguskorra kehtestamiseks ja regulaararmee loomiseks, mis kaitseb riigi suveräänsust. Ühtne ja turvaline majanduskeskkond võimendab majanduse ja kultuuri arengut ning paneb aluse industriaalsete revolutsioonide lainetele.

Moderne riik tähendab turumajanduslikku tööstusriiki, millel on hästi välja arenenud (transpordi-, side- ja energiavarustuse) infrastruktuur ning võimas regulaararmee. Selline riik on võimeline koloniseerima arengumaid või majanduslikult kontrollima olulisi tooraineallikaid, transporditeid ja kaubaturge. Kuna elanikkonna haritus kasvab, kuid ebavõrdsus süveneb, siis võimendab see rahvaülestõuse, mille tulemiks on päriliku klassühiskonna asendumine ametisse valitavate poliitikutega ning senise eliidi poolt kontrollitud majanduse asendamine liberaalse turumajandusega. Modernse riigi arengutaseme saavutas Holland ja Inglismaa 18. sajandil, Prantsusmaa ja Ameerika Ühendriigid 19. sajandil, Saksamaa, Jaapan, Lõuna-Korea 20. sajandil.

Sotsiaalriik sünnib ebaõnnestunud modernsest riigist siis, kui elanikkonda rahuldavat demokraatlikule riigikorraldusele ei suudeta alust panna ning eliit annab revolutsiooniliste arengute pidurdamiseks võimu üle ametnikele, tõmbudes ise „kardinate taha“. Rahvale pakutakse tehingut, et kui nad alistuvad vabatahtlikult ametnikele, siis vabanevad nad isiklikust vastutusest ning edaspidi vastutavad ametnikud nende võrdse toimetuleku eest. Äärmusliku arengu korral haaravad ametnikud kogu võimu ja natsionaliseerivad majanduse vägivallaga (kommunism, maoism jms), kui nad on aga valmis eraomandust säilitama, siis piirdutakse sobiva õiguskorra kehtestamisega (sotsialism) või fiskaalpoliitiliste meetemetega (sotsiaal-demokraatia). Sotsiaalriigi probleemiks on see, et ametnikud ise ei tooda midagi ning kui tulude ümberjagamine võrdsuse idee saavutamiseks muutub liiga intensiivseks, siis kaob erainitsiatiiv ja tulu, mida ametnikud saaksid ümber jagada. Kui rahvas ei saa, ega taha millestki midagi aru saada, siis süveneb populism, riigivõim korrumpeerub ja lõpuks langeb kogu ühiskond kaosesse, mille põhjustavad omavahel võitlevad grupeeringud (vt kõige vaesemaid arenguriike). Kui rahvas saab aru ja suudab organiseeruda ilma ametniketa, siis avaneb võimalus minna edasi.

Kodanikuühiskonna tekkimise eelduseks ja aluseks on isiksuslikult arenenud inimesed ja (volitus- või otse-)demokraatlik riigikorraldus, milles ametnikel on võimude lahususe põhimõtte järgi vaid haldusvõim. Õigusriigi totaalne seadusandlus asendatakse moraali põhimõttega: „ära tee teisele seda, mida sa ei taha enesele osaks saavat“. Kui keegi siiski kahjustab teist isikut, siis tuvastab sõltumatu kohtuinstants tekitatud kahju suuruse, mille süüdlane peab kompenseerima mingil sobival viisil. Majanduses domineerib vaba- ja sotsiaalse turumajanduse mudel ning riiklik maksukoormus langeb varasemast oluliselt, jäädes 10-20% vahemikku.

Suveräänsus

Riigi tunnuseks on sõltumatus ja enesemääramise võime. Suveräänsuse kandjaks võib olla kas valitseja isik (kuningriik) või rahvas tervikuna (demokraatia). Neid eristab suhtumine üksiksiku enesemääramise- ja inimõigusesse.

Varakeskaegses Euroopas teostasid võimu kirik (õigus) ja territooriume haldavad lääniisandad (võim), reformatsiooni järel koondus õigusvõim ilmalike isevalitsejate (monarhide) kätte. Rohkem või vähem iseseisvates vabalinnades oli võimukandjaks demokraatlik esindusorgan, kuid 17. sajandi suure ususõja järel tunnustati Vestfaali rahulepinguga ka määratud territooriumitel elavaid rahvaid (Holland, Šveits) suveräänsetena. 19. sajandi suurte rahvamässude ja 20. sajandi maailmasõdade järel kaotas pärilik eliit oma senise võimu ning rahvaesindusega suveräänsed territoriaalriigid muutusid normiks.

 Riikliku suveräänsuse puhul eristatakse:

Täielikku või klassikalist suveräänsust, mis eristab siseriikliku õiguskorra rahvusvahelistest lepetest. Siseriiklikud küsimused lahendatakse kehtivast õiguskorra alusel. Rahvusvaheliste lepetega sätestatakse vaid riikidevahelisi suhteid.

Piiratud suveräänsus tekib kui riik ühineb vabatahtlikult liiduga, mille põhiväärtused on eelnevalt sõnastatud, siis piirab ta oma enesemääramise õigust ja kohustub järgima liidu esindusorgani poolt kehtestatud õiguskorda. Oluline on seejuures see, kas liidu otsused langetatakse konsensuslikult või enamuse tahtega. Ühinemise põhjus võib olla nii majanduslik (suurem vabaturg) kui ka sõjalise julgeoleku tugevdamise vajadus.

 Kosmopoliitse suveräänsuse aluseks on põhiväärtuste määratlemine, mida riik ega ükski teine osaleja ei tohi kunagi rikkuda. Avaliku võimu legitiimsuse selles doktriinis määrab see, kas ta nõustub ühise väärtusalusega. 

Siseriiklikult võib suveräänsus olla ka jagatud ning osa õigus delegeeritud (sõltuvalt riigist) kas keskvalitsuselt kohalikele valitsustele või vastupidi kohalikelt valitsustelt keskvalitsusele (näiteks Šveitsis). Liitumiste puhul eristatakse föderatsiooni (Ameerika Ühendriigid, Saksamaa jts) ja konföderatsiooni, mille liikmetel on riigil õigus liidust lahkuda, kui selle elanikud vastavalt otsustavad (näiteks Brexit EL puhul).

Õigusriik

Iidsetest aegadest on valitsenud arusaam, et kõigepealt tuleb jumalik õigus (ius Divinium), mis nõuab, et: inimene peab tegema teisele head! Sellele järgneb jumalik loomuõigus (ius Naturale), mille järgi on igal elusolendil (s.h inimestel) õigus elule ja oma loomulike vajaduste rahuldamisele. Seda piirab vaid moraal, s.t põhimõte: tee teisele seda, mida tahad enesele osaks saavat. Igale mõistuslikule olendile on antud võime eristada head ja kurja.  

Oma algupärases mõttes pidi õiguskord kinnistama õiglust inimestevahelistes suhetes. Kuid peale Rooma Impeeriumi langemist langes Euroopa õiguslikku kaosesse.   Tugevama õiguse rakendamine ja omakohus jõudsid piirini, mille järel lihtrahvas ei julgenud enam isegi oma põllule minna ning kõiki ähvardas näljahäda. Olukorra lahendamiseks kuulutas Le Puy piiskop Wido II 975. aastal välja Jumalarahu, millega ta taastas turvalise elukeskkonna oma valdustes. See sündmus pani aluse nägemusele, et usu olemuseks on õiguskorra kehtestamine. Saksa esimese seaduseraamatu Saksi õiguspeegli autor kirjutas u 1220. aastal:  “Jumal ise on seadus ja seetõttu on seadus talle kallis”.

Kuigi paavst Gregorius I oli juba 6. sajandil sõnastanud vaimse õiguskorra idee „kahe mõõga õpetuse“ vormis, realiseerus see alles 13. sajandil kiriku kohtusüsteemi ja seda teenindava bürokraatliku organisatsioonina Selle põhikiri vormistati kanoonilise ühinguõiguse alusel kristliku grupi (juriidilise) isikuna, mida juhiti võimude lahususe põhimõttel ning hallati põhimõttel, et neil keda otsus otseselt puudutab, peab olema õigus osaleda otsuse tegemisel. Kanoonilise õiguse aluseks oli usk õigluse jumalasse, kes juhib seaduslikku universumit. Jumaliku õigusriigi instrumentideks said karistus ja preemia. Olemuslikult oli kiriku kanooniline õigus inimõigus, kuid selle aluseks oli loomuõigus.

Martin Lutheri poolt algatatud reformatsiooni tulemiks oli kiriku lahutamine riigist,  üleminek ilmalikule õiguskorrale ja … õpetus, et alamad peavad alistuma ka kõige patusema valitseja tahtele. Jean Bodin sõnastas riigi kui suverääni kontseptsiooni ja kuulutas valitseja ainsaks õiguse allikaks – nii sündis absolutistlik riigikord. Jean-Jacques Rousseau asendas selle rahva üldise tahtega (volonte generale) ning kuulutas, et ühistahtel on õigus sundida või vajadusel koguni murda seda vastustavat üksiktahet, et teha ta kasvõi tahtevastaselt õnnelikuks.

Uus positiivse õiguse (ius Positivium, inimese kehtestatud seadus) kontseptsioon andis valitsusvõimu kandjale õiguse öelda, mis on edaspidi õige ja mis vale. Ja kuna igal inimesel ning seadusloomet mõjutavatel huvigruppidel on omad huvid, siis teenib see õiguskord võimuolijate huve ehk kehtestab ja kinnistab ebaõiglust. Samas – see on muudetav, kui huvigruppide vaheline jõusuhe muutub.

Tänapäeva suveräänsete territoriaalriikide õiguskorra olemuse määrasid tema valitsejate isiksuslikust arengutasemest tulenevad mõjud. Näiteks Rootsi (s.t Skandinaavia) õiguskord lähtub Olaus Petri poolt 16. sajandil vormistatud õiguspõhimõtete kogumikust, mis sõnastas põhimõtte “Lihtinimese hüve on kõrgeim seadus”. Seda pidid nii seaduste loojad kui kohtunikud järgima nii siis kui ka tänapäeval.

Ameerika Ühendriikide föderaalse õiguskontseptsiooni eesmärgiks oli koordineerida ühiskondlike üksuste omavahelist tegevust nii, et oleks välditud hierarhia ja klassiühiskonna teke. See kehtestas subsidaarsuse põhimõtte, mille järgi iga otsus tuleb langetada nii madalal haldustasemel kui võimalik.

Prantsuse nn kontinentaalne õiguskord (Etat de droit) jätkab keskajal väljakujunenud suveräänse valitseja hoolekande kontseptsiooni, kuid valitseja tahe on asendunud põhiseadusliku korraga ning põhineb hierarhiliselt korraldatud normatiivsetel õigusaktidel.

Saksa õigusriigi (Rechtsstaat) keskmes on avaliku võimu teostamise mehhanism, mis põhineb normatiivsetel õigusaktidel ning mille eelduseks on seadusandliku võimu, täitevvõimu ja kohtuvõimu lahusus.

Globaliseerumine ja riikideüleste liitude tekkimine muudab riigi rolli ühiskonnas. Kuna EL järgib prantsuse kontinentaalõiguse kontseptsiooni, siis loovad selle organid kõikehõlmavat hoolekanderiiki, mis tahab sätestada kodanike iga võimalikku tegevust ning on seeläbi loonud ennenägematu bürokraatia, s.h: Inimõiguste ja õigusriigi peadirektoraat, Õiguse tõhustamise komisjon (CEPEJ), Euroopa Kohtunike Konsultatiivnõukogu (CCJE), Euroopa Prokuröride Konsultatiivnõukogu (CCPE), Euroopa Kriminaalprobleemide Komitee (CDPC), Euroopa Õiguskoostöö Komitee (CDCJ), Õigusnõustajate Komitee (CAHDI) ja Euroopa Demokraatia Õiguse kaudu Komisjon ning lisaks veel 61 liikmeline nõuandeorgan,  mis andis 2016. aastal välja dokumendi pealkirjaga: Õigusriigi kriteeriumide loetelu, mis põhineb viiel õigusriigi põhielemendil: seaduslikkus, õiguskindlus, võimu kuritarvitamise vältimine, võrdsus seaduse ees ja mittediskrimineerimine ning õiguskaitse kättesaadavus.

Eesti õiguskord põhineb kontinentaalõiguse kontseptsioonil ning on mõjutatud EL arengutest, see peegeldub nii haldusvõimu tegevuses kui ka kohtusüsteemi toimimises. Põhiseaduse kommenteeritud väljaandes on siiski märgitud, et Eesti Vabariigi Põhiseadus on sätestatud negatiivse õiguse vaimus (s.t põhjendamatult ei ole kellelgi õigust piirata teise inimese tegevusvabadusi).

Kuna riigi õiguskord kujundab ettevõtluskeskonda ja mõjutab ettevõtete konkurentsivõimet rahvusvahelisel turul, siis on see määrav tegur, mis kujundab rahvuslikku rikkust ja inimeste heaolu.

Innovativne Õigusfoorum sõnastas oma aruandes: “Õigusriigi ja õiguse seire ja hindamine EL-is: Status quo ja tee edasi?” õigusriigi kaheksa mõõdet, mille järgi saab hinnata olukorda riigis:

• Vastutus seaduse ees. Aruandekohustus viitab protsessidele, normidele ja struktuuridele, mis panevad elanikkonda, organisatsioone ja riigiametnikke oma tegude eest juriidiliselt vastutama ning kehtestavad sanktsioonid, kui nad seadust rikuvad.
• Juurdepääs teabele. Juurdepääs teabele viitab kodanike ja organisatsioonide võimele nõuda, saada ja töödelda avalikku teavet.
• Sõltumatu kohtusüsteem. Kohtunikud ja muud vaidluste lahendamise spetsialistid ei allu välisele survele, eelkõige täitevvõimu ja seadusandliku võimu poolt ning lahendavad vaidlusi vastavalt seadusele.
• Tõhus kohtusüsteem (kriminaal-, tsiviil- ja haldus). Tõhus kohtusüsteem pakub mehhanisme õiguste ja õigustatud huvide tunnustamiseks, kaitsmiseks ja jõustamiseks. Selle dimensiooni rõhk on õigussüsteemi efektiivsusel, mis tähendab, et vaidlused, millel on õiguslikud lahendused, lahendatakse prognoositavalt, õigeaegselt ja kuluefektiivselt.
• Põhiõiguste austamine. Põhiõiguste hartas ja Euroopa inimõiguste konventsioonis sätestatud põhiõiguste austamise ulatus. Põhiõiguste austamine tähendab, et põhiõiguste rikkumiste heastamiseks on olemas ligipääsetavad ja usaldusväärsed mehhanismid ning kodanikel on võrdsed võimalused neid mehhanisme hüvitise otsimiseks kasutada.
• Seaduste tõhus rakendamine. Seaduste tõhus rakendamine viitab sellele, kuivõrd seadusi, määrusi ja kohtupraktikat rakendatakse võrdsel ja õiglasel viisil.
• Õiguskaitse kättesaadavus. Õiguskaitse kättesaadavus viitab vaidluste lahendamise mehhanismide võrdsele kättesaadavusele, mis viib õiglaste tulemusteni kõigis õigusvaldkondades – tsiviil-, perekonna-, kriminaal-, haldus- jne. Juurdepääs õiglasele vaidluste lahendamise mehhanismidele ja tulemustele ei tohiks sõltuda rikkusest, sotsiaalsest või poliitilisest võim, etniline kuuluvus, sugu, religioon või mõni muu isiku omadus. Geograafiline asukoht, juurdepääs tehnoloogiatele ja õigusteadlikkus ei tohiks samuti olla tegurid, mis takistavad juurdepääsu õigusemõistmisele.
• Korruptsiooni puudumine. Korruptsioon on avaliku võimu kuritarvitamine erakasu eesmärgil. Avaliku ja erasektori ametnikud, kellele on antud volitused, peavad seda õigust kasutama õiguspäraste tulemuste saavutamiseks. Usaldatud võimu kasutamine ebaseadusliku erakasu saavutamiseks on korruptsioon.

Õigusriigi preemia-karistuse mudel keskendub elu materiaalsetele ilmingutele: välimusele ja rikkuse demonstreerimisele. See ei edenda inimsuhteid, kuna arvestame kogu aeg, kes mida saab ja kas ta on selle ära teeninud. Inimese olemuse määrab tema positsioon tasu-karistuse hierarhias. See mudel tekitab igapäevaelus püsiva hirmu ja ebakindluseseisundi, mille ohjeldamine käib paljudele üle jõu. Inimesed, kes lepivad sellega, hakkavad kahtlema õigluse olemasolus. Inimesed, kes elavad selliselt korraldatud elukeskkonnas muutuvad küünilisteks, paljud aga irduvad sellest meeleheites. 

Välisele keskenduvas kultuuris pole sisemine vaimuelu oluline, õigemini selle olemasolu püütakse eitada. See on nii kuna meie sisemine mõõde annab tegudele tähenduse ja teavitab meid nende tagajärgedest meile enestele, teistele inimestele ja kogu elukeskkonnale. Meie sisemine olemus on meie kompass ja proovikivi elus, ühendades meid meie hinge ja elueesmärkidega.

Euroopa ja anglo-ameerika õigusriigi mudel õhutab ahnust ja põhineb omandiõigusel. Omandiks on muudetud kõik: maa, loodusvarad, ettevõtted ja raha. Võim inimeste üle saavutatakse läbi sõltuvuse – inimene peab tegema tööd ja saama raha, et osta õigus kasutada eraomandis olevaid asju. Väide, et inimene on oma olemuselt egoist ja ahne, on aluseks sotsiaalsele korrale ja institutsionaliseerib majandusliku vajaduse. Kontrolliõigused kuuluvad neile, kes omavad vara ja nemad sõnastavad reeglid, mida kõik teised peavad täitma.

Me võime mõista, et midagi on valesti ja üritada ikka ja jälle seda õigusriigi mudelit paremaks muuta, kuid me ei saa aru on probleem johtub rakendatavast mudelist endast.

Õiglus

Õiglus on fenomen, mis ilmneb inimestevahelistest suhetes. Ta on nähtamatu ja tabamatu, kuid selle puudumine teeb valu ja hävitab kooselu alused.

Kui õiglus lähtub meie sisemisest olemusest, siis õigus käsitleb vaid välist poolt. See on vari, sest sellel puudub vaimne sisu. Välised teod on fikseeritud – “mis tehtud, see tehtud”. Me ei saa kahjustavat tegu tagasi võtta. Ja seetõttu ei suuda ka väline õiguskord midagi heastada.

Esimene samm õigluse teel on vastaspoole olemuse ja tegevuse motiivide mõistmine, sest alles selle järel on võimalik andestada ja seeläbi terveneda. Saades teadlikuks miks miski juhtus ja millist kahju see tekitas, võime tunda kahetsust, kurbust, andestust, mõistmist ja kaastunnet; ja neid tundeid jagades saame teha koostööd, et ravida valu ja parandada purunenud usaldust. Õiglus sünnib valesid parandades, see omakorda parandab meie muutumispotentsiaali ning taastab õnnetunde ja harmoonilised suhted kõigi asjaosaliste vahel.

Mida enam me mõistame õigluse olemust, seda enam kasvab meis usk vabanemisse. Tõeline õiglus on hämmastav. See on hämmastav oma võimes käivitada sügavaid isiklikke ümbersünde, tähelepanuväärne oma oskuses parandada inimsuhteid, imetabane oma võimes ergutada sotsiaalseid reforme ja mis on kõige tähtsam: uskumatult suutlik võimes vabastada meid olema see, kes me tegelikult oleme ja võimaldama järgima oma südame kutset. Tõeline õiglus pakub turvatunnet, õnne ja elu mõtet, mida miski muu ei suuda. Mida sügavamale õigluse südamesse me jõuame, seda enam on kogeme lootust, lubadust ja vabanemist.

Eesti keele seletav sõnaraamat ütleb sõna „Õiglus“ kohta:

2009: asjade seis, olukord, mille puhul igaüks saab selle, mis talle kuulub.

2022: sotsiaalne vahekord, mida peetakse (moraalselt) õigeks (nt võrdsust ja erapooletust), harilikult eetikas, poliitikas, õiguses, ka igapäevaelus.

Rahvusriik

Rahvusriigi mõiste märgib iseseisva omavalitsusega territooriumi, millel elavad ühtset identiteetid kandvad ja etniliselt ühte keelegruppi kuuluvad inimesed. Rahvusriik võib sündida, kui:

• homogeense rahvastikuga territoorium kuulutab välja iseseisvuse ja teised riigid tunnustavad seda tingimusel, et riik tahab ja suudab hallata oma territooriumil toimuvaid tegevusi ning ei ohusta oma naabreid.
• keskvalitsus alustab tema kontrolli all oleval, kuid eri keeli või dialekte rääkivate inimeste integreerimist üheks rahvuseks. See toimub koolikohustuse ja ühtse haridussüsteemi juurutamise, patriootiliste tegevuste ja/või võõrkeeles toimuva tegevuse keelustamisega. Vastav tegevus on eri aegadel toimunud kõigis suurriikides, s.h näiteks Prantsusmaal 19.-20. sajandil, Hiina 21. sajandil.

Multikultuurne riik on edukas, kui igal rahvusgrupil on oma territoorium ja enesekehtestamise õigus sellel ning võim delegeeritakse kohalikult tasandilt keskvalitsusele (Šveits). Kui aga üks rahvus hakkab riigis teistele peale suruma oma keelt, tava ja õiguskorda, siis tekitab see vältimatult pingeid ja konflikte, kahjustades kõigi heaolu ja toimetuleku võimalusi.