Riik

Sõna „RIIK“ märgib inimteadvuse loodud institutsiooni, mis seob määratud territooriumil asuvaid inimesi, kes identifitseerivad ennast mingi tunnuse alusel ühe sootsiumina. Füüsilises maailmas esindab riiki organisatsioon, mille otsuseid inimesed tunnustavad vabatahtlikult või sunni tõttu. Riigi esmaseks rolliks on spetsialiseerumisel põhineva ühiskonna majandussuhete korraldamine ning turvalisuse tagamine, millele võivad lisanduda kõikvõimalikud muud ülesanded.

Riigi tunnuseks on õiguskord ja palgalise ametniku staatus, esimesed sellised olid õigusemõistjad. Riigi olemus ja arenguvõime sõltub ametnike arvust ning nende rollist, mis ilmneb standardiseerimises ja mittetootlike tegevuste määras.

Ühiskonnakorralduse ja riikluse areng

Kogukondlik ühiskonnakorraldus

Korilusest, karjakasvatusest ja maaviljelusest elatuvad ning kogukondlikult elavad inimesed ei ole reeglina alustanud isiksusliku arengu teed, s.t inimeste tegevust juhib grupivaim ning domineerib MEIE teadvus. Kuna inimeste toimetulek sõltub täielikult kogukonnast kui tervikust, siis selle tegevuse käigus hangitu (toit, maa jms) jagatakse omavahel ÕIGLASELT vajadusi arvestades (lapsed/täiskasvanud, üksikisikud/pered jms). Olemuslikult on iga üksikisik vaba, kuid kuna metsikus elukeskkonnas ei jää keegi üksinda ellu, siis peavad nad tegema vastastikuse kasu põhimõttel koostööd. Toimetulek tähendab suures plaanis naturaalmajandust, vanus ja sugu kujundavad tööjaotust grupi sees. Kogukondlik ja naturaalmajanduslik eluviis on inimkonna aastatuhandete pikkuse olemasolu ajal olnud domineeriv.

Isiksuslik areng algab spetsialiseerumisest ja inimsuhete arengust, s.t altruistlikust tööst teiste heaks. Kuid see on võimalik alles siis, kui inimesed suudavad rahuldada enda minimaalsed toimetulekuvajadused (n.ö Maslowi püramiidi kaks alumist tasandit: toit ja turvalisus). Spetsialiseerumine võib toimuda

ühiskondliku rollijaotuse kaudu: hõimupealikud ja vaimumaailma vahendajad või
majandustegevuse kaudu.

Viimase eelduseks oli loodusvara (sool, eriliste omadustega kivi, metall jms) olemasolu, mida sai töödeldud kujul vahetada teiste asjade vastu. Tulemuseks oli püsiasunduse tekkimine ja kaubavahetuse arenemine. Nende vajaduste rahuldamiseks peavad käsitöölised koonduma ühte kohta (kaubatänav), pannes seeläbi aluse uuele linlikule eluviisile. Esimesed (spontaansed?) linnad tekkisid territooriumil, kus oli rohkem inimesi ja arenes kaubavahetus: Lähis-Idas (Jeeriko, X saj. eKr) ja Induse jõgikonna (Mehrgarh, VIII. saj. eKr).

Linnriik

Linnriik. Linna moodustavad majanduslikult sõltumatud käsitöölised ja kaupmehed. Oma ühiselu korraldamiseks organiseeruvad nad erialade kaupa ühinguteks (tsunftid, gildid) ja ühistest huvidest tekkivate probleemide lahendamiseks loovad institutsiooni (volikogu), mis hakkab korraldama ühist eluruumi, et tagada sellel kord ja kaitsta seda väljapoolt tulevate rünnakute eest.

Kuna turumajanduslikes suhetes tekib palju arusaamatusi ja konflikte, siis nende lahendamise käigus tekkisid esimesed elukutselised ametnikud – kohtunikud ja kirjutatud õiguskord. Algsest arhailisest (s.t vana-aja pretsedendipõhisest, süstematiseerimata) õigusest arenes keskajal välja kaubandusõigus. Kuna linnriigi elanikud olid olemuslikult vabad, siis pani see aluse loomuõiguse kontseptsioonile, mille järgi olid kõik inimesed sünnipäraselt võrdsed ning kellelgi polnud õigust sekkuda teise inimese isiklikku ellu.

Avaliku ruumi halduskulude katteks kogusid linnriigid tollimaksu kaubavoogudelt, mis sisenesid ja väljusid linnadest, kuid linna kaitse eest vastutasid kõik linnaelanikud ühiselt üldise teenistuskohustuse läbi, kusjuures nad pidid ise hankima enesele vajaliku relvastuse ja osalema sõjategevuses tasu saamata.

Esimesed linnriigid tekkisid Sumeris (Eridu ja Ur) VI aastatuhandel eKr ja Induse jõe orus V aastatuhandel eKr. Hiljem kandus linnriiklus edasi läbi Mesopotaamia (Babülon), Lähis-Ida (Foiniikia), Kreeka (Ateena), Rooma (Vabariik) ja keskaja Itaalia (Veneetsia, Firenze jt), aga samuti Lääne-Euroopas (vabalinnad). Tänapäeva tuntuim linnriik on Singapur.

Militaarriik

Militaarriigi sünnile panid aluse isiksusliku arengu teele asunud võimuahned ja organiseerimisvõimelised hõimujuhid, kellest said sõjapealikud. Kui esmalt esitati naaberhõimudele andami maksmise nõue, siis nõrkuse ilmnemisel alistati nende territoorium vägivallaga. Vallutuse eesmärgiks oli reeglina rikkust pakkuva loodusvara või kaubateed kontrolliva territooriumi oma kontrolli alla saamine. Edukas sõjaretk pani aluse uutele sõjaretketele.

Kui algul tagas edu hästi organiseeritud jalavägi, siis rikkuse kasvades ja meeste arvu vähenedes asendus see sõjavankrite või ratsaväega (raudrüütlid) ning lõpuks palgasõduritega kaugematelt aladelt. Kuna sõjatandril langenud mehi asendasid alistatud rahvaste hulgast pärinevad orjad, siis muundus selle mõjul ka algupärane keel ja kultuur.

Militaarriigi tunnuseks on suur territoorium, pärilik klassiühiskond ja multikulturalism. Kuna sõdalastel puudub haldusvõimelisus, siis säilitab iga hõim ja linn oma keele, tavakultuuri, õiguskorra ja jumalad. Valitseja nõuab vaid peamaksu tasumist ning vastutasuks pakub kaitset teiste vallutajate ja maksunõudjate eest.

Vallutatud alade omandiõigus läks vallutust juhtinud sõjapealikule, kellest sai lääniisand (ingl Landlord). Selle maa (feood) rentimine vastuteene eest oma väejuhtidele (vasallid), vabadele sõdalastele (sherif) ja lõpuks maaviljelejatele oli ühiskonnakorralduse aluseks. Olukorra stabiliseerudes võivad sõjapealikud valida eneste hulgast üldjuhi (kuninga). Kuna kuninga surmale järgnes tihti halastamatu võimuvõitlus, mille käigus võis hukkuda kogu valitsev eliit, siis muudeti kuningavõim pärilikuks (monarhia). Riigihalduslikud ülesanded lasusid keskaja Euroopas täielikult religioossel institutsioonil.

Militaarriik on edukas, kuni ta suudab alistada uusi territooriume ning jagada saadud sõjasaaki. Kui vallutusjõud ammendub, siis teravnevad sisekonfliktid ja algab võitlus olemasoleva ümberjagamise nime (nn null-summa mäng). Olukorras, kus valitseb tugevama jõud, kaob õiguskord ja turvaline eluruum ning algab mandumine, mis lõpeb senise valitsuskorra kokkuvarisemisega. Ühiskondlikku lagunemist aeglustas jumalaõiguse kuulutamine usujuhtide poolt, kui nad suutsid mõjutada ilmalikke valitsejaid.

Esimesteks militaarriikideks olid Aafrikas Vana-Egiptuse kuningriik (2686-2181 eKr), Mesopotaamias Akadi impeerium (2334-2154 eKr) ning ilmselt ka Hiinas legendaarsele Xia dünastiale (u. 3500-2000 eKr) alistatud alad. Hiljem panid ajaloolistele impeeriumitele aluse veel assüürlased, pärslased, makedoonlased, araablased, mongolid, hispaanlased, inglased, venelased jts.

Territoriaalriik

Territoriaalriigi sünnile Euroopas pani aluse Lutheri poolt algatatud usureformatsioon, mille planeerimatuks tulemiks oli kiriku eraldamine riigist ja ilmaliku valitsuskorra kehtestamine. Kuna senini riigihalduslikke ülesandeid kandud kirikult võeti tema vara ja tuluallikad, siis pidi valitsus tekkinud kaose ohjeldamiseks need ülesanded üle võtma ja looma ametnikest moodustatud bürokraatliku organisatsiooni.

Valitsuse haldusvõime sõltus tema suutlikkusest koguda maksutulusid ja see omakorda sõltus õiguskorrast, mille loomise käigus sündis uus õiguseõpetus, mis hülgas loomuõiguse arusaama kõikide inimeste võrdsusest ja kehtestas mõistuseõigusliku arusaama, et inimese õigused määrab tema roll klassiühiskonnas ja valitseja tahtega määratud kohustused. Sellega omandas inimmõistus jumala rolli, tühistas senise jumalaõiguse ning pani aluse materialistlikule maailmavaatele.

Kui õigus on sätestatud kirjalikult ühes keeles, siis saab selle järgmist nõuda vaid inimestelt, kes oskavad lugeda ja mõistavad teksti vormis edastatut. See sundis valitsust kehtestama kohustusliku alghariduse nõude. Ühtse riigikeele nõue pani taas aluse rahvusriikide arengule ning vähemusrahvuste assimileerimise vajadusele, kuna samal territooriumil ei saa kehtida samal ajal mitu erinevat ja omavahel konfliktis olevat õigust.

Haldusvõimelise valitsuse maksutulude kasv võimaldas asendada rüütlid ja palgasõdurid regulaararmeega, mille vajaduste rahuldamiseks tuli käivitada standardiseeritud masstootmine. Tootmise edendamiseks tühistati tsunftide ja gildide monopol. Valgustusliikumisest sündinud teaduslikud avastused edendasid tehnoloogilist arengut. See kõik kokku pani aluse territoriaalsõdadele ja suurriikide tekkele.

Ühtne, turvaline ja kasvav turg võimendas majanduse ja kultuuri arengut ning pani aluse industriaalsele revolutsioonile, uutele töökohtadele tööstuskeskustes ja linnade arengule. Vilets töötasu, halb elukeskkond (saastumine) ja haiguspuhangud sundisid töölisi organiseeruma ja nõudma ühiskondlikke muutusi. Kuid klassiühiskonna domineerimine ja päriliku eliidi soov välistada reforme (loe: konservatiivsus) panid aluse ühiskondliku rahulolematuse kasvule.

Moderne riik

Modernse riigi arengutele pandi alus ühiskondlike ja tööstuslike revolutsioonide laines, mis kukutasid senise päriliku eliidi ja paternalistliku eestkoste kultuuri ning avasid tee kodanikuvabaduste arengule. See realiseerus demokraatlikus riigikorralduses ja liberaalses majanduspoliitikas, mis suures põhines loomuõiguse, s.t kodanike võrdsuse ja eneseteostuse vabaduse kontseptsioonil.

Majandusarengu kiirendamiseks vabastati turg riiklikust kontrollist. Vaba ettevõtlus suurendas tööviljakust, kuid lisaväärtuse kasv võimendas eliidi rikastumist, sel ajal kui suurema osa elanikkonna sissetulek jäi toimetuleku piirile. See põhjustas 19. sajandil suurte rahvamässude ja revolutsioonide laine, mille käigus kaotas senine klassiühiskond oma võimutäiuse.

Palgatööliste vastuhakkude piiramiseks loodi sotsiaalkindlustuse süsteem. Tänu üldisele ja eriti tehnilise hariduse levikule, vaba kodaniku staatuse arengule ning eneseteostuse vabaduse tunnustamisele hakkab kasvama isiksuslikult arenevate inimeste osakaal elanikkonnas. Kui seni oli neid kuni 5% ja nad moodustasid valitseva eliidi, siis iga uue industriaalse revolutsiooni lainega kasvas nende osakaal. Riikides, mis osalevad IV töötusrevolutsiooni saavutuste juurutamisel, on nende osakaal tõusmas hinnanguliselt juba 15%-ni.

Moderne riik tähendab dünaamiliselt arenevat, turumajanduslikku tööstusriiki, mis arendab välja oma transpordi-, side- ja energiavarustuse infrastruktuuri ning loob tehnoloogiliselt arenenud regulaararmee. Selline riik on võimeline koloniseerima oma arengus maha jäänud maid ning majanduslikult kontrollima olulisi tooraineallikaid, transporditeid ja kaubaturge.

Modernse riigi arengutaseme saavutas Holland ja Inglismaa 18. sajandil, Prantsusmaa ja Ameerika Ühendriigid 19. sajandil, Saksamaa, Jaapan, Lõuna-Korea 20. sajandil.

Sotsiaalriik

Sotsiaalriik sünnib ebaõnnestunud modernsest riigist siis, kui elanikkonda rahuldavale demokraatlikule riigikorraldusele ei suudeta alust panna ning eliit annab revolutsiooniohu piiramiseks võimu üle ametnikele, tõmbudes ise „kardinate taha“. Rahvale pakutakse tehingut, et kui nad alistuvad ametnikele, siis vabanevad nad isiklikust vastutusest ning edaspidi vastutavad ametnikud nende (võrdse, s.t minimaalse) toimetuleku eest.

Kui enamusdemokraatia säilib, kuid valdav osa elanikkonnast ei saa, ega tahagi millestki midagi aru saada, siis süveneb populism, s.t võimu ihaldavad poliitikud lubavad valimisvõidu saavutamiseks kõike, millest rahvas unistab, kuigi nad teavad et neid lubadusi pole võimalik täita ressursside puudumise tõttu. Esindusdemokraatias taas loovutab valija oma otsustusõiguse esindajale, kes on kergelt ära ostetav ja/või mõjutatav parteilises valimissüsteemis, kuna oma valijate ees pole ta vastutav.

Kui valitud esindajad on ebakompetentsed ja manipuleeritavad, siis läheb võim haldusvõimu teostavatele ametnikele. Ametnikud võivad oma võimutäiuses ettevõtted natsionaliseerida (kommunism, maoism), kuid nad võivad ka säilitada eraomanduse ja piirduda enesele sobiva õiguskorra kehtestamisega (natsionaal-sotsialism, sotsialism) või fiskaalpoliitiliste meetemetega (sotsiaal-demokraatia).

Sotsiaalriik tähendab, et suuremal või vähemal määral asendub modernse riigi:

demokraatlik pluralism ja subsidaarsus sotsialistliku tsentralismiga;
võimude lahusus haldusvõimu ülimuslikkusega;
loomuõiguslik õigusriik sotsialistliku sunniga, mille aluseks on positiivne õigus;
turumajandus plaanimajandusega;
põhiõiguste kohtulik kaitse prokuratuuri võimutäiusega;
parlamentaarne demokraatia riigipartei diktatuuriga;
maailmavaateliste parteide konkurents ühtse riigiparteiga.

Sotsiaalriigi probleemiks on see, et ametnikud ise ei tooda midagi ning kui tulude ümberjagamine võrdsustamise käigus muutub liiga intensiivseks, siis kaob kodalik erainitsiatiiv ja ettevõtlusest laekuv tulu, mida ametnikud saaksid ümber jagada. Kui ametnikel pole enam midagi ümber jagada, siis langeb riik kaosesse, kuna omavahel võitlevad grupeeringud üritavad ümber jagada veel olemasolevat, mis tähendab kodusõda ja tagasikukkumist militaarriigi, s.t vaese arenguriigi tasemele. Kui rahvas mõista kriisi põhjust ja suudab taastada demokraatia, s.t organiseeruda ilma ametniketa, siis avaneb võimalus üleminekuks kodanikuühiskonda.

Postmoderne riik ja kodanikuühiskond

Postmodernism sündis IV ja V tööstusrevolutsioonis, praktikas tähendab see ühiskonna digitaliseerimist ja majanduse personaliseerumist. Tulemuslikult suudavad digitaalseid roboteid juhtida ja TI põhinevaid programme kasutada vaid haritud inimesed. Koostöö-robotite efektiivne kasutamine eeldab taas loovust. Nende kasutamine ebaõnnestub, kui võimuahned ametnikud tahavad juhtida protsessi õiguskorda kehtestades või kapitaliomanikud tööd ebaõiglaselt tasustades.

Kodanikuühiskond põhineb kolmel printsiibil: personaalsus, solidaarsus, subsidiaarsus. Selle tekke eelduseks ja arengu aluseks on isiksuslikult arenenud inimesed, kes tunnustavad igaühe otsustusvabadust (suveräänsust). Õigusriigi positiivse õiguse kontseptsioonist lähtuv, ahistav seadusandlus peab asenduma loomuõiguse ja moraali põhimõttega: „ära tee teisele seda, mida sa ei taha enesele osaks saavat“. Kui keegi siiski kahjustab teist isikut, siis tuvastab sõltumatu kohtuinstants tekitatud kahju suuruse, mille süüdlane peab kompenseerima osapooltele sobival viisil.

Tehisintellekti rakendused tühistavad meritokraatia võimuambitsioonid ning võimaldavad ühiskonnakorraldust sätestavate otsuste langetamisse kaasata kõiki, keda see huvitab ja kes tahavad osaleda aruteludes. Praktikas tähendab see, et riigihalduses asendub esindus-/enamus-demokraatia volitus-/leppe-demokraatiaga, milles ametnikele jääb võimude lahususe põhimõtte järgi üksnes haldusvõim ning kogu seadusloome toimub algusest lõpuni seadusandlikus institutsioonis.

Turumajanduslikes suhetes tuleb üle minna vabaturumajanduse mudelile, mille esmaseks eelduseks on täielik läbipaistvus ning mis on teostatav tänu riigihalduse ja kaubandustegevuse digitaliseerimisele.

Õigus(kord)

Õigus on sotsiaalne konstruktsioon ehk normatiiv, mille eesmärgiks on korraldada inimestevahelisi suhteid ehk ühiskonnakorraldust. Õiguse probleem tekib, kui inimene väljub kogukondliku MEIE ehk nn universumi alateadvusest ja asub isiksusliku arengu teele. See ilmneb privaatsuse nõudes, mis väljendub õiguses eraomandile ja privaatsusele ehk eraomandi ja eraelu puutumatuses.

Riigi õiguskord lähtub kas jumalikust sõnumist (kui see on tuvastatav) või rahva nõusolekust ja selle sisu sõnastab volituse saanud institutsioon. Õiguskorda saab sätestada:

Negatiivne õigus sätestab keelatud tegevused, mis rikuvad isiku- ja majandusvabadusi või poliitilisi õigusi, s.t kahjustavad elu, sõnavabadust, eraomandi kasutamise õigust ja avalikus ruumis kehtestatud korda. Seadusega sätestatakse loetelu tegevustest, mida loetakse kuriteoks. See hõlmab ka üksikisiku vabadust mitte alluda teise isiku või rühma, s.h valitsuse ebamoraalsele nõudele või kuritegelikule sunnile.
Positiivne õigus sätestab asjad, millele inimestel on õigus. See võib hõlmata toimetulekut, eluaset, haridust, tööhõivet, turvalisust, tervishoidu, sotsiaalkindlustust jms. Haldusõigus, mis sätestab ametnike tegevuse ja nende suva-õiguse rakendamise korra, sätestatakse positiivse õiguse põhimõttel.

Kui aga positiivset õigust rakendatakse eraisikute igapäevaste tegevuste juhtimiseks, s.t sellega sätestatakse jooksvaid tegevusi, siis võtab see neilt õiguse tegutseda vabalt omast tahtest lähtuvalt ja see omakorda mõjub hävitavalt nii üksikisiku kui ka riigi arengule. Kui õiguskord annab veel ametnikele õiguse teostada mõttekontrolli ning määrata, kuidas inimene peab elama ja töötama ning kus ja millal surema, siis tähendab see juba totalitarismi.

Õiguskorra olemuse määrab see, kuidas karistatakse selle rikkujaid. Iidse veretasu põhimõtte järgi tuli igale teole vastata samaga (lex tallione: elu elu eest, hammas hamba vastu jne). Õiguskorra eesmärgiks on murda see iidne omakohtu tava ning tagada ühiskondlik rahu. Selle saavutamiseks on rakendatud erinevaid viise. Üldistatult eristab neid õigusemõistmise viis:

Integreeriva õigusmenetluse (ingl. restorative justice) puhul on kohtu ülesandeks tuvastada tekitatud kahju ja määrata võimalikult tõhus karistus nii, et see heastaks tekitatud kahju ning tugevdaks ühiskondlikku olemist kaitstes inimelu, omandit, julgeolekut ja üldist heaolu. Meedet nimetatakse ka taastavaks õigluseks. Karistus peab ühelt poolt mõjuma ennetavalt, s.t sisestama potentsiaalsele õiguskorra rikkujale, et kuritegu pole kasumlik tegevus (tekitatud kahju tuleb hüvitada) ning teiselt poolt taastama õigluse (ühiskonna jätkusuutlikkus tugevneb, kui süüdlane ja ohver mõistavad üksteise olukorda ja toimub andestamine).

Karistava õigusmenetluse (Ingl. retributive justice) protsessis on kohtu ülesandeks hinnata osapoolt käitumise vastavust kehtestatud õiguskorrale ja karistada selle rikkujat. Menetluses tuvastatakse üksikasjalikult süüdlase poolt toime pandud teod ja võrreldakse neid seaduses sätestatuga. Meetme eesmärgiks on kehtiva õiguskorra kindlustamine, mitte kahjukannataja kaotuse hüvitamine. Süüdimõistmisel keskendutakse süüdlase karistamisele, mis vanasti tähendas sunnitööd valitsuse heaks, kuid tänapäeval tänu inimõiguslaste võitlusele poliitvangide õiguste eest, piiratud liikumisõigusega viibimist kõigi mugavustega ruumis. Ohvrile tekitatud kahju suuruse tuvastamine ja selle hüvitamine ei ole protsessi seisukohalt olulised.

Õigusriik

Inimese arengutase ilmneb kõige selgemalt tema õigusmeeles ja sootsiumi ühendava õigusriigi olemus selle õiguskontseptsioonis. Neid eristab üksteisest õiguse allikas, milleks on olnud: südametunnistus (tunne), mõistus ja tahe.

Riigi eelsetes hõimu-ühiskondades on läbi aegade kehtinud tavaõigus (ingl. Common law) ehk kombeõigus, s.t kirjutamata õigus, mille sisu sünnib elukeskkonnast ja ajaloolistest kogemustest. See moodustub tähelepanuväärsetest pretsedentidest, mida hakatakse pidama normiks. Hõimu mentaliteet määrab selle, kas neid peetakse pühaks ja puutumatuks iidseks tarkuseks, mida ei tohi muuta või mõistetakse, et need esindavad antud ajast ja kohast (loe: arengutasemest ja olukorrast) sündinud lahendit ning uues olukorras tuleb sama probleem lahendada loovalt, s.t uuesti mõtestada.

Riik sünnib, kui hõimud organiseeruvad ning moodustavad vabatahtlikult või nad alistatakse välise jõu poolt ning nad saavad osaks institutsioonist, mis korraldab inimeste ühiskondlikku olemist ja nõuab selle kulude katteks oma alamatelt maksude tasumist.

Kirjutatud õiguse vanimad säilinud, arhailised (süstematiseerimata) kirjutatud õigussätete kogud pärinevad Sumeri linnriikidest (Ebla, Ur, Eshnunna) III aastatuhandest eKr. Olemuslikult jätkasid nad tavaõiguse traditsiooni ning kirjeldasid pretsedente, mille käigus lahendati inimestevahelisi konflikte ning määrati kompensatsiooni suurus ja selle tasumise viis. Nii need, kui ka hilisemad Vana-Assüüria jt seadusekogud sätestavad valdavalt sõltumatute isikute majandustehinguid: kaubandus-, töö-, rendi- ja võlasuhted.

Õigussätted kodifitseeriti esmakordselt Babüloonias, Hammurapi koodeksis (u. 1790 eKr) ja sellele järgnenud linnriikides (Foiniikia, Kreeka, Rooma jts). Rooma õigus kodifitseeriti Bütsantsi imperaatori Justianuse valitsusajal aastatel 529-565 pKr. Germaani koodeksid pandi kirja 6. ja 7. sajandil ja normannide koodeks 1200-1245. Prantsuse kuninga Charles VII tellis 1454. aastal oma tavaõiguse koodeksi, mis kehtestati krooniõigusena ja oli aluseks Napoleoni tsiviilkoodeksile.

Õigusriigi tunnuseks on kirjutatud õiguskord ja kohtu institutsioon, milles on keskne koht süüdistajal ja kaitsjal. Esimese õigusriigi (juriidilise isiku tähenduses) asutas rooma-katoliku kirik ning see sai tuntuks Kirikuriigi nime all. Sellest peale kehtis põhimõte, et isikutel keda otsus otseselt puudutab, peab olema õigus osaleda otsuse tegemisel.

Ilmalikud õigusriigid hakkasid tekkima peale Martin Lutheri poolt algatatud reformatsiooni. Õigusriike eristab üksteisest nende kontseptuaalne alus, millel põhineb käsitletava riigi õiguskorda – selle alusel jagatakse õigusriigid rühmadeks. Järgnevalt nende lühitutvustus ajaloolises arengujärjestuses.

Kui lääne õiguskord keskendus õiguste ja kohustuste jagamisele, siis idamaine, budistlik, eriti aga konfutsianistlik õiguskord pani rõhu õigete suhete hoidmisele perekonnas, kogukonnas ja ühiskonnas. See tähendab, et ajal kui lääs keskendus karistamisele, püüdis ida hoida sotsiaalset harmooniat.

Jumala õigus

Jumalaõiguse (ius Divinium) aluseks oli usk õigluse jumalasse, kes juhib seaduslikku universumit. Selle allikaks on südametunnistus (õigusmeel), eesmärgiks hinge päästmine patust. Just seetõttu keskendus see patu, kui kuriteo olemuse sõnastamisele ning õigusemõistmise protsessile enesele. Domineeris arusaam, et Jumal andis igale inimesele elu ja anded eesmärgipäraselt ning inimene peab talle annetatut oma maises elus maksimaalselt ära kasutama. Inimeste juhtimise vahendiks olid karistused ja preemiad. Tulemiks oli õpetus, et inimelu mõte seisneb talle pandud seisulike kohustuste täitmises (loe: töö tegemises) ning ta peab seejuures alistuma ka kõige patusema valitseja tahtele. Jumalaõigus ei lubanud vastustada ebaõiglase valitseja tahet, kuid see lubas inimestele põgeneda tema valitsusvõimu alt.

Vanim viide Jumalaõigusele pärineb juutide Vanast Testamendist, milles on kirja pandud kümme käsku või keeldu, mida inimesed peavad järgima. Oma olemuselt on need (halakha) muutumatud ja igavesti kehtivad. Selle alusel peavad juudid lahendama omavahelised konfliktid, sõltumata nende elukohariigist.

Kristlik jumalasõna kuulutas, et „inimene peab tegema teisele head!“ Kuna Rooma Impeeriumi alad langesid peale selle hävimist õiguslikku kaosesse, siis seadis rooma-katolik kirik eesmärgi: taastada rahuriik germaani hõimude poolt vallutatud maadel. Juba 6. sajandil sõnastas paavst Gregorius I „kahe mõõga õpetuse“ (s.t seadusandlik ja täitevvõim tuleb eristada) ning mungad hakkasid barbarite tsiviliseerimiseks üles kirjutama ja süstematiseerima hõimude tavaõigust. Sellele vaatamata muutis sõdalaste tugevama õigus ja omakohtu meelevaldne rakendamine olukorra nii ohtlikuks, et lihtrahvas ei julgenud enam isegi oma põllule minna ning ühiskonda ähvardas näljahäda. Seetõttu kuulutas Le Puy piiskop Wido II 975. aastal välja Jumalarahu ning rakendas meetmeid, mis taastasid turvalise elukeskkonna tema valdustes. Aastal 1075 kuulutas paavst Gregorius VII välja kiriku ülimuslikkuse, mida ilmalikud valitsejad tunnustasid küll alles 1122. aastal, Wormsi konkordaadil. Kirikuriigi õiguskord sätestati kanoonilise õigusega (ius canonicum) ja see kehtib tänini Vatikani riigis. Ka Idakirikus, mis eraldus 1054. aastal, kehtib oma jumalaõigus (sui iuris). Selle, kuidas rakendada südametunnistust hea ja kurja eristamisel sõnastas itaallane, dominikaani munk Aquino Thomas (1225-1274), kuid juriidiliseks mõisteks tõlkis selle saksa jurist Johann Oldendorp (1486-1567).

Ka islam õigus kaitses inimesi võimuahnete valitsejate eest, pakkudes kõigile, kes selle omaks võtavad, täielikku maksuvabastust – see tagas usukuulutajate ennenägematu edu. Kuna aga Koraani oli võimalik lugeda vaid araabia keeles, siis tähendas see ühtlasi kultuurivahetust. Islam andis suure panuse haldus-, maksu-, tolli-, abielu- ja pärimisõiguse valdkondade arengule. Erinevalt kristlusest pole islami õigus kodifitseeritud ning selle tõlgendamine ja rakendamine on usujuhtide ainuõigus, sest õigus lähtub Allahist ja nende täitjad on loomult õiglased. Domineerib tava, et iga õppinud vaimulik (mulla) võib mõista õigust, takistab tsentraliseeritud haldusvõimu kehtestamist. Islami õigus oli ja on kohustusõpetus, mis teenib religioosse ühenduse vajadusi. See ei tunnista juriidilise isiku staatust, ega selle omandit. Vaata loetelu, millistes riikides kehtib šharia-õigus.

Jumalaõigusel põhinevates riikides kuulub õiguslikes küsimustes viimane sõna vaimulikele. Kuna ilmalik valitsus sõltus Jumala tahtest, siis takistas see riigivõimude lahususe, usu ja õiguse eristumise, enesemääramise õigust kandva kodaniku staatuse ja eraõiguse arengut. Tänapäeval nimetatakse nõudmist pöörduda tagasi pühakirjas sätestatud „algupärase jumaliku õiguskorra“ juurde fundamentalismiks. Kristlikus religioonis esindavad seda suunda babtistid, metodistid ja presbüterlased. Islamis aga salafistid ja wahhabistid.

Loomuõigus

Loomuõiguse (ius Naturale) allikaks on mõistus (arusaam) ja eesmärgiks õiglus. Mõistus peitub looja poolt annetatud isiksuslikus alges (õigusmeeles). Mõistus eristab asjade põhjusi, nende vastavusi ja sõltuvusi (sisemine loogika) ning oma arutlusvõimega seob põhjuse ja tagajärje (arusaam). Skolastilised õigusfilosoofid väitsid, et mõistus mitte ainult ei võimalda inimesel teha vahet õiglusel ja ülekohtul, vaid sunnib teda eelistama ühishüve loovat õiglust.

Loomuõiguse järgi on kõik inimesed sünnipäraselt vabad ja võrdsed ning neil on kohustus järgida Universumi õiguskorda (tõde, ilu, headus). See põhineb arusaamal, et igal elusolendil (s.h inimestel) on õigus elule, õigus rahuldada oma loomulike vajadusi ning püüelda õnne poole, teostada ennast enesele sobival viisil. Tema tegevust piirab vaid moraali põhimõte: tee teisele seda, mida tahad enesele osaks saavat. Kuna igale mõistuslikule olendile on antud võime eristada head ja kurja ning igaüks vastutab ise oma otsuste eest, siis ei ole kellegi õigust sekkuda teise isiklikku ellu. Kui valitseja on ebaõiglane ning ta sekkub isiklikku olemisse, siis on kodanikel õigus seda vastustada protestides või valitseja vägivallaga võimult eemaldada.

Loomuõiguse juured ulatuvad Antiik-Kreeka vabalinnadeni (Stoitsism) ja Rooma Vabariigi aegadesse (Cicero) ning selle aluse sõnastas Aquino Thomas (1225-1274), kes sidus südametunnistuse (õigusmeele) mõistusega, mis on olemuslikult jumalik säde, mida ükski inimene ei saa ignoreerida. Seetõttu on kõik inimesed olemuslikult võrdsed oma sisemiste põhiõigustega. Loomuõigus sündis reaktsioonina kirikujuhtide rahaahnusele (patulunastuskirjade müük) ja päriliku eliidi süvenevale ebaõiglusele.

Saksa õigusrevolutsiooni (1517-1555) käivitas Martin Luther (1483-1546), kes asendas paavstliku „kahe mõõga“ õpetuse „kahe kuningriigi“ õpetusega ning väitis, et iga inimene peab suhtlema Jumalaga isiklikult (s.t ta ei vaja selleks vaimulikust vahendajat), kuid maises elus peab ta tegutsema kogukondlikult. Ta kirjeldas maist kuningriiki patu ja surma vallana, mille poliitika ja seadused ei ava teed armu ja usu juurde. Vaid tõeline kristlane, kasutades oma mõistust ja tahet, saab selles keskkonnas teha head (sellega allutas ta mõistuse südametunnistusele). Tõeline valitseja peab olema õiglane ning valitsema armastuse ja alamate teenimise vaimus.

Luther õpetust Jumala õiglusest arendas edasi Philip Melanchthon (1497-1560), kes sõnastades ühiskonna sotsiaalse õigluse põhimõtted ning rõhutas, et seadus peab õhutama inimest vältima kurjust, tegema koostööd ja teenima kogukonda. Johann Oldendorp (1486-1567) väitis, et südametunnistus on inimesse istutatud jumalik mõistus ning et „lepinguõigus tekib tänu sellele, et Jumal on loonud meid kõiki vendadeks ja on seetõttu andnud meile loomuliku mõistuse kaudu võimaluse sõlmida üksteisega lepinguid meie vastastikuse kasu nimel, ausalt ja õiglaselt ning „ilma igasuguse teiste rõhumiseta“ ehk loomuõigus eeldab, et omanik kasutab vara ühiskondlikult kasulikel eesmärkidel. Samuel Pufendorf (1632-1694) väitis, et loomuõigus kasvab välja kohustusest, seega mõistusepäraselt käituval inimesel on õigus nõuda ka teistelt vastavat käitumist. Mõistusest, uue jumalana, sai õiguse allikas, sisu ja alus. Sellest arusaamast lähtudes sõnastas ta universaalse mõistuseõiguse süsteemi, mis kujundas Euroopa õiguseõpetust Prantsuse revolutsioonini.

Rootsi õigusteadlase Olaus Petri (1493-1552) õiguspõhimõtete kogumikus sätestatud mõte: “Lihtinimese hüve on kõrgeim seadus” lähtus loomuõiguse kontseptsioonist. Sellel põhimõttel on olnud määrav mõju Põhjamaade õigusriiklikule arengule tänapäevani.

Hollandi Iseseisvusdeklaratsioon (Act of Abjuration, 1581) lähtus loomuõiguse kontseptsioonist. Selle olemust selgitas Hugo Grotius (1583-1645) järgmisel: „Loodus oli mõistus iseeneses. Mis oli loomulik, oli ka hea, sest see oli mõistlik. Järelikult võis õiguse ja ebaõiguse ära tunda looduse põhjaliku läbikatsumisega. Inimlik mõistus on vaste mõistuseloodusele.“

Inglise loomuõigus (Rule of Law) algab Henry de Bractoni (surn. 1268) töödest, milles ta muuhulgas tsiteeriti Itaalia 12. sajandi õpetlase Azot mõtet „Õiglus on pidev ja vankumatu tahe anda igaühele oma õigus“. Sir Edward Coke (1552-1634) apelleeris konfliktis absolutistlikku võimu taotleva kuninga James I inglise iidsele parlamentaarsele demokraatiale (anglo-saksi wapentakes, Magna Carta leping jms) ning valitsevale tavaõigusele, milles kohtupretsedendid omasid määravat rolli. Õigusriigi kontseptuaalseks aluseks kujundas selle ajaloolane John Selden (1609-1676) ja filosoof David Hume (1711-1776). Peale seda, kui Parlament omandas määrava, õiguskorda sätestava institutsiooni rolli, hakati kohtuotsuseid süstematiseerima ja seadustena kodifitseerima.

Ameerika Ühendriikide föderaalne õiguskord lähtus loomuseadusest, kuid selle eesmärgiks oli koordineerida ühiskondlike üksuste omavahelist tegevust nii, et oleks välditud hierarhia ja klassiühiskonna teke. See kehtestas subsidaarsuse põhimõtte, mille järgi iga otsus tuleb langetada nii madalal haldustasemel kui võimalik, arvestades üksikisikute huvisid.

Anarhokapitalist Murray Rothbard ütles, et “mõistusega avastatava loomuseaduse olemasolu on potentsiaalselt võimas oht status quo‘le ning tõsine etteheide pimesi traditsioonilisi tavasid järgivale valitsusele ja riigiaparaadi meelevaldsele tahtele.”

Lutheri poolt algatatud reformatsiooni viljaks oli usuline sallivus Euroopas ja inimeste võrdsuse tunnustamine.

Õiguspositivism

Positiivse õiguse (ius Positivium) allikaks on inimtahe (meelevald) ja eesmärgiks püüe tunnetada tegelikkust. Selle kontseptsiooni järgi on õigusteksti ainus kehtiv tõlgendus sõnasõnaline, kuna seadus on suletud süsteem, millel ei või olla sisemisi vastuolusid ega lünki. Õigusemõistmise ainus lubatud meetod on seaduse tekstiline tõlgendamine ja rakendamine. Olemuslikult on see reeglite süsteem, mis sätestab jõu kasutamise, mille taga on sund. Õiguspositivism lubab teha vaid seda, milleks seadus on volituse andnud!

Tahtest lähtuvas õiguspositivismis ei ole seadus ja moraal omavahel seotud, s.t sätestatud seadust ei saa segi ajada sellega, mis ta moraali reeglite järgi peaks olema, kuna inimesed oma egoismis ja võimuahnuses ei arvesta moraali reeglitega. Suveräänse valitseja meelevald annab valitsusvõimu kandjale õiguse öelda oma alamatele, mis on õige ja mis vale ning karistada kehtestatud õiguskorra rikkujaid. Kui jumalaõigus ütles, et kui valitseja on omandanud võimu ebaseaduslikult ja tema seadused on ebaõiglased, siis võivad tema alamad põgeneda ning loomuseadus andis kodanikule õiguse vastuhakuks ja valitseja kukutamiseks, siis õiguspositivism nõuab piiritut alistumist.

Saksamaal avas õiguspositivismile tee Lutheri mõte „Maailma vajab karmi tsiviilvõimu, et see ei häviks, rahu ei kaoks ning kaubandus ja ühised huvid ei edeneks“. Ta selgitas veel, et loomuõiguse ülemäärase üldsõnalisuse tõttu on kirjalikud seadused vajalikud mitte ainult tavaliste seaduserikkujate heidutamiseks, vaid ka selleks, et ohjeldada ametnikke, sealhulgas kohtunikke, kuna neil on loomulik kalduvus oma volitusi meelevaldselt kasutada. Tema järeltulija Philip Melanchthon asetas rõhu seaduse inimesi harivale ja ühiskonda juhtivale kasutamisele. Saksa õiguslik positivism arengut mõjutas oluliselt Austria õigusteadlane Hans Kelsen (1881-1973), kes väitis, et kui füüsilises maailmas kehtivad faktid (kivi kukub gravitatsiooni mõjul alla), siis ideede maailma valitsevad normid (vargust tuleb karistada). Kui moraalinorm ei ole sunduslik, siis õigusnorm on seda. Õigussüsteem on seega õigusnormide süsteem, mis on omavahel seotud nende ühise päritolu kaudu, nagu puu oksad ja lehed.

Prantsusmaal sõnastas Jean Bodin (1530-1596) riigi kui suverääni kontseptsiooni ja kuulutas valitseja ainsaks õiguse allikaks – see andis teoreetilise aluse absolutistlikule riigikorrale. Jean-Jacques Rousseau (1712-1778) asendas selle rahva üldise tahtega (volonte generale) ning kuulutas, et ühistahte kandjal on õigus sundida või vajadusel koguni murda seda vastustavat üksiktahet, et teha ta kasvõi vägisi õnnelikuks. 1804. aastal kehtestas Napoleon tsiviilseadustiku, esimese selgesõnaliselt koostatud ja süsteemselt korraldatud õigusnormide kogumi. Hegeli mõtte, et „riik muudab kõlbelise idee tegelikkuseks“, kasutas ära sotsioolog Auguste Comte‘le (1798-1857) väites, et vaid ateismi, materialismi ja õiguspositivismi juurutades saab päästa proletariaadi eliidi rõhumisest. Ta kuulutades, et “seadus kehtib sellepärast, et ta kehtib.”

Inglise õiguspositivismi arengule pani aluse Thomas Hobbes (1588-1679), kes kirjeldas Leviathan’is ühiskonna anarhilist algseisundit, milles kõik võitlevad kõigi vastu ning väitis, et valitseja isik suudab luua korda ja säilitada ühiskonnas rahu. Tema kuningas James I (1566-1625) kaotas selle mõtte praktikasse rakendamisel oma pea. Jurist Matthew Hale (1609-1676) näitas, kuidas saab inglise tavaõigust siduda positiivse õigusega. Õigusteadlased Jeremy Bentham (1747-1832) ja John Austin (1790-1859) väitsid, et õigus ei lähtu mitte moraalist (nagu see on loomuõiguses), vaid empiirilistest sotsiaalsetest vajadustest ja selle peab kehtestama ühiskondlikult tunnustatud juriidiline autoriteet.

Õiguspositivismi tõeline olemus ilmnes 20. sajandi esimesel poolel, kui haldusvõimu teostavatest ametnikest sai õiguse allikas ning nad võtsid enesele õiguse sekkuda kodanike isiklikku ellu. Saksa riigiõiguslane Carl Schmitt (1888-1985) kuulutas: „Suveräänne on see, kellel on õigus otsustada eriolukorra üle“. Parteiametnike tõlgendustest sündis vulgaarpositivism, mis oli natsionaal-sotsialistliku ja kommunistliku diktatuuri tööriist. See kuulutas juhi tahte normiks ja muutis inimese riigi tööriistaks. Suverään oli see, kes määras õiguse sisu ja uus dogma kuulutas: „kodanik pole midagi, rahvas on kõik!“

Õiguspositivism, tsiviilõiguse formaadis on tänapäeva kontinentaal-Euroopa sotsiaalriigi õiguslikuks aluseks. Prantsuse õigusriik (Etat de droit) jätkab keskajal väljakujunenud suveräänse valitseja hoolekande kontseptsiooni, kuid valitseja tahe on nüüd asendunud seadusandliku organi poolt sätestatud seaduste ja hierarhiliselt korraldatud normatiivsete õigusaktidega. Saksa õigusriigi (Rechtsstaat) keskmes on avaliku võimu teostamise mehhanism (kameralism), mis põhineb samuti normatiivsetel õigusaktidel. Eesti õigusriigi aluseks on kontinentaalõiguse saksa mudel, kuid seda mõjutavad EL arengud, mis peegeldub nii haldusvõimu iseseisvas tegevuses kui ka kohtusüsteemi toimimises.

Anarhistlik õigus

Anarhistlik õiguskord lähtub loomuõiguse mõttest, et „ühelgi inimesel pole õigust sundida teist inimeste tegema midagi, milleks ta oma vabast tahtest lähtudes pole valmis“, kuid lisab sellele maksiiimi: „tee teisele seda, mida tahad enesele osaks saavat!“ Anarhism on olemuslikult patsifistlik ideoloogia, mis vastustab igasugust ebavõrdsusest tulenevat välist sundi, s.h nii riikliku vägivalda, ametnike suva kui ka kapitali sunnivõimu. Olemuslikult tähendaks see tagasipöördumist riigita ühiskonda või minimaalse riigi formaati.

Anarhism on teostatav, kui valdav osa elanikkonnast on altruistliku meelelaadiga, salliv teiste suhtes ning koostööaldis ning seda mittejärgivate suhtes rakendatakse „naabrivalvet“ ja ühiskondlikku boikotti. Igaühel on õigus ise otsustada, kuid sellega kaasneb ka isiklik vastutus tagajärgedena ning kohustus nendega leppida. Kogu teave organisatsioonis või ühiskonnas ja inimeste vahel toimuvast peab olema avalik, s.t ärisaladusi pole olemas. Juhi positsioon organisatsioonis ei tähenda mitte käsuõigust, vaid õigust esindada oma gruppi läbirääkimistel teiste sellistega.

Tunnistades, et inimene on sotsiaalne olend, peab ta toimetulekuks tegema koostööd teiste inimestega ehk osalema vabatahtlikult ühiskondlikus lepingus, millega tunnustatakse igaühe õigust eneseteostusele ja kohustust tegutseda vastastikuseid huve arvestades (mutualism). See tähendab, et õiguskorda tuleb luua konsensusdemokraatia põhimõttel, tunnustades samas iga grupi ja organisatsiooni suveräänsust. Ja kui keegi seda rikub, siis tuleb õiglus taastada keskendudes tekitatud kahju tuvastamisele, selle hüvitamisele ja lepitusmenetlusele.

Õigusriigi olemus

Õigusriigi algne eesmärk oli turvalise elukeskkonna loomine, hiljem lisandus veel püüe piirata valitsusvõimu kandjate sunnivõimu kuritarvitusi.

Õigusriigi olemus ja selle areng sõltub otseselt õigusloome, s.t riigi demokraatia mudelist, mille olemus sõltub sellest:

millised organisatsioonid, st maailmavaatelised parteid või majanduslikud huvigrupid kujundavad ühiskondlikke ja majandussuhteid. Praktikas ilmneb see poliitilises võitluses, s.t kas otsitakse vaenlasi ja kutsutakse üles võitlusele nendega või ühishuvi tuvastamisele;
kes ja kuidas moodustab kodanikke esindavate kandidaatide nimekirja;
kuidas toimub rahvaesindajate valimine ja häälte lugemine;
milline on seadusandlike institutsioonide liikmete suhe oma valijatega;
kelle initsiatiivil algatatakse seaduseelnõud, kes kuulab ära huvigruppide esindajad ja sõnastab seaduseelnõu (haldusvõimu- või parteiametnikud või seadusandliku institutsiooni komisjonid) ja kes need sõnastab;
kellel on määrav mõju seadusandliku institutsiooni liikmetele, s.t kas haldusvõimu juhid panustavad sellele, et nende alluvatest saaksid seadusandliku organi liikmed (nn toiduahela loomine).

Innovativne Õigusfoorum sõnastas oma aruandes: “Õigusriigi ja õiguse seire ja hindamine EL-is: Status quo ja tee edasi?” kaheksa mõõdet, mille järgi saab hinnata olukorda õigusriigis:

Vastutus seaduse ees. Aruandekohustus viitab protsessidele, normidele ja struktuuridele, mis panevad elanikkonda, organisatsioone ja riigiametnikke oma tegude eest juriidiliselt vastutama ning kehtestavad sanktsioonid, kui nad seadust rikuvad.
Juurdepääs teabele. Juurdepääs teabele viitab kodanike ja organisatsioonide võimele nõuda, saada ja töödelda avalikku teavet.
Sõltumatu kohtusüsteem. Kohtunikud ja muud vaidluste lahendamise spetsialistid ei allu välisele survele, eelkõige täitevvõimu ja seadusandliku võimu poolt ning lahendavad vaidlusi vastavalt seadusele.
Tõhus kohtusüsteem (kriminaal-, tsiviil- ja haldus). Tõhus kohtusüsteem pakub mehhanisme õiguste ja õigustatud huvide tunnustamiseks, kaitsmiseks ja jõustamiseks. Selle dimensiooni rõhk on õigussüsteemi efektiivsusel, mis tähendab, et vaidlused, millel on õiguslikud lahendused, lahendatakse prognoositavalt, õigeaegselt ja kuluefektiivselt.
Põhiõiguste austamine. Põhiõiguste hartas ja Euroopa inimõiguste konventsioonis sätestatud põhiõiguste austamise ulatus. Põhiõiguste austamine tähendab, et põhiõiguste rikkumiste heastamiseks on olemas ligipääsetavad ja usaldusväärsed mehhanismid ning kodanikel on võrdsed võimalused neid mehhanisme hüvitise otsimiseks kasutada.
Seaduste tõhus rakendamine. Seaduste tõhus rakendamine viitab sellele, kuivõrd seadusi, määrusi ja kohtupraktikat rakendatakse võrdsel ja õiglasel viisil.
Õiguskaitse kättesaadavus. Õiguskaitse kättesaadavus viitab vaidluste lahendamise mehhanismide võrdsele kättesaadavusele, mis viib õiglaste tulemusteni kõigis õigusvaldkondades – tsiviil-, perekonna-, kriminaal-, haldus- jne. Juurdepääs õiglasele vaidluste lahendamise mehhanismidele ja tulemustele ei tohiks sõltuda rikkusest, sotsiaalsest või poliitilisest võim, etniline kuuluvus, sugu, religioon või mõni muu isiku omadus. Geograafiline asukoht, juurdepääs tehnoloogiatele ja õigusteadlikkus ei tohiks samuti olla tegurid, mis takistavad juurdepääsu õigusemõistmisele.
Korruptsiooni puudumine. Korruptsioon on avaliku võimu kuritarvitamine erakasu eesmärgil. Avaliku ja erasektori ametnikud, kellele on antud volitused, peavad seda õigust kasutama õiguspäraste tulemuste saavutamiseks. Usaldatud võimu kasutamine ebaseadusliku erakasu saavutamiseks on korruptsioon.

Kokkuvõtteks

Nii tavaõigus, jumalaõigus kui ka loomuõigus põhinesid negatiivsel õigusel, s.t nad esitasid keelatud tegevuste loetelu. Erinevalt nendest sätestab õiguspositivism lubatud tegevused ja karistused neile, kes kehtestatud korda ei järgi. See on vajalik ametnike tegevuse sätestamiseks ning sellel oli ja on ka oluline roll rumala rahva tsiviliseerimisel. Kuid kui õigust rakendatakse algatus- ja vastutusvõimelise kodanikkonna tegevuse juhtimiseks, siis võtab see nendelt eneseteostuse vabaduse, mis omakorda kahjustab innovatsiooni, ettevõtete konkurentsivõimet ja riigi jätkusuutlikkust. Kui loomuõiguse järgi teenib valitseja oma rahvast, siis õiguspositivismi kontseptsiooni järgi on ta suveräänne valitseja, kes võib kuid ei pea parandama oma rahva heaolu.

Jumalaõigus ja õiguspositivism keskendusid kehtestatud õiguskorra rikkujate karistamisele, s.t valitseja tahte ja võimutäiuse tugevdamisele. Sellega õnnestus küll lõpetada veretasu tava, kuid ohvrit see ei aidanud ja temale tekitatud kahju kompenseerimine polnud enam üldse oluline. Loomuõiguses oli kohtumenetluse eesmärgiks tekitatud kahju hüvitamine, mis olemuslikult on ka preventatiivne meede, sest kahju kompenseerimise kohustus muudab kuritegevuse läbi kasu saamise vähemalt raskeks, kui mitte võimatuks.

Negatiivse õiguse kontseptsioon sobib anglo-ameerika individualistliku mentaliteediga ning on taganud nende majandusliku edu läbi mitme sajandi. Õiguspositivism ühildub küll Lääne-Euroopa rahvaste kogukondliku olemusega, kuid takistab turumajanduslike suhete arengut nendes riikides liigse hoolekande ja sekkumise tõttu majanduse arengutesse. See avas ka 20. sajandi tee Saksamaal natsionaal-sotsialistliku ja Venemaal kommunistliku (loe: ametnike diktaadil) riigikorra kehtestamisele.

Eesti probleem on terav vastuolu inimeste individualistliku mentaliteedi ja valitsejate poolt juurutatud positivistliku õiguskorra vahel, mis ilmneb püüdes seadustega juhtida inimtegevust, bürokraatia vohamises ja riigieelarve kulude kontrollimatus kasvus. Tõenäosus, et me väljume süvenevast majanduskriisist olukorras, kus valitsejad tegelevad õigusliku „peenhäälestamisega“ on olematu.

Kasutatud kirjandus:

Euroopa õigusajalugu. Hans Hattenhauer. Juura. 2007. ISBN 9789985752197
Law and Revolution. The Formation of the Western Legal Tradition. Harold J. Berman Harvard University Press, 1983. ISBN 0-674-51776-8
Law and Revolution II. The Impact of the Protestant Reformations on the Western Legal Tradition. Harold J. Berman. Harvard University Press. 2003. ISBN 0-674-01195-3
To the Uttermost Parts of the Earth. Legal Imagination and International Power, 1300-1870. Martti Koskenniemi. 2021. ISBN 978-0-521-74534-5
The Mystic Heart of Justice. Denise Breton and Stephen Lehman. 2001. Swedenborg Foundation Publishers. ISBN 0-87785-300-2

Õiglus

Looduses ei ole õiglust ja Looja pakub vaid ühte liiki õiglust – tagajärgede vältimatut vastavust põhjusele. „Loomulik õiglus“ on inimese poolt loodud teooria, selle olemus on nähtamatu ja tabamatu, kuid selle puudumine teeb valu ja hävitab kooselu alused. Kui õiglus lähtub meie sisemisest olemusest, siis õigus sätestab vaid inimestevahelisi suhteid. See on vari, millel puudub vaimne sisu.

Inimesed taotlevad õiglust omavahelistes suhetes ja kasutavad seda kui vahendit oma õiguste eest võitlemisel. Kuid kuna inimteadvus areneb ja elukeskkond muutub, siis muutu ka õigluse tähendus. Kui domineeriv osa inimestest on vaimselt:

MEIE VAIMSE arengu astmel, s.t nad pole isiksusliku arengu teele asunud, siis tähendab õiglus VÕRDSUST, s.t kogukonna käsutuses olev maa vms toimetulekut võimaldav vara või tulu allikas tuleb jagada nii, et kõigil kogukonna liikmetel on võimalus oma vältimatud vajadused rahuldada. Sellega kindlustatakse kogukonna kui terviku jätkusuutlikkus.
MINA-teadvuse, s.t isiksusliku arengu teele asunud, siis kogetakse õiglusena VABADUST, s.t et igaühel on võimalus vastavalt oma arengutasemele ja elukeskkonna võimalustele valida enesele sobiv eneseteostuse ja toimetuleku viis, kusjuures tulemuseks on kasvav materiaalne ja vaime ebavõrdsus.

Õigluse probleem tekib huvide ja vajaduste kokkupõrkest inimeste vahel, kes on oma vaimse arengu erinevates staadiumites. Viimane ilmneb selles, mis on tema jaoks kõige tähtsam: toimetulek, võim, suveräänsus või õiglus. Esimene samm õigluse teel on vastaspoole olemuse ja tegevuskava motiivide mõistmine ning üheskoos planeeritava tulevikumõjude hindamine, sest alles selle järel on võimalik jõuda kokkuleppele.

Juba toimepandud teod on fikseeritud – “mis tehtud, see tehtud”. Me ei saa kahjustavat tegu tagasi võtta. Ja seetõttu ei suuda ka väline õiguskord midagi heastada, ta saab vaid karistada, kuid tekitatud kahju see ei hüvita. Õiglus sünnib valesid parandades ja kuritegusid andestades. Kui ohver ja kuriteo toimepanija tunnetavad vastastikku toimunu olemust oma hinges ning mõistavad vastaspoole tegevusmotiive, siis saavad nad teadlikuks sellest: miks miski juhtus ja millist kahju see tekitas. Võime tunda kahetsust ja kurbust, mõista ja kaasa tunda ning neid tundeid jagades saame teha koostööd, ravida valu ja parandada purunenud usaldust. See omakorda parandab meie olemust, suurendab muutumispotentsiaali ning taastab õnnetunde ja harmoonilised suhted kõigi asjaosaliste vahel.

Mida enam me mõistame õigluse olemust, seda enam kasvab meis usk vabanemisse. Tõeline õiglus on hämmastav. See on hämmastav oma võimes käivitada sügavaid isiklikke ümbersünde, tähelepanuväärne oma oskuses parandada inimsuhteid, imetabane oma võimes ergutada sotsiaalseid reforme ühiskonnas ja mis on kõige tähtsam: uskumatult suutlik võimes vabastada meid olema see, kes me tegelikult oleme ja võimaldama järgima oma südame kutset. Tõeline õiglus pakub turvatunnet, õnne ja elu mõtet, mida miski muu ei suuda. Mida sügavamale õigluse südamesse me jõuame, seda enam on kogeme lootust, lubadust ja vabanemist.

Eesti keele seletav sõnaraamat ütleb sõna „Õiglus“ kohta:

2009: asjade seis, olukord, mille puhul igaüks saab selle, mis talle kuulub.
2022: sotsiaalne vahekord, mida peetakse (moraalselt) õigeks (nt võrdsust ja erapooletust), harilikult eetikas, poliitikas, õiguses, ka igapäevaelus.

Moraal

Sõna moraal märgib inimestevahelist suhet, millega taotletakse õiglust. Moraalse suhte eelduseks on eneseteadvus ja võime asetuda vaimus teise isiku positsioonile, tema käitumist juhtivate motiivide mõistmiseks. Moraalsed inimesed suudavad valitseda oma emotsionaalseid impulsse (tundeid) ja tahavad teha koostööd teistega. Moraalse inimsuhte aluseks on võrdsustunne ja see realiseerub organisatsioonis, mis tunnustab igaühe eneseteostuse vabadust.

Inimese moraalse identiteedi määravad põhjendused, millega ta selgitab nii enesele kui teistele oma tegude motiive. Inimest saab nimetada kultuurseks, kui need motiivid ühtivad sootsiumi poolt tunnustatud väärtustega. Inimesest saab isiksuslik kultuuriagent, kui tema poolt propageeritav käitumismudel saab avaliku tunnustuse.

Moraal hävib, kui sootsiumis domineerib omakasu taotlev isik, kes loob oma toiduahela ja kasutades oma võimu, kehtestab ebaõiglust kinnistava normatiivse õiguskorra. Inimeste vahelisi konflikte suudab õiglaselt lahendada vaid see, kes suudab olla erapooletu ja sõltumatu ning langetada otsuse, mis kindlustab sootsiumi kui terviku jätkusuutlikkuse.

Moraalne suhe areneb perekonna sisesest inimsuhtest, laste/noorte identiteedigrupi kaudu kogukondlikku majandustegevust hõlmavaks suhtekorralduseks, rahvuslikul kultuuriühendusel (sotsiaalsel lepingul) põhinevaks õigusriigiks ja realiseerub vaimolendite vendluses. Tänast reaalsust kujundavad oma konstitutiivsete normidega rahvusriiklikud institutsioonid, mille olemus tuleneb nende elukeskkonnast ja ajaloost. Riikidevahelised konfliktid johtuvad üksteisega vastuolus olevatest kultuurilistest reaalsustest.

Urantia raamat kirjeldab inimest areneva moraaliolendina, kellele Looja on annetanud Mõttekohandaja kujul killukese endast, et seeläbi kogeda kõlbelisi probleeme, mis sünnivad arenguliste vaimolendite omavahelisest suhtlusest. Inimesele omane piiratus (potentsiaalne kurjus) ja sellest tulenevad kogemused on osa tema eneseteostusest moraalsust õppivates olendites. Kogu universumis käsitatakse iga üksust kui terviku osa. Osa ellujäämine sõltub sellest, kuidas ta töötab kaasa terviku plaani ja eesmärgi teostamisel ning kas ta soovib kogu südamest ja täiesti vabatahtlikult alluda Looja jumalikule tahtele. Vigadest (rumalate otsuste langetamise võimalikkusest) vaba maailm on võimalik ainult siis, kui puudub vaba intellekt. Vaba arengu eelduseks on õigus eksida, sest ükski arenev vaimolend ei saa olla algusest peale ühtviisi tark. Ekslik (paheline) otsus muutub patuks (kurjuseks) alles siis, kui inimtahe ebamoraalse otsuse teadlikult heaks kiidab ja selle tahtlikult omaks võtab. Mõttekohandaja rolliks on muuhulgas teadvustatud ja tahtlike otsuste salvestamine ning need on aluseks sureliku olendi uuestisündi võimaldavate otsuste langetamisel.

Jumalik universum põhineb tõel, ilul ja headusel. Vaimolemuslik ülimaailm on teadlik inimeste maailma põhivajadustest ja reageerib neile. Arusaam Loojast kui valitsejast ja kohtunikust aitas sõnastada kõrge moraalistandardi ja pani aluse jumalaseadusi austavale rahvale kui ühtsele rühmale. Õiglusmeel viitab sellele, et Jumal on universumi moraaliseaduse läte.

Eesti keele seletav sõnaraamat Moraal: väärtuste, põhimõtete, tavade ja normide süsteem, mis reguleerib inimeste käitumist mingi sotsiaalse rühma piires ning suhtumist teistesse rühmadesse. “Tegu on moraalselt õige, kui toodab võimalikult palju hüve ja vähe kannatusi a) Egoism Moraalsuse standardiks on isiklik hüve b) Utilitarism Moraalsuse standardiks on ühiskondlik hüve.

Rahvusriik

Igal rahval on õigus omale territooriumile, kuid see õigus realiseerub vaid siis, kui inimesed on valmis vereohvriks ja nad suudavad oma võimu selle maa üle kehtestada.

Rahvusriik sündis, kui territoriaalriigis asendati jumala- ja loomuõigus inimese poolt sõnastatud positiivse õigusega, mille sätted sõnastas iga rahvas omas keeles, keskkonda arvestades ja kultuurist lähtudes. Rahvusriigi mõiste märgib iseseisva omavalitsusega territooriumi, millel elavad oma identiteeti kandvad ja etniliselt ühte keelegruppi kuuluvad inimesed. Rahvusriik võib sündida, kui:

homogeense rahvastikuga territoorium kuulutab välja iseseisvuse ja teised riigid tunnustavad seda tingimusel, et see tahab ja suudab hallata oma territooriumil toimuvaid tegevusi ning ei kahjusta oma naabreid.
keskvalitsus alustab tema kontrolli all oleval, kuid eri keeli või dialekte rääkivate inimeste integreerimist üheks rahvuseks. See toimub koolikohustuse ja ühtse haridussüsteemi juurutamise, patriootiliste tegevuse ja/või võõrkeeles toimuva keelustamisega. Sellist praktikat on eri aegadel teostatud kõigis, eriti intensiivselt aga suurriikides, s.h näiteks Prantsusmaal 19.-20. sajandil, Hiina 21. sajandil jne.

Kui territoriaalriigi ülesandeks on territooriumi kaitsmine ja turvalisuse kindlustamine tema valduses oleval ala, siis rahvusriigi olemasolu mõtteks on keele ja kultuuri kaitsmine ja selle jätkusuutlikkuse kindlustamine. Oma rollist tulenevalt peab rahvusriik integreerima ja assimileerima immigrandid, kes ei ühildu kultuuriliselt antud riigis valitsevaga või on koguni selle suhtes vaenulikud. Sellest tulenevalt peaks iga immigrant, kes soovib saada elamisuba rahvusriigis, allkirjastama lubaduse, et ta kohustub järgima selles riigis kehtivaid seadusi ja omandama määratud aja jooksul suhtluseks vajaliku keeleoskuse. Antud lubaduse rikkumisel tühistatakse väljastatud elamisluba ning isik peab lahkuma antud rahvusriigi territooriumil.

Rahvusriigi probleemiks on tema suurus. Kuna arengu eelduseks ja konkurentsivõimeks on vaja uusi ideid, siis suletud ja „omas mahlas küpsevad“ väikeriigid ei suuda teistega ühte sammu käia. Postmodernse riigi elukeskkonna käigushoidmiseks on vaja enam kui miljonit erinevat oskustööd. Seetõttu peab rahvusriik olema avatud info- ja inimvahetusele või siis integreeruma suurema majandusruumiga ja leidma selles enesele sobiva rolli. Kuid see tähendab paratamatult suveräänsuse vähenemist ning kultuuriruumi muutumist.

Multikulturalism

Kuna planeedi elukeskkond jaguneb kliimavöönditeks ja on eri kohtades väga erinev, siis mõjutab see rahvaste toitumise-, riietuse ja elukorralduse tavasid. Ka religiooni olemus ja usklikele kehtestatud nõuded lähtuvad selle tekkekohas valitsenud olukorrast ning lahendavad probleeme, mis olid seal sellel hetkel aktuaalsed. Inimese käitumist kujundab sugu ja vanus, see on mõjutatud lapsepõlves omaks võetud tavadest ja rituaalidest ning tema eneseteostuse võimalusi raamib vaimne areng.

Kui inimene rändab ühest rahvusriigist teise, peab ta kohanduma selle maa elukeskkonnaga ja tunnustama seal kehtivat õiguskorda. Nii nagu ei saa samas ruumis samal ajal mängida kaks täiesti erinevat muusikat ja tantsida nende järgi erinevas rütmis, nii ei saa ka samal territooriumil kehtida üheaegselt kaks erinevat õiguskorda.

Multikulturalismi mõiste saab viidata vaid tegevustele ja eluvaldkondadele, mis ei ole antud riigis sätestatud seadusega. Sellele või inimõiguste mõistele apelleerides ei saa immigrant rahvusriigis nõuda, et temaga suheldaks avalikus ruumis tema kodukeeles ja ta tegevust hinnatakse tema kodumaal kehtinud õiguskorra järgi.

Multikulturalismi valdkonnad on kehalised vajadused (toit, seks, riietus, eluviis), eneseteostuse võimalused (keel, kultuur, religioon) ja vaimne identiteet (religioon, maailmavaade, ühiskonnakorraldus) ning selle probleem on, kuidas lahendada üksikisiku või vähemuse ja kogukonna vahel tekkivaid erimeelsusi. Igapäevases elus tekitavad konflikte religioossed toidutavad ja nendest tulenevad tabud. Ühiskondlikul tasandil põhjustab konflikte taas seksuaalsus, religioon ja keel.

Marksism esitles ennast rõhutute ja tagasikiusatute kaitsjana. Selle ideoloogia esindajad uskusid, et vabastades rõhutud ekspluateerimisest, tekib ühtne ülemaailmne kultuuriline identiteet, mis põhineb ühisvajaduste rahuldamisel. Kuid võimule saades osutusid marksistid šovinistideks, kes nõudsid alistumist parteilisele juhtimisele, ja egalitaarsele võrdsustamispoliitikale. See hävitas erilisusest ja eneseteostuse vabadusest võrsuva loovuse ja isikliku initsiatiivi ning koos selle ka kultuurilise mitmekesisuse. Ka sotsialistliku bürokraatia hoolekandepoliitika, mis eeldas ühtlustamist (loe: standardiseerimist), edendas eristuvate kultuuriliste praktikate väljasuretamist.

Suveräänsus

Riigi tunnuseks on sõltumatus ja enesemääramise võime. Suveräänsuse kandjaks võib olla kas valitseja isik (kuningriik) või rahvas tervikuna (demokraatia). Neid eristab suhtumine üksiksiku enesemääramise- ja inimõigusesse.

Varakeskaegses Euroopas teostasid võimu kirik (õigus) ja territooriume haldavad lääniisandad (võim), reformatsiooni järel koondus õigusvõim ilmalike isevalitsejate (monarhide) kätte. Rohkem või vähem iseseisvates vabalinnades oli võimukandjaks demokraatlik esindusorgan, kuid 17. sajandi suure ususõja järel tunnustati Vestfaali rahulepinguga ka määratud territooriumitel elavaid rahvaid (Holland, Šveits) suveräänsetena. 19. sajandi suurte rahvamässude ja 20. sajandi maailmasõdade järel kaotas pärilik eliit oma senise võimu ning rahvaesindusega suveräänsed territoriaalriigid muutusid normiks.

Riikliku suveräänsuse puhul eristatakse:

Täielikku või klassikalist suveräänsust, mis eristab siseriikliku õiguskorra rahvusvahelistest lepetest. Siseriiklikud küsimused lahendatakse kehtivast õiguskorra alusel. Rahvusvaheliste lepetega sätestatakse vaid riikidevahelisi suhteid.
Piiratud suveräänsus tekib kui riik ühineb vabatahtlikult liiduga, mille põhiväärtused on eelnevalt sõnastatud, siis piirab ta oma enesemääramise õigust ja kohustub järgima liidu esindusorgani poolt kehtestatud õiguskorda. Oluline on seejuures see, kas liidu otsused langetatakse konsensuslikult või enamuse tahtega. Ühinemise põhjus võib olla nii majanduslik (suurem vabaturg) kui ka sõjalise julgeoleku tugevdamise vajadus.
Kosmopoliitse suveräänsuse aluseks on põhiväärtuste määratlemine, mida riik ega ükski teine osaleja ei tohi kunagi rikkuda. Avaliku võimu legitiimsuse selles doktriinis määrab see, kas ta nõustub ühise väärtusalusega.
Siseriiklikult võib suveräänsus olla ka jagatud ning osa õigus delegeeritud (sõltuvalt riigist) kas keskvalitsuselt kohalikele valitsustele või vastupidi kohalikelt valitsustelt keskvalitsusele (näiteks Šveitsis). Liitumiste puhul eristatakse föderatsiooni (Ameerika Ühendriigid, Saksamaa jts) ja konföderatsiooni, mille liikmetel on riigil õigus liidust lahkuda, kui selle elanikud vastavalt otsustavad (näiteks Brexit EL puhul).

Riigiülene õigus

Riigid võivad ühineda liitudeks leppides kokku selle õiguslikus aluses. Kui ühinemine on vabatahtlik ja see tunnustab liikmesriikide õigust soovi korral lahkuda ühendusest, siis nimetatakse seda konföderatsiooniks. Kui liitumislepinguga välistatakse lahkumine, siis nimetatakse seda föderatsiooniks.

Liidu olemuse määrab õiguskontseptsioon, millel see põhineb. Ameerika Ühendriikide õiguskord lähtub loomuõigusest ja sellest tulenevalt on keskvalitsusel õigus koordineerida osariikide koostööd, kuid tal pole õigust sekkuda nende siseriiklikku tegevusse ja teha ettekirjutusi nende tegevusele.

Euroopa rahvusriikide ühinemise aluseks oli soov vältida uute omavaheliste sõdade puhkemist. Demokraatliku ühiskonnakorralduse edendamiseks ja kaitsmiseks loodi Euroopa Nõukogu, mille raames asutati Euroopa Inimõiguste kohus ja Veneetsia komisjon, mis hindavad inimõiguste järgmist ja demokraatia olukorda liikmesriikides. Selle institutsiooni tegevust raskendab rahvusriikide erinev keel ja tavakultuur. Liberaalse majanduspoliitika edendamiseks ja tollivaba ühisturu loomiseks asutati Euroopa Liit. Selle tegevuse muudab keerukaks kliimast ja maast johtuvad erisused ning inimeste valmidus ise enda probleeme lahendada.

Euroopa Liidu probleemid tulenevad ühisturu ja sotsiaalriigi vajaduste vastuolust. EL liikmesriikide õiguskorra aluseks on erinevad õiguskontseptsioonid, kuid EL institutsioonides domineerivad kontinentaal-Euroopa riikidest pärinevad ametnikud, kes lähtudes positiivse õiguse kontseptsioonist tahavad piirata liikmesriikide iseotsustamise õigust ja oma nägemusest lähtudes sundida kõigile peale tegevusi, mis kahjustavad pikas plaanis nende riikide majanduslikku toimetulekut ja rahvusvahelist konkurentsivõimet. Selle õigustamiseks on loodud ennenägematu bürokraatia: Inimõiguste ja õigusriigi peadirektoraat, Õiguse tõhustamise komisjon (CEPEJ), Euroopa Kohtunike Konsultatiivnõukogu (CCJE), Euroopa Prokuröride Konsultatiivnõukogu (CCPE), Euroopa Kriminaalprobleemide Komitee (CDPC), Euroopa Õiguskoostöö Komitee (CDCJ), Õigusnõustajate Komitee (CAHDI) ja Euroopa Demokraatia Õiguse kaudu Komisjon ning lisaks veel 61 liikmeline nõuandeorgan, mis andis 2016. aastal välja dokumendi pealkirjaga: Õigusriigi kriteeriumide loetelu, mis põhineb viiel õigusriigi põhielemendil: seaduslikkus, õiguskindlus, võimu kuritarvitamise vältimine, võrdsus seaduse ees ja mittediskrimineerimine ning õiguskaitse kättesaadavus.

Kuigi EL on kuulutanud oma alusväärtuseks: demokraatia, inim-/põhiõigused ja õigusriigi, pole nende mõistete sisu õiguslikku tähendust määratletud. Praktikas tähendab demokraatia õigust loovutada hääletamisega enda otsustusõigus valitud esindajale, kes on lihtsalt mõjutatav (loe: korrumpeeritav) huvigruppide poolt, kuna ta ei vastuta oma valijate ees. Inimõigused on kuulutatud ülimaks ning nendele toetudes kahjustavad EL institutsioonid liikmesriikide kodanike põhiõigust oma keelele ja tavakultuurile.