Elu mõte – MTÜ Kodanik

Elu mõte

Sisukord

Maailmavaade

Inimesed on läbi ajaloo otsinud elu mõtet. Sõltuvalt maailmavaatest on:

materialistid ja füsikalistid arvanud, et inimese minateadvus tekib olematusest ja kaob inimese surma järel tagasi olematusse ning mingit hinge ja vaimu pole olemas.
idealistid ja dualistid jõudnud arusaamale, et inimene on duaalne olend, tema vaimne osa – hing siseneb sünniprotsessis füüsilisse kehasse, läbib kõik eluetapid ning lahkub taas vaimumaailma, et liikuda seal edasi uutesse kehastumistesse teistes maailmades.

Idealistlik maailmavaade juurdleb põhjuse-tagajärje seose üle ning tunnustab arusaama, et inimese maine eksistents on vaid üks etapp tema isiksusliku arengu teel. Sellist nägemust esindavad nii hinduistlik samsara kui ka budistlik reinkarnatsioonitsüklite õpetus. Suuremal või vähemal määral tunnustavad „elu peale elu“ kontseptsiooni ka teised religioonid, kuigi erinevates nägemustes.

Aja mõju

Materialistide jaoks pole elu mõtte otsimisel mõtet, kuna kõige põhjus on juhus ning inimese eluajal toimepandud tegudel pole järelmeid … vähemalt mitte temale endale. Selline arusaam sobib eriti hästi egoistliku meelelaadiga inimestele, kes tahavad alistada teisi oma tahtele, võtta nende töö viljad ja vara ning neid alandades rahuldada oma himusid.

Idealistide jaoks on maine elu vaid üks etapp pikal teel, kuid olemasolu mõtte tõlgendamises on suured variatsioonid. „Elu mõtte“ küsimus ei teki enne, kui inimene omandab eneseteadvuse (MINA) ja areneb välja abstraheeriv mõttetegevus. Kuid eksistentsiaalsed küsimused tõusetuvad reeglina alles siis, kui inimene on suutnud oma põhivajadused rahuldada ja see eeldab teatud vaimse arengu (s.t harituse) tasemele jõudmist.

Ajaloolise arengu kontekstis võib kokkuvõtlikult kirjeldada elu mõtte arengut järgmiselt:

Vana-aja tsivilisatsioonides

Loodususulised ei otsinud elu mõtet.
Hindude jaoks on elu taassündide jada, mille olemuse määrab karma, s.t eelmises elus korda saadetud teod määravad, või vähemalt mõjutavad tema järgmist elu uues kehastuses.
Zoroastristide arvates toimus Maal võitlus hea ja kurja vahel ning inimene peab selles võitluses valima oma poole.
Hiina taoism – elu on kulgemise tee ja maailm vastandlike jõudude tallermaa, milles inimene peab kohanema ja leidma oma koha.
Budistide jaoks on elu mõte vaimse valgustumise läbi oma materiaalse eksistentsi lõpetamine.

Keskaja tsivilisatsioonid

Judaism peab elu mõtteks jumalike seaduste järgimist.
Islamiusuliste jaoks on elu mõte Allahi teenimine.
Vara-kristlik kirik õpetas, et vaid pühade käskude järgimine annab elule mõtte.
Hilis-keskajal peeti elu mõtteks Kristuse jüngriks saamist ja oma maise rolli täitmist.

Uusaja tsivilisatsioonid

Valgustusajastul jõuti arusaamale, et inimene on mõtlev olend ja tal on vaba tahe, seega määrab ta ise oma elu mõtte.
Uusaja industriaalsete revolutsioonide ja sotsiaalsete kataklüsmide (sõjad, revolutsioonid) keerises kaotas inimene elu mõtte. Ideaaliks sai „supermees“, kes päästab oma rahva.
Kuna Euroopa mõttemaailma mõjutas tugevalt antiik-Kreeka filosoofia, mis pidas elu mõtteks õnne seisundi saavutamist, siis 19. sajandi lõpu liberaalse turumajanduse keskkonnas kujunes elu mõtteks isiksuslikuks arenguks vajalike kogemuste omandamine ja sensuaalsed naudingud.
Zoroastrismist arenenud bahai usk peab elu mõtteks vaimset arengut ja inimkonna teenimist.
Antroposoofia õpetab, et inimesel on vaba tahe, mille rakendamine annab elule mõtte.

Huumor

Douglas Adamisi romaanis „Juhend pöidlaküüdiga Galaktikas reisijale“ andis superarvuti vastuseks küsimusele „mis on elu, universumi ja kõige mõte“ numbri: 42.
Johnny Harty koomiksis on ütlus: „elu mõte on mõelda elu mõttele“.
Monty Pythoni filmis „Elu mõte“ vastab telediktor küsimusele elu mõtte kohta sõnadega: „Ole naabrite vastu kena, väldi rasvast toitu, loe mõnda head raamatut, mine jalutama ning proovi elada harmoonias igast usust ja rahvusest inimesega“.

Transentaalne psühholoogia

Ken Wilber on oma raamatus „Eedenist alates“ esitanud holistilise vaate inimteadvuse arengust läbi aastatuhandete. Selles raamatus esitatud mõttekäiku võiks lühikokkuvõttes kirjeldada järgmiselt:

Ürginimesed ja tänapäeva loodusrahvad, elasid universumi alateadvuses, mida tänapäeva inimene võiks mõtestada kui omalaadset virtuaalset internetti, mille kaudu erinevad elusolendid said eluks vajalikku teavet nii vaimsetelt olenditelt kui ka teistelt omasugustelt.
Piiblis kirjeldatud pagendamist paradiisist võib mõista metafoorina, mis kirjeldab inimese lahkumist universumi alateadvusest ja iseseisva – isiksusliku arengu teele asumist.
Kui inimene saavutab isiksusliku arengutaseme ja saab teadlikuks Universumi vaimsest olemusest, siis saab ta ühineda Universumi üliteadvusega – see avab tema jaoks taas universumi infokanalid.

Urantia raamat

Urantia raamat (trükituna enam kui 2000 leheküljeline suurteos) pakub meile põhjalikku selgitust Universumist ja selle olemusest, planeedi Maa (Urantia) ja inimrassi sünniloost ning lõpuks ka põhjaliku ülevaate Jeesus Kristuse maisest teekonnast ja selle tagamaadest. Selles esitatut saab eesti keeles lugeda nii trükitud raamatust, interneti kodulehelt kui ka kuulata audioraamatuna. Selle järgi annetab Looja loodud arengulisele olendile, kes on oma arengu käigus omandanud eneseteadvuse, isiksusliku alge ja hiljem ka mõttekohandaja.

Isiksus on loodud-olendi ainuke muutumatu reaalsus, mis läbi saadud kogemuste lakkamatult muutub. Isiksuslik alge seob kokku kõik teised temaga seotud füüsilised ja meelelised tegurid (aine-, meele- ja vaimuenergia). Isiksuslik alge on potentsiaal, mida inimene oma materiaalses elus saab rakendada kogemuste omandamise ja nendest õppimise käigus. Iga isiksus on olemuslikult originaalne ja ainulaadne ning selle olemus ilmneb tegudes ja suhetes teiste inimestega.

Inimese isiksuslikku arengut saab hinnata tema tegudest ja sõnadest. Selles protsessis võib eristada kolme staadiumi:

Esimesena ilmneb enesekehtestamise püüe, mis väljendub taotluses kehtestada enda võim teiste üle.
Kohates vastupanu või sattudes koguni olukorda, milles ta peab alistuma teise tahtele, õpib inimene väärtustama suveräänsust – sellele arengutasemele jõudmisel hakkab ta rääkima enesemääramise õigusest;
Isiksuslik areng on saavutanud oma eesmärgi, kui inimene mõistab õigluse olemust ja hakkab rääkima selle juurutamisest materiaalse elu keskkonnas.

Mõttekohandaja on loodud olendi kosmiline aken – osa Loojast, mis tekitab otsese ja isikliku kontakti isiksuse ja tema Looja vahele. See peaks tekitama inimeses kustumatu igatsuse ja lakkamatu iha teha head, olla Jumala sarnane, jõuda Paradiisi ja teenida seal jumaliku kingituse lõpmatut allikat. Mõttekohandaja peab maandama seda tohutut pinget, mis johtub inimese piiratusest ja kaugusest Loojaga. Kohandaja on aheldatud loodud olendi meelde ning ta peab näitama suunda siis, kui surelik teeb valikuid, mis määravad tema edasise olemasolu.

Mõttekohandaja on ellujäämise jõud, õigus ja võimalus ning vaimsete saavutuste allikas, mis eristab inimese täielikult ja igavesti teistest puhtloomsetest loodud-olenditest. Ta on vastupidiselt välisele ja füüsilisele stiimulile mõtte kõrgem vaimne stiimul, mis jõuab meelde ainelise keha närvienergia mehhanismi kaudu.

Aineline evolutsioon on andis inimesele elumasina – füüsilise keha. Looja kinkis inimesele mõttekohandajaga kontakti universumi vaimureaalsusega. Ent meel, millega inimene teeb teeb kõlbelisi otsuseid, on inimese kätes ja sellega otsustab ta ise, kas jätkata elu või surra.

Mõttekohandaja teeb kõigest, mida inimene oma meeles loob, vaimse koopia ja see on aluseks, millega ta äratatakse uuesti ellu. Ja nii nagu teie olete inimesena lapsevanem, on mõttekohandaja teie isiksusliku hinge – tulevase vaimse mina jumalik vanem. Ning kohtunikud ja hindajad eristavad just seda arenevat surelikku hinge, kui annavad korralduse see ellu jätta ja suunata üles uutesse maailmadesse ning lakkamatusse eksisteerimisse igaveses seoses teie truu partneriga — Mõttekohandajaga.

Meel on teie laev, Kohandaja teie loots, inimtahe kapten. Sureliku laeva kaptenil peaks olema tarkust usaldada jumalikku lootsi, kes juhib tõusuhinge igavese ellujäämise morontiasadamasse.

Inimeseks olemine

Järgnev kokkuvõte esitab mõttekäigu, mis on moodustunud eelpool nimetatud materjalidest ja mille võtab kokku juuresolev meelepilt.

Urantia raamatu järgi jaguneb ruum kolmeks: vaimseks, materiaalseks ja neid eristavaks morontia maailmaks, mille kaudu toimub liikumine esimeste vahel. Materiaalses maailmas on loodud seitse erinevat universumi, millistest viimases elame meie. Meie universumis on juba pea 10 miljonit asustatud planeeti, mis on jagatud 1000 planeedi kaupa haldusüksusteks. Ühes viimasel neist asume meie.

Universumi alusprintsiip on armastus ehk soov teha head (kui see oleks teisiti, siis oleks ta juba ammu hävinenud). Igale planeedile, millel tekib eluks sobiv keskkond, külvatakse elu alged ning sellel arenevat elu suunavad vaimsed olendid. Kui planeedil areneb välja loom, mis omandab enese- ehk MINA-teadvuse, siis annetab Looja talle isiksusliku alge. Selle läbi saab loomast inimene ning vaimsed olendid eemalduvad planeedi arenguprotsessist ning see jäetakse inimeste meelevalda.

Inimeseks olemine

Järgnev kokkuvõte esitab mõttekäigu, mis on moodustunud eelpool nimetatud materjalidest ja mille võtab kokku juuresolev meelepilt.

Igale inimesele annetatud isiksuslik alge on võimalus, mille abil saab ta alustada oma vaimse arengu teed. Kui inimene hakkab liikuma vaimse arengu teel, siis tema arenguastet saab tuvastada selle läbi, millele ta oma elus keskendub. Arenguastme tunnuseks on vastavalt:

VÕIM tähendab teiste inimeste ja seeläbi elukeskkonna alistamist oma tahtele. Lapsed üritavad alistada oma vanemaid nutuga ja eakaaslasi vägivallaga oma tahtele. Täiskasvanud inimesi saab alistada oma tahtele läbi eraomandi, s.t vara (algselt maa, vesi jms loodusrikkused, modernses ühiskonnas raha) mida kõik inimesed vajavad toimetulekuks või siis õiguskorra kehtestamise ja ametnikele antava suvaõiguse kaudu. Nendest, kes suudavad manipuleerida teiste inimeste tahtega saavad autokraatsed isevalitsejad – türannid või diktaatorid.
SUVERÄÄNSUS on teema, milles inimene hakkab rääkima alles siis, kui ta kogeb et ei suuda teisi oma tahtele alistada ning tekib oht, et hoopis tema peab alistuma teise inimese tahtele. Selle saavutamine eeldab tahtejõu rakendamist ja valmidust ohverdada oma ego (algsed unistused, mis on kasvanud himudeks) ning valmidust tunnustada teiste inimeste õigust vabale tahtele ja eneseteostusele. Kui ühiskond tunnustab üksikisiku eneseteostuse vabadust, siis vallandub loovus ja hakatakse rajama demokraatlikku kodanikuühiskonda.
ÕIGLUS, õigemini selle olemasolu tunnustamine, on isiksusliku arengutee kõrgeim tase. Õiglase ühiskonnakorralduse eelduseks on vabadus, s.t igal inimesel on võimalus ennast teostada ja leida sootsiumis enesele sobiv koht, mis vastab tema võimetele ja vajadustele. See on võimalik, kuna inimesed ei ole oma arengutasemelt võrdsed ja ka nende vajadused on erinevad. Õiglus saab olla ühiskonnakorralduse aluseks siiski vaid siis, kui kõik on avalik ja läbipaistev ning igaüht hinnatakse tema tegude ja nendest tekkivate järelmite alusel.

Kui inimesest on saanud isiksus, siis hakkab ta nägema Universumi olemust, mis põhineb: tõel, ilul ja headusel ning temas kasvab soov teha head. See omakorda avab tee esmalt sootsiumi ja seejärel juba Universumi teenimisele ning halastusele, s.t valmidusele abistada omakasupüüdmatult neid, kes on oma vaimses arengus jäänud temast madalamale.

Ken Wilberi käsitluses tähendab isiksusliku arengutaseme saavutamine ühinemist Universumi üliteadvusega ning selle vaimse teadmisterikkuse avanemist tema jaoks.

Seosed ühiskonnaga

Ühiskonna- ja majanduskorraldus sõltuvad otseselt inimeste vaimsest arengust. Kui sootsiumi domineerivat osa huvitab vaid toimetulek ning mina-teadvust pole tekkinud, sel ajal kui mõned on hakanud huvituma võimust, siis kujuneb välja orjanduslik klassiühiskond. Kui mina-teadvusega inimesi, kes taotlevad võimu tekib rohkem, siis areneb välja hõimuühiskond, mille osad on omavahel pidevas konfliktis. Kui mõni hõimujuhtidest suudab koondada need hõimud üheks jõuks (s.t ta valitakse kuningaks), siis algab vallutussõda, mis võib lõppeda suurte maavalduste vallutamise ja nendel elavate inimeste alistamisega. Edu määrab sellises olukorras massi suurus ja selle organiseeritus.

Inimese isiksuslik areng algab, kui ta lahkub (küla)kogukonnast, spetsialiseerub ja integreerub linnaühiskonda, leides seal oma rolli. Linn toimib ja areneb, kui ühelt poolt on inimestel eneseteostuse vabadus ning nad ise vastutavad oma toimetuleku eest ning teiselt poolt leidub inimesi, kes oma isiksusliku arengu teel on jõudnud suveräänsuse või koguni õigluse olemuse mõistmiseni ning suudab seda edendada inimsuhetes. Riikluse areng algab kohtuniku rolli ja maksusüsteemi tekkimisest, s.t õigusriigi kehtestamisest ja ühiskonna organiseerumisest oma eluruumi kaitseks. Praktikas tähendab see, et kohtuniku ja korrakaitsjate töötasu ning ka pension makstakse riigieelarvest. Korruptsiooni vältimiseks tagatakse neile garanteeritud toimetulek elu lõpuni.

Kodanike eneseteostuse vabadust tunnustava ühiskonna, milles valitsusvõimu esindavate ametnike õigused piirduvad õiguskorra kehtestamise, selle hoidmise, toimepandud rikkumiste tuvastamise ning tekitatud kahju sissenõudmisega, majandusmudel ja valitsuskorraldus sõltub inimeste isiksusliku arengu tasemest.

Kui inimesi huvitab vaid võim ning imetletakse rikkust, siis kujuneb välja esindusdemokraatia ja domineerib kapitalistlik turumajandus.
Kui enamus tunnustab üksikisiku suveräänsust, s.t tema õigust vabale eneseteostusele ja isiklikku vastutust, siis tekib võimalus minna üle volitusdemokraatiale ja vabaturumajandusele.
Kui enamus tahab õiglust ning muretseb sootsiumi jätkusuutlikkuse pärast, siis hakatakse juurutama otsedemokraatiat ja sotsiaalset turumajandust.

Viimase taseme arengut edendavad kõikvõimalikud looduslikud, majanduslikud ja ühiskondlikud kataklüsmid, mis ohustavad egoistliku üksikisiku toimetulekut ning mille käigus saab iga inimene kogeda, kui suur on tema sotsiaalne kapital. Urantia raamatu järgi tähendaks inimkonna viimasele arenguastmele jõudmine, et planeedi Maa eristatus vaimsest maailmast lõpeb.

Surma tähendus

Sureliku inimese keha on masin – elav mehhanism, mille toimib füüsilises energiamaailmas. Paljud inimlikud reaktsioonid on olemuselt mehaanilised, suur osa elust on masinlik. Ent inimene on pole vaid bioloogiline masin: talle on annetatud meel ja tema sisimas elab vaim ja kuigi ta ei pääse kogu oma ainelise elu jooksul kunagi eksistentsi biokeemilisest ja elektrilisest mehaanikast, võib ta õppida, kuidas allutada seda füüsilise elu masina kogemustest saadut suunavale tarkusele, pühendades inimmeele sisimas elava Mõttekohandaja vaimsete tungide teostamisele.

Urantia raamatu järgi on surm sureliku inimese viis pääseda ainelisest elust lihas. Planeedi Maa elanikud tunnevad vaid ühte surma – eluenergiate füüsilist lakkamist. Ent isiksuse ellujäämise seisukohalt on tegelikult olemas kolme liiki surma:

Füüsiline (keha ja meele) surm. Kui inimene satub surma võimusesse, jääb Mõttekohandaja meele tsitadelli, kuni see lakkab funktsioneerimast aruka mehhanismina ehk ligikaudu selle hetkeni, mil lakkavad mõõdetavate ajuenergiate rütmilised elutuksed. Pärast seda lahkub Kohandaja hääbuvast meelest niisama märkamatult, kui ta sellesse kunagi sisenes. Pärast surma pöördub aineline keha tagasi elementide maailma, millest ta oli tekkinud, kuid kaks ellujääva isiksuse mitteainelised osad jätkavad olemasolu: koos enne teda eksisteerinud Mõttekohandajaga siirdub Diviningtonile sureliku elujärgu käigus talletatud teave ja saatuse kaitsja hoole alla jääb surnud inimese surematu hing. Põhjalikumalt on seda protsessi kirjeldatud Urantia raamatus.
Intellektuaalne (meele) surm. Kui meeleabivaimude kõrgema hoolekande elutähtsad ringlused mõistuse segaduste või ajumehhanismi osalise hävimise tõttu katkevad ja kui need läbivad teatava kriitilise punkti, kust alates neid enam parandada ei saa, vabastatakse sisimas elav Mõttekohandaja kohe ja ta lahkub Diviningtonile. Universumiürikutes registreeritakse sureliku isiksuse surm inimliku tahtelise tegevuse jaoks tähtsate meeleringluste hävimise tõttu. See on inimese surm, vaatamata füüsilise keha elumehhanismi jätkuvale funktsioneerimisest. Keha ilma tahtelise meeleta ei ole enam inimene.
Vaimne (hinge) surm. Kui surelik inimene loobub lõplikult ellujäämisest või/ja ta on tunnistatud Mõttekohandaja ja seeravite arvates vaimselt lootusetuks, morontialikult läbikukkunuks ning see üksmeelne teade on Uversal registreeritud ning Hindajad ja nende peegeldavad kaaslased on neid järeldusi kontrollinud, annavad Orvontoni valitsejad kohe korralduse sisimas elava Mõttekohandaja vabastamiseks. Kohandaja vabastamine ei mõjuta mingil viisil tema poolt mahajäetud indiviidi isiklikke või rühmaseeravite kohustusi. Seda liiki surm on vaatamata füüsiliste ja meelemehhanismide, eluenergiate ajutisele jätkumisele oma tähenduselt lõplik. Kosmilisest vaatepunktist on surelik juba surnud, elu jätkumine näitab ainult kosmiliste energiate ainelise hoo püsimist.

Kokkuvõtteks

Kui inimene on oma maailmavaatelt materialist ning tema reaalsus piirdub füüsilise maailmaga, siis on see maailm väga väike. Tema eneseteostuse võimalused piirduvad sellega, kas ta alistab teisi või alistub ise teiste tahtele. Inimese edu hinnatakse tema materiaalsest varast koosneva rikkusega või positsiooniga, mille ta on saavutanud ühiskondlikus võimuhierarhias. Kuna valitseva arusaama järgi pole tema tegudel tagajärgi, siis pole ka piire tema ambitsioonidel. Edukate jaoks on elu kõige olulisem küsimus see, kuidas säilitada saavutatud võimu (s.t rikkust ja/või positsiooni hierarhias) ja muuta see igaveseks. Surm tähendab kõige elus saavutatu kaotust ja kadumist olematusse.

Kui inimene näeb või vähemalt usub vaimumaailma ja elu jätkuvuse olemasolusse, siis piirab see tema tegevusvabadust. Teades, et tema teod ja nende tagajärjed määravad tema tulevased kehastumised ja võimalused lõputu arengu teel ning kogu info sellest on salvestatud ning seda kasutatakse otsuse langetamisel, arvestab inimene sellega, ohjeldab oma metsikut loomust ja püüab vastavalt oma võimekusele liikuda edasi isiksusliku arengu teel. Seda arengut takistab ühelt poolt inimese enda tahtmatus või saamatus ning teiselt poolt inimesed, kes tahavad teisi alistada oma võimutäiusele. Alistamise vahendiks on nii eraomandis olev vara kui ka religioosne ja/või riiklik organisatsioon, mis piirab üksikisiku mõttevabadust ning üritab sisendada talle ülevalt poolt määratud arusaama sellest, mis on õige ja mis on vale.

Kui küsida, miks inimesed ei näe seda vaimumaailma ja on langenud materialismi sügavustesse, siis ühe selgituse sellele annab Urantia raamatu 53 ja 54 kiri, mis kirjeldavad Luciferi (kõrge vaimse olendi) mässu ja selle tagajärgi planeedi Maa elanikele. Mässu aluseks oli mõte luua oma, Loojast sõltumatu maailm, milles kehtivad reeglid kehtestab tema ise ja millele peavad alistuma kõik selle inimesed. Selle mässu tulemiks oli blokaad, mis kestab tänini ning millega eristati lisaks planeedile Maa ka hulk teisi planeete vaimumaailmast.