Lorem ipsum dolor sit amet, consectetur adipiscing elit. Ut elit tellus, luctus nec ullamcorper mattis, pulvinar dapibus leo.

Esitatud süüdistus

Eesti Prokuratuur esitas süüdistuse õiguskorra rikkumises MTÜ’le Kodanik ja seda heategevuslikus korras esindavale Paul Tammert’ile.

Vaata: Kohtumäärus. Tekstis on paksus kirjas välja toodud kõige olulisemad kohad.

Põhjendus:

  • P.T vanemad ootasid aastaid, abitus olukorras surma ning esitasid talle ikka ja jälle küsimuse: Miks ma ei saa juba surra?
  • MTÜ Kodanik on asutatud kodanikuvabaduste edendamiseks ja lähtub mõttest: Igal kodanikul on enesemääramise õigus.

 

Süüdistava tegevuse eesmärgiks oli õigusselguse saavutamine.

Riiklikele institutsioonidele (s.h Sotsiaalministeeriumile ja Prokuratuurile) esitatud, korduvatest ametlikest päringutest ilmnes, et abistatud suitsiid ei ole Eesti õiguslikult, s.t siduvalt sätestatud.

Lähtudes EV Põhiseaduse Kommenteeritud väljaandes märgitud väitest, et “Eesti õigusriik põhineb negatiivse õiguse kontseptsioonil“, s.t: kõik mis pole seadusega keelatud, on lubatud, tegi MTÜ järelduse, et abistatud suitsiidi teenuse pakkumine pole Eestis seadusega keelatud.

Pressile ja avalikkusele

Prokuratuuri poolt esitatud süüdistuse ja seda menetleva kohtuprotsessi käigus vastavad riiki kui institutsiooni esindavad võimukandjad (poliitikud, ametnikud ja kohtunikud) küsimusele, kas Eesti Vabariigi kodanik on:

  • VABA, s.t ta on oma elu omanik ja tal on õigus ise valida eneseteostuse viis ning otsustada millal, kus ja kuidas lõpeb tema elutee, s.t kasutada inimese võõrandamatut õigust surra.
  • RIIGIOMAND, s.t Eesti kodaniku keha „kasutusviisi“ määravad riigivõimu esindavad ametnikud, kes muuhulgas otsustavad ka millal, kuidas ja kus ta võib või peab surema.

Selle kohtuprotsessi alusel seni tehtud otsustest lähtudes võib väita, et Eesti Vabariik EI OLE ÕIGUSRIIK, kuna seda esindavad võimukandjad tegutsevad meelevaldselt järgides stalinismi ajal tuntuks saanud põhimõtet: näita inimest ja me leiame talle sobiva paragrahvi süüdimõistmiseks!

 

Prokuratuuri süüdistuses kuriteo toimepanemise kohta, esitati järgmised väited:

  1. Süüdistav tegutses omakasu ajendil, tulu teenimise eesmärgil.
  2. Süüdistatav kasutades ära haavatavas seisundis olevate inimeste olukorda.
  3. Süüdistatav teostas majandustegevust, mis eeldas tegevusloa olemasolu (KarS § 372)
  4. P.T (mitte MTÜ) majandustegevus toimus tervishoiuteenuse valdkonnas, kus tegevusluba oli nõutav ja sellega põhjustati oht paljude isikute elule või tervisele.

Süüdistuse aluseks oli: Tervishoiuteenuste korraldamise seadus, mille § 2, lg 1 sätestab:

Tervishoiuteenus on tervishoiutöötaja tegevus haiguse, vigastuse või mürgistuse ennetamiseks, diagnoosimiseks ja ravimiseks eesmärgiga leevendada inimese vaevusi, hoida ära tema tervise seisundi halvenemist või haiguse ägenemist ning taastada tervist. Tervishoiuteenuste loetelu kehtestab valdkonna eest vastutav minister.

  1. Prokuratuuri süüdistuse, et osutati tervishoiuteenust, kinnituseks esitati tõendid, mille järgi:
    1. Tavaline elektrikilp, millele oli installeeritud suur häirenupp, aegrelee ja õhuklapp on meditsiiniseade.
    2. Protsessis kasutatud inertgaas heelium (mis ei reageeri absoluutselt mitte millegagi) on meditsiinis ravi otstarbel kasutatav gaas.
    3. Kui lepingus on sätestatud eeltingimus, et teenust osutatakse vaid vanuritele, siis tähendab see, et osutatav teenus vastab Sotsiaalministri 28.11.2001. a määruse nr 110 Eriarstiabi erialade ja erialade lisapädevuste loetelu §-le 3: eriarstide erialade lisapädevuse p.6-le: geriaatria, mis seondub eakate inimestega.

Prokuratuur esitas lisaks väite, et „ Ka geriaatria võib seonduda gaasipõhise seadme kasutamisega, mille abil inimene soovib  siit ilmast lahkuda“.

  1. Kui teenuse osutamise lepingus on sätestatud eeltingimus, et teenust osutatakse vaid ravimatut haigust põdevatele inimestele, kellel pole enam tervenemisvõimalusi, siis Prokuratuuri arvates tähendab see meditsiinilise ülevaatuse läbiviimist kliinilise psühhiaatri poolt. .
  2. Osutatud teenus vastab rahvusvahelises haiguste ja tervisega seotud probleemide statistilise klassifikatsiooni kümnendas väljaandes (RHK-10) loetletud haiguste diagnoosimise ja ravimisega seotud tervishoiuteenusele: ptk. XXI, jaotis Z41. Tervise taastamise erinevad eesmärgid) alajaotiste

           Z41.8 Muud tervise taastamisest erineva eesmärgiga menetlused ja

           Z41.9 Täpsustamata menetlus tervise taastamisest erineva eesmärgiga

Järeldus: Paul Tammert, tõstis enda kõigist seadusega kehtestatud nõuetest kõrgemale, kui ta jättis vastaval erialal tegutsemiseks vajaliku loa hankimata.

Ringkonnakohtunik kinnitas maakohtu otsuse, kuid lisas veel, et

Süüdistatav ei järginud ametniku poolt antud juriidilist hinnangut, et abistatud suitsiid on Eestis keelatud.  Kohus väidab, et õigusnormistik on olemas, s.t kehtib nõue et teenuse osutamiseks tuleb esitada tegevusloa taotlus ja täita tegevusloa saamiseks õigusaktides sätestatud nõuded.

 

Süüdistatava vastuväited:

  1. Süüdistatav on seisukohal, et kui ametniku poolt antud juriidilisel hinnangul pole seadusega sätestatud õiguslikku alust ega viidatud õigusnormistikku, siis on see ametniku või poliitikute maailmavaateline hinnang, mille täitmine pole kodanikele kohustuslik.
  2. T tegutses tasuta heategevuslikus korras MTÜ Kodanik kasuks, oma töö eest ei ole ta saanud tulu ühtegi senti ei otse ega kaudselt teiste ettevõtete kaudu. Kohus ei tõendanud ega isegi üritanud tõendada, kas süüdistatav tegelikult ka tulu sai. Formaalselt loeti MTÜ ja füüsiline isik üheks toimijaks.

          Märkus: MTÜ sai tulu, kuid see kasutati teenuse osutamiseks vajalike asjade ja teenuste ostmiseks, kasu ei saanud sellest keegi.

  1. Teenuse soovijad pöördusid MTÜ poole ise, nad väljendasid oma vabast tahtest tulevat soovi ja see avaldus on salvestatud videole. Seda asjaolu kohus arvesse ei võtnud.
  2. Süüdistatava tegevust saab klassifitseerida keelatud majandustegevusena vaid siis, kui suudetakse tõestada, et tegemist oli tervishoiuteenusega. Süüdistatav on seisukohal, et tema tegevus ei vasta seaduses sätestatule ja kõik selle otsuse aluseks olevad väited on tõestatud semiootiliste tõlgenduste, analoogiate ja inkrimineeritud väidetega.
  3. Tegevusloata majandustegevuse süüdistuse aluseks on väide, et osutati tervishoiuteenust.
  • MTÜ poolt pakutud teenus ei ravinud ega leevendanud vaevusi, vaid võimaldas neist lõplikult vabaneda – seega ei saa pakutud teenust klassifitseerida tervishoiuteenuseks.
  • MTÜ teenuse sisuks vastavalt lepingutele oli konsultatsioon teemal kuidas saab ja kuidas ei saa ennast tappa ning seadme rentimine.
  1. Kõik eelmise väite kinnitamiseks esitatud tõendid on teadlikult manipuleeritud süüdistuse inkrimineerimiseks:
  2. Meditsiiniseadme seaduse § 3 on tänaseks tühistatud, kuid enne seda sätestas see, et: Meditsiiniseade on instrument, aparaat, seade, tarkvara, materjal või muu toode, mida kasutatakse inimese puhul eraldi või kombinatsioonis, sealhulgas tootja poolt spetsiaalselt kas diagnostilistel või ravieesmärkidel kasutamiseks ette nähtud tarkvara, ja mille kavandatud põhitoime inimesele ei ole farmakoloogiline, immunoloogiline või ainevahetuslik, kuid mida kasutatakse:

         1) haiguste diagnoosimiseks, ärahoidmiseks, jälgimiseks, ravimiseks või leevendamiseks;

         2) vigastuse või puude diagnoosimiseks, jälgimiseks, ravimiseks, leevendamiseks või kompenseerimiseks;

         3) kehaehituse või füsioloogilise protsessi uurimiseks või muutmiseks või kehaosa asendamiseks;

         4) rasestumise soodustamiseks või ärahoidmiseks. 

         (2) Kui toode vastab käesoleva paragrahvi lõikes 1 sätestatud tunnustele, on Terviseametil õigus määratleda toode meditsiiniseadmena.

Antud juhul ei ole Terviseamet tavalist elektrikilpi tunnustanud meditsiiniseadmena.

  1. Intertgaas heelium ei reageeri mitte millegagi, seega ei saa seda kasutada ka raviotstarbel. Seda märkis ka kohtuprotsessis tunnistajana esinenud kohtulabori ekspert Mailis Tõnisson oma ütluses.
  2. Kohus tõlgendas, et lepingus märgitud teenuse osutamise eeltingimus (mille järgi otsustati kas teenuse soovijaga üldse läbirääkimisi alustada) võimaldab selle koheselt klassifitseerida vanuritele osutatavaks tervishoiuteenuseks.
  3. Kohus tõlgendas, et lepingus märgitud teenuse osutamise eeltingimus (parandamatu ja fataalselt lõppeva haiguse olemasolu) tähendab tegelikkuses inimeste tervise seisundi diagnoosimist. Selle loogika järgi diagnoosivad notarid iga päev inimeste vaimse vastutusvõime olemasolu, kuigi neil puudub selleks vajalik kliinilise psühholoogi kvalifikatsioon.
  4. Kohtu tõlgendus, et abistatud suitsiid klassifitseerub RHK-10 loetelus märgitud tervishoiuteenuste alla on vale, kuna tegevuse eesmärgiks ei olnud tervise taastamine vaid vaevadest vabanemine.

 

Lisaks:

Maakohus märkis: „Välismaal levinud praktika kohaselt osutatakse elust lahkumise teenust üldjuhul arstide range järelevalve all ning on kehtestatud ka rida nõudeid, nende hulgas näiteks, et inimesel on jäänud elada vähem kui 6 kuud, siis alles arstide konsiilium lubab inimesel siit ilmast omal soovil lahkuda.“ (lk 24)

Vastuväide: See väide kehtib, kui inimene pöördub vastava sooviga riigivõimu esindava arsti poole ja läheb raviprotseduure läbi viiva institutsiooni haldusalasse. Niikaua, kuni inimene pole pöördunud arstide poole ega sisenenud meditsiiniasutuse alale, on tal õigus ise otsustada kuidas ta elab ning kuidas rakendab oma võõrandamatut õigust surra.

Maakohus väitis: „Paul Tammerti käitumisviis on ühiskonnas ka laiemas plaanis ülimalt ohtlik, kuna võib jätta inimestele petliku mulje, et tegemist on millegi kangelaslikuga, kui aidatakse inimestel siit ilmast lahkuda. Tegelikkuses on eesmärgiks hoopiski teenida sellega ebaseaduslikul viisil raha, saada kasu, pakkumata vastu nõutaval tasemel teenust, taotlemata vastaval tegevusalal tegutsemiseks vajalikku luba.

Paul Tammerti käitumisviis on ühiskonnas tervikuna väga ohtlik tendents, sest kui seda Paul Tammerti poolt suvalisel viisil pakutavat teenust jaatada, siis varsti võib nii-öelda igaüks hakata mööda Eestit ringi käima kas enda valmistatud heeliumipõhise gaasiaparaadiga või mõne muu isetehtud aparaadiga või ka tablettide seguga või süstimisseerumiga, aitamaks inimestel siit ilmast elust lahkuda, serveerides seda samas avalikkusele kui ühiskonnas ülimalt vajalikku ja nõutavat teenust.“  (Kohtuotsuse lk 26)

Vastuväide: Ei Prokuratuur, ega ka Kohus ei tahtnud märgata ega arvesse võtta asjaolu, et süüdistatav ei saanud ühtegi senti tulu ega kasu, ei otse MTÜ’lt ega ka selle tellimusi täitnud ettevõtetelt. Tulu sai üksnes MTÜ.

Antud seisukohavõtt demonstreerib ilmekalt kohtuotsuse, mis ei lähtunud mitte kehtivast seadusest vaid kriminaalse süü inkrimineerimisest väljamõeldud loogika alusel, tegelikku tagapõhja.

Ringkonnkohtu seisukohavõtt:  EIÕK artikli 2 lõike 1 näeb ette mitte ainult riigi negatiivse kohustuse hoiduda elu võtmisest, vaid ka positiivse kohustuse võtta asjakohased meetmed, et kaitsta tema jurisdiktsiooni alla kuuluvate inimeste elusid. See hõlmab kohustust kaitsta haavatavaid inimesi ja seda isegi siis, kui nad ohustavad (teadlikult) iseenda elu. Riikides, kus on abistatud enesetapp ja/või eutanaasia lubatud ja ühtlasi õiguslikult reguleeritud, on selleks (vähemalt üldjuhul) kehtestatud täpsed tingimused – seda võivad toimetada vaid asjakohase väljaõppega meditsiinitöötajad ning inimese vabatahtlikule surmale eelneb põhjalik ettevalmistus ja kohati ka selleks spetsialiseerunud komitee järelkontroll, tegemaks kindlaks, et protseduur oli kooskõlas kõigi õiguslike nõuetega.  Ligipääs sellisele teenusele sõltub mitmest eeltingimusest nagu otsustusvõime, vabatahtlikud ja pidevad taotlused ning teenuse jaoks sobiv haigus. (p 46 ja 47)

Vastuväide: Esitatud seisukoht demonstreerib ilmekalt arusaama, mille järgi Eesti inimesel puudub õigus ise langetada otsust oma elu lõpetamisega seotud küsimuses, isegi olukorras kus tema keha ja/või vaimse toimetuleku võimalused on ammendunud ja paranemislootust ei ole. Vastava otsuse võib langetada vaid määratud kvalifikatsiooni omandav ametnik (välisriikide kogemuse järgi ei soovi osaleda selliste otsuste langetamises), kes riski maandamiseks eelistab selle keelamist ja sunnib inimesi vaevlema piinades, seda eriti olukorras kus valitsemisvõimu teostavatel institutsioonidel puudub võimekus ja ressursid kõrvaldada neid vaevusi.

Süüdistatav on seisukohal, et kui suitsiidi planeeriv inimene vormistab testamendi, teatab sellest avalikult oma lähedastele ning korraldab lahkumisürituse, millel jätab hüvasti kõigi talle oluliste inimestega, näitab tema tervemõistuslikkust ja otsustusvõimet selgemalt, kui ametnike poolt läbi viidud ekspertiis. Inimlik oleks ka see, kui tühistataks Karistusseaduse säte, mis karistab sureva inimese juures olekut kuni kolme aastase vanglakaristusega.

Saksa Konstitutsioonikohtu otsusest.

Enesetapp ja abistatud enesetapp ei ole Saksamaal seadusega keelatud. Paljud sakslased, kes soovivad abistavat enesetappu, reisivad Šveitsi naabri juurde. Kuna sarnaseid abistatud enesetapuorganisatsioone üritati luua ka Saksamaal, siis see valmistas muret riiki esindavatele ametnikele. Õiguslünga parandamiseks võttis Saksa Parlament 2015. aastal vastu kriminaalkoodeksi muudatuse. Kriminaalkoodeksi paragrahv 217 sätestas:

(1) Kes teisele isikule enesetapule kaasaaitamise kavatsusega annab, hangib või korraldab selleks võimaluse ja kelle tegevus on ette nähtud korduvaks tegevuseks, määratakse karistuseks vangistus kuni kolme aastani. või trahvi.

(2) Karistusest on vabastatud osaleja, kelle tegevus ei ole mõeldud korduvaks tegevuseks ja kes on lõikes 1 nimetatud isiku sugulane või lähedane.

 

Seega paragrahv 217 keelas enesetapuabi osutamise “ärilisel viisil”. Saksa Põhiseaduse art. 1, lg 1 sätestas inimväärikuse säilitamise ja enesemääramise õiguse ning see hõlmas ka õigust otsustada oma surma üle. See tekitas konflikti enesemääramisõiguse ja inimelu kaitse vahel.

Saksa kodanik Wolfgang Putz esitas selle seadusesätte kohta hagi, mis jõudis Saksa Konstitutsioonikohtusse. 2020. aasta veebruaris kuulutas kohus Kriminaalkoodeksi § 217 kehtetuks, kuna see rikkus Põhiseaduses sätestatud õigusi. Seoses sellega märkis kohus:

Üldisest isikuõigusest tulenevad spetsiifilised tagatised sätestavad inimväärikuse ja juurdunud autonoomse enesemääramise mõiste. See õigus tagab üksikisikule põhitingimused oma identiteedi ja individuaalsuse leidmiseks, arendamiseks ja kaitsmiseks enesemääramisel. Nimelt eeldab isiksuse enesemääratletud kaitse, et indiviid saaks oma elu juhtida oma tingimustel ega oleks sunnitud elama, mis on põhimõtteliselt vastuolus tema ettekujutusega minast ja isiklikust identiteedist. […]

Inimese isiksuse seisukohalt on elu lõpetamise otsus inimese eksistentsi jaoks kõige olulisem. See peegeldab inimese isiklikku identiteeti ning on enesemääramis- ja vastutusvõimelise inimese keskne väljendus. Inimese jaoks on elu eesmärk ning see, kas ja mis põhjustel ta võiks kaaluda oma elu lõpetamist, väga isiklike veendumuste ja maailmavaate küsimus. Otsus sooritada enesetapu puudutab inimeksistentsi põhiküsimusi ning mõjutab inimese identiteeti ja individuaalsust nagu ükski teine otsus. Seetõttu ei piirdu üldine isiksuseõigus selle avaldumises õigusena enesemääratud surmale õigusega keelduda oma vabal tahtel elu säilitavast ravist ja seeläbi lasta surmahaigusel kulgeda. Õigus enesemääratud surmale laieneb ka juhtudele, kui üksikisik otsustab endalt elu võtta. Õigus endalt elu võtta tagab, et indiviid saab iseseisvalt määrata oma fata vastavalt oma ideedele minast ja kaitsta seeläbi oma isiksust ([.. .]).

Kaitse ulatuse piiramine konkreetsete põhjuste või motiividega tähendaks sisuliselt oma elu lõpetada sooviva isiku motiivide hindamist ja seeläbi sisulist ettemääratust, mis on põhiseaduse vabaduse mõistele võõras. Selline piirang tooks kaasa märkimisväärseid raskusi vahetegemisel; lisaks läheks see vastuollu inimväärikuse ja isiksuse vaba enesemääramise ja isikliku vastutuse arendamise kontseptsiooniga, mis on põhiseaduse aluspõhimõte. Õigus enesemääratletud surmale juurdub inimväärikuse tagamises, mis on sätestatud art. 1(1) GG; see tähendab, et isikliku vastutuse alusel tehtud otsus enda elu lõpetada ei vaja selgitusi ega põhjendusi. Art. 1(1) GG kaitseb inimväärikust, seda, kuidas inimesed mõistavad ennast kui indiviide ja saavad endast teadlikuks. Määrav on põhiõiguste kandja tahe, mis väldib igasugust hinnangut üldiste väärtuste, usuliste ettekirjutuste, elu ja surma käsitlemise ühiskondlike normide või objektiivse ratsionaalsuse kaalutluste alusel… Kui üksikisik otsustab lõpetada oma elu, olles jõudnud selle otsuseni selle põhjal, kuidas nad isiklikult elukvaliteeti ja mõtestatud eksistentsi määratlevad, peavad riik ja ühiskond põhimõtteliselt nende otsust austama kui autonoomse enesemääramise akti. (Case on Sec 217, [207], [209])

Sellega jättis kohus kriteeriumide järkjärgulise lõdvendamise protsessi vahele ja otsustas otsekohe, et enesemääramisõigus keelab meditsiinilise näidustuse otsimise.

 

Kuna Eesti õigusriigi kontseptuaalne alus lähtub Saksa õigusriigi mudelist ja selle tsiviilõiguse kontseptsioonist, siis on käesolevas kontekstis hariv tutvuda sealse ülemkohtu selgitusega, miks tühistati abistatud suitsiidi keeld, mille haldusametnikud olid kehtestanud. 

Tsiteerin siinkohal mõnesid kõige olulisemaid sõnumeid sealt:

  • Õigus elada ei tähenda kohustust elada.
  • Inimese isiksuse seisukohalt on elu lõpetamise otsus tema eksistentsi jaoks kõige olulisem.
  • Isikliku vastutuse alusel tehtud otsus enda elu lõpetada ei vaja selgitusi ega põhjendusi.
  • Enesemääramisõigus keelab meditsiinilise näidustuse otsimise suitsiidi teema käsitlemisel.

 

Vaata tõlget raamatust: The Right to Die with Dignity. How Far Do Human Rights Extend? Derya Nur Kayacan. Springer. 2022. ISBN 978-3-031-04515-8, lk 120-129

Toeta 

Kui sul on soov toetada MTÜ Kodanik püüet edendada ja kaitsta kodanikuvabadusi selles protsessis ja väljendada oma suhtumist riigiametnike tegevusse, siis saad teha annetuse kontole