
Materialistide jaoks pole elu mõtte otsimisel mõtet, kuna kõige põhjus on juhus ning inimese eluajal toimepandud tegudel pole järelmeid … vähemalt mitte temale endale. Selline arusaam sobib eriti hästi egoistliku meelelaadiga inimestele, kes tahavad alistada teisi oma tahtele, võtta nende töö viljad ja vara ning neid alandades rahuldada oma himusid.
Idealistide jaoks on maine elu vaid üks etapp pikal teel, kuid olemasolu mõtte tõlgendamises on suured variatsioonid. „Elu mõtte“ küsimus sünnib vaid eneseteadlikus isiksuses tema mina-teadvuse arengu käigus, mille eelduseks on abstraheeriv mõttetegevus. Kuid eksistentsiaalsed küsimused tõusetuvad reeglina alles siis, kui inimene on suutnud oma põhivajadused rahuldada ja see eeldab teatud vaimse arengu (s.t harituse) tasemele jõudmist.
Elu mõte ajaloolises vaates
Sisukord
ToggleAjaloolise arengu kontekstis võib kokkuvõtlikult kirjeldada elu mõtte arengut järgmiselt:
Vana-aja tsivilisatsioonides
- Loodususulised ei otsinud elu mõtet.
- Hindude jaoks on elu taassündide jada, mille olemuse määrab karma, s.t eelmises elus korda saadetud teod määravad, või vähemalt mõjutavad tema järgmist elu uues kehastuses.
- Zoroastristide arvates toimus Maal võitlus hea ja kurja vahel ning inimene peab selles võitluses valima oma poole.
- Hiina taoism – elu on kulgemise tee ja maailm vastandlike jõudude tallermaa, milles inimene peab kohanema ja leidma oma koha.
- Budistide jaoks on elu mõte vaimse valgustumise läbi oma materiaalse eksistentsi lõpetamine.
Keskaja tsivilisatsioonid
- Judaism peab elu mõtteks jumalike seaduste järgimist.
- Islamiusuliste jaoks on elu mõte Allahi teenimine.
- Vara-kristlik kirik õpetas, et vaid pühade käskude järgimine annab elule mõtte.
- Hilis-keskajal peeti elu mõtteks Kristuse jüngriks saamist ja oma maise rolli täitmist.
Uusaja tsivilisatsioonid
- Valgustusajastul jõuti arusaamale, et inimene on mõtlev olend ja tal on vaba tahe, seega määrab ta ise oma elu mõtte.
- Uusaja industriaalsete revolutsioonide ja sotsiaalsete kataklüsmide (sõjad, revolutsioonid) keerises kaotas inimene elu mõtte. Ideaaliks sai „superman“, kes päästab oma rahva.
- Kuna Euroopa 19. sajandi lõpu mõttemaailma mõjutas tugevalt antiik-Kreeka filosoofia, mis pidas elu mõtteks õnne seisundi saavutamist, siis kujunes elu mõtteks isiksuslikuks arenguks vajalike kogemuste omandamine ja sensuaalsed naudingud. Viimast võimendas liberalistliku ideoloogia levik.
- Zoroastrismist arenenud bahai usk peab elu mõtteks vaimset arengut ja inimkonna teenimist.
Huumor
- Douglas Adamisi romaanis „Juhend pöidlaküüdiga Galaktikas reisijale“ andis superarvuti vastuseks küsimusele „mis on elu, universumi ja kõige mõte“ numbri: 42.
- Johnny Harty koomiksis on ütlus: „elu mõte on mõelda elu mõttele“.
- Monty Pythoni filmis „Elu mõte“ vastab telediktor küsimusele elu mõtte kohta sõnadega: „Ole naabrite vastu kena, väldi rasvast toitu, loe mõnda head raamatut, mine jalutama ning proovi elada harmoonias igast usust ja rahvusest inimesega“.
Elu mõte on areng
Areng transtsendentaalde psühholoogia järgi
Ken Wilber on oma raamatus „Eedenist alates“ esitanud holistilise vaate inimteadvuse arengust läbi aastatuhandete. Selles raamatus esitatud mõttekäiku võiks lühikokkuvõttes kirjeldada järgmiselt:
- Ürginimesed ja tänapäeva loodusrahvad, elasid universumi alateadvuses, mida tänapäeva inimene võiks mõtestada kui omalaadset virtuaalset internetti, mille kaudu erinevad elusolendid said eluks vajalikku teavet nii vaimsetelt olenditelt kui ka teistelt omasugustelt.
- Piiblis kirjeldatud pagendamist paradiisist võib mõista metafoorina, mis kirjeldab inimese lahkumist universumi alateadvusest ja iseseisva – isiksusliku arengu teele asumist.
- Kui inimene saavutab isiksusliku arengutaseme ja saab teadlikuks Universumi vaimsest olemusest, siis saab ta ühineda Universumi üliteadvusega – see avab tema jaoks taas universumi infokanalid.

Elu mõte Urantia raamatu järgi
Urantia raamat (trükituna enam kui 2000 leheküljeline suurteos) pakub põhjalikku selgitust Universumist ja selle olemusest, planeedi Maa (Urantia) ja inimrassi sünniloost ning lõpuks ka põhjaliku ülevaate Jeesus Kristuse maisest teekonnast ja selle tagamaadest. Selles esitatut saab eesti keeles lugeda nii trükitud raamatust, interneti kodulehelt kui ka kuulata audioraamatuna. Selle järgi annetab Looja loodud arengulisele olendile, kes on oma arengu käigus omandanud eneseteadvuse, isiksusliku alge ja hiljem ka mõttekohandaja.
Urantia raamatu järgi on inimene loodud arenguline olend. Kui see olend saavutab eneseteadvuse, siis annetatakse talle isiksus, milles peitub tema olemus. Isiksusel on vaba tahe ja meel, milles sünnib mina-teadvus (s.t ta loob oma identiteedi). Kui isiksus tegutseb kõlbeliselt ja järgib moraalireegleid, siis loob ta seeläbi omale surematu morontia-hinge, mis võimaldab isiksusel liikuda peale surma ühest kehastusest teise nii, et lõpuks sünnib tõeliselt vaimne inimene.

Elu mõte antroposoofilises käsitluses
Antroposoofilised allikad väidavad, et inimese loomise eesmärgiks oli sellise arengulise isiksuse kujundamine, kes oleks täidetud armastusest (s.t soovist teha teisele head), rakendaks loovalt aine-, meele- ja vaimuenergiat ning järgiks oma tegevuses Looja tahet.

Inimese loomisprotsess
Antroposoofiline vaimuteadus, millele pani aluse Rudolf Steiner, kirjeldab inimese loomist viisil, mis sarnaneb tänapäeva inimese loometegevusega: kõik algab mõttest, seejärel tehakse eskiis, siis projekt ja tugevusarvestused, proovitakse erinevaid materjale, luuakse katse-eksemplar, siis põhimudel ja alustatakse proovitootmist, kusjuures loodut täiendatakse uutes tootmistsüklites järjepidevalt. Iga ring lõpeb puhkeseisundiga, mille järel algab protsess otsast peale, kuid kõrgemal teostustasemel.
Analoogselt on toimunud inimese ja Maa elumaailma loomine vaim-olendite poolt, kuid protsessi etappe on kirjeldatud 7 x 7 ringidena, mis moodustavad ühe gloobus ja selliseid gloobusi on omakorda seitse. Spekulatiivselt (lähtudes erinevatest allikateks) võib oletada, et ühe gloobuse ajaline kestus on u. 5 miljonit aastat, selles omakorda 7 tsüklit, millest igaühes on seitse 100 000 aastast ringi – nende ajal kehastub inimene vastavalt oma arenguvõimele u 50 – 200 korda.
Protsessi kirjeldatakse järgmise protsessina:
- gloobuses (tule, plasma sfäär) loodi substantsi võngetega mõjutades materiaalse keha mudel – sellel kehal puudus eneseteadvus. Ainelises kehastuses esindavad seda staadiumi planeedil Maal mineraalid.
- gloobuses lisandus sellesse eluenergia (teosoofias: eeterkeha, meile tundmatu energiavorm), mis pani jahtuva plasma liikuma eelnevalt määratud viisil, luues sellega areneva keha mudeli. Ainelises kehastuses esindavad seda arenguastet Maa taimed. Sellel kehal oli teadvuse tase, mis vastab inimese sügava une, s.t piltideta teadvuse tasemele.
- gloobuses lisandus tundekeha – mis on võimeline vastu võtma sellele edastatud pilte, saades seeläbi teadlikuks oma seisundist ja ümbritsevast – see vastab piltidega unenäo seisundile. Nendest piltidest saab tekkida teadvus, mis on aluseks võimele liikuda ja toimida iseseisvalt oma elukeskkonnas. Maises kehastuses esindavad seda arengutaset loomad.
- gloobuses (praeguses arengutsüklis) toimus materialiseerumine, s.t inimese seni vaid peenmateerias eksisteerinud mõttekeha suruti kokku füüsilisse kehasse – see pani aluse sünni-surma fenomenile, mida polnud enne seda arenguastet. Vaid materiaalses kehastumises – peale vaimumaailmast eristamist –, saab inimene omandada eneseteadvuse. Selle saavutanud olendile annetatakse isiksus (mõte, milles peitub tema olemus), millel on vaba tahe ja meel. Oma meeles tegutsedes loob isiksus mina-teadvuse (identiteedi) ja hinge ning viimases selle kolm osa: tunde-, mõistuse- ja teadvushinge – need on alged, millest isiksus peab oma järgmistes gloobustes looma oma uued kehad.
- tulevases gloobuses arendab inimene eneses välja eneseteadliku pilditeadvuse – see loob talle võime näha sama-aegselt nii füüsilist kui ka vaimset elukeskkonda, võimaldades tegutseda eneseteadlikult ja mõjutada uut keskkonda. Sellel arenguetapil peab isiksus puhastama oma mina-teadvuse kurjusest, täitma selle armastusega ning õilistama oma tundehinge nii, et tekiks vaim-mina.
- tulevases gloobuses peab inimene arendama eneses välja võime kuulata vaimumaailma ja seal tegutsevaid olendeid, et laiendada oma eneseteadliku tegutsemise võime vaimumaailmale ning alustada seeläbi iseseisvat loovat tegevust. Isiksuse Mina peab selle saavutamiseks puhastama ja õilistama mõistusehinge kaudu oma eeterkeha ehk eluenergia nii, et sellest sünnib eluvaim.
- viimase gloobuse arengu kohta vaimumaailm teavet ei jagata. Siiski on teada, et sellel arenguetapil peab isiksuse Mina teadvushinge kaudu puhastama ja õilistama oma füüsilist keha nii, et tekiks uus vaim-inimene, kes on olemuslikult vaimne olend kuid võimeline tegutsema ainelises kehas ja kujundama materiaalses maailmas toimuvat.
Põhjalikumalt ja üksikasjalikumalt on see protsess kirjeldatud raamatus: Akaša kroonikast.
Maa materiaalne arenguetapp
Maa gloobuses peab inimene õppima kasutama oma meeleorganeid, et luua enesele ise kujutluspilt füüsilisest elukeskkonnast ja õppida selles orienteeruma. Selleks peab ta meenutades toimunut, analüüsima põhjuse-tagajärje seoseid ning teadvustades oma tegude tagajärgede mõju enesele, teistele isiksustele ja elukeskkonnale. Neid meelde jättes või seda tegemata, sisustab ta oma mina ja määrab eneseteostuse viisi. Tegevuse tulemuslikkus väljendub esmalt tundehinge (armastuses ehk soovis teha head), seejärel mõistusehinge (harmoonia) ja lõpuks teadvushinge (teadlikkus oma tegudest) sünnis ja arengus.
Maa gloobuse ülimaks saavutuseks on eneseteadliku pilditeadvuse, s.t vaimumaailma nägemisvõime saavutamine. Esimene samm sellel teel on: õppida nägema elusolendite ümber olevat aurat ja mäletama päeva jooksul toimepandut ja unenägudes nähtut.
Maa arenguetapp on inimese arenguprotsessis kriitilise tähtsusega. Inimese teadvuse eristamisega vaimumaailmast ning tema sukeldumisel materialismi ilmneb tema isiksuse tegelik olemus. Kui see on parandamatult egoistlik ja teenib tahtmatult või tahtlikult kurjust ning ei soovi õppida saadud kogemustest, siis kustutatakse tema isiksus lõpuks … peale paljusid taaskehastumisi. Kui aga isiksus mõistab Maa gloobust täitva armastuse mõtet ning järgib oma tegevuses seda – luues oma surematu hinge, siis saab ta võimaluse liikuda edasi järgmistesse kehastumistesse, et lõpuks omandada võime mitte üksnes näha, kuulda ja mõista vaimumaailma, vaid ka rakendada meele-energiat loovalt nii, et tema mõtetest sünnivad reaalsed olendid ja „sõnast saab liha“.
Visuaalselt võiks seda kirjeldada nii, et esmalt luuakse vaimses maailmas mõttemudelid inimese füüsilisest-, eluenergia- ja mõttekehast ning nende koostööprotsessidest. Seejärel surutakse need ainelisse kehasse, millele eneseteadvuse omandamise järel annetatakse isiksus. Isiksus loob oma mina-teadvuses meele-energiast tunde-, mõistuse ja teadvushinge – need on omakorda mudelid, millest ta oma järgmistes kehastustes loob esmalt ainelise vormis Vaim-mina, seejärel Eluvaimu ja lõpuks Vaim-isiksuse. Need, kes suudavad selle ülesandega hakkama saada, on võimelised kogema ja kasutama samaaegselt aine-, meele- ja vaimuenergiat ning oma loovust rakendades tegutsema ainelises keskkonnas.
Elu peale elu
Elu surma ja taassünni vahel
Eelnevat osa selgitab ja illustreerib see, kuidas kirjeldab antroposoofiline vaimuteadus seda, mis sünnib surma ja taassünni vahepealsel ajal.
Inimese surm tähendab tema isiksusliku olemuse ja hinge lahkumist, s.t füüsilise keha hülgamist ja selle jätmist materiaalse maailma hajutavasse keskkonda. See lahkuv osa on moodustatud nn peenmateeriast, mis hajub ruumis, mis esmalt ulatub Kuu trajektoorini ning üleminekul järgmistesse sfääridesse hajub sfääridesse (järgnevalt nimetame neid ringideks), mis Maa peal vaadates moodustuvad järgmiste planeetide trajektooridest. Isiksus on selles keskkonnas passiivses olekus, s.t ta ise ei saa midagi ette võtta, vaid peab leppima sellega, mida talle näidatakse ja nähtu läbi õpetatakse. Esimest kolme (või nelja) sfääri ühtekokku nimetatakse kama-loka’ks ja nendes kogetu sõltub inimese sisemisest olemusest ja suhetest teiste isiksustega. Sellest väljumisel avaneb inimese jaoks juba välis-universum, mis pakub talle uusi teadmisi.
Esimeses ringis jõuab isiksus keskkonda, mida võiks kirjeldada holograafilise sfäärina, mille keskel ta nüüd on. See sfäär on moodustunud seni tema sisemisest olemusest, s.t kõigest mida ta oma elu jooksul on korda saatnud või plaaninud teha. Süvenedes nendesse, saab ta tajuda oma tegude tähendusi sellisena, nagu nad tegelikult olid – s.t kõike seda head ning halba, mida see sündmus tekitas temas eneses ja teistes inimestes. India religioossete õpetuste järgi moodustub sellest inimese karma, s.t ta kogeb järgmises elus kõike seda, mida ta möödunud elus teistele tegi. Antroposoofia taas väidab, et järgmises kehastuse kohtub isiksus sellega, millele ta oma eelmises kehastuse pani aluse ja lükkas liikvele.
Teises ringis toimuv sõltub inimese maise elu kõlbelisusest ja moraalsusest.
Amoraalne isik ei saa siseneda sellesse ega ka järgmistesse sfääridesse, mistõttu tema egoistlik olemus jääbki üksi oma sisemaailmaga ning ta läbib oma surmajärgse elu erakuna – vaimumaailmas ilmneb see fenomenina, milles tema pilvelaadne vaimukeha peegeldab tagasi kogu valguse ja selles sisalduvad nägemused. Kuna ta ei saa oma kehastumises toimunule tagasisidet ning kaotab ka õiguse omandada uusi teadmisi, siis oma uues kehastumises maailma, mis on vahepeal palju edasi arenenud, sünnib ta arengupuudega. Eriti tugev arengupuue tabab neid isikuid, kes oma maise elu täitsid valede ja pettustega.
Moraalset elu elanud inimene kohtub oma maisest elust lahkunud esivanemate ja sõpradega nägemuse kujul – me tunneme end selles keskkonnas teisega ühtsena, kuid tajume täpselt seda, mis Maa peal juhtus ja milline see suhe seal oli.
Kolmandas ringis toimuv sõltub inimese suhtumisest vaimsesse maailma. Kui ta keeldus selle olemasolu tunnistamast ja tal puudusid religioossed tunded Maal, siis jääb ta taas eraku seisundisse. Kui inimene väljendas armastust vaimse maailma suhtes, siis saab ta selles sfääris tajuda Jumalikku armastust. Inimese religioossus ja sallivus määravad tema suhtlusringi, mis võib piirduda sama religiooni järginutega või siis hõlmab see kõiki neid, kellel on sarnane hingeline olemus.
Neljandas ringis toimuva määrab see, kas inimene on teadvustanud Kolgata müsteeriumis toimunut ja Kristuse rolli selles (Kristus on Päikese-vaim, kes annetas inimesele õiguse saada isiksuseks). Kolgata müsteerium ühendab kõik inimesi, kes on oma mõttejõuga võtnud vastu neile pakutava vaimu-annetuse. Kristus on ainus kõrge vaim-olend, kes on kogenud elu ja surma füüsilises kehas ning seeläbi avanud tee füüsilise olendi vaimsele taassünnile.
Järgmiste ringide arengu avab Lucifer, kes läheneb inimesele omast tahtest ja tema poolt pakutu sõltub isiksuse arengutasemest ja tema meelelisest häälestusest. Nendele isikutele, kes vaimumaailma olemasolu ja moraali nõuete järgimise vajadust eitavad või kellel puudub üldse moraalne südametunnistus ja õigusmeel ning on läbinud oma surmajärgse oleku vaimupimeduses, võib pakkuda valgust Lucifer, Ahriman või mõni teine inimarengut pidurdada sooviv vaimolend. Kui isiksus võtab selle pakkumine vastu, siis paremal juhul tähendab see, et tema järgnevad elud (kuni isiksuse kustutamiseni) on täidetud rikkuse ahnitsemise ja lõbujanuga, halvemal juhul teenib ta aga kurjust, põhjustades õnnetusi, pannes toime kuritegusid või muutes koguni tervete rahvaste elu põrguks.
Loe lisaks Steineri loengut: Kolgata müsteerium
Viiendas ringis kogevad isiksused, kes on edukalt läbinud eelnevad ringid ja saanud oma eelmisest kehastumisest põhjaliku tagasiside, universumi sfääride harmooniat, nende kooskõla ja selle erinevaid toone. See, kui palju ta suudab talle pakutust omaks võtta, sõltub tema vaimse arengu tasemest.
Kuuendas ringis avanevad inimese jaoks universumi loovad jõud. Vastavalt oma võimetele saab ta sealt kaasa võtta seda, mida ta tahab oma järgmises maises kehastuses teostada.
Seitsmendas ringis langeb isiksus une seisundisse, s.t senine pilditeadvus tuhmub. Selles, nn hämaras olekus voogavad Mina vaimukehasse universumi sfääridest lähtuvad jõud, varustades teda uueks kehastumiseks vajalikuga. Selle protsessi käigus hakkab Isiksuse vaimne olemus taas kokku tõmbuma, kuniks ta on valmis taassünniks ja kehastumiseks materiaalsesse ellu.
Inimese taassünd toimub sama tähtkuju alla, mille all ta oma eelmises elus suri. Kuid tema elutee uues kehastuses on mõjutatud eelmises elus toimunust ja surmajärgselt omandatust või selle puudumisest – inimese võlgade konto jääb esimesse ringi. Kui inimene sünnib füüsilise ja/või vaimse arengupuudega, siis tuleb selle põhjuseid otsida eelmises elus toimepandust. Maa elude tsüklist vabanemise eelduseks on mõtted ja tunded ning nende tähtsuse teadvustamine, mis ületavad materiaalset maailma, s.t seotud vaimumaailmaga ja täidetud armastusega (s.t sooviga teha teisele head).
Kui inimene tahab vältida surmajärgset eraklust, siis peab ta enne surma läbi käima elu jooksul tehtu ja hindama selle käigus tekkinud suhete moraalsust, et vajaduse korral need heastada või vähemalt andestust paluda ja ka ise andestada endale osaks saanu. Samuti tasuks hinnata oma suhet vaimse maailmaga ning anda hinnang Kolgata müsteeriumile.