Mida arvata

Miks inimesed tahavad lahkuda oma elust?

Paljud juurdlevad elu mõtte üle ja ei leia seda. Nii 20. sajandil inimkonnale edastatud Urantia raamat kui ka antroposoofiale aluse pannud Rudolf Steiner on oma loengutes märkinud, et inimene on loodud arenguline olend. Algselt puhtalt vaimne, kuid aegamisi materialiseeruvana on tema pikaajalise arengu lõppeesmärgiks luua olend, kes suudab üheaegselt tegutseda ja luua nii füüsilises kui ka vaimses keskkonnas. Kuid Steineri järgi tuleb selle eesmärgini jõudmiseks läbida 343 arenguvormi ja veelgi enam kehastumisi.

Tänaseks on inimene jõudnud sellel teel otsustavasse arenguetappi, mil loodud vaime alge (loe: mõte) on surutud füüsilisse kehasse ja eristatud täielikult vaimumaailmast. See on olnud niivõrd tulemuslik, et suurem osa inimkonnast on kaotanud usu vaimse maailma olemasolusse ja seeläbi kaotanud ka orientiirid, mis on vajalikud eesmärgi poole liikumiseks. Miks nii?

Ühe võimaliku selgituse võib leida Urantia raamatust, milles räägitakse vaba tahte ja meelega varustatud isiksusliku alge ning koos temaga ka Kohandaja (kaitseingli) annetamisest inimesele. Nimelt ei tea ka annetaja ise, mis peitub selles isiksuses, s.t milline on selle olemus ja mõju teistele. Sobiv viis selle tuvastamiseks ongi praegu loodud elukeskkond, milles inimesed võivad teha, mida nad tahavad nii üksteisele, teistele elavatele olenditele ja oma elukeskkonnale. Kohandaja rolliks on peale nõustamise (kui keegi talle küsimusi esitab) salvestada kõik teod ja neid kavandavad mõtted. Selle salvestuse alusel tehakse peale inimese maisest kehast lahkumist õiglane otsus, kas ja kuidas antud isiksus saab oma eluteed jätkata. Kui see nii on, siis on kõik praegused katsed salastada oma pahateod apelleerides õigusele privaatsusele inimõigustele asjatud.

Tänaste ühiskondlike probleemide põhjuseks ongi, et sellesse „Disniland’i“ kehastunud vaba tahtega isiksused tegutsevad egoistlikult ja tihti ka pahatahtlikult, kuigi isiksuse annetaja ootab neilt vaid ühe – tegusid, mille eesmärgiks on TEHA TEISELE HEAD. Praktikas tähendab see, et oleme leppinud egoistlike ja ahnete inimese domineerimisega, kes loovad ebaõiglust õhutavat ja kaitsvat inimsuhete mudelit ühiskonnas, mis on teostatud läbi raha-, majandus ja ühiskonnakorralduse (poliitika) süsteemi. Kui otsida sellele õigustust, siis võib selle eesmärgiks olla arengu kiirendamine: konkurents kunstlikult vähendatud ressursside pärast sunnib inimesi võitlema nende pärast üksteisega. Selles süsteemis satuvad paljud noored ja vanad olukorda, milles nad ei leia, ei suuda või lõpuks ei tahagi selles enam osaleda ja otsivad teed sellest vabanemiseks. Olukorra teeb veel hullemaks riigi võimukorraldus, mis lahenduste otsimise asemel üritab hirmutada inimesi karistustega, mis sellele järgnevad.

Enesetapukatse püüdlust võivad soodustada vaimsest puudest, geneetilisest pärandist, sotsiaalsetest suhetest ja/või majandusprobleemidest tulenevad tegurid. Kui noorte puhul on enesetapu põhjuseks reeglina kiusamine, seksuaalne ärakasutamine, suhteprobleemidest tulenev ärevus ja suutmatus olla edukas konkureerivas keskkonnas, täiskasvanute puhul suutmatus kanda enesele võetud kohustusi, siis vanurite puhul on selleks soov vabaneda vaesusest ja mõttetust eksistentsist olukorras, milles domineerib üksindus ning piin omas kehas.      

Mida tähendab enesetapp

Enesetapu mõiste sisaldab eneses variatsioone.

Eutanaasia mõiste märgib olukorda, mille puhul inimene tahab, et keegi teine korraldaks asjad nii, et tema füüsiline elu lõpeks. Praktikas teostatakse seda reeglina süstiga, millega viiakse kehasse aine, mis lõpetab organismi elutegevuse.

Institutsionaalse abistatud suitsiidi mõiste märgib olukorda, mille korral inimene pöördub riikliku institutsiooni (reeglina haigla vm meditsiiniasutuse) poole sooviga, et talle osutataks abi enesetapu läbiviimiseks. Riikides, kus see on lubatud, kasutatakse selleks enamasti tablette või vesilahust, mille soovija peab alla neelama. Kuna aga sellised ained tekitavad organismi vastureaktsiooni, mis ilmneb oksendamises, siis tuleb enne seda manustada aineid, mis sellise reaktsiooni maha suruvad.

Vabatahtliku enesetapu ehk suitsiidi mõiste märgib olukorda, mille puhul inimene tahab ja julgeb ise teha midagi, millega oma elu lõpetada. Selleks rakendatud meetmete valikut piirab vaid inimese fantaasia – enesetapuks on rakendatud kõikvõimalikke vahendeid, mis lämmatavad hingamise (majapidamisgaas, vesi, nöör), planeedi külgetõmme (allahüppamine kõrgusest), kokkupõrkejõud (liiklusvahendid), kahjustavad organismi tegevus sisemiselt (uimastavad ja mürgised ained) jne, jne. Kõigi nende meetmete puhul on probleem selles, et inimorganism, nagu ka iga loom, võitleb oma ellujäämise eest lõpuni, s.t kui isiksusliku teadvuse kontroll keha üle kaob, siis püüab organism päästa mida annab päästa, s.t alustab vastutegevust. Praktikas tähendab see, et allaneelatud mürk oksendatakse välja ja uppuv keha püüab iga hinna eest pääseda pinnale, et saada hapnikku. Vaid fataalsed kokkupõrked ja relvad tagavad lõpliku tulemuse. Seega enesetapp õnnestub vaid siis, kui inimene suudab oma isiksusliku vaimujõuga kontrollida keha ja maha suruda selle vastureaktsioonid nii kaua, et keha kaotab tegevusvõime.

Passiivseks enesetapuks nimetatakse seda, kui inimene loobub vee joomisest, toidu söömisest või ravimite manustamisest ja põhjustab seeläbi organismi tegevuse lõppemise.

Kas enesetapp on lubatud?

Suhtumine enesetappu

Kultuuride suhtumine enesetappu varieerub suuresti.

Vana-aja kultuurides oli enesetapu põhjuseks tihti kättemaksu soov – see lähtus arusaamast, et inimene muutub kummituseks ning saab seeläbi kahjustada oma vaenlast nii maises kui ka surmajärgses elus. Arktiliste rahvaste hulgas peeti enesetappu toidupuuduse olukorras julguse ja tarkuse teoks, sest sellega parandatakse nooremate elujõulisemate toimetuleku võimalusi. Jaapani samurai kultuuris peeti enesetappu (seppukku, harakiri) auasjaks olukorras, kus kaotus oli vältimatu. Surma lahinguväljal võitluses vaenlase vastu on läbi aegade peetud auväärseks ning seda on ülistatud paljudes kangelaslugudes. Märtrisurma on rakendatud protesti vahendina, s.h eriti enese avalikult põlema panemise läbi. Massiliste enesetappude põhjuseks on olnud kas soovimatus alistuda vaenlasele ja sattuda orjusse või siis religioossed psühhoosid.

Tugeva keskvõimu ja imperiaalse meelelaadiga riikides ning seda teeniva religiooniga kultuurides suhtuti enesetappu negatiivselt. Islamis peeti enesetappu Allahi solvanguks, tänapäeval kriminaalkuriteoks. Katoliku õpetuse järgi rikkus enesetapp Jumala käsku „Ära tapa“, mistõttu see oli patt ja teo toimepannu laiba matmine kirikusurnuaiale oli keelatud. Justianuse koodeksist lähtuv õigeusk enesetappu ei keelanud. Kuni 17. sajandini kasutati mõistet „enesesurm“, peale seda tuli kasutusele mõiste „enesetapp“. Prantsuse 1670. a. kriminaalmääruse järgi tuli enesetapja surnukeha lohistada mööda tänavaid näoga allapoole ning seejärel visata prügimäele, tema vara konfiskeeriti. Seda eeskuju järgiti suuremal või väiksemal määral teistes Euroopa riikides järgmistel sajanditel, välja arvatud Šveitsis.

Riikides, kus enesetapp kriminaliseeriti, oli reeglina karistatav ka selle abistamine. Eesti esimesel iseseisvusperioodil sätestas Kriminaalseadustiku § 428, et enesetapuvahendi kättetoimetajat karistatakse vangistusega kuni kolm aastat, samas kui enesetapu akti enese suhtes paragrahv polnud. Ka alla 20. aastase noore enesetapule ahvatlemine oli karistatav, seejuures eriti karmi kuni kaheksa aastase sunnitööga.

David Hume, šoti filosoof, väitis oma 1777. aasta essees, et kui enesetapp ei kahjusta kedagi, siis on see potentsiaalselt kasulik. Gilberti ja Sullivani koomilises ooperis “Mikado” peeti mõtet, karistada kedagi, kes on juba enda tapnud, naeruväärseks (poomise, neljaks rebimise jms viisil). Šveitsi Föderaalnõukogu sätestas 1918. aastal karistusseadustikus põhimõtte, mitte karistada enesetapule õhutamise või sellele kaasaaitamise eest, kui tegu on “inspireeritud altruistlikest motiividest”. Enesetapp dekriminaliseeriti Inglismaal ja Walesis 1961. ja Iirimaal 1993. aastal. Tänapäeva Euroopas ei käsitleta üheski riigis enesetappu ega enesetapu katset kuriteona. Madalmaad legaliseerisid eutanaasia meditsiiniasutuses esimesena 2002. aastal, Belgia järgnes samal aastal. Põhjalikumat ülevaadet vaata lehelt: Õigus surra. 21. sajandil on mitmed Euroopa kohtuotsused liigitanud enesetapu inimõiguste kategooriasse. 

Vaimumaailma reaktsioonid

Teave vaimumaailma reaktsioonist enesetapule pärineb võimekatelt vaimumaailma uurijatelt, kes on meditatsioonis pääsenud ligi seal peituvale teadmistele ning surmalähedase olukorra läbinud inimestelt. Viimaseid on kirjeldatud paljudes, s.h eesti keeles avaldatud raamatutes, nagu näiteks Raymond A Moody „Elu peale elu: esimene uurimus, mis heitis valgust surmalähedasele kogemusele“ ja „Elujärgse elu tõendid: 7 põhjust uskuda, et elu kestab pärast surma“ ning Sam Parnia, MD, PHD „Teadlik surmaseisund:  uus teadus, mis muudab seda, kuidas me elu ja surma mõistame“.

Raymond A Moody – tunnustatud psühholoog ja arst ning filosoofia doktor kirjeldab oma raamatutes nii enda isiklikku kogemust kui ka teadustöö raames kogutud andmete analüüsi tulemusi. Sam Parnia – tunnustatud kirurg ja teadlane, kirjeldab oma teoses nii uusimate teadusuuringute tulemusi aju surmajärgse toimimise osas kui ka tema enda ja ta kolleegide poolt kogutud surmalähedases olukorras olnud inimeste lugude, olles eelnevalt neid AI põhiselt analüüsinud.

Kokkuvõttes võib väita, et kui enesetapu sooritab noor inimene, siis loobub ta oma potentsiaali kasutamisest ja elukatsumustest saadavatest kogemustest, mistõttu oma järgmisel kehastumisel need vastavalt kasvavad ja vivad osutuda raskemini läbitavateks. Samas on Steiner oma loengutes märkinud, et noorelt hukkunud inimesed taaskehastuvad kiiresti ja nende eneseteostuse võime on kordistunud – just seetõttu on sõdade järel rahvad, kes on suutnud säilitada oma iseolemise õiguse, teinud uskumatuid arenguhüppeid.

Kui enesetapu sooritab täiskasvanud inimene, kellel lasuvad kohustused lähedaste ees ja kes soovib seeläbi nendest vabaneda, siis tema saatus on karm. Siinkohal tasub meenutada, et nii nimetatud autorid kui ka Steiner rõhutavad oma teostes, et määrav tähtsus on sellel, mida inimene oma tegudega teistele teeb, s.t ta kogeb nii surmalähedases olukorras kui ka peale surma võimendatult seda valu ja meelehärmi aga ka rõõmu, mida teised inimesed kogesid suheldes temaga. Parnia raamatus on esitatud selline kogemus:

Üks meie tunnistus tuli raamatupidajalt, kellel oli naine ja kolm last ning kelle abielu oli lagunemas. Ta selgitas, et hirm ning enesehaletsus matsid ta endasse, temast sai alkohoolik ja see oli loomulikult ta abielu täielikult rikkunud. Ühel õhtul otsustas ta oma kannatused lõpetada ja erinevate unerohtude ja alkoholiga oma elu lõpetada.

Ta kirjeldas, kuidas „ma tundsin end väga kiiresti läbi tunneli liikumas. Ma nägin tunneli lõpus valgust ja mõtlesin, kas ma sinna lähengi. Ma ei teadnud tol hetkel, kas ma olin elus või surnud, aga ma mäletan, et vaatasin enda poole tagasi sinna, kus ma köögi põrandal lamasin ja ma olin seal täielikus teadmatuses sellest teisest endast, mis näis millegi poole suunduvat. Ma mõtlesin: „Kas see ongi surm?“ „Ei!“ tuli kuskilt vastus?

Ta jätkas selgitamist: „Ma jahmusin, kui nägin uskumatult ilusat olendit, kes kiirgas suurt armastust, kaastunnet ja soojust… Ma kõhklesin, kas midagi öelda ja siis ma sain aru, et see uskumatu valgusolend luges mu mõtteid. „Ei!“ kordas ta uuesti. “Surm pole selline. Tule, ma näitan sulle? Ma mäletan, et ma hõljusin temaga mingi augu kohal, mis sisaldas väga masendavat pilti maastikust, kus polnud ilu ega elu, kus inimesed kõndisid masendunud ja allaheitlikus olekus ringi norgus peade ja longus õlgadega? See on nii suureks kontrastiks erinevate valgusolenditega, kaasa arvatud õnnelike pereliikmetega, keda teised inimesed on seni kirjeldanud, keda nad oma kogemuse ajal kohtasid. Ta jätkas selgitamist: „Nad hoidsid pead maas, vaatasid oma jalgu ja ekslesid sihitult ringi, aeg-ajalt üksteisega kokku põrgates, kuid nad kõndisid edasi. Jube oli mõelda, et mind heidetakse nende segaduses eksinud hingede sekka, kuid näis, et see hääl mõistis mu hirmu ja rahustas mind järgmiste sõnadega: “See on su enda loodud põrgu. Lõpuks pead sa Maale tagasi minema ja uuesti silmitsi seisma samade raskustega, mis selle eluaja jooksul. Seni oled sa nende eksinud ja segaduses hingedega. Enesetapp pole väljapääs.”

Ta ütles: “[Siis] näidati mulle mu elu panoraamvaates. Viimased viis aastat, mida koormas alkoholi kuritarvitamine, olid kõige valusamad asjad, kõige valusamad mälestused?

Hiljem selgitas ta, et kogemuse ajal näidati talle tagajärgi, mis juhtuvad, kui ta jätkab joomisega ja eriti siis, kui ta surema peaks. Ka talle näidati oma tulevikku. Ta nägi, et ta naine ei saaks lastega hakkama ja lapsed satuksid lastekodusse ning lõpuks rikuksid ka nemad oma elu alkoholiga. Ta jätkas: “See oli nagu kõrvakiil. Tohutu reaalsuskontroll. Ma nägin, et kui ma end kokku võtan ja hakkan käituma nagu vastutustundlik isa ning eeskuju, siis kasvavad kõik kolm last õnnelikeks ja produktiivseteks inimesteks. See ei tähendanud, et nad oleksid vabad igapäevaelu raskustest, aga neil oleks ilma mõnuaineid tarvitamata võimalus ise endale teed luua…“

Surmas saavad inimesed aru, et nad ei saa enesetapu läbi end vabastada asjadest, mis panid neid kannatama, sest nende teadvus ja isiksus ei hävine. Nad saavad teada, et mis tahes eluraskustega nad ka silmitsi seisnud olid ja olgu need olnud nii rasked kui tahes, nendest pole tegelikult pääsu. Teisisõnu, isegi kui nad sooritavad enesetapu, siis nende valu ja raskus, mille nad ületama pidid, ei kao.

Olukord on erinev, kui enesetapu teeb vanur, kelle elutee on läbitud ja kelle füüsiline keha või vaim on ammendanud oma toimimisvõime ning kellel pole enam kohustusi teiste inimeste suhtes, sest tema vanemad on juba surnud ja lapsed kasvanud nii suureks, et peavad ise enese toimetuleku eest vastutama. Seega ei saa tema enesetapust tekkida kellelgi selliseid negatiivseid tundeid, mis teda ennast hiljem kahjustaks. Meenutame veel, et isiksusele on antud nii vaba tahe kui ka meelevald enese suhtes ning Universumi alusidee on Armastus – s.t soov teha teisele head. Seega on igal isiksusel, kes tahab ja suudab oma elu ise juhtida ning vaimselt oma keha tegevusi kontrollida, õigus lõpetada enda elu selles füüsilises kehas … kui ta on selleks teadlikult võimeline. Kui ta suudab sellega hakkama saada, siis puudub põhjus arvata, et see kahjustaks kuidagi tema arenguteed uutes kehastustes. Materialistide väide, et „elu on ainukordne ja lõpmatult väärtuslik“ jääb nende südametunnistusele, kuid selle vastavust reaalsusele saab igaüks kontrollida alles siis, kui ta on lahkunud oma füüsilisest kehast.

Riiki juhtivate poliitikute ja ametnike nõue jätkata elu oma mina-teadvust ja/või toimimisvõimet kaotavas füüsilises kehas, mida täidavad  vaid haigustest johtuvad piinad, ei väljenda soovi „teha teisele head“ (Universumi alusprintsiip) ega ole põhjendatav ka humanismiga. Sellist nõuet saab selgitada vaid kas sadistliku võimujanuga või ärihuviga teenida vanurite hoolekande pealt olukorras, kus nõudlus ületab pakkumist.

 Igal sündmusel on põhjus ja tagajärg ning isiksusel on võime otsustada, kas see sündmus peab toimuma.

Riiklik regulatsioon Eestis

Eesti tänased seadused ei ütle enesetapu kohta selle eri vormides mitte midagi.

Õigusselguse saavutamiseks tuleks seaduse tasemel sätestada eutanaasia ja meditsiiniasutuses teostatava abistatud suitsiidi teostamise luba ja vastava määrusega selle teostamise kord. Kuna suremiseks on vajalik teise inimese osalus, siis eeldab see inimese meele- ja füüsilise keha seisundi hindamist. Praktikas tähendab see, et inimene peab alluma meditsiinilisele ülevaatusele, milles osalevad nii psühholoogid kui ka arstid ning otsuse tegemisse tuleb ilmselt kaasata ka kohtunik. Belgias ja mõnedes teistes riikides on see kohustus tekitanud tõsiseid konflikte, sest arstid ei taha seda rolli täita ja võtta enesele kohustust otsustada teise inimese elu ja surma üle. 

Keerulisem on olukord siis, kui inimene soovib teha enesetappu ise, ilma riigivõimu esindavate ametnike poole pöördumata. Kui tegemist on noore või täies elujõus täiskasvanuga, siis peaksid tema lähedased tegema kõik, et seda ära hoida. Kui see soov ikka veel püsib, siis võiks soovitada tal lugeda eelmist peatükki või eelpool nimetatud raamatuid.

Kui aga enesetapu soov tekib vanuril, kelle elutee on läbitud ning kes vanaduse või parandamatu haiguse tõttu on kaotamas iseseisva toimetuleku võimet muutudes seeläbi talumatuks koormaks kõigepealt ise-endale ja seejärel ka oma lähedastele ning lõpuks isegi maksumaksjatele, sest beebibuumerite põlvkonna suuruse ja üha vähenevate maksumaksjate arvu juures on juba praegu muutnud võimatuks pakkuda kõigile inimväärikust säilitavat vanadekodu ja hospiitsi kohta. Kui valitsusvõimu kandjatel peaks olema soov enesetapp seadusega keelata – siinkohal küsimus: kuidas on võimalik selle täitmist tagada – siis tähendaks see tema isikuvabaduse piiramist ja inimõiguse tühistamist. Sellise seadusesätte või õiguskorra saab kehtestada vaid totalitaarse riigivõimuga valitseja. Ka enesetapu sooritanu karistamine tagantjärele oleks tänapäeva maailmas absurdne. Ühesõnaga, kui enesetappu planeeriv vanur on sellele varakult mõelnud ja pannud valmis vahendi, millega ta plaanib soovitud eesmärki saavutada, siis nii on ja keegi ei saa teda takistada.

Mida siiski poliitikud saaksid teha – nad saavad kehtestada seaduse sätte, millega keelatakse abistada inimest vahenditega, mille abil ta saaks sooritada enesetapu. Kuid ka see jääb poolikuks, sest EL õigusruumis ei saa piirata inimeste liikumisvabadust, s.t õigust sõita Šveitsi ja kasutada seal pakutava abistatud suitsiidi teenust. Samuti oleks väga raske takistada inimest, kes tellib Madalmaadest enesele enesetapu kapsli „Sarco“ ja lõpetab omas kodus või talle meeldivas kohas sellega oma elutee. Kuna tee peal tollikontrolli ei ole, siis ei ole ka võimalik takistada selle vedu ja isegi kui see oleks võimalik, siis saaks inimene ka ise 3D-printeriga selle valmis trükkida või muul viisil selle valmis teha.

Vabasurm ilma riigibürokraatiata

Kui inimene on otsustanud oma elu ise lõpetada ja ei pöördu ühegi ametniku poole selle sooviga, siis üksikisiku vabadusi tunnustavas riigile ei ole kohane seda seadusandlikul tasandil sätestada – tegelikult polegi see võimalik, sest inimene võib igal hetkel ja igasugusel viisil üritada seda teha. Ainus mida riik saaks teha, on see seadusega keelata, kuid Eesti õigusriigi eeskujuks oleval Saksamaal vastav seadusesäte tühistati 2020. aasta Konstitutsioonikohtu otsusega. Otsuse aluseks oli lause: Õigus elada ei tähenda kohustust elada!

Ilmselt ei saa ka kellelgi olla kahtlust inimese soovi tegelikus olemasolus ja tema tervemõistuslikkuses, kui ta enne enesetappu:

  • Koostab notariaalselt kinnitatud testamendi;
  • Jätab hüvasti kõigi oma lähedaste ja sõpradega, selgitades kavandatava teo põhjust
  • Püüab paluda andestust nendelt, kellele ta oma eelneva elu ja tegemiste käigus haiget teinud;
  • Kasutab ise suitsiidi teostamiseks sobivaid vahendeid nii, et selle juures kedagi ei ole.

Viimane nõue tuleneb Karistusseadustikust, mis sätestab kuni kolme aastase vangistuse inimesele, kes ei takistanud inimest suremast, tema juures olles. Kui surmani viiv tegevus salvestatakse videona ja sellel on selgelt näha, et teda selles keegi ei abistanud, siis ei peaks ühelgi ametnikul olema põhjust süüdistada kedagi teist inimese surmas. 

Kui Eesti tahab tõepoolest olla Vaba Riik ja selle ametnikud on valmis tunnustama kodanike enesemääramise õigust, siis tuleks tunnustada kodanike enesemääramise õigus, mis hõlmab muuhulgas õigust surra väärikalt siis, kui vanur seda ise õigeks peab.