Vaimumaailma reaktsioonid

Teave vaimumaailma reaktsioonist enesetapule pärineb võimekatelt vaimumaailma uurijatelt, kes on meditatsioonis pääsenud ligi seal peituvale teadmistele ning surmalähedase olukorra läbinud inimestelt. Viimaseid on kirjeldatud paljudes, s.h eesti keeles avaldatud raamatutes, nagu näiteks Raymond A Moody „Elu peale elu: esimene uurimus, mis heitis valgust surmalähedasele kogemusele“ ja „Elujärgse elu tõendid: 7 põhjust uskuda, et elu kestab pärast surma“ ning Sam Parnia, MD, PHD „Teadlik surmaseisund:  uus teadus, mis muudab seda, kuidas me elu ja surma mõistame“.

Raymond A Moody – tunnustatud psühholoog ja arst ning filosoofia doktor kirjeldab oma raamatutes nii enda isiklikku kogemust kui ka teadustöö raames kogutud andmete analüüsi tulemusi. Sam Parnia – tunnustatud kirurg ja teadlane, kirjeldab oma teoses nii uusimate teadusuuringute tulemusi aju surmajärgse toimimise osas kui ka tema enda ja ta kolleegide poolt kogutud surmalähedases olukorras olnud inimeste lugude, olles eelnevalt neid AI põhiselt analüüsinud.

Kokkuvõttes võib väita, et kui enesetapu sooritab noor inimene, siis loobub ta oma potentsiaali kasutamisest ja elukatsumustest saadavatest kogemustest, mistõttu oma järgmisel kehastumisel need vastavalt kasvavad ja vivad osutuda raskemini läbitavateks. Samas on Steiner oma loengutes märkinud, et noorelt hukkunud inimesed taaskehastuvad kiiresti ja nende eneseteostuse võime on kordistunud – just seetõttu on sõdade järel rahvad, kes on suutnud säilitada oma iseolemise õiguse, teinud uskumatuid arenguhüppeid.

Kui enesetapu sooritab täiskasvanud inimene, kellel lasuvad kohustused lähedaste ees ja kes soovib seeläbi nendest vabaneda, siis tema saatus on karm. Siinkohal tasub meenutada, et nii nimetatud autorid kui ka Steiner rõhutavad oma teostes, et määrav tähtsus on sellel, mida inimene oma tegudega teistele teeb, s.t ta kogeb nii surmalähedases olukorras kui ka peale surma võimendatult seda valu ja meelehärmi aga ka rõõmu, mida teised inimesed kogesid suheldes temaga. Parnia raamatus on esitatud selline kogemus:

Üks meie tunnistus tuli raamatupidajalt, kellel oli naine ja kolm last ning kelle abielu oli lagunemas. Ta selgitas, et hirm ning enesehaletsus matsid ta endasse, temast sai alkohoolik ja see oli loomulikult ta abielu täielikult rikkunud. Ühel õhtul otsustas ta oma kannatused lõpetada ja erinevate unerohtude ja alkoholiga oma elu lõpetada.

Ta kirjeldas, kuidas „ma tundsin end väga kiiresti läbi tunneli liikumas. Ma nägin tunneli lõpus valgust ja mõtlesin, kas ma sinna lähengi. Ma ei teadnud tol hetkel, kas ma olin elus või surnud, aga ma mäletan, et vaatasin enda poole tagasi sinna, kus ma köögi põrandal lamasin ja ma olin seal täielikus teadmatuses sellest teisest endast, mis näis millegi poole suunduvat. Ma mõtlesin: „Kas see ongi surm?“ „Ei!“ tuli kuskilt vastus?

Ta jätkas selgitamist: „Ma jahmusin, kui nägin uskumatult ilusat olendit, kes kiirgas suurt armastust, kaastunnet ja soojust… Ma kõhklesin, kas midagi öelda ja siis ma sain aru, et see uskumatu valgusolend luges mu mõtteid. „Ei!“ kordas ta uuesti. “Surm pole selline. Tule, ma näitan sulle? Ma mäletan, et ma hõljusin temaga mingi augu kohal, mis sisaldas väga masendavat pilti maastikust, kus polnud ilu ega elu, kus inimesed kõndisid masendunud ja allaheitlikus olekus ringi norgus peade ja longus õlgadega? See on nii suureks kontrastiks erinevate valgusolenditega, kaasa arvatud õnnelike pereliikmetega, keda teised inimesed on seni kirjeldanud, keda nad oma kogemuse ajal kohtasid. Ta jätkas selgitamist: „Nad hoidsid pead maas, vaatasid oma jalgu ja ekslesid sihitult ringi, aeg-ajalt üksteisega kokku põrgates, kuid nad kõndisid edasi. Jube oli mõelda, et mind heidetakse nende segaduses eksinud hingede sekka, kuid näis, et see hääl mõistis mu hirmu ja rahustas mind järgmiste sõnadega: “See on su enda loodud põrgu. Lõpuks pead sa Maale tagasi minema ja uuesti silmitsi seisma samade raskustega, mis selle eluaja jooksul. Seni oled sa nende eksinud ja segaduses hingedega. Enesetapp pole väljapääs.”

Ta ütles: “[Siis] näidati mulle mu elu panoraamvaates. Viimased viis aastat, mida koormas alkoholi kuritarvitamine, olid kõige valusamad asjad, kõige valusamad mälestused?

Hiljem selgitas ta, et kogemuse ajal näidati talle tagajärgi, mis juhtuvad, kui ta jätkab joomisega ja eriti siis, kui ta surema peaks. Ka talle näidati oma tulevikku. Ta nägi, et ta naine ei saaks lastega hakkama ja lapsed satuksid lastekodusse ning lõpuks rikuksid ka nemad oma elu alkoholiga. Ta jätkas: “See oli nagu kõrvakiil. Tohutu reaalsuskontroll. Ma nägin, et kui ma end kokku võtan ja hakkan käituma nagu vastutustundlik isa ning eeskuju, siis kasvavad kõik kolm last õnnelikeks ja produktiivseteks inimesteks. See ei tähendanud, et nad oleksid vabad igapäevaelu raskustest, aga neil oleks ilma mõnuaineid tarvitamata võimalus ise endale teed luua…“

Surmas saavad inimesed aru, et nad ei saa enesetapu läbi end vabastada asjadest, mis panid neid kannatama, sest nende teadvus ja isiksus ei hävine. Nad saavad teada, et mis tahes eluraskustega nad ka silmitsi seisnud olid ja olgu need olnud nii rasked kui tahes, nendest pole tegelikult pääsu. Teisisõnu, isegi kui nad sooritavad enesetapu, siis nende valu ja raskus, mille nad ületama pidid, ei kao.

Olukord on erinev, kui enesetapu teeb vanur, kelle elutee on läbitud ja kelle füüsiline keha või vaim on ammendanud oma toimimisvõime ning kellel pole enam kohustusi teiste inimeste suhtes, sest tema vanemad on juba surnud ja lapsed kasvanud nii suureks, et peavad ise enese toimetuleku eest vastutama. Seega ei saa tema enesetapust tekkida kellelgi selliseid negatiivseid tundeid, mis teda ennast hiljem kahjustaks. Meenutame veel, et isiksusele on antud nii vaba tahe kui ka meelevald enese suhtes ning Universumi alusidee on Armastus – s.t soov teha teisele head. Seega on igal isiksusel, kes tahab ja suudab oma elu ise juhtida ning vaimselt oma keha tegevusi kontrollida, õigus lõpetada enda elu selles füüsilises kehas … kui ta on selleks teadlikult võimeline. Kui ta suudab sellega hakkama saada, siis puudub põhjus arvata, et see kahjustaks kuidagi tema arenguteed uutes kehastustes. Materialistide väide, et „elu on ainukordne ja lõpmatult väärtuslik“ jääb nende südametunnistusele, kuid selle vastavust reaalsusele saab igaüks kontrollida alles siis, kui ta on lahkunud oma füüsilisest kehast.

Riiki juhtivate poliitikute ja ametnike nõue jätkata elu oma mina-teadvust ja/või toimimisvõimet kaotavas füüsilises kehas, mida täidavad  vaid haigustest johtuvad piinad, ei väljenda soovi „teha teisele head“ (Universumi alusprintsiip) ega ole põhjendatav ka humanismiga. Sellist nõuet saab selgitada vaid kas sadistliku võimujanuga või ärihuviga teenida vanurite hoolekande pealt olukorras, kus nõudlus ületab pakkumist.

 Igal sündmusel on põhjus ja tagajärg ning isiksusel on võime otsustada, kas see sündmus peab toimuma.