Inimene

Kodanikuühiskonna arengu eelduseks on inimene, kes on saanud teadlikuks oma tegude mõjudest enesele, kogukonnale ja elukeskkonnale, väärtustab eneseteostust ja loovust ning soovib teha teistele head.

Ideoloogiad

Monistlik maailmavaade

Monism on maailmavaade, mis tunnustab vaid ühte maailmanägemust (loe: ühte dimensiooni).

Monism võib olla

  • materialistlik, s.t tunnustatakse vaid ainelist maailma ja selle sündi selgitatakse Suure Paugu teooriaga. Samas pole materialism suutnud selgitada, mis selle moodustab ja kus see lõpeb, s.t mis on selle algosake. Materialistliku ideoloogia järgi eksisteerib vaid üks füüsiline reaalsus ning inimene on selles käsitluses juhuslike valikute tulemusena geneetiliselt moodustunud olend, mille teadvus sünnib tühjusest ja see sinna ka kaob.
  • idealistlik s.t tunnustatakse vaid Jumala loodud vaimumaailma olemasolu ja meie materiaalset eksistentsi selgitatakse illusiooniga (varjumaailm). Inimene on Jumala loodud, arenguline olend, kelle hing liigub ühest kehastusest teise, alludes seejuures karma seadustele. Idealistlikku maailmavaadet esindavad erinevad õpetused, s.h esoteerika, immaterialism, idealism, gnostitsism, spiritism, teosoofia, transtsendentalism

Dualistlik maailmavaade

Dualism on maailmavaade, mis tunnustab universumi kahemõõtmelisust, s.t nii füüsilise kui ka vaimse maailma olemasolu. Dualismi olemuslik küsimus on: kumb oli enne: muna või kana? Täpsemalt – kas maailm on asi ise-eneses või sündis see vaimse olendi mõttest ja materialiseerus.

Hiina Yin/Yang sümbol esitab Hiina dualistlikku (kahemõõtmelist) – tao maailmavaadet ja selles loovat ja lagundavat protsessi, mis ideaalis peaks olema tasakaalus. Kui aga üks neist muutub domineerivaks, siis on temas teise alge, s.t kui üks muutub kõikehõlmavaks, siis muutub ta lõpuks ise-enda vastandiks. Aafrikas märkis neid vastavalt: ka ja ba.

Mitmemõõtmeline maailmavaade

 Mitmemõõtmeline maailmavaade eristab kolme või enamat dimensiooni.

Tänapäeva teadus on leidnud, et Universum moodustub kolmest osast:

  • Tume-energia moodustab 69% selle massist;
  • Tume-aine moodustab 24,8% selle massist;
  • Mateeria moodustab vaid 6,2% ja aatomitest moodustunud aineline maailm vaid 4,6% selle massist.

Teosoofia, mis lähtub sanskriti-keelsetest käsitlustest, nimetades neid vastavalt: Devachan, Kamaloka ja Pralaya.

Antroposoofia eristab vastavalt: vaimu-, astraal- ja ainelist maailma. Neid võib mõista kui elavate mõttevormide ja tundehingede ning meile tuntud elutute asjade maailma.

Urantia raamat eristab: vaimu-, meele- ja füüsilise energia poolt moodustunud maailmu, mis oma puhtas olekus ei mõjuta nähtavalt üksteist.  

Stringiteooriast välja kasvanud supersümmeetrilise universumi käsitlus eristab 10 dimensiooni, millele lisandub veel 11’s – aja mõõde.

Vaimumaailm

Johannese apokrüüf kirjeldab maailma loomist „suurele paugule“ sarnanevate sõnadega: 

Kui Isa mõte sai kuju, sündis see, mis ilmus tema ette tema valguse säras. See mõte on esimene jõud, mis sündis enne kõike muud. Ta ilmus välja Isa mõttest. … Temast sai kõiksuse üsk, sest ta oli esimene loodu (s.t Universum).

Rudolf Steiner kirjeldab oma loengus (53-7) mõtet vaimse olendina ning vaimset reaalsust keskkonnana, mis on tekkinud mõtte(olendite) tegevusest. Vaimumaailm on meiega samas ruumis, kuid teises dimensioonis. Selgeltnägijad kirjeldavad meie materiaalsele maailmale vastavat ruumi kui tühjust, mis on täidetud särava valgusega ning selle osasid milles voolab eluenergia, nn eetermaailma saab ära tunda iseloomuliku virsikuõie värvi järgi.

 Urantia raamatu 1 kiri selgitab, et: Jumal on vaimumaailma kõige põhilisem reaalsus, Jumal on meelesfääride tõeallikas, Jumal jätab ainelises maailmas varju kõik muu. Kõikide loodud intellektide jaoks on Jumal isiksus. Ainelistele olenditele on vaimumaailm enam-vähem ebareaalne; vaimolenditele on aineline maailm peaaegu täiesti ebareaalne, selles on vaid vaimureaalsuste ainese vari.

Astraal- ehk morontiamaailm

Urantia raamat kirjeldab morontia-maailma üleminekukeskkonnana, mille isiksus koos oma ellu jäämist kindlustava surematu-hingega läbib teel vaimsest maailmast ainelisse maailma ja sealt tagasi. Samas on see ka inimese meelekogemuse keskkond, milles inim-isiksused elavad, tunnetavad ennast, teevad otsuseid, valivad ja võtavad omaks või hülgavad Jumala ning igavikustavad või hävitavad enda. Meele keskkonnas loob isiksus Mina koostöös Kohandajaga surematu morontia-hinge. Morontia-meel on mõiste, mis tähistab erinevate aineliste ja vaimsete omadustega meele koostöö sisu ja kogusummat. Morontia-arukus tähendab kohalikus universumis kahest meelt, mis allub ühele tahtele. Surelikel on see tahe inimliku päritoluga, kuid kui inimene samastub oma meeles Jumala meelega, saab see jumalikuks.

Steiner’i märgib oma loengus (53-6), et astraalmaailm on moodustunud elavatest tunde(olenditest) ning inimene moodustab oma hinge suheldes nendega ja tõmmates neid enesesse. Seejuures materiaalsed ihad võimendavad egoismi ja vaimsed tunded ülendavad inim-vaimu.  

Inim-mõistete selgitused

MTÜ Kodanik kodulehe keskkonnas kasutatakse inimese ja ühiskonna seisukohalt olulisemate sõnade tähendusi sellisena, nagu need on siin järgnevalt määratletud. Need lähtuvad deistlikust maailmanägemusest, olles suuresti mõjutatud Rudolf Steineri loengutest, antroposoofilistest käsitlustest ja Urantia raamatu selgitustest (neid saab ka kuulata audioraamatu vormis).

Vaimumaailma uuringud saavad toimuda meditatsioonis, teise inimese kaudu teda hüpnotiseerides (s.t vaigistades tema Mina-teadvuse) või oma selget päeva-teadvust edasi arendades tasemeni, mil uurija olles täie teadvuse juures hakkab nägema vaimumaailma reaalsusi. Ka hallutsionigeenseid aineid kasutades avaneb inimese ees vaimumaailm, kuid see mida ta näeb, sõltub tema mina-teadvusest. Kogetud pildimaailmast välja tulles jääb narkootikumi kasutanud inimesele parimal juhul vaid mälestus heaolutundest, s.t sellest mida talle seal näidati, kuid halvemal juhul kohtub ta oma mina-teadvuses peituva kurjusega ja sellel võivad olla dramaatilised tagajärjed.

Inimene

Inimene on loodud, arenguline olend. Inimese areng ilmneb tema võimes mõista seoseid ja neid rakendada nii inimeste vahelistes suhetes kui ka füüsilises maailmas üha keerukamate seadmete ja organisatsioonide loomises.

Tänane inimene on keeruline ja oma arengus pidevalt muutuv kogum erinevatest energiavormidest moodustunud kehadest. Selgeltnägijad näevad lisaks füüsilisele kehale veel erilist

  • eeterkeha, mis on moodustunud meile tundmatust energiavormist,
  • astraalkeha, mis on moodustunud kehasse jäänud tunnetest ja tajudest ja
  • isiksust koos oma mina-teadvusega

Urantia raamatu järgi on inimesel esmalt loomne ego, eneseteadvuse saavutamise järel annetatakse talle (ainulaadne) isiksus, mis omakorda loob Mina-teadvuse kaudu enesele surematu morontia-hinge. Selles tegevuses abistab teda Kohandaja (ingel), mis on osake Loojast enesest. Tõsi, kohandaja saab abistada inimest vaid siis, kui ta seda ise soovib. Kohandajal on veel teine roll – ta salvestab kõik, mis on isiksuse areng seisukohalt oluline, seda kasutatakse siis kui otsustatakse, kas anda talle uue kehastumise õigus. Seda mudelit visualiseerib juuresolev pilt. 

Füüsiline keha

Urantia raamatu järgi on inimese füüsiline keha materiaalne organism, loomult loomne elektrokeemiline mehhanism, mis on loodud vaimolendite koostöö tulemine. Mateeria on puhta energia fenomen, mis allub oma Looja tahtele. Sõna energia hõlmab kõiki tajutava liikumise, tegevuse ja potentsiaali vorme, sõnad jõud energia gravitatsiooni-eelset ja võimsus gravitatsiooni-järgset mõju. (Kiri 42)

Materiaalne Universum on moodustunud ainest, kuid elu põhiolemuseks on vaim. Elu saab tekkida vaid elusolendist pooldumise või soolise paljunemise läbi. Elu alge külvati planeedile Maa u 550 miljonit aastat tagasi. Ainet organiseerib ja muudab selle elavaks energiavorm, mida inimkond pole seni suutnud tuvastada – tavakõnes nimetatakse seda tihti elujõuks. Selgeltnägijad näevad seda elusolendit ümbritseva energiaväljana ehk eeterkehana (teosoofiline mõiste), mis on füüsilise keha kujuga helenduv väli. See energiaväli pärineb elava planeedi Maa (Gaia) jõududest ja pöördub peale inimese surma sinna tagasi.

India religioonid kasutavad selle eluenergia märkimiseks sõna: praana. Praana toimib ainelises kehas dualistliku protsessina, mis elutee alguses ilmneb loova jõuna, kuid kui see muutub liiga tugevaks, siis väljendub see koe kontrollimatus kasvus (vähk). Ja vastupidi, elutee lõpus domineerib lagundav jõud, kuid kui see võimendub varem, siis ilmneb see kehas lagunemisena (põletik).

Ego

Urantia raamatu käsitluses on ego loomne olemusvorm, mille egoteadvuse loovad seitse meeleabivaimu ning mille ellujäämine sõltub loova eluenergia ja keskkonna tajumise suhtest ning nende koostööst. Ego domineerib lapse esimestel eluaastatel, mil temas tegutsevad meeleabivaimud – see ilmneb loovas kujutlusvõimes ja kalduvuses suhelda kujutletava vestluskaaslasega – alter-ego’ga. Kui ego esindab egoismi – omakasu taotlemist, siis alter-ego esindab kehavälist, altruistlikku nägemust. Nende omavahelise suhe ja selle areng mõjutab tugevalt täiskasvanud inimese käitumismudelit.

Isiksus

Urantia raamatu käsitluses on isiksus aeg-ruumi vari, Looja kordumatu mõte – algkuju, mis ilmutatakse Universumile ja annetatakse eneseteadvuse saavutanud elavale olendile. Isiksuse vastuvõtmise potentsiaal on igal elaval olendil, mis on seostanud aine-, meele- ja vaimuenergia ning kooskõlastanud need omavahel elavaks süsteemiks, kuid see annetatakse vaid neile, kes oma egos on teadvustanud enda kui iseseisva subjekti olemasolu. Isiksuse tunnuseks on iseseisev mõtlemisvõime, mille alampiiriks on eneseteadvus ja ülempiiriks jumalateadvus. Isiksus on inimese ainus ja muutumatu reaalsus – tema vaimne olemus, millel on meel ja vaba tahe ning mis reageerib vahetult vaid teistele isiksuste juuresolekule. Isiksus on see, mille läbi tuntakse teda järgnevates kehastumistes.

Antroposoofia kirjeldab isiksust, kui Jumala elavat ainulaadset mõtet, mis siseneb lapsesse 4. eluaastal – see ilmneb mina-vormi kasutuselevõtus. Inimese maine kehastumine ja tema täielik eristamine vaimumaailmast on vajalik seepärast, et vaid nii on võimalik tuvastada isiksuse tegelik olemus, mis ilmneb tema mina tegevuses. Inimese maiste kehastumiste eesmärgiks on iseseisva, sõltumatu isiksuse loomine, kes peab oma järgmistes kehastumistes õppima nägema ja kuulma vaimumaailma ning olema võimeline rakendama loovust nii füüsilises kui ka vaimumaailmas.

Mina

Urantia raamatu järgi loob isiksus oma mina meelest, nii nagu kosmiline udukogu kondenseerub universumi energiatest.  Mina sünnib aktiivse ja uudishimuliku inimkogemuse ning välise reaalsuse vastastikusest toimest, selle olemuse määrab välise reaalsuse sisemise äratundmise kõikehõlmavus. Kogemus sõltub välise aistingulisest avastamisteravusest, kujutlusvõimest ja selle teadvustamise sügavusest. Areneva isiksuse mina teeb valiku egoistlike ihade ja Kohandajast kiirguvate isetute tungide vahel, rakendades oma vaimset taipu, mida saab edendada religioosse mõtisklusega.

Rakendades arukalt oma võimeid, suudab isiksuse mina luua elavaid ja energeetilisi mehhanisme, millega juhtida ja isegi valitseda füüsilist maailma. Sisemine loovus integreerib isiksuse minaga ning õilistab iseloomu. Seejuures tuleb meeles pidada, et loovusega saab muuta vaid tulevikku, mitte heastada mineviku tegusid.

Arengulise mina olemus ilmneb loovas püüdes taotleda võimu või eneseteostuse vabadust või luua õiglust. Kui mina muutub uhkeks ja ülbeks, siis muutub loovus destruktiivseks – tulemuseks on pahed ja patud, mis lagundavad mina sise-elu ning põhjustavad rõhumist, vägivalda ja hävingut. Mina püüd teha võrdselt head endale ja teistele tekitab probleemi, mida aja ja ruumi tingimustes ei saa rahuldavalt lahendada.

Meel

Tavamõistes märgib meel inimeses peituvat mehhanismi, mis meeleorganite kaudu tajub, tunnetab ja mõtleb ning teadvustab saadud kogemuste tähendusi või jätab need alateadvusse.

Urantia raamatu 111 kiri kirjeldab meelt kui inimkogemuse reaalsust – kosmilist tegevusvälja, milles isiksuse Mina tajub mõtete tähendusi, teeb valikuid ning kuulates või mitte kuulates Kohandajat, langetab otsuseid, mis määravad tema arengu jätkuvuse või selle lõppemise. Meel on keskkond, mis jääb vaimu ja mateeria vahel – see on elava abi keskkond, milles antakse asjadele ja mõtetele läbi tunnete tähendusi. Sõltuvalt olendist võib meel toimida mehaanilise, juhendava, kogeva või kõlbelisena. Arenevate isiksuste mina-teadvus avardub kosmilise meeleni, mis võimaldab ühendada ainelise ja vaimse ning rakendada erinevaid energiasüsteeme. Universum ei ole mehhaaniline ega maagiline – see on loova meele looming. Meel valitseb universumis ainet, kuid allub vaimu elavale hoolekandele.  

Hing

Religioonid eristavad madalamat ja kõrgemat hinge, näiteks Hiinas eristatakse maa- ja õhuhinge. Esimene neist toob füüsilisse kehasse elu (esimene ja viimane hingetõmme), teine sünnib moraalsest tegevusest ja kannab isiksuse edasi uutesse kehastustesse. Platon pidas hinge elementideks mõistust, tahet ja iha + südametunnistuse sädet. Kristus lisas neile inimesesse kehastunud Püha Vaimu, kes võimendab soovi õigesti tegutseda ning eristada õiget ja valet – loomuõigus pidi asendama kõik vanad ja uued seadused, millega inimesed tahavad piirata ja juhtida teisi inimesi. Valgustusajastu mõtlejate arutluste käigus kadus Püha Vaim ja järele jäi füüsiline omand, 20. sajandi haridus ja poliitiline propaganda muutsid hinge mõiste ja sellele mõtlemise häbiväärseks, valitsusvõimu kandjate võimuahnuse tõttu hakkas domineerime õiguspositivism.

Urantia raamatu järgi on hing see osa inimesest, mis mõtiskleb iseenda üle, tunnetab tõde ja tajub vaimu. Surematu morontia-hing on kogemuslik saavutus, mis sünnib ja kasvab inimese kõlbelistest otsustest, milles osaleb isiksus oma mina-teadvuse kaudu koos Kohandajaga – nii tekib võime tunda Loojat ning tung olla tema sarnane. Inimese hing ei saa eksisteerida eraldi tema kõlbelistest mõtisklustest ja vaimsest tegevusest. Areneva surematu hinge ellujäämist võib takistada ainult teadlikult tahtlik vastupanu Kohandaja kõlbelisele juhtimisele. Töötu hing sureb.

Antroposoofia eristab arenevas hinges kolme osa: tunde-, mõistuse ja teadvushinge. Esimene tajub kogemuse olemust ja annab sellele hinnangu (hea/halb). Teine annab kogemusele vormi, mida väljendatakse sõnas. Kolmas seob mõtteid, edendab loogilist arutelu ja kujundab arvamusi.  

Kohandaja

Urantia raamatu järgi (vt Kirjad 107-111) on Kohandaja osake Loojast – jumalik mõte, mille ta annetab kõlbelisele isiksusele. Tema missioon on ülendada surelikku meelt ja tõsta isiksuse surematu hing vaimu tasandile. Inimesele annetatud Kohandaja on täiesti kurt pahele ja võimetu patuks.

Kohandajad  valivad koostööks inimesi, kes oma meeles ilmutavad palveldamissoovi ja on kõlbelised s.t suudavad eristada head halvast, omavad vaimset taju ja võimekust ning suudavad teadvustada olemust. Soodustavaks teguriks on vendlus – armastus oma kaaslaste vastu, pühendumine nende isetule hoolitsusele. Palveldamine on tegu, millega aineline meel soostub oma vaimsustuva isiksuse püüdega võtta Kohandaja juhatusel ühendust Jumalaga.

Kohandaja siseneb lapse meeleruumi, kui ta on 6. aastane. Kuni 20. aastaseks saamiseni tegutseb ta mõttemuutjana, kuni 40. aastani mõttekohandajana ja peale seda kuni surmani mõttejuhtijana. Kohandajat huvitab igapäevane tegevus ja mitmesugused elu üksikasjad sedavõrd, kuivõrd need mõjutavad inimese olulisi ajalikke valikuid ja elutähtsaid vaimseid otsuseid ning on seega määravad tegurid hinge ellujäämise ja igavesest arengust tulenevate probleemide lahendamisel.

Kohandaja jääb inimesega kõigis õnnetustes ja igas haiguses, mis mõtlemisvõimet täielikult ei hävita. Ent on inetu teadlikult rüvetada või muul viisil tahtlikult saastada keha, mis peab olema maine kest sellele imelisele Jumala kingile. Kõik füüsilised mürgid raskendavad Kohandaja pingutusi ainelise meele ülendamisel, kuid ka sellised meelemürgid nagu hirm, viha, kadedus, armukadedus, kahtlustamine ja sallimatus takistavad areneva hinge vaimset arengut.

Kohandaja teeb inimese tegudest salvestuse, mille alusel antakse peale surma ÕIGLANE hinnang sellele, kas tema isiksus ja seda kandev surematu morontia-hing saavad jätkata üheskoos oma teed uutes kehastustes või kuulub see hävitamisele, v.a juhul kui isiksus puhtast südamest kahetseb toimepandud kurjust.

Kõlblus

Urantia raamatu järgi on kõlblus see isiksuse omadus, mis eristab teda loomast. Vaid isiksusel on võime teada, mida ta teeb, seejuures teada veel enne kui ta midagi teeb, s.t taip ennetab kogemust. Ta saab oma meeles uurida eesmärki, hinnata selle tähtsust ja väärtust, valida selle saavutamist võimaldavat tegu ning hinnata selle kõlbelisust. Vooruslik käitumine põhineb arukusel, s.t suhtelisuse hindamise ehk võrdleva kõrvutamise kunstil. Iga kõlbeline olend teab, mida teeb, miks ta seda teeb, kuhu ta läheb ning kuidas ta sinna pääseb.

Kõlblust ei saa edendada seaduse või jõuga, see lähtub isiksuse vabast tahtest. Inimene peab kontrollima ja juhtima oma käitumist. Perekonnaelu on tõelise kõlbluse eelkäija, teadliku kohusetruuduse esivanem. Religioon on kõlbluse alalhoidja ja ühiskonna stabiliseerija, kuid selle väliseid ja ühiskondlikke avaldumisi mõjutab tugevalt inimühiskonna eetiline olemus ja selle võime mõista moraalseid väärtusi. Mida kõrgemat tüüpi on religioon, seda enam edendab ta ühiskonna kõlblust ja eetilist kultuuri. Hinge ellujäämine sõltub tema suhtest kõlblustundega, eneseteostuse vaimsustumisel on ellujäämisväärtus.

Moraal

Urantia raamatu järgi on moraali allikaks eneseteadlik arukus – see seisab loomariigist kõrgemal, kuid on siiski täiesti evolutsiooniline nähtus. Inimese moraalne olemus lähtub tema suutlikkuses tungida tähendustesse, mis omakorda tuleneb kõrvutamiskunstist ja otsustusvõimest. Moraal on seotud tahtega, mitte mõtlemisega! Moraalsed või “ebamoraalsed” otsused tehakse mina-teadvuses. Inimese moraalne kujunemine toimub vahemikus 7-14. eluaastat – sellel eluperioodil moodustub tundekeha rütmiline organisatsioon. Kui see läheb valesti, siis põhjustab see haigusi vereringes ja ainevahetuses.

Sureliku inimese moraalsus ilmneb olelusvõitlusest, mis on vältimatu füüsilises elukeskkonnas – ühiskonna areng muudab eetilise kohandumise vajalikuks, kõlbelised valikud nõuavad otsustamist intellekti kõrgeimail astmel, Looja tunnetus on vaimse kogemuse eelduseks ning vaimne areng tähendab temasarnaseks saamist. Õiglane meel viitab sellele, et inimene on mõistnud universumi moraaliseadust ja selle allikat.

Inimene on moraalne kui ta kuulab oma südametunnistust ja järgib seda, soovides teha teistele head. Ühiskond on jätkusuutlik, kui inimesed kuulavad teisi ja otsivad kompromissi erinevate huvide vahel, arvestades igaühe isiklike vajadustega. Kui inimene lähtub oma tegevuses välistest impulssidest, siis ta manipuleeritav. Kui selliste inimeste osakaal ühiskonnas kasvab, siis kaotab see ühiskond ja nende riik jätkusuutlikkuse.

Moraalse orienteerumisvõime puudumine väljendub äärmuslikus tundlikkuses ja haavatavuses, sest kõike tuntakse enesekohta öelduna, kuid ei osata suhestuda sellega. Ebamoraalsed, egoistlikud inimesed taotlevad paremal juhul elult vaid naudinguid ja ajavad taga omakasu, halvemal juhul saavad neist õnnetuste tekitajad või koguni kurjategijad, kes tahavad muuta teiste inimeste elu maapealseks põrguks. Kui varasemad arenguperioodid lõppesid tule- ja veekatastroofiga, siis käesolevale arenguperioodile teeb lõpu amoraalsus ja egoism. (Steineri loengud, viimane väide 91-13)

Südametunnistus

Steineri järgi hakkas südametunnistus arenema, kui inimeses asendus veresideme impulss (matriarhaat) ja pilditeadvus närvi-impulssidel põhineva abstraktse mõttemaailmaga (patriarhaat) ning tema teadvus eraldus täielikult vaimumaailmast (võrdle: pagendus Paradiisist). Südametunnistus sünnib heateost ja kasvab moraalsete tahteaktide soojusest. Häbi tunne on Mina-teadvuse esmareaktsioon negatiivsele teole. Südametunnistust ei teki ega arene, kui inimene oma sisetunnet järjepidevalt ignoreerib, valetab ja/või teeb kurja.

Kurjus tuleneb vaimsetest olenditest, kelle tegevusaeg on läbi saanud, kuid ei taha edasi liikuda. Kurjus levib sotsiaalsfääris. Südametunnistuse puudumise mõju ilmneb inimesele enesele alles järgmises kehastumises – arengupuudena (vt selgitus allpool, osas: Elu peale elu).

Armastus

Urantia raamatu järgi tähendab armastus: soovi teha head, s.t isiksuste vastastikust lugupidamist, olgu nad inimlikud või jumalikud või inimlikud ja jumalikud. Isiksuse mina-teadvuse osad võivad toimida arvukatel erinevatel viisidel — mõeldes, tundes või tahtes. Kui inimene armastab siiralt ja isetult teist inimest või jumalikku olendit, siis väljendub see arukas tegevuses – kõik isiksuse kooskõlastatud omadused on koondatud üheks tervikuks, kusjuures kõik need võimed seostuvad surelikule meelele antud vaimse annetusega.

Vaim

Urantia raamatu järgi loob vaim füüsilise keha nii: vaim on arhitekt, meel on ehitaja ja keha sünnib vaimsete olendite loova töö käigus ainest. Urantia raamatu kirjelduses on vaimumaailm ja selle hierarhia nii suur, et seda ei ole võimalik lühidalt kirjeldada. Sellega saab igaüks iseseisvalt tutvuda, kui on selleks soovi sellelt lingilt.

Vaimumaailma hierarhia antroposoofilises käsitluses (kreekakeelsed nimetused pärinevad Pauluse õpilaselt Dionysos Areopagitalt):

Töötavad planeedi seest:

  • Armastuse vaimud (Seeravid): valitsevad sule (soojuse) elementi.
  • Harmooniavaimud (Keerubid): valitsevad õhu (gaasilist) elementi.
  • Tahtevaimud (Troonid): nemad juhivad maa- ja vee elementi.

Töötavad väljastpoolt (Päikese kiirguses):

  • Tarkusevaimud (Kyoritetes): kujundav valgus, loov teadvus, eeterliku elu valitsejad.
  • Liikumisvaimud (Dynamis): keemilised ühendused, põimuv heli, eneseteadlik pilditeadvus.
  • Vormivaimud (Exusiai, Elohim): looduse kujundamise võim, sissevoolav heli, eneseteadlik pilditeadvus.

Töötavad inimeste meelemaailmas:

  • Ajavaimud ( Archai): ürgalused, ajaringlus, tsivilisatsioonide loojad, isiksusevaimud.
  • Peainglid (Archangeloi): rahva ja rühmavaimud.
  • Inglid (Angeloi): eluvaimud, inimese saatjad, videvikuvaimud.

Elementaarolendid, mis töötavad koostöös esimese hierarhiaga planeedi sees ja peal:

  • Salamandrid: tule element, agregaatolekute muutmine, sfäärilised vormid, mõtete vahendamine,.
  • Sülfid: õhu-valguse element, helid, arvud, seosed inimliku tahtega.
  • Undiinid: vedeliku element, ainete keemiline muundamine, seosed inimliku tundemaailmaga.
  • Gnoomid: maa element, kinnistajad ja tasakaalustajad, seosed inimeste mõttemaailmaga.

Elu mõte

Materialistide jaoks pole elu mõtte otsimisel mõtet, kuna kõige põhjus on juhus ning inimese eluajal toimepandud tegudel pole järelmeid … vähemalt mitte temale endale. Selline arusaam sobib eriti hästi egoistliku meelelaadiga inimestele, kes tahavad alistada teisi oma tahtele, võtta nende töö viljad ja vara ning neid alandades rahuldada oma himusid.

Idealistide jaoks on maine elu vaid üks etapp pikal teel, kuid olemasolu mõtte tõlgendamises on suured variatsioonid. „Elu mõtte“ küsimus sünnib vaid eneseteadlikus isiksuses tema mina-teadvuse arengu käigus, mille eelduseks on abstraheeriv mõttetegevus. Kuid eksistentsiaalsed küsimused tõusetuvad reeglina alles siis, kui inimene on suutnud oma põhivajadused rahuldada ja see eeldab teatud vaimse arengu (s.t harituse) tasemele jõudmist. 

Ajalooline vaade

Ajaloolise arengu kontekstis võib kokkuvõtlikult kirjeldada elu mõtte arengut järgmiselt:

Vana-aja tsivilisatsioonides

  • Loodususulised ei otsinud elu mõtet.
  • Hindude jaoks on elu taassündide jada, mille olemuse määrab karma, s.t eelmises elus korda saadetud teod määravad, või vähemalt mõjutavad tema järgmist elu uues kehastuses.
  • Zoroastristide arvates toimus Maal võitlus hea ja kurja vahel ning inimene peab selles võitluses valima oma poole.
  • Hiina taoism – elu on kulgemise tee ja maailm vastandlike jõudude tallermaa, milles inimene peab kohanema ja leidma oma koha.
  • Budistide jaoks on elu mõte vaimse valgustumise läbi oma materiaalse eksistentsi lõpetamine.

Keskaja tsivilisatsioonid

  • Judaism peab elu mõtteks jumalike seaduste järgimist.
  • Islamiusuliste jaoks on elu mõte Allahi teenimine.
  • Vara-kristlik kirik õpetas, et vaid pühade käskude järgimine annab elule mõtte.
  • Hilis-keskajal peeti elu mõtteks Kristuse jüngriks saamist ja oma maise rolli täitmist.

Uusaja tsivilisatsioonid

  • Valgustusajastul jõuti arusaamale, et inimene on mõtlev olend ja tal on vaba tahe, seega määrab ta ise oma elu mõtte.
  • Uusaja industriaalsete revolutsioonide ja sotsiaalsete kataklüsmide (sõjad, revolutsioonid) keerises kaotas inimene elu mõtte. Ideaaliks sai „superman“, kes päästab oma rahva.
  • Kuna Euroopa 19. sajandi lõpu mõttemaailma mõjutas tugevalt antiik-Kreeka filosoofia, mis pidas elu mõtteks õnne seisundi saavutamist, siis kujunes elu mõtteks isiksuslikuks arenguks vajalike kogemuste omandamine ja sensuaalsed naudingud. Viimast võimendas liberalistliku ideoloogia levik.
  • Zoroastrismist arenenud bahai usk peab elu mõtteks vaimset arengut ja inimkonna teenimist.

Huumor

  • Douglas Adamisi romaanis „Juhend pöidlaküüdiga Galaktikas reisijale“ andis superarvuti vastuseks küsimusele „mis on elu, universumi ja kõige mõte“ numbri: 42.
  • Johnny Harty koomiksis on ütlus: „elu mõte on mõelda elu mõttele“.
  • Monty Pythoni filmis „Elu mõte“ vastab telediktor küsimusele elu mõtte kohta sõnadega: „Ole naabrite vastu kena, väldi rasvast toitu, loe mõnda head raamatut, mine jalutama ning proovi elada harmoonias igast usust ja rahvusest inimesega“.

Transtsendentaalse psühholoogia käsitluses

Ken Wilber on oma raamatus „Eedenist alates“ esitanud holistilise vaate inimteadvuse arengust läbi aastatuhandete. Selles raamatus esitatud mõttekäiku võiks lühikokkuvõttes kirjeldada järgmiselt:

  • Ürginimesed ja tänapäeva loodusrahvad, elasid universumi alateadvuses, mida tänapäeva inimene võiks mõtestada kui omalaadset virtuaalset internetti, mille kaudu erinevad elusolendid said eluks vajalikku teavet nii vaimsetelt olenditelt kui ka teistelt omasugustelt.
  • Piiblis kirjeldatud pagendamist paradiisist võib mõista metafoorina, mis kirjeldab inimese lahkumist universumi alateadvusest ja iseseisva – isiksusliku arengu teele asumist.
  • Kui inimene saavutab isiksusliku arengutaseme ja saab teadlikuks Universumi vaimsest olemusest, siis saab ta ühineda Universumi üliteadvusega – see avab tema jaoks taas universumi infokanalid.

Urantia raamatu käsitluses

Urantia raamat (trükituna enam kui 2000 leheküljeline suurteos) pakub põhjalikku selgitust Universumist ja selle olemusest, planeedi Maa (Urantia) ja inimrassi sünniloost ning lõpuks ka põhjaliku ülevaate Jeesus Kristuse maisest teekonnast ja selle tagamaadest. Selles esitatut saab eesti keeles lugeda nii trükitud raamatust, interneti kodulehelt kui ka kuulata audioraamatuna. Selle järgi annetab Looja loodud arengulisele olendile, kes on oma arengu käigus omandanud eneseteadvuse, isiksusliku alge ja hiljem ka mõttekohandaja.

Urantia raamatu järgi on inimene loodud arenguline olend. Kui see olend saavutab eneseteadvuse, siis annetatakse talle isiksus, milles peitub tema olemus. Isiksusel on vaba tahe ja meel, milles sünnib mina-teadvus (s.t ta loob oma identiteedi). Kui isiksus tegutseb kõlbeliselt ja järgib moraalireegleid, siis loob ta seeläbi omale surematu morontia-hinge, mis võimaldab isiksusel liikuda peale surma ühest kehastusest teise nii, et lõpuks sünnib tõeliselt vaimne inimene.

Antroposoofiline käsitlus inimese loomisest

Antroposoofilised allikad väidavad, et inimese loomise eesmärgiks oli sellise arengulise isiksuse kujundamine, kes oleks täidetud armastusest (s.t soovist teha teisele head), rakendaks loovalt aine-, meele- ja vaimuenergiat ning järgiks oma tegevuses Looja tahet.   

Antroposoofiline vaimuteadus, millele pani aluse Rudolf Steiner, kirjeldab inimese loomist viisil, mis sarnaneb tänapäeva inimese loometegevusega: kõik algab mõttest, seejärel tehakse eskiis, siis projekt ja tugevusarvestused, proovitakse erinevaid materjale, luuakse katse-eksemplar, siis põhimudel ja alustatakse proovitootmist, kusjuures loodut täiendatakse uutes tootmistsüklites järjepidevalt. Iga ring lõpeb puhkeseisundiga, mille järel algab protsess otsast peale, kuid kõrgemal teostustasemel.

Analoogselt on toimunud inimese ja Maa elumaailma loomine vaim-olendite poolt, kuid protsessi etappe on kirjeldatud 7 x 7 ringidena, mis moodustavad ühe gloobus ja selliseid gloobusi on omakorda seitse. Spekulatiivselt (lähtudes erinevatest allikateks) võib oletada, et ühe gloobuse ajaline kestus on u. 5 miljonit aastat, selles omakorda 7 tsüklit, millest igaühes on seitse 100 000 aastast ringi – nende ajal kehastub inimene vastavalt oma arenguvõimele u 50 – 200 korda.

Protsessi kirjeldatakse järgmise protsessina:

  1. gloobuses (tule, plasma sfäär) loodi substantsi võngetega mõjutades materiaalse keha mudel – sellel kehal puudus eneseteadvus. Ainelises kehastuses esindavad seda staadiumi planeedil Maal mineraalid.
  1. gloobuses lisandus sellesse eluenergia (teosoofias: eeterkeha, meile tundmatu energiavorm), mis pani jahtuva plasma liikuma eelnevalt määratud viisil, luues sellega areneva keha mudeli. Ainelises kehastuses esindavad seda arenguastet Maa taimed. Sellel kehal oli teadvuse tase, mis vastab inimese sügava une, s.t piltideta teadvuse tasemele.
  1. gloobuses lisandus tundekeha – mis on võimeline vastu võtma sellele edastatud pilte, saades seeläbi teadlikuks oma seisundist ja ümbritsevast – see vastab piltidega unenäo seisundile. Nendest piltidest saab tekkida teadvus, mis on aluseks võimele liikuda ja toimida iseseisvalt oma elukeskkonnas. Maises kehastuses esindavad seda arengutaset loomad.
  1. gloobuses (praeguses arengutsüklis) toimus materialiseerumine, s.t inimese seni vaid peenmateerias eksisteerinud mõttekeha suruti kokku füüsilisse kehasse – see pani aluse sünni-surma fenomenile, mida polnud enne seda arenguastet. Vaid materiaalses kehastumises – peale vaimumaailmast eristamist –, saab inimene omandada eneseteadvuse. Selle saavutanud olendile annetatakse isiksus (mõte, milles peitub tema olemus), millel on vaba tahe ja meel. Oma meeles tegutsedes loob isiksus mina-teadvuse (identiteedi) ja hinge ning viimases selle kolm osa: tunde-, mõistuse- ja teadvushinge – need on alged, millest isiksus peab oma järgmistes gloobustes looma oma uued kehad.
  1. tulevases gloobuses arendab inimene eneses välja eneseteadliku pilditeadvuse – see loob talle võime näha sama-aegselt nii füüsilist kui ka vaimset elukeskkonda, võimaldades tegutseda eneseteadlikult ja mõjutada uut keskkonda. Sellel arenguetapil peab isiksus puhastama oma mina-teadvuse kurjusest, täitma selle armastusega ning õilistama oma tundehinge nii, et tekiks vaim-mina.
  1. tulevases gloobuses peab inimene arendama eneses välja võime kuulata vaimumaailma ja seal tegutsevaid olendeid, et laiendada oma eneseteadliku tegutsemise võime vaimumaailmale ning alustada seeläbi iseseisvat loovat tegevust. Isiksuse Mina peab selle saavutamiseks puhastama ja õilistama mõistusehinge kaudu oma eeterkeha ehk eluenergia nii, et sellest sünnib eluvaim.
  1. viimase gloobuse arengu kohta vaimumaailm teavet ei jagata. Siiski on teada, et sellel arenguetapil peab isiksuse Mina teadvushinge kaudu puhastama ja õilistama oma füüsilist keha nii, et tekiks uus vaim-inimene, kes on olemuslikult vaimne olend kuid võimeline tegutsema ainelises kehas ja kujundama materiaalses maailmas toimuvat.

Põhjalikumalt ja üksikasjalikumalt on see protsess kirjeldatud raamatus: Akaša kroonikast.

Maa gloobuses peab inimene õppima kasutama oma meeleorganeid, et luua enesele ise kujutluspilt füüsilisest elukeskkonnast ja õppida selles orienteeruma. Selleks peab ta meenutades toimunut, analüüsima põhjuse-tagajärje seoseid ning teadvustades oma tegude tagajärgede mõju enesele, teistele isiksustele ja elukeskkonnale. Neid meelde jättes või seda tegemata, sisustab ta oma mina ja määrab eneseteostuse viisi. Tegevuse tulemuslikkus väljendub esmalt tundehinge (armastuses ehk soovis teha head), seejärel mõistusehinge (harmoonia) ja lõpuks teadvushinge (teadlikkus oma tegudest) sünnis ja arengus.

Maa gloobuse ülimaks saavutuseks on eneseteadliku pilditeadvuse, s.t vaimumaailma nägemisvõime saavutamine. Esimene samm sellel teel on: õppida nägema elusolendite ümber olevat aurat ja mäletama päeva jooksul toimepandut ja unenägudes nähtut.

Maa arenguetapp on inimese arenguprotsessis kriitilise tähtsusega. Inimese teadvuse eristamisega vaimumaailmast ning tema sukeldumisel materialismi ilmneb tema isiksuse tegelik olemus. Kui see on parandamatult egoistlik ja teenib tahtmatult või tahtlikult kurjust ning ei soovi õppida saadud kogemustest, siis kustutatakse tema isiksus lõpuks … peale paljusid taaskehastumisi. Kui aga isiksus mõistab Maa gloobust täitva armastuse mõtet ning järgib oma tegevuses seda – luues oma surematu hinge, siis saab ta võimaluse liikuda edasi järgmistesse kehastumistesse, et lõpuks omandada võime mitte üksnes näha, kuulda ja mõista vaimumaailma, vaid ka rakendada meele-energiat loovalt nii, et tema mõtetest sünnivad reaalsed olendid ja „sõnast saab liha“.  

Visuaalselt võiks seda kirjeldada nii, et esmalt luuakse vaimses maailmas mõttemudelid inimese füüsilisest-, eluenergia- ja mõttekehast ning nende koostööprotsessidest. Seejärel surutakse need ainelisse kehasse, millele eneseteadvuse omandamise järel annetatakse isiksus. Isiksus loob oma mina-teadvuses meele-energiast tunde-, mõistuse ja teadvushinge – need on omakorda mudelid, millest ta oma järgmistes kehastustes loob esmalt ainelise vormis Vaim-mina, seejärel Eluvaimu ja lõpuks Vaim-isiksuse. Need, kes suudavad selle ülesandega hakkama saada, on võimelised kogema ja kasutama samaaegselt aine-, meele- ja vaimuenergiat ning oma loovust rakendades tegutsema ainelises keskkonnas.

Elu peale elu

Surmajärgsed uskumused eri kultuurides

  • Esivanemate kultus: loodususulistes või sellest mõjustatud agraarühiskondades suhtutakse esivanematesse hirmu ja austusega, nende hauale viiakse kinke, nende poole pöördutakse palvetega või isegi tehakse loomaohverdusi. 
  • Ameerika põlisrahvad usuvad, et surm tähendab üleminekut teise maailma, kust surnud võivad ka elavaid juhendada.
  • Hindud usuvad reinkarnatsiooni, mille järgi tema teod eelnevas elus (karma) määravad järgmise taassünni vormi ja sellest johtuva.
  • Budismis on elu ja surma tsüklilisuse õpetus keskel kohal.
  • Juudid ei pea surma tragöödiaks, suhtumine hauatagusesse elu võimalikkusesse sõltub kuuluvusest konfessiooni (reform-, konservatiiv- või õigeusk)
  • Moslemid usuvad surmajärgsesse ellu ja peavad keha kiiret matmist oluliseks, sest vaid nii saab hind vabaneda maistest sidemetest.
  • Katoliiklased usuvad, et inimese hing rändab hauatagusesse maailma, kus ta peab läbima hindamise ning saab seejärel vastavalt jätkata eksistentsi taevalikus paradiisis või siis põrgus piineldes.
  • Protestandid usuvad samuti surmajärgset elu.

Antropsoofilises käsitluses

Eelnevat osa selgitab ja illustreerib see, kuidas kirjeldab antroposoofiline vaimuteadus seda, mis sünnib surma ja taassünni vahepealsel ajal.

Inimese surm tähendab tema isiksusliku olemuse ja hinge lahkumist, s.t füüsilise keha hülgamist ja selle jätmist materiaalse maailma hajutavasse keskkonda. See lahkuv osa on moodustatud nn peenmateeriast, mis hajub ruumis, mis esmalt ulatub Kuu trajektoorini ning üleminekul järgmistesse sfääridesse hajub sfääridesse (järgnevalt nimetame neid ringideks), mis Maa peal vaadates moodustuvad järgmiste planeetide trajektooridest. Isiksus on selles keskkonnas passiivses olekus, s.t ta ise ei saa midagi ette võtta, vaid peab leppima sellega, mida talle näidatakse ja nähtu läbi õpetatakse. Esimest kolme (või nelja) sfääri ühtekokku nimetatakse kama-loka’ks ja nendes kogetu sõltub inimese sisemisest olemusest ja suhetest teiste isiksustega. Sellest väljumisel avaneb inimese jaoks juba välis-universum, mis pakub talle uusi teadmisi.

Esimeses ringis jõuab isiksus keskkonda, mida võiks kirjeldada holograafilise sfäärina, mille keskel ta nüüd on. See sfäär on moodustunud seni tema sisemisest olemusest, s.t kõigest mida ta oma elu jooksul on korda saatnud või plaaninud teha. Süvenedes nendesse, saab ta tajuda oma tegude tähendusi sellisena, nagu nad tegelikult olid – s.t kõike seda head ning halba, mida see sündmus tekitas temas eneses ja teistes inimestes. India religioossete õpetuste järgi moodustub sellest inimese karma, s.t ta kogeb järgmises elus kõike seda, mida ta möödunud elus teistele tegi. Antroposoofia taas väidab, et järgmises kehastuse kohtub isiksus sellega, millele ta oma eelmises kehastuse pani aluse ja lükkas liikvele.  

Teises ringis toimuv sõltub inimese maise elu kõlbelisusest ja moraalsusest.

Amoraalne isik ei saa siseneda sellesse ega ka järgmistesse sfääridesse, mistõttu tema egoistlik olemus jääbki üksi oma sisemaailmaga ning ta läbib oma surmajärgse elu erakuna – vaimumaailmas ilmneb see fenomenina, milles tema pilvelaadne vaimukeha peegeldab tagasi kogu valguse ja selles sisalduvad nägemused. Kuna ta ei saa oma kehastumises toimunule tagasisidet ning kaotab ka õiguse omandada uusi teadmisi, siis oma uues kehastumises maailma, mis on vahepeal palju edasi arenenud, sünnib ta arengupuudega. Eriti tugev arengupuue tabab neid isikuid, kes oma maise elu täitsid valede ja pettustega. 

Moraalset elu elanud inimene kohtub oma maisest elust lahkunud esivanemate ja sõpradega nägemuse kujul – me tunneme end selles keskkonnas teisega ühtsena, kuid tajume täpselt seda, mis Maa peal juhtus ja milline see suhe seal oli.

Kolmandas ringis toimuv sõltub inimese suhtumisest vaimsesse maailma. Kui ta keeldus selle olemasolu tunnistamast ja tal puudusid religioossed tunded Maal, siis jääb ta taas eraku seisundisse. Kui inimene väljendas armastust vaimse maailma suhtes, siis saab ta selles sfääris tajuda Jumalikku armastust. Inimese religioossus ja sallivus määravad tema suhtlusringi, mis võib piirduda sama religiooni järginutega või siis hõlmab see kõiki neid, kellel on sarnane hingeline olemus.

Neljandas ringis toimuva määrab see, kas inimene on teadvustanud Kolgata müsteeriumis toimunut ja Kristuse rolli selles (Kristus on Päikese-vaim, kes annetas inimesele õiguse saada isiksuseks). Kolgata müsteerium ühendab kõik inimesi, kes on oma mõttejõuga võtnud vastu neile pakutava vaimu-annetuse. Kristus on ainus kõrge vaim-olend, kes on kogenud elu ja surma füüsilises kehas ning seeläbi avanud tee füüsilise olendi vaimsele taassünnile.

Järgmiste ringide arengu avab Lucifer, kes läheneb inimesele omast tahtest ja tema poolt pakutu sõltub isiksuse arengutasemest ja tema meelelisest häälestusest. Nendele isikutele, kes vaimumaailma olemasolu ja moraali nõuete järgimise vajadust eitavad või kellel puudub üldse moraalne südametunnistus ja õigusmeel ning on läbinud oma surmajärgse oleku vaimupimeduses, võib pakkuda valgust Lucifer, Ahriman või mõni teine inimarengut pidurdada sooviv vaimolend. Kui isiksus  võtab selle pakkumine vastu, siis paremal juhul tähendab see, et tema järgnevad elud (kuni isiksuse kustutamiseni) on täidetud rikkuse ahnitsemise ja lõbujanuga, halvemal juhul teenib ta aga kurjust, põhjustades õnnetusi, pannes toime kuritegusid või muutes koguni tervete rahvaste elu põrguks.

Viiendas ringis kogevad isiksused, kes on edukalt läbinud eelnevad ringid ja saanud oma eelmisest kehastumisest põhjaliku tagasiside, universumi sfääride harmooniat, nende kooskõla ja selle erinevaid toone. See, kui palju ta suudab talle pakutust omaks võtta, sõltub tema vaimse arengu tasemest.

Kuuendas ringis avanevad inimese jaoks universumi loovad jõud. Vastavalt oma võimetele saab ta sealt kaasa võtta seda, mida ta tahab oma järgmises maises kehastuses teostada.

Seitsmendas ringis langeb isiksus une seisundisse, s.t senine pilditeadvus tuhmub. Selles, nn hämaras olekus voogavad Mina vaimukehasse universumi sfääridest lähtuvad jõud, varustades teda uueks kehastumiseks vajalikuga. Selle protsessi käigus hakkab Isiksuse vaimne olemus taas kokku tõmbuma, kuniks ta on valmis taassünniks ja kehastumiseks materiaalsesse ellu.

Inimese taassünd toimub sama tähtkuju alla, mille all ta oma eelmises elus suri. Kuid tema elutee uues kehastuses on mõjutatud eelmises elus toimunust ja surmajärgselt omandatust või selle puudumisest – inimese võlgade konto jääb esimesse ringi. Kui inimene sünnib füüsilise ja/või vaimse arengupuudega, siis tuleb selle põhjuseid otsida eelmises elus toimepandust. Maa elude tsüklist vabanemise eelduseks on mõtted ja tunded ning nende tähtsuse teadvustamine, mis ületavad materiaalset maailma, s.t seotud vaimumaailmaga ja täidetud armastusega (s.t sooviga teha teisele head).

Kui inimene tahab vältida surmajärgset eraklust, siis peab ta enne surma läbi käima elu jooksul tehtu ja hindama selle käigus tekkinud suhete moraalsust, et vajaduse korral need heastada või vähemalt andestust paluda ja ka ise andestada endale osaks saanu. Samuti tasuks hinnata oma suhet vaimse maailmaga ning anda hinnang Kolgata müsteeriumile.