Inimene

Sellel lehel vaatleme tänast inimkäsitlust oma mitmekesisuses ning pakkuda huvilistele võimalust, hinnata oma käitumist ja mõelda järele, kus me oleme ning milliseid inimsuhteid ja seeläbi ühiskonnakorraldust me tahaksime edendada.

Inimene maailmavaatelises käsitluses

Maailmavaateliselt eristab inimesi kõigepealt suhtumine vaimsesse dimensiooni ja alles seejärel suhtumine rikkusesse.

Monismi kontseptsioon

Monism on maailmavaade, mis tunnustab vaid ühe nägemuse (dimensiooni) olemasolu ning tuletab selle algest kogu ülejäänu olemasoleva. Monism võib olla idealistlik (s.t tuletada saab kõik Jumalast ja tema loomisaktist) või materialistlik (s.t kõik tuleneb Suurest Paugust). Monism eitab erinevate dimensioonide ja universumi mitmetasandilisuse olemasolu.

Materialistlik monism põhineb väitel, et peale mateeria pole muud substantsi. Samas pole materialismil kindlat sisu ning puudub arusaam mis seda moodustab ja kus on see lõpeb. Sellest tulenevalt saab eksisteerida vaid üks füüsiline reaalsus, mille materialistliku olemuse sõnastab meritokraatia (vt. näiteks Riik > Õigusriik > positiivne õigus). Probleem on siiski selles, et praeguste teadmiste järgi moodustab aine vähem kui 5% universumi massist.

Materialistliku maailmavaate järgi piirdub inimene järgmiste fenomenidega:

Füüsiline keha – keeruline bioloogiline masin

Elu – protsess, mis toimub bioloogilises masinas ja paneb selles ained liikuma.

Surm – protsesside lõppemine bioloogilises masinas.

Hiina Yin/Yang sümbol esitab loova ja lagundava protsessi tasakaalu. Kui see tasakaal rikutakse, siis kaasneb sellega loova (vähk) või lagundava (põletik) protsessi ülekaal. Materialism väidab, et kuna inimene kaotab surres oma keha, lakkab ta isiksusena olemast; panteism kinnitab, et Jumalal pole keha ja järelikult ei ole ta isik.

Dualismi kontseptsioon

Dualism on maailmavaade, mis tunnustab universumi mitmekesisust, s.t dimensioonide ning neid esindavate füüsilise mateeria erinevate vormide (aine, energia jne) ja sellest eristatud vaimse maailma olemasolu. Dualismis vastandub füüsiline maailm ja vaimsega. Viimast seavad esiplaanile immaterialism, idealism, gnostitsism, spiritualism, transendentalism jms. õpetused. Olemuslikult on küsimus selles, kumb oli enne: mina või kana? Täpsemalt – kas maailm sündis vaimse olendi mõttest ja materialiseerus või on see asi iseeneses. Idealism lähtub arusaamast, et kõige aluseks on immateriaalne mõte (idee), mis materialiseerub ja toimib Looja või inimese tahtest.

Dualistlik immaterialism või religioon annab inimest käsitlevatele mõistetele järgmise tähenduse (Urantia raamatu sõnastuses):

Füüsiline keha – ainelise evolutsiooni käigus loodud bioloogiline masin, mis toimib füüsilises energiamaailmas.

Inimene: eneseteadvuse saavutanud arenguline hingeolend, mille füüsilisele kehale on Looja annetanud isiksusliku alge, milles peitub tema olemus ja mõttekohandaja (vaimu), mis juhendab teda tema arengus ja salvestab tema saavutused.

Hing – kogemuslik saavutus. Kui surelik olend otsustab järgida Looja tahet, saab inimeses elavast vaimust (mõttekohandajast) inimkogemuse uue reaalsuse isa. Surelik ja materiaalne meel on tollesama reaalsuse ema. Tunnetades tõde ja tajudes vaimu loob hing mõtiskledes aluse enda kõlbelisele eneseteadvusele. Head tegevad moraalsed valikud ja kõlbelised saavutused tagavad hinge surematuse. Omahüve taotlev, kurjust külvav ja arengut vältiv hing sureb.

Arengu teele asunud hing otsib elu mõtet, et selle käigus saavutada surematust. Arengu eelduseks on valiku-VABADUS ja selle aluseks võimalus kogeda oma otsuste tagajärgi isiklikult ja vahetult. Areng ilmneb väärtustes, mida ta isiksulikult järgib: ahnus > tõde, suveräänsus > ilu, õiglus > headus. Määrav on see, milleks ta tahab saada, mitte see, mis ta parajasti on. (vt Kiri 111)

Meel – inimorganismi mõtlev, tajuv ja tundev energeetiline mehhanism ja tegevusväli, milles hing teeb kõlbelisi otsuseid ning mõttekohandaja teadvustab saadud kogemuste tähendusi ja seostades neid tundeeluga mõtestab nende olemuse, andes sellega toimepandule vaimse tähenduse.

Isiksus – Looja isiklik kingitus eneseteadvuse saavutanud olendile, energiasüsteem mis on lakkamatus muutumises ja loodud olendi kogemuse ainuke muutumatu reaalsus. Isiksuslik alge ühendab kõik teised temaga seotud tegurid. Iga isiksus on algupärane ja ainulaadne, kuid tema olemus saab ilmneda vaid maises tegevuses. Universumi kontekstis on inimisiksus aegruumi vari, mille Looja annetab isiklikult eneseteadvusega arenevale olendile.

Vaim – isiksusliku inimese meeles elav, looja poolt annetatud Mõttekohandaja – ellujäämise jõud, mis püüab inimest teadvustada vaimolendite vendlusest. Ta ergutab mõtlemisvõimet ja sisemist vaimsust, kuid salvestab vaimus selle, mida inimmeel loob oma elutegevuse käigus.

Mõttekohandaja loob inimese tegudest vaimse koopia, mille alusel hing äratatakse peale füüsilise keha surma uuesti ellu. Selle sisu alusel antakse ÕIGLANE hinnang sellele, kas hing saab jätkata oma teed uutes kehastustes või kuulub hävitamisele, v.a juhul kui ta puhtast südamest kahetseb toimepandud kurjust. Isiksus on alus, mis läbi tuntakse hinge järgnevates kehastumistes.

Inimeste vahelistest suhetest, s.t tavast (demokraatia : autokraatia) kuidas nad lahendavad enda majanduslikest ja vaimsetest vajadustest tekkivaid vastuolusid sünnivad institutsioonid: kogukond > ühiskond; rahvas > riik, milliste olemus väljendab neid moodustanud inimeste arengutaset.

Tsivilisatsioon sünnib inimeste altruistlikust koostööst, mille sügavus määrab selle mastaabi ja jätkusuutlikkuse. Tsivilisatsioon on ohus, kui noored ei huvitu enam eetikast, sotsioloogiast, eugeenikast, filosoofiast, kaunitest kunstidest, religioonist ja kosmoloogiast.

Inimene arengulises käsitluses

Urantia raamatu järgi valiti planeet Maa eksperimentaalmaailmaks, mille arengus on lubatud tavapärasest suuremaid kõrvalekaldeid. Planeedile Maa käivitati naatriumkloriidil põhinev elumudel, elu sai alguse sobivale kehale ELUSÄDEME annetamisega. Kui elusolendite arengu käigus sündis eneseteadvusega tahteolend, kes suudab teha kõlbelisi otsuseid ja järgida moraali reegleid, siis annetas Looja sellele isiksusliku alge, mis eristab inimest loomast. Inimese edasine areng sõltus sellest, kuivõrd ta soovis, tahtis ja suutis oma isiksuslikku alget arendada, s.t õppida enda ja teiste kogemustest ja julgusest neid üksi või koos teistega rakendada. Sellest mõttest lähtudes on võimalik eristada inimesi:

Egoistlik inimene

Egoistliku või ka „tavalise inimese“ või halvustavalt pööbli tunnuseks on, et:

  • tema huvid piirduvad tema enda füüsilisest kehast tulenevate vajaduste rahuldamisega;
  • ta ei julge võtta riske ega soovi avastada või õppida midagi uut;
  • tema hingeline areng piirdub tunnetega, mis johtuvad tema füüsisest;
  • vaimne areng puudub, kuna teda ei huvita teiste inimeste vajadused ja tunded, teda ei huvita tema tegevuste mõjud teistele inimestele ja elukeskkonnale.

Kuna egoistlikud inimesed ei ole astunud isiksusliku arengu teele, siis ei saa ja ei tahagi nad millestki midagi aru saada, nad ei ole valmis midagi õppima, ega huvitatud töö tegemisest. Inimsuhetes tegutsevad nad oma keha vajadustest lähtudes, nende rahuldamiseks on nad valmis rakendama kasvõi vägivalda. Seetõttu meenutab tema tegevus rohkem looma kui inimese käitumist.

„Tavaliste inimeste“ majanduslikke raskusi kasutavad ära „suure südamega heategijad“ – reeglina poliitilised aktivistid, kes rõhuvad õnnetute rasketele oludele ja nõuavad nende kohest abistamist. Nad takistavad üldist heaolu edendavate reformide läbiviimist, nõudes esmalt „nõrgemate“  abistamist ja alles välja pakutud muutustega alustamist. Ehk rahuldades sellise inimese füüsilisi vajadusi võtame talt võimaluse ennast pingutada ja liikuda edasi isiksusliku arengu teele.

Altruistlik inimene

Altruistliku või ka areneva, heatahtliku inimese tunnuseks on:

  • soov õppida ning riskida, et panna oma võimeid ja teadmisi proovile konkurentsis;
  • empaatia, s.t võime tunnetada ning mõista teise inimeste tundeid ja nendest tekkivaid reaktsioone;
  • kõlblus, s.t võime hinnata enda tegevust ja selle mõju teistele inimestele ja elukeskkonnale;
  • moraalsus, s.t võime hinnata oma tegudest tekkivaid tagajärgi ja sellest tekkivaid vastureaktsioone ning tegutseda viisil mis teeb head kõigile.

Igasuguse arengu eelduseks on füüsilise ja/või vaimse jõu ohverdus (loe: töö ja õppimine). Inimese isiksus areneb tegevuse, s.t õnnestumiste ja ebaõnnestumiste käigus ning sellel on positiivne mõju, kui ta õpib oma vigadest.  

Isiksusliku arengu tee

Isiksusliku arengu teel õpib inimene:

  • teadvustama ennast kui iseseisvat inimest, kellel on eneseteostuse vabadus ja kes tahab selles elus midagi korda saata;
  • vaatama ennast kõrvalt ja hindama oma tegevuse tulemuslikkust;
  • teadvustama, millised on
    • teiste inimeste reaktsioonid ja võimalikud vastutegevused toimepandule;
    • ühiskondlikud reaktsioonid ja võimalikud vastutegevused;
    • looduslikus elukeskkonnas toimuvad protsessid ja nende mõju teostustele;
  • eelöeldust lähtudes saab luua nägemusi võimalikest tulevikustsenaariumitest ning valida nende hulgast pikas plaanis kõige sobivamate tagajärgedega variant;

Isiksuslikult arenev inimene saavutab sõltumatuse, kui ta suudab saavutada materiaalse ja vaimse sõltumatuse, s.t ta ei ole manipuleeritav tööandja, partei- või usujuhi poolt. 

Isiksusliku arengu mõju ühiskonnale

Inimese paigutumist isiksusliku arengu teel saab väljapoolt hinnata selle järgi, mida ta peab kõige olulisemaks ja mis motiveerib tema tegevust. Selle protsessis võib eristada järgmisi etappe:

  • Võimu taotlemine, s.t püüd alistada teisi inimesi oma tahtele ja panna nad tegema seda, mida ta ihaldab. Klassikaliselt saab teisi alistada:
    • igapäevaseks toimetulekuks vajaliku vara (loe: kapitali ehk maa ja raha) eraomanduse ja selle kasutamistingimuste määramisega (maarent, palgatöö, raha laenamine);
    • positsiooniga ühiskondlikus hierarhias või ametikohaga riiklikus institutsioonis;
    • füüsilise vägivalla ja surmahirmuga;
  • Suveräänsuse tunnustamine, s.t inimene loobub teiste alistamise püüdest, tunnustades nende iseolemise ja vaba otsustusõigust ning eneseteostuse vabadust ning loomulikult nõuab seda ka enesele;
  • Õigluse kehtestamine, mis eeldab igaühe eneseteostuse vabadust tingimusel, et selle motiiviks on inimese sisemine soov teha teisele head.

Ühiskonna ja selle institutsioonide olemuse määrab see, millisel arengutasemel on elanikkonna määrav osa.

Ajaloolaste- ja arheoloogide uuringud ning antropoloogide tähelepanekud, mida nad on teinud kogukondlikult naturaalmajanduses elavad hõimude juures, viitavad et nende ühiskonnakorralduses domineeris kas:

  • egalitaarne võrdsus materiaalsetes asjades ning konsensust taotlev arutelukultuur, milles langetati sootsiumi arengu seisukohalt olulised või lausa seda määravad otsused … või
  • hierarhiline ühiskonnakorraldus ja materiaalne ebavõrdsus, kui oli olemas külluse allikas. Ebavõrdsust tasakaalustasid pillavad pidustused, mille käigus said kõik oma kõhu täis ning mille käigus võisteldi rikkust väljendava substantsi mõttetus hävitamises. Selliseid hõimud hankisid tihti vajalikku lisa sõjakäikudega naaberhõimude valdustesse.

Viimasest tüüpi hõimudest arenes välja klassiühiskond, mis jagunes isiksusliku arengu teele asunud inimestest (loe: eliit), nende toiduahelasse asunud sõdalastest ja töölistest (ladina: Oratores, Bellatores ja Laboratores) – nende suhe elanikkonnas oli vastavalt 2-3%; kuni 8% ja ülejäänud vähemalt  90%. Selline ühiskonnakorraldus oli võimalik, kui elanikkonna enamiku moodustasid nn tavalised inimesed, kelle elu ja toimetulek sõltus eliidi (era)omanduses olevast maast, s.t nad olid sisuliselt orja või maaorja seisundis.

Valgustusajastu mõjul ning industriaalsete revolutsioonide käigus kaotas maa oma senise väärtuse, sest esmaseks tulu allikaks muutus palgatöö tehastest. Oma positsiooni säilitamiseks juurutas kapitali valitsev eliit panga institutsiooni ja võlarahasüsteemi, pannes sellega aluse kapitalistlikule turumajandusele. Lihtrahva jaoks tähendas see maaorjuse asendumist võlaorjusega. Kuid töö järjest keerukamaks muutuvate masinatega nõudis haritud inimesi, mistõttu hakkas kasvama arenevate, s.t isiksusliku arengu teele asunud inimeste osakaal elanikkonnas, kes ei olnud enam valmis leppima päriliku eliidi igavese võimutäiusega. Kuna nende eesmärgiks oli võim (loe: ori tahtis saada orjapidajaks) või siis vähemalt garanteeritud heaolu ilma vastutuseta, siis rahuldusid nad lõpuks esindusdemokraatiaga, milles eliit säilitas oma juhtuva positsiooni ja õiguse kujundada õigusriiki (positiivse õiguse kontseptsioon) vastavalt oma vajadustele.

IV tööstusrevolutsioon tähendab protsesside digitaliseerimist, mille eelduseks oli nende ülitäpne kirjeldamine. See parandab ühelt poolt võimet mõista nii füüsilises kui ka sotsiaalses maailmas toimuvat ning teiselt poolt muudab toimuva nähtavaks kõigile soovijatele, vaatamata jätkuvatele püüetele seda salastada. Kõik see loob võimaluse ja soodustab üleminekut vabaturumajandusele, mille vältimatuks eelduseks on majandustehingute ja ühiskonna täielik läbipaistvus. Protsess saab käivituda siiski alles siis, kui määrav osa elanikkonnast hakkab väärtustama isiklikku suveräänsust ja eneseteostuse vabadust. Suveräänsuse kasvuga süveneb ka  soov osaleda õigusriigi protsessides. Grupi-/volitusdemokraatia vorm pakub selleks sobiva raamistiku, milles igaühel on võimalus, kuid mitte kohustus osaleda õigusriigiga seotud protsesside.  

V tööstusrevolutsioon tähendab, et nii majandus- kui ühiskondlikud protsessid personaliseeruvad. Majanduses ilmneb see intelligentsete masinate koostöös inimesega, kes mõistab selle toimimisprotsesse ja on võimeline neid loovalt rakendama ja/või juhtima paljusid rohkem või vähem iseseisvalt tegutsevaid masinaid üheaegselt. Ühiskonna ja inimesega seotud monotoonsete tööülesannete täitmisel ning suurte andmemassiivide analüüsimisel ja nendes seaduspärasuste või erisuste leidmises on arukad programmid edukamad ja efektiivsemad kui inimesed. Ühesõnaga, järjest enam on vaja inimesi, kes mõistavad toimuvat, oskavad esitada küsimusi ja hinnata TI poolt antud vastuseid või lahendusi. Kui need inimesed hakkavad hindama õiglust inimestevahelistes suhetes ja ühiskondlikus korralduses, siis avab see tee üleminekuks sotsiaalse turumajanduse mudelile. Sellisele arengutasemele jõudnud inimesed ei vaja enam „tarkade valitsust“ valitsust ega nende positiivse seaduse läbi juhtimist, mis tähendab ka üleminekut otsedemokraatlikule ühiskonnakorraldusele.

Kokkuvõtteks

Inimese olemus peitub tema vaimsuses ja selle arengus. Vaimsusel on tähendust vaid suhtes teise vaimse olendiga.  Selle suhte aluseks on moraal.

Seega ilmneb, et ühiskond saab muutuda vaid siis, kui seda moodustavate inimeste mentaliteet muutub ja nad tahavad korraldada omavahelisi suhteid mingil muul viisil, mis vastab nende moraalse arengu tasemele.