Kolgata müsteerium 

Ingliskeelse algupärast loenguga saab tutvuda sellelt lingilt

2.12.1906, Köln

Kolgata müsteerium on üks maailma evolutsiooni sügavamaid saladusi. Selle mõistmiseks peame valgustama tuhandete aastate tagust okultistlikku tarkust, maailma arengu kauget minevikku. Ei ole usutav argument Kolgata müsteeriumi läbitungivama teadmise vastu väita, et Kristuse Jeesuse elu ja töö peaksid olema kõige lihtsamale mõistusele kättesaadavad. See on tõepoolest nii. Kuid selle maapealse suurima sündmuse täielik ja kõikehõlmav mõistmine tuleb mõistatusliku tarkuse sügavustest välja tõmmata.

Selles loengus tungime müsteeriumitarkuse sügavustesse, et mõista, kuidas selline sündmus nagu Kolgata müsteerium võiks toimuda. Sellega seoses peaksime meeles pidama, et Kristuse Jeesuse ilmumisega maa peale toimus midagi, mis jagas inimkonna kaheks osaks. Me saame sellest kõige paremini aru, kui otsime vastust küsimusele: kes oli Kristus Jeesus?

Okultisti jaoks on see küsimus kahekordne: me peame eristama isiksust, kes elas sel ajal Palestiinas ja sai kolmekümneaastaseks, ja seda, et temast sai 30. eluaastal Jeesusest Kristus.

Tavaliste inimeste puhul muudetakse astraalkehast, eeterkehast ja füüsilisest kehast vaid tühised osad Manaseks, Buddhiks ja Atmaks või Vaimseks Minaks, Eluvaimuks ja Vaimuinimeseks. Jeesus Naatsaretist oli kolmanda astme tšela ja tema kehad olid seetõttu kõrgelt puhastatud.

Kui tšela on vabastanud oma kolme keha puhastamise, omandab ta teatud eluhetkel võime end ohverdada. Oma 30. eluaastal lahkus Jeesuse isiksus oma kolmest kehast ja läks üle astraalmaailma, nii et kolm pühitsetud keha jäid maa peale maha, otsekui ilma oma isiksuseta, nii tehti ruumi kõrgemale individuaalsusele. Naatsareti Jeesuse tegi suure ohverduse oma 30. eluaastal, andes oma puhastatud keha Kristuse isiksuse käsutusse. Kristus täitis need kehad. Ja sellest ajast peale räägime Jeesusest Kristusest, kes elas maa peal kolm aastat ja tegi kõik oma suured teod Jeesuse ihus.

Kristuse tõelise olemuse mõistmiseks peame minema kaugele tagasi maa ja inimkonna arengu ajalukku. Enne kui Maast sai Maa, oli see vana Kuu ja praegune Kuu on vaid fragment vanast kuust. Enne kui Maa oli Kuu, oli see Päike ja veel varasemas staadiumis Saturn. Peaksime meeles pidama, et miljoneid aastaid tagasi eksisteeris kosmilistes ruumides taevakeha, Saturn. Ka planeedid arenevad läbi erinevate kehastuste: enne kui Maa oli MAA, eksisteeris see Saturni, Päikese ja Kuuna.

Viigem nüüd üle Päikesele. Seal oli niinimetatud tulevaimudel sama auaste, mis inimestel praegu maa peal. Muidugi polnud neil sama välimus, nad ei näinud välja nagu tänapäeva inimesed; need kõrged isiksused läbisid inimjärgu Päikesel tingimustes, mis olid üsna erinevad praegustest elutingimustest. Ka Kuul läbis hulk olendeid inimkonna staadiumi ja nad tulid Maale alla kõrgemate olenditena, nagu Kuu Pitrid või Kuuvaimud, kes olid jõudnud kõrgemasse staadiumisse kui inimesed omal Maal. Kristlikus esoteerikas nimetatakse neid Angeloi’deks ehk Ingliteks. Alles Maal sai inimesest INIMENE. Kuu Pitrid on inimesest ühe kraadi võrra kõrgemad olendid ja nende kohal seisavad Tulevaimud, kes on ühe kraadi võrra kõrgemad kui Kuu Pitrid. Tulevaimud on jõudnud väga kõrgesse arengufaasi.

Nüüd jõuame Maale, Lemuuria rassi juurde, kes elas praeguse Aasia, Aafrika ja Austraalia vahel asuval mandril. Seal sai inimene oma praeguse kuju tänu sellele, et allpool, füüsilisel maal, elasid kõrgelt arenenud olendid, kuid füüsilised olendid, kes olid kõrgemad kui praegused loomad ja vähem arenenud kui praegune inimene. Need füüsilised olendid moodustasid omamoodi kesta, eluaseme ja nad oleksid langenud, kui nad poleks olnud kõrgemate olendite poolt hooldatud. Alles sel ajal sisenesid inimhinged füüsilisse inimkehasse ja hakkasid seejärel kujundama inimkeha järgnevat vormi. Varem oli inimhing kõrgemate vaimsete olendite lahutamatu osa. Inimkehade füüsilised kestad olid maa peal ja neisse voolasid kõrgemalt, vaimsetest maailmadest pärit kõrgemate olendite hinged. Vaimsetes maailmades olid hinged ühendatud nagu veepiisad meres, mis seejärel valati tilkadena erinevatesse anumatesse.

Need olendid, kes valasid hingi ülevalt välja, olid need, kes olid läbinud oma inimliku staadiumi Kuul, Kuuvaimud, kelle arenguaste oli inimese omast kraadi võrra kõrgem, et nad saaksid valada ühe osa oma olemusest inimkonda, võimaldades sel viisil edasi areneda nii, et inimene saaks oma organismi üha enam muuta. Ta suutis end maa pealt üles tõsta ja püsti seisma hakata, ta õppis kõndima, rääkima ja iseseisvaks saama.

Kõigi nende hingede vahel oli teatav suhe, sest nad tulid ühisest vaimsest allikast. Kõik need, kes olid saanud ühelt ja samalt olendilt hinge, sarnanesid üksteisega. Algul olid sellised sugulashinged sama hõimu liikmetel, seejärel mõne rassi või rahvuse liikmetel, näiteks kogu egiptuse või juudi rahval. Neil oli hing, mis oli pärit ühisest allikast. Kuu-Vaimudelt oli inimene saanud Vaim-Mina ja see võimaldas tal saada iseseisvaks olendiks, egoks.

Kuid midagi, mida inimene ei saanud Kuuvaimudelt, võis talle anda ainult veel kõrgem olend, mis on ühine kõigile inimestele ja kes oli oma inimsuse Päikesel juba lõpule viinud: Tulevaim. Paljud tulevaimud olid välja arenenud Päikese peal ja avaldanud oma mõju Maale, sest nad olid kõrged vaimud. Üks neist Tulevaimudest kutsuti välja valama oma olemust kogu inimkonna peale. Vaim, kes kuulus kogu Maale, suutis valada välja kogu inimkonna, selle igasse ossa, Päikese elemendi või Tulevaimude, Buddhi või Elu Vaimu. Kuid Lemuuria ja Atlantise ajastul ei olnud inimesed piisavalt küpsed, et seda Päikesevaimult vastu võtta.

Akasha kroonikat lugedes (vt Rudolf Steineri raamatut Akasha kroonika) avastame, et sel ajal toimus midagi väga kummalist: Inimesed koosnesid füüsilisest kehast, eeterkehast, astraalkehast ja Vaim-Minast, kuid see elas neis alles aastal. väga nõrk vorm. Buddhi ehk Eluvaim tõusis iga inimese kohal – seda võis tajuda Akasha ruumides. Astraalruumis ümbritses iga inimolendit Buddhi, kuid ta jäi väljapoole ega olnud piisavalt tugev, et inimesesse siseneda. See Buddhi oli osa suurest Tulevaimust, kes oli valanud oma olemuse inimeste peale, kuid need tilgad ei saanud inimestesse siseneda.

Kristuse teod maa peal andsid inimesele võimaluse neelata oma Manasesse seda, mida me nimetame buddhiks.

Selle, mida Kristus maa peal täitis, valmistasid ette teised suured õpetajad, kes olid talle eelnenud, Buddha, viimane Zarathustra, Pythagoras, kes kõik elasid umbes 600 aastat enne Kristust ja kes olid juba ammu endasse võtnud palju mis elas inimese ümbruses. Nad olid neelanud Kristuse sädeme. Ka Mooses kuulub neile. Kuid teiste inimeste ego polnud seda sädet veel endasse imenud.

Naatsareti Jeesuse füüsilisse, eeterlikku ja astraalkehasse oli sisenenud Tulevaim, kõigi inimestes elavate erinevate sädemete üks allikas. See Tulevaim on Kristus, ainus jumalik Olend, kes elas maa peal sellisel kujul. Ta sisenes Naatsareti Jeesuse kehasse ja selle tulemusena suudavad kõik need, kes tunnevad end Kristuse Jeesusega ühtsust, tõmmata endasse Buddhi. Võimalus Buddhit endasse võtta saab alguse Kristuse Jeesuse ilmumisest. Püha evangelist Johannes nimetab seda jumalikuks loovaks sõnaks. Tulevaim, mis valas oma sädemeid inimestesse, on see jumalik Loov Sõna.

Selle tulemusel toimus järgmine: kui kuuvaimud võisid luua inimeste seas eristavaid hõime, saates nende hinged alla, siis Kristus oli ühendav Vaim kogu maa jaoks ja inimolendid ühendati seega üheks üle kogu maailma. Kui inimestevahelised erinevused põhjustasid erinevate Kuuvaimude poolt välja valatud hinged, siis inimkonna ühtsuse tõi Kristus Jeesuse poolt välja valatud Vaim. See, mis inimesi ühendab, tuli alla maa peale Kristuse Jeesuse kaudu.

Rääkides viimsest kohtuotsusest, ütleb Kristus oma ettekuulutuses: “Kui Inimese Poeg tuleb oma auhiilguses” (ta mõtleb selle all: kui Kristuse olemus on kõikidesse inimestesse sisenenud, siis saavad neist vennad) “ta ütleb neile, kes on oma paremal käel: “Tulge, mu Isa õnnistatud, pärige kuningriik, mis on teile valmistatud maailma rajamisest peale, sest ma olin näljas ja te andsite mulle liha: mul oli janu ja te andsite mulle juua.” (Püha Matteuse 25, 35) Siis eristab inimesi üksteisest vaid suhtumine headusse ja kurjusse.

Kristus ütleb oma jüngritele: “Mida te olete teinud ühele nendest mu kõige väiksematest vendadest, seda olete teinud mulle.” See tähendab: Kristus Jeesus viitab ajale, mil kogu Tema poolt annetatud on imendunud inimestesse, nii et kui üks inimene on silmitsi teisega, siis see kohtab Kristuse olemus temas teise Kristuse olemusega selles teises. Jõud, mille abil sai Buddhi inimeses ellu kutsuda, väljus Kristuse elust maa peal. Seetõttu peaksime suhtuma Kristusesse kui Maa ühendavasse Vaimu.

Kui me suudaksime vaadata maa peale kaugelt tähelt, läbi tuhandete aastate pikkuse epohhi, leiaksime hetke, mil Kristus tegutses maa peal, siis näeksime, et kogu maa astraalaine täitus Kristusest. Kristus on Maa Vaim ja Maa on Tema Ihu. Kõik, mis maa peal kasvab, on Kristus. Ta elab igas seemnes, igas puus, kõiges, mis maa peal kasvab. Sellepärast näitas Kristus leiba ja ütles: “See on minu ihu.” Ja viinamarjamahlast (viimasel õhtusöögil lasti ringi viinamarjamahla, mitte kääritatud veini) pidi ta ütlema: “See on minu veri”, sest maa viljade mahl on tema veri. Järelikult peab inimkond talle näima olenditena, kes kõnnivad tema kehal. Seetõttu ütles ta oma jüngritele pärast nende jalgade pesemist: “Kes minuga koos leiba sööb, tõstab kanna minu vastu.” (Tribab mind). Seda tuleb võtta sõna-sõnalt, nii et maa on Kristuse Jeesuse ihu. Kuna ta võttis enda peale maa evolutsiooni, võis kauge vaimne olend näha, et üha rohkem Kristuse vaimu voolab inimestesse; Kristuse Jeesuse olemus tungis üksikutesse inimestesse. Lõpuks asustavad kogu maad muudetud – ristiusustunud inimesed, inimesed, kes on saanud jumalikuks Kristuse kaudu. Ainult need, kes selles ei osale, jäetakse kõrvale kui kurjad; nad peavad ootama hilisemat aega, et järgida headuse poole viivat arengusuunda.

Kõigil erinevatel rahvastel oli saladusi, enne kui Kristus ilmus maa peale. Kolgata müsteerium paljastas, mis hakkab toimuma tulevikus. Pärast pikka koolitust pidid õpilased läbima ettevalmistuse, mis seisnes hauas. Seega suutis hierofant viia õpilase kõrgemasse teadvuse seisundisse, mis pani tema keha inertsesse uinumisse. Iidsetel aegadel tuli teadvus alati summutada, et jumalik olemus saaks inimesesse siseneda. Selles alandatud teadvusseisundis juhiti hing läbi vaimse maailma sfääride ja kolme päeva pärast kutsus hierofant õpilase ellu tagasi. Läbi selle kogemuse tundis ta, et temast on saanud uus inimene ja ta sai uue nime. Teda kutsuti Jumala Pojaks. Kogu protsess toimus füüsilisel tasandil, mil Kristus ilmus ja läbis Kolgata müsteeriumi. Iidsetes initsiatsioonides kutsusid Kristuse vaimu annetus õpilasi esmalt ellu ja neile öeldi: „See, kes kõik inimesed ristiusustab, ilmub ühel päeval. Ja Temast saab tõesti lihaks saanud Sõna. Saate seda kogeda ainult kolm päeva, kui reisite läbi taevariigi; aga tuleb üks, kes toob taevariigid alla füüsilisse maailma.“

Pühitsetu koges astraaltasandil seda, mida Kristus elas läbi füüsilisel tasandil, nimelt seda, et algusest peale eksisteeris Jumalik Sõna, mis valas oma olemuse üle inimeste; kuid egoinimesed ei suutnud neid tilku endasse imeda. Püha Johannes, ristiusustunud ego-inimese kuulutaja, kes on võtnud Kristuse ehk Sõna, paljastab selle. Püha Johannes räägib Sõnast, mis eksisteeris Maa peal algusest peale:

• Alguses oli Sõna ja Sõna oli Jumala juures ja Sõna oli Jumal.
• Sama oli alguses Jumalaga.
• Kõik asjad on tema tehtud ja ilma temata ei tehtud midagi, mis oleks tehtud.
• Temas oli elu ja elu oli inimeste valgus.
• Ja valgus paistis pimeduses, aga pimedus ei mõista seda.
• Seal oli üks Jumalalt saadetud mees, kelle nimi oli Johannes.
• See tuli tunnistajaks, et anda tunnistust valgusest, et kõik inimesed tema kaudu usuksid.
• Ta ei olnud valgus, vaid Valguse tunnistaja.
• Sest tõeline Valgus, mis valgustab iga inimest, pidi tulema maailma.
• Ta oli maailmas ja maailm oli tema loodud ja maailm ei tundnud teda.
• Ta tuli iga inimese juurde (üksiku Ego-inimese juurde), kuid üksikud inimesed (Ego-inimesed) ei võtnud teda vastu.
• Aga kõigile, kes ta vastu võtsid, andis ta väe ilmutada end Jumala lastena.
• Need, kes usuvad tema nimesse, ei ole sündinud verest ega liha tahtest ega inimese tahtest, vaid Jumalast.
• Ja Sõna sai lihaks ja elas meie keskel ja me oleme kuulnud tema õpetust, Isa ainusündinud õpetust, mis on täis armu ja tõde.

 

Sõnal “arm” salmis 14 on püha Johannese jaoks sama tähendus, mis Buddhil; “tõde” on Manas, Vaim-mina.

• Johannes tunnistas temast ja hüüdis, öeldes: See oli see, kellest ma rääkisin. Pärast mind tuleb see, kes oli enne mind. Sest ta on mu eelkäija.
• Ja tema täiusest oleme me kõik saanud armu armu peale.
• Sest Seadus on antud Moosese kaudu, aga arm ja tõde tulid Jeesuse Kristuse kaudu.
• Ükski inimene pole kunagi Jumalat silmadega näinud. Ainusündinud Pojast, kes elas Kosmilise Isa rüpes, on saanud meie teejuht selles nägemuses.

[Dr. Rudolf Steineri teksti renderdamine.]

Kõik Vaimu müsteeriumi pühistused viitasid Kristuse Jeesuse tulemisele. See initsiatsioon saavutati jooga unes, orfi unes ja Hermese unes. Kui pühitsetu ärkas uuesti ja naasis oma kehasse, et ta saaks taas kuulda ja rääkida oma füüsiliste meeltega, lausus ta sõnad, mis on heebrea keeles tõlgitud järgmiselt: “Eli, Eli, lama sabathani.” Müsteeriumide õpilane ärkas sõnadega: “Mu jumal, mu jumal, kuidas sa mind üles tõstsid!”

See oli initsiatsioon iidse juudi ajastu ajal. Kolmepäevase kõrgemates maailmades viibimise ajal koges Pühitsetu kogu inimkonna edasise arengu kulgu, kõike seda, mis teda inimkonna edasises arengus ees ootas. Reeglina ei tajutud tema nägemuses neid inimarengu tulevasi etappe abstraktselt. Iga etappi esindas isiksus. Nägija nägi kahtteist isikust. Need esindasid kahtteist hingearengu etappi. Hingejõud ilmnesid seega kaheteistkümne isiku välisel kujul. Teatud hetkel nägi initsieeritu teatud stseeni: tema enda olemus muutus – staadium, kuhu kogu inimkond jõuab, kui see täidetakse Buddhiga, mil ta ristiusutatakse. Ta samastas end Jumalaga ja nägi enda taga kahtteist hingejõudu. Johannes oli lõpus, ta oli viimane kaheteistkümnest, kes teatas oma täitumisest. Ja ta nägi end ümberkujundatuna, ta nägi etappi, kuhu ta jõuab, kui saavutatakse täiuslikkus; ta nägi oma hingejõude isikute välisel kujul ja tajus püha Johannest, Kristuse arengujärgu kuulutajat. Joogaune ajal rühmitusid need kaksteist kuju tema ümber ja tekkis stseen, mida nimetati Müstiliseks õhtusöögiks. Sellel kujutisel oli järgmine tähendus: Kui Pühitsetu istub seal ümbritsetuna oma hingejõududest, ütleb ta endale: Need on minuga üks; nad on mind juhtinud läbi maa arengu; selle apostli jalad võimaldasid mul oma teed edasi kõndida, selle apostli käed andsid mulle jõu töötada. … Püha õhtusöök väljendab inimese osadust kaheteistkümne hingejõuga.

Inimlik täiuslikkus seisneb madalamate hingejõudude äralangemises, nii et maha jäävad vaid kõrgemad jõud; tulevikus ei ole inimesel enam madalamaid jõude; tal pole näiteks enam järglasi. Püha Johannese hingejõud tõstab ennekõike need madalamad jõud armastavasse südamesse. See saadab välja vaimse armastuse vooge. Süda on kõige võimsam organ, kui Kristus elab inimeses. Seejärel tõstetakse madalamad hingejõud kõhupiirkonnast südamesse.

Iga Pühitsetu koges seda südame müsteeriumides. See kajas uuesti sõnades: “Mu jumal, mu jumal, kuidas sa mind üles tõstsid!” Kristuse Jeesuse ilmumisega sai kogu müsteerium, kogu kogemus füüsilisel tasandil reaalsuseks. Tol ajal olid Palestiinas vennaskonnad, mis olid välja kujunenud vanast esseenide korrast. Nende tavade hulgas oli ka müstilist püha õhtusööki sümboliseerivat eine. “Lihavõttepühade lambaliha söömine” on üldine väljend millegi kohta, mis toimus lihavõttepühade ajal. Jeesus istus kaheteistkümnega maha ja avas püha õhtusöömaaja sõnadega: „Maa arengu lõpus on kõik inimesed endasse võtnud selle, mille ma maa peale tõin, ja sõnad: „See on minu ihu, see on minu veri, see on tõsi.” Pärast seda ütles ta: “Teie seas on üks, kes reedab mind.” Selle toob kaasa egoismi jõud. Kuid sama kindlalt kui see egoismi jõud on reetmise allikas, niisama kindlasti tõstetakse see madalam hingejõud kõrgemale tasemele. Üks jüngritest puhkas Jeesuse rinnal, tema puhkas Jeesuse südamel. See tähendab, et kõik madalamad jõud, iga egoismi vorm tõstetakse südamesse. Sel hetkel kordas Jeesus oma jüngritele sõnu: “Eeli, Eeli, lama sabathani” – “Nüüd on Inimese Poeg austatud ja Jumal on austatud temas!”

Sama sündmus, mis leidis aset Kolgatal, leidis aset iidsetes müsteeriumites. Risti all seisis jünger, „keda Issand armastas”, jünger, kes puhkas tema rinnal ja oli üles tõstetud tema südamesse. Risti all on ka naised: Jeesuse ema, tema ema õde Maarja ja Maarja Magdaleena. Johannes ei ütle, et Jeesuse ema kutsuti “Maarjaks”, vaid et see oli tema ema õe nimi. Tema ema nimi oli “Sophia”.

Johannes ristib Jeesuse Jordani jões. Taevast laskub tuvi. Sel hetkel toimub vaimne eostamise akt. Aga kes on sel hetkel rasestuva Jeesuse ema.

Tšela, Jeesus Naatsaretist, loobub sel hetkel oma egost, tema kõrgelt arenenud Manas on viljastatud ja Buddhi siseneb sellesse. Kõrgelt arenenud Manas, kes sai Buddhi, on Tarkus – Sophia, Ema, kes on viljastatud Jeesuse Isa poolt. Maria, mis on sama mis Maaja, omab üldist tähendust “ema nimi”. Evangeeliumis on kirjas: “Ingel tuli tema juurde ja ütles: “Ole tervitatud, kes sa oled väga soositud! Vaata, sa jääd lapseootele oma ihus ja tood ilmale poja – Püha Vaim tuleb sinu peale ja Kõigekõrgema vägi varjab sind.” Püha Vaim on Jeesuse isa: laskuv tuvi viljastab Jeesuses elava Sophia.

Seetõttu tuleks evangeeliumi lugeda järgmiselt: “Risti all seisis Jeesuse ema Sophia.” Sellele emale ütleb Jeesus: “Naine, vaata, su poeg!” Ta ise oli temas elanud Sophia üle andnud jünger Johannesele; ta muutis ta Sophia pojaks ja ütles: “Vaata, su ema.” “Nüüdsest peaksite tunnistama jumalikku tarkust oma emana ja pühenduma ainult temale.” Johannes oli selle jumaliku tarkuse kirja pannud; Sophia on kehastatud Püha Johannese evangeeliumis. Jeesus oli talle selle tarkuse andnud ja Kristus andis talle volituse seda maailmale edasi anda.

Maa kõrgeim Vaim pidi kehastuma füüsilisse kehasse; see keha pidi surema, ta tuli tappa ja tema veri pidi voolama. Sellele omistatakse eriline tähendus. Kus on verd, seal on Isiksus. Vere juurtega Isiksus tuli ohverdada, et vanad ühise Mina-teadvuse põhised kogukonnad saaksid lõpu. Kõik egoismi individuaalsed vormid voolavad koos ristilöödud Kristuse sinisega. Rassiliste kogukondade veri muutub vereks, mis on ühine kogu inimkonnale, sest Kristuse veri ohverdati sel hetkel, kui ta Ristil rippus.

Ka siin leidis aset midagi, mida astraalatmosfääris astraalvaatleja võis jälgida. Kui Kristus ristil suri, muutus kogu astraalõhkkond, nii et võisid aset leida sündmused, mida poleks kunagi varem juhtunud. See on saanud võimalikuks, kuna Kristus andis oma verd valades kogu inimkonnale Mina-teadvuse, mis on kõigile ühine. Veri, mis voolas välja Kristuse Jeesuse haavadest, andis kogu inimkonnale Mina-tadvuse, mida kõik jagavad. Tema kolm keha jäid Ristile rippuma ja ülestõusnud Kristus taaselustas need. Kui Kristus loobus oma füüsilisest raamist, olid kolm keha nii tugevad, et nad suutsid lausuda pühitsussõnu, mis järgnesid muutumisele: “Eli, Eeli, lama sabathani!”

Kõigile, kes teavad midagi müsteeriumitõdedest, pidid need sõnad paljastama, et müsteerium on ellu viidud. Väike parandus heebrea tekstis tekitas seetõttu evangeeliumis sisalduvaid sõnu: “Eeli, Eeli, lama sabathani!” “Mu jumal, mu jumal, miks sa mu maha jätsid!”