Järgnev on kokkuvõte Sean Coyle raamatust „Natural law and Modern Society“.

Loomuõiguse olemus

Inimeste võrdsus on ainus loomulik õigus, kõik muud õigused sünnivad inimtahtest. Kuid iga õigusega kaasneb kohustus ja vastutus! Loomuõigus esindab maailmavaadet, milles inimesel ning inimloomusel on hindamatu tähtsus ja väärtus, sest inimesel on jumalik kuju (imago Dei).

Loomuõiguse olemust selgitas Rooma Vabariigi riigitegelane Cicero nii:

„Pigem on üks seadus, mis hõlmab kõiki rahvaid ja kõiki aegu, mis on igavene ja muutumatu; ja on üks Jumal, kes on kõigi asjade ühine valitseja ja haldur, kes on selle seaduse looja, koostaja ja tõlgendaja. See, kes sellele ei kuuletu, võõrandub oma tõelisest minast ja kannatab kõige rängemaid karistusi, isegi kui ta pääseb kõigist niinimetatud karistustest (praeguses elus).“

See „üks seadus“ sätestab asjad, mis on olulised igale kogukonnale: rahu, õiglus, materiaalne heaolu jms. Samas tunnistas ta, et on ka teisi asjaolusid, mis tulenevad elukeskkonnast, rahva ajaloolistest kogemustest ja valitsevast kultuurist ning mõjutavad omandiõigust ja eluviisi.

Loomuõiguse mõtte sõnastas itaalia päritolu dominikaani munk Aquino Thomas: see on igavese seaduse väljendus mõistuslikes olendites. Loomuõigus lähtub inimesest, see eristab seda igavesest jumalaseadusest ja valitseja huvidest lähtuvast õiguspositivismist ja õigusrealismist.

Loomuõiguse lähtub arusaamast, et kõik inimesed on võrdsed (loomulik õigus) ja igaühele on antud vaba tahe. Kuna aga elu on lõputult mitmekesine ja inimtegevuse käigus võidakse rikkuda teiste õigusi, siis peab seadus sätestama õigluse taastamise põhimõtted ning iga konflikt tuleb lahendada kohtus arvestades kõiki asjaolusid, s.t tüüplahendeid ei ole!

Sean Coyle kirjeldab loomuõigust eetiliste ettekirjutuste kogumina, mis pole inimese loodud, kuid võimaldab moraaliteooria alusel mõista taotletavaid eesmärke ning hinnata selle headust või kurjust. Loomuõiguse peamised ettekirjutused ei ole aga aksiomaatilised eeldused, vaid teadaolevad tõed, mis on kinnitatud mõtte ja tegevusega. Loomuõiguse reeglid on sobivalt seadusesarnased, kuid oma vormilt on nad intuitiivsed ning nende aluseks on käsk: oma tegudega tuleb teha head ja vältida halba. Seega loomuõiguse teooria on ennekõike tegude ning nende aluseks oleva arukuse, tahte ja tunde teooria.

Inimvajaduste ja -võimete põhiuuring paljastab veelgi reegleid, mis teatud mõttes põhinevad esimesel ja taotlevad põhilisi inimhüvesid. Kuid loomuõigus laieneb ka moraalinormidele, mida ei saa taandata ettekirjutustele, kuigi need panevad aluse reeglitele: voorustele. Voorused ületavad seadust: seaduse ülesanne ei ole tagada kõigi vooruste järgimist ega maha suruda kõiki pahesid. Loomuõigus tunnustab eraomandit, selle seadustamine ja kaitsmine on inimkonna õitsengu eeltingimus.

Valitsemine loomuõiguses

Antiik-Kreeka filosoof Aristoteles kinnitas, et keegi ei saa üksi õitseda: inimese heaolu ja vooruse võimalused on võimatud, kui inimesed tegutsevad üksi ja ilma talutavalt õiglust loovate inimsuhete reegliteta. Inimene sotsiaalse loomana saab ellu jääda ja areneda vaid organiseerunud inimsootsiumis, mis loob oma õiguskorra ning sätestab igaühe õiguse ja kohustused. Inimene on oma arengutee alguses egotsentriline ja tegutseb vaid isiklikest huvidest lähtudes, tema areng ilmneb võimes mõista teisi ja järelmeid, mis tekivad teiste reaktsioonidest – s.t inimestevahelisi seoseid.

Õiguskord on moraalne ettevõtmine sest kõik, mis pole keelatud on järelikult vaba tahte rakendamise küsimus. Valitseva võimu esmane kohustus on ühishüve ja alles seejärel tuleb õigluse ja vooruse kord, „mille abil ühishüve kaitstakse ja säilitatakse“. Seadus teenib ka muid väärtusi peale õigluse, näiteks otstarbekust, tõhusust ja poliitikat. Iga seadus, niivõrd kui see on seadus, on mõistuse teos. Seaduste sisu ja inimloomuse vahel on põhimõtteline seos.

Taval on seaduse staatus, kuna see on eksisteerinud aegade algusest ja poleks sel viisil jätkunud, kui see oleks kuidagi mõistusega vastuolus olnud. „Seadus” ei tähenda mitte ainult seda, et sarnaseid juhtumeid käsitletakse ühtemoodi, vaid ka seda, et selle taga on mingi autoriteet.

Loomuõigus ei eelda sotsiaalse ja poliitilise elu „ühtset õiguskorraldust“, see on ükskõikne riigi poliitilise struktuuri tüübi suhtes, välja arvatud türannia ja kronismi (sugulaste ja sõprade soosimise) vormid, samuti ei määra loomuõigus sotsiaalse ja poliitilise elu „iga aspekti“: paljud reeglid, millega me tavaliselt kokku puutume, on pelgalt kokkulepped, mis võivad ilmneda ühes või teises vormis.

Loomuõigus ei pea ühtegi konkreetset valitsemisvormi ideaalseks ega ka kõige optimaalsemaks, sest nad kõik kipuvad langema korruptsiooni (valitsejate omakasu teenimisse). Moraalset tegevust ei saavutata ratsionaalselt häälte lugemise teel, seda ei saa hääletussedelitega õigustada. Ühiskond, mille olulised eetilised otsused langetatakse referendumite teel, vaesub moraalselt.

Loomuõigus on vormilt negatiivne (s.t sätestatud on keelatud tegevused), vaid kohustus abistada oma ligimest on positiivses vormis. Loomuõiguse põhiküsimus on: kas (õiguspositivistlik) ebaõiglane seadus on tegelikult seadus. Valitsuskord, mis panustab inimeste altruismile, ei pea vajalikuks kehtestada lepingu- ja deliktiseaduse või kuritegevuse piiramist sätestavaid seadusi. Samuti ei suuda heategevust õhutav õiguskord, mis eeldab piiramatute ressursside olemasolu, sätestada seadusi vaesuse, palgaorjuse ja pettuse elimineerimiseks ning oleks avaliku raha ja majanduse juhtimisel fiskaalselt vastutustundetu (s.t piiramatute ressursside korral lakkaks see olemast asjakohane). Lõpuks, õigussüsteem, mis ei arvesta inimeste piiratud arusaamise võimet ja tahtejõudu, paneks isikutele potentsiaalselt koormusi ja kohustusi, mida oleks võimatu täita. Seetõttu on kõik nimetatud seadused ebaõiglased seadused ja loomuõiguse teooria keeles ei ole sellised reeglid südametunnistusele siduvad.

Ühiskonna arengu seisukohalt on määrav tähtsus sellel, kuidas see mõistab VABADUST ja teostab VÕRDSUST. Võrdsust saab taotleda kas

kõigile võrdset eneseteostuse vabadust pakkudes – sellisel juhul on kõigil võimalus kasutada kogukonna ressursse eneseteostuseks, kuid kuna ühed on võimekamad kui teised, siis suudavad nad kasutada enam ning seeläbi ka anda tagasi kogukonnale rohkem – see on rikkuse ja ühishüve kasvamise tee … või
nõudes, et kõigil peab olema vabadus võrdselt tarbida – sellisel juhul panustab kogukond mahajääjate abistamisse (isegi siis, kui nad ei suuda neile antud vahendeid ära kasutada ning pole seetõttu ka võimelised kogukonnale midagi tagasi andma) – see on ühiskondliku mandumise ja ühishüve hävingu tee.

Omand loomuõiguses

Vara ja selle omandiõiguse küsimus on alati aktuaalne ning selle jagamine era- ja ühisomandiks on jätkuvate konfliktide allikaks. Suutlikkus konflikte lahendada või veel parem – ära hoida, paneb aluse õiglusele, ühiskondlikule rahule, kogukonna õitsengule ja isiklikule eneseteostusele. Näiteks vesi, mis voolab välja oma looduslikust allikast on ühisomand, kuid kui see võetakse klaasi joomiseks, siis muutub see pöördumatult eraomandiks. Ebakindlus omandisuhetes põhjustab konflikte, mis võivad kasvada üle sõdadeks.

Inimene vajab vara nii enda elushoidmiseks kui ka oma kohustuste täitmiseks (näiteks laste kasvatamine) ning see, mida peetakse eluks vajalikuks ja seega isiklikuks, varieerub olenevalt olukorrast: inimene, kes vastutab paljude suude heaolu ja ülalpidamise eest, vajab rohkem ressursse kui inimene, kes vastutab ainult iseenda eest.

Loomuõiguse teoreetikute jaoks on omand loomulik, kuna omandiõiguse asjaolud on loomulikud, kuid omandiõiguse täpne kuju on kokkuleppe küsimus. Omandiõigus ei ole absoluutne! Kogukond peab seda otsustama õiglust hoides ja ühishüve taotledes, millised varad jäävad eraomandiks ja millised peaksid olema ühis- või avalikus omandis. Eraomandi kaitsmise eesmärki ei tohiks mõista kui selliste kokkulepete kaitsmist igal juhul, vaid üksnes teatud tüüpi vara või teatud õiguste osas.

Mõisted: „eraomand“, „avalik omand“ ja „ühisomand“ tuleb sätestada ja neid kaitsta kompromissitult. Omand on isikute ja asjade vaheliste suhete jada. Omandiõigusega kaasnevad ka teatud ootused, mis peaks järgnema sissetungile või vargusele, s.t nende vastase tegevuse jõustamisele ja õigluse taastamisele.

Eraomand sünnib töö viljast ning eraõiguse keskmes on õigus neid töö vilju teisele üle anda, seadusega määratud piirides kasutada või keelata teistel selle vara kasutamine. Heategevus tähendab oma töö viljade annetamist teisele, selle eest tasu nõudmata.

On mitmeid psühholoogilisi põhjuseid, miks teatud varad peavad olema erakätes. Kõige enam tekitab vaidlusi sellise vara omandiõigus, millest sõltub kogukonna jätkusuutlikkus ja heaolu. Ühisomandina, s.t seisundis mil keegi konkreetselt selle haldamise eest ei vastuta, võib see jääda hooletusse ja kaotada oma otstarbe või halvemal juhul kasutavad omakasupüüdlikud inimesed seda omakasu taotledes ära ning põhjustavad sellega kogu ühiskonda kahjustava hävingu. Kui kogukond avastab, et toimetuleku seisukohalt oluline vara on hävinud, siis põhjustab see süüdistuse laine ja paneb aluse lahendamatutele konfliktidele. Põhjuseid, miks eraomand on ühiskondlike tülide allikaks, tuleb otsida inimlikust pahelisusest, mida eraomandi likvideerimine ei kustuta! Võrdne omand suudaks vägivalda vähendada ainult siis, kui iga inimene tunneks end õigustatuna samale, mis teised, ja mitte rohkemale.

Kui varal on vastutustundlik omanik, siis kasutab ta seda kogukonnale vajaliku tootmiseks, tagades samal ajal ka selle säilimise ning parandades selle kasutusomadusi – nii kindlustatakse ühiskonna toimivus ja ühishüve. Probleemid tekivad siis, kui omanik ei ole vastutustundlik – ta on saanud oma vara tööd tegemata (näiteks pärandina) ja ei oska seda hinnata ega seda kasutada nii, et see suurendaks ühishüve. Just seetõttu on paljud ühiskonnad võtnud kasutusele pärandi- ja kinkemaksu kohustuse.

* * *

Inimese areng ilmneb tema võimes, mõista seoseid ja neid ära kasutada. Tsivilisatsioon sünnib spetsialiseerumisest ja koostöö süvenemisest – selle suuruse määrab inimeste suutlikus edendada ja ratsionaliseerida omavahel seotud tootmisprotsessi. See kõik on võimalik vaid üksikisiku vabadust tunnustavas ja majanduslikku õiglust kaitsvas elukeskkonnas.

Kuid töö viljade jagamine ja omandiõiguse tunnustamine pole inimeste pahelisuse tõttu olnud kunagi õiglane. Alati on leidunud inimesi, kes oma ahnuse ja võimujanu rahuldamisel on suutnud manipuleerida oma kogukonna liikmeid nii, et kogukonna ühisvarast on saanud eraomand ja üksikisiku töö viljad läinud teiste valdusse pettusega või vägivalda rakendades. Eriti kehtib see maaomandi puhul ning õigluse taastamine nii, et see tagastatakse isikule või tema järeltulijatele, kes selle esimesena oma töö läbi kasutuskõlblikuks muutis, pole tegelikkuses ka parimal tahtmisel võimalik. Me ei saa aja (nii nagu ka vee)voolu tagasi pöörata õigluse taastamiseks.

Seetõttu tuleb eristada õiglust ja õigustamist, mis on viimane katse pakkuda veenvat selgitust status quo säilitamiseks mingi vara suhtes, s.t praktilistel eesmärkidel isiku tuvastamist, kellel on suurim õigus vara omamisele käesoleval ajahetkel või siis leida veenev põhjus, miks tuleks vara üle anda kellelegi teisele. Tuleb tunnistada, et tänapäeva poliitilis-majanduslik ühiskonnakorraldus pole õiglane, kuid elu jätkamise ja majandustegevuse kindlustamiseks peavad tehingud siiski toimima, s.t tuleb leppida valitseva olukorraga, mis kehtestati jõudu rakendades või pettustega. Siinkohal võime meenutada Kristuse hoiatust, et Tema „riik ei ole selles maailmas“, tunnustades sellega tõsiasja, et kõik maised poliitilised korrad sisaldavad endeemilisi ebaõiglusi, mida ei saa lahti harutada. Seega saame seda võtta vaid lubadusena, et õiglast elukorraldust näeme alles taevas, kus ka igaühe maist tegevust hinnatakse vääriliselt.

Omandiõigus figureerib praktilises arutluskäigus tavaliselt nii seadusliku kui ka poliitilise õigusena. Seadusliku õigusena koosneb omandiõigus määratletud õigustest ja erinevatest tagajärgedest (nt õigus võõrandada ja õigus tõrjuda sissetungijaid). Poliitiliselt käsitletakse omandiõigust tavaliselt inimliku õitsengu ja iseseisvuse aspektist, vastustades teiste ja riigi sekkumise omaniku eraasjadesse. Kuna aga selle mõistmine eeldab kaasnevate huvide uurimist, siis õiguslik arutluskäik kujutab endast katset kaaluda ja tasakaalustada konkureerivaid huve nii, et otsuse õiguslikud tagajärjed oleksid (kuigi mitte alati) piisavad käesoleva küsimuse lahendamiseks.

Kuid õigusvaidluse objektiks võib olla ka kaudne mõju, näiteks juhul kui maaomanikku häirib naabervalduselt kostev liigne müra vms häiringud. Sellise olukorra lahendamine ei eelda huvide põhjalikku kaalumist ja tasakaalustamist, vaid peab keskenduma olemasolevate õiguste iseloomulikele tagajärgedele. See tähendab, et kui kohus mõistab õigust seadusi tõlgendades, siis poliitika peaks taotlema inimlikku õitsengut, kuid arvestama teadaolevaid inimkäitumise põhiomadusi, näiteks: omakasu taotlemist. Kahe diskursuse tasandi, õigusliku ja poliitilise, eristuse mittejärgimine on saatuslik selgusele, mis on kollektiivse teadvuse jaoks nii oluliste instrumentide käsitlemisel hädavajalik.

Kokkuvõttes võib väita, et kogukonna poolt loodud elukeskkond ilmestab selle suhtumist eraomandisse:

tugev kogukondlik kontroll piirab eraomandit ja takistab arengut (loe: tehnoloogilisi muutusi) – tulemuseks on alalhoidlik eluviis, mis ilmneb madalatest eramajadest moodustuva asumina ja seda parimal juhul täitva rahvakultuuri ilmingutega;
eneseteostust austavas ja eraomandust kaitsvas kogukonnas süveneb spetsialiseerumine ja kaubavahetus ning kasvab rikkus, mis ilmneb linnalises eluviisis, nende kasvus ja kõrghoonete püstitamises. Kui kogukond ei püüdle õiglaste suhete hoidmisele, siis koondub rikkus ja suurenevad ebakõlad, kuid kõrgkultuur ja selle ilmingud saavad teostuda vaid siis, kui selle loomiseks on materiaalne nõudlus (s.t rikkus on koondunud).

Inimõiguste suhe loomuõigusesse

Inimõiguse kontseptsioon, mis on esitatud kaitstud õiguse nimekirjana, sündis volinik Eleanor Roosvelti reaktsioonina 1945. aastal valitsenud poliitilisele olukorrale ning see kuulutati välja inimõiguste ülddeklaratsiooni vormis. Olemuslikult on see materialistlikust maailmavaatest initsieeritud, normatiivne poliitilise õigluse kontseptsioon, mida püüti ja püütakse kehtestada „kattuva konsensusega“, jättes selle õiguslike aluste selgituse ja põhjendused „teiseks päevaks“.

Seetõttu võib väita, et inimõiguste doktriin ei põhine mitte inimloomuse fundamentaalsetel arusaamadel, vaid poliitilistel normidel, milles on kokku lepitud ja mida kinnitatakse erinevatel põhjustel, kusjuures inimõigustel puudub sellest kattuvast konsensusest sõltumatu õigustus. Selline diskursuse valdkond on põhimõtteliselt pigem poliitiline kui eetiline. Näite sellest kattuvast konsensusest võib leida 1945. aastal toimunud San Francisco konverentsi „Smutsi mustandist, mis algselt sisaldas viidet inimelu „pühadusele“, kuid asendati inimväärikuse mõistega: mõiste, mille tähenduses delegaadid üldse kokkuleppele ei jõudnud ja tegelikult ka vältisid hoolikalt igasugust süstemaatilist arutelu selle olulisuse üle.

Inimõigus on positiivse õiguse vili ja selle päritolu tuleb otsida ühiskondliku elukorralduse ajaloost. Erinevalt enamikust õigusnormidest ei piira inimõiguse norme seadusandja kavatsus või nende varasem praktika, vaid seda saab tõlgendada vastavalt tähendusele, mida tõenäoliselt toetab ja kaitseb suurim arv riike. Kuid kui inimõiguste ülddeklaratsioon tagab põhilised inimõigused ja -vabadused, seab see kahtluse alla ka selle, mil määral neid õigusi saab või peaks positiivses õiguses jõustama. Artikkel 29.2 sätestab, et

Igaüks allub oma õiguste ja vabaduste teostamisel ainult sellistele piirangutele, mis on seadusega kehtestatud üksnes teiste inimeste õiguste ja vabaduste nõuetekohase tunnustamise ja austamise tagamiseks ning demokraatliku ühiskonna moraali, avaliku korra ja üldise heaolu õiglaste nõuete täitmiseks.

See klausel teeb selgeks erinevuse inimõiguste, mis on positiivse õiguse looming, ja loomuõiguste vahel: inimõiguste piirid on nimetatud „seadusega kindlaks määratud“ loetletud alustel. Kuid kõige rohkem probleeme tekitab just viimase piirangu alus artiklis 29.2. Mida tähendab see, et „üldise heaolu” kaalutlused on õigusest tähtsamad? Praktikas ei ole utilitaarsed ja muud individuaalsete huvide koondkäsitlused mitte ainult mõttetud, vaid ka teostamatud. Seetõttu on viited „üldisele heaolule” ja sarnastele terminitele sageli vaid poliitilised intuitsioonid, mis on ohtlikud oma avatuses rõhumisele. Neid vigu korratakse, isegi võimendatakse, ka teistes inimõiguste ülddeklaratsioonile järgnevates inimõiguste dokumentides. Näiteks inimõiguste konventsioonis (artikkel 10.2) on sätestatud:

Nende vabaduste teostamine, kuna sellega kaasnevad kohustused ja vastutus, võib olla allutatud formaalsustele, tingimustele, piirangutele või karistustele, mis on seadusega ette nähtud ja on demokraatlikus ühiskonnas vajalikud riigi julgeoleku, territoriaalse terviklikkuse või avaliku korra huvides, korratuse või kuriteo ennetamiseks, tervise või moraali kaitsmiseks, teiste isikute maine või õiguste kaitsmiseks, konfidentsiaalselt saadud teabe avalikustamise vältimiseks või kohtusüsteemi autoriteedi ja erapooletuse säilitamiseks.

Siin süveneb probleem, sest mis täpselt on vahe „tingimusel” ja „piirangul” ja mis on vahe nendel terminitel ja „formaalsustel”? Formaalsused on sisuliselt vormiline piirang; tingimused on piirang kohaldamisalale. Asjaolu, et artiklis on sätestatud, et vabaduste teostamine „võib olla allutatud formaalsustele, tingimustele, piirangutele”, viitab siseriiklike õigussüsteemide potentsiaalselt laiale pädevusele piirata selliseid vabadusi mis tahes nimetatud viisil, kusjuures need viisid ise on võimelised mitmeti moraalselt tõlgendama. Sest kes määrab, mis kujutab endast kuritegu või avaliku korra vastast süütegu, korrarikkumist jne? Kas sellise piirangu alla võiks kuuluda potentsiaalselt lai valik vabadusi riigi vastu meelt avaldada? Kas näiteks „tervise” ja „moraali” kaitse võiks õigustada homoseksuaalse tegevuse piiramist? Muidugi püüab Euroopa Inimõiguste Kohus luua sellistes küsimustes universaalset kohtupraktikat, kuid sätetes endis ei ole midagi, mis välistaks rõhuvad tõlgendused, mis piiravad vabadusi või nende teostamist.

Kui inimõigusi peetakse pragmaatiliseks inimõigusvastaste tegude ärahoidmisel, sõltuvad need siiski „vale” mõistest ja neil on seega moraalne alus. Seejuures tuleb teha vahet universaalsete ja tuletatud inimõiguste vahel: viimased, näiteks ajakirjandusvabadus, sõltuvad teatud kultuurilistest, ajaloolistest ja sotsiaalsetest tingimustest.

Eelnevast lähtudes võib väita, et inimõigused on kontinentaal-Euroopa õiguspositivismist sündinud hegemoonia taotlus, mis praktikas tähendab oma väärtushinnangute pealesurumine teistele. Just õigused, mitte põhjendus, moodustavad aga suure osa tänapäevasest inimõiguste praktikast (nagu Roosevelti eelnõu selgelt välja toob). Inimõiguste rikkumistele reageerimist peetakse tavaliselt strateegiliseks ja „poliitiliseks”. Piinamist või ebainimlikku kohtlemist kasutav ühiskond kaotab täielikult oma moraalse autoriteedi vaidlustada samamoodi tegutsevate riikide käitumist. Kõik selliste riikide vastu võetud sunnimeetmed – diplomaatilised ja majanduslikud sanktsioonid, rahvusvahelistest organisatsioonidest väljaarvamine, poliitiline surve, humanitaarne sekkumine – paistavad pealiskaudsete ettekäänetena omakasu edendamiseks, mis ilma selliste ettekääneteta omandaksid ebaseadusliku sekkumise iseloomu.

* * *

Inimõigusi tuleks pidada mitte inimhüve või inimõitsengu, vaid ainult inimstaatuse kaitsjateks. Kuid kesksed väärtused, mida staatus nõuab – elu, autonoomia, isiku turvalisus, usuvabadus jne – on ise inimõitsengu aspektid. Inimese mõistmine, olgu see kui tahes karm, ei saa vältida oletusi selle kohta, mida tähendab inimese jaoks õitseng mis tahes konkreetsel viisil, mida on kergesti järeldatav inimese enda igapäevaelust ja tegudest. On loomuõigusi, mis kehtivad eranditeta igal ajal ja kohas, ja neid loomuõigusi, mis on spetsiifilisemad konkreetsetele aegadele ja tingimustele.

Inimõiguste dokumendid tõstavad loomulikud õigused uuele tasemele, sest nad esitavad küsimuse, kuidas ja kelle poolt peaks loomulikke õigusi kaitsma või jõustama. Kindlasti on loomulike õiguste jõustamiseks uusi võimalusi kui enne inimõiguste alaste õigusaktide tulekut. Rahvusriikidel, aga ka siseriiklikel osalejatel, nagu valitsused, vanemad, eakate täiskasvanud lapsed, on eri aegadel õigus neid õigusi jõustada. Tunnustatud inimõiguste puhul võib mõnikord olla teise riigi või riikide rühma (apelleerides „rahvusvahelise üldsuse” nimel) poolt vajalik jõustamisvahend sekkuda riigi siseasjadesse: uut tüüpi õiguste jõustamine, kuigi seda tasakaalustavad ka tõsised põhjused mittesekkumiseks, näiteks vajadus vältida geopoliitilise piirkonna destabiliseerimist või rahvusvahelise rahu ohustamist.

Inimõiguste ülddeklaratsioon ja muud õigusaktid sisaldavad ja väljendavad arvukalt loomulikke õigusi, mis on sätestatud positiivse õiguse sätetena. Kuid need sisaldavad ka mitmeid inimõigusi, millel puudub vaste loomuõiguses. Selline näide on inimõiguste ülddeklaratsiooni artikkel 21, mis sätestab õiguse demokraatlikule valitsemisele. Õigus demokraatlikule valitsemisele ei saa olla loomulik õigus: see pole lihtsalt võimalik, välja arvatud (a) klassikalise linnriigi piiratud poliitilises valdkonnas või (b) tänapäevastes tehnoloogiliselt arenenud ühiskondades, kus on piisav infrastruktuur teabe massiliseks ja kiireks levikuks, mis toimub enam-vähem samaaegselt sündmustega, rangete valimisprotseduuridega ning institutsionaliseeritud mehhanismidega võimu rahumeelseks üleandmiseks jne. Kuid see võib olla inimõigus, sest kuigi see on vastuoluline, võib öelda, et see õigus tuleneb inimõiguste aluseks olevast põhjendusest kui kontekstist, milles ainsal juhul saavad paljud teised inimõigused õitseda.

Paljud niinimetatud „sotsiaalõigused“ kuuluvad samuti sellesse kategooriasse. Aga kas sellest järeldub, et ükski inimõigus pole „absoluutne”? Siin võib „absoluutset” mõista, et see on püsiv, eranditeta, seda ei piira ükski teine õigus ja mitte ükski muu kaalutlus – näiteks sõjalise eelise taotlus, isegi mitte õigustatud põhjusel. Ja vastus on, et jah, absoluutsed inimõigused on olemas: tavaliselt need, mis on loomulike õiguste väljendused. Asjakohane näide on süütu õigus mitte saada tõsiselt vigastatud ega tapetud. Sest milline kaalutlus ületaks sellist õigust? Ja kui seda õigust saaks üldse miski ületada, siis saaks seda teha ainult selline otsus, mis on olulisem kui süütu inimese elu pühadus. Tavaliselt (ja olenemata tegelikest motiividest) kaitstakse süütu elu võtmist avaliku korra või geograafiliste, esivanemate või kultuuriliste õiguste (etnilise puhastuse) taastamise alusel. Kuid sellised huvid on olulised ainult seetõttu, et need on teiste inimeste huvid; ja ükski huvi, isegi kõige tõsisem huvi, ei saa kaaluda üles samu huve kellegi teise puhul. Seega on näljahäda käes vaevleva kogukonna ühe inimese jaoks täiesti vale toita oma lapsi teise lapse lihaga, sest mõlemal on võõrandamatu õigus elule. Näidet saab hõlpsasti edasi arendada: puudub igasugune õigustatud õigustus tuhandete või miljonite süütute tsiviilisikute elu lõpetamiseks pommitamise või muude vahenditega, et saavutada sõjalist eelist, mis tooks kaasa miljonite elude turvalisuse oma ühiskonnas. Ühe grupi huvid ei saa lihtsalt kaaluda üles ega tasakaalustada sarnast huvi teise grupi vastu. Samuti ei saa ühe grupi huve kaaluda teiste „väiksemate” huvide vastu: sõjalise eelise saavutamiseks ei ole lubatud süütute elusid sandistada või kahjustada näiteks keemiarünnakute, tsiviilpiirkondades maamiinide kasutamise jms abil.

* * *

Kuigi Kirik tunnustab inimõigusi oma kultuurile, keelele jne, ei saa seda laiendada kõigile kultuuridele – näiteks Saksa natsionaalsotsialismi püüdlusele väidetava kultuurilise puhtuse poole (sama laieneb ka vene rahva püüdlusele laiendada oma mõjuala): sest õigused on lõppkokkuvõttes õigustatud inimlike hüvedega ja seega suhestuvad nad sellega, mis on hea või vähemalt mõistlik inimese kultuuris. Samas, kuigi inimõiguste rikkumisi hinnatakse õigesti väga tõsiste asjadena, näib tsiviilelanikkonna vastu suunatud julmuste, genotsiidi, keemiarünnakute jms toimepanemine nõudvat tugevamat hukkamõistu kui selle kuulutamist pelgalt inimõiguste rikkumisena. Sest õigused on vaid sobiv ja võimas viis õigluse nõuete väljendamiseks; kuid on aegu, mil neid nõudmisi saab paremini väljendada õigluse ja loomuõiguse enda keeles. Inimõigusi ei määrata ja defineerita mitte ainult rahvusvaheliste institutsioonide, vaid ka riikide tasandil: selles mõttes esindab abstraktselt väljendatud inimõiguste potentsiaalselt rikkaliku sisu väljatöötamine, mis on determinatio vorm, subsidiaarsuse põhimõtte aspekti. See põhjendamisprotsess astub suure tõenäosusega kaugemale tunnustatud inimõiguste valdkonnast, nagu need on väljendatud erinevates inimõiguste dokumentides. Seega tunnistab kirik, et ta on „unustatud ja tunnustamata õiguste”, eriti vaeste ja abivajajate õiguste kaitsja.

Paavsti Entsüklika Pacem in terris § 55 sätestab selgelt, et inimõiguste lõplik allikas ei ole mitte inimese tahtes, vaid inimeses endas. Nagu Aquino Thomas selgitab, on inimestel väärikus (omadus, mida inimõiguste dokumentides väga sageli mainitakse) loomupäraselt ja mitte positiivse õiguse antud staatusena. Seega ei ole inimõigused ühegi inimese poolt loobumiskõlblikud ega võõrandatavad, sest see kahjustaks kõigi inimeste väärikust. Sest ühe inimese inimõiguste mitteaustamine tähendab kõigi teiste õiguste aluseks oleva väärikuse absoluutse prioriteetsuse eitamist.

* * *

Kokkuvõte: Inimõigused on oma päritolult positiivse õiguse instrumendid. Oma õigustuse seisukohast peavad inimõigused tulenema loomulikest õigustest või neid väljendama kas sisuliselt või selliste õiguste mõistliku määratluse kaudu, nagu need võivad erinevates kontekstides kehtida. Inimõiguste õigusliku ja poliitilise tuletusviisi eristamise suutmatus on paljude tänapäevaste probleemide tagaplaanil, s.h majanduslike või demokraatliku valitsemise õiguste jms tegelikus staatuses.

Kuid me peame olema teadlikud ka erinevusest inimõiguste õigustamise (absoluutses mõttes) ja rahvusvaheliste organisatsioonide, riikide ja teadlaste konkreetsete õigustusprojektide vahel. Paljude nende projektide kontekst on pigem poliitiline kui eetiline. Nende eesmärk on näiteks panna võimalikult palju riike oletatavatele inimõigustele alla kirjutama või kaitsta või edendada seda või teist õigust inimõigusena või lükata teatud õigused arutelulauale või sealt välja. Neid vestlusi peetakse aja, olude ja poliitilise tahte kõikumiste surve all. Nagu iga poliitilise arutelu puhul, on ka inimõiguste teemalised vestlused vastuoluliste ideoloogiate väljendused, mis jäävad alla loomuõiguste eetilise refleksiooni aususe ja ulatuse, kus tuleb jälgida argumenti kõikjal, kuhu see viib ja olenemata sellest, kui kaua uurimine kestab.

Mõisted

Inimhüve

Kreeka sõna eudaemonia ning ladinakeelseid beatitudo ja felicitas kasutatakse inimelu kõrgeima hüve – tõeliselt rahuloleva inimese õnnelikku rahulolu kirjeldamiseks.

Mõiste „inimhüve” ei ole abstraktne ega müstiline. Iga inimene, kes on ihaldanud midagi konkreetset, on selle poole püüelnud ja saanud sellest rahulolu, mõistab (kasvõi kaudselt) mida tähendab inimhüve. See ei tähenda, et inimhüve tuleneb nendest refleksiivsetest kogemustest; need kogemused on teinud võimalikuks ja mõistetavaks otsitavate objektide headuse. Inimese püüd hüvede poole on osa kogu inimtegevusest. Selleks, et ära tunda mis on hea, tuleb oma vaimusilmas tajuda selle kasulikke omadusi. Enne kui arusaam, et miski on hea näiteks kalale, on vaja mõista, mis on „hea“, ja selle mõistmiseks tuleb teada, mida tähendab kogeda rahulolu. Osa hinnangust, et teatud asi on hea või väärt selle poole püüdlemist, on seega arusaam, et see on kellelegi sobiv, erinevalt näiteks mürgi joomisest või teiste liikidega paaritumisest. See on vajalik eelmäng igasugusele arusaamale asja „hea“ olemusest.

Aquino arvates on „inimlik hüve see, mis on kooskõlas ratsionaalse loomusega“ ja see ilmneb inimese iseloomulikes kalduvustes, mis on igavese seaduse „jälg” inimeses – Püha Vaimu impulss, mis kallutab inimest tegutsema vabalt ja õigete eesmärkide nimel. Ratsionaalne loomus tähendab, et mõistus ei suru inimloomusele korda peale, vaid ta avastab seda, mis on juba olemas. Looduse korrastatusele vastab mõistuse sisemine kord, iga inimese võime tuua oma tegutsemisviiside mõttekäikudesse korda ja sidusust.

Kuid praktiline mõtlemine lähtub tõestamatute printsiipide kogumist, alustades vastuoluprintsiibist (et miski ei saa samal hetkel olla ja mitte olla) ning hõlmates erinevaid loogika ja matemaatika aksioome. Põhiprintsiip on tõestamatu, kuna inimvõimed ei ulatu nii kaugele, et suudaksid seda kõigi universumi aatomite puhul kontrollida; kuid printsiip ise ei ole seetõttu vähem kindel ega vähem usutav. Seetõttu peab mõtleva inimese tegutsemist juhtiv arutluskäik keskenduma mitte olemise, vaid eesmärgi headuse hindamisele.

Seega on praktilise arutluse algne ettekirjutus püüdlemine hüve poole või selle kindlustamine ning kõige hüvega vastuolus oleva vältimine. See ettekirjutus on taas tõestamatu, kuid sellegipoolest arusaadav. Pole mingit põhjust, miks sellist ettekirjutust peaks pidama tõestamist vajavamaks, kui olemist või isegi mõnda füüsika või matemaatika aluspõhimõtet puudutavat. Selle asemel eeldatakse nende kehtivust igas arutelus, mida me soovime pidada asjakohase diskursuse valdkonnas.

Praktilise mõistuse algse ettekirjutuse paikapidavuse asjakohane kinnitus leitakse intellekti ja tahte vajalike protsesside mõistmise kaudu mingi eesmärgi poole püüdlemisel: protsessid, mis on vaevu mõistetavad, kui eesmärki ei soovita hüvanguna, isegi kui (tegelikkuses) on headus vaid pealiskaudne. Ettekirjutuse vormis öeldes võime väita, et niivõrd, kuivõrd agent praktiliselt arutledes (st eesmärkide üle arutledes) (a) valib rakendades oma vaimset ja… võib-olla füüsilist jõudu ja võimeid mingi eesmärgi saavutamiseks ja (b) jätkab teadlikult ja tahtlikult nende jõudude rakendamist selle eesmärgi saavutamiseks (c) tingimustes, kus on olemas muud alternatiivid, sealhulgas tegevusetuse alternatiiv, siis on agendi teod (samamoodi nagu ratsionaalsed teod) seletatavad ainult järgmistel tingimustel:

et agendi meelepildis on see eesmärk mingil moel hea, nii et see pole mitte ainult abstraktselt hüpoteetilise taotlemise vääriline, vaid ka tegelikult taotletav ja saavutatav; ning
et kõiki neid asju, mis on selle eesmärgiga vastuolus või mis takistavad või vähendavad selle saavutamist, mõistetakse kui asju, mida tuleb vältida, ja neid käsitletakse halba(de) või kurja(de)na.

Inimlike hüvede otsimise ja saamise aktis äratatakse, aktiveeritakse ja arendatakse inimese võimeid, jõude või potentsiaale. Nende potentsiaalide arendamine (st teatud võimete või jõudude teoks tegemine) aitab kaasa inimese eneseteostusele ja esindab seetõttu arvukalt viise, kuidas inimene kasvab oma lõpliku teostuse või täiuslikkuse poole. See ei saa kehtida vaid näiliste (valede) „hüvede” kohta, nagu näiteks tubaka maitse, vaid ainult ehtsate hüvede kohta, nagu näiteks oma ja teiste elu heatahtlik ja hoolikas hoidmine: kuna ainult teadliku tegutsemise kaudu saavad inimese potentsiaalid teoks. Tegelikult saab inimene täiuslikuks just oma tegude kaudu.

Inimese põhihüvedeks peetakse elu, tervist, kehalist terviklikkust, toimivaid meeli, mõtlemist, kujutlusvõime, emotsioone, praktilist mõistust, kuuluvuse erinevaid vorme, mängu ja kontrolli oma elukeskkonna üle. Töö – mõtestatud töö – on inimese põhihüve, inimliku eneseteostuse allikas, kuid see eeldab haridust. Haridus on oluline, kuid kui inimene ei suuda seda vastu võtta ja omandada, siis muutub see kasutuks. Kõrge positsiooni või suure rikkuse omandanud inimene on oma positsiooni saavutanud tänu ühiskonna poolt akumuleeritud teadmistele ja oskustele, mis tehti talle kättesaadavaks läbi haridussüsteemi. Tema rikkus on kogunenud ja säilinud üksnes tänu õiguskorrale. Seetõttu on moraalselt põhjendatud kohustus anda oma panus ühiskonnale läbi tööpanuse ja maksusüsteemi.

* * *

See, kes jagab arusaama, et inimene on keha, hinge ja vaimu ühendus ning et isiksus on pigem hinge või vaimu kui kehalise reaalsuse küsimus, ei näe tõenäoliselt raskusi varajases staadiumis loodete abortide tegemises või sellise inimese surma abistamises, kes on kehaliselt elus, kuid ei ole enam võimeline oma vaimseid võimeid kasutama. Inimorganismi kui keha ja hinge ühtsuse õige mõistmine on vajalik esmaste ettekirjutuste ulatuse ja seoste mõistmiseks: ja selliseid teadmisi ei oma mitte iga inimene.

Võib arvata, et enesetapu näide on vastuolus elu kui inimhüve ideega. Tegelikult aga kinnitab see, et peale eksistentsi hüve on ka teisi hüvesid, mis on inimlikult vajalikud: et eksistents iseenesest ei ole piisav alus tõeliselt inimlikule eluvormile (sest loomadel ja taimedel on ka elu). Lõpetatud ja enesetapukatsetega kaasnevad põhjused ei ole tavaliselt suunatud elu kui sellise kurjusele, vaid asjaoludele, mis kokkuvõttes on muutnud elu elamiskõlbmatuks: vastuseta armastus, valulikud või ravimatud haigused, sõpruse puudumine, elatise kaotus, toimetulekuvõimetus, meeleheide jne. Kõik need tegurid hävitavad inimliku hüve, mis muudab elu eripäraselt inimlikuks, vastandina puhtalt vegetatiivsele või loomsele.

Ühishüve

Loomuseadus seab esikohale inimese vooruslikud teod, mis teenivad ühishuvi: rahu (pax), mis ilmneb kaaskodanike seltskondlikus või heatahtlikus suhtumises (harmonia, Concordia), riigi sisemise korrastatuses (temporalis tranquillitas civitatis), samuti õigluses (iustum) ja heaolus (affluentia). Nende saavutamine eeldab stabiilset õiguskorda: erapooletust vaidluste lahendamisel, läbirääkimistel ja töö tasustamisel, samuti hoolimatute tegude ohjeldamist (reparario) ja kuritegude karistamist (retributio). Kõik peale kõige pahelisemate on nõus vajadusega säilitada kaaskodanikega rahumeelseid ja õiglasi suhteid (nt hoiduda vägivalda või kurjust õhutavast käitumisest, täita oma lepingulisi kohustusi, tasuda oma võlad jne).

Arvestades ammendamatuid eesmärke, millele põhimõtteliselt saaks panustada, pole olemas kindlaid ega lõplikke õigluse või ühishüve põhimõtteid, mis juhiksid inimese heldust. Kuid seltskondlikkus on ka inimlike esmaste hüvede aluseks ja toeks: teadmised, ettevaatlikkus ja muud hüved vaesuvad tohutult, kui inimene peab elama ainult oma mõistuse piiride järgi.

Ühishüve on riigi eesmärk, kuid see on saavutatav vaid siis, kui kodanikud alistuvad valitsusvõimu tahtele ja valitsusvõimu teostajate tegevus on läbipaistev ja avalik. Ühishüve on saavutatav vaid siis, kui kodanikud tegutsevad mitte üksnes enda, vaid ka teiste heaolule mõeldes. Samas tuleb meeles pidada, et kellelgi pole kohustust edendada teiste heaolu enda oma kahjustades, s.t keegi ei saa taotleda oma õigust, teiste õigusi kahjustades. Ühishüve ilmneb kogukonna iga liikme täielikus õitsengus.

Ühine heaolu oleks saavutatav, kui kogukonna kõik liikmed oleks üksteisega mõistlikes suhetes ja mõistaks vastastikku üksteise vajadusi. Kuna aga inimeste käitumises domineerib rohkem emotsionaalsus ja egoism, ning mõistlikkus jääb tagasihoidlikuks, siis peab riiklik institutsioon rakendama oma poliitikas kohati üpris repressiivseid võtteid avaliku korra ja üldise heaolu säilitamiseks.

Ühishüve sõltub ühelt poolt inimeste isiklikest valikutest ja teiselt poolt avalikku võimu teostavate ametnike otsustest. Eraisikud saavad tegutseda ise ühise hüve suurendamise nimel. Ametnikud peavad toimima ja rakendama vaid meetmeid, mis on vajalikud üksikisikute hüvanguks/õitsenguks olukorras, kus nad ise ei saa ilma välise abita ja/või tegevuste organiseerimiseta või koordineerimiseta ennast teostada. Kuna ametnikud suunavad oma tegevusega kogu ühiskonna arengut, siis on nende moraalne kvaliteet ja vaimne orientatsioon eriti olulised. Inimene on poliitilise kogukonna alus ja eesmärk!

Seaduse (ja seega ka riikliku sunni) eesmärk ei ole viia inimesi täiusliku vooruseni, vaid see peab olema „võrdeline ühise hüvega“, ühine hüve ise „koosneb paljudest asjadest“ (constat esc multis). Isegi seaduslikult reguleeritud turuühiskonnas ei ole hüved „esmajärjekorras riigi käes, sest hüved jagunevad miljonite üksikisikute turul tehtud otsuste tulemusena“.

Voorus ja eetika

Sõna „voorus“ märgib inimese ülimaid moraalseid, sotsiaalseid ja vaimseid omadusi, mis on elu aluspõhimõtteks ja lõppeesmärgiks, nende arendamist ja täiustamist peetakse inimkonna hüvanguks.

Kui Aristoteles käsitles seda „õigesti elamise“ tähenduses, siis muistsed roomlased märkisid sõnaga virtus (tuletatud sõnast vir – inimene) “inimese suurepäraseid omadusi, nagu füüsiline jõud, vapper käitumine ja moraalne õiglus”. Keskaja arutelud ilmestasid teadlikkust vooruslike otsuste praktilise tegemise hirmuäratavast raskusest.

Loomuõiguse teooria, mis on ennekõike tegutsemise ning tegutsemisele viivate intellekti, tahte ja kire determinantide teooria, pakub sellest lähtuvad kriteeriumid ning tuvastab voorusliku (hea) tegutsemisega seotud tingimused ja ettekirjutused. Kuid inimese heaolu ja vooruse võimalused on võimatud, kui inimesed tegutsevad üksi ja ilma talutavalt õiglaste majandussuhete ning poliitikata. Seetõttu on tänapäeva kõige olulisemateks voorusteks saanud meelekindlus, õigluse taotlemine ja ligimesearmastus.

On tähelepanuväärne, et nii üksikisikutel kui ka tervetel rahvastel, kes pole saanud kristlikke ilmutusi, on siiski arusaam voorusest ja eetikast. Vooruse põhiõpetused tuginesid ja tuginevad mõistusele, mitte doktriinile. Need samavõrd osa Aristotelese-Tomistlikust mõttevoolust kui katoliikliku kiriku traditsioonist: kirik ei „oma“ neid õpetusi, vaid väljendab neid jumaliku seadusega kinnitatud mõistuse tõdedena. On tõsi, et spetsiifiliselt teoloogilised voorused nagu usk, lootus ja ligimesearmastus (või armastus) „läbivad“ teisi voorusi, nii et viimased on teatud mõttes „põhinevad“. Kiriku doktriinis taas on ja jäävad need voorused mõistetavaks ilma esimestele viitamata või neid tundmata.

Õiglus

Skolastikud pidasid õiglust ühishüveks, kuid arusaam sellest sõltub inimese eesmärgist, tema toimimisest ja meelelaadist. Klassikalise definitsiooni järgi tähendab õiglus valmisolekut anda igale inimesel see, mis talle kuulub või mis talle võlgu ollakse. Õiglust mõistetakse kui voorust, mis eristub teistest eetilistest väärtustest. Õiglus inimestevahelistes suhetes on mõistuse vili ja see on saavutatav kui inimene säilitab meelekindluse (mis takistab arguse tegude sooritamist) või mõõdukuse (mis hoiab ära ahnuse) ehk ei lase tunnetel seda mõjutada.

Õiglus on reaalsus, mille saavutamine nõuab nii asjakohaseid sisemisi hoiakuid, täpsemalt valmisolekut anda teisele tema õigus või võlg; kui ka arusaamist sellest, mis on teise „väärtus“ või mis talle „õigusega“ kuulub. Õiglus ilmneb tegudes, see on saavutatav vaid siis kui on võimalik tagastada see, mis kellelegi võlgnetakse. Õiglus on (või vähemalt peaks olema) õiguse eesmärk.

Õigluse põhiprintsiibid tulenevad sisemise ratsionaalse printsiibist, mis teeb selgeks, et kõige kasuliku saavutamine ja kõige kahjuliku vältimine (quae delectant out nocent) nõuab hoidumist üksteise varast, teisele kuuluva tagastamist, lubaduste pidamist, süülise kahju hüvitamist ja õelate karistamist. Need õigluse põhiprintsiibid on teada (vähemalt mingil kujul) kõigile inimestele, sõltumata sellest, kas neil on Jumala tunnetus. Õiglus saab teostuda vaid jätkuvas suhete ja tehingute jadas ning võrdsus saab ilmneda vaid selle jääkomadusena.

Kuid õiglus on vastastikune ja mitmesuunaline:

Üldine õiglus mõtestab üksikisiku suhet riigiga ja sätestab selle, mida iga kodanik võlgneb oma kogukonnale või tänapäeva mõistes riigile ühishüve hoidmiseks. See on saavutatav, kui kodanikud on valmis tegema omavahel koostööd rahu hoidmiseks ja vabatahtlikult pingutama ühiste eesmärkide saavutamiseks. Kui inimesed ei ole selleks valmis, siis peavad riigi seadused sundima inimesi tegutsema vooruslikult, s.t nii et keegi ei kahjustaks ühishuve;
Jaotav õiglus sätestab riigi suhet üksikisikutega. Riigi rolliks on elukeskkonna kujundamine ning kogukonna toimimiseks vajalike ressursside kogumine ja nende muutmine kättesaadavaks elanikele nii, et igaüks saaks neid kasutada vastavalt oma võimetele ühishuve edendamiseks. Valitsus peab mobiliseerima kodanikud, et kaitsta oma territooriumi ning kujundama turvalise sotsiaalse elukeskkonna. Loomuõigus tunnustab üksikisiku õigust oma töö viljadele, eraelu privaatsust ja iseseisva otsuse langetamise õigust, kuid nõuab nendelt samal ajal moraali põhimõtete järgmist;
Vastastikune (kommutatiivne) õiglus kujundab üksikisikute vahelisi suhteid – iga kodanik võlgneb teistele koostöökohustuse. Selle olemuse määrab suhtumine eraomandisse, selle tunnustamise ja kaitsmise viis. Üksikisikul on õigus oma töö viljadele ja sellele, mis kuulub talle ühisvara jaotuse kaudu, ja sellele, mis kuulub talle otseste suhete tõttu teiste inimestega. Kuna aga inimeste mõtlemine pole täiuslik ja nende tegevus on tihti ebaõiglane, siis pole õigluse taastamine võimalik. Me saame vaid kirjeldada, millised teod on õiglased ja mõelda, kuidas oleks võimalik hüvitada tekitatud kahju. Õiglust ei saa taastada ebaõiglasi suhteid nende tekke algusesse tagasi kerides.

Valitseva võimu kohustus on tagada rahvale ühishüve: kohustus, mis põhineb õiglusel ja seega õigel. Aga kui valitsev võim ületab selle funktsiooni, püüdes kehtestada ulatuslikku moraalisüsteemi, siis ületab ta oma seadusliku võimu ning tungib inimeste enesemääramise ja vaba tahte loomulikku õigusesse.

Õiglus nõuab enama kui „varade” jagamist. Vähemalt tänapäevases ja keerulises ühiskonnas jaotamisele kuuluvate peamiste hüvede hulka kuuluvad: põhivajaduste (eluase, riided, toit) rahuldamine, s.t iga inimese minimaalse heaolu tase, heaolu edendamine (ravi, vaktsineerimine, hooldus, haridus…); ja õiglus ametikohtadele ja positsioonidele nimetamisel poliitilises ja majanduselus (tulemuse seisukohalt ebaoluliste tunnuste, näiteks rassi ja soo välistamine). Need on miinimumnõuded. Õitsev ja kaasaegne ühiskond nõuab muu hulgas investeeringuid infrastruktuuri, pangandussektori järelevalvet, teabe vaba liikumist, panustamist kunsti ja teadusuuringutesse.

Võrdsus või neutraalsus

Võrdsus ei ole sama mis neutraalsus. Seadustatud õiguste süsteem peegeldab või peaks peegeldama neutraalsust hea elu vastandlike arusaamade vahel, võimaldades igal inimesel ise otsustada sellistes küsimustes ja nende alusel seadusega määratud ulatuses tegutseda: nimelt ilma teiste õigusi põhjendamatult takistamata järgida oma arusaama hüvest omal moel. Aga isegi kui seda saaks praktikas täita, ei ole neutraalsus ei empiiriliselt ega moraalselt teostatav. Õiguste mustrid toetavad mitte ainult inimese vabadust, vaid ka moraali põhiskeemi ühiskondliku elu ja suhete erinevates aspektides.

Hea elu kontseptsioone, mis põhinevad võrdsetel õigustel, võib olla palju, kuid need ei hõlma näiteks harjumuspärase kurjategija või pedofiili eelistatud hüve kontseptsiooni. Nii paadunud kurjategijal kui ka pedofiilil on muidugi ülejäänud ühiskonnaga võrdsed õigused olla näiteks vaba rünnakutest ja pettustest ning sõlmida juriidilisi lepinguid; kuid lisaks neile põhiõigustele ei aita seadus kaasa, vaid püüab takistada sellist elu, mida nad omas meeles soovivad.

Lisaks on võrdsete seaduslike õiguste idee vale abstraktsioon. Kindlasti on kõigil mõned õigused. Kuid meil ei ole näiteks võrdseid õigusi omandile või lepinguliste kohustuste jõustamiseks või neist loobumiseks. Me kõik ei kvalifitseeru võrdse õigusega… samadele riiklikele hüvitistele; meil ei ole teatud ametitega kaasnevaid õigusi; ja lastel ei ole samu õigusi kui täiskasvanutel. „Võrdsuse” mõiste on parimal juhul painduv idee.

Võrdsuse ideaal oleks saavutatav hüpoteetilises olukorras, mil (i) iga inimene on kõige sobivamas positsioonis, et ise otsustaval viisil taotleda neid eesmärke, mis on eluks ja eneseteostuseks hädavajalikud; ja (ii) keegi ei saa nõuda prioriteeti teiste vajaduste ja huvide ees meelevaldse enese-eelistuse alusel.

Täieliku võrdsuse ideaal on inimmõistuse häiring, seda pole reaalsuses olemas ning see mõte kannab endas hävingut. Täieliku võrdsuse seisundit nimetatakse füüsikas „soojussurmaks“, s.t olukorraks, milles (temperatuuri, rõhu vms) erisuste puudumise tõttu lõpeb igasugune liikumine. Kui inimühiskond saavutaks täieliku varandusliku võrdsuse, siis kaoks stiimul teha midagi. Täielik geneetiline võrdsus, mis ilmneks füüsiliste ja vaimsete võimete võrdsuses hävitaks kogu liigi, sest kaoks võimalu spetsialiseeruda ja täita erinevaid rolle või teha erinevaid töid, samas kui üks viirus suudaks tappa korraga kõik inimesed.

Tegutsemismotiiv

Kuigi inimene on mõistuslikult ettevaatav ja seega võimeline tegema ratsionaalseid valikuid, peab isiksuse ratsionaalne osa toimima koos meelelise loomusega, mis on tugevalt mõjustatud tunnetest – seetõttu osutub määravaks tema mõistuse võime ohjeldada oma rahutut madalamat loomust.

Oma loomsest olemusest ja ratsionaalsest mõistusest tuleneva loomuse äratundmine on oluline, sest vaid nii saab tegutseda moraalselt ja vältida kurja. Aquino ütleb selgelt:

„Algses mõttes on enesearmastus ühine kõigile, teises mõttes on see omane headele ja kolmandas mõttes on see omane kurjadele… Sest nii head kui ka kurjad armastavad iseennast niivõrd, kuivõrd nad soovivad end säilitada… Head peavad oma ratsionaalset loomust (või sisemist inimest) endas kõige olulisemaks… samas kui kurjad järgivad meelelist ja kehalist loomust (või välist inimest). Kuna neil [kurjadel] puudub õige eneseteadmine, ei armasta nad iseennast õigesti, vaid armastavad ainult seda, kelleks nad end peavad. Aga head tunnevad iseennast õigesti ja seega armastavad ka iseennast õigesti.“

Talle vastandus inglise filosoof Thomas Hobbes, kes tunnustas vaid inimese kolme loomupärast motivatsiooniallikat: konkurents, ebakindluse ületamine ja au. Oma raamatus „Leviathan“ väitis ta, et:

„Mis iganes on inimese isu või iha objekt, seda ta ise nimetab heaks ning oma viha ja vastumeelsuse objekti kurjaks… Sest neid hea, kurja ja muid põlastusväärse sõnu kasutatakse alati seoses inimesega, kes neid kasutab: pole midagi lihtsalt ja absoluutselt sellist ega ühtegi üldist hea ja kurja reeglit, mida saaks tuletada objektide endi loomusest.“

Moraal

Moraali küsimust saab uurida nii inimese enese seisukohalt, uurides tema sisemisi meeleseisundeid ja väliseid tegusid, kui ka inimestevaheliste suhete vaatepunktist, vaadates nende moraalseid kohustusi. Seejuures tuleb aga rõhutada, et vastastikkus ei ole moraali alus, vaid üks õigluse nõuetest ja instrumentaalse ratsionaalsuse liikidest.

Moraalset absoluuti võib kirjeldada baasjoonena, millest kaugemale ei saa riik minna üksikisikute või perekondade elu reguleerimisega. Igal inimesel on võimed, mille uurimiseks ja arendamiseks peab tal olema vabadus ning valitsusvõimul ei ole õigust seda ületada, ka seaduste sätestamise läbi.

Moraalset kohustust saaks mõista läbi hüpoteetilise keskkonna, milles puuduvad inimlikud seadused ja sotsiaalsed institutsioonid, mis sätestavad omandiõiguse küsimusi ning inimestel on võrdne õigus loodushüvedele. Praktikas tähendaks see, et inimeste vahel poleks loomulikku hierarhiat moraalse õiguse osas ellujäämiseks ja heaoluks vajalikele asjadele. Sellises olukorras oleks igaühel vabadus määratleda enese olemasolu eesmärk ning kasutada oma eluks ja eneseteostuseks vajalikku, kusjuures keegi ei saa nõuda meelevaldset eesõigust, mis ületaks teiste vajadusi. Ja loomulikult peaks iga inimest juhtima sisemine vajadus teha teistele head.

Kant ja tema mõtteid edasiarendanud filosoofid selgitavad moraali nõudeid läbi inimeste vastastikuse suhte, abstraheerides seda läbi keeruliste mõttekäikude, sel ajal kui kristlikud õpetused, Rudolf Steineri vaimuõpetus ning paljud surmalähedased kogemused ütlevad seda otse: kõik mida inimene oma elu jooksul teistele teeb, seda saab ta ise kogeda vahetult peale surma. Just seetõttu hoiatas juba Antiik-Kreeka filosoof Platon, et parem kannatada ebaõiglust, kui teha seda ise.

Sotsiaalse moraali põhimõtted on tuletatud loomuõigusest ja neist kõige olulisemad on:

Ära tekita kunagi teisele tahtlikult kahju;
Tegutse ausalt;
Otsi viise, kuidas elada ühiskonnas rahulikult;
Täida oma lubadusi;
Austa oma võlgu;
Teeni oma elatis tööd tehes ja teistele head pakkudes;
Tegutse mõistliku ettenägelikkusega.

Kogukonna „üldine moraal“ ilmneb riiklikus valitsemiskorralduses. Kuigi see on tugevalt mõjutatud kogukonna kultuurist ja ajaloost, peab ta siiski kindlustama ühishüve ning ulatuma kaugemale rahu ja õigluse nõudest. Kõige selgemalt ilmneb üldine moraal riiklikus maksustamises ja avalike kulutuste tegemises, s.t vara äravõtmises üksikisikult ning selle kasutamises valitsuse poolt. Õiglus ilmneb jaotavas õiguskorras, s.t loodusvarade kasutusõiguses, samuti hüvede ja võimaluste jagunemises ning ametikohtade jagunemises nii, et keegi ei tunneks ennast diskrimineerituna. Valitsusvõimu teostajate laiem moraalsus ilmneb selles, kuidas nad kaitsevad kogukonna kultuuri ja tagavad selle kättesaadavuse kõigile huvilistele ning edendavad teadmiste levikut. Üldine moraal peaks ka üksikisikute elu suunama ja kujundama, ületades nende põhilisi moraalseid kohustusi. See peaks piirama üksikisikute ahnust ja emotsioonidest ajendatud mõtlematut käitumist ning edendama nende soovi teha head teistele – isegi neile, kes jäävad väljapoole otsest vastutusringi.

Inglise filosoof John Locke (1632-1704) väitis, et meie moraalsete reaalsuste arusaam sõltub meie arusaamast Jumalast kui seadusandjast. Lisaks tekitab pärispatt, mille esimene tagajärg oli inimestelt pühitseva armu äravõtmine, ebakõla mõistuse, tahte ja emotsioonide vahel: ebakõla, mida saab ravida ainult põhivooruste omandamisega.

Subsidiaarsus

Subsidiaarsuse põhimõte tõstatab üldisema küsimuse: kes otsustab, mis on ühine hüve: kodanikud või valitsejad? Loomuõigus lähtub inimese õigusmeelest ja tunnustab vaba tahet, positivistlik õigus annab otsustusõiguse valitsejatele ning inimesed peavad alluma sellele!

Antiik-Kreeka filosoof Aristoteles hoiatas liigse riikliku ühtsuse taotlemise eest, kuna see lämmatab perekondi ja muid vabatahtlikke ühendusi. Aquino Thomas ja kalvinist Johannes Althaus sõnastasid põhimõtte, et sotsiaalsed ja poliitilised küsimused tuleb lahendada tasandil, mis on kõige lähemal nendele, keda see puudutab.

Katoliiklik sotsiaalõpetuse doktriin, mida tuntakse kui „subsidiaarsust“, koosneb (i) positiivsest põhimõttest, et riik peaks aitama väiksematel sotsiaalsetel üksustel, nagu perekond või mitmesugused vennalikud ühendused, õitseda viisil, mida need sotsiaalsed üksused ise, ilma välise abita ei suuda saavutada; ja (ii) negatiivsest põhimõttest mitte käsitleda neid väiksemaid üksusi lihtsalt vahendina kõrgema taseme tegevuste jaoks.

John Stuart Mill tõi ajal, mil õiguspositivismi viljad olid juba küpsemas, oma 1848. aasta teoses “Poliitilise ökonoomia põhimõtted” välja mõned subsidiaarsuse põhimõtte aluseks olevad põhjused:

„Valitsuse peamiste ametnike ülekoormamine nõudmistega on kahjulik ja nad suunatakse kõrvale ülesannetest, mida nad üksi saavad täita; eesmärkidele, mida saab piisavalt hästi saavutada ka ilma nendeta. See põhjustab valitsuse otsese ja kaudse võimu tarbetu suurendamise ning kokkupõrgete sagenemise valitsuse esindajate ja eraisikute vahel. On ebaotstarbekas koondada domineerivasse bürokraatiasse kõik oskused ja kogemused suurte huvide juhtimisel ning kogu ühiskonnas eksisteerivad organiseeritud tegevuse jõud – nii sünnib tava, mis hoiab kodanikke suhtes valitsusega nagu lapsi oma eestkostjatega.“

Eelnev ilmestab arusaama, et valitseja või valitsusvõim ei saa olla ainus otsustaja riigis, kuna võimu teostavatel ametnikel pole piisavat teavet ja võimekust aru saada, mis on miljonite üksikisikute parimates huvides. Industrialiseerimisperioodil üritati seda probleemi lahendada standardiseerimise ja normeerimisega, s.t inimeste käsitlemisena ühesuguste üksustena. Tehnoloogiline areng annab nüüd ametnikele küll järjest paremad tööriistad, millega koguda üksikasjalikku teavet kodanike elu ja eelistuste kohta, kuid heatahtlikult teostades lämmatab see üksikisikute teotahte ja võtab neilt eneseteostuse vabaduse. Kui aga protsessi liitub omakasu, siis paneb see aluse võimu kuritarvitustele (s.t on täiesti ultra vires) ja viib lõppkokkuvõttes totalitaarse riigikorra kehtestamisele.

Juba keskajal rõhutas Aquino, et positiivsel õigusel puuduvad seadusele omased tunnused, kui see sekkub üksikisiku eraasjadesse [opere] ja ei teeni ühishuvi. Kuid otsustusõigus ei saanud tema arvates olla samuti täielikult kodanike käes, sest nad ei suuda eristada omakasu õigluse ja ühishuve tegelikest nõuetest. Lahendus peitub terves eetilises mõtlemises ja see on võimalik, kui me suudame eristada ühishüve erinevaid tasandeid. Kui sina ja mina teeme koostööd, olgu see siis kasvõi tegutsemisest hoidudes, ühise eesmärgi poole püüdlemisel, siis on õige öelda, et meie vahel on olemas ühishüve.

Riigis valitsusvõimu teostava institutsiooni esimene ja peamine ülesanne on õiguskorra kehtestamine, sest vaid seaduste süsteemi olemasolul (mis reguleerib käitumist, keelab kuritegusid, hõlbustab kaubavahetust ja kaitseb vara) saavad üksikisikud astuda samme, mis on vajalikud nende endi hüvanguks. Entsüklika Gaudium et spes loetleb hulga ühiseid hüvesid, mille korraldamise eest vastutab valitsus, sealhulgas toit, eluase, töö, haridus, usaldusväärsed kohtumenetlused, organiseeritud poliitiline võim, rahu, kaitse, keskkonnahooldus, juurdepääs tervishoiule, transport ja infrastruktuur, kultuur, suhtlus- ja sõnavabadus ning usuvabadus.

Vähemalt enamik neist ühistest hüvedest realiseeritakse nii era- kui ka avaliku sektori tegevuste kaudu: toitu kasvatatakse, pakendatakse, transporditakse ja müüakse turumajanduses rea eraõiguslike tehingute kaudu. Kuid sellised tehingud on võimalikud ainult õiguslike vormide alusel ning neid edendatakse sageli seadusandlike sätete ja avalike toetustega. Kuid see, kuidas tagada ka nende inimeste toimetulek, kes ei suuda maksta turuhinda, tuleb lahendada läbi kogukonnaliikmete vahelise pideva praktilise arutelu kohapeal.

Reaalsed otsused valitsuse tegevuse ulatuse kohta – mis jääb valitsuse pädevusse või sellest väljapoole – on tavaliselt põhiseaduslikud, osaliselt ka kultuurilised, tehnoloogilised ja poliitilised. Küsimus, kui kaugele peaks riik minema inimestevaheliste suhete ühise hüve edendamisel, mis on muidu eraviisilise iseloomuga, sõltub seega antud kogukonna konkreetsetest oludest ja ressurssidest. Näiteks lapsetoetuse maksmine sõltub bürokraatlike institutsioonide olemasolust, mille ülesandeks on individuaalsete nõuete uurimine ja menetlemine, samuti sobivalt kindlaksmääratud sissetulekuallikatest, millest toetusi makstakse. Kui kogukonnal pole sellist arenenud infrastruktuur, ei saa ta enesele võtta sellist kohustust. Üldistades – mida kõrgem on riigi tehnoloogiline arengutase, seda suurem on valitsuse võimalus sekkuda oma kodanike ellu ja tegemistesse. See tekitab õigustatud muret sellise arengu pärast. Kuid fakt on see, et pole olemas ühte või kõikehõlmavat vahendit, mille abil saaks takistada riigi valitsust oma pädevuse piiride ületamist laiema ühise hüve nimel.

Subsidiaarsuse põhimõte võimaldab meil eristada valitsuse sekkumise üksikisikute, perekondade või rühmade eraasjadesse, valitsuse abist nendele rühmadele. Abi vorme (maksukärbete, toetuste, teenuste osutamise jms näol), kuigi neid reguleerivad seadused, tuleks pidada riigivõimu jooksvateks harjutusteks ning neid sekkumise vorme moraalselt kehtetuks. Kuid see, kas valitsuse tegevust tuleb pidada abiks või muuks, sõltub selle eesmärgist. Väärkoheldud või hooletusse jäetud lapse perekonnast eemaldamine on ilmselgelt sekkumine perekonna asjadesse, kuid kui eesmärk on abistada last, tema arengut ja tulevast heaolu; on sekkumine vajalik. Mõnikord peetakse riigi pingutusi, ühishüve parendamiseks ja inimeste üldise staatuse tõstmiseks, abiks isegi siis, kui selline sekkumine isiklikesse huvidesse on vältimatu vahend. Seevastu sekkumine üksikisikute ellu (tegudesse, kohustustesse, õigustesse) eesmärgiga viia need paremini vastavusse riigi prioriteetide ja tegevuskavaga on valitsusvõimu sobimatu teostamine.

Kuidas peaks rahvas reageerima valitsusele, mis piirab üksikisikute õigusi riigi hüvangu nimel? Aquino ja teiste skolastikute standardne vastus on see, et seni, kuni riik ei nõua üksikisikult sunniviisiliselt ebamoraalse teo toimepanemist (nt süütu naabri ründamine; oma usuliste veendumuste hukkamõistmine), peaks see inimene tõenäoliselt leppima oma huvidele tekitatud ebaõiglusega, et vältida ühiskondlikku destabiliseerimist ja mitte anda riigivõimule uusi võimalusi oma rahva vastu otseste meetmete võtmiseks. Kuid loomuõiguse filosoofid on juba ammu tunnistanud, et on olukordi, mil türanliku režiimi kukutamine on õigustatud, võib-olla isegi moraalselt nõutav. Need tingimused täituvad kui: (a) türann rõhub kogu rahvast või märkimisväärset osa sellest; (b) toimub üksikisiku õiguste raske ja pikaajaline rikkumine; (c) kõik muud türanni meelt muutvad vahendid on ammendatud; (d) vastupanu ei põhjusta veelgi suuremaid korratusi; (e) vastupanul on põhjendatud lootus edule; ja (f) ühtegi teist lahendust pole võimalik ette näha. Ja nagu Aristoteles meile meelde tuletab, ei saa mäss türannia vastu alata, kui kodanikel pole usaldust üksteise vastu.

Õigus ja seadus

Õigused ei ole üldiselt surnud kirjed, vaid elavad instrumendid, mis on avatud pidevale kohanemisprotsessile. Õigused on oma jõult lõplikud, kuid iseenesest on nad järeldused. Suur osa „õiguslikust arutluskäigust” ei puuduta õigusi, vaid otsuste aluste, doktriinide, põhimõtete ja reeglite analüüse ja võrdlusi. Kuid sageli aitavad nende analüüside ja võrdluste tulemused määratleda seaduslike õiguste ulatust ja sisu. Õigused on teatud mõttes otsustusliku arutluskäigu lõpp-punktid. Õigused ei ole absoluutsed; sellegipoolest saab õigust, mida ei kaitsta järjepidevalt, vaid millele antakse õiguslik jõud ainult mõnel juhul, aga mitte muudel juhtudel, vaevalt õiguseks liigitada. Õiguste püsivus on õiguste põhiomadus.

Õigussüsteem ise ei sätesta ega toeta õigusi otse, vaid kehtestab ja jõustab neid arvukate sätete (näiteks põhiseadusõiguse ja kriminaalõiguse sätete) kaudu, mis kokkuvõttes kujundavad asjakohase õigusruumi. Näiteks kriminaalõiguse doktriinid koos karistus- ja tsiviilvastutussätetega toetavad koos loomupäraseid õigusi rahule ja turvalisusele, viitamata neile otseselt. Lepinguõiguse ja kaubandusõiguse normid koos pettuse eest vastutava kriminaalvastutusega toetavad loomupärast vajadust järgida moraali reegleid turutehingutes, ilma seda kohustust otseselt välja kuulutamata. Muud seaduslikud õigused, kuivõrd need on õiglased, on üldisemate põhimõtete määratlused, mida saab täpsustada erineval viisil, ja selles mõttes annavad nad jõudu loomupärastele õigustele, näiteks omandiõigustele. Konkreetsed omandiõiguse süsteemid on eri kohtades erinevad, kuid nende kõigi eesmärk (niivõrd kui need on õiglased) on määrata kindlaks omandiõiguse ning aususe ja õigluse üldised tingimused tehingutes.

Seaduse sisu on moraalne. Seadus ei ole ainult tegevuse mõõt. See on oma väärtuse avaldus. Seadus on näitaja sellest, mis on hea ja kuri. Hea ja kuri on omakorda juriidilise kohustuse tingimused. Francisco Suárez eristas südametunnistuse siduvust erinevate seaduse allikate vahel: (1) seadused, mis on südametunnistusele siduvad, kuna need tulenevad otseselt loomuõiguse ettekirjutustest (conclusiones); (2) seadused, mis on südametunnistusele siduvad, kuna need on loomuõiguse ettekirjutuste (determinationes) konkretiseeringud; (3) seadused, mis on südametunnistusele siduvad, kuna need on kas õiglased või neutraalsed ja kuuluvad õigussüsteemi, mis on üldiselt õiglane, kuigi neil puudub seos loomuõiguse ettekirjutustega; ja (4) seadused, mis on südametunnistusele siduvad, kuigi ebaõiglased, kuna need kuuluvad õigussüsteemi, mis on üldiselt õiglane. Neile lisanduvad veel (5) seadused, mis on äärmiselt ebaõiglased ja seetõttu südametunnistuse järgi mittesiduvad, isegi kui need kuuluvad üldiselt õiglasesse õigussüsteemi; ja (6) seadused, mis ei ole siduvad, kuna need kuuluvad türanlikku või muul viisil sügavalt ühise hüvega vastuolus olevasse valitsemissüsteemi

Inimseadused ammutavad oma jõu (effectus) igavesest seadusest (De libero arbitrio). Ja niivõrd, kuivõrd inimseadused väljendavad igavese seaduse norme, on need inimseadused südametunnistusele siduvad kahel põhjusel: (i) inimese moraalse vajaduse tõttu alluda igavesele seadusele, aga ka (ii) maise valitseja (sõltumatut südametunnistust siduvate kohustuste allika) võimu tõttu, sest isegi kui seadus ei järgi igavest seadust, nõuab see kuuletumist tsiviilvõimule.

Tuleb meeles pidada, et kogukond, millel puudub vähemalt kaudselt õiguste mõiste, jätab kõik olulised küsimused lootusetult ebakindlaks: seetõttu on seaduslikud õigused üks osa õigusriigi toimimise eeldustest. Näiteks öeldakse mõnikord, et traditsiooniline tavaõigus sündis pigem õiguskaitsevahenditest või hagiavaldustest kui et see loodi õiguste süsteemina. Kuid õiguse mõiste on sellises süsteemis kaudselt olemas, sest kohtud peavad otsustama, kellel on konkreetsel juhul õigus asjakohasele õiguskaitsevahendile või enda kasuks langetatud kohtuotsusele tänu õige hagiavalduse valikule. Seaduslike õiguste olemasolu tagab seega, et kodanikud alluvad seadusele, mitte teiste tahtele.

Õiguskorra kehtestamise eesmärgiks võib olla ühishüve edendamine või valitseja tahte kehtestamine õigussubjektide üle. Viimane põhineb positiivsel õigusel (näiteks õiguspositivism ja õigusrealism), millega antakse alamatele teada, mida nad peavad tegema … isegi siis, kui see kahjustab ühishüve. Vastavalt klassikalisele õigusteaduse käsitlusele on õiguskord ebamoraalne, kui: (i) ametnikud ületavad seadusandja volitusi (ultra vires teod), (ii) seadus nõuab ebaõiglase teo toimepanemist või jätab sellise teo keelamata või (iii) seaduse rakendamine kahjustab ühishüve. Vaid punktis (i) nimetatud juhul on ebaõiglane käsk „üldse mitte seadus”. Punkti (ii) puhul säilitab ebaõiglane seadus ainult seaduse vormi (selle iseloomulikult juriidilise selgitus- ja raamistamisstiili ning seose avastamise ja karmi reaalsusega). Selline seadus ei ole südametunnistusele siduv. Punkti (iii) puhul säilitab ebaõiglane seadus adressaadi südametunnistusele üsna sageli seaduse kohustusliku iseloomu, ehkki teatud piirides.

Loomuõiguse seisukohalt on seadused loodud kogukonna valitsemiseks ning selle hüvanguks, see peab tegelema ühiskondlike küsimuste või üksikisikute hüvega niivõrd, kuivõrd need soodustavad ühist hüve. Ühishüvega vastuolus olevad või seda kahjustavad seadused pole legitiimsed ning veelgi vähem on seda ametnike käsud, millel puudub õiguslik alus (ultra vires). Loomuliku õiguse järgi tuleks ebaõiglast seadust eirata, kui (i) see rikub õigusriigi põhimõtet; (ii) see on tõsiselt vastuolus ühishüvega; (iii) see nõuab ebamoraalse teo või ebaõigluse sooritamist; (iv) see häirib kogukonna sisemist rahu. Mõistus ütleb aga, et ebaõiglast seadust tuleb järgida, kui (i) see mõjutab isiku enda õigusi, aga mitte teiste, võib-olla ka perekonna ja sõprade õigusi; (ii) ebaõiglust saab taluda ilma olulise kahjuta; (iii) see mõjutab ühishüve suhteliselt vähesel määral ning rikutavad hüved on vähem olulised kui sotsiaalse rahu ja hea korra säilitamine. Ühesõnaga – ebaõiglasi seadusi tuleks järgida siis, kui kahju või ebaõiglus on suunatud iseendale, kuid seadusi, mis teevad ebaõiglust teistele, tuleks eirata, eriti kui seaduse järgimisega pannakse toime ebamoraalne tegu.

Õiguse täielik mõistmine peab lähtuma selle eesmärgist, milleks seadust luuakse ja kohaldatakse. Seda saab leida Aquino õiguskäsitlusest ning need on suures osas rakendatavad nii seadusandlike kui ka kohtulike mõtestamise protsessidele:

kaitsta ja edendada ühiskonna ühishüve;
suunata kodanikke vooruse poole mõistuse diktaatide kaudu;
suunata ja täiendada tavainimeste loomulikku mõistust;
leevendada loodusseaduste mõju konkreetsetel juhtudel, s.t tunnistades inimlike olude suurt mitmekesisust;
harida harimatuid nende moraalsetes kohustustes;
rakendada otsustusvõimet selle üle, milliseid rikkumisi karistada;
järgida õiglust kohtuvaidlejate suhtes nii kohtumõistmisel kui ka seadusandlikult kehtestatud menetlus- ja tõendusnormides jne;
pakkuda avalikke põhjendusi otsustele, mis mõjutavad isikuid, eriti kohtuvaidlejaid;
selge piiri seadmine õigusliku ja eraviisilise moraalse arutluskäigu vahel.

Õigused, eriti seaduslikud õigused, peaksid olema õigluse [iustum] väljenduseks ning kuna õiglus on ühishüve eeldus, on ka õigused ühishüve osaks. Ühise hüve osana alluvad õigused teistele ühise hüve aspektidele, nagu rahvatervis ja avalik kord. Aga kui me, nagu üha enam juhtub, käsitleme ka teisi ühise hüve komponente õigustena, mis kuuluvad igale inimesele, siis ei ole õiguste ja ühise heaolu või ühise hüve vahel tõelist, sügavat vastuolu.

Kokkuvõttes on õigusnormid vaid suhtelised normid, s.t ei ole kunagi absoluutsed, vaid peavad alluma alati inimese südametunnistusele, mida teha või kuidas tegutseda. Isegi moraalselt õiglased seadused on suhtelised loomuseaduste suhtes, mida nad püüavad verbaalselt tabada. Ja seaduste süsteem tervikuna on südametunnistuse järgi siduv niivõrd, kuivõrd see tagab ühise hüve. Ilmselgelt ei ole inimesel vabadust, ei juriidiliselt ega moraalselt, seaduste vahel valida ega õiguskorda kergekäeliselt omaenda hinnangust madalamaks pidada. Lõppkokkuvõttes ei pärine inimseaduste siduv jõud maistelt võimudelt.

Riik ja võim

Rahvast saab nimetada üheks riigiks vaid siis, kui nad alluvad samadele seadustele ja samale valitsusele.

Mõned õigluse nõuded riigis, näiteks mõrvade ja pettuste piiramine või (teiselt poolt) kahju hüvitamise või selle heastamise aktid, on otseselt sätestatud ühiskondade positiivses riigiõiguses ja seetõttu nimetati seda ühist sisu klassikalistes kirjutistes sageli rahvaste õiguseks (ius gentium) või Euroopa ühiseks (tsiviil)õiguseks (ius commune). Kuid paljud teised küsimused, mis puudutavad näiteks karistuste täpsustamist, omandiõiguse määramise meetodit, riski jaotumist lepingus, kohtuvaidluse vormi, peaministri või presidendi põhiseaduslikke volitusi jne, on kõik enam-vähem mõistliku otsustamise (determinatio) küsimused, mitte otsesed tuletused moraalsetest ettekirjutustest. Kõige äärmuslikumatel juhtudel, moraalselt ükskõiksetes küsimustes, ammutavad positiivsed riigiseadused kogu oma volituse kokkuleppest selle vastuvõtmisest (nt kas sõita paremal või vasakul pool).

Selle argumendi laiendamine on võimalik. Sest valitseva võimu kohustus on tagada rahvale ühine hüve: kohustus, mis põhineb õiglusel ja on seega õige. Aga kui valitsev võim ületab selle funktsiooni, püüdes kehtestada ulatuslikku moraalisüsteemi, siis ületab ta oma seadusliku võimu ning tungib seega enesemääramise ja vaba tahte loomulikku õigusesse. Võiksime öelda, et rahval on õigus olla valitsetud, kuid ka õigus sellele, et teda valitsetaks hästi. Hea valitsemine tähendab piiratud valitsemine.

Seadusliku valitsemisvõimu ületamine on üks viis, kuidas seda õigust saab rikkuda, aga õigust saab rikkuda ka organiseeritud võimu kasutamisega ebaõiglase, s.t positiivse seaduse kehtestamiseks, mille moraalne mõju on väiksem või puudub üldse, sest see rikub inimeste loomulikku õigust. Aquino läheb isegi nii kaugele, et ütleb, et korrumpeerunud positiivne õigus „sarnaneb rohkem kurja tegemise [iniquitas] kui seadusega“. Kuid Aquino ütleb ka, et tuleb olla valmis loobuma oma õigusest – sellele, mis on õiglaselt tema enda oma –, kui sellele toetumine tooks kaasa üldise segaduse ja vägivalla ühiskonnas. Kõigil muudel juhtudel on loomuõigus positiivsest õigusest kõrgem: seega tegutseb valitsev võim, mis ületab oma volitusi, luues koormavaid kohustusi või ebaõiglasi seadusi, sisuliselt ultra vires, kuna ta on vastuolus loomuõigusega.

Riigi valitsemises võib osaleda kolm autoriteedi (mõjuvõimu) liiki: õiguslik autoriteet, poliitiline autoriteet ja moraalne autoriteet. Kõik need autoriteedi liigid sõltuvad teatud määral kahest teisest, kuna näiteks poliitiline autoriteet ei saa toimida ilma seadusloome ega ka moraalse autoriteedita. Õiguslik autoriteet on võimatu ilma poliitilise autoriteedita (kontroll riigiorganite üle), kuid see muutub türanniaks, kui tal pole moraalset autoriteeti. Moraalne autoriteet on taas lihtsalt abstraktsioon – see ei vaja õiguslikku ega ka poliitilist autoriteeti, kuid tal on oma mõju, sest seaduse autoriteet (varasemate õiguslike otsuste ja tavade autoriteet) ei ole alati seostatav varasema poliitilise autoriteediga ning poliitiline autoriteet saab avalduda (vähemalt lühiajaliselt) moraalset autoriteeti omamata. Siiski valitseb nende autoriteetide vahel prioriteetsuse suhe: poliitiline autoriteet on praktiliselt prioriteetne õigusliku autoriteedi ees ning nii õiguslikule kui ka poliitilisele autoriteedile annab lõppkokkuvõttes aluse moraalne autoriteet või selle näilisus, sest moraalse autoriteedi olemasoluks peab esmalt olema autoriteet. Selliste terminitega rääkimine tähendab loogilisest prioriteedist rääkimist.

Võim erineb autoriteedist ja seda saab teostada ilma autoriteedita, eriti moraalse autoriteedi olemasoluta. Võim esineb erinevates vormides: poliitiline võim, juhtimisvõim, füüsiline võim ja seadusandlik võim. Võim ilmneb ühiskonnas ja inimsuhetes. Vastupidiselt selliste poliitiliste filosoofide nagu Hobbes ja Locke püüdlustele põhjendada võimu ja autoriteeti algse kokkuleppega, pole ühiskonnas oleval võimul päritolu ega algust. Tugevatel on „loomulik“ võim nõrkade üle; isegi lähedaste sõprade vahel on võimudünaamika: võim oma sõpra ärritada, emotsionaalseid kannatusi esile kutsuda, meeldida ja nii edasi. Poliitilise filosoofia küsimus ei ole see, kust või kuidas selline võim pärineb (sest see ei pärine); pigem see, kuidas ja mil viisil seda poliitilistel eesmärkidel rakendatakse või tuleks rakendada.

Nagu sõpruse näide näitab, saab võim eksisteerida ka ilma volituseta seda kasutada. Kuid autoriteeti ei saa olla ilma võimuta, sest autoriteet on näiteks sotsiaalselt tunnustatud võim luua ja jõustada seadusi või teha ja ellu viia juhtimisotsuseid või seada oma lapse käitumisele piire. Seda tunnustamise elementi (sest ükski võim ei saa eksisteerida, kui seda ei tunnustata) on traditsiooniliselt seostatud ideega, et riigi lõplik võim ei kuulu mitte suveräänsele võimule ega õigus- ja korrakaitsejõududele, vaid rahvale tervikuna, nii et nende piiride rikkumine, mille raames seda võimu tunnustatakse, toob kaasa õiguse mässumeelselt tegutseda selle suveräänse võimu vastu. Kuid see on viga, sest võimu ei delegeeri rahvas suveräänsele võimule, sest isikute omatav võimuvorm, isegi kui seda vaadeldakse ühtse hulgana, ei ole kunagi olnud poliitilise iseloomuga. Seetõttu oli Grotiusel vaja oma aja poliitikafilosoofidele meelde tuletada, et inimestel ei ole loomuõiguse kohaselt poliitilist võimu üksteise kehade, tegude ja selle üle, mis on tema töö vili ja kuulub seetõttu neile loomupäraselt.

Kuna inimühiskondades ei ole rangelt võttes poliitilisel võimul „päritolu“, on võimatu jälgida praegust poliitilist võimu lõpliku allikani ega täpselt öelda, kuidas poliitiline võim tekkis. Kuid on võimalik usutavalt viidata poliitilise võimu algelistele vormidele kui evolutsioonile juhtimiskorralduses või isegi finantsvõimu kasutamises, mis on enam-vähem organiseeritud ja eksisteerib igas inimühiskonnas, mis seda nime väärib. Sellised juhtimisvõimu vormid võivad hõlmata organiseeritud sõjalist võimu, kuid ei pea seda tegema: näiteks hõimuühiskonnad võivad austada hõimuvanemaid, omamoodi staatuse autoriteeti.

Kuid üldine fakt jääb samaks: nii nagu võim on inimühiskondale omane, on ka selle ebaühtlane jaotus ning just sellest ebaühtlusest kasvab välja poliitiline võim ja autoriteet. Sest ühiskonnas tuleb palju asju korraldada ja seda ei saa jätta üksteisega suhtlevate üksikisikute ad hoc tegevuse meelevalda. Nendeks on ühiskonna kõige põhilisemad probleemid (nii keerukuse kui ka tähtsuse poolest põhilised): vara tunnustamine ja kaitsmine, agressiooni mahasurumine ja karistamine, vahetusühikute loomine, reageerimine loodusõnnetustele (näljahädad, orkaanid, saagi ikaldus) ning kaitse väliste ründajate eest, kui nimetada vaid mõnda. Nende probleemide tekkel on vajadus tõepoolest kõigi leiutiste ema. Kuid kordan, et võimupositsioonide „leiutamine” ei ole tahtliku loomise küsimus; selle asemel toimub võimu tunnustamine järk-järgult ja tagasiulatuvalt, kui üksikud isikud või rühmad on hakanud seda võimu teostama, tavaliselt (kuigi mitte paratamatult) avaliku hüvangu nimel.

Selle tagajärjeks on, et võim ja autoriteet on inimühiskondadele loomupärased ja seega võib öelda, et need moodustavad osa loomulikust inimlikust olemusest. Näiteks Aristoteles tunnistas kuulsalt, et inimene on „poliitiline [mitte ainult sotsiaalne] loom” ja et võimulolijad on suured heategijad, s.t inimkonna õitsengu edendamine ja kindlustamine saab ilmneda vaid tänu inimese kui poliitilise looma olemasolule. Seega, kui Aristoteles räägib inimühiskondadest kui oma olemuselt poliitilistest, peab ta silmas seda, mida ta mujal nimetab „täielikuks kogukonnaks” ehk tänapäeva arusaamas rahvusriiki. Kuid see kirjeldus on hõlpsasti rakendatav ka väiksematele poliitilistele kogukondadele rahvusriigi sees, nii et on olemas selline asi nagu kohalik omavalitsus, mille prioriteedid võivad või võivad ka mitte vastata „täieliku kogukonna” tunnustele.

Kaks tegurit näivad eristavat poliitilisi kogukondi asjakohases mõttes teist tüüpi organisatsioonidest. Esiteks on poliitilise kogukonna liikmetel palju ja erinevaid (ning tihti vastandlikke) huve ning nad kõik ei püüdle mingi piiratud ja konkreetse eesmärgi, näiteks akadeemilise osakonna õitsengu poole. Teiseks aga peavad poliitilise kogukonna liikmed vähemalt mingil määral nõustuma põhiseaduse või reeglistikuga, mis korraldab elu kogukonnas, milles nad elavad. Seega tuleb autoriteedi käsitlusel lähtuda nõusoleku eeldusest. Samamoodi ei saa moraalse autoriteedi omamist jälgida ühegi algse tehingu või algse teoni, vaid see peab tulenema moraalinormide kogumist, mis ilmnevad alles pärast autoriteedi kehtestamist. Isegi võimu ajalugu mõnes riigis saab olla selle jätkuva õigustatuse seisukohalt asjakohane ainult siis, kui varasemale praktikale omistatakse moraalset kaalu.

Poliitiline autoriteet tuleneb seega poliitilise võimu praktikast. Selle loomupärase tegevuse eesmärk peaks olema õigluse ja ühise hüve edendamine: teisisõnu, see seisneb olukorra loomises, milles kogukonna eri liikmete vahel eksisteerivad võimusuhted – suhted, mis tekivad teatud ebavõrdsuse (näiteks rikkuse või füüsilise jõu ebavõrdsuse) tõttu, ning nende suunamises õigluse normide alusel. See ei välista muidugi asjaolu, et poliitilist võimu saab teostada ka ebamoraalsetel või repressiivsetel eesmärkidel. Kuid valitsusel on moraalne autoriteet vaid siis, kui see püüab kaitsta ja edendada õiglust ja ühist hüve. Valitsuse moraalsest autoriteedist rääkimine tähendab läve saavutamist: repressioonide vältimist, pühendumist sotsiaalsele õiglusele, inimõiguste austamist ja teatud põhivajaduste rahuldamist.

Valitsus peab olema piiratult erapooletu üksikisikutele hea elu määratlemisel, mitte täielikku erapooletu selle suhtes, mis on hea. Seega ei ole ühine hüve ka rahva konsensuse küsimus. Valitsuse eesmärk on aidata üksikisikutel saavutada nende õiget eesmärki. Valitsuse ülesanne ei ole juhtida inimesi nende lõppeesmärgini (taevase õndsuseni), sest see on jumaliku seaduse, mitte inimseaduse ülesanne. Seega piirdub inimseadus korrastatud ja rahumeelse ühiskonna loomisega inimeste vahel, mis keskendub rahu ja õigluse vajadustele, mitte vooruse üldisemale juurutamisele.

Kurjus ja headus

Teistele kahjulikke tegusid saab moraalselt läbi viia vaid valitsev võim, kelle pädevus laieneb otsustele selle kohta, mida üksikisikutelt kõigi hüvanguks ära võtta. Raskeid pettusi keelavad seadused kaitsevad turu toimimist (kuigi pettus ise on lihtsalt järjekordne protsess, mis aitab kaasa pakkumisele ja nõudlusele), kuid pettus õõnestab normaalse inimtegevuse sotsiaalset olemust. Seega on valitseval võimul pädevus suunata üksikisikuid ja gruppe ainult niivõrd, kuivõrd ta tegutseb rahva esindajana (vicem) või personifikatsioonina (personam publicam).

Kuid mõnikord võib inimeste „suhtumist“ kurjusesse kujundada mandunud arusaam tõelistest hüvedest: näiteks julmuse isu on mandunud võimuvajaduseks („sooviks“ sekkuda inimeste ellu asjade paremaks korraldamiseks). Kurjade tegude kirjeldamine või nende õigustamine „maitseküsimusena“ aitab varjata nende olemust isegi (või eriti) rikkuja enese jaoks. Sellistel juhtudel paljastab – või peaks paljastama – hea ja halva maitse eristamine inimlikud hüved, mis on kõne all ja mida kurjad teod õõnestavad. Kuid õige arutluskäik sellistes küsimustes võib teadmatusest või võimsatest mitteratsionaalsetest või emotsionaalsetest jõududest jagu saada vaid arukate inimeste puhul, nagu hoiatavad nii Aristoteles kui ka Aquino.

„Kurjusel” on kaks tähendust ja nad on omavahel seotud sellega, et objekt jäetakse millestki ilma. Haigus on hea tervise puudumine, organite talitlushäired, mille toimimine on mingil moel häiritud või piiratud. Loodusõnnetus, näiteks maavärin, võib tähendada nii elupaiga ja ka elu kaotust. Rumalus või eksimus on teadmiste puudumine. Need on ilmselgelt loomulikud (s.t mittemoraalsed) kurjused.

Moraalne kurjus tähendab headuse puudumist, ratsionaalse intellekti moonutamist – selle eemaldamist õigest ja terviklikust tegevusest, nii et see hakkab toimima häiritult. Igaüks, kes on kunagi jõudeolekule või kiusatusele järele andnud, on sellest kahjustusest teadlik. Inimene teab, mis on hea, aga otsustab seda mitte teha. Kurjus on objektile omase kahjustamine: tiibade puudumine puul ei ole puudus, kuid tervete juurte hävitamine on.

Sellest järeldub, et headus on tegelikkus ja kurjus realiseerimata potentsiaal. See ei tähenda väidet, et kurjus on ebareaalne või illusioorne: iga inimene, kes on kannatanud mingit valu või kes on eksinud näiteks sõbra lojaalsuse suhtes või kes on langenud kuriteo ohvriks, on kogenud kurjust. Samuti pole võimalik teatud kurjusi hüvedena ratsionaliseerida, sest (a) headust vaadeldakse harva kurjuse varjus ja (b) inimestel puudub piisavalt kõrge vaatepunkt, et hinnata tehtud valikute ja toimunud sündmuste lõplikku tähtsust. Kuid kurjuse liigitamine puuduseks ei välista küsimust, miks Jumal lubab olukordi, mille osaks see on? Küsimus kurjuse olemasolu kohta viib kahe järelduseni: kas Jumal on kuri või Teda ei eksisteeri. Teine neist järeldustest küsib, kas ja kuidas Jumal saab eksisteerida kurjuse kõrval; esimene küsib, kas Jumal on kurjuse eest vastutav.

Moraalset kurjust ei saa hävitada ilma vaba tahet täielikult kaotamata. Kuid vaba tahte headus (mille tõttu on inimesed jumala nägu, imago Dei) on suurem kui isegi kõige kohutavamad kurjuse teod. Sellised kurjuse teod, suured või väikesed, on suunatud teistele inimestele, olenemata sellest, kas need inimesed ise on head või kurjad. Jumal ei saa selliseid tegusid ümber suunata ilma vaba tahet tühistamata mitte ainult toimepanijatel, vaid kõigil inimestel, niivõrd kui nad moraalselt kaalutlevad. Seega juhtuvad halvad asjad heade inimestega. Seega eeldavad teatud hüved (näiteks vaba tahe) teatud pahesid (ebamoraalseid valikuid).

Tõepoolest, head halastuse, kaastunde, andestuse ja julguse teod eeldavad kõik eelnevat pahet. Lisaks on sellise pahe nagu füüsiline valu talumine kasulik evolutsioonilisest vaatenurgast ja kahjustatud jäsemete eest hoolitsemise edendamisel. See ei muuda pahesid hüvedeks: kuigi valu võib olla õpetav, nii et näiteks välditakse käe tulle panemist, sest valutunne on pahe, mida tuleb vältida, ja see peabki seda olema, et oma funktsiooni täita.

Täiuslikku headust ja täiuslikku rahu saab saavutada ainult Jumala otseses juuresolekul teispoolsuses. Praeguses elus kogetud headuse vormid ei saa olla Jumala kohaloleku täiusliku headuse lähedal – inimkogemus ei ole loomu poolest sellele täiuslikule headusele võrdväärne ning peab hinge igavese saatusega võrreldes tunduma vaene ja ebapiisav. Pahest rääkimine ei tähenda seega inimelule pealesurutud positiivse omaduse mõistmist, vaid lihtsalt midagi, mis määratleb inimseisundit.

Seega ei vastuta Jumal loomuliku kurjuse eest. Sama argument kehtib ka moraalse kurjuse suhtes. Moraalne kurjus, nagu oleme näinud, on kurjade valikute ja väärastunud arutluskäigu ning inimliku tegutsemisvõime tulemus. Jumal ei sunni neid valikuid peale ega sunni selliseid tegusid tegema; need on radikaalselt vabad ja neid ei määra ükski väline jõud. Nii nagu ei tohi süüdistada ühte inimest teise halbades tegudes, ei tohi ka Jumalat süüdistada inimeste halbades tegudes.

On tõsi, et Jumal põhjustab ja toetab vaba tahet, kuid Ta ei ole sellise tahte avaldumise suhtes ükskõikne ega jäta inimesi enda otsustada, mis on õige ja vale, hea ja kuri. Sest Ta annab inimestele (1) loomupärased kalduvused (soovid ja vastumeelsused), mis kõrvalekaldumise korral kallutavad kõiki inimesi tõeliselt hea poole ja eemale loomupäraselt halvast, (2) võimsa meelelaadi, mis on võimeline eristama head halvast, sündereesi, ja (3) praktilise mõistuse võime, mille abil saab oletatavate eesmärkide headust või halba õigesti hinnata. Teisisõnu, inimestel on juurdepääs loomuseadusele, mille kaudu nad saavad end juhtida hea ja kurja tundmisele. Kuid kuna sõna „religioon” hõlmab õiglase sõja (mitte ainult püha sõja) doktriini, võib seda tõepoolest pidada kurjuse allikaks, sest sõja kurjus on tõepoolest kurjus, olenemata sellest, kui õiglane see põhjus on.

Loomuõigus

Sisukord

Loomuõiguse olemus

Valitsemine loomuõiguses

Omand loomuõiguses

Inimõiguste suhe loomuõigusesse

Mõisted

Inimhüve

Ühishüve

Voorus ja eetika

Õiglus

Võrdsus või neutraalsus

Tegutsemismotiiv

Moraal

Subsidiaarsus

Õigus ja seadus

Riik ja võim

Kurjus ja headus