Inimene on loodud arenguline olend, kellele on annetatud isiksuslik alge ja vaba tahe. Tema isiksuslik olemus ilmneb suhetes teiste inimestega, s.t selles kas ja kuidas ta teeb koostööd teiste inimestega. Tema areng ilmneb võimes mõista ja luua seoseid. Selle arenguprotsessi kavandatud lõpptulemiks (kauges tulevikus) on füüsilises maailmas tegutsev, vaimse loomisvõimega isiksus, kes tahab teha teistele head!
Kuna inimene on oma füüsilises kehas elusolend, siis peab ta ellujäämiseks varustama oma keha toidu ja muu vajalikuga. Niikaua, kuni ta hangib enesele vajaliku loodusest ja teeb kõik, mida ta eluks vajab ise, pole olemas majandussuhteid. Naturaalmajandus on isiksusliku egoismi ülim ilming.
Sootsium (perekond, hõim, kogukond, ühiskond) tekib spetsialiseerumisest ja valmiduses teha vastastikku kasulikku koostööd. Selle toimetulek, jätkusuutlikkus ja üldine heaolu sõltub seda moodustavate inimeste vaimse arengu võimest ning nende omavahelise koostöö vormist.
Inimesed, kes on oma arengus saavutanud iseseisva mõtlemisvõime ja hakanud mõistma elukeskkonna toimimise põhimõtteid, tõusevad kogukonna liidri positsioonile. Kuid see, kas nad kasutavad oma võimeid kogukonna elu edendamiseks ja keskkonna parendamiseks või omakasupüüdlikult egoistlike himude rahuldamiseks, sõltub nende isiksuse olemusest.
Ning need, kes ei ole suutnud või tahtnud ennast pingutada, et mõista, kuidas asjad on omavahel seotud ja kel pole soovi ise toime tulla, jäävad oma liidritest sõltuvateks. See tähendab, et kui inimene ei saa millestki midagi aru, siis sõltub ta täielikult kellestki, kes tahab ja suudab juhtida enesega mitte toimetulevaid inimesi. Selliste inimeste käitumismudel sarnaneb kariloomade omaga, kes sõltuvad täielikult karjase hoolekandest.
Majandus on tulem, mis sünnib seda loovate inimeste tunnetest, s.t nende egoistlikest eesmärkidest (himudest) või altruistlikest nägemustest (võimest lähtuda „suurest pildist“ ehk ühiskonnast kui tervikust). Majandushuvidest sünnib taas organisatsioon (KOV, riik), mis kaitseb ja taastoodab seda (ebavõrdsusel või vastastikusel kasul põhinevat) majandussüsteemi, mis on tema olemasolu aluseks
Majandusmudelid
Vabana looduse viljadest elavad inimesed, kes hankisid enesele vajaliku koriluse, jahipidamise, karjakasvatuse või maaviljeluse läbi, moodustasid toimetulekuks hõimusid ja kogukondi, pannes sellega aluse naturaalmajanduslikule kooperativismile ehk tavale abistada vastastikku üksteist.
Kui inimesed avastasid mingi loodusvara, mida sai töötlemata (sool jms) või töödeldud kujul (kivikirved, metall jms) vahetada teiste kaupadega, siis nad spetsialiseerusid tootmisele ja kaubitsemisele, pannes sellega aluse individualistlikule turumajandusele.
Kuid püsiva tulu allikas äratab inimestes egoistliku soovi allutada see enesele nii, et ta saaks seeläbi rahuldada oma himusid, mis võib ilmneda ka soovis teha midagi suurt ja jäädvustada end seeläbi ajalukku või panna lihtsalt teisi inimesi ennast teenima. Eesmärk: toimetulelu aluseks oleva ja seni kogukonna omanduses olnud maa ning loodusvarade leiukohad võeti üle pettuse ja vägivallaga. Kuid saavutatud positsiooni kindlustamise vajadusest sündis teenuseid vahetav klassiühiskond, mida eliit juhtis, sõdalased kaitsesid ja lihtrahvas toitis ja varustas esimesi vajalikuga.
Plaanimajanduslik bürokratism ja riiklik institutsioon sündis revolutsioonide keerises, s.t olukorras kus eliidi ülemvõim sattus ohtu lihtrahva mässude tõttu ning see pakkus lahendit, millega rahvas maha rahustada ja senine olukord kinnistada. Kohustuse eest alistuda võimukandjatele lubasid haldusvõimu teostajad tagada inimestele elamisväärse keskkonna ja vähemalt minimaalse sissetuleku. Kuna ühtedel olid nüüd õigused ja teistel kohustused, siis tuli hakata võetud kohustuste katmiseks planeerima majandustegevust. Seni domineerinud ja rikkuse allikaid valitsenud eliit tõmbus „kardinate taha“ ning ametlike juhtide rolli hakkasid täitma marionettidest poliitikud ja ametnikud.
* * *
Kui kirjeldatud majandusmudelid paigutada Vabaduse : Võrdsuse teljele (vt. juuresolevat joonist), siis selle
- ülemine osa esindab üksikisiku otsustusvabadust tunnustavat ühiskonnakorraldust ja turumajandust, mis põhineb spetsialiseerumisel ja vabatahtlikul koostööl;
- alumine osa esindab kapitali või õiguskorra läbi alistavaid ühiskonnakorraldusi ja majandusmudeleid;
- vasakpoolsed osad idealiseerivad võrdsust, selle ülemine osa põhineb eraomandusel ja toimib vastikuse kasu põhimõtte ning alumine osa üritab suurendada võrdsust välise sundusega õiguskorda juurutades;
- parempoolsete osade liikumapanevaks jõuks on egoistlik omakasu, selle ülemine osa põhineb turumajanduslikul konkurentsis ning alumine osa pettustel ja vägivallal.
* * *
Kui kooperatiivne naturaalmajandus oli ja on omane agraarsetele külaühiskondadele, siis individualistlik turumajandus pani aluse linnalisele eluviisile ja tehnoloogilise innovatsiooni plahvatusele, mis toimis nii iidsetes Sumeri kaubanduslinnades kui ka tänapäeva modernsetes linnaühiskondades. Kuid turul tekkiv võimalus teenida kasumit õhutas ahnust ja avas „pandora laeka“, millest sündinud turgu valitsevate monopolide võimu pole senini suudetud ohjeldada.
Ahnus oli sõjakate hõimude vallutusretkede liikumapanevaks jõuks, mille käigus hävitati nii linnu kui terveid tsivilisatsioone. Kui vallutajad suutsid kindlustada oma võimu, siis pandi sellega alus pärilikule klassiühiskonnale – esmalt antiikse orjuse ja seejärel feodalistliku maaorjuse vormis. See oli võimalik, kuna valdava osa inimestest ei osanud ise oma elu koostöös korraldada ega eneseteostuse vabadust väärtustada – nende jaoks oli elu vabadusest väärtuslikum ja nad olid valmis leppima alistatu rolliga.
Teadmiste kogumise ja nende edastamistehnoloogiate (kirjamis- ja lugemisoskuse, trükkimise jne) areng edendas teadmiste levikut ja mõttetegevust nii, et see pani aluse industriaalsete revolutsioonide lainele, mis põhines individualismi ja elitarismi koostööl. Üleminek tööstuslikule tootmisele tähendas senise maaorjuse asendumist palgaorjusega (s.t madalate palkade ja kõrgete elamiskulude kombinatsiooniga). Kuid tehnoloogilise arengu ja tootlikkuse paranemise eelduseks oli töötajate teadmiste kasv, mis omakorda pani aluse vaimse ja füüsilise kapitali väärtuste pöördvõrdelisele muutusele. Selle protsessi mõju ilmneb V tööstusrevolutsiooni keskkonnas, milles tänu digitaliseerimisele, tehisintellektile ja virtuaalmajanduse arengule kasvab isiksuste sõltumatus ja eneseteostuse vabadus määral, mida materiaalse kapitali ja riigivõimu esindajad ei suuda enam kontrollida.
* * *
Kui küsida, milline majandusmudel pakub suurimat heaolu, siis sellele vastuse leidmine osutub keerukaks. Marshall Sahlins annab oma raamatus „Kiviaja majandus“ ülevaate inimkonna algusaegadest ja rõhutab selles, et:
„Tegelikult on inimesed suuremal osal meie ajaloost elanud materiaalselt igati külluslikku elu. Küllus ei ole absoluutne mõõt, vaid tähendab seda, et sul on ligipääs suurele hulgale asjadele, mida sa soovid või arvad end vajavat. Oma vajadustega võrreldes oli enamik kütte ja korilasi rikkad. Eelkõige kehtib see nende töötundide kohta, mida kadestaks iga praegune palgaori“.
Käsumajandus või vaba(turu)majandus
Majandusmudel peegeldab selles osalevate inimeste arengutaset ehk: igaüks saab seda, mida ta väärib!
Vabamajandus sündis spontaanselt spetsialiseerumisest käsitööle ja käsitööliste koondumisest ühele alale – nii sündis turumajandus ja linlik eluviis. Kuna käsitöölise toodang, selle kvaliteet ja tootmisprotsessi arendus sõltus otseselt ja üksnes tema eneseteostuse tahtest, siis ei saanud tema puhul rakendada sundi tavapärasel viisil. Selle asemele tuli luua motivatsiooni süsteem, milleks turumajanduses kasutava võlaraha-meedium sobis hästi.
Turumajandus arenes eranditult linnades, eriti aga nendes linnades, mis asusid suurte kaubateede ristumiskohtades. See põhineb inimeste, s.t tarbijate, investorite, ettevõtjate ja töötajate vabal valikul, mida ühelt poolt mõjutab nõudlus, mis on igal ajal ja igas kohas erinev ning teiselt poolt pakkumine, mis sõltub inimeste võimetest ja huvidest, mis on samuti igal inimesel erinevad. Lisaks muutub kõik ajas pidevalt.
Edukal turumajandusel on – nagu David Hume üle 250 aasta tagasi märkis – kolm aluspõhimõtet: õigus eraomandile, lepingulised suhted ja lubaduste täitmine. Nende järgimine loob aluse „turud õitsengule“ ning nende põhimõtete omakasust johtuv rikkumine on hävitanud palju õitsvaid kaubalinnu ja koguni riike.
Vabamajandus tormilisele arengule paneb aluse V tööstusrevolutsioon oma virtuaalmajanduse keskkonnaga, milles määrav roll on vaimselt arenenud ja seeläbi suure loomisvõimega isiksustel, kes ei ole enam sõltuvad materiaalse kapitali ülemvõimust. Kuid vabamajanduse areng ja tulemused sõltuvad ikkagi tegijate koostöövõimest (vastastikus kasust) ning turu määravat jõudu esindavate tarbijate põhimassi vaimse arengu tasemest.
Käsumajandus sündis eneseteostuse vajadusest – need, kelle meeles sündis nägemus, kuidas lahendada kogukonna probleeme, innustasid teisi tööle ja koordineerisid nende omavahelist tegevust. Mida suuremat hulka inimesi suudeti kaasata monotoonsete tööde tegemisse, seda suurem oli sellest tekkiv vili ja tulemuse mastaap. Kuid kui juhte suunavaks jõuks sai (võimu)ahnus, siis muutsid nad senise ühisomandi (maa ja loodusrikkused) eraomandiks (loe: kapitaliks) ning hakkasid seda enesele sobivatel tingimustel teistele kasutada andma. Vajadus täiendava inimtööjõu järel oli üks olulisi põhjuseid, mis pani aluse sõjakäikudele juba iidsetel aegadel. Inimeste ahnus kontsentreeris maa võimendas selle mastaapi ja sünnitas impeeriumid.
Inimeste madala vaimse võimekuse tõttu juurdus esmalt orjusel põhinev sunnimajandus, milles tööandja pidi ühelt poolt otseselt juhtima iga tööoperatsiooni ning teiselt poolt katma inimeste toidu ja muud vajadused. Vaimse arengutaseme tõus võimaldas üle minna maaorjusele, milles inimesed pidi suutma oma vajadused ise rahuldada ning lisaks tegema tööd oma valitsejate heaks ja tema vajaduste katmiseks. Tööstuslik tootmisviis tehastes pani aluse uuele käsumajanduse vormile – palgaorjusele, milles tööandjate kasumi suurus hakkas otseselt sõltuma mastaabist. Mida paremini suudeti organiseerida tootmisprotsessi, s.t parandada inimeste ja tootmisprotsesside vahelisi seoseid, seda madalamale langes toodete omahind. Mida suuremaks kasvas tootmise mastaap, seda enam kasvas ka majandustegevusest saadav kasum.
Kapitali eraomandusest lähtuv käsumajandus on hierarhiliselt korraldatud ühiskonnakorralduse aluseks ja kindlustajaks. Seda valitseva organisatsiooni etteotsa suudavad tõusta vaid oma püüdluses sihikindlad ja halastamatud isiksused. Seetõttu jätkavad nad eesmärgi saavutamise järel organisatsioonis valitsevat tava ja ei ole võimelised seda reformima. See tähendab, et poliitilise orjuse aluseks olev riik taastoodab ennast ja masside vaesus on selle olemasolu alus.
Plaanimajandus on käsumajanduse vorm, mis lähtub sunnivõimu rakendavast riiklikust institutsioonist või seda juhtivast parteipoliitikast. Plaanimajanduse vormid varieeruvad ja sõltuvad domineerivast ideoloogiast: sotsiaal-demokraadid tunnustavad küll eraomandust, kuid konfiskeerivad töö viljad maksukohustusi kehtestades ja jagavad saadud vahendid ümber oma ideoloogilistest arusaamadest lähtudes. Sotsialistid tunnustavad küll eraomandust, kuid piiravad eraisikute tegevusvabadust seadustega, põhjendades seda õigusriigi kehtestamise vajadusega. Kommunistid natsionaliseerivad eraomandi ja kehtestavad proletaarse diktatuuri, mille juhtideks on parteiametnikud.
Plaanimajanduse töövahendiks on standardiseerimine ja normeerimine, s.t kõiki inimesi ja nende vajadusi nähakse ühesugusena ja rahuldatakse ühtemoodi, kuid tööpanust nõutakse vastavalt võimetele. Ajaloos on kolm korda kehtestatud riiklik plaanimajandus, mida valitsesid ametnikest moodustunud bürokraatlik organisatsioon: Sumeris, Uri III perioodil 30. sajandil eKr (nn kuldaeg), Rooma Impeeriumis 3. sajandil pKr (peale seda kui raha kaotas väärtuse) ning NSVL’s 20. sajandil – kõik need lõppesid tsiviliseeritud ühiskonna hävingu ja barbaarsuse ajastuga. Ebaõnnestumise põhjuseks oli ja on ka tulevikus ühelt poolt inimloomuse ettearvamatus – nende soovid ja maitse-eelistused muutuvad kogu aeg ning ka vaba eneseteostuse soov muutub vaimse arengu käigus üha võimsamaks ning teiselt poolt soov saada rohkem vähem tehes ehk ahnus ja laiskus.
Majanduse alusmõisted
Turumajanduse arengut kujundavad ja selle vormi määravad järgmised aspektid:
- Töö on tegevus, mille käigus inimene toodab enesele eluks vajalikku toidu või asjade vormis või vahetab oma tööjõu tasu eest, mille suurus sõltub osapoolte võimetest ja valitsevast majandusmudelist.
- Spetsialiseerumine – keskendumine ühe toote tootmisele või teenuse osutamisele. Praktilise tegevuse käigus paranevad tööoskused ja sünnivad nägemused, kuidas saaks sama asja veelgi tulemuslikumalt toota või selle kasutusomadusi parandada. Spetsialiseerumise aluseks on mingi tooraine, oskusteabe vms majandusliku eelise ärakasutamine. Spetsialiseerumine võib toimuda üksikisiku, ettevõtte, regiooni või koguni riigi tasandil.
- „Käsitööline“ – üldnimetus inimesele, kes suudab ennast elatada enda valmistatud toodete müügist ja tegutseb iseseisvalt või koostöös omasugustega.
- Eneseteostus – eeldab oma iseloomu ja isiksuslike võimete teadvustamist ning tähendab nende rakendamist viisil, mis rahuldab inimese enda elulisi vajadusi ning ideaalis teeb head ka teistele inimestele.
- Innovatsiooni aluseks on võime mõista seoseid ja rakendada neid uut moodi nii, et see võimaldab toota midagi efektiivsemalt või uut moodi, rahuldada inimeste elulisi vajadusi paremini või teha midagi, mis varem polnud võimalik. Innovatsioon võib olla murranguline, s.t toode, mille rakendamine paiskab segi kogu senise majandussüsteemi või jätkusuutlik, s.t senist praktikat parandav.
- Konkurents on aluseks innovatsioonile ja turumajanduse arengule, s.t kui keegi toodab ja pakub paremate kasutusomadustega kaupa või tarbijatele rohkem meeldivat teenust, siis on teised, kes pakuvad sama, sunnitud oma tooteid samuti parandama või siis müüma neid odavamalt.
- Turg – koht, kus tootjad ja tarbijad kohtuvad ning vahetavad tarbimisväärtusi. Toote hind turul on õiglane, kui mõlemal osapoolel on täielik vabadus ise otsustada: mida, kuskohas ja millise hinna eest ta midagi ostab või müüb. Algselt oli turg plats, mille ümber oli käsitööliste tänavad – sellest kasvas välja linn. Oma olemuselt on turg demokraatia vorm, sest tulemuse määravad tarbijad oma rahakotiga hääletades.
- Kapitali mõiste hõlmab materiaalseid esemeid, mis on tootmistegevuse aluseks (näiteks maa, loodusvarad jms) või asju, mida kasutatakse tootmistegevuses pikema aja jooksul (majad ja rajatised, masinad jms), kuid ka immateriaalset vara (patendid, autoriõigused, jms) ning raha jm väärtpabereid (aktsiad, võlakirjad jms).
- Raha – meedium, mida kasutatakse turul tehingute läbiviimiseks olukorras, kus toodete omavaheline vahetamine pole võimalik (vahetusvahend). Raha võimaldab ka hinnata ühe toote väärtus teise suhtes (väärtusmõõt), säilitada toodete müügist tekkinud väärtust kuniks leitakse sobiv vaste vajatavale (väärtuse hoidja) ja koguda vahendeid suurema ostu tegemiseks (kapital). Teatud juhtudel saab raha kasutada ka teiste ekspluateerimise, mõjuvõimu kehtestamise ja teiste alistamise vahendina (rantjeed ja rikkurid). See – mis on raha meediumiks, kes ja kuidas raha emiteerib ja selle välja annab, kuidas tekitatakse nõudlus ning see käibelt kõrvaldatakse – määrab majanduse olemuse ja selle jätkusuutlikkuse.
Majanduse toimimine
Tsivilisatsioon sünnib majandussuhetest ja ilmneb kultuurilise keskkonnana, selle mõjuvõim lähtub mastaabiefektist. Hinnanguliselt arvatakse, et tänapäeva postmodernse (nn lääne) tsivilisatsiooni rajamiseks ja selle ülalpidamiseks on vaja enam kui miljonit erinevat rolli kandvate inimeste koostööd ühtses tururuumis.
Majanduse toimimise seisukohalt on määrav mõju sellel, kuidas suhtutakse eraomandisse ja era-algatusse, lepinguliste kohustuste võtmisse ja nende täitmisse ning ohjeldatakse kuritegevust. Nagu ajalugu on ikka ja jälle näidanud, on kõik katsed eraomandus keelata või seda tugevalt piirata ning kõik initsiatiivid allutada valitsusvõimu kontrollile, lõppenud majanduse allakäiguga ja tihti ka valitsusvõimu hävinguga. Majandustegevust kahjustavad ka kuritegelike jõukude katuseraha nõuded ning bürokraatia, mis ilma „rahalise määrdeta“ ei lase millelgi juhtuda ning ettevõtte toimimist tuleb kaitsta kallite juriidiliste nõuandjate ja turvameest palkamisega. Kapitali kontsentreerimine ning oligopolide või monopolide tekkimine ja püsimine on võimalik vaid tugevalt haldusvõimuga õigusriigis, milles neid ohustav konkurents elimineeritakse bürokraatlike piirangutega.
Majanduse jätkusuutlikkus sõltub selles osalejate võimest koguda teadmisi ja edastada need järgmisele põlvkonnale nii, et nad suudaksid arengut jätkata ja säilitada konkurentsivõime globaalse turu keskkonnas. Seetõttu on majanduse arengu seisukohalt määrav see, kuidas finantseeritakse teaduslikke uuringuid ja on korraldatud haridus andmine. Sõltuvalt ühiskonna arengutasemest saab seda korraldada ühiskondlikult kokku lepitud sihtotstarbeliste maksetega või riikliku maksu-eelarvesüsteemi kaudu seaduse sunniga, kuid määravaks on osutunud ikka ja jälle see, kes ja kuidas otsustab rahade kasutamise üle.
Friedrich Hayek (1899–1992) on oma essees „Cosmos and Taxis“ võrrelnud isetekkelise turumajandusliku korra (Cosmos) ja hierarhiliselt korraldatud bürokraatliku riigikorra (Taxis) mudeleid märkides, et kõik katsed luua paremat ühiskonda ning suuremat heaolu ühe suure ja targa valitseja juhtimisel, kes teab täpselt, mida, millal ja kui palju iga tema alam peab tegema, on ebaõnnestunud. Põhjus: kui valitseja tahab kõike ise otsustada ja määrata, kes mida, kus ja millal peab tegema, siis peab ta suutma läbi töötada nii suure hulga informatsiooni, mõistma selles peituvat teavet, langetama otsused ja edastama need tegijatele. Praktikas on aga ilmnenud, et kui juhtimis-, s.t teavet edastavaid astmeid juhtimishierarhias on üle kolme, siis läheb selles oluline info kaotsi ning ettevõte või organisatsioon kaotab konkurentsivõime.
Täiesti vaba turumajandus tähendab anarhiat, s.t igaüks võib teha, mida tahab. Kui aga keegi hakkab oma kliente petma kiire rikastumise lootuses, siis vabaturu keskkonnas on ka teave vaba ning info petturist levib kiiresti. Turg reageerib selle peale petturi boikotiga või veel hullem – omakohtuga. Pakkudes aga head kaupa mõistliku hinnaga, saab ettevõtja tagada enesele püsiva sissetuleku, sest turg toimib edukalt vastastikuse kasu põhimõttel kui reeglid on kokku lepitud ja osapooled neid järgivad.
Majandusteadusest
Tänapäeval on välja kujunenud tava, et teaduslikult tõeseks loetakse vaid seda väidet, mille tõestuseks läbiviidud katse kordamisel saadakse sama tulemus. Kuna majandusteadus uurib objekti, mille kõik parameetrid on pidevas muutuses: toorme hinnast kuni inimeste ostuvõime ja maitseelistusteni, siis pole kunagi võimalik saada kaks korda sama tulemust. Mis aga veelgi hullem – keegi pole ühekorraga suutnud hõlmata ja arvestada kõiki majanduse arengut mõjutavaid tegureid. Selle asemele pakutaksegi meile ideoloogiaid, mis lähtuvad maailmavaatest ning võtavad arvesse mingi aspekti terviklikust protsessist, kuid kõik nad on osututunud piiratuks või koguni ekslikuks kui keskkonna parameetrid muutuvad.
Pilt: näide pidevalt kõigis parameetrites muutuvast objektist, mille uurimisel pole võimalik saada kaks korda sama tulemust.
Majandust liigutavad jõud
Egoism tähendab eneseteadvusest lähtuvat käitumismudelit, mis tõstab inimese isiklike vajaduste rahuldamise kõigest muust ettepoole, jättes kõigi teiste vajadused ja huvid tähelepanuta. Ühe inimese, perekonna või hõimu naturaalmajandus on egoismi äärmuslik ilming, sest kogu tegevus keskendub vaid enda vajaduste rahuldamisele. Majanduslikus kontekstis on egoism positiivne nähtus, sest püüd parandada enda ja oma lähedaste toimetulekut ja heaolu paneb aluse püüdlusele teha midagi paremini ja/või efektiivsemalt ning pakkuda seeläbi turumajanduslikus keskkonnas tarbijatele. Võib koguni väita, et innovatsiooni suurimaks edendajaks on egoism. Kuid kui egoism kasvab üle ahnuseks, siis saab sellest negatiivne, hävitav jõud, mis võimendab materiaalse rikkuse kontsentreerumist, hävitab elukeskkonda ja kahjustab ühiskonna kestlikkust.
Altruism tähendab tavakõnes omakasupüüdmatut abistamist või panustamist teiste heaolu parandamisse nii, et inimene ise sellest otseselt kasu ei saa või on see kasu kaudne. Majanduses tähendab altruism töötamist teiste heaks: kui inimene hangib enesele vajalikud tööriistad ja omandab nõutavad oskused, et midagi toota ning see tuleb tal hästi välja, siis on kasulik pakkuda oma töö vilju ka teistele. Spetsialiseerumine parandab tööoskusi ja toote kvaliteeti ning parandab majanduslikku heaolu.
Tsivilisatsiooni areng ja selle mastaap sõltub spetsialiseerumise sügavusest, s.t valmidusest üha kitsamalt spetsialiseeruda ja üha altruistlikumalt (loe: ühishuvist lähtudes teiste vajadusi rahuldades) tegutseda. Turumajanduslikus keskkonnas suurendab altruistlik käitumine inimese sotsiaalset kapitali, s.t kui inimene ise satub kriisiolukorda siis abistatakse teda suurema tõenäosusega kui egoistlikku, ebaõiglusest rikastunud inimest. Altruism on jätkusuutlik vaid siis, kui sellest saab ühiskondlik norm ja see on vastastikune.