Loodud arengulisele inimesele on annetatud mõistus ja vaba tahe. Niikaua kui inimesed usuvad Loojasse ja (hinge)elu jätkuvusse läbi uute kehastumiste, järgivad oma sisemise süütunde (õigusmeele) häält ning taotlevad õiglust inimsuhetes, puudub vajadus väliste seaduste järel. (Kuri)tegu võib olla vale, kuid mitte inimene; iga tegu saab heastada ohvrile, kui osapooled tahavad mõista teo põhjuseid ja soovivad toimepandu heastamist.
Kui kaob usk vaimumaailma ja võimust võtab materialism, mis ilmneb moraalikaos ja egoismis, siis tuleb kehtestada õiguskord ning asutada õigusriik, mis ohjeldaks inimeste ahnust ja pahatahtlikkust. Kui pole Jumalat, siis on kõik lubatud! Selles maailmas on oluline kõik väline – visuaal, valitseb au ja väärikuse kultuur. Kui sellele lisandus veel tava salastada isiku- ja äritehingute andmed, siis muutus kuritegevuse ohjeldamine võimatuks. Selles kultuuris lähtub kuritegu inimesest, seega ohvri au saab taastada vaid kättemaksu läbi. Võitjad (s.t kõige julmemad ja ahnemad) otsivad surematust maisest olemisest.
Eesti õigusriik
Eestlased taastasid oma iseseisvuse ja andsid oma iseseisvale ühendusele nimeks VABARIIK. Vaba riigi aluseks on subsidiaarsus – s.t õigus ise otsustada ja vastutada, mida inimene teeb oma elu ja kuidas kasutab oma eraomandit. Teistel inimestel on õigus sekkuda isiksuslikku iseolemisse vaid siis, kui ta seda palub või tema tegevus ohustab teisi, erandjuhtudel ka siis kui tema käitumine ei vasta valitsevatele kõlblusnormidele.
Vabariigi õiguskorra aluseks olev Põhiseadus sätestati selle loojate poolt NEGATIIVSE ÕIGUSE põhimõtet järgides, s.t et kõik mis pole seaduse sättega keelatud, on lubatud. Avalik võim pidi olema korraldatud võimude lahususe ja tasakaalsustatuse põhimõttel.
Seda, negatiivse õiguse põhimõtet ei tunnustanud nõukogude riigikorra ajal ametisse asunud ja selle mentaliteeti kandvad ametnikud, kes suutsid oma ÕIGUSPOSITIVISTLIKUD arusaamad edukalt üle kanda järeltulevale põlvkonnale.
Arusaam, et „Valitseja teab mis on tema rahvale hea“ sündis Prantsusmaal, „Päikesekunigate“ valitsusajal ning juurdus tänu valgustusliikumise suurtele mõtlejatele. Kuid aeg läks edasi ning kuninga asemele hakkas riiki valitsema Parlament ning tormilise 19. sajandi jooksul juurutati see ka teistes Euroopa riikides. Weimari Vabariigi kaose ajal ei suutnud Parlament oma rolli täita, mistõttu ametnikud hakkasid ise seaduseelnõusid koostama ning Parlamendile jäi vaid kummitempli roll. Natsionaal-sotsialistlikul valitsemisperioodil, nagu ka kommunistlikul Venemaal, juurdus tava, et (partei)ametniku sõna on seadus. Just selle arusaama andsidki Eesti ametnikud oma järeltulijatele edasi niivõrd edukalt, et 21. sajandil on see muutunud enesestmõistetavaks tavaks, mida isegi kohtunikud – kes Põhiseaduse järgi peaks kindlustama võimude lahususe püsimise – kordavad. Kahjuks tuleb sama öelda ka EL ametnike kohta.
Kõige selgemalt väljendas seda õiguspositivistliku kreedot endise kliima- ja praeguse peaministri mõtteavaldus, millega väideti et Eestis ei saa aatomielektrijaama rajada enne kui pole koostatud seadust, palgatud vähemalt 50 ametnikku, loodud amet ja inspektsioon ning kulutatud vähemalt 75 miljonit eurot. Arusaamatuks jääb, mida teevad need ametnikud iga päev selle ühe õnnetu elektrijaamaga?
Õiguspositivism oli ilmselt vajalik ajal, mil rahvas oli harimatu ja ettevõtjate ahnusel polnud piire, kuid mõttekoht on see, kas see on parim lahendus tänasesse Eestisse, kus pidi olema maailma harituim rahvas ning valitsema võimude lahusus. Arvestades üleüldist rahuolematust domineeriva bürokraatiaga – s.t põhimõttega, et ametnikud juhivad seadusloomega rahvast ja kaitsevad neid nende eneste eest! – oleks äkki aeg hakata mõtlema teemal: kuidas reformida Eesti õigusriiki! Mõtteainet selleks pakub selle lehekülje järgnev osa.
Õigus(kord)
Õigus on sotsiaalne konstruktsioon ehk normatiiv, mille eesmärgiks on korraldada inimestevahelisi suhteid. Normatiivse õiguse kehtestamise vajadus johtub inimestest (’poliitilistest loomadest’), kes oma isiksuslikus arengus taotlevad ülemvõimu teiste üle ning tahavad õiglase vastutasuta omandada nende töö vilju ja vara. Õigus(korra) kehtestamisega luuakse võimaluse kujundada sootsiumis turvaline ja ühishüve suurendav elukeskkond, mida muul viisil pole võimalik saavutada.
Õiguskorra sätestamise käigus toimuv juriidiline arutelu toob välja selles osalevate isikute moraalse palge. Kehtestatud seadused näitavad sootsiumi koordineeritud tegevuse eesmärki ja selle saavutamise viisi.
Õiguskorra kehtestamisel saab rakendada:
- Negatiivset õigust, s.t sätestada keelatud tegevused, mis rikuvad isiku- ja majandusvabadusi või poliitilisi õigusi. Seadusega sätestatakse loetelu tegevustest, mida loetakse kuriteoks ja selle karistusviis. Praktikas tähendab see, et kõik, mis pole keelatud on lubatud – see printsiip on tava- ja loomuõiguse aluseks.
- Positiivset õigust, s.t sätestadas lubatud tegevused ja esemed, millele inimesel on õigus. Praktikas tähendab, et inimene võib teha vaid seda, milleks seadus annab talle volituse ja alles siis, kui ta on ametnikult selleks volituse saanud – see printsiip on jumalaõiguse ja õiguspositivismi aluseks.
Nagu mündil on kaks poolt, nii on ka igal õiguskorral head ja halvad mõjud.
Negatiivne õigus jätab inimestele vabaduse arendustetegvuse läbi juurutada uusi tehnoloogiaid, mis võivad kahjustavad selle kasutajaid või jagada ebaõiglaselt ressursse ümber, kahjustades seeläbi sootsiumi jätkusuutlikkust.
Positivislik õigus võtab inimeselt iseotsustamise vabaduse ja sunnib kodanikke kasutama oma ressursse valitsusvõimu kandjate huvides, siis avab see tee totalitaarsele ühiskonnakorra kehtestamiseks. See omakorda tapab innovatsiooni ja põhjustab lõppkokkuvõttes nii ühiskonna kui ka tema riigi allakäigu.
Seadus
Õiguskorra teostamise vahend on seadus. Seadusega vormistatakse minevikust pärinevad tavad normideks (käitumisjuhenditeks), seades sellega raamid tuleviku tegevustele. Seadused on mõjusad, kui nendes sisalduvatele mõistetele on antud kindel tähendus, määratud tegevused on ratsionaalsed ja need taotlevad ühishüve. Seadust järgitakse vaid siis, kui sellega määratud tegevused on kontrollitavad ning selle rikkumisi suudetakse karistada.
Seaduseloome
Ellujäämiseks peab iga sootsium organiseeruma ja koordineerima oma tegevust. Ühistegevuse eelduseks on juhtimine, sest reeglina ei suuda üksikisikud omavahel ja vabatahtlikult kokku leppida, kes mida ja millal teeb. Juhil peab taas olema võim(ekus) sundida teisi tegutsema koordineeritult. Võimul pole algust ega päritolu – see tekib aegamisi, tavana (käitumismudelina). Kuid (pikaajaline) võim rikub inimest, mistõttu on vaja võimude lahusust ja võimukandjate perioodilist rotatsiooni.
Euroopa eripärase arengu käivitajaks sai võimude lahusus printsiibi juurutamine. Selle mõtte sõnastasid katoliku kiriku paavstid ning selle realiseerimisest sündis 12. sajandil Kirikuriik. 19. sajandi revolutsioonide käigus asendus vaimuliku- ja ilmaliku võimu eristus, seadusandliku parlamendi ja haldusvõimu kandva valitsusega.
See eristus lõppes Weimari Vabariigi langemise käigus: seadusloome läks esmalt üle ministeeriumite haldusametnikele nii, et parlamendile jäi ’kummitempli’ roll ja seejärel läks seadusloome üldse ametnike valdusse. Kuigi natsionaal-sotsialistlik Saksamaa lõpetas oma eksistentsi suure krahhiga, juurdus tava, et haldusvõimu teostavad ametnikud vormistavad seaduseelnõud (mille parlamendid seadustavad) kogu mandri-Euroopas ning sellest on saanud EL arengupidur, kuna ametnike taval kodifitseerida iga võimalik inimtegevus pole piire!
Kirjutatud õigus = seadus
Kirjutatud seaduse vanimad säilinud kogud pärinevad Sumeri kaubanduslikest linnriikidest (Lagash, Urukagina 2350 eKr, Ur-Nammu kood 2061 eKr, Lipit-Ishtari kood 1934 eKr). Need käsitlevad majandustehinguid (vara rentimine, töölepingud, võlasuhted), perekonnasuhteid ja kuritegude karistamist tekitatud kahju hüvitamise läbi.
Vana-Assüüria akkadi keelsed seadused (1900-1800 ekr) käsitlevad valdavalt kaubandustehingute sõlmimist. Kesk-Assüüria säilinud koodeksid (1114-1076 ekr) käsitlevad valdavalt perekonnaõiguse, s.h abielunaise õigusi.
Babüloonia Hammurabi koodeksis (u. 1760 eKr) oma 282 artikliga on sätestatud kohtumenetluse kord, lepingu-, omandi- ja perekonnaõigus ning kuriteo karistamispõhimõte „silm-silma, hammas-hamba eest“ põhimõttel. See nn taliooni põhimõte pani aluse veretasu tavale, mis Lähis-Idas domineerib juba 4 tuhat aastat.
Vana-Egiptuse seadusekogud pole säilinud.
Antiik-Kreeka linnriigid hakkasid oma õigust kirja panema 7. sajandil eKr. Kui algselt lähtus see tavaõigusest (thesmos), siis 5. sajandil eKr lisandus sellele jumalik õigus (nomos).
Rooma Vabariik sätestas, kreeka eeskujust lähtudes, õiguskorra nn „12 tahvli seadusega“ ning pani aluse avalikule kohtumenetlusele, milles oraatoritel oli oluline roll. Rooma Impeeriumi ajal see unustati, kuid peale Impeeriumi lagunemist, kodifitseeriti see uuesti Bütsantsi imperaatori Justianuse valitsusajal aastatel 527-565 pKr – tema nimest pärineb tava märkida õigust sõnaga ius.
Lääne-Euroopas hakati katoliku kiriku initsiatiivil germaani hõimude tavaõigust kirja panema 6. ja 7. sajandil. Normannide koodeks kirjutati üles aastael 1200-1245. Prantsuse kuninga Charles VII tellis 1454. aastal oma tavaõiguse koodeksi, mis kehtestati krooniõigusena ja oli aluseks Napoleoni tsiviilkoodeksile.
Põhi- ja inimõigused
Põhiõigused on riigipõhised, sätestatud Põhiseadusega ning need kehtivad vaid selle riigi kodanikele ja seal elavatele välismaalastele. Põhiõigustega sätestab riik oma elanike eneseteostuse vabaduse ja võimalused oma territooriumil, samuti piirangud nendele (näiteks abordiõigus, abistatud suitsiid jms).
Inimõigused lähtuvad jumala- ja loomuõigusest ning on võõrandamatud. Neid saab piirata või keelata vaid sunnivõimu rakendades või sellega ähvardades (s.t vägivallaga hirmutades). Seetõttu tõusetub inimõiguste küsimus vaid ebamoraalses elukeskkonnas, milles inimestelt on võetud iseotsustamise õigus.
Positiivsel õigusel põhinevat riiki valitsetakse põhimõttel: „vabadus valitsemise kaudu“, s.t nendes juhitakse inimeste tegevust käskude ja seadustega. Selliste riikides valitsusvõimu teostavaid iskuid ja nende ambitsioonikaid poliitikuid üritatakse kaasata inimõiguste laiendamise protsessi, pakkudes neile võimalust ühineda rahvusvaheliste kokkulepetega ning võimestades kokkuleppeid rikkunud riike rahvusvaheliste kohtute sanktsioonidega.
20. sajandi inimõiguste arengus saab eristada kolme arenguetapi:
- Kodaniku- ja poliitilised õigused: need sätestati ÜRO 1948. a. Inimõiguste ülddeklaratsiooniga.
- Sotsiaalsed, majanduslikud ja kultuurilised õigused: need sätestati ÜRO 1966. a-ta paktiga.
- Õigus tervislikule elukeskkonnale, mis sätestati 1998. a-ta Århusi konventsiooniga.
Inimõiguste ülddeklaratsiooni artikkel 1 sätestab:
Kõik inimesed sünnivad vabadena ja võrdsetena oma väärikuselt ja õigustelt. Neile on antud mõistus ja südametunnistus ning nende suhtumist üksteisesse peab kandma vendluse vaim.
- sajandil on hakanud süvenema konflikt teisest kultuurikeskkonnast pärinevate immigrantide inimõiguste tõlgenduse ja rahvusriikide kohustuse vahel kaitsta oma keelt ja kultuuri. Sellised konfliktid tekivad olukorras, kus rahvusriigis tekib teist keelt rääkiv ja maailmavaadet omav inimgrupp, mille liikmed nõuavad õigust suhelda omas keeles ja järgida oma kultuuritraditsioone, mis on vastuolus kehtiva korraga.
Õigusriik ja selle kontseptsioon
Mõiste „õigusriik“ märgib institutsiooni, mille tunnuseks organiseeritud ühiskond, koordineeritud võimukorraldust, põhiõigusi tunnustavad kirjutatud seadused ning sõltumatut kohtuinstitutsioon õpetatud kohtunike, süüdistajate ja kaitsjatega. Õigusriik on toimiv, kui seadused on mõistetavad, inimesed seaduskuulekad ning igaühel on olemas ligipääs õiguskaitsele, ilma ülemääraste kuludeta ja põhjendamatute takistusteta. Õigusriik ebaõnnestub, kui seadusandjad ise asetavad enda kõrgemale kehtestatud seadustest ja ei allu nendes sätestatule.
Õigusriigi idee sõnastati esmakordselt antiik-Kreekas. Platon väitel oli õigusriik madalaim alternatiiv inimeste valitsemisele, tema filosoofidest-kuningad pidid seejuures juhinduma oma täiuslikest teadmistest ja heast tavast. Aristoteles kuulutas taas, et „mitte inimene, vaid seadus peab meid valitsema“, kuna ka valitsejad ei suuda vastustada võimust johtuvaid ahvatlusi.
Esimese võimude lahususe põhimõtet järgiva ja efektiivse halduskorraldusega riigiks sai Kirikuriik, millele pani aluse 12. sajandil rooma-katoliku kirik võitluses Püha Roome Keisririigi ilmalike valitsejatega. Inglise õigusriigi alused formeerusid 13. sajandil, Prantsusmaal 19. sajandi alguses ja Saksamaal 19. sajandi lõpus.
Erinevalt Euroopast ei tekkinud mujal tsentraalset koordineeritud õigusriiki. Budistlik, eriti aga konfutsianistlik ühiskond keskendus õigete suhete hoidmisele perekonnas, kogukonnas ja ühiskonnas. See tähendab, et ajal kui lääs keskendus karistamisele, püüdis ida hoida sotsiaalset harmooniat õigluse taastamise läbi.
Tavaõigus
Tavaõigus sündis iidsetes hõimuühiskondades ja lahendas elulisi probleem, kuna naturaalmajanduslikus elukeskkonnas ei arenenud turusuhted. Algne tavaõigus oli tingimuslik (näit. Sumeri, Ur-Nammu kood): ’kui keegi midagi teeb, siis karistuseks peab ta …’. Kui Sumeris pidi kurjategija heastama tekitatud kahju, siis Babüloonias tuli kurjategijale vastata samaga (silm-silma jne eest).
Õigusemõistmine põhines vandekohtul (pühaliku vande pidid andma õigusemõistjad, süüdistatav ja süüdistaja), protsessis oli määrav roll usul jumalasse ja tema kõikenägevusse. Vandekohtu moodustasid kogukonna liikmed või seisusekaaslased, kes hindasid süüdistaja poolt esitatud nõude õiguspärasust ja kuulasid ära süüdistatava kaitsekõne ning jälgisid nende omavahelist väitlust. Otsuse langetamisel pidid vandemehed olema üksmeelel, kusjuures see pidi taastama või püüdlema algupärase seisundi taastamisele. Otsuse langetamisel arvestati varem langetatud otsuseid (nn pretsedendiõigus). Eriti ränkade, isikuvastaste kuritegude puhul rakendati vee- või tuleproovi, s.t otsuse tegemine jäeti jumalikule tahtele.
Inglise tavaõigus (Common law) lähtus anglo-saksi demokraatlikust hõimuõigusest, seda mõjutas kanooniline õigus, kuid mitte rooma tsiviilõigus. Selle olemus kujunes välja lääniisandate (Landlord) ja kuninga vahelises võimuvõitluses, milles kesksel kohal olid kuninga maksunõuded ja lääniisandate eraomandi puutumatus. 1215. aastal sõlmitud Magna Carta ja sellele järgnevate lepingutega sätestati selle alused, milles kesksel kohal oli põhimõte: ei maksustamisele ilma nõusolekuta; eraisiku ja eraomandi puutumatus ja tollivaba turuvabaduse tunnustamine. Olulist mõju omas veel Henry de Bractoni (surn. 1268), kes muuhulgas tsiteeris Itaalia 12. sajandi õpetlase Azot mõtet „Õiglus on pidev ja vankumatu tahe anda igaühele oma õigus“.
Inglise kiriku eraldas katoliiklikust Henry VIII ja tema tütar Elizabeth I, kes panid aluse sõltumatule anglikaani kirikule. Sir Edward Coke apelleeris konfliktis absolutistlikku võimu taotleva kuninga James I inglise iidsele parlamentaarsele demokraatiale ning valitsevale tavaõigusele, milles kohtupretsedendid omasid määravat rolli. John Milton kuulutas, et kui Jumal andis (Aadamale) mõistuse, andis ta koos sellega talle vabaduse ise otsustada ehk vabaduse valida õigusmeelest lähtudes. Õigusriigi kontseptuaalsete aluste kujundamisel oli oluline roll ajaloolasel John Selden’il ja filosoof David Hume’il. Peale seda, kui Parlament omandas määrava, õiguskorda sätestava institutsiooni rolli, hakati kohtuotsuseid süstematiseerima ja seadustena kodifitseerima. Tulemiks oli õiguskord, milles Parlamendil on õiguskorda sätestav roll, kuid kohtu institutsioonil on õiguse nõuda Parlamendilt seaduste ümberhindamist ja selle sisu muutmist.
Inglise tavaõigus on olemuslikult otsuste tegemise põhjuslike aluste kogum. Seadus saab oma tähenduse potentsiaalselt keerulise ja komplekse protsessis, mille käigus tuleb omavahel mõtestada erinevates õigusaktides sätestatu, mida omakorda mõjutavad veel sisulised ja menetlusliku kaalutlused.
Ameerika Ühendriikide föderaalne õiguskord lähtus Inglise common law’st, kuid selle esmaseks eesmärgiks sai ühiskondlike üksuste (osariigid, kogukonnad jms) omavahelise tegevuse koordineerimine nii, et oleks välditud hierarhia ja klassiühiskonna teke. Selle saavutamiseks kehtestati subsidaarsuse põhimõtte, mille järgi iga otsus tuleb langetada nii madalal haldustasemel kui võimalik, arvestades üksikisikute huvisid.
Jumalaõigus
Vanimad viited Looja (Sumeri Päiksejumal Šamaši) poolt annetatud tõe ja õiguse õpetusele pärinevad Mesopotaamiast (3.-2. aastatuhat eKr). Nendes annab jumal valitsejale „tõe tajumise“ võime ja õpetuse, kuidas taastada õiglus. Juutide Vanas-Testamendis on iidne „tõde ja õiglus“ asendatud sõnapaariga „õigus ja õiglus“.
Jumalaõiguse (ius Divinium) allikateks on pühakirjad: kristluses Evangeelium, islamis Koraan, juutidel Moosese seadustekogu. Kui kristlik jumalaõigus oli muutuv ja ajaga kohanduv, siis juutide halakha, kui ka islami shari’ah on oma olemuselt muutumatud ja igavesti kehtivad – nende alusel peavad nad lahendama omavahelised konfliktid, sõltumata elukohariigist.
Jumalaõigus lähtub usust õigluse jumalasse, kes juhib seaduslikku universumit. Õiguse allikaks on südametunnistus (õigusmeel), eesmärgiks hinge päästmine patust. Seda, kuidas rakendada südametunnistust hea ja kurja eristamisel selgitas dominikaani munk Aquino Thomas (1225-1274), kuid juriidiliseks meetodiks tõlkis selle saksa jurist Johann Oldendorp (1486-1567). Kristliku jumalaõiguse rakendamine põhineb kohtumenetlus, milles kesksel kohal on süüdistaja ja kaitsja ning tava, et protsessi osapooled peavad vanduma käsi Piiblil, et nad räägivad vaid tõtt. Selle tava aluseks oli hirm Jumala kõike nägeva silma ja karistava võimutäiuse ees.
Jumalaõigusel põhinevates riikides on õigusemõistjateks vaimulikud. Kuna valitseb arusaam, et ilmalik valitsus sõltub Jumala tahtest, siis takistas see riigivõimude lahususe, usu ja õiguse eristamise, enesemääramise õigust kandva kodaniku staatuse ja tema eraõiguse arengut. Tänapäeval nimetatakse nõudmist pöörduda tagasi pühakirjas sätestatud „algupärase jumaliku õiguskorra“ juurde fundamentalismiks. Kristlikus religioonis esindavad seda suunda babtistid, metodistid ja presbüterlased, islamis aga salafistid ja wahhabistid, Iisrealis äärmusortodoksed rabid.
Kristlik jumalaõigus
Kristlik jumalasõna kuulutas, et „inimene peab tegema teisele head!“ Kuna Rooma Impeeriumi alad langesid peale selle hävimist õiguslikku kaosesse, siis sai rooma-katoliku kiriku eesmärgiks taastada rahuriik germaani hõimude poolt vallutatud maadel. Juba 6. sajandil sõnastas paavst Gregorius I „kahe mõõga õpetuse“ (s.t seadusandliku ja täitevvõimu eristamise) ning mungad hakkasid barbarite tsiviliseerimiseks üles kirjutama ja süstematiseerima hõimude tavaõigust. Sellele vaatamata muutis tugevama õigus ja omakohtu meelevaldne rakendamine elukeskkonna nii ohtlikuks, et lihtrahvas ei julgenud enam isegi oma põllule minna ning ühiskonda ähvardas näljahäda. Aastal 975 kuulutas Le Puy piiskop Wido II välja Jumalarahu ning rakendas meetmeid, mis taastasid turvalise elukeskkonna tema valdustes.
- sajandi lõpus taasavastati rooma koodeksid, mille uurimisest, mõtestamisest ja õpetamisest sündis Bolognas ülikool, skolastika ja kohtumenetlus (ordo iudiciarius). Juriidilise mõtte arengust innustust saanud paavst Gregorius VII kuulutas aastal 1075 välja kiriku ülimuslikkuse, mida ilmalikud valitsejad tunnustasid küll alles 1122. aastal, Wormsi konkordaadil. Kirikuriigi õiguskord sätestati kanoonilise õigusega (ius canonicum, kehtib tänini Vatikani riigis) ning selle organisatsioon sündis esimese ristisõja ettevalmistamise ja kulude katteks loodud fiskaalsüsteemi juurutamise käigus. Idakirik, mis eraldus 1054. aastal, toimib oma jumalaõiguse (sui iuris) alusel.
Kiriku jurisdiktsiooni valdkondadeks oli kõik inimesesse puutuv: sünd, abielu ja surm, testament (eraomandi kaitse), kirikumaksud, (õigus)vande andmine, aga ka liigkasuvõtmine, laimamine ja korruptsioon (simoonia). Kirik keelas orjapidamise ja seaduseta, meelevaldsed karistused. Seni vägivallaga hõivatud ja valitsetav valdus asendus registreeritud eraomandiga ning suulised kokkulepped kirjalike lepingutega. Poliitilise elu keskmes oli õigluse, avaliku moraali ja omandi pühaduse säilitamine – seda haldas tsentraliseeritud ja hierarhiliselt juhitud organisatsioon.
Kirikuriigis asendati tavaõigusele omane vandekohus rooma õigusest laenatud institutsionaalse kohtu (Rooma Rota) menetlusega, milles keskne koht oli eriharidusega elukutselistel kohtunikel, süüdistajatel ja kaitsjatel. Tavaõigusele omaste hagide ja tõe vandumiste või (tule ja veega) katsumiste (keelati 1213. aastal Lateraani kirikukogu otsusega) asemele pidi süüdistaja nüüd koguma tõendeid ning tõestama süüd järgides menetluskorda. Protsess keskendus patu, kui kuriteo olemuse sõnastamisele.
Algselt õiglust taotlenud kohtumenetlus moondus inkvisitsiooniks, mille protsessuaalseks eesmärgiks oli, et süüdistatav ütleks avalikult lahti oma mõtetest. Paavst Bonifatius VIII kuulutas, et „parem hukata süütud inimesed, kui lasta mõnel ketseril vabalt tegutseda“. Sellise õiguspoliitika eesmärgiks oli alandliku võimutäiuse kindlustamine, kuulekuse saavutamine ja teisitimõtlejate hävitamine
Kirik levitas arusaama, et Jumal andis igale inimesele elu ja anded eesmärgipäraselt ning inimene peab talle annetatut oma maises elus kasutama vaid oma valitseja hüvanguks. Inimeste juhtimise vahendiks olid karistused ja preemiad. Tulemiks oli õpetus, et inimelu mõte seisneb talle pandud seisulike kohustuste täitmises (loe: töö tegemises) ja kannatsute talumises. Jumalaõigus ei lubanud vastustada ebaõiglase valitseja tahet, kuid lubas inimestele põgeneda tema valitsusvõimu alt kiriklike institutsioonide hoonetesse (nn pühamuõigus).
Islami jumalaõigus
Islamis kehtib ainulaadne võimude lahusus – õigus lähtub Jumalast, kes on absoluut ja valitseb kõike muud selles maailmas. Jumala sõna, mida edastab Koraan on püha ja muutumatu, tema seadus kõrgem igast valitsusvõimu kandjast ja tema organisatsioonist. Inimene peab isiklikult otsima ühendust Jumalaga (s.t ilma vahendajateta), lugema Koraani, mõtisklema ja tegutsema Jumala plaani järgi, s.t säilitama võrdsuse, juurutama õiglust ning hoidma oma au ja väärikust (aumõrvad!?).
Islami kiire leviku edu tagas islami-sõdalaste tava pakkuda enne lahingut inimestele, kes reeglina ägasid meeletu maksukoorma alla kolme võimalust: võta vastu islam ja ole vaba kõigist maksudest; säilita oma usk ja maksa peamaksu (algselt 10%); ole valmis surema oma vabadust kaitstes – see tagas vallutajatele ennenägematu ja kiire edu. Selle pakkumise konks peitus aga selles, et Koraani sai lugeda vaid araabia keeles – seega islami vastuvõtmine tähendas ühtlasi keele- ja kultuuriruumi vahetust. Islamist loobumine ja usuvahetus tähendab enamikes islamiriikides surmaotsust.
Islami õigus on kohustusõpetus, mis teenib religioosse ühenduse vajadusi, nõuab kaaskondsete ja hädaliste eest hoolitsemist ning ähvardab karistustega ebaõiglasi valitsejaid. Õigusliku arutelu protsess ja järelduste tegemine on intellektuaalselt individualistlik. Õiguslik pluralism tähendas, et õigusemõistja rolli (qadi) võib täita iga pühakirja põhjalikult tundev isik (imaam, mufti) ja kuna seadust ei saanud muuta ega kohandada vastavalt muutuvatele oludele, pidi õigusemõistja tõlgendama neid loovalt igas konkreetses olukorras. See omakorda muutis võimatuks hierarhiliselt korraldatud ja tsentraalselt juhitava õigusriigi rajamise, sest
keegi ei või astuda inimese ja tema Jumala vahele.
Islam andis ajaloolises arengus suure panuse haldus-, maksu-, tolli-, abielu- ja pärimisõiguse valdkondade arengule, kuid ei tunnista tänini juriidilise isiku staatust, ega selle omandit. Islami Suurkoda kuulutas šariaadi kokkusobimatuks demokraatliku pluralismi, avalike vabaduste pideva arengu ja Euroopa inimõiguste konventsiooni väärtustega.
Tõde, Õigus ja Õiglus
Maailma loomist kirjeldavatest religioossetest ürikutest ilmneb, et tõde, õigus ja õiglus on universumi aluspõhimõtted.
Piiblis kasutatakse sõnasid „tõde“ 58, „õigus“ 479 ja „õiglus“ 121 korda.
Sõna „tõde“ kasutatakse valdavalt reaalsust kirjeldavas kontekstis, sõna „õigus“ käitumise kontekstides ja sõna „õiglus“ õigusemõistmise kontekstis
Koraanis kasutatakse sõnasid „tõde“ 84, „õigus“ 81 ja „õiglus“ 15 korda.
Kõiki neid sõnu kasutatakse valdavalt Jumalike õpetussõnade kontekstis.
Johannese apokrüüf kirjeldab maailma loomist sõnadega:
Kui Isa mõte sai kuju, sündis see (Hoidja, Barbelo, Universum), mis ilmus tema ette tema valguse säras. See mõte on esimene jõud, mis sündis enne kõike muud. Ta ilmus välja Isa mõttest. Loodu palus enesele abiks: Sõna (algteadmise), Puhtuse (rikkumatuse), (igavese) Elu ja Tõe. Nemad hakkasid kujundama loodud maailma.
Urantia raamatus kasutatakse sõnasid „tõde“ 517, „õigus“ 584, ja „õiglus“ 322 korda. Kui sõna „õigus“ ja „õiglus“ kasutatakse valdavalt loodud arenevate olendite käitumist hindavas ja õigusemõistmist käsitlevas kontekstis, siis sõna „tõde“ kasutatakse reaalsuse kirjeldamise kontekstis: Mõned näited:
- Loodud-olendid mõistavad jumalikkust kui tõde, ilu ja headust; isiksuses seostub see armastuse, halastuse ja teenimisega; mitteisikulistel tasanditel avaldub see õigluse, võimu ja suveräänsusena.
- Jumalik kõikvõimsus on täiuslikult kooskõlas muude Jumala isiksuse omadustega. Harilikult piiravad Jumala võimsuse vaimset ilmnemist universumis ainult kolm tingimust või olukorda:
- Jumala olemus, eriti tema lõpmatu armastus — tõde, ilu ja headus;
- Jumala tahe, tema osutatud arm ja isalikud suhted universumi-isiksustega;
- Jumala seadus, igavese Paradiisi-Kolmsuse õiglus ja õigusemõistmine.
- Just nende annetumiskavade tõttu ongi Jumala Poegadest saanud „tee, tõde ja elu” kõikide arenevate loodud-olendite jaoks.
Kristlik religioon nõuab oma järgijatelt, et nad teeksid head teisele. Urantia raamat täpsustab, et inimese surematu hing sünnib heategudest. Inimesele annetatud Mõttekohandaja salvestab tunded, mida inimene oma tegudega teistes inimestes tekitab ja see salvestus omakorda määrab inimese järgneva elutee läbi uute kehastumiste.
Loomuõigus
Olemuslikult lähtub loomuõigus kristliku religiooni armastuse õpetusest, s.t kohustusest teha teisele head. See on üks ja ainus seadus, mille järgimist Looja nõuab inimeselt sõltumata ajast ja kohast.
Loomuõiguse (ius Naturale) allikaks on moraalne mõistus (arusaam) ja eesmärgiks sootsiumi sisese kooskõla hoidmine õiglus taastamise läbi. Mõistus peitub Looja poolt annetatud isiksuslikus alges (õigusmeeles) ja koos sellega annetati inimesele ka vabadus (vaba tahe) ise otsustada. Mõistus eristab asjade põhjusi, nende vastavusi ja sõltuvusi (sisemine loogika) ning oma arutlusvõimega seob põhjuse ja tagajärje. Skolastilised õigusfilosoofid väitsid, et mõistus mitte ainult ei võimalda inimesel teha vahet õiglusel ja ülekohtul, vaid sunnib teda eelistama ühishüve loovat õiglust.
Loomuõiguse juured ulatuvad Antiik-Kreeka vabalinnadesse (Stoitsism) ja Rooma Vabariigi aegadesse (Cicero), selle aluse sõnastas Aquino Thomas (1225-1274), kes sidus südametunnistuse (õigusmeele) moraalse mõistusega, mis on olemuslikult jumalik säde, mida ükski inimene ei saa ignoreerida. Seetõttu on kõik inimesed olemuslikult võrdsed oma sisemiste põhiõigustega.
Loomuõigus hakkas arenema reaktsioonina kirikujuhtide rahaahnusele (patulunastuskirjade müük), päriliku eliidi süvenevale egoismile ja jumalakartuse kadumisele, mis kõik kokku pani aluse materialismi võidukäigule. Montesquieu nägi probleemi lahendust võimude täielikus lahususes, kuna: seadusandlik ja täidesaatev võimu ühes isikus viis türanniani; seadusandliku ja kohtuvõimu ühes isikus avas tee võimukandja meelevallale ning täidesaatva ja kohtuvõimu ühendus põhjustas rõhumist.
Loomuõiguse järgi on kõik inimesed sünnipäraselt vabad ja võrdsed ning neil on kohustus järgida Universumi õiguskorda (tõde, ilu, headus). See põhineb arusaamal, et igal elusolendil (s.h inimestel) on õigus elule, õigus rahuldada oma loomulike vajadusi ning püüelda õnne poole, teostada ennast enesele sobival viisil. Inimese tegevust juhib moraali põhimõte: tee teisele seda, mida tahad enesele osaks saavat.
Kuna igale mõistuslikule olendile on antud võime eristada head ja kurja ning igaüks vastutab ise oma otsuste eest, siis ei ole kellegi õigust sekkuda teise isiklikku ellu. Kui valitseja on ebaõiglane ning ta sekkub isiklikku olemisse, siis on kodanikel õigus teda vastustada protestides või ta koguni vägivallaga kukutada.
Loomuõiguse aluseks ei ole kodifitseeritud seadused, vaid põhimõtete ja võimete kogum, mida rakendatakse õigluse taastamiseks. Loomuõigus arvestab tavasid, käsitledes oleviku probleeme ja kohandudes üha keerukamaks muutuvate suhetega ühishüve säilitamiseks.
Loomuõiguse teooria mõtiskleb inimtavade üle, otsides elemente, mis on ühised kogu inimkonnale. Kristlikud loomuõiguse teoreetikud uurivad Püha Vaimu kingitust – teadmist, mis ilmneb armastuse, rõõmu, rahu, kannatlikkuse, lahkuse, headuse, ustavuse, kannatlikkuse ja enesevalitsemine vormis. Hoolikas mõttetegevus ja kogukondlikud arutelud paljastavad õiged tõed ning muudavad arusaadavaks taotletava eesmärgi headuse või kurjuse ning tooma välja tingimused, mida järgides on soovitavat eesmärki võimalik saavutada.
Pole olemas õigust, mis välistab ühishüve või takistab suurema kahju põhjustamist! Näiteks on terroristi piinamine õigustatud, kui sellega saadakse teada pommi asukoht ja välditakse süütute inimeste hukkumine või süütu inimese tapmine on õigustatud, kui autojuht väldib sellega suurema kahju, s.t paljude inimeste hukkumise.
Õigusmõistmises keskendutakse teole ja selle algpõhjustele, s.t uuritakse kuidas mõte, tahe ja kirg mõjutasid toimepandud tegu. Kui tegu kahjustas teist isikut, siis on protsessi eesmärgiks see, et ohver mõistaksid teo toimepanemise motiivi ja selle taustategureid ning kurjategija kannatusi, mida tema tegu ohvrile põhjustas. Alles seejärel saab ohver esitada oma nõudmise, kuidas tekitatud kahju heastada ja kindlustada ühiskonna jätkusuutlik toimimine. Kurjategija võib heastada oma teo rahalise kompensatsiooniga või heategevusega. Kui ta sellest keeldub ja lepitust ei saavutata, siis võib ohver nõuda kurjategijale moraalselt õiglast kättemaksu, kas väljasaatmisega omasuguste (varaste, mõrvarite jms kurjategijate) kolooniasse, milles kurjategijad peavad ise korraldama oma toimetuleku omavalitsuse korras või siis mõrva puhul hukkamist, mille ta peab ise täide viima. Kogu sellise protsessi lõppeesmärk on õigluse taastamine ja tulevaste kuritegude välistamine. Halastus ja andestamine on vooruslikud niikaua, kuni säilib õiglus. Halastus peab aitama kaasa rahumeelse ja õiglase korra loomisele kogukonnas, mitte seda kahjustama.
Loomuõiguse viljaks oli usuline sallivus Euroopas ja inimeste võrdsuse tunnustamine. Edendades eraõigust asja- ja lepinguõiguse vormis, tegi ta loodusest vara (kapitali), muutis majandussuhted lepinguliseks ja äritegevuse pühaks ja puutumatuks … kuni see ei satu vastuollu südametunnistusega.
* * *
Rootsi õigusteadlase Olaus Petri (1493-1552) õiguspõhimõtete kogumikus sätestatud mõte: “Lihtinimese hüve on kõrgeim seadus” lähtus loomuõiguse kontseptsioonist. Sellel põhimõttel on olnud määrav mõju Põhjamaade õigusriiklikule arengule tänapäevani.
Saksa õigusrevolutsiooni (1517-1555) käivitas Martin Luther (1483-1546), kes asendas paavstliku „kahe mõõga“ õpetuse „kahe kuningriigi“ õpetusega ning väitis, et iga inimene peab suhtlema Jumalaga isiklikult (s.t ta ei vaja selleks vaimulikust vahendajat), kuid maises elus peab ta tegutsema kogukondlikult. Ta kirjeldas maist kuningriiki patu ja surma vallana, mille poliitika ja seadused ei ava teed armu ja usu juurde. Vaid tõeline kristlane, kasutades oma mõistust ja tahet, saab selles keskkonnas teha head (sellega allutas ta mõistuse südametunnistusele). Tõeline valitseja peab olema õiglane ning valitsema armastuse ja alamate teenimise vaimus.
Luther õpetust õiglusest arendas edasi Philip Melanchthon (1497-1560), kes sõnastades ühiskonna sotsiaalse õigluse põhimõtted ning rõhutas, et seadus peab õhutama inimest vältima kurjust, tegema koostööd ja teenima kogukonda. Johann Oldendorp (1486-1567) väitis, et südametunnistus on inimesse istutatud jumalik mõistus ning et „lepinguõigus tekib tänu sellele, et Jumal on loonud meid kõiki vendadeks ja on seetõttu andnud meile loomuliku mõistuse kaudu võimaluse sõlmida üksteisega lepinguid meie vastastikuse kasu nimel, ausalt ja õiglaselt ning „ilma igasuguse teiste rõhumiseta“ ehk loomuõigus eeldab, et omanik kasutab vara ühiskondlikult kasulikel eesmärkidel. Samuel Pufendorf (1632-1694) väitis, et loomuõigus kasvab välja kohustusest, seega mõistusepäraselt käituval inimesel on õigus nõuda ka teistelt vastavat käitumist. Mõistusest, uue jumalana, sai õiguse allikas, sisu ja alus. Sellest arusaamast lähtudes sõnastas ta universaalse mõistuseõiguse süsteemi, mis kujundas Euroopa õiguseõpetust Prantsuse revolutsioonini.
Hollandi Iseseisvusdeklaratsioon (Act of Abjuration, 1581) lähtus loomuõiguse kontseptsioonist. Selle olemust selgitas Hugo Grotius (1583-1645) järgmisel: „Loodus on mõistus iseeneses. Mis on loomulik, on ka hea, sest see oli mõistlik. Järelikult võib õiguse ja ebaõiguse ära tunda looduse põhjaliku läbikatsumisega. Inimlik mõistus on vaste mõistuseloodusele.“
Õiguspositivism
Arusaam, et seadus ei ole midagi enamat kui valitseja tahe ja valitseja ise on seadusest kõrgemal, s.t ta ei pea sellele alluma, formeerus Rooma Impeeriumis ja lähtus valitsevast reaalsusest. Sellega kadus Vabariigi aegne põhimõte, et seadus ei tohi anda üksikisikutele privileege, kui sellega kahjustatakse teisi.
Valgustusliikumise ratsionalismist hoo sisse saanud õiguspositivism tühistas Jumala ja loomuõiguse ning lahutas õiguse õiglusest. Suveräänse valitseja meelevald annab valitsusvõimu kandjale õiguse öelda oma alamatele, mis on õige ja mis vale ning karistada kehtestatud õiguskorra rikkujaid. Kui jumalaõiguse järgi oli alamatel õigus põgeneda, kui valitseja seadused muutusid ebaõiglaseks ning loomuseaduse järgi oli kodanikel õigus vastuhakuks ja valitseja kukutamiseks, siis õiguspositivism nõuab alamatelt piiritut alistumist.
Õiguspositivismi (sks. Rechtspositivismus) allikaks on inimtahe ja eesmärgiks soov juhtida tegelikkust. See lähtub isiksuslikust võimest kujundada sotsiaalseid suhteid ja arusaamast, et vaba tahet saab rakendada ka ühiskondlike arengute suunamiseks.
Õiguspositivism põhineb mõttel, et inimeste tegevuse ja ühiskonna arengu suunamiseks tuleb õigus kodifitseerida, s.t lubatud on tegevus alles siis, kui seadus selleks loa annab. Seadusandjal on seejuures kaalutlusõigus otsustada, mis on inimesele ja riigi arengule hea ja mis mitte ning ta ei pea seejuures arvestama moraali reeglitega. Seadusloomet peetakse praktilise mõistuse valdkonnaks: seadus võib olla moraalselt vale, kuid ratsionaalselt vajalik. Oluline on vaid see, et seadustes ei või sellel olla sisemisi vastuolusid ega lünki.
Õiguspositivismi üldtunnustatud määratlus puudub. Üldistatult märgib õiguspositivism normide kogumit, mille sisu määravad valitsusvõimu kandjad riigis formaalselt kehtiva protseduuri abil eesmärgiga, allutada inimesed kehtestatud distsiplinaarkorrale ja sundida neid tegutsema riiklikest huvidest lähtudes. Seetõttu sobib ta eriti hästi sotsiaalriigis haldusvõimu teostavatele ametnikele, kuna annab ametnikele õiguse juhtida riigis toimuvat oma paremast äranägemisest lähtudes.
Seaduses sätestatud tuleb tõlgendada sõna-sõnalt ning selle järgimist kindlustatakse riikliku sunnijõu kasutamise ähvardusega. Õigusemõistmise ainus lubatud meetod on seaduse tekstiline tõlgendamine, s.t õigusrikkumise korral hinnatakse vaid seda kes järgis seadustes sätestatud täpsemalt.
Õiguspositivismi mõju sõltub seadusandjast! Kui seadus on selgelt sõnastatud, mõte ja taotletav eesmärk arusaadavad ning see tugevdavad positiivseid seoseid inimeste vahel, siis parandab see ühiskonna jätkusuutlikkust. Kui seaduse sõnastus on segane, taotletav eesmärk varjatud, selles on rohkelt erandeid, mis pakuvad soodustusi valitud huvigruppidele, võimaldades rikkuse ümberjagamist ning konkurentide tegevuse taksitamist, siis hävib usaldus ja kaob riigi jätkusuutlikkus.
Õiguspositivismi erinevad koolkondi seob antimetafüüsiline lähenemine (s.t arusaam, et selle täielik mõistmine pole võimalik) ja arusaam, et õigusteaduse uurimisobjekt on vaid positiivne õigus ise ning selle seos sotsiaalsete nähtustega. Õiguspositivismi mõttevoolusid eristatakse vastavalt:
- Ideoloogiliseks: Seadus on seadus ja seda tuleb täita.
- Formaalseks: Seadused moodustavad loogilise süsteemi, õigusteksti ainus kehtiv tõlgendus on sõnasõnaline, kuna seadus on suletud süsteem, millel pole sisemisi vastuolusid ega lünki.
- Imperaalseks: suverään määrab oma mandaadiga normi, seadus on õiguse allikas. Norm sätestab jõu kasutamise kuulekuse tagamiseks.
Õiguspositivismi võidukäik algas 1804. aastal Napoleoni Prantsusmaal kehtestatud tsiviilseadustikuga, mis struktureeris ja süstematiseeris kehtestatud õiguskorra ning tühistas kõik muud õigused riigis. Olemuslikult oli see sotsiaalseid fakti kirjeldav diskursus, mis kasutas keelt kui vahendit suverääni tahte väljendamiseks. Saksa tsiviilkoodeks kehtestati alles aastal 1900.
Õiguspositivismi kriitik, Argentiina-Kanada filosoof Mario Bunge (1919-2020) väitis, et õiguspositivism lõi õigusliku aluse saksa natsionaal-sotsialismi ja vene kommunismi võimuletulekuks ning kahjustas rängalt Ladina-Ameerika riikide arengut. See protsess algas ja algab seadusandja tasalülitamisega (loe: kummitempliks muutmisest), jätkub seadusloome üleminekuga täitevvõimu haldusalasse ning lõpeb kohtusüsteemi allutamisega võimukandjate meelevallale.
- sajandil on õiguspositivsm sattunud kriisi, kuna see ei suuda anda ratsionaalseid selgitusi seadustega sätestatud kohustustele, ega ka pakkuda lahendusi ühiskonna eetilis-õiguslikele probleemidele.
* * *
Saksamaal avas õiguspositivismile tee Lutheri mõte „Maailma vajab karmi tsiviilvõimu, et see ei häviks, rahu ei kaoks ning kaubandus ja ühised huvid ei edeneks“. Ta selgitas veel, et loomuõiguse ülemäärase üldsõnalisuse tõttu on kirjalikud seadused vajalikud mitte ainult tavaliste seaduserikkujate heidutamiseks, vaid ka selleks, et ohjeldada ametnikke, sealhulgas kohtunikke, kuna neil on loomulik kalduvus oma volitusi meelevaldselt kasutada. Tema järeltulija Philip Melanchthon asetas rõhu seaduse inimesi harivale ja ühiskonda juhtivale kasutamisele. Saksa õiguslik positivism arengut mõjutas oluliselt Austria õigusteadlane Hans Kelsen (1881-1973), kes väitis, et kui füüsilises maailmas kehtivad faktid (kivi kukub gravitatsiooni mõjul alla), siis ideede maailma valitsevad normid (vargust tuleb karistada). Kui moraalinorm ei ole sunduslik, siis õigusnorm on seda. Õigussüsteem on seega õigusnormide süsteem, mis on omavahel seotud nende ühise päritolu kaudu, nagu puu oksad ja lehed.
Prantsusmaal sõnastas Jean Bodin (1530-1596) riigi kui suverääni kontseptsiooni ja kuulutas valitseja ainsaks õiguse allikaks – see andis teoreetilise aluse absolutistlikule riigikorrale. Jean-Jacques Rousseau (1712-1778) asendas selle rahva üldise tahtega (volonte generale) ning kuulutas, et ühistahte kandjal on õigus sundida või vajadusel koguni murda seda vastustavat üksiktahet, et teha ta kasvõi vägisi õnnelikuks. 1804. aastal kehtestas Napoleon tsiviilseadustiku, esimese selgesõnaliselt koostatud ja süsteemselt korraldatud õigusnormide kogumi. Hegeli mõtte, et „riik muudab kõlbelise idee tegelikkuseks“, kasutas ära sotsioolog Auguste Comte‘le (1798-1857) väites, et vaid ateismi, materialismi ja õiguspositivismi juurutades saab päästa proletariaadi eliidi rõhumisest. Ta kuulutades, et “seadus kehtib sellepärast, et ta kehtib.”
Inglise õiguspositivismi arengule pani aluse Thomas Hobbes (1588-1679), kes kirjeldas Leviathan’is ühiskonna anarhilist algseisundit, milles kõik võitlevad kõigi vastu ning väitis, et valitseja isik suudab luua korda ja säilitada ühiskonnas rahu. Tema kuningas James I (1566-1625) kaotas selle mõtte praktikasse rakendamisel oma pea. Jurist Matthew Hale (1609-1676) näitas, kuidas saab inglise tavaõigust siduda positiivse õigusega. Õigusteadlased Jeremy Bentham (1747-1832) ja John Austin (1790-1859) väitsid, et õigus ei lähtu mitte moraalist (nagu see on loomuõiguses), vaid empiirilistest sotsiaalsetest vajadustest ja selle peab kehtestama ühiskondlikult tunnustatud juriidiline autoriteet.
Õiguspositivismi tõeline olemus ilmnes 20. sajandi esimesel poolel, kui haldusvõimu teostavatest ametnikest sai õiguse allikas ning nad võtsid enesele õiguse sekkuda kodanike isiklikku ellu. Saksa riigiõiguslane Carl Schmitt (1888-1985) kuulutas: „Suveräänne on see, kellel on õigus otsustada eriolukorra üle“. Parteiametnike tõlgendustest sündis vulgaarpositivism, mis oli natsionaal-sotsialistliku diktatuuri tööriist. Peale marksistlike ideaalide lisamist sai sellest sotsialistlik õigus, milles domineeris parteiline tahe ja kohtumenetlus. Nii muutus inimene riigi tööriistaks. Valitsusvõimu kandja oli see, kes määras õiguse sisu ja uus dogma kuulutas: „kodanik pole midagi, rahvas on kõik!“
Õiguspositivism, tsiviilõiguse formaadis on tänapäeva kontinentaal-Euroopa sotsiaalriigi õiguslikuks aluseks. Prantsuse õigusriik (Etat de droit) jätkab keskajal väljakujunenud suveräänse valitseja hoolekande kontseptsiooni, kuid valitseja tahe on nüüd asendunud seadusandliku organi poolt sätestatud seaduste ja hierarhiliselt korraldatud normatiivsete õigusaktidega. Saksa õigusriigi (Rechtsstaat) keskmes on avaliku võimu teostamise mehhanism (kameralism), mis põhineb samuti normatiivsetel õigusaktidel.
Eesti õigusriigi aluseks on kontinentaalõiguse saksa mudel, kuid seda mõjutavad EL arengud, mis peegeldub nii haldusvõimu iseseisvas tegevuses kui ka kohtusüsteemi toimimises.
Mandri-Euroopa riikides sai peale II maailmasõda ametliku õiguskorra aluseks õiguspositivism, niisamuti nagu see on EL õigusaktide puhul. Õiguspositivismi ühildamatus Inglise tavaõigusega oli ilmselt põhiliseks Brexiti põhjuseks.
Ameerika Ühendriikides ja Skandinaavias domineerib õigusrealism (ingl. Legal realism), mida eristab positivismist arusaam, et kehtestatav õigus peab arvestama kohtupretsedente, mis peegeldavad reaalseid sotsiaalseid ja majanduslikke konfliktide. Praktikas tähendab see, et kohtunikel on poliitika kujundamisel oluline roll.
Kokkuvõtteks
Nii tavaõigus, jumalaõigus kui ka loomuõigus põhinesid negatiivsel õigusel, s.t nad esitasid keelatud tegevuste loetelu. Erinevalt nendest sätestab õiguspositivism lubatud tegevused ja karistused neile, kes kehtestatud korda ei järgi. See on vajalik ametnike tegevuse sätestamiseks ning sellel oli ja on ka oluline roll rumala rahva tsiviliseerimisel. Kuid kui õigust rakendatakse algatus- ja vastutusvõimelise kodanikkonna tegevuse juhtimiseks, siis võtab see nendelt eneseteostuse vabaduse, mis omakorda kahjustab innovatsiooni, ettevõtete konkurentsivõimet ja riigi jätkusuutlikkust. Kui loomuõiguse järgi teenib valitseja oma rahvast, siis õiguspositivismi kontseptsiooni järgi on ta suveräänne valitseja, kes võib kuid ei pea parandama oma rahva heaolu.
Jumalaõigus ja õiguspositivism keskendusid kehtestatud õiguskorra rikkujate karistamisele, s.t valitseja tahte ja võimutäiuse tugevdamisele. Sellega õnnestus küll lõpetada veretasu tava, kuid ohvrit see ei aidanud ja temale tekitatud kahju kompenseerimine polnud enam üldse oluline. Loomuõiguses oli kohtumenetluse eesmärgiks tekitatud kahju hüvitamine, mis olemuslikult on ka preventatiivne meede, sest kahju kompenseerimise kohustus muudab kuritegevuse läbi kasu saamise vähemalt raskeks, kui mitte võimatuks.
Negatiivse õiguse kontseptsioon sobib anglo-ameerika individualistliku mentaliteediga ning on taganud nende majandusliku edu läbi mitme sajandi. Õiguspositivism ühildub küll Lääne-Euroopa rahvaste kogukondliku olemusega, kuid takistab turumajanduslike suhete arengut nendes riikides liigse hoolekande ja sekkumise tõttu majanduse arengutesse. See avas ka tee 20. sajandi Saksamaal natsionaal-sotsialistliku ja Venemaal kommunistliku (loe: ametnike diktaadil) riigikorra kehtestamisele.
Eesti probleem on terav vastuolu inimeste individualistliku mentaliteedi ja valitsejate poolt juurutatud positivistliku õiguskorra vahel, mis ilmneb püüdes seadustega juhtida inimtegevust, bürokraatia vohamises ja riigieelarve kulude kontrollimatus kasvus. Tõenäosus, et me väljume süvenevast majanduskriisist olukorras, kus valitsejad tegelevad õigusliku „peenhäälestamisega“ on olematu.
Õiglus
Looduses ei ole õiglust ja Looja pakub vaid ühte liiki õiglust – tagajärgede vältimatut vastavust põhjusele. „Loomulik õiglus“ on inimese poolt loodud teooria, selle olemus on nähtamatu ja tabamatu, kuid selle puudumine teeb valu ja hävitab kooselu alused. Kui õiglus lähtub meie sisemisest olemusest, siis õigus sätestab vaid inimestevahelisi suhteid. See on vari, millel puudub vaimne sisu.
Inimesed taotlevad õiglust omavahelistes suhetes ja kasutavad seda kui vahendit oma õiguste eest võitlemisel. Kuid kuna inimteadvus areneb ja elukeskkond muutub, siis muutu ka õigluse tähendus. Kui domineeriv osa inimestest on vaimselt:
- MEIE-teadvuses, s.t nad pole isiksusliku arengu teele asunud, siis tähendab õiglus VÕRDSUST ehk kogukonna kasutuses olev maa vms toimetulekut võimaldav vara või tulu allikas tuleb jagada nii, et igal kogukonna liikmel oleks võimalus toimetulekuks. Sellega kindlustatakse kogukonna kui terviku jätkusuutlikkus.
- MINA-teadvuse, s.t isiksusliku arengu teele asunud, siis kogetakse õiglusena VABADUST, s.t et igaühel on võimalus vastavalt oma arengutasemele ja elukeskkonna võimalustele valida enesele sobiv eneseteostuse ja toimetuleku viis, kusjuures tulemuseks on kasvav materiaalne ja vaime ebavõrdsus.
Õigluse probleem tekib huvide ja vajaduste kokkupõrkest inimeste vahel, kes on oma vaimse arengu erinevates staadiumites. Viimane ilmneb selles, mis on tema jaoks kõige tähtsam: toimetulek, võim, suveräänsus või õiglus. Esimene samm õigluse teel on vastaspoole olemuse ja tegevuskava motiivide mõistmine ning üheskoos planeeritava tulevikumõjude hindamine, sest alles selle järel on võimalik jõuda kokkuleppele.
Juba toimepandud teod on fikseeritud – “mis tehtud, see tehtud”. Me ei saa kahjustavat tegu tagasi võtta. Ja seetõttu ei suuda ka väline õiguskord midagi heastada, ta saab vaid karistada, kuid tekitatud kahju see ei hüvita. Õiglus sünnib valesid parandades ja kuritegusid andestades. Kui ohver ja kuriteo toimepanija tunnetavad vastastikku toimunu olemust oma hinges ning mõistavad vastaspoole tegevusmotiive, siis saavad nad teadlikuks sellest: miks miski juhtus ja millist kahju see tekitas. Võime tunda kahetsust ja kurbust, mõista ja kaasa tunda ning neid tundeid jagades saame teha koostööd, ravida valu ja parandada purunenud usaldust. See omakorda parandab meie olemust, suurendab muutumispotentsiaali ning taastab õnnetunde ja harmoonilised suhted kõigi asjaosaliste vahel.
Mida enam me mõistame õigluse olemust, seda enam kasvab meis usk vabanemisse. Tõeline õiglus on hämmastav. See on hämmastav oma võimes käivitada sügavaid isiklikke ümbersünde, tähelepanuväärne oma oskuses parandada inimsuhteid, imetabane oma võimes ergutada sotsiaalseid reforme ühiskonnas ja mis on kõige tähtsam: uskumatult suutlik võimes vabastada meid olema see, kes me tegelikult oleme ja võimaldama järgima oma südame kutset. Tõeline õiglus pakub turvatunnet, õnne ja elu mõtet, mida miski muu ei suuda. Mida sügavamale õigluse südamesse me jõuame, seda enam on kogeme lootust, lubadust ja vabanemist.
Eesti keele seletav sõnaraamat ütleb sõna „Õiglus“ kohta:
- 2009: asjade seis, olukord, mille puhul igaüks saab selle, mis talle kuulub.
- 2022: sotsiaalne vahekord, mida peetakse (moraalselt) õigeks (nt võrdsust ja erapooletust), harilikult eetikas, poliitikas, õiguses, ka igapäevaelus.
Õigsus: (valik > otsus > tegu) Teo kooskõla reeglitega (moraalinorm või seadus). Õigeolek: On oma valiku õigsuses veendunud. Proovid kinnitasid diagnoosi õigsust. Tunnistuste, dokumentide, faktide, registrikannete õigsus. Allkirjade õigsust tuli tõestada.
Moraal
Sõna moraal märgib inimestevahelist suhet, millega taotletakse õiglust. Moraalse suhte eelduseks on eneseteadvus, valikuvabadus ja võime asetuda vaimus teise isiku positsioonile, tema käitumismotiivide mõistmiseks. Moraalsed inimesed suudavad valitseda oma emotsionaalseid impulsse (tundeid) ja tahavad teha koostööd teistega. Moraalse inimsuhte aluseks on võrdsustunne – see realiseerub organisatsioonis, mis tunnustab igaühe eneseteostuse vabadust. Totalitarism välistab moraali, sest selles puudub valikuvabadus.
Inimese moraalse identiteedi määravad põhjendused, millega ta selgitab nii enesele kui teistele oma tegude motiive. Inimest saab nimetada kultuurseks, kui tema motiivid ühtivad sootsiumi poolt tunnustatud väärtustega. Inimesest saab isiksuslik kultuuriagent, kui tema poolt propageeritav käitumismudel saab avaliku tunnustuse.
Moraal hävib, kui sootsiumis domineerib omakasu taotlev isik, kes loob oma toiduahela ja kasutades oma võimu, kehtestab ebaõiglust kinnistava normatiivse õiguskorra. Inimeste vahelisi konflikte suudab õiglaselt lahendada vaid see, kes suudab olla erapooletu ja sõltumatu ning langetada otsuse, mis kindlustab sootsiumi kui terviku jätkusuutlikkuse.
Moraalne suhe areneb perekonna sisesest inimsuhtest, laste/noorte identiteedigrupi kaudu kogukondlikku majandustegevust hõlmavaks suhtekorralduseks, rahvuslikul kultuuriühendusel (sotsiaalsel lepingul) põhinevaks õigusriigiks ja realiseerub vaimolendite vendluses. Tänast reaalsust kujundavad oma konstitutiivsete normidega rahvusriiklikud institutsioonid, mille olemus tuleneb nende elukeskkonnast ja ajaloost. Riikidevahelised konfliktid johtuvad üksteisega vastuolus olevatest kultuurilistest reaalsustest.
Urantia raamat kirjeldab inimest areneva moraaliolendina, kellele Looja on annetanud Mõttekohandaja kujul killukese endast, et seeläbi kogeda kõlbelisi probleeme, mis sünnivad arenguliste vaimolendite omavahelisest suhtlusest. Inimesele omane piiratus (potentsiaalne kurjus) ja sellest tulenevad kogemused on osa tema eneseteostusest moraalsust õppivates olendites. Kogu universumis käsitatakse iga üksust kui terviku osa. Osa ellujäämine sõltub sellest, kuidas ta töötab kaasa terviku plaani ja eesmärgi teostamisel ning kas ta soovib kogu südamest ja täiesti vabatahtlikult alluda Looja jumalikule tahtele. Vigadest (rumalate otsuste langetamise võimalikkusest) vaba maailm on võimalik ainult siis, kui puudub vaba intellekt. Vaba arengu eelduseks on õigus eksida, sest ükski arenev vaimolend ei saa olla algusest peale ühtviisi tark. Ekslik (paheline) otsus muutub patuks (kurjuseks) alles siis, kui inimtahe ebamoraalse otsuse teadlikult heaks kiidab ja selle tahtlikult omaks võtab. Mõttekohandaja rolliks on muuhulgas teadvustatud ja tahtlike otsuste salvestamine ning need on aluseks sureliku olendi uuestisündi võimaldavate otsuste langetamisel.
Jumalik universum põhineb tõel, ilul ja headusel. Vaimolemuslik ülimaailm on teadlik inimeste maailma põhivajadustest ja reageerib neile. Arusaam Loojast kui valitsejast ja kohtunikust aitas sõnastada kõrge moraalistandardi ja pani aluse jumalaseadusi austavale rahvale kui ühtsele rühmale. Õiglusmeel viitab sellele, et Jumal on universumi moraaliseaduse läte.
Eesti keele seletav sõnaraamat Moraal: väärtuste, põhimõtete, tavade ja normide süsteem, mis reguleerib inimeste käitumist mingi sotsiaalse rühma piires ning suhtumist teistesse rühmadesse. “Tegu on moraalselt õige, kui toodab võimalikult palju hüve ja vähe kannatusi a) Egoism Moraalsuse standardiks on isiklik hüve b) Utilitarism Moraalsuse standardiks on ühiskondlik hüve.
Kasutatud kirjandus
A History of Law in Europe. I, II. Antonio Padoa-Schioppa. University of Milan & Cambridge. 2018
Euroopa õigusajalugu. Hans Hattenhauer. Juura. 2007.
Judge Patren and The Rule of Law in Sweden. Matthias Abelin. 2014
Law and Revolution. The Formation of the Western Legal Tradition. Harold J. Berman Harvard University Press, 1983.
Law and Revolution II. The Impact of the Protestant Reformations on the Western Legal Tradition. Harold J. Berman. Harvard University Press. 2003.
Muinasaja seadusekogumike antoloogia. Varrak, 2001.
Natural Law and Modern Society. Sean Coyle. Oxford University Press. 2023.
To the Uttermost Parts of the Earth. Legal Imagination and International Power, 1300-1870. Martti Koskenniemi. 2021.
The Mystic Heart of Justice. Denise Breton and Stephen Lehman. 2001. Swedenborg Foundation Publishers.
The Rule of Law in the EU. Challenges, Actors and Strategies. Springer. 2024
The Evolution of Law and the State in Europe. Spyridon Flogaitis. Oxford & Portland. 2017
The Mystic Heart of Justice: restoring wholeness in a broken world. Denise Breton and Stephan Lehman. Swedenborg Foundation. 2001.