Õigus surra

MTÜ Kodanik esindab arusaama, mille järgi igal inimesel on võõrandamatu enesemääramise õigus ja vabadus ise otsustada, kuidas ta elab ja mida ta teeb oma varaga, kuid koos vabadusega kaasneb ka vastutus, s.t ta peab ise langetama oma otsused ja teostama need või kannatama seda mida elu talle pakub, kui ta ei suuda otsustada. Samas ei saa kedagi kohustada tapma teist inimest nagu see oleks eutanaasia puhul. 

Maakohtu otsusest, mis langetati MTÜ poolt osutatud abistatud suitsiidi teenuse osas võib järeldada, et Eesti riiki esindavad ametnikud on veendunud, et inimese keha on riigi omand ja kui inimene tahab oma materiaalsest kehast vabaneda, siis loetakse ta automaatselt vaimuhaigeks ja tuleb allutada ravile.

Seega Eestis on vaid ametnikul õigus otsustada, millal SINA võid lahkuda sellest elust!

Enesemääramise õigus

Looma tunnuseks on meel ja tahe, s.t tal on võime tunnetada ümbritsevat keskkonda ja muutusi selles ning tema tegutsemist suunab tahe ellu jääda.

Inimese tunnuseks on eneseteadvus ja isiksuslik alge, elu mõtteks areng eneseteostuses ning jumalikuks eesmärgiks surematu hinge loomine, mis sünnib moraalsetest tegudest.

Eneseteostuse aluseks on enesemääramise õigus, mille eelduseks omakorda on:

  • iseseisvus ehk võime ise vabalt otsustada, mis on mulle hea ja mis kahjustab minu toimetulekut ja heaolu;
  • pädevus ehk võime mõista oma olukorda ja selle põhjuseid, leida lahendusi ning hinnata nende mõju elukeskkonnale ja teistele inimestele s.t hinnata oma teo moraalsust;
  • kuuluvus, s.t vabadus ise otsustada, millisesse sotsiaalsesse ja mentaalsesse gruppi ma tahan kuuluda ning millistest eesmärkidest lähtudes osaleda selle koostöös ning suutlikkus ühineda ja anda oma panus selle tegevusse.

Üha aktuaalsemaks on muutumas küsimus, kas enesemääramise õigus hõlmab ka õigust lahkuda väärikalt oma elust, enda vabal tahtel.

Tänu meditsiini arengule on võimalik hoida elus ka inimesi, kes vandusnõtruse või haiguse tõttu on kaotanud iseiseisva toimetuleku võime ning muutunud sõltuvaks teiste hoolekandest. Küsimusele, kas eneseteadvuse kaotanud, meele ja tahteta inimkeha on veel inimene, mida tuleb igal juhul elus hoida, ei taha keegi vastata!

Surmaabi küsimus

Maailmavaateline aspekt

Suhtumine surma ja sellest tulenevasse on mõjutatud inimese maailmavaatest ja isiklikest ambitsioonidest. Seejuures usuvad:

  • materialistid, et inimese mina-teadvus sünnib tühjusest ja kaob sinnasamusesse peale tema surma. Sellest järeldub, et elu on väärtus iseeneses ning sellest tuleb kinni hoida, sõltumata hinnast.
  • vaimuinimesed, et peale füüsilise keha suremist jätkub elu mujal, kuid see elu on mõjutatud tegudest, mida inimene oma maise elu jooksul tegi. Kõik religioonid rõhutavad heategude olulisust.

Seega materialistid mõistavad enesetapu hukka ja teevad kõik, mis võimalik, et selle toimumist takistada. Me hoolime lemmikloomadest, halastades neile mürgisüstiga, kuid nõuame, et inimene peab lõpuni kannatama oma valudest ja/või olelema väärikust hävitavas, abitus seisundis.

Vaimumaailma tunnustajate jaoks tähendab surm vaid üleminekut ühest eluvormist teise ning vabanemisena mateeria ahelatest. Humaansem on sooritada enesetapp, kui olla aastateks elusalt maetud oma kehasse. Parem surra kui vegeteerida vanadekodus või hospiitsis.

Statistiline aspekt

Riike võrreldakse ja nende arengut kujundavaid otsuseid langetatakse statistiliste näitajate alusel. Kesksel kohal on seejuures rahvastiku andmed.

Eesti ühiskond on vananeb kiiresti. 2023 aastal oli pensionäride suhe tööealistesse (15-64) elanikkonda 1:2-le ja see kasvab. EL’s kasvas 10 aastaga (2013-2023) elanikkonna keskmine eluiga 2,3, Eestis 1,3 ja Portugalis 4,4 aastat. Kuid Eesti rahvastikupüramiid näitab, et ka meil kiireneb elanikkonna vananemine ja järgmisel 30-l aastal võib pensionile minejate arv ületada tööle tulijate arvu igal aastal kuni 4000 inimese võrra. 2022. aastal lahkus tööturult kogu EL’s 7 miljonit (Sic!) inimest enam, kui tuli tööle ja see puudjääk kasvab iga aastaga.

Juriidiline aspekt

Juriidiliselt vastanduvad enesetapu küsimuses üksikisiku põhiõigused ja riigis valitsusvõimu kandjate vastutus oma elanike turvalisuse eest.

Hõimuühiskondades sätestas inimeste vahelisi suhteid tavaõigus, mis kujundas inimestevahelisi suhteid ning toimapandud kuriteo hüvitamise viisi, sest oluline oli kooselu jätkusuutlikkuse kindlustamine. Riigita hõimuühiskondades oli ja on inimene olemuslikult vaba ning enesega mitte toime tulevate vanurite enesetapp või halastussurm oli loomulik asi. Sõdalashõimude hulgas peeti aga surma lahinguväljal lausa austusväärseks viisiks elust lahkumisel.

Riik võtab inimeselt enesemääramise õiguse

Olukord muutus õigusriigi sünniga, s.t alates ajast mil kogukonnad organiseerusid riigiks ja hakkasid üles kirjutama seda, mis on „õige“ ja mis „ei ole õige“. Kui inimene tahtis saada osa riigi poolt pakutavatest hüvedest, siis pidi ta tunnustama selle reegleid ja alistuma nendele. Õigusriigi suhtumine enesetappu lähtub selle „õiguse“ allikast.

Kui õiguse allikaks on valitsusvõimu kandja tahe, nagu see on õiguspositivismi kontseptsioonis (vt: Riik > Õigusriik), siis on suhtumine enesetappu reeglina negatiivne ning sellele õhutajaid või abistajaid karistatakse, kuna see paneb kahtluse alla valitsusvõimu kandja võimed ja kahjustab tema suutlikkust saavutada oma eesmärke.

Jumalaõiguse puhul on asi keerukam, kuna olemuslikult on selle õiguse allikaks südametunnistus (õigusmeel) ja eesmärgiks hinge päästmine.  Kui Justianuse Bütsantsi kristlik koodeks ei pidanud enesetappu patuks, siis hiljem on kõik seaduseusud (judaism, kristlus, islam) asetunud seisukohale, et enesetapp on surmapatt. Seda põhjendatakse arusaamaga, et elu on Jumala kingitus ning  sellest loobumine tähendab põrgutee valimist. 2019. aastal tegid kolme monoteistliku usundi esindajad esildise, milles nad mõistsid hukka inimesele surmabi pakkumise.

Samas pidas kanooniline õigus teisitimõtlejate piinamist ja tapmist (s.h tuleriidal) täiesti lubatavaks tegevuseks. Erandina ei lubatud tappa vaid hullunud süüdimõistetut – sellisel juhul tuli ta esmalt terveks ravida, misjärel pidi tal olema võimalus oma tegu kahetseda ja armulaud vastu võtta … mille järel oli tema hukkamine lubatud. Ka islam nõuab truudusetute naiste hukkamist ning kutsub üles võitlusele uskmatute vastu. Üha verisem võitlus juutide ja moslemite vahel ei anna alust arusaamale, et nende Jumal väärtustab inimelu! Ilmselt ongi kõige enam tapetud inimesi „õigeusu“ religioosse lipu all peetud võitlustes.

Eesti riigi poolt 1991. a omaks võetud Kodaniku- ja poliitiliste õiguste rahvusvahelise pakti (ICCPR, International Covenant on Civil and Political Rights) art. 6, lg 1 kaitseb õigust elule, mida tõlgendatakse kui riigi kohustust kaitsta elu mistahes meelevaldse teo eest, mis võib selle lõpetada.

Euroopa Nõukogu 1999. aasta soovituse 1418. (Surmavalt haigete ja surevate inimeste inimõiguste ja väärikuse kaitse kohta) lõige 9 punk c märgib:

Seetõttu soovitab assamblee ministrite komiteel julgustada Euroopa Nõukogu liikmesriike austama ja kaitsma surmavalt haigete või surevate inimeste väärikust kõigis aspektides:

  1. jättes jõusse surmahaigetelt või surevatelt inimestelt tahtliku elu võtmise keelu;
  2. tunnistades, et liikmesriigid tagavad õiguse elule, eelkõige parandamatult haige või sureva inimese puhul, kooskõlas Euroopa inimõiguste konventsiooni artikliga 2, mis sätestab, et „kellegi ei võeta tema elu tahtlikult;
  3. tunnistades, et ravimatult haige või sureva inimese soov surra ei kujuta endast kunagi seaduslikku nõuet surra teise isiku käe läbi;
  4. tunnistades, et ravimatult haige või sureva inimese soov surra ei saa iseenesest olla õiguslik õigustus surma esilekutsumiseks mõeldud toimingute läbiviimiseks.

Sellest järeldus, et riigil ei ole kohustust tunnustada parandamatult haige soovi surra.

Euroopa Inimõiguste Kohus (EIK) on üldjoones järginud EN soovitusi (juhtumid aastatel 2000-2015), kuid vältinud subsidiaarsusprintsiibi (sekkumist liikmesriikide suveräänsesse õigusesse) rikkumist, jättes neile õiguse kujundada ise oma suhtumist surmabi küsimusse.

ÜRO Inimõiguste komitee ei tunnusta õigust surra, kuid samas ei pea ka seda Kodaniku- ja poliitiliste õiguste rahvusvahelise paktiga vastuolus olevaks. Kui oma 2009. aasta raportis avaldati muret Šveitsi õigusliku suhtumise pärast abistatud suitsiidi, sõltumatu ja kohtuliku järelevalve puudumise pärast ning nõuti meetmete rakendamist selle kuritarvituste piiramiseks, siis oma 2017. aasta aruandes seda teemat enam ei tõstatud. Tähelepanuväärne on ka see, et kui komitee avaldas oma raportis muret Hollandis 2002. aastal jõustunud eutanaasiaseaduse pärast, siis Belgia analoogset ja palju kaugeleulatuvamat seadust pole kunagi kommenteeritud.

EV Põhiseaduse § 16 sätestab igaühe õiguse elule. EV PS Kommenteeritud väljaanne märgib, et Euroopa Inimõiguste Kohtu otsuste järgi on riigil õigus sekkuda, kui inimene on kuulutatud vaimuhaigeks ja tema teod ohustavad elu – s.t ta soovib vabaneda materiaalsest kehast. Sellisel juhul peab riik kaitsma inimest tema enda eest. Seega kui inimene on sõjaväeteenistuses, ta on pöördunud abi saamiseks arstide poole või ta on mõistetud kuriteo eest vanglasse, s.t ta on riigi vastutusalas, siis peavad ametnikud takistama hoolekande all oleva inimese enesetappu, s.h tema tahte vastaselt.

Riik tunnustab inimese enesemääramise õigust

Kui õiguse allikaks on moraalne mõistus, nagu see on loomuõiguse (vt: Riik > Õigusriik) kontseptsioonis, mis välistab ühe inimese õiguse sekkuda teise inimese isiklikku ellu, siis on vanuri suitsiid ja ka see, kas ta kasutab selleks kellegi abi, üksnes tema enda asi.

Riigid, mis sündisid rahva vabadusvõitlusest (Šveits, Holland, Eesti jts) ning mille õiguskord lähtub loomuõigusest, tunnustavad reeglina üksikisiku enesemääramise õigust ja ei piira üksikisiku otsustusvabadust, kui see on seotud vaid tema enda või temale kuuluva varaga.

Juriidiliselt on kõige sügavamalt käsitlenud abistatud suitsiidi teemat Saksa Föderaalne Konstitutsioonikohtus 2020. aastal. Selle protsessi käigus tühistati suitsiidi abistamist keelav kriminaalseaduse paragrahv ja esitati järgmised mõtted:

  • Õigus elada, ei tähenda kohustust elada;
  • Inimese isiksuse seisukohalt on elu lõpetamise otsus tema eksistentsi jaoks kõige olulisem selline.
  • Isikliku vastutuse alusel tehtud otsus enda elu lõpetada ei vaja selgitusi ega põhjendusi.
  • Enesemääramisõigus keelab meditsiinilise näidustuse otsimise suitsiidi teema käsitlemisel.

Eesti õigusriigi kontseptuaalseks aluseks on õiguspositivism, s.t suveräänse valitsusvõimu kandja sätestab, mis on „õige“ ja kohtu rolliks on hinnata kodanike tegude õiguspärasust.

EV Põhiseaduse § 16. sätestab õiguse elule, kuid see ei tähenda kohustust elada. Eesti seadustes ei ole enesetappu keelavat ja seda karistavat paragrahvi, samuti puudub seadustes säte, mis keelaks suitsiidi abistamise. Seega, kuniks inimest pole tunnistatud süüdimatuks ja ta pole pöördunud arsti poole ega sattunud riigi hoolekande alla (haiglas, vanglas) või ei asu riigi vastutusalas (sõjaväes), on tal õigus ise otsustada mida ta iseendaga teeb – s.t inimese keha on tema hinge omand.

Meditsiiniline aspekt

21. sajandi kasvavaks probleemiks on vanurite arvu kiire kasv heaoluühiskondades. Mida vanemaks inimene saab, seda enam hakkavad teda kimbutama haigused ja seda enam vajab ta arstiabi. Samal ajal suudab tänapäeva meditsiin oma tehnoloogiliste lahendustega hoida inimkeha elavana ka olukorras, milles tema organid on juba lõpetanud töö.

Olukord muutub kriitiliseks siis, kui inimese füüsiline keha hakkab sõna otseses mõttes lagunema, tema vaimne võimekus kaduma ning lõpuks ei tea ta isegi seda, kes või mis ta on. Selles olukorras tekib vastuolu

  • arstivande andnud inimesel, kes lubas hoida elu iga hinna eest ja
  • humanismistliku maailmavaate vahel, mis kohustab tegema teisele head.

Ehk arst on valiku ees, kas hoida inimest elus vastu tema enda tahet ja teades, et oma tegevusega ta pikendab või koguni suurendab elulõpu piinasid või teha midagi, mis aitaks tal lahkuda sellest elust väärikalt.

Põhimõtteliselt saab iga inimene igal ajahetkel oma elutee lõpetada ise ning selleks on valida piiramatu valik vahendeid ja meetmeid. Keegi ei suuda takistada inimest, kui ta otsustab enda tappa kasutades selleks mõnda liikuvat sõiduvahendit või lihtsalt kõrgemat kohta. Enesetapuks on kasutatud nööri, gaasi(pliiti), vett (vann, veekogud jms) ja tuld.

Riikides, kus abistatud suitsiid (ilma arsti osaluseta) on lubatud, kasutatakse selleks reeglina mürkaineid tablettide, kapslite või vesilahuste vormis. Mõnedes riikides saab selle arsti retseptiga, teistes väljastavad selle elu lõpetamise abi pakkuvad organisatsioonid isikutele, kes nende juures vastavat teenust tarbivad. Vältimatu tingimus on seejuures, et igasugune kõrvaline abi aine manustamisel on keelatud. Mürkainete miinuspooleks on, et selle mõjuaeg varieerub sõltuvalt ainest ja selle tarbimise järele pole enam tagasiteed. Kuna mürkaine neelamisel on alati oht, et inimene võib selle välja oksendada, siis antakse talle esmalt ravimit, mis takistab seda. Rotterdami Ülikooli poolt aastal 2000. läbiviidud uuringus ilmnes, et kuni 16% juhtudel ilmnes tagasilööke, mille tõttu manustatud mürk ei lõpetanudki elutegevust.

Eutanaasia (mis toimub med-töötaja osalusel) puhul kasutatakse reeglina barbituraatide gruppi kuuluvaid uinuteid ning peale uinumist süstitakse kas sedasama ainet, mis lõdvestab lihaseid niivõrd, et organismi ainevahetus (hapnikuga varustatus) lõpeb ning vereringluse kadumise tõttu lõpeb kogu organismi elutegevus.

Elu väärikaks lõpetamiseks saab kasutada intertgaase (lämmastik ja heelium), mis ei mõjuta organismi mitte kuidagi, kuid kui kasutatakse piisavalt head maski või kapslit (millesse pugeda) ja lõpeb hapniku juurdevool, siis kaotab inimene teadvuse viie minuti jooksul ning organismi elutegevus lõpeb kümne minuti jooksul. Gaasimaski kasutamisel saab inimene protsessi katkestada enne teadvuse kaotamist, kui tal selleks soov tekib ning reeglina ei kahjusta see protsess organismi kuidagi. Hapnikupuudusest tekkinud teadvusekaotuse järel tagasiteed enam ei ole.

Valdavas osas on unerohtude ja kaaliumi kasutamine enesetapu vahendina ebaõnnestunud, kuna organismis tekib vastureaktsioon ja inimene oksendab selle välja või siis pole mürkaine kogus piisav. Küll aga saab enesetapuks kasutada erinevaid narkootikume, kui seda on piisavalt suures koguses.

Majanduslik aspekt

Statistika-ameti andmete järgi kasvab pensionäride osakaal elanikkonnas jätkuvalt ning koos sellega ka sotsiaalvaldkonna (pensionid, meditsiin, hoolekanne) kuludest tekkiv surve nii riigieelarvele kui ka üksikisikutele, eriti aga järeltulevatele põlvkondadele, kes peavad üha kasvat vanurite hulka ülal pidama ja nende toimetuleku kulud katma.

Järgnevalt diagramm, mis kirjeldab tööealise elanikkonna osa muutust OECD riikides. Eestile ennustatakse siin 45% vähenemist 40 aasta jooksul.

Alljärgnevast diagrammist ilmneb (EMTA andmed), et 2022. aastal teenis püsivalt (töö)tulu vaid 34% (Sic!) elanikkonnast – see suurus kattub juba praegu pensionäride osakaaluga. Neile lisandus veel 17% kes said vaid ajutist tulu ja maksid sellelt makse. Kui sellele lisada perspektiivi, et pensionäride osakaal kasvab tulevikus jätkuvalt ning nende suhe tööealistega kasvab 1:1-le ja püsivalt töötava elanikkonna suhtes koguni 2:1-le, siis jääb üle vaid mõistada, kuidas Eesti riigieelarve saab sellest olukorrast välja tulla?

Nagu näitab ülalolev diagramm, läks Eesti 2023. aasta valitsuseelarve kuludest 58% (Sic!) Sotsiaalministeerimi kulude katteks. Siinkohal esitan heale lugejale küsimuse: kui palju on võimalik selle valdkonna kulusid veel suurendada? Ja kust leitakse selleks kate?

Kui siia lisada veel pensionäride vaesusse langemise risk, mis ühelt poolt johtub pensionide väiksusest ja teiselt poolt elukallidusest, siis on pilt veelgi halvem. Kui vaadata allolevat diagrammi, siis ilmneb, et Eesti pensionäridel on suurim risk EL liikmesriikide hulgast langeda vaesusse.

Kui võrrelda Eesti pensione, mis on keskmiselt 700 eurot (vahemikus 400-1900 eurot) Eesti vanadekodude hindadega: 1500-2600 kuus (50-90 eurot päevas) ja arvestada et aastas kulub selleks 18 – 33 000 eurot, siis on pilt õrnalt öeldes nutune. Tõsi, võrreldes EL riikide vanadekodude hindadega, jäävad need Hispaania ja Itaalia tasemele. Kuid kas ka teenindus?

Surmaabi teistes riikides

Riigid, millistes abistatud suitsiid on lubatud

Šveits

Šveitsi surmaabi lähtub põhimõttest austada üksikisiku isiklikku autonoomiat ja tunnustada igaühe enesemääramise õigust. Samas on kriminaliseeritud eutanaasia, kuigi seda on Parlamendi poolt korduvalt üritatud legaliseerida.

Šveiti Föderaalnõukogu sätestas 1918. aastal karistsusseadustikus põhimõtte, mitte karistada enesetapule õhutamise või sellele kaasaaitamise eest, kui tegu on “inspireeritud altruistlikest motiividest”. 1942. aastal täpsustati artiklit 115, et karistatakse vaid isikuid „kelle omaksupüüdlikkus on tõendatav“. Järelevalve aluseks on Šveitsi Meditsiiniteaduste Akadeemia (ASSM) poolt välja antud ja korrapäraselt läbivaadatud meditsiini-eetika direktiiv.

Šveitsis puudub nõue, et enesetappu abistav isik peab olema arst ja enesetappu sooviva isiku süüdivust tuleks eelnevalt hinnata. ASSM andis 2022. aastal küll soovituse, et „asjaomane isik peab lihtsalt tõendama talumatuid kannatusi ja arstid peavad oma veendumuse kinnitamiseks pidama kahenädalase vahega vähemalt kaks vastuvõttu.“ Samas tunnistati, et „Kuna pole võimalik objektiivselt kindlaks teha, kas soovija kannatused on talumatud või mitte, ei ole mõistlik paluda arstil sellist avaldust teha.“

See on pannud aluse mittetulunduslike abistatud enesetappu pakkuvate organisatsioonidele: Dignitas, Exit, Lifecircle, Pegasos ja ExInternational. Exit pakub oma teenust vaid Šveitsi kodanikele, ülejäänud kõigile soovijatele. Protseduur toimub enamasti eraomanduses olevates ruumides, kuid viimastel aastatel on hakatud seda võimaldama ka hooldekodudes ja hospiitsides. Teenus hõlmab veel suhtlust politseiga, tuhastamist ja matmist ning maksab 7000 – 11 000 eurot. Arstid osalevad protsessis vaid siis, kui seda osutatakse haiglas. Kantonites, nagu Vaudi (2012), Neuchâteli (2014), Genfi (2018) ja Valais’i (2022) pole hooldekodudel ja haiglatel õigust keelduda abistatud suitsiidi teenuse osutamisest.

Šveitsis kasutatakse enesetapuks kõige sagedamini naatriumpentotaali.

Šveitsis on võimalik surmabi eesmärgil kasutada ka Sarco kapslit, mille leiutas Philip Nitschke 2017. aastal. See ühekordselt kasutatav kapsel kujundatakse tellija soove (aknaga või ilma, keskkonnasõbralik lagunev materjal jms) arvestades ja tema mõõtude järgi, 3D-prinditakse ja saadetakse tellijale koju. Kapsli käivitamiseks peab inimene vastama ettevõtte kodulehel olevale küsimustikule ja kui tulemus on positiivne, siis saab kapslit kasutada 24. tunni jooksul. Enesetapuks peab inimene ronima kapslisse, sulgema selle ja vajutama nupule, mille järel kapsel täitub lämmastikuga (see välistab paanikareaktsiooni tekke). Inimene kaotab teadvuse hapnikupuuduse tõttu mõne minuti jooksul ning sellele järgneb kogu organismi tegevuse lõppemine. Kapslis on nupp „Stopp“, millele vajutamisel kaas avaneb ja surmaabi protsess katkeb. Surnu saab matta koos kapsliga. Kapsel maksab u 20 000 eurot.

2021. aastal kasutas Šveitsis abistatud suitsiidi teenust 1391 inimest, kusjuures 47% nendest oli tulnud Saksamaalt.

Uruguai

Selle riigi kriminaalkoodeksis sätestati juba 1934. aastal, et kohtunikud võivad jätta arutlusele võtmata „auväärse inimese sooritatud ja kaastundest motiveeritud mõrva juhul, kui see pandi toime ohvri korduval palvel“.

Benelux: Holland, Belgia, Luxemburg

Hollandi mudel sündis arsti ja patsiendi suhetest 1990-ndatel aastatel ning selle õiguslik alus formeerus koostöös kohtusüsteemiga, mille tulem sätestati eutanaasiaseadusega alles 2002. aastal. Aktiivset eutanaasiat on lubatud osutada alates vanusest 12. eluaastat, s.h ka vaimsete probleemidega isikutele. 2022. aastal kasutas seda õigust pea 9000 inimest.

Belgia järgis kohe naabri eeskuju ja seadustas eutanaasia ilma kohtupraktikata ja arstide organisatsiooni toetuseta. Eutanaasiat võimaldatakse ka lastele vanuses alates 12 eluaastat, kellel on surmav haigus ja kes seda ise soovivad. Eutanaasiat võimaldatakse isikutele, kelle haigus pole ravitav ja seisund tekitab püsivalt valusid, mida pole võimalik kergendada. Eutanaasiataotlust peab hindama psühhiaater või psühholoog ning selle peab teostama arst. Surmaabi lubamine põhjustas konflikti Vatikaniga ning kuna arstid ei saanud seaduse sunni tõttu teenuse osutamiset keelduda, siis katkestas paavst nende haldusalas olnud haiglate koostöö kirikuga.

2021. aastal kasutas seda teenus Belgias üle 3200 inimese. Kuna Euroopa Tervisekindlustusega inimestele on see teenus tasuta, siis hakkasid seda võimalust kasutama inimesed kogu Euroopast. 2019. aastast peale on see mitteresidentidele tasuline teenus hinnaga u 5000 eurot.

Luxemburgis legaliseeriti abistatud suitsiid 2009. aastal. See põhjustas konflikti suurvürst Henry’ga, kes keeldus seaduseelnõule allkirja andmast, kuid Jean-Claude Junckeri juhitud valitsus korraldas põhiseadusemuudatuse, mille tulemina jäi suurvürst vetoõigusest lihtsalt ilma ja seadus kehtestus.

Ameerika Ühendriigid

Abistatud suitsiid on lubatud järgmisest osariikides (sulgudes legaliseerimise aasta): Oregon (1997), Washington (2008), Vermont (2013), California (2016), Colorado (2016), District of Columbia (2017), Hawaii (2019), New Jersy (2019) ja New Mexico (2021). Kui enamikes osariikides legaliseeriti abistatud suitsiid tavapärasel seadusandlikul teel, siis Washingtoni ja Colorado osariikides toimus see otsedemokraatia vormis, s.t kodanikualgatuse ja rahvahääletuse kaudu. Montanas ei ole abistatud suitsiidi pakkumine kriminaalne, kuid seda pole ka õiguslikult seadustatud.

Abistatud suitsiidi teenust pakutakse vaid residentidele, erandiks Oregon ja Vermont. Eutanaasiat pole legaliseeritud üheski USA osariigis.

Abistatud suitsiidi saamise eelduseks on, et isik on süüdiv, vanem kui 18. eluaastat ja tema eeldatavat eluiga on jäänud vähem kui 6 kuud. Oregonis, kui kõige kauem surmaabi praktiseerinud osariigis, pole ilmnenud ühtegi meetme kuritarvitust.

Kanada

Kanadas dekriminaliseeriti ja legaliseeriti surmaabi 2016. aastal nn MAID seadusega (Medical Assistance in Dying). See toimus Ülemkohtu otsuse järele (Carter vs Canada), mis nõudis õiguskorra vastavusse viimist Õiguste ja Vabaduste Harta põhimõtetega. Kaudselt mõjutas seda otsust ka pärismaalaste tavakultuuri traditsioonid, mida ei saanud keelata.

 Kanadalastest on vaid 30% elanikest ligipääs kvaliteetsele haiglaravile ning hospiitsi pallatiivravile. Selle põhjust tuleb otsida faktist, et Kanada rahvastikutihedus on 4 inimes/km2 kohta (Eestis vastavalt 30 inimest). Surmaabi teenuse saamise õigus on kõigil Kanada elanikel. Teenust võimaldatakse inimestele, kelle elutee on vanaduse tõttu ammendunud või haiguse tõttu lõppemas ning surmaeg ennustav.

2022. aastal märkis surmabi taotluse esitanud isikutest selle põhjuseks: mõtteka tegevusega tegelemise võime kaotus (86%), raskused igapäevase eluga toimetulekul (82%) ja suutmatus kontrollida valusid (59%). Haigustena on enim märgitud vähki (63%), südame-veresoonkonna haigused (19%),hingamisteede haigused 13%), neuroloogilised seisundid (13%) ja muud haigused (15%).

Eutanaasia teenust kasutas 2022. aastal üle 13 000 inimese, selle legaliseerimisest (2016) on seda kasutanud kokku pea 45 000 inimest. Protseduuri viivad läbi arstid (95%) või õed (5%). Valdavalt pakutakse surmaabi eravaldustes (44%), kuid seda on osutatud ka haiglates (30%), pallatiivravi asutustes (20%), hooldekodudes jms kohtades, s.h ka ambulatoorsetes asutustes. Osa teenust taotlenud isikutest suri teenust saamata, kuna taotluse esitamise ja selle osutamise vahele peab jääma 90 päeva.

Kolumbia

Selles Lõuna-Ameerika riigis põhjustas Põhiseaduskohtu 1997. aasta langetatud otsus, lubada eutanaasiat, suure konflikti valitsusvõimu ja katoliikliku kirkuga. See lahenes alles 2018. aastal, mil Tervishoiuministeerium lõpuks kohtuotsust tunnustas ja eutanaasia legaliseeris.

Austraalia

Austraalia osariikides (v.a Põhja- ja Pealinna territooriumitel) on surmaabi legaliseeritud. Teenust osutatakse vaid osariigi residentidele, kasutatava toimeaine peab teenuse soovija ise manustama arsti juuresolekul, kuid kui ta sellega ise hakkama ei saa, siis Victoria, Queenslandi ja Lõuna-Austraalia osariikides võib arst teda abistada.

Abistatud suitsiid legaliseeriti Viktoria osariigis 2019, Lääne-Austraalia osariigis 2021, Tasmaanias 2022, Lõuna-Austraalia, Queenslandi ja Uus-Lõuna-Wales’i osariikides 2023. aastal. Seda teenust on kasutanud (seisuga 05.2023) Victorias 306, Tasmaanias 24 ja Queenslandis 245 inimest.

Uus-Meremaa

Uus-Meremaal korraldati 2021. aastal eutanaasia legaliseerimiseks rahvahääletus, millel osalejatest 65% avaldas toetust sellele ettepanekule. Selle aluseks olnud „Elu lõpetamise valiku seadus“ võeti vastu juba 2019. aastal.

Surmabi võib pakkuda inimesele, kellel on jäänud elada veel vähem kui 6 kuud, vastava hinnagu peab andma vähemalt kaks arsti. Teenust osutatakse vaid riigi residentidele ning protsessi viivad läbi arstid, barbituraati kasutades. Seisuga 04.2023. kasutas seda teenust 328 inimest, neist 22 manustasid aine ise ja 306 kasutas meditsiinitöötaja abi.

Austria

Austrias legaliseeriti eutanaasia 2022. aastal. Loa saamiseks tuleb taotleda kahelt arstilt hinnagut, kusjuures üks neist peab olema pallatiivse meditsiini ekspert. Pärast seda tuleb veel oodata 12. nädalat, mis on vajalik taotletava meetme üle järele mõtlemise ajaks. Teenust ei tohi pakkuda alaealistele ja vaimse tervisehäirega inimestele.

Kuuba

Kuubas legaliseeriti eutanaasia 2023. aastal. Seadusega sätestati, et „Inimeste õigus väärikale surmale on austatud elu lõpu otsustes, mis võivad hõlmata ravipingutuste peatamist, s.h jätkuv või palliatiivne ravi ning õigust saada elu lõpetavaid seaduslikke protseduure.”

Saksamaa

Saksamaal pole kunagi olnud seaduse sätet, mis ütleks midagi suitsiidi ja eutanaasia kohta. Kuid 2015. aastal kehtestus seadusesäte, millega muudeti suitsiidi abistamine või sellele õhutamine ning eutanaasia kriminaalkuriteoks. 2020. aasta tühistati see seaduse säte Föderaalkohtu otsusega.

Soome

Soomes ja paljudes teistest riikides puudub seaduslik alus, mis lubaks või keelaks abistatud suitsiidi osutamist, kuid vastavatele juhtudele vaadatakse „läbi sõrmede“.

Jaapan

Jaapani õiguskord kriminaliseerib enesetapu abistamise, kuid ei ütle midagi eutanaasia kohta. Samas on kahe kohaliku tasandi kohtuotsusega selgitatud, millistel tingimustel on aktiivne ja passiivne eutanaasia lubatud.

Euroopa õigus ja Euroopa Kohus

Euroopa Liidu Toimimise Lepingu (ELTL) art. 56. sätestab kodanike vabaduse reisida teise EL liikmesriiki teenuste saamiseks. Art 57. sätestab kohustuse maksta tasu osutatud teenuse eest. Ehkki surmaabi puhul ei ole eesmärk kasumi teenimine, on kulude katmise tasu piisav, et kvalifitseerida see teenustena artikli 56 tähenduses. (October 2012, OJ C 326/47)

Kuna Euroopa Kohtu praktika näeb ette, et ELi nelja põhivabadust tuleb tõlgendada Euroopa põhiõiguste valguses, siis EL kodaniku reisivabaduse piiramine liikmesriiki, kus abistatud suremine on seaduslik, oleks vastuolus ELTL artikliga 56 ja harta artikliga 7. Seega kui liikmesriik tahab piirata surmaabi osutamist omas riigis, siis ei saa ta samas takistada oma kodanikke reisimast teise liikmesriiki, kus vastavat teenust osutatakse.

Euroopa Inimõiguste Kohus

Euroopa Inimõiguste kohus (EIK) on leidnud, et Euroopa inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsiooni artikli 8 järgi, mis käsitleb eraelu kaitset, on inimesel õigus otsustada, millal ja millisel viisil ta oma elu lõpetab. Seda tingimusel, et inimene saab otsuse teha omal vabal tahtel. (Pretty Case; Haas Case)

EIK hinnangul on tegemist küsimusega, mille puhul on riikidel avar otsustusruum. Kuna Euroopa riikide vahel puudub konsensus abistatud enesetapu ja eutanaasia lubamise või keelamise osas, peavad iga riigi instantsid ise hindama seda, millistel juhtudel pidada abistatud surmaabi lubatavaks ja millistel juhtudel mitte.

Raportid surmaabi teemal:

Artiklid surmaabi teemal:

Aastast 2024

Aastast 2023

Aastast 2022

Aastast 2021

Aastast 2020

Aastast 2019

Aastast 2018

Aastast 2017

Aastast 2000