Õigus surra

Enesemääramise õigus

MTÜ Kodanik esindab maailmavaadet, mille järgi igal inimesel on võõrandamatu enesemääramise õigus ja vabadus ise otsustada, kuidas ta elab ja mida ta teeb oma varaga. See õigus hõlmab ka inimese keha, s.t tema kõige olulisemat vara.

Kuid koos vabadusega kaasneb ka vastutus, s.t kodanik peab ise langetama oma otsused ja teostama need või kannatama seda mida elu talle pakub, kui ta ei suuda või ei julge ise otsustada.

Kui kodanik tunneb, et tema keha või vaimu võimed on ammendumas ja tulevikus terendavad vaid kannatused ning ta ei soovi olla koormaks iseenesele ja teistele, siis on tal võõrandamatu õigus lõpetada oma elutee selles maailmas ja lahkuda. See, kas VABARIIK ja tema inimesed on vabad, ilmneb kõige selgemalt inimese õiguses ise otsustada, millel ja kuidas ta lahkub oma elust. Kuna aga enamik katseid ise lõpetada oma elu ebaõnnestuvad või kaasnevad sellega suured kannatused, siis on humaanne pakkuda suitsiidi teha soovijale abi nii teda nõustades, kui ka vajaduse korral abivahendeid pakkudes.

Suitsiid ehk vabasurm ehk enesetapp tähendab, et inimene teeb tahtlikult midagi, mis lõpetab tema elu. Põhimõtteliselt saab iga inimene igal ajahetkel oma elutee lõpetada ise ning selleks on valida piiramatu valik vahendeid ja meetmeid. Keegi ei suuda takistada inimest, kui ta otsustab enda tappa kasutades selleks mõnda liikuvat sõiduvahendit või lihtsalt kõrgemat kohta. Enesetapuks on kasutatud nööri, gaasi(pliiti), vett (vann, veekogud jms), tulekahju, alkoholi, külmumist jne. Enamik enesetapu viise on siiski raskesti realiseeritavad, sest kuigi hing tahab lahkuda, siis keha tahab jätkata elu ning võitleb selle eest viimase võimaluseni, nurjates sellega tegevuse niipea kui hinge kontroll keha üle kaob. Sõiduki kasutamine või kusagilt alla hüppamine tekitavad taas korvamatut kahju teistele inimestele ja on seetõttu ühiskondlikult ohtlikud.

Valdavas osas on unerohtude ja kaaliumi kasutamine enesetapu vahendina ebaõnnestunud, kuna organismis tekib vastureaktsioon ja inimene oksendab selle välja või siis pole mürkaine kogus piisav. Küll aga saab enesetapuks kasutada edukalt erinevaid narkootikume, kui seda on piisavalt suures koguses.

Kui suitsiidi teeb noor inimene, kelle elutee on alles alguses või kelle eneseteostuse potentsiaal on realiseerimata, siis tekib sellest korvamatu kahju nii temale enesele kui ka ühiskonnale ning seda tuleks igati vältida. Kui suitsiidi teeb inimene,

kes on oma elutee läbinud, kelle eneseteostuseks vajalikud vaimsed ja/või kehalised võimed on ammendunud ning järele on jäänud vaid kannatused,
kellel arengupuude tõttu pole isiksusliku eneseteostuse võimalust ja ei suuda seetõttu ka enesega toime tulla ning on koormaks nii enesele kui ka teistele,
kes on asunud kuritegelikule teele ning ei suuda või ei soovi (näiteks taastava õigluse meetmeid rakendades) oma eluviisi korrigeerida;
kes ei suuda valitsevas, ebaõiglases majanduskeskkonnas enesega toime tulla ja ühiskond ei suuda või ei taha teada sellisena lihtsalt ülal pidada,

… siis ei peaks keegi tema soovi minna vabasurma hukka mõistma ja selle teostust takistama.

Kui inimene ise otsustab, selgitab oma otsust lähendastele, vormistab oma testamendi ning jätab hüvasti kõigi talle oluliste inimestega, lahendades enne seda konfliktid, mis on jäänud painama hinge. Peale seda ei saa ükski ametnik panna kahtluse alla tema mõistuse selgust ja otsuse kindlust ning nõuda, et suitsiidi protsess tuleb sätestada seaduse tasemel ning kehtestatud õiguskorra rikkujaid karistada.

Kui suitsiid õnnestub, siis ei saa teda enam kuidagi karistada, v.a keskaja tavad häbistada laipa või keelata selle matmine pühasse mulda. Kui see aga ebaõnnestub, siis tähendaks karistus vaid kannatuste suurendamist … mis ei saa olla vabadusi tunnustava ühiskonna eesmärgiks!

Abistatud suitsiid tähendab, et elust lahkuda soovivale inimesele pakutakse humaanset võimalust tema soovi realiseerimiseks. Seda saab teha nii mürgiseid aineid alla neelates või sisse süstides või siis kasutades puhast gaasi, mis iseenesest ei ole mürgine, kuid tekitab hapnikupuuduse ja seeläbi lõpetab elutegevuse lõppemise kehas. Kui ka sellel puhul peab inimene ületama oma keha vastupanu ning ise võtma sisse mürki või kasutama gaasiseadet nii, et soovitud eesmärk saabuks. Gaasiseadme kasutamine on seetõttu eriti raske, sest alustatud protsessi on võimalik katkestada, gaasivoolu peatades.

Eutanaasia tähendab, et inimene tahab lõpetada oma elutee, kuid ei suuda ise seda soovi täide viia. Kui inimene tahab, et keegi teine teeks seda tema eest – s.t tapaks ta –, siis tuleb tõepoolest see protsess seadustada ja inimese tervemõistuslikkust hinnata spetsialistide poolt. Riigikogu peab seadusega sätestama nii selle, milliseid vahendeid on lubatud kasutada kui ka selle, kes on volitatud hindama inimese vaimset seisundit. Siinkohal tasub aga arvestada, et nende inimeste hulk, kes on valmis otsustama teise inimese „surmaküpsust“ ja tegelikult läbi viima eutanaasia protseduuri, võib olla piiratud ning nende kohustamine põhjustada konflikte.

* * *

Eesti riigivõimu esindavad ametnikud on esitanud süüdistuse ning Maakohus ja Ringkonnakohus on mõistnud MTÜ Kodaniku süüdi – kuigi sellise otsuse aluseks olev seadus puudub – selles, et ta nõustas ja laenutas vahendeid inimestele, kes tahtsid ise lõpetada oma elutee vanadusnõtruse või parandamatu haiguse tõttu.

Seega: Eestis on vaid ametnikul õigus otsustada, millal SINA võid lahkuda sellest elust!

Sellest järeldub, et Eesti riigis võimu teostavad ametnikud esindavad arusaama, et Eesti kodaniku keha on riigi omand ning kui ta tahab sellest vabaneda, siis loetakse ta automaatselt vaimuhaigeks ja tuleb allutada ravile. Järeldus: Eestis ametnikud on võtnud enesele õigused, mis on iseloomulikud totalitarismile. Totalitaarseks nimetatakse valitsuskorda (nagu see oli natsionaal-sotsialistlikul Saksamaal ja kommunistlikul Venemaal), milles ametniku sõna on seadus ning kehtestatud seadustega sekkutakse üksikisiku isiklikku ellu ja tema eraomandi kasutusse.

Surma teema

Materialistliku maailmavaate järgi on surm fataalne sündmus, kuna see on lõplik ja tagasipöördumatu lõpp inimese maisele eksistentsile. Kuna inimelu peetakse ainulaadseks ja kordumatuks, siis omistatakse sellele ülim väärtus ja tehakse kõike, et selle saabumist edasi lükata … hoolimata kannatustest, mida see põhjustab.

Vaimse maailmavaate järgi tähendab surm vaid üleminekut ühes maailmast ja kehastusest teise. Kuna isiksusele on vaba tahe ja meelevald, siis hõlmab see ka õigust ise otsustada, millal tema maine elutee lõpeb. Surmale järgneb puhkeperiood, mille käigus on isiksusel võimalus meelde tuletada ning hinnata oma maise elu saavutusi ja suhteid teiste isiksustega ning lisaks veel omandada uusi teadmisi, mis on vajalikud uues kehastumises.

Surmalähedane inimkogemus

Inimesed satuvad haiguste ja õnnetuste tõttu surmalähedasse olukorda, kuid tänu meditsiini uskumatule arengule ja arstide pingutustele suudetakse paljud tuua tagasi ellu. Enamik (ilmselt materialistliku meelelaadiga) inimesed ei mäleta selles perioodist midagi, kuid on ka neid, kes on kogenud ja ka jaganud oma kogemusi teistega nii omavahelistes vestlustes kui ka artiklites ja raamatutes.

Kui võtta need surmalähedased kehavälised kogemused kokku, siis jagunevad need järgmisteks alateemadeks:

Oma füüsilisest kehast väljumine ning enda keha ja selle ümber toimuva vaatlemine ülaltpoolt. Hõbedane niit, mis ühendab teda oma füüsilise kehaga.
Juuresolijate mõtete ja tunnete nägemine.
Igasuguse valu ja piina kadumine, ääretu rahu- ja heaolutunne valdab inimest, see võib üle kasvada piirituks õnnetundeks.
Ebaharilike häälte ja helide kuulmine, mis ei olnud hirmutavad.
Aja ja ruumi kadumise kogemus, vaatlusväli haarab kogu ümbrust, 360-kraadi ulatuses, ühtsustunne.
Teadvuse avardumine, mõtteselgus ja tajuvälja avardumine määral, mis hõlmas kosmilist ruumi, vastused küsimustele, mis painasid inimest tema eluajal, kahtluste kadumine. Vaimselt enamarenenumad kogevad, et nad mõistavad universumi alusprintsiipe ja on võimelised aru saama ka valdkondadest, milles neil maises elus polnud üldse mingeid teadmisi.
Liikumine pimedasse tunnelisse, paljude jaoks muutub see lehtriks, mille lõpus paistab hele valgus.
Jõudmine valgusse, heledalt valgustatud aasale, kus kohtutakse varem surnud lähedaste inimestega.
Jõudmine piirini, mille ületamise järel kaob tagasituleku võimalus.

Kuigi nad reeglina ei tahtnud tagasi tulla, meenutati neile täitmata ülesande või kohustuste täitmise kohustust ning soovitati siiski tungivalt tagasi pöörduda maisesse ellu. Pea kõik sellise kogemuse saanud inimesed kaotasid hirmu surma ees ning hakkasid hindama oma maist elu hoopis uuel viisil.

Oma kogemusi sellistest juhtumitest on jagatud paljudes raamatutes (loetelu nendest leiate sellelt lehelt: Link) ja videosalvestustes (vaata loetelu: Link).

MD, PhD. Sam Parnia on oma raamatus „Teadlik surmaseisund“ (2024, vt eriti II osa: Surma halli ala kogemus) on kõiki kaasaegse teadustöö meetodeid järgides uurinud, süstematiseerinud ja esitanud põhjaliku kokkuvõtte eelnevas loetelus toodust. Väga hästi on selles raamatu 10. peatükis „Elu salvestuse taas läbi elamine“ selgitatud p. 9 viidatud protsessi. Tsiteerides sealt ühte lõiku:

Tagasivaate ajal tajutakse end olevat teiste inimeste nahas ja kogetakse sündmusi nende vaatepunktist reaalsel, aktiivel ja dünaamilisel viisil. See tähendab, et kogetakse täpselt samu emotsioone ja mõtteid, mida teised kogesid vastusena nende tegudele või kogetakse oma tegude tagajärgi doominoefektina. Näiteks, kui inimese pahatahtlikud sõnad alandavad teist inimest või nende eputamine viib selleni, et keegi teine tunneb end ebapiisavana, siis surmas elatakse üle neid samu emotsioone, mida teistes tekitati.

Kuna nii kogetakse uuesti oma elus korda saadetud tegude kõige väiksemaid üksikasju, võib vaid ette kuju-tada, milline on surmakogemus nendele, kes sooritavad meelega ja tahtlikult suuri kuritegusid teiste inimeste vastu, olgu see siis otseselt või kaudselt teiste kaudu.

Raamatu 11. peatükis võtab autor kokku selle, mida ta nimetas tagasivaateks elule:

Elu salvestuse läbi vaatamine, kus miski pole varjatud – kõik mõtted, kavatsused, teod, sisetunded ja neid on hoitud inimese teadvuses ning neil on tähtsus.
Kaastundliku, armastava ja “ideaalse” valgusolendi seltsis olemine.
Teadmiste hierarhia. Mõistetakse, et on olemas teadmiste ja tarkuse kõrgemad tasemed, mis on seotud kõrgemate tajuväljadega, et neid tõdemusi mõista.
Kõik hea ja halb, mis ma tegin, tegin ma endale. Mõistetakse, et teistele halva tegemine jõuab lõpuks inimese endani tagasi ja ka vastupidi.
Elusündmuste taas läbi elamine ja iga hetke taas kogemine. Täpsemalt suudavad inimesed ennast kõikides sündmustes uuesti kogeda alates kõige argisematest hetkedest kuni kõige äärmuslikemate hetkedeni.
Pean parem olema: ma polnud nii hea, kui ma arvasin. Inimesed hindavad oma tõelist väärtust inimestena, tuginedes eetika ja moraalsuse põhimõtetele. Nad mõistavad, et nende eesmärk elus oli end inimesena parandada.
Teiste nahas olemine. Inimesed vaatlevad oma elukogemusi mitmest erinevast vaatepunktist, kaasa arvatud nende inimeste vaatepunktist, keda nad mõjutasid.
Tegevuste ja tegevusetuse hindamine elus. Ei hinnata väid inimeste tegusid, vaid ka hetki, mil inimene oleks saanud teiste heaks midagi positiivset teha, aga ei teinud seda.
Doominoefekt: kuidas inimeste teod – head ja halvad – mõjutavad inimeste elusid ja millised on tagajärjed. Nagu üks inimene ütles, nad mõistavad, „kui suur mõju oli mu näiliselt tühistel tegudel suuremas plaanis”.
Teistsugune väärtuste süsteem. Avastatakse, et näiliselt tähtsusetud teod tavaelus, näiteks kellegi aitamine, on palju väärtuslikumad kui paljud muud asjad, mida inimesed (ja ühiskond) tähtsaks peavad.
Kõikide sündmuste ajend ja põhjus ning tagajärg. Inimesed mõistavad, et kõik, mis nende tavalises igapäevaelus juhtus, oli põhjusega. Täpsemalt saavad nad aru, et põhjuse ja tagajärje põhimõte, mis valitseb kõige üle ja on teaduse nurgakiviks, kehtib ka sündmustele nende elus.
Kõrgem üleüldine mõte elus. Nad soovivad, et nad oleksid elu jooksul mõistnud ja hinnanud oma kõrgemat mõtet, et nad oleksid saanud elada tähendusrikkamat elu ja oma saatust paremini kujundada. Nagu üks inimene ütles: „Ma nägin, et mina üksi vastutan oma saatuse eest“.

Nagu üks inimene ütles: „Ma nägin, et mina üksi vastutan oma saatuse eest“. Mõtlemapanev on seejuures märkus „Mõtted lugesid rohkem kui teod!“ Tagasiside võimsus kasvas seda enam, mida suuremat hulka inimesi ta oma eluajal mõjutas. Ning see muutus eriti valusaks siis, teistele põhjustati valu ja kannatusi teadlikult ja tahtlikult. Ja loomulikult toimis see ka vastupidi, positiivsete tegude mõju võimendus seda enam, mida suuremat hulka inimesi see puudutas.

Vaimuteadusliku üldselgituse leiab huviline Rudolf Steineri raamatust „Meditatsioon“.

Surmaks valmistumine

Nii surmalähedaste kogemuste kui ka vaimuteadlaste sõnumite sisu arvestades peaks iga inimene, kes tahab oma arenguteed jätkata uutes kehastustes valmistuma surmaks, arvestades eriti seda, mida Rudolf Steiner oma aastakümnete jooksul esitatud loengutes on rõhutanud ja mida ka hilisemad antroposoofid on kinnitanud.

Järgnevalt toome nendest välja kõige olulisemad tegurid, mida tasuks teada ja arvestada:

Mäletamine ja teadvustamine: Inimene, kes tahab kindlustada oma lõplikku arenguteed, peab mäletama enda poolt toimepandut ja teadvustama nende tegude mõju teistele inimestele. Eriti olulised on need juhtumid, mis tegid haiget või sünnitasid viha teises inimeses. Miks? Sest surma järel kogeb inimene ise seda omas olemuses. Ja mis veel hullem, see kõik pöördub tema vastu järgmises kehastuses.

Harjutus: Seetõttu on oluline, et inimene meenutaks igal õhtul oma päeva jooksul toime pandut tagasiliikuvas järjekorras ning annaks hinnangu toimepandule. Ja muidugi õpiks nendest, s.t püüab järgmistel päevad kurjusest innustatud tegusid vältida. Põhjalikuma selgituse leiab huviline Rudolf Steineri raamatust „Meditatsioon“.

Moraalsust põhimõte: tee teisele seda, mida tahad enesele osaks saavat. Inimesed, kes on oma elu ja edu rajanud pettustele ja teiste arvel elamisele, peavad olema teadlikud, et surmajärgses elus kaotavad nad oma tegude tõttu võimaluse näha ja suhelda teiste isiksustega.

Harjutus: Elu jooksul toime pandud pahategusid saab heastada vaid maise elu jooksul, kui see jääb tegemata, siis tagajärjed on fataalsed. Seetõttu tasub võtta ühendust kõigiga, kelle suhtes on kurja tehtud, selgitada oma tegude motiivi, võimaluse korral heastada seda, mida on võimalik ning vähemalt üritada saada andestust.

Vähemalt salliv suhtumine vaimumaailma: Inimesed, kes eitavad vaimumaailma olemasolu ja suhtuvad sellesse vaenulikult, kogevad oma surmajärgses elus sedasama, s.t vaimumaailm sulgeb nad endast ja nad veedavad selle etapi oma surmajärgsest elust sügavas üksinduses.

Harjutus: Kui inimene soovib vältida seda boikotti, siis peab ta esmalt tunnustama vaimumaailma olemasolu ja muutma oma suhtumist selle suhtes sallivaks. See ei eelda mingi religioosse organisatsiooniga ühinemist, kuigi see parandaks olukorda oluliselt.

Kristuse annetumise ja Kolgata fenomeni tähtsuse tunnustamine: Kristuse, kui kõrge vaimse olendi kehastumine kaheks aastaks maisesse kehasse ja selle ohverdamine avas igale Maa inimesele, kes seda tunnustab ja omaks võtab, võimaluse omandada täiendada oma kehalist ehitust eluvaimuga (Budhhi). tee jätkuvale isiksuslikule arengule, sõltumata tema religioossest kuuluvusest.

Kokkuvõttes on kõige olulisem see, et tuleb vältida surmajärgses elus suletud seisundisse sattumist. Miks? Sest jäädes ilma nii tagasisidest kui ka uutest teadmistest taaskehastub inimene vahepeal edasi liikunud ja muutunud maailma arengupuudega, mille sügavus ja vorm sõltuvad otseselt eelmises kehastus toime pandust!

Põhjaliku selgituse leiab huviline Rudolf Steineri raamatust „Sissejuhatus ülemeelisse maailmatunnetusse ja inimese määratlusse

Surmajärgne Urantia raamatu käsitluses

Füüsilise keha korralise surma korral jätab isiksus koos surematu morontia hingega (kui see on tema poolt elu jooksul loodud) oma keha maha. Aineline keha pöördub tagasi elementide maailma ja seda toimivana hoidnud energia oma allikasse (elavas planeedis). Isiksus langeb meele kadumise tõttu teadvuseta seisundisse ja jääb peainglite hoole alla. Kohandaja võtab enesega kaasa mina-teadvuses loodud identiteedi (kokkuvõte inimese tahtelisest elust ja kõlbelistest otsustest, meele vaimsetest väärtustest ning morontia-tähenduste salvestustest), mis edastatakse Kõiksetele Hindajatele kohtumõistmiseks. Morontia-hinge säilimise eest hoolitsevad kaitse-seeravid.

Isiksus taastatakse eluasemeilmas peainglite poolt: talle luuakse morontia-keha, mille vormi määrab tema identiteet (maise elu sisemine olemus), sellega liitub Kohandaja ja tema morontia-hing – nii lõpeb taas-isiksustamine: tunde, mälu ja teadvuse, s.t identiteedi taaskoondamine ning kosmilise meele sisselülitamine. Vaatamata isiksusliku iseolu jätkumisele näib surelik elu algul suures osas ähmase ja häguse unenäona. Ent aeg selgitab paljusid surelikele omaseid assotsiatsioone.

Kohandaja meenutab ja kordab teile ainult neid mälestusi ja kogemusi, mis kuuluvad teie universumi-elujärku ja on selle jaoks olulised. Kui Kohandaja on olnud inimmeeles millegi evolutsioonis osaline, siis säilivad need väärt kogemused Kohandaja igaveses teadvuses. Ent suur osa teie varasemast elust ja selle mälestustest, millel pole ei vaimset ega morontiaväärtust, hävib koos ainelise ajuga; paljud ainega seonduvad kogemused hääbuvad nagu kunagised tellingud, millel pole universumis enam otstarvet pärast seda, kui nad on olnud teile sillaks morontiatasandile. Ent isiksus ja isiksustevahelised suhted ei ole kunagi vaid tellingud: surelikel mälestustel isiksuste suhetest on kosmiline väärtus ja need säilivad. Eluasemeilmades te teate ja teid teatakse, veel enam — te mäletate ja teid mäletavad teie lühikese, kuid huvitava elu kunagised kaaslased Urantialt.

Mõistuse kadumist ehk meele surma, mis võib toimuda aju osalise hävimise tõttu määral, et selle parandamine pole enam võimalik. Sellises olukorras lahkub Kohandaja ja Universumiürikutes registreeritakse sureliku isiksuse surm inimliku tahtelise tegevuse jaoks tähtsate meeleringluste hävimise tõttu. Keha ilma tahtelise meeleta ei ole enam inimene.

Vaimne ehk hinge surm toimub, kui inimene oli paheline ja patune ning ta ei ole valmis kahetsema toimepandut. Kui isiksus on Kohandaja poolt hinnatud vaimselt lootusetuks, morontialikult läbikukkunuks ja see teade on Universumiürikutes registreeritud ning Hindajate ja nende peegeldavate kaaslaste poolt kontrollitud, annavad Valitsejad korralduse isiksuse kustutamiseks.

Surmajärgne antroposoofilises käsitluses

Rudolf Steiner väidab oma loengutes (milles ta kirjeldab inimese kui loodud olendi arengulugu), et surma fenomen tekkis inimarengu praeguses – maises etapis. Enne seda polnud surma, oli vaid võimalus arengupeetuse tõttu jääda juba saavutatud arengutasemele.

Surm tähendab vaid inimese neljast erinevast energiavormist moodustunud kehade lahkuminekut. Füüsiline keha hakkab lagunema, kui sellest lahkub tema isiksus koos sureliku või surematu hingega. Seda seni ülesehitava jõuna toiminud eluenergia lahkub oma algallikasse – planeet Maa rüppe. Isiksusel on võimalus esmalt veelkord läbi käia see, mis moodustas tema mina – s.t tema teadvustatud ja teadvustamata tegudest järele jäänu (taastavas õigluses kasutatakse sama võimalust teatud psühhedeelseid aineid kasutades). Peale seda sõltub tema edasine teekond juba tema maises kehastuses toimunust.

Kui ta oli oma elus kõlbeline, järgis moraali reegleid ja kuulas südametunnistuse häält, suhtus vaimumaailma positiivselt ning teadvustas Kristuse panust tema isiksusliku arengusse, siis saab ta kohtuda inimestega, keda ta kohtas oma eluteel (teadvustades suhete olemust) ning õppida palju uut, mida on vaja uues maises kehastuses maailmas, mis on vahepeal palju edasi arenenud ja muutunud.

Kui ta oli aga oma elus egoistlik või koguni pahatahtlik teiste ning sallimatu vaimumaailma suhtes, siis võibki ta jäädagi oma mulli nii, et tema ei näe ega saa suhelda kellegagi ja ka keegi ei näe ega suhtle temaga. Kuna seetõttu jääb nii tagasiside kui ka uued teadmised saamata, siis uues maises kehastuses sünnib ta arengupuudega!

Seetõttu on Steineri õpetuste järgi ülioluline (soovitatavalt iga päev) teadvustada, mida ta möödunud päeva jooksul tegi ning milline hinnang sellele tema unenägudes anti. Ja kui selleks aega ei leitud, siis vähemalt enne surma lahendada võimalikult paljud konfliktid ja otsida andestust toimepandud pahategudele. Ning muidugi muuta oma suhtumist vaimumaailmasse sallivaks. Põhjalikumalt on see teema esitatud lehel: Inimene > Elu peale elu.

Miks on vaja surmaabi

Suremise õiguse teema on äratamas tähelepanu, kuna meditsiini tehnoloogiline võimekus on kasvanud nii võimsaks, et see suudab ravida seni ravimatuks peetud haigusi ning hoida elus inimkeha ka siis, kui inimene ise pole enam võimeline oma elutegevust korraldama. Olukorra muudab veelgi teravamaks riigis kehtivad seadused ja arstivanne, mis kohustavad arsti tegema kõike enesest sõltuvat, et välistada tema surm.

Seda, miks see on probleem, analüüsime järgnevalt.

Õigusriigi suhtumine

Õigusriigi olemus ilmneb kõige selgemalt valitsusvõimu suhtumises üksiksiku õigusesse otsustada ise, mis on talle hea ja mis mitte. Kui valitsusvõimu kandjad kehtestavad riigis õiguskorra, mille järgi vaid volitatud ametnikel on õigus otsustada inimese elu ja surma üle ning sekkuda tema isiklikku ellu ja eneseteostuse viisi (eeldusel, et see ei kahjusta teisi inimesi ja on olemuselt moraalne), siis nimetatakse seda totalitarismiks, s.t see ei ühti vaba riigi põhimõtetega. Selline riigikorra allikaks on õiguspositivism – s.t kontseptsioon, mille järgi valitseja teab, mis on tema rumalale rahvale hea ning riigi ametnikel lasub kohustus kaitsta inimest tema enese rumaluse eest.

Pardoksaalselt võib ka demokraatlik riik võtta oma kodanikelt enesemääramise õiguse, kui küsimus otsustatakse hääletusele nii, et selle tulemuseks on ametnike õigus, inimõiguste kaitse sildi alla, sekkuda üksiksiku ellu ja võtta talt ära iseseisva otsustamise õigus.

Õiguspositivismi mõju

Kuna Mandri-Euroopas domineerib katoliiklikust jumalaõigusest innustust saanud õiguspositivism, mille leiutasid prantslased ja võimendasid sakslased (kameralism), siis peetakse selles maailmajaos valitsusvõimu sekkumist üksikisiku isiklikku ellu normaalseks. Seda väljendab kõige selgemalt Euroopa Nõukogu 1999. a soovituse 1418. (Surmavalt haigete ja surevate inimeste inimõiguste ja väärikuse kaitse kohta) lõige 9 punk c, mis märgib:

Seetõttu soovitab assamblee ministrite komiteel julgustada Euroopa Nõukogu liikmesriike austama ja kaitsma surmavalt haigete või surevate inimeste väärikust kõigis aspektides:

jättes jõusse surmahaigetelt või surevatelt inimestelt tahtliku elu võtmise keelu;
tunnistades, et liikmesriigid tagavad õiguse elule, eelkõige parandamatult haige või sureva inimese puhul, kooskõlas Euroopa inimõiguste konventsiooni artikliga 2, mis sätestab, et „kellegi ei võeta tema elu tahtlikult;
tunnistades, et ravimatult haige või sureva inimese soov surra ei kujuta endast kunagi seaduslikku nõuet surra teise isiku käe läbi;
tunnistades, et ravimatult haige või sureva inimese soov surra ei saa iseenesest olla õiguslik õigustus surma esilekutsumiseks mõeldud toimingute läbiviimiseks.

Sellest järeldus, et riigil ei ole kohustust tunnustada parandamatult haige soovi surra.

Euroopa Inimõiguste Kohus (EIK) on üldjoones järginud EN soovitusi (juhtumid aastatel 2000-2015), kuid vältinud subsidiaarsusprintsiibi (sekkumist liikmesriikide suveräänsesse õigusesse) rikkumist, jättes neile õiguse kujundada ise oma suhtumist surmabi küsimusse.

ÜRO Inimõiguste komitee ei tunnusta õigust surra, kuid samas ei pea ka seda Kodaniku- ja poliitiliste õiguste rahvusvahelise paktiga vastuolus olevaks. Kui oma 2009. aasta raportis avaldati muret Šveitsi õigusliku suhtumise pärast abistatud suitsiidi, sõltumatu ja kohtuliku järelevalve puudumise pärast ning nõuti meetmete rakendamist selle kuritarvituste piiramiseks, siis oma 2017. aasta aruandes seda teemat enam ei tõstatud. Tähelepanuväärne on ka see, et kui komitee avaldas oma raportis muret Hollandis 2002. aastal jõustunud eutanaasiaseaduse pärast, siis Belgia analoogset ja palju kaugeleulatuvamat seadust pole kunagi kommenteeritud.

EV Põhiseaduse § 16 sätestab igaühe õiguse elule.

EV PS Kommenteeritud väljaanne märgib, et Euroopa Inimõiguste Kohtu otsuste järgi on riigil õigus sekkuda, kui inimene on kuulutatud vaimuhaigeks ja tema teod ohustavad elu – s.t ta soovib vabaneda oma maisest kehast. Sellisel juhul peab riik kaitsma inimest tema enda eest. Seega kui inimene on sõjaväeteenistuses, ta on pöördunud abi saamiseks arstide poole või ta on mõistetud kuriteo eest vanglasse, s.t ta on riigi vastutusalas, siis peavad ametnikud takistama hoolekande all oleva inimese enesetappu, s.h tema tahte vastaselt.

Loomuõiguse mõju

Lutheri poolt algatatud reformi järel kehtestasid Põhjamaad ja Holland ning paljud Püha-Rooma Keisririigi alade valitsejad oma haldusalas loomuõiguse, milles õiguse allikaks on moraalne mõistus, eesmärgiks õigluse taastamine ning mis tunnustab üksikisiku õigust ise otsustada, mis on talle hea.

Selle õiguskontseptsiooni mõju on tunda ka abistatud suitsiidi teemat 2020. aastal põhjalikult käsitlenud Saksa Föderaalne Konstitutsioonikohtu otsuses, millega tühistati suitsiidi abistamist keelav kriminaalseaduse paragrahv ja esitati järgmised mõtted:

Õigus elada, ei tähenda kohustust elada;
Inimese isiksuse seisukohalt on elu lõpetamise otsus tema eksistentsi jaoks kõige olulisem selline.
Isikliku vastutuse alusel tehtud otsus enda elu lõpetada ei vaja selgitusi ega põhjendusi.
Enesemääramisõigus keelab meditsiinilise näidustuse otsimise suitsiidi teema käsitlemisel.

Vaba riigi tunnuseks on subsidiaarsus – s.t põhimõte, et igaühel on õigus ise otsustada, mis on talle hea! Kui aga otsuse järelmid võivad otseselt kahjustada teiste inimeste toimetulekut, siis peavad nad üheskoos otsustama, kuidas tekkinud vastuolu lahendada kompromissiga nii, et see rahuldaks osapooli. Kompromiss tähendab, et kõik peavad osaliselt loobuma oma algupärasest eesmärgist ulatuses, mis on talle veel talutav. Kokkuvõttes tähendab see, et iga isik, organisatsioon ja kogukond lahendab oma sisemised probleemid ise ning riigi keskvalitsuse rolliks on õigluse taastamine ning selle arenguks soodsa keskkonna loomine. Seda eesmärki teenib loomuõigus kontseptsioon ning sellel põhinev riiklik poliitika!

EV Põhiseaduse § 16. sätestab õiguse elule, kuid see ei tähenda kohustust elada. Eesti seadustes ei ole enesetappu keelavat ja seda karistavat paragrahvi, samuti puudub seadustes säte, mis keelaks suitsiidi abistamise. Seega, kuniks inimest pole tunnistatud süüdimatuks ja ta pole pöördunud arsti poole ega sattunud riigi hoolekande alla (haiglas, vanglas) või ei asu riigi vastutusalas (sõjaväes), on tal õigus ise otsustada mida ta iseendaga teeb – s.t inimese keha on tema hinge omand.

Meditsiiniline aspekt

sajandi kasvavaks probleemiks on vanurite arvu kiire kasv heaoluühiskondades. Mida vanemaks inimene saab, seda enam hakkavad teda kimbutama haigused ja seda enam vajab ta arstiabi. Samal ajal suudab tänapäeva meditsiin oma tehnoloogiliste lahendustega hoida inimkeha elavana ka olukorras, milles tema organid on juba lõpetanud töö.

Olukord muutub kriitiliseks siis, kui inimese füüsiline keha hakkab sõna otseses mõttes lagunema, tema vaimne võimekus kaduma ning lõpuks ei tea ta isegi seda, kes või mis ta on. Selles olukorras tekib vastuolu

arstivande andnud inimesel, kes lubas hoida elu iga hinna eest ja
isiksuse õiguses otsustada ise oma elu ja surma üle.

Ehk arst on valiku ees, kas hoida inimest elus vastu tema enda tahet teades, et oma tegevusega ta pikendab või koguni suurendab elulõpu piinasid või teha midagi, mis aitaks inimesel humaanselt lahkuda sellest elust väärikalt.

Riikides, kus abistatud suitsiid (ilma arsti osaluseta) on lubatud, kasutatakse selleks reeglina mürkaineid tablettide, kapslite või vesilahuste vormis. Mõnedes riikides saab selle arsti retseptiga, teistes väljastavad selle elu lõpetamise abi pakkuvad organisatsioonid isikutele, kes nende juures vastavat teenust tarbivad. Vältimatu tingimus on seejuures, et igasugune kõrvaline abi aine manustamisel on keelatud. Mürkainete miinuspooleks on, et selle mõjuaeg varieerub sõltuvalt ainest ja selle tarbimise järele pole enam tagasiteed. Kuna mürkaine neelamisel on alati oht, et inimene võib selle välja oksendada, siis antakse talle esmalt ravimit, mis takistab seda. Rotterdami Ülikooli poolt aastal 2000. läbiviidud uuringus ilmnes, et kuni 16% juhtudel ilmnes tagasilööke, mille tõttu manustatud mürk ei lõpetanudki elutegevust.

Elu väärikaks lõpetamiseks saab kasutada intertgaase (lämmastik ja heelium), mis ei mõjuta organismi mitte kuidagi, kuid kui kasutatakse piisavalt head maski või kapslit (millesse pugeda) ja lõpeb hapniku juurdevool, siis kaotab inimene teadvuse viie minuti jooksul ning organismi elutegevus lõpeb kümne minuti jooksul. Gaasimaski kasutamisel saab inimene protsessi katkestada enne teadvuse kaotamist, kui tal selleks soov tekib ning reeglina ei kahjusta see protsess organismi kuidagi. Hapnikupuudusest tekkinud teadvusekaotuse järel tagasiteed enam ei ole.

Eutanaasia (mis toimub meditsiinitöötaja osalusel) puhul kasutatakse reeglina barbituraatide gruppi kuuluvaid uinuteid ning peale uinumist süstitakse kas sedasama ainet, mis lõdvestab lihaseid niivõrd, et organismi ainevahetus (hapnikuga varustatus) lõpeb ning vereringluse kadumise tõttu lõpeb kogu organismi elutegevus.

Majanduslik aspekt

Postmodernsed riigid, s.h ka Eesti on saavutanud kõrge arengutaseme, kuid see on omakorda tähendanud iibe vähenemist (kvantiteet asendub kvaliteediga) ja see omakorda probleemi, et ülalpeetavate arv suhtes töötavasse elanikkonda kasvab … nii suureks, et nende heaolukulude katmine muutub üle jõu käivaks. Juuresolev OECD poolt koostatud diagramm näitab, et aastaks 2060 väheneb Eesti töötava elanikkonna osakaal 35%. Eesti Statistikaameti rahvastikuprognoosi järgi on 100 tööealise inimese kohta aastal 2040 ülalpeetavaid 70 inimest, s.h 47 pensionäri. Siinkohal tuleks märkida, et vähemalt 20% tööealistest ei tööta – seega kasvab pensionäride arv 100 töötava inimese kohta juba üle 56 ja üldiselt ülalpeetavate arv üle saja.

Eesti 2025. aasta riigieelarvest ilmneb, et juba nüüd on Sotsiaalministeeriumi tegevuskulude osakaal 41% kogu riigieelarvest, kuid kui sellele liita veel pensionimaksete osa, siis oleks see juba 50% ja koos haiguskindlustuse ülekannetega juba 54%. Kui vanurite arv ja vanus kasvavad, siis kasvab ka ebaproportsionaalselt kulu pensionitele ja vanurite vägisi elushoidmise kulu suhtes kogu riigieelarvesse.

Kui võrrelda veel Eesti 2025. aasta keskmist vanaduspensioni (817 eur) vanadekodu hindadega, mis varieeruvad vahemikus 1300 – 3000 eurot, siis tähendab see, et vanadekodusse minek pole võimalik vähemalt veerandile Eesti vanuritest ning väga paljudele perekondadele võib vanemate või vanavanemate aastat pikkune vanadekodu kulu tähendada majanduslikku laostumist juba nüüd. Ja seda isegi siis, kui arvestame sellest summast maha riigi toetusmaksed. Aga mis saab juhtuma tulevikus?

Surmaabi teistes riikides

Riigid, millistes abistatud suitsiid on lubatud

Šveits

Šveitsi surmaabi lähtub põhimõttest austada üksikisiku isiklikku autonoomiat ja tunnustada igaühe enesemääramise õigust. Samas on kriminaliseeritud eutanaasia, kuigi seda on Parlamendi poolt korduvalt üritatud legaliseerida.

Šveitsi Föderaalnõukogu sätestas 1918. aastal karistusseadustikus põhimõtte, mitte karistada enesetapule õhutamise või sellele kaasaaitamise eest, kui tegu on “inspireeritud altruistlikest motiividest”. 1942. aastal täpsustati artiklit 115, et karistatakse vaid isikuid „kelle omaksupüüdlikkus on tõendatav“. Järelevalve aluseks on Šveitsi Meditsiiniteaduste Akadeemia (ASSM) poolt välja antud ja korrapäraselt läbivaadatud meditsiini-eetika direktiiv.

Šveitsis puudub nõue, et enesetappu abistav isik peab olema arst ja enesetappu sooviva isiku süüdivust tuleks eelnevalt hinnata. ASSM andis 2022. aastal küll soovituse, et „asjaomane isik peab lihtsalt tõendama talumatuid kannatusi ja arstid peavad oma veendumuse kinnitamiseks pidama kahenädalase vahega vähemalt kaks vastuvõttu.“ Samas tunnistati, et „Kuna pole võimalik objektiivselt kindlaks teha, kas soovija kannatused on talumatud või mitte, ei ole mõistlik paluda arstil sellist avaldust teha.“

See on pannud aluse mittetulunduslike abistatud enesetappu pakkuvate organisatsioonidele: Dignitas, Exit, Lifecircle, Pegasos ja ExInternational. Exit pakub oma teenust vaid Šveitsi kodanikele, ülejäänud kõigile soovijatele. Protseduur toimub enamasti eraomanduses olevates ruumides, kuid viimastel aastatel on hakatud seda võimaldama ka hooldekodudes ja hospiitsides. Teenus hõlmab veel suhtlust politseiga, tuhastamist ja matmist ning maksab 7000 – 11 000 eurot. Arstid osalevad protsessis vaid siis, kui seda osutatakse haiglas. Kantonites, nagu Vaudi (2012), Neuchâteli (2014), Genfi (2018) ja Valais’i (2022) pole hooldekodudel ja haiglatel õigust keelduda abistatud suitsiidi teenuse osutamisest.

Šveitsis kasutatakse enesetapuks kõige sagedamini naatriumpentotaali.

Šveitsis on võimalik surmabi eesmärgil kasutada ka Sarco kapslit, mille leiutas Philip Nitschke 2017. aastal. See ühekordselt kasutatav kapsel kujundatakse tellija soove (aknaga või ilma, keskkonnasõbralik lagunev materjal jms) arvestades ja tema mõõtude järgi, 3D-prinditakse ja saadetakse tellijale koju. Kapsli käivitamiseks peab inimene vastama ettevõtte kodulehel olevale küsimustikule ja kui tulemus on positiivne, siis saab kapslit kasutada 24. tunni jooksul. Enesetapuks peab inimene ronima kapslisse, sulgema selle ja vajutama nupule, mille järel kapsel täitub lämmastikuga (see välistab paanikareaktsiooni tekke). Inimene kaotab teadvuse hapnikupuuduse tõttu mõne minuti jooksul ning sellele järgneb kogu organismi tegevuse lõppemine. Kapslis on nupp „Stopp“, millele vajutamisel kaas avaneb ja surmaabi protsess katkeb. Surnu saab matta koos kapsliga. Kapsel maksab u 20 000 eurot.

2021. aastal kasutas Šveitsis abistatud suitsiidi teenust 1391 inimest, kusjuures 47% nendest oli tulnud Saksamaalt.

Uruguai

Selle riigi kriminaalkoodeksis sätestati juba 1934. aastal, et kohtunikud võivad jätta arutlusele võtmata „auväärse inimese sooritatud ja kaastundest motiveeritud mõrva juhul, kui see pandi toime ohvri korduval palvel“.

Benelux: Holland, Belgia, Luxemburg

Hollandi mudel sündis arsti ja patsiendi suhetest 1990-ndatel aastatel ning selle õiguslik alus formeerus koostöös kohtusüsteemiga, mille tulem sätestati eutanaasiaseadusega alles 2002. aastal. Aktiivset eutanaasiat on lubatud osutada alates vanusest 12. eluaastat, s.h ka vaimsete probleemidega isikutele. 2022. aastal kasutas seda õigust pea 9000 inimest.

Belgia järgis kohe naabri eeskuju ja seadustas eutanaasia ilma kohtupraktikata ja arstide organisatsiooni toetuseta. Eutanaasiat võimaldatakse ka lastele vanuses alates 12 eluaastat, kellel on surmav haigus ja kes seda ise soovivad. Eutanaasiat võimaldatakse isikutele, kelle haigus pole ravitav ja seisund tekitab püsivalt valusid, mida pole võimalik kergendada. Eutanaasiataotlust peab hindama psühhiaater või psühholoog ning selle peab teostama arst. Surmaabi lubamine põhjustas konflikti Vatikaniga ning kuna arstid ei saanud seaduse sunni tõttu teenuse osutamiset keelduda, siis katkestas paavst nende haldusalas olnud haiglate koostöö kirikuga.

2021. aastal kasutas seda teenus Belgias üle 3200 inimese. Kuna Euroopa Tervisekindlustusega inimestele on see teenus tasuta, siis hakkasid seda võimalust kasutama inimesed kogu Euroopast. 2019. aastast peale on see mitteresidentidele tasuline teenus hinnaga u 5000 eurot.

Luxemburgis legaliseeriti abistatud suitsiid 2009. aastal. See põhjustas konflikti suurvürst Henry’ga, kes keeldus seaduseelnõule allkirja andmast, kuid Jean-Claude Junckeri juhitud valitsus korraldas põhiseadusemuudatuse, mille tulemina jäi suurvürst vetoõigusest lihtsalt ilma ja seadus kehtestus.

Ameerika Ühendriigid

Abistatud suitsiid on lubatud järgmisest osariikides (sulgudes legaliseerimise aasta): Oregon (1997), Washington (2008), Vermont (2013), California (2016), Colorado (2016), District of Columbia (2017), Hawaii (2019), New Jersy (2019) ja New Mexico (2021). Kui enamikes osariikides legaliseeriti abistatud suitsiid tavapärasel seadusandlikul teel, siis Washingtoni ja Colorado osariikides toimus see otsedemokraatia vormis, s.t kodanikualgatuse ja rahvahääletuse kaudu. Montanas ei ole abistatud suitsiidi pakkumine kriminaalne, kuid seda pole ka õiguslikult seadustatud.

Abistatud suitsiidi teenust pakutakse vaid residentidele, erandiks Oregon ja Vermont. Eutanaasiat pole legaliseeritud üheski USA osariigis.

Abistatud suitsiidi saamise eelduseks on, et isik on süüdiv, vanem kui 18. eluaastat ja tema eeldatavat eluiga on jäänud vähem kui 6 kuud. Oregonis, kui kõige kauem surmaabi praktiseerinud osariigis, pole ilmnenud ühtegi meetme kuritarvitust.

Kanada

Kanadas dekriminaliseeriti ja legaliseeriti surmaabi 2016. aastal nn MAID seadusega (Medical Assistance in Dying). See toimus Ülemkohtu otsuse järele (Carter vs Canada), mis nõudis õiguskorra vastavusse viimist Õiguste ja Vabaduste Harta põhimõtetega. Kaudselt mõjutas seda otsust ka pärismaalaste tavakultuuri traditsioonid, mida ei saanud keelata.

Kanadalastest on vaid 30% elanikest ligipääs kvaliteetsele haiglaravile ning hospiitsi pallatiivravile. Selle põhjust tuleb otsida faktist, et Kanada rahvastikutihedus on 4 inimes/km2 kohta (Eestis vastavalt 30 inimest). Surmaabi teenuse saamise õigus on kõigil Kanada elanikel. Teenust võimaldatakse inimestele, kelle elutee on vanaduse tõttu ammendunud või haiguse tõttu lõppemas ning surmaeg ennustav.

2022. aastal märkis surmabi taotluse esitanud isikutest selle põhjuseks: mõtteka tegevusega tegelemise võime kaotus (86%), raskused igapäevase eluga toimetulekul (82%) ja suutmatus kontrollida valusid (59%). Haigustena on enim märgitud vähki (63%), südame-veresoonkonna haigused (19%),hingamisteede haigused 13%), neuroloogilised seisundid (13%) ja muud haigused (15%).

Eutanaasia teenust kasutas 2022. aastal üle 13 000 inimese, selle legaliseerimisest (2016) on seda kasutanud kokku pea 45 000 inimest. Protseduuri viivad läbi arstid (95%) või õed (5%). Valdavalt pakutakse surmaabi eravaldustes (44%), kuid seda on osutatud ka haiglates (30%), pallatiivravi asutustes (20%), hooldekodudes jms kohtades, s.h ka ambulatoorsetes asutustes. Osa teenust taotlenud isikutest suri teenust saamata, kuna taotluse esitamise ja selle osutamise vahele peab jääma 90 päeva.

Kolumbia

Selles Lõuna-Ameerika riigis põhjustas Põhiseaduskohtu 1997. aasta langetatud otsus, lubada eutanaasiat, suure konflikti valitsusvõimu ja katoliikliku kirkuga. See lahenes alles 2018. aastal, mil Tervishoiuministeerium lõpuks kohtuotsust tunnustas ja eutanaasia legaliseeris.

Austraalia

Austraalia osariikides (v.a Põhja- ja Pealinna territooriumitel) on surmaabi legaliseeritud. Teenust osutatakse vaid osariigi residentidele, kasutatava toimeaine peab teenuse soovija ise manustama arsti juuresolekul, kuid kui ta sellega ise hakkama ei saa, siis Victoria, Queenslandi ja Lõuna-Austraalia osariikides võib arst teda abistada.

Abistatud suitsiid legaliseeriti Viktoria osariigis 2019, Lääne-Austraalia osariigis 2021, Tasmaanias 2022, Lõuna-Austraalia, Queenslandi ja Uus-Lõuna-Wales’i osariikides 2023. aastal. Seda teenust on kasutanud (seisuga 05.2023) Victorias 306, Tasmaanias 24 ja Queenslandis 245 inimest.

Uus-Meremaa

Uus-Meremaal korraldati 2021. aastal eutanaasia legaliseerimiseks rahvahääletus, millel osalejatest 65% avaldas toetust sellele ettepanekule. Selle aluseks olnud „Elu lõpetamise valiku seadus“ võeti vastu juba 2019. aastal.

Surmabi võib pakkuda inimesele, kellel on jäänud elada veel vähem kui 6 kuud, vastava hinnagu peab andma vähemalt kaks arsti. Teenust osutatakse vaid riigi residentidele ning protsessi viivad läbi arstid, barbituraati kasutades. Seisuga 04.2023. kasutas seda teenust 328 inimest, neist 22 manustasid aine ise ja 306 kasutas meditsiinitöötaja abi.

Austria

Austrias legaliseeriti eutanaasia 2022. aastal. Loa saamiseks tuleb taotleda kahelt arstilt hinnagut, kusjuures üks neist peab olema pallatiivse meditsiini ekspert. Pärast seda tuleb veel oodata 12. nädalat, mis on vajalik taotletava meetme üle järele mõtlemise ajaks. Teenust ei tohi pakkuda alaealistele ja vaimse tervisehäirega inimestele.

Kuuba

Kuubas legaliseeriti eutanaasia 2023. aastal. Seadusega sätestati, et „Inimeste õigus väärikale surmale on austatud elu lõpu otsustes, mis võivad hõlmata ravipingutuste peatamist, s.h jätkuv või palliatiivne ravi ning õigust saada elu lõpetavaid seaduslikke protseduure.”

Saksamaa

Saksamaal pole kunagi olnud seaduse sätet, mis ütleks midagi suitsiidi ja eutanaasia kohta. Kuid 2015. aastal kehtestus seadusesäte, millega muudeti suitsiidi abistamine või sellele õhutamine ning eutanaasia kriminaalkuriteoks. 2020. aasta tühistati see seaduse säte Föderaalkohtu otsusega.

Soome

Soomes ja paljudes teistest riikides puudub seaduslik alus, mis lubaks või keelaks abistatud suitsiidi osutamist, kuid vastavatele juhtudele vaadatakse „läbi sõrmede“.

Jaapan

Jaapani õiguskord kriminaliseerib enesetapu abistamise, kuid ei ütle midagi eutanaasia kohta. Samas on kahe kohaliku tasandi kohtuotsusega selgitatud, millistel tingimustel on aktiivne ja passiivne eutanaasia lubatud.

Euroopa Kohus

Euroopa Liidu Toimimise Lepingu (ELTL) art. 56. sätestab kodanike vabaduse reisida teise EL liikmesriiki teenuste saamiseks. Art 57. sätestab kohustuse maksta tasu osutatud teenuse eest. Ehkki surmaabi puhul ei ole eesmärk kasumi teenimine, on kulude katmise tasu piisav, et kvalifitseerida see teenustena artikli 56 tähenduses. (October 2012, OJ C 326/47)

Kuna Euroopa Kohtu praktika näeb ette, et ELi nelja põhivabadust tuleb tõlgendada Euroopa põhiõiguste valguses, siis EL kodaniku reisivabaduse piiramine liikmesriiki, kus abistatud suremine on seaduslik, oleks vastuolus ELTL artikliga 56 ja harta artikliga 7. Seega kui liikmesriik tahab piirata surmaabi osutamist omas riigis, siis ei saa ta samas takistada oma kodanikke reisimast teise liikmesriiki, kus vastavat teenust osutatakse.

Euroopa Inimõiguste Kohus

Euroopa Inimõiguste kohus (EIK) on leidnud, et Euroopa inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsiooni artikli 8 järgi, mis käsitleb eraelu kaitset, on inimesel õigus otsustada, millal ja millisel viisil ta oma elu lõpetab. Seda tingimusel, et inimene saab otsuse teha omal vabal tahtel. (Pretty Case; Haas Case)

EIK hinnangul on tegemist küsimusega, mille puhul on riikidel avar otsustusruum. Kuna Euroopa riikide vahel puudub konsensus abistatud enesetapu ja eutanaasia lubamise või keelamise osas, peavad iga riigi instantsid ise hindama seda, millistel juhtudel pidada abistatud surmaabi lubatavaks ja millistel juhtudel mitte.