3.5 Saksamaa

Paragrahv 217 keelas enesetapuabi osutamise “ärilisel viisil”.⁵⁵⁴ Tunnistati, et artikli 2 lõikes 2 sätestatud kehalise puutumatuse põhiseaduslikud tagatised ja artikli 2 lõike 1 kohase isiksuse vaba arenemise õiguse kaitse on tunnistatud. koosmõju inimväärikusega põhiseaduse artikli 1 lõike 1 alusel rajas enesemääramisõiguse, mis hõlmas ka õigust otsustada oma surma üle.⁵⁵⁵ Kuigi täielik keeld oleks vastuolus põhiõigustega, leiti, et ära hoida abistatud enesetapu „sotsiaalset normaliseerumist”, mis võib saada mõnele ühiskonnaliikmele survet avaldavaks teguriks. Seetõttu pidi riik lepitama konflikti piirkonna enesemääramisõiguse ja inimelu kaitse vahel.⁵⁵⁶

Isegi kui abistatud enesetapuorganisatsioonid tegutseksid mittetulundusühingutena, olid sagedus ja tõhusus nende teenuste olulised elemendid. Seetõttu ei viidanud abistatud enesetapu äriline mudel ainult materiaalsele kasule, vaid hõlmas ka professionaalset enesetapuabi osutamise viisi. Eelnõu koostajate arvates tuleks “ärilikku” mõista kui “enesetapu võimaluse andmist, hankimist või vahendamist püsiva või korduva tegevusena […] sõltumata kasumi saamise kavatsusest ja sõltumata seosest majandus- või kutsetegevusega”.⁵⁵⁷ Abistatud enesetapu asjalikul tegevusel oli oht avaldada survet mõnele ühiskonnaliikmele, kes muidu poleks enesetapu peale mõelnud.⁵⁵⁸ Abistatud enesetapu propageerimisega kaasnes oht indiviidi otsuse autonoomse olemuse rikkumine.⁵⁵⁹ Seetõttu oli esimene alajaotis suunatud selleks, et vältida abistatud enesetapuorganisatsioonide loomist, nagu näiteks Šveitsis. Seevastu alajaotis 2 välistas kriminaalvastutusest mitteärilise enesetapuabi, nimelt kaastundest antud enesetapuabi.⁵⁶⁰

Paragrahvi 217 kritiseeriti enesemääramisõiguse ebaproportsionaalse piiramise eest ja lõpuks kohustas neid, kes soovisid oma elu lõpetada, isikliku autonoomia väljendusena edasi elada. Keelule heideti ette ka selle alusetust. Puudusid tõendid, mis kinnitaksid enesetappude võimalikku sotsiaalset normaliseerumist ja haavatavatele isikutele avaldatavat põhjendamatut survet valida surm. Lõikes 2 sätestatud erand kaastundlikule enesetapuabile, mida viivad läbi peamiselt perekond või lähedased sõbrad, ei olnud mõistetav. Kuigi seadusandja eesmärk oli vältida põhjendamatut survet ühiskonna haavatavatele liikmetele, oli ta jätnud tähelepanuta surve, mida inimene võib tunda, kui ta muutub oma perekonnale koormaks.⁵⁶¹ Tegelikult on tõenäolisem, et pere või lähedased sõbrad oleksid seda teinud rohkem iseendale kui organisatsioonile, millega tal puudub emotsionaalne side.

Enamasti nõustudes nende kriitikaga, tühistas Saksamaa föderaalne konstitutsioonikohus 2020. aastal paragrahvi 217 kui põhiseadusega vastuolus oleva. Konstitutsioonikohtu otsust analüüsitakse pärast seda, kui on antud ülevaade Föderaalhalduskohtu lähenemisviisist NaP-le abistatud enesetapu eesmärkidel.

3.5.2 EIÕK Kochi kohtuotsuse tagajärjed

NaP on loetletud narkootikumide seaduse lisas III.⁵⁶² III lisas loetletud ravimeid saab osta kas retsepti alusel vastavalt jaotise 4 lõike 1 punktile 3 alapunktile a või Saksamaa Föderaalse Narkootikumide Instituudi väljastatud litsentsi alusel ja meditsiiniseadmed (Föderaalne Instituut) vastavalt Narkootiliste ainete seaduse paragrahvi 3 lõike 1 punktile 1. Vastavalt paragrahvi 5 lõike 1 punktile 6

Lõike 3 kohase tegevusloa väljastamisest keeldutakse, kui […]

6. taotletava kaubanduse laad ja eesmärk ei vasta käesoleva seaduse eesmärgile tagada elanikkonnale nõutav arstiabi, kuid samas välistada võimaluste piires teenuste kuritarvitamine, narkootilised ained […]

Kochi juhtum käsitles litsentsi taotlemist NaP saamiseks abistatava enesetapu eesmärgil. Vastavalt paragrahvi 5 lõike 1 punktile 6 keeldus Föderaalne Instituut litsentsi andmast ja Saksamaa kohtud jätsid kaebaja kaebuse vastuvõetamatuse tõttu läbi vaatamata.⁵⁶³ EIK tuvastas kaebaja konventsiooni artiklist 8 tulenevate õiguste rikkumise põhjusel, et Saksamaa kohtud ei olnud asja sisuliselt uurinud. Pärast EIK-i otsust algatas kaebaja uuesti kohtumenetluse Saksamaa kohtutes, paludes välja selgitada, kas NaP-le abistatud enesetapu saamise litsentsi andmisest keeldumine oli ebaseaduslik.

Föderaalhalduskohus tegi olulise otsuse, milles kinnitas, et õigus otsustada oma surma aja ja viisi üle raskelt ja ravimatult haigete isikute puhul on osa enesemääramisõigusest, mis tuleneb põhiõigustest isiksuse ja inimväärikuse vaba arendamine põhiseaduse alusel. Selle õiguse kaitse ei piirdunud olukordadega, kus suremisprotsess oli juba alanud. Raskelt ja ravimatult haiged inimesed võivad otsustada oma elu lõpetada enne lõpliku suremise faasi algust ning seda otsust tuleks ka austada.⁵⁶⁴ Kuigi see ei olnud otseselt mõeldud, mõjutas narkoseaduse paragrahvi 5 lõike 1 punktist 6 põhjustatud piirang raskelt ja ravimatult haiged isikud, kes olid otsustanud oma elu lõpetada narkootilist ainet kasutades, mis tagaks neile valutu ja ohutu surma.⁵⁶⁵ Narkootikumide seaduse § 5 lõike 1 punkti 6 tõlgendamisel tuli lähtuda põhiseadusest tulenevatest tagatistest arvesse võtta.

Peale enesemääramisõiguse austamise oli riigil kohustus kaitsta elu ka põhiseaduse artikli 2 lõike 2 alusel. Paragrahvi 5 lõike 1 punkti 6 eesmärk oli lisaks elu kaitsmise eesmärgile kaitsta kaitsetuid inimesi ja takistada narkootiliste ainete kuritarvitamist, mis oli legitiimne eesmärk.⁵⁶⁶ Kuigi üksikisik ei saanud nõuda, et riik annaks neile vahendeid sooritada enesetapu, omandas enesemääramisõigus kaalu, kui isik oli raske ja ravimatu haiguse tõttu äärmuslikus hädaolukorras. Sellises olukorras oli riigi kohustus kaitsta elu teisel kohal. Lisaks märkis EIK, et riik ei saa lihtsalt inimest sellises abitus olukorras hüljata, kui isik on veelgi enam sõltuv oma autonoomia austamisest ja kaitsest. Seetõttu tuli paragrahvi 5 lõike 1 punkti 6 tõlgendada viisil, mis võimaldaks erandit.⁵⁶⁷ Kohtu hinnangul oleks erand nende nõuete puhul:

kui – esiteks – raske ja ravimatu haigus on seotud tõsiste füüsiliste kannatustega, eelkõige tugeva valuga, mis põhjustab haigele väljakannatamatut psühholoogilist pinget ja mida ei ole võimalik piisavalt vähendada (…), kui – teiseks – haigestunud isik on võimeline vastu võtma otsuseid ning on teinud vaba ja tõsise valiku oma elu lõpetada ning kui tal pole kolmandaks muud mõistlikku võimalust surmasoovi kustutamiseks.⁵⁶⁸

NaP litsentsi andmisest keeldumine sellistel juhtudel sundis mõjutatud isikut edasi elama talle talumatutes tingimustes. Võttes arvesse inimväärikust ning kannatanud isiku ängi ja abitust, läks riigi kohustus kaitsta elusid vastuollu õigusega võimaldada juurdepääs NaP-le abistatava enesetapu puhul.⁵⁶⁹

Kolmandat nõuet täpsustades märkis kohus, et kuigi abistatava enesetapu mõistlik alternatiiv oleks elukestva ravi katkestamine, saab see olla elujõuline alternatiiv vaid juhul, kui pärast ravi lõpetamist on lähitulevikus oodata surma. Kui ravi katkestamine tooks kaasa üksnes isiku tervise edasise halvenemise määramata ajaks, ei oleks see mõistlik alternatiiv. Ka NaP retsepti otsimine ei olnud alternatiiv, kuna arstide kaasamisega kaasnes õiguslikud riskid seoses kriminaalvastutusega ja arstliku elukutset reguleeriva õigusega. Ka välismaal pakutavaid abistatud enesetaputeenuseid ei saa pidada mõistlikuks alternatiiviks, kuna põhiseadus kohustas riiki tagama põhiõiguste kaitse oma jurisdiktsiooni piires.570

Kohtu hinnangul võib juurdepääs NaP-le olla tegelikult vajalik arstiabi artikli 5 lõike 1 punkti 6 tähenduses. Äärmuslikus hädaolukorras võis abistatud enesetappu pidada ravitoiminguks, kui muid alternatiive ei olnud. Paragrahvi 5 lõike 1 punkti 6 selline tõlgendus ei olnud vastuolus ka kriminaalkoodeksi paragrahviga 217, kuna see ei kujutanud endast abistatud enesetapu asjalikku teenust. ⁵⁷¹

Kuigi Föderaalne Instituut väitis, et tal ei olnud nõuete loetelu usaldusväärseks hinnangu andmiseks äärmusliku hädaolukorra olemasolu kohta, otsustas kohus, et protseduurireeglite puudumine ei päästnud Föderaalinstituuti tegutsemast põhiõigustega kooskõlas. Sellise hindamise raskusaste ei olnud suurem ega väiksem kui suutlikkuse hindamine elukestvast ravist keeldumise korral või teadvuseta patsiendi oletatava tahte kindlaksmääramine. Seetõttu leidis kohus, et Föderaalse Instituudi keeldumine NaP-le litsentsi andmisest, uurimata, kas tegemist oli äärmusliku hädaolukorraga, on ebaseaduslik.⁵⁷²

Vaatamata föderaalhalduskohtu otsusele tegi tervishoiuministeerium föderaalinstituudile ülesandeks mitte vastu võtta ühtki litsentsitaotlust NaP saamiseks.⁵⁷³ Föderaalinstituudi nimel endise föderaalkonstitutsioonikohtu kohtuniku prof dr Udo di Fabio koostatud ekspertarvamuses, Föderaalhalduskohtu otsust kritiseeriti tugevalt selle pärast, et see ei ole põhiseaduslikult jätkusuutlik, asendas seadusandja tahte oma õiguspoliitikaga ja rikkudes võimude lahususe põhimõtet.⁵⁷⁴ Föderaalinstituudile esitatud menetlemata avalduste suure arvu kohta palus Vaba Demokraatlik Partei (FDP) valitsusel selgitada taotluste menetlemise kriteeriume.⁵⁷⁵ Valitsus vastas, et arvestades riigi kohustus kaitsta elu, ei saanud olla riigi ülesanne aktiivselt toetada inimese tapmist. Kriminaalkoodeksi paragrahvi 217 koostamise eesmärk oli vältida abistatud enesetapu muutumist tavapäraseks ravivõimaluseks. Samal eesmärgil võeti 2015. aastal vastu uued palliatiivset ja hospiitsravi käsitlevad määrused. Küsimustele, mis puudutasid valitsuse seisukohti föderaalhalduskohtu otsuse kohta, vastas valitsus, et arutelud ei ole veel lõppenud ja ootab eelmainitu lõplikku vormistamist. Arvamust esitas prof dr di Fabio.⁵⁷⁶ Teises järelepärimises küsis FDP muu hulgas arvamust valitsuselt tervishoiuministeeriumi korralduse kohta, Föderaalsele Instituudile lükata tagasi kõik taotlused, millele valitsus selget vastust ei andnud.⁵⁷⁷ Valitsuse vastused, eriti tervishoiuministeeriumi reaktsioon, näitavad selgelt rahulolematust föderaalhalduskohtu otsusega. Vastustest selgub ka, et ühtegi NaP saamise loataotlust ei ole heaks kiidetud.⁵⁷⁸

Föderaalhalduskohus rõhutas oma lähenemisviisi piire järgmises kohtuasjas. Kaebajad olid abielupaar, kes ei põdenud ühtki rasket ja ravimatut haigust, vaid soovisid koos oma elu lõpetada. Kaebajad olid taotlenud Föderaalinstituudilt NaP-le litsentsi andmist, mis lükati tagasi 2014. aasta novembris. Halduskohus ja kõrgem halduskohus jätsid kaebajate kaebuse rahuldamata, tuginedes seaduse § 5 lõike 1 punktile 6. Narkootiliste ainete seadus ei võimaldanud hankida tegevusluba narkootiliste ainete kasutamiseks abistatava enesetapu eesmärgil ning surmavatele ravimitele juurdepääsuõigust ei olnud, mis on omane enesemääratud surma õigusest.⁵⁷⁹

Kaebajad väitsid, et paragrahvi 5 lõike 1 punkti 6 kitsendav tõlgendamine rikkus nende õigusi, mis tulenevad põhiseaduse artikli 4 lõigetest 1, 2 ja 6 lõikest 1 ning konventsiooni artiklist 8.⁵⁸⁰ Federal Institute vastas väitega, et eelmine Föderaalhalduskohtu otsus 2. märtsist 2017 nägi ette erandi ainult raskest haigusest tingitud hädaolukorras ja kaebajad ei täitnud seda nõuet. Föderaalhalduskohus kordas oma järeldust oma varasemast otsusest ja otsustas, et narkoseaduse paragrahvi 5 lõiget 1X6 tuleb tõlgendada põhiõiguste valguses, mis tõi kaasa erandi raskete ja ravimatult haigete isikute puhul äärmise häda korral. Muudes kui kirjeldatud olukordades oli § 5 lõike 1 punktist 6 põhjustatud piirang aga tasakaalus oma legitiimse eesmärgiga, milleks oli riigi kohustus kaitsta elu. Seetõttu oleks igasugune sekkumine õigustatud ka konventsiooni artikli 8 lõike 2 alusel.⁵⁸¹

2019. aasta novembris pöördus Föderaalne Halduskohus põhiseaduse artikli 100 lõike 1 alusel konstitutsioonikohtusse, et lahendada küsimus, kas Narkootiliste ainete seaduse paragrahvi 5 lõikest 1X6 tulenev NaP hankimise keeld on kokkusobiv põhiseaduse artikli 2 lõikega 1 ja artikli 1 lõikega 1. Kuus kaebajat olid esitanud hagi Föderaalse Instituudi keeldumise kohta anda litsentsi NaP hankimiseks, väites, et nad vastavad föderaalhalduskohtu poolt eelmises kohtuasjas kehtestatud nõuetele.

Konstitutsioonikohus jättis avalduse rahuldamata. Vahepeal oli konstitutsioonikohus tunnistanud kriminaalkoodeksi paragrahvi 217 põhiseadusega vastuolus olevaks ja tunnistanud selle tühiseks. Konstitutsioonikohtu protseduurireeglite kohaselt tuleks põhiseaduspärasuse küsimused esitada alles pärast kõigi asjakohaste asjaolude täielikku kaalumist. Föderaalhalduskohtu põhiseaduspärasuse küsimus seoses narkoseaduse paragrahvi 5 lõike 1 punktiga 6 põhines asjaolul, et elu lõpetada soovivatel isikutel ei olnud kriminaalvastutuse tõttu kriminaalvastutuse alusel kriminaalasi. Järgmisena analüüsitava märgilise otsuse valguses ei pidanud konstitutsioonikohus vajalikuks selles küsimuses otsust teha ja jättis kaebuse rahuldamata.⁵⁸²

3.5.3 Paragrahvi 217 vastuolu põhiseadusega

2020. aasta veebruaris tunnistas konstitutsioonikohus kriminaalkoodeksi paragrahvi 217 kehtetuks, kuna see rikkus põhiseaduse artikli 2 lõikes 1 sätestatud üldist isikuõigust koosmõjus artikli 1 lõikega 1.⁵⁸³ Kohus märkis:

Üldisest isikuõigusest tulenevad spetsiifilised tagatised loovad aluse elu inimväärikuse mõistes juurdunud autonoomsele enesemääramisele. See õigus tagab üksikisikule põhitingimused oma identiteedi ja individuaalsuse leidmiseks, arendamiseks ja kaitsmiseks enesemääramise teel. Nimelt eeldab isiksuse enesemääratletud kaitse, et indiviid saaks oma elu juhtida oma tingimustel ega oleks sunnitud elama, mis on põhimõtteliselt vastuolus tema ettekujutusega minast ja isiklikust identiteedist. […]

Inimese isiksuse seisukohalt on elu lõpetamise otsus inimese eksistentsi jaoks kõige olulisem. See peegeldab inimese isiklikku identiteeti ning on enesemääramis- ja vastutusvõimelise inimese keskne väljendus. Inimese jaoks on elu eesmärk ning see, kas ja mis põhjustel ta võiks kaaluda oma elu lõpetamist, väga isiklike veendumuste ja maailmavaate küsimus. Otsus sooritada enesetapu puudutab inimeksistentsi põhiküsimusi ning mõjutab inimese identiteeti ja individuaalsust rohkem kui ükski teine otsus. Seetõttu ei piirdu üldine isiksuseõigus selle avaldumises õigusena enesemääratud surmale õigusega keelduda oma vabal tahtel elu säilitavast ravist ja seeläbi lasta surmahaigusel kulgeda. Õigus enesemääratud surmale laieneb ka juhtudele, kui üksikisik otsustab endalt elu võtta. Õigus endalt elu võtta tagab, et indiviid saab iseseisvalt määrata enda olekut vastavalt oma ideedele minast ja kaitsta seeläbi oma isiksust ([.. .]).⁵⁸⁴

Kõige tähtsam on see, et kohus ei seadnud enesemääratud surma õigust tingimuseks „välistest põhjustest tingitud olukordade” olemasolu, nimelt raske või ravimatu haiguse olemasolu.

Kaitse ulatuse piiramine konkreetsete põhjuste või motiividega tähendaks sisuliselt oma elu lõpetada sooviva isiku motiivide hindamist ja seeläbi sisulist ettemääratust, mis on põhiseaduse vabaduse mõistele võõras. Selline piirang tooks kaasa märkimisväärseid raskusi vahetegemisel; lisaks läheks see vastuollu inimväärikuse ja isiksuse vaba enesemääramise ja isikliku vastutuse arendamise kontseptsiooniga, mis on põhiseaduse aluspõhimõte. Õigus enesemääratletud surmale juurdub inimväärikuse tagamises, mis on sätestatud art. 1(1) GG; see tähendab, et isikliku vastutuse alusel tehtud otsus enda elu lõpetada ei vaja selgitusi ega põhjendusi. Art. 1(1) GG kaitseb inimväärikust, seda, kuidas inimesed mõistavad ennast kui indiviide ja saavad endast teadlikuks. Määrav on põhiõiguste kandja tahe, mis väldib igasugust hinnangut üldiste väärtuste, usuliste ettekirjutuste, elu ja surma käsitlemise ühiskondlike normide või objektiivse ratsionaalsuse kaalutluste alusel… Kui üksikisik otsustab lõpetada oma elu, olles jõudnud selle otsuseni selle põhjal, kuidas nad isiklikult elukvaliteeti ja mõtestatud eksistentsi määratlevad, peavad riik ja ühiskond põhimõtteliselt nende otsust austama kui autonoomse enesemääramise akti. (Case on Sec 217, [207], [209]. ⁵⁸⁵ Ingliskeelne tõlge otsusest on saadaval Federal Constitution Court’s Website:

Kohtu hinnangul hõlmas õigus enesemääratud surmale ka õigust selleks abi otsida ja kui seda pakutakse, siis ka saada. Kui enda elu lõpetamise otsuse realiseerimine oli võimalik ainult kolmanda isiku abiga, sealhulgas arsti asjatundliku abiga, siis selle õiguse kaitse tähendas selliste vahendite suhtes piirangute keeldu.586 Kriminaalkoodeksi paragrahv 217 riivas õigust. enesemääratud surmani, kriminaliseerides asjaliku enesetapuabi. Seetõttu tuleb hinnata, kas see sekkumine oli seadusega kooskõlas.

Kuigi paragrahv 217 täitis legitiimset eesmärki kaitsta elu ja vältida enesetapu abistamise muutumist normaalsuseks, mis tõi kaasa sotsiaalse surve, mis ohustas enesemääramist, ning kuigi see meede oli oma legitiimse eesmärgi saavutamiseks sobiv, ei leidnud EIK sekkumist proportsionaalseks.⁵⁸⁶ Vaatamata paragrahvi 217 legitiimse eesmärgi olulisusele ületas riik piire, muutes enesemääratud surmaotsuse võimatuks ega jätnud piisavalt ruumi isiklikuks autonoomiaks, jättes üksikisikule enesetapu sooritamise juhtudel mõistliku valikuvõimaluse olukorras, kus see ilma abita pole võimalik.⁵⁸⁷ Isikliku autonoomia ja enesemääramisõiguse ning riigi kohustuse kaitsta elu ja kaitsetuid tasakaalustamiseks võttis kohus järgmise sõnastuse:

Kui elu kaitsmine õõnestab autonoomia kaitset, on see vastuolus keskse arusaamaga kogukonnast, mis seab inimväärikuse oma väärtuste keskmesse ja kohustub seega austama ja kaitsma vaba isiksust kui oma põhiseaduse kõrgeimat väärtust. Arvestades enesetapu sooritamise vabadusega kaasnevat elulist tähtsust enesemääramise ja isiksuse austamise jaoks, tuleb alati tagada, et enesetapu sooritamiseks on olemas realistlikud võimalused.588

Paragrahv 217 ei kriminaliseeri enesetapuabi andmist ühekordse tegevusena, mille pereliikme või lähedase sõbra teeb kaastundest. Kuid see erand ei pakkunud kohtu arvates realistlikku alternatiivi. Inimene, kes soovib oma elu mugavalt ja turvaliselt lõpetada, vajas arsti osavõttu, vähemalt surmava ravimi väljakirjutamise teel. Arstikutset reguleerivatest regulatsioonidest tulenevalt ei olnud arstid nõus abi andma.589 Asjaolu, et enesetapuabi oli võimalik saada välismaal, ei kujutanud endast reaalset alternatiivi, kuna riik pidi tagama oma põhiõiguste kaitse oma jurisdiktsioonis.⁵⁹⁰ Kohus nentis ka, et haavatavate kaitse ei õigusta isikliku autonoomia täielikku piiramist enesemääratud surma üle otsustamisel.⁵⁹¹

Paragrahv 217 sekkus lisaks iseseisvalt oma elu lõpetamise otsuse teinud isiku õigusele ka enesetapuabi anda soovinud isiku õigusi, kriminaliseerides tema tegevuse. Põhiseaduslik kaitse enesemääratud surma korral laiendas oma kaitset ka abivalmis isikutele. Karistamise ähvardus riivas põhiseaduse artikli 12 lõikes 1 sätestatud töövabadust arstidele ja juristidele, kes soovisid pakkuda enesetapuabi.⁵⁹² Kohus otsustas, et põhiõigust töövabadusele saab piirata ainult siis, kui amet põhjustas enesetapuabi, kahjustada avalikkust oma olemuselt ja et see ei kehti enesetapuabi kohta, isegi kui seda osutati asjalikul viisil.⁵⁹³ EIK ei aktsepteerinud sama argumenti abistavate enesetapuorganisatsioonide puhul, kuna nad ei tegelenud kutsetegevusega artikli 12 lõike 1 tähenduses.⁵⁹⁴

Otsustades, et kriminaalkoodeksi paragrahv 217 on tühine, märkis kohus, et seadusandja saab reguleerida abistatud enesetapu korraldamist, kehtestades tagatised, mis tagavad enesemääratud surma korral tehtud otsuse autentsuse. Ükski selline regulatsioon ei saanud aga seada enesetapuabile sisulisi eeldusi, näiteks raske või ravimatu haiguse olemasolu. Lisaks oli õigusraamistiku sidususe säilitamiseks vaja muuta arstide ja kontrollitavate ainete suhtes kohaldatavat õigusraamistikku.595

Konstitutsioonikohtu otsusel on suur tähtsus surmaõiguse pooldajate jaoks. EIK keskendus oma põhjendustes enesemääramisõigusele ja jõudis järeldusele, mis takistab seadusandjal seadmast elu lõpetada sooviva isiku diagnoosi põhjal kriteeriume. Kui isik on otsustusvõimeline ja ta on iseseisvalt jõudnud otsusele enesemääratud surma kohta, peaks ta olema abikõlblik enesetapuks. Abi andmine ei saa sõltuda sellest, kas isikul on ravimatu haigus või tal on talumatud valud. Kohus on andnud liberaalse hinnangu võrreldes Madalmaade või Belgia või isegi Šveitsiga. Kuigi Šveitsi abistatud enesetapuorganisatsioone tõlgendatakse heldelt ja rakendatakse pealiskaudselt, on neil meditsiiniline näidustus. Hoolimata selle tähenduse järkjärgulisest leevendamisest „väljakannatamatute kannatuste” subjektiivsuse tõttu, säilitatakse Hollandi ja Belgia praktikas meditsiinilise näidustuse tingimus. Saksamaal jättis kohus kriteeriumide järkjärgulise lõdvendamise protsessi vahele ja otsustas otsekohe, et enesemääramisõigus keelab meditsiinilise näidustuse otsimise. Seetõttu peaks seadusandja tegema vajalikud muudatused õigusraamistikus ja lubama arstidel välja kirjutada NaP ka siis, kui enesetapuabi taotleja olukord ei kuulu meediku kutsealasse. Praegu arutab Saksa Arstide Assotsiatsioon ametialase käitumise näidiskoodeksi artikli 16 muutmist, mis keelab arsti abiga enesetapu.⁵⁹⁶ Föderaalhalduskohtu 2015. aasta otsus oli palju piiravam ja oleks võimaldanud suuremat kontrolli. NaP levitamise üle. Arvestades, et varasemat otsust karvavõrdki omaks ei võetud, ei ole veel näha, kas konstitutsioonikohtu otsusele tuleb vastupanu.