Lorem ipsum dolor sit amet, consectetur adipiscing elit. Ut elit tellus, luctus nec ullamcorper mattis, pulvinar dapibus leo.
Riik
Sõna „RIIK“ märgib inimteadvuse loodud institutsiooni, mis seob määratud territooriumil asuvaid inimesi, kes identifitseerivad ennast mingi tunnuse alusel ühe sootsiumina. Füüsilises maailmas esindab riiki organisatsioon, mille otsuseid inimesed tunnustavad vabatahtlikult või sunni tõttu. Riigi esmaseks rolliks on spetsialiseerumisel põhineva ühiskonna majandussuhete korraldamine ning turvalisuse tagamine, millele võivad lisanduda kõikvõimalikud muud ülesanded.
Riigi tunnuseks on õiguskord ja palgalise ametniku staatus, esimesed sellised olid õigusemõistjad. Riigi olemus ja arenguvõime sõltub ametnike arvust ning nende rollist, mis ilmneb standardiseerimises ja mittetootlike tegevuste määras.
Rahvusriik
Igal rahval on õigus omale territooriumile, kuid see õigus realiseerub vaid siis, kui inimesed on valmis vereohvriks ja nad suudavad oma võimu selle maa üle kehtestada.
Rahvusriik sündis, kui territoriaalriigis asendati jumala- ja loomuõigus inimese poolt sõnastatud positiivse õigusega, mille sätted sõnastas iga rahvas omas keeles, keskkonda arvestades ja kultuurist lähtudes. Rahvusriigi mõiste märgib iseseisva omavalitsusega territooriumi, millel elavad oma identiteeti kandvad ja etniliselt ühte keelegruppi kuuluvad inimesed. Rahvusriik võib sündida, kui:
- homogeense rahvastikuga territoorium kuulutab välja iseseisvuse ja teised riigid tunnustavad seda tingimusel, et see tahab ja suudab hallata oma territooriumil toimuvaid tegevusi ning ei kahjusta oma naabreid.
- keskvalitsus alustab tema kontrolli all oleval, kuid eri keeli või dialekte rääkivate inimeste integreerimist üheks rahvuseks. See toimub koolikohustuse ja ühtse haridussüsteemi juurutamise, patriootiliste tegevuse ja/või võõrkeeles toimuva keelustamisega. Sellist praktikat on eri aegadel teostatud kõigis, eriti intensiivselt aga suurriikides, s.h näiteks Prantsusmaal 19.-20. sajandil, Hiina 21. sajandil jne.
Kui territoriaalriigi ülesandeks on territooriumi kaitsmine ja turvalisuse kindlustamine tema valduses oleval ala, siis rahvusriigi olemasolu mõtteks on keele ja kultuuri kaitsmine ja selle jätkusuutlikkuse kindlustamine. Oma rollist tulenevalt peab rahvusriik integreerima ja assimileerima immigrandid, kes ei ühildu kultuuriliselt antud riigis valitsevaga või on koguni selle suhtes vaenulikud. Sellest tulenevalt peaks iga immigrant, kes soovib saada elamisuba rahvusriigis, allkirjastama lubaduse, et ta kohustub järgima selles riigis kehtivaid seadusi ja omandama määratud aja jooksul suhtluseks vajaliku keeleoskuse. Antud lubaduse rikkumisel tühistatakse väljastatud elamisluba ning isik peab lahkuma antud rahvusriigi territooriumil.
Rahvusriigi probleemiks on tema suurus. Kuna arengu eelduseks ja konkurentsivõimeks on vaja uusi ideid, siis suletud ja „omas mahlas küpsevad“ väikeriigid ei suuda teistega ühte sammu käia. Postmodernse riigi elukeskkonna käigushoidmiseks on vaja enam kui miljonit erinevat oskustööd. Seetõttu peab rahvusriik olema avatud info- ja inimvahetusele või siis integreeruma suurema majandusruumiga ja leidma selles enesele sobiva rolli. Kuid see tähendab paratamatult suveräänsuse vähenemist ning kultuuriruumi muutumist.
Multikulturalism
Kuna planeedi elukeskkond jaguneb kliimavöönditeks ja on eri kohtades väga erinev, siis mõjutab see rahvaste toitumise-, riietuse ja elukorralduse tavasid. Ka religiooni olemus ja usklikele kehtestatud nõuded lähtuvad selle tekkekohas valitsenud olukorrast ning lahendavad probleeme, mis olid seal sellel hetkel aktuaalsed. Inimese käitumist kujundab sugu ja vanus, see on mõjutatud lapsepõlves omaks võetud tavadest ja rituaalidest ning tema eneseteostuse võimalusi raamib vaimne areng.
Kui inimene rändab ühest rahvusriigist teise, peab ta kohanduma selle maa elukeskkonnaga ja tunnustama seal kehtivat õiguskorda. Nii nagu ei saa samas ruumis samal ajal mängida kaks täiesti erinevat muusikat ja tantsida nende järgi erinevas rütmis, nii ei saa ka samal territooriumil kehtida üheaegselt kaks erinevat õiguskorda.
Multikulturalismi mõiste saab viidata vaid tegevustele ja eluvaldkondadele, mis ei ole antud riigis sätestatud seadusega. Sellele või inimõiguste mõistele apelleerides ei saa immigrant rahvusriigis nõuda, et temaga suheldaks avalikus ruumis tema kodukeeles ja ta tegevust hinnatakse tema kodumaal kehtinud õiguskorra järgi.
Multikulturalismi valdkonnad on kehalised vajadused (toit, seks, riietus, eluviis), eneseteostuse võimalused (keel, kultuur, religioon) ja vaimne identiteet (religioon, maailmavaade, ühiskonnakorraldus) ning selle probleem on, kuidas lahendada üksikisiku või vähemuse ja kogukonna vahel tekkivaid erimeelsusi. Igapäevases elus tekitavad konflikte religioossed toidutavad ja nendest tulenevad tabud. Ühiskondlikul tasandil põhjustab konflikte taas seksuaalsus, religioon ja keel.
Marksism esitles ennast rõhutute ja tagasikiusatute kaitsjana. Selle ideoloogia esindajad uskusid, et vabastades rõhutud ekspluateerimisest, tekib ühtne ülemaailmne kultuuriline identiteet, mis põhineb ühisvajaduste rahuldamisel. Kuid võimule saades osutusid marksistid šovinistideks, kes nõudsid alistumist parteilisele juhtimisele, ja egalitaarsele võrdsustamispoliitikale. See hävitas erilisusest ja eneseteostuse vabadusest võrsuva loovuse ja isikliku initsiatiivi ning koos selle ka kultuurilise mitmekesisuse. Ka sotsialistliku bürokraatia hoolekandepoliitika, mis eeldas ühtlustamist (loe: standardiseerimist), edendas eristuvate kultuuriliste praktikate väljasuretamist.
Suveräänsus
Suveräänsuse kontseptsioon sündis varasel keskajal, kui rooma õiguse edasiarendustest sündis korporatsiooni (juriidiline isik) kontseptsioon, mis ühendas eneses inimesi ja nende vara, ning oli sõltumatu oma tegevuses. Tänapäeval märgib see mõiste riigi, s.t rahva ja tema valitsuse ainuõigust hallata määratud territooriumi ja kaitsta selle elanikke väljapoolt tulevate nõuete eest.
Suveräänsuse mõiste märgib sõltumatust, kuid olemuslikult on see meelevaldne mõiste, kuna inimene sõltub nii keskkonnast kui ka oma sootsiumist ning ta ei saa eksisteerida nendest sõltumata.
Riigi tunnuseks on sõltumatus ja enesemääramise võime. Suveräänsuse kandjaks võib olla kas valitseja isik (kuningriik) või rahvas tervikuna (demokraatia). Neid eristab suhtumine üksiksiku enesemääramise- ja inimõigusesse.
Varakeskaegses Euroopas teostasid võimu kirik (õigus) ja territooriume haldavad lääniisandad (võim), reformatsiooni järel koondus õigusvõim ilmalike isevalitsejate (monarhide) kätte. Rohkem või vähem iseseisvates vabalinnades oli võimukandjaks demokraatlik esindusorgan, kuid 17. sajandi suure ususõja järel tunnustati Vestfaali rahulepinguga ka määratud territooriumitel elavaid rahvaid (Holland, Šveits) suveräänsetena. 19. sajandi suurte rahvamässude ja 20. sajandi maailmasõdade järel kaotas pärilik eliit oma senise võimu ning rahvaesindusega suveräänsed territoriaalriigid muutusid normiks.
Riikliku suveräänsuse puhul eristatakse:
Täielikku või klassikalist suveräänsust, mis eristab siseriikliku õiguskorra rahvusvahelistest lepetest. Siseriiklikud küsimused lahendatakse kehtivast õiguskorra alusel. Rahvusvaheliste lepetega sätestatakse vaid riikidevahelisi suhteid.
Piiratud suveräänsus tekib kui riik ühineb vabatahtlikult liiduga, mille põhiväärtused on eelnevalt sõnastatud, siis piirab ta oma enesemääramise õigust ja kohustub järgima liidu esindusorgani poolt kehtestatud õiguskorda. Oluline on seejuures see, kas liidu otsused langetatakse konsensuslikult või enamuse tahtega. Ühinemise põhjus võib olla nii majanduslik (suurem vabaturg) kui ka sõjalise julgeoleku tugevdamise vajadus.
Kosmopoliitse suveräänsuse aluseks on põhiväärtuste määratlemine, mida riik ega ükski teine osaleja ei tohi kunagi rikkuda. Avaliku võimu legitiimsuse selles doktriinis määrab see, kas ta nõustub ühise väärtusalusega.
Siseriiklikult võib suveräänsus olla ka jagatud ning osa õigus delegeeritud (sõltuvalt riigist) kas keskvalitsuselt kohalikele valitsustele või vastupidi kohalikelt valitsustelt keskvalitsusele (näiteks Šveitsis). Liitumiste puhul eristatakse föderatsiooni (Ameerika Ühendriigid, Saksamaa jts) ja konföderatsiooni, mille liikmetel on riigil õigus liidust lahkuda, kui selle elanikud vastavalt otsustavad (näiteks Brexit EL puhul).