Sõnumid

Eesti Vaba Riik !?

Sellist nimevormi kasutasid Eesti riigi rajajad asutamismanifestis.

Arutlegem MTÜ-le Kodanik esitatud süüdistuse põhjal, kas tänast Eesti riiki saab kirjeldada kodanikuvabadusi kindlustajana või on tegemist hoopis ametnike diktaadiga.

Märkus: See artikkel avaldati algselt Positimehe kodulehel, kuid see pandi üles laupäeva õhtul ning pühapäevahommikuks oli see  leitav vaid otsinguga. 

Kas Eesti on täna Vaba Riik?

VABA RIIGI tunnuseks on subsidiaarsus – s.t õigus ise otsustada ja vastutada, mida inimene teeb oma varaga, kuidas ta elab ja millal lõpetada oma elutee. Teistel inimestel on õigus sekkuda inimese iseolemisse vaid siis, kui ta palub seda või kui tema käitumine ei vasta enam valitsevatele kõlblusnormidele või kui tema tegevus ohustab teisi.  

Peale NSVL lagunemist ja Eesti iseseisvumist hakkasid meie ametnikud, vastavat volitust kodanikelt saamata, juurutama ÕIGUSPOSITIVISMI nime all tuntuks saanud õigusriigi kontseptsiooni. See sündis valgustusaja Prantsusmaal ning lähtus mõttest: Valitseja teab, mis on rahvale hea. Kuid Päikesekuninga asemele tuli Parlament ja Weimari Vabariigi kaose ajal juurdus tava, et ametnikud kirjutavad seadusi ja Parlamendile on vaid kummitempli roll – nii juurdus bürokraatia, mis vohab nüüd nii Eestis kui EL’s.

Enne seda lähtuti tava-, jumala- või loomuõiguse kontseptsioonist. Suurbritannia EL’st lahkumise peapõhjuseks oligi nende tavaõiguse kontseptsiooni ühildamatus EL õiguspositivismiga.

Suitsiidikontori tegevus

Suitsiidi teema muutis autori jaoks tema vanaema ja ema küsimus: Miks ma ei saa surra? Mõlemad ootasid surma oma voodis, vanaema oma kodus neli ja ema vanadekodus kolm aastat.

MTÜ Kodanik üritas saada õigusselgust abistatud suitsiidi kohta nii Sotsiaalministeeriumilt kui ka Riigiprokuratuurilt, kuid esimene ei tahtnud ja teine ei osanud näidata legaalset alust, mis keelaks inimesel surra oma tahtest. Vastust ei tulnud ka peale teema tõstatamist avalikus meedias!

Kuna EV Põhiseadus lähtub negatiivse õiguse põhimõttest, mis praktikas tähendab, et: „kõik mis ei ole keelatud, on lubatud“ siis järeldus sellest, et igaühel on õigus ise otsustada, millal ja kuidas ta sureb. Meediakajastuse mõjul ilmusid ka inimesed, kes soovisid sellist teenust saada!

Kuna nõustamine ja seadmete rentimine on Eestis lubatud tegevused, siis ei näinud MTÜ mingit takistust, miks ei tohi „suitsiidikontori“ teenust pakkuda. Teenuse tasu suurus lähtus tegelikest kuludest ja arvestas eestlaste maksevõimet.

Riigiametnikud ärkasid alles, siis kui üks suitsiidi katse ebaõnnestus ja see põhjustas PPA väljakutse. Sellele järgnes Riigiprokuratuuri süüdistus litsentseerimata tervishoiuteenuse (Sic!) osutamises ning süüdimõistvad kohtuotsused Maa- ja Ringkonnakohtus.

Süüdistuse ja otsuse põhjendused

Autorile, mitte teenust osutanud ja tulu saanud MTÜ’le Kodanik, esitati süüdistus kriminaalkuriteos. Süüdistuses väideti, et

  1. Süüdistav tegutses omakasu ajendil, tulu teenimise eesmärgil.
  2. Süüdistatav kasutas ära haavatavas seisundis olevate inimeste olukorda.
  3. Süüdistatav teostas majandustegevust, mis eeldas tegevusloa olemasolu (KarS § 372)

Tegevusloa nõuet põhjendati sellega, et majandustegevus toimus tervishoiuteenuse valdkonnas ja sellega põhjustati oht paljude isikute elule või tervisele. Süüdistuse aluseks oli: Tervishoiuteenuste korraldamise seadus, mille § 2, lg 1 sätestab:

Tervishoiuteenus on tervishoiutöötaja tegevus haiguse, vigastuse või mürgistuse ennetamiseks, diagnoosimiseks ja ravimiseks eesmärgiga leevendada inimese vaevusi, hoida ära tema tervise seisundi halvenemist või haiguse ägenemist ning taastada tervist. Tervishoiuteenuste loetelu kehtestab valdkonna eest vastutav minister.

Süüdistuse kinnituseks ja kohtuotsuse aluseks oli väide, et:

  1. Tavaline elektrikilp, millele oli installeeritud suur häirenupp, aegrelee ja õhuklapp on meditsiiniseade.
  2. Protsessis kasutatud inertgaas heelium (mis ei reageeri absoluutselt mitte millegagi) on meditsiinis ravi otstarbel kasutatav gaas.
  3. Kui lepingus on sätestatud eeltingimus, et teenust osutatakse vaid vanuritele, siis tähendab see, et osutatav teenus vastab Sotsiaalministri 28.11.2001. a määruse nr 110 Eriarstiabi erialade ja erialade lisapädevuste loetelu §-le 3: eriarstide erialade lisapädevuse p.6-le: geriaatria, mis seondub eakate inimestega.

Kas Eesti kodanik on vaba?

Autor on õpetanud 25 aastat Eesti kõrgemates õppeasutustes maksukohustuse täitmist ja uskunud Eesti õigusriiki. Tänaseks on ta hakanud kahtlema kogu oma elutöös, sest langetatud kohtuotsus järgib stalinistlikku riigikorra põhimõtet: Näita mulle inimest ja leiame paragrahvi!

Kõige solvavam on seejuures süüdistus, et isik kasutas tulu saamise eesmärgil ära haavatavas olukorras olevaid inimesi. Ja seda olukorras, kus ükski fakt ei näita, et autor isikuna oleks saanud tulu kasvõi 1 sendi!

MTÜ Kodanik asutamise eesmärgiks oli: kodanikuvabaduste edendamine. Kuid kodaniku tunnuseks on, et ta tahab ise otsustada ja ise vastutada.

Õiguspositivism juurdus industriaalse revolutsiooni ja klassiühiskonna keskkonnas ning selle eesmärgiks oli ohjeldada kasuahnust ning kaitsta neid, kes ei osanud või ei tahtnud ise ennast kaitsta. Eesti valis ainsana Balti riikidest Saksa sõjajärgse õigusriigi mudeli, mis suuresti jätkas natsionaal-sotsialistliku valitsuskorra ajal kujunenud tava, mis andis ametnikele piiramatu suvaõiguse.

Seda kinnitas Ringkonnakohtunik, kes oma otsuse põhjenduses märkis: kui ametnik ütleb „EI TOHI“, siis ei tohi … isegi siis, kui tal selleks õiguslik alus puudub.

Sõnum kaasmaalastele

Täna ägab EL ja Eesti bürokraatia vohamise all!

Põhjus: ametnikud juhivad riiki seadusi vorpides ja nende rikkujaid karistades!

Tänase Eesti inimene on kõrgelt haritud ja enamik on võimelised elama nii, et nad ise otsustavad, mis on neile hea. Kui me tahame tõepoolest vabaneda riikliku bürokraatia vohamisest ja nautida iseotsustamise vabadust, siis tuleb muuta õigusriigi kontseptsiooni – s.t arusaama, et kuna eestlane on vastutusvõimetu, siis tuleb iga tema samm sätestada seadusega ja ta ise allutada ametnike järelevalvele!

Kõige selgemalt väljendas praegust olukorda endise kliima- ja praeguse peaministri mõtteavaldus, millega väideti et Eestis ei saa aatomielektrijaama rajada enne kui pole koostatud seadust, palgatud vähemalt 50 ametnikku, loodud amet ja inspektsioon ning kulutatud vähemalt 75 miljonit eurot. Arusaamatuks jääb, mida teevad need ametnikud iga päev selle ühe õnnetu elektrijaamaga?

Siit siis küsimus: kuidas saab olla innovatiivne ja majanduslikult edukas, kui midagi ei tohi teha enne, kui sellest on aru saanud poliitikud ning palgatud ametnikud on andnud uueks tegevuseks loa?

Esitatud süüdistus

Eesti Prokuratuur esitas süüdistuse kuriteo toimepanemises MTÜ’le Kodanik ja seda heategevuslikus korras esindavale Paul Tammert’ile. Tähelepanuväärne on see, et kuriteona määratleti mitte suitsiidi abistamist, vaid loeata meditsiinitegevust, s.t seda et MTÜ ei taotlenud luba vastava teenuse osutamiseks, kuigi sellise loa nõuet ei sätesta ükski seadus.

Põhjus

Miks P.T asutas MTÜ ja hakkas pakkuma sellist teenust?

P.T vanaema ootas neli (!) aastat oma voodis surma ja küsis seejuures kõigilt: miks surm juba ei võta mind? Sama olukord kordus, kui P.T ema kaotas iseseisva toimetulemise võime ja pidi surma ootama vanadekodus. Kuna esitatud küsimus nõudis vastust, siis otsustas P.T esitada küsimuse vabasurma kohta esmal PPA-le, seejärel ametliku kirjaga Sotsiaalministeeriumile ja lõpuks Riigiprokuratuurile.

Sotsiaalministeerium keeldus kirjaliku vastuse esitamisest, kuid Rahvatervise osakonna juht teatas, et „Meie tegeleme vaid tervisega, surm pole meie asi“. Prokuratuur vastas esitatud päringule esmalt: et abistatud suitsiid on Eestis keelatud. Kui P.T palus teises päringus selgitada, millise seadusesätte alusel ametnik vastava keelu andis, siis paluti vastava küsimusega pöörduda Justiitsministeeriumi poole.

Saadud vastuste alusel oli loomulik järeldus, et vastav õiguslik keeld Eestis puudub. Lähtudes EV Põhiseaduse Kommenteeritud väljaandes märgitud väitest, et “Eesti õigusriik põhineb negatiivse õiguse kontseptsioonil“, s.t: kõik mis pole seadusega keelatud, on lubatud, tegi MTÜ järelduse, et abistatud suitsiidi teenuse pakkumine pole Eestis seadusega keelatud.

Kuna MTÜ initsiiv leidis kajastamist ka avalikus meedias, siis ilmusid ka inimesed, kes tahtsid vastavat teenust tarbida. MTÜ oli nüüd olukorras, milles soovitud õigusselgust ei saavutatud, kuid provokatsiooniliselt väljakuulutatud teenuse osutamisest polnud ka alust keelduda. Õigusselguse hoidmiseks sõlmis MTÜ teenuse soovijatega lepingu, milles fokseeriti täpselt teenuse sisu: nõustamine (teemal kuidas saab ja kuidas ei saa ennast tappa) ja seadme rent ning tingimus, et seda osutatakse vaid iseseisva toimetuleku kaotanud vanuritele ja parandamatut haigust põdevatele isikutele. Oma teenuse eest küsis MTÜ tasu u 3000 eurot, mis oli palju odavam Šveitsis osutatava teenuse hinnast (10 000 eur), kuid siiski nii suur, et kattis teenuse osutamise kulud. Füüsiline isik P.T ei saanud tehtud töö eest, otseselt ega kaudselt, tulu mitte üks sent.   

Riigiprokuratuuri süüdistus

Prokuratuur süüdistas füüsilist isikut, mitte MTÜ’d kuriteo toimepanemises, väites et:

  1. Süüdistav tegutses omakasu ajendil, tulu teenimise eesmärgil.
  2. Süüdistatav kasutades ära haavatavas seisundis olevate inimeste olukorda.
  3. Süüdistatav teostas majandustegevust, mis eeldas tegevusloa olemasolu (KarS § 372)
  4. T (mitte MTÜ) majandustegevus toimus tervishoiuteenuse valdkonnas, kus tegevusluba oli nõutav ja sellega põhjustati oht paljude isikute elule või tervisele.

Tegevusloa nõue tuletati Tervishoiuteenuste korraldamise seadusest (Sic!). Seda, mismoodi on abistatud suitsiid, mida parimal juhul võib nimetada „tervisehädadest vabanemiseks“, klassifitseeritav tervishoiuteenusena, teavad vaid prokurörid ja kohtunikud. 

Ka süüdistust kinnitavad tõendid, mis põhinesid väitel, et:

  • Poest ostetud tavaline elektrikilp on meditsiiniseade;
  • Heelium on ravigaas;
  • Lepingus sätestatud tingimus, et teenust osutatakse vaid vanuritele, võimaldab klassifitseerida seda geriaatriliseks – s.t meditsiiniliseks teenuseks;
  • Lepingus sätestatud tingimus, et teenust osutatakse parandamatut haigust põdevatele inimestele, tähendab kliinilise psühholoogi teenuse osutamist – s.t hage tervisliku seisundi ja tervemõistuslikkuse tuvastamist.

Nende süüdistuste tõesust võib igaüks ise hinnata. Prokuratuur täpsustas oma väitet öeldes: „ Ka geriaatria võib seonduda gaasipõhise seadme kasutamisega, mille abil inimene soovib  siit ilmast lahkuda“.

Vaata: Kohtumäärus. Tekstis on paksus kirjas välja toodud kõige olulisemad kohad.

Maakohtu otsus

Maakohtus menetluses oli ilmne, et kohtunik ei erista eutanaasiat abistatud suitsiidist. Seda kinnitab lause kohtuotsusest (lk 24):

„Välismaal levinud praktika kohaselt osutatakse elust lahkumise teenust üldjuhul arstide range järelevalve all ning on kehtestatud ka rida nõudeid, nende hulgas näiteks, et inimesel on jäänud elada vähem kui 6 kuud, siis alles arstide konsiilium lubab inimesel siit ilmast omal soovil lahkuda.“ (lk 24)

Lisaks märkis kohtunik (lk 26)

„Paul Tammerti käitumisviis on ühiskonnas ka laiemas plaanis ülimalt ohtlik, kuna võib jätta inimestele petliku mulje, et tegemist on millegi kangelaslikuga, kui aidatakse inimestel siit ilmast lahkuda. Tegelikkuses on eesmärgiks hoopiski teenida sellega ebaseaduslikul viisil raha, saada kasu, pakkumata vastu nõutaval tasemel teenust, taotlemata vastaval tegevusalal tegutsemiseks vajalikku luba.

Paul Tammerti käitumisviis on ühiskonnas tervikuna väga ohtlik tendents, sest kui seda Paul Tammerti poolt suvalisel viisil pakutavat teenust jaatada, siis varsti võib nii-öelda igaüks hakata mööda Eestit ringi käima kas enda valmistatud heeliumipõhise gaasiaparaadiga või mõne muu isetehtud aparaadiga või ka tablettide seguga või süstimisseerumiga, aitamaks inimestel siit ilmast elust lahkuda, serveerides seda samas avalikkusele kui ühiskonnas ülimalt vajalikku ja nõutavat teenust.“

Ringkonnakohtu otsus

Ringkonnakohtu kolleegium kinnitas Maakohtu otsust, et MTÜ pakkus tervishoiuteenust, kuna hindas inimeste tervislikku seisundit ja osutas tervishoiuteenust (Sic!) selleks nõutavat litsentsi omamata (p 49).

Kolleegium kinnitas veelkord Maakohtu väidet, et: „kuna õigusnormistik on olemas, siis tuleb teenuse osutamiseks esitada tegevusloa taotlus ja täita tegevusloa saamiseks õigusaktides sätestatud nõuded“, viitamata kus see normistik asub.

Ringkonnakohus rõhutas oma otsuses (7 korda), et kuna Riigiprokuratuuri ametnik ütles, et sellise teenuse osutamine on keelatud, siis on see keelatud. … Ka siis, kui ametnikul vastava otsuse andmiseks puudu seaduslik alus.

Pressile ja avalikkusele

Prokuratuuri poolt esitatud süüdistuse ja seda menetleva kohtuprotsessi käigus vastavad riiki kui institutsiooni esindavad võimukandjad (poliitikud, ametnikud ja kohtunikud) küsimusele, kas Eesti Vabariigi kodanik on:

  • VABA, s.t ta on oma elu omanik ja tal on võõrandamatu õigus ise valida eneseteostuse viis ning otsustada millal, kus ja kuidas lõpeb tema elutee, s.t kasutada inimese võõrandamatut õigust surra;
  • RIIGIOMAND, s.t Eesti kodaniku keha „kasutusviisi“määravad riigivõimu esindavad ametnikud, kes muuhulgas otsustavad ka millal, kuidas ja kus ta võib või peab surema.

Selle kohtuprotsessi alusel seni tehtud otsustest lähtudes võib väita, et Eesti Vabariik EI OLE ÕIGUSRIIK, kuna seda esindavad võimukandjad tegutsevad meelevaldselt järgides stalinismi ajal tuntuks saanud põhimõtet: näita inimest ja me leiame talle sobiva paragrahvi süüdimõistmiseks!

Eeskuju Saksa Konstitutsioonikohtu otsusest.

Enesetapp ja abistatud enesetapp ei ole Saksamaal seadusega keelatud. Paljud sakslased, kes soovivad abistavat enesetappu, reisivad Šveitsi naabri juurde. Kuna sarnaseid abistatud enesetapuorganisatsioone üritati luua ka Saksamaal, siis see valmistas muret riiki esindavatele ametnikele. Õiguslünga parandamiseks võttis Saksa Parlament 2015. aastal vastu kriminaalkoodeksi muudatuse. Kriminaalkoodeksi paragrahv 217 sätestas:

(1) Kes teisele isikule enesetapule kaasaaitamise kavatsusega annab, hangib või korraldab selleks võimaluse ja kelle tegevus on ette nähtud korduvaks tegevuseks, määratakse karistuseks vangistus kuni kolme aastani. või trahvi.

(2) Karistusest on vabastatud osaleja, kelle tegevus ei ole mõeldud korduvaks tegevuseks ja kes on lõikes 1 nimetatud isiku sugulane või lähedane.

Seega paragrahv 217 keelas enesetapuabi osutamise “ärilisel viisil”. Saksa Põhiseaduse art. 1, lg 1 sätestas inimväärikuse säilitamise ja enesemääramise õiguse ning see hõlmas ka õigust otsustada oma surma üle. See tekitas konflikti enesemääramisõiguse ja inimelu kaitse vahel.

Saksa kodanik Wolfgang Putz esitas selle seadusesätte kohta hagi, mis jõudis Saksa Konstitutsioonikohtusse. 2020. aasta veebruaris kuulutas kohus Kriminaalkoodeksi § 217 kehtetuks, kuna see rikkus Põhiseaduses sätestatud õigusi. Seoses sellega märkis kohus:

Üldisest isikuõigusest tulenevad spetsiifilised tagatised sätestavad inimväärikuse ja juurdunud autonoomse enesemääramise mõiste. See õigus tagab üksikisikule põhitingimused oma identiteedi ja individuaalsuse leidmiseks, arendamiseks ja kaitsmiseks enesemääramisel. Nimelt eeldab isiksuse enesemääratletud kaitse, et indiviid saaks oma elu juhtida oma tingimustel ega oleks sunnitud elama, mis on põhimõtteliselt vastuolus tema ettekujutusega minast ja isiklikust identiteedist. […]

Inimese isiksuse seisukohalt on elu lõpetamise otsus inimese eksistentsi jaoks kõige olulisem. See peegeldab inimese isiklikku identiteeti ning on enesemääramis- ja vastutusvõimelise inimese keskne väljendus. Inimese jaoks on elu eesmärk ning see, kas ja mis põhjustel ta võiks kaaluda oma elu lõpetamist, väga isiklike veendumuste ja maailmavaate küsimus. Otsus sooritada enesetapu puudutab inimeksistentsi põhiküsimusi ning mõjutab inimese identiteeti ja individuaalsust nagu ükski teine otsus. Seetõttu ei piirdu üldine isiksuseõigus selle avaldumises õigusena enesemääratud surmale õigusega keelduda oma vabal tahtel elu säilitavast ravist ja seeläbi lasta surmahaigusel kulgeda. Õigus enesemääratud surmale laieneb ka juhtudele, kui üksikisik otsustab endalt elu võtta. Õigus endalt elu võtta tagab, et indiviid saab iseseisvalt määrata oma fata vastavalt oma ideedele minast ja kaitsta seeläbi oma isiksust ([.. .]).

Kaitse ulatuse piiramine konkreetsete põhjuste või motiividega tähendaks sisuliselt oma elu lõpetada sooviva isiku motiivide hindamist ja seeläbi sisulist ettemääratust, mis on põhiseaduse vabaduse mõistele võõras. Selline piirang tooks kaasa märkimisväärseid raskusi vahetegemisel; lisaks läheks see vastuollu inimväärikuse ja isiksuse vaba enesemääramise ja isikliku vastutuse arendamise kontseptsiooniga, mis on põhiseaduse aluspõhimõte. Õigus enesemääratletud surmale juurdub inimväärikuse tagamises, mis on sätestatud art. 1(1) GG; see tähendab, et isikliku vastutuse alusel tehtud otsus enda elu lõpetada ei vaja selgitusi ega põhjendusi. Art. 1(1) GG kaitseb inimväärikust, seda, kuidas inimesed mõistavad ennast kui indiviide ja saavad endast teadlikuks. Määrav on põhiõiguste kandja tahe, mis väldib igasugust hinnangut üldiste väärtuste, usuliste ettekirjutuste, elu ja surma käsitlemise ühiskondlike normide või objektiivse ratsionaalsuse kaalutluste alusel… Kui üksikisik otsustab lõpetada oma elu, olles jõudnud selle otsuseni selle põhjal, kuidas nad isiklikult elukvaliteeti ja mõtestatud eksistentsi määratlevad, peavad riik ja ühiskond põhimõtteliselt nende otsust austama kui autonoomse enesemääramise akti. (Case on Sec 217, [207], [209])

Sellega jättis kohus kriteeriumide järkjärgulise lõdvendamise protsessi vahele ja otsustas otsekohe, et enesemääramisõigus keelab meditsiinilise näidustuse otsimise.

Kuna Eesti õigusriigi kontseptuaalne alus lähtub Saksa õigusriigi mudelist ja selle tsiviilõiguse kontseptsioonist, siis on käesolevas kontekstis hariv tutvuda sealse ülemkohtu selgitusega, miks tühistati abistatud suitsiidi keeld, mille haldusametnikud olid kehtestanud. 

Tsiteerin siinkohal mõnesid kõige olulisemaid sõnumeid sealt:

  • Õigus elada ei tähenda kohustust elada.
  • Inimese isiksuse seisukohalt on elu lõpetamise otsus tema eksistentsi jaoks kõige olulisem.
  • Isikliku vastutuse alusel tehtud otsus enda elu lõpetada ei vaja selgitusi ega põhjendusi.
  • Enesemääramisõigus keelab meditsiinilise näidustuse otsimise suitsiidi teema käsitlemisel.

Vaata tõlget raamatust: The Right to Die with Dignity. How Far Do Human Rights Extend? Derya Nur Kayacan. Springer. 2022. ISBN 978-3-031-04515-8, lk 120-129