Praegune olukord
Enamik maailma surmakultuuridest keskendub juba surnud inimese mälestamisele ja lähedase või olulise inimese kaotuse pärast kurvastamisele. Tähelepanuväärne on ka see, kui palju on kirjutatud raamatuid hingevalu teemal, mis johtuvad sellest, et inimesel ei õnnestunud oma lähedasega hüvasti jätta, väljendada oma armastust ja hoolivust nende suhtes või andestust paluda toimepandud tegude eest.
Eestlased kaotasid nõukogude okupatsiooni ja materialismi võidukäigu ajal oma surmakultuuri! Me suhtume surma, kui asja mida me tahame unustada – pühkida välja oma teadvusest, sest peame seda ebaloomulikuks ja põlastusväärseks.
Valitsevad poliitikud ja ametnikud suruvad meile peale materialistlikku arusaam, et inimelu on ainulaadne, kordumatu ja hindamatu väärtusega, mistõttu tuleb selles lõpuni kinni hoida, vaatamata kannatustele ja piinadele, mida ta peab seejuures taluma. See arusaam on vastuolus moraali põhimõttega, et me peame tegema teisele head!
Eesti poliitikute ja ametnike hukkamõistvad sõnavõtud ja katse mõista surmaabi pakkuja süüdi kriminaalkuriteos, saab selgitada vaid nende võimuiha ja majandushuviga. Mõelge ise, mis juhtub, kui anda inimestele õigus ise valitseda oma elu! Kui nad ei vaja enam luba ametnikelt ning nad ei pea kogu omaenese ja lähedaste raha ohverdama arstidele ja vanadekodude omanikele, kes üritavad neid vägisi elus hoida.
Lähtepunkt
- sajandi vaimuõpetused (Antroposoofia ja Urantia raamat) rõhutavad, et Universumi alusprintsiibiks on armastus, s.t soov teha head ning inimeksistentsi mõtteks on areng, mis saab toimuda vaid siis, kui isiksuslik otsustusvabadus on tagatud.
Kuna eestlased väärtustavad vabadust (nad lisasid oma riigi nimele laiendi VABA RIIK) ja on harjunud nägema tulevikku olevikus (keeles puudub tulevikuvorm), siis peaks ka meie oma surmakultuur tunnustama inimese vaba tahet ja enesemääramise õigust ning olema ettenägelik.
Eesti uue surmakultuuri kujunemise eelduseks on, et inimene ja ühiskond tervikuna teadvustavad elu lõplikkust ning kujundavad oma maailmanägemuse ning sellest tuleneva suhte surmaga. Teadvustades oma maise elu lõplikkust ja jõudes järeldusele, et ma olen isiklikult vaba ning võin oma elu lõpetada siis kui mina seda tahan, vabaneme me tulevikuhirmust ja sellest tulenevast stressist (mure iseseisva toimetuleku pärast). Asendades hirmu armastusega, saab inimene keskenduda oma elule ja nautida iga hetke, mis talle on selles maises elus antud!
Kui inimese maailmanägemuse järgi jätkub „elu peale elu“ ja ta tunnustab universumi vaimse olemuse olemasolu, siis peab ta hindama ja teadvustama oma senise elu jooksul tehtut, arvestades seejuures tehtu mõju teistele inimestele ja elukeskkonnale. Kui inimene süveneb oma senise elu jooksul korda saadetusse ning saab teadlikuks sellest, et mõned tema teod olid kantud kurjusest ning need on kahjustanud teisi, siis on tal veel oma eluajal võimalus tehtut vastavalt võimalustele heastada või vähemalt puhtast südamest kahetseda ja andestust paluda. Veelgi olulisem on andestada nendele inimestele, kelle poolt toimepandud teod on temas põhjustanud viha ja kättemaksuiha. Vabanemine kõigest negatiivsest, mis piinab inimese hinge, paneb aluse hingerahule.
Miks see kõik on oluline. Üks võimalik seletus lähtub vaimse maailma olemusest. Nimelt pole seal materiaalsel varal ning sellest tulenevatel võimusuhetel mingit tähtsust. Oluline on vaid see, mis tekib vaimsete olendite omavahelisest suhtlusest. Kui need lähtuvad soovist teha head, siis on talle avatud tee edasistele arengutele läbi uute kehastumiste. Kui aga suhtluse eesmärgiks oli teiste alistamine ja oma himude rahuldamine kapitali omaniku või võimukandja positsiooni läbi, siis on peab ta oma edasisel teel kogema kõike seda, mida teised tundsid ja saama osaks kannatustest, mida ta neile põhjustas.
Protseduurilised reeglid
Uus surmakultuur pakub inimesele võimalust elada teadlikult, kasutada olemasolevaid võimalusi ning teostada ennast vastavalt oma nägemusele iseendast ja arvestades keskkonnast tulenevaid piiranguid.
Järgnev on selgitus, kuidas MTÜ Kodanik saab nõustada ja abistada „väärika lahkumise“ protseduuri.
- Inimene, kes on jõudnud järeldusele, et tema elu võimalused on lõppemas vanadusjõuetuse, füüsilise keha haigestumise või vaimsete võimete ammendumise tõttu, langetab otsuse lõpetada oma elutee siis, kui tema peab seda vajalikuks.
- Ta peaks vabas ja usalduslikus õhkkonnas rääkima oma otsusest mõne empaatilise inimesega, keda ta usaldab ning kes aitab tal selgusele jõuda, kas tema elu võimalused on tõesti ammendunud.
- Eestlase olemusele oleks kohane kohtuda kõigi lähedaste inimestega, selgitada neile oma otsust, lahendada kõik sõlme läinud suhted ning vastastikku andestada teod, mis põhjustasid teisele osapoolele kahju ja/või negatiivseid emotsioone. See on vajalik hingerahu saavutamiseks nii inimeses endas, kui ka tema lähedastes.
- Vajalik on vormistada testament, millega ta määrab järele jääva materiaalse vara edasise kasutusviisi ja omandisuhted. Testament kui inimese tahteavaldus peab olema kinnitatud notariaalselt.
- MTÜ Kodanik saab nõustada soovijaid viisidest, kuidas lahkuda väärikalt materiaalsest elust ning abistada oma soovile kindlaks jäänut tema vajaduste rahuldamisel.
- Kuna Karistusseadustiku § 123 ja § 124 sätestavad, et inimese eluohtlikku olukorda asetamise ja eluohtlikus seisundis talle abi andmata jätmise eest võib karistada kuni kolme aastase vangistusega, siis ei saa isiku suitsiidi toimumise ajal samas ruumis ega läheduses olla keegi.
- Vastavalt „Surma põhjuse tuvastamise seaduses“ sätestatule toimub inimese surma fakti tuvastamine ning vastavalt lepingus sätestatule korraldatakse tema surnukeha äraviimine ja edasine menetlemine.
Eesti uue surmakultuuri eesmärgiks peab olema see, et iga inimene saaks olla oma lähedase ja talle kalli inimese surma juures, hoides tema kätt ning jagades armastust tema vastu tagada, et ta saaks lahkuda hingerahus. Ja välistada tuleb praktika, et juuresolijaid saab karistada selle eest, et nad ei takistanud teda suremast!
Eesmärk
MTÜ Kodanik näeks meeleldi, et Eesti Vabariigis kehtestataks seadusega sätestatud kord, mis kohustaks hospiitsi ja vanadekodusid pakkuma inimesele abistatud suitsiidi teenust.
Palju keerulisem küsimus on see, kas Eestis peaks vastu võetama ka eutanaasiat sätestav seadus. Eutanaasiat saaks kohaldada inimestele, kes on eelnevalt oma tahteavaldusega väljendanud soovi surra olukorras, kus ta ise pole selle teostamiseks enam suuteline mingi õnnetuse või ootamatu haiguspuhangu tõttu. Eetiliselt väga raske küsimus on ka see, kas eutanaasiat tuleks rakendada puuete puhul, mis välistavad inimliku eluviisi.
MTÜ Kodanik on seadnud eesmärgiks luua koht, kuhu inimesed saaksid tulla ja kus neil oleks võimalik kasutada vahendid, millega oma lõplik tahteavaldus ellu viia. Selle eesmärgi saavutamisele saavad kaasa aidata kõik, kes teevad annetuse MTÜ’le Kodanik. See lahendus ei eelda seaduse kehtestamist.