Esindusdemokraatia on tänapäeval enim kasutuses olev demokraatia vorm. Selle juurutamine võimaldas kaasata otsustusprotsessi suuremat hulka inimesi ning kujundada arusaama, et neil on võimalus osaleda (kaudselt) oma elukeskkonda ja toimetulekut kujundavate otsuste langetamisel.
Poliitiline organisatsioon
Esindusdemokraatias on poliitilise organiseerumise vormiks maailmavaateline partei, mis valimisvõitluses ja valitsemise korralduses võivad organiseeruda blokkideks ja koalitsioonideks. Parteide arvu määrab reeglina parlamenti pääsemise lävend, s.t mitu protsenti hääletanute häältest peab partei saama, et saada esindatust. Maailma praktikas varieerub see vahemikus 1-7%. Juriidilises käsitluses on partei Eesti õigusruumis mittetulundusühing.
Parteilisel organisatsioonil põhinevast esindusdemokraatiast on paljudel juhtudel arenenud välja partokraatia – elukutselised poliitikud, kes peavad ennast rahvast kõrgemal olevaks. Partei juhid monopoliseerivad info ja otsustusprotsessi, jättes seadusandliku organi liikmetele vaid õiguse hääletada esitatud ettepanekute poolt. Sellise arengu tulem on reeglina korruptsioon ja ühiskonna varaline kihistumine
Valija
Demokraatia kontekstis on rahvas üldistus, oma tahet saavad väljendada ikka vaid üksikisikud, kes on enesele välja võidelnud või saanud vastavalt kehtivale õiguskorrale õiguse valida. Valimisõiguse teema muutus aktuaalseks alles siis, kui algas üleminek monarhistlikust territoriaalriigist parlamentaarsesse õigusriiki.
Õiguskorda kehtestav parlament sündis Inglismaal ja algselt moodustasid selle maavalduste omanikud (lääniisand, ingl. Landlord), kes haldasid oma maavaldusi ja tasusid kuningavõimu kulud. Industriaalsete revolutsioonide käigus laienes maksukohustus ka palgatöölistele, keda hakkas esindama Alamkoda. Kui Ülemkoja liikmetel oli õigus päranda oma koht pojale, siis Alamkoja esindajad valiti territoriaalsetes üksustes elavate meesoost (reeglina tööstustöölised, kes maksid makse) inimeste poolt. Naistele hakkas valimisõigus laienema peale I maailmasõda, mil ka nendest said palgatöölised tehastes, mille meessoost töötajad olid läinud rindele.
Thomas Hobbes esitas oma raamatus „Leviathan“ väite, et „riik on inimühiskonnale parim eksisteerimisvorm, kuna ilma selleta valitseks loodusseisund, mis tähendaks ‘kõikide sõda kõigi vastu’.“ Riigi teket kujutas Hobbes ette ühiskondliku leppena inimeste vahel. Seda mõtet illustreeris ka tema raamatu kaanepilt, millel oli kujutatud riiki valitsevat monarhi, kelle keha on moodustunud inimestest s.t, et iga inimene on osa riigist, kuid otsustusõigus on delegeeritud riigi valitsejale. Ühiskondliku lepinguga olid valitsejad sunnitud tunnustama eraomandi puutumatust ja üksikisiku põhivabadusi. Vastutasuks tunnustasid kodanikud ühiskonnakorraldust sätestavate seaduste ülimuslikkust, kuid kohe tõusis rambivalgusse küsimus: kes ja kuidas sätestab seadused?
Õigusriik tähendab territoriaalset organisatsiooni, mida juhitakse kirjalikult vormistatud ja kõigile saadaval olevate seadustega. Kuna seadusi kehtestavad oma huvidest lähtudes need, kelle käes on võim, siis pole seadusloome eesmärgiks õiglus. Seaduse sõnastamisel on määrav roll nendele, kelle käes on teave valitsevast olukorrast (loe: haldusvõimu teostavad ametnikud) ja seaduse sätestamise eesmärgi määravad need, kelle käes on mõjuvõim (loe: kapital).
Õigusriigis on nii seadusandlik kui ka täitevvõim ametnikel, s.t isikutel kes saavad oma töötasu maksutuludest. Seadusi saab sätestada nii eesmärgiga keelata ühiskonda või selle liikmeid kahjustavad tegevused, kui ka eesmärgiga anda ametnikele sunnivõim teiste inimeste üle. Võimu saavutavad ametnikud seaduste kehtestamise, järelevalvet teostavate inspektsioonide ja uurimisasutuste ning karistusi määrava kohtuvõimu kaudu. Seega mida rohkem on igapäevaseid tegevusi sätestavaid seadusi, seda suuremaks kasvab ametnike võimalus rakendada sundi kodanike suhtes. Õigusriigi kontseptsioon jättis siiski kodanikest maksumaksjatele õiguse vastustada avalikult valitsejate ebaseaduslikke nõudmisi ning keelduda nende täitmisest.
Esindaja
Eri riikides ja erinevatel aegadel on esindajaid valitud eri viisidel. Kõige lihtsam oli valida esindaja loosimise teel (ingl. Sortiton, Demarchy, Lottocracy). Niiviisi valiti seadusandlikusse organisse inimesi antiik-Kreeka ja keskaja Itaalia linnriikides, läbi aegade on seda meetodit kasutatud India Tamil Nadu külades.
Kui valijaid on palju, siis võib nad jagada valimisringkondadeks – see tava pärineb Rooma Vabariigi aegadest, mil igal hõimul oli õigus saata Senatisse oma esindaja. Tänapäeval märgib mõiste valimisringkond territoriaalset üksust, mille elanikud valivad enesele esindaja. Ideaalis peaks kõigis ringkondades olema võrdne arv valijaid või siis võrdne arv valijaid iga valitava kohta.
Sõltuvalt sellest, mitu esindajat valitakse, eristatakse:
- Ühemandaadilist ringkonda millest valitakse vaid üks esindaja, seda nimetatakse ka „võitja võtab kõik“ mudeliks. Valdavalt rakendatakse seda anglo-ameerika kultuuriruumi jäävates riikides (Suurbritannia, Ameerika Ühendriigid, Austraalia, India) Selle mudeli eeliseks on, et kuna valijate ringkond on teada, siis on rahulolematutel valijatel võimalik oma esindaja alati tagasi kutsuda, kui valitsev tava või seadus seda võimaldab.
- Mitmemandaadilist ringkonda millest valitakse mitu esindajat ja see süsteem esindab paremini tegelikku arvamuste jagunemist. Kuid seda, kui hästi see esindamine toimib, sõltub sellest, kuidas arvestatakse hääli. Seejuures võib valijal olla üks või mitu häält ning ta võib anda nii poolt kui ka vastuhääli.
Valimistulemuse seisukohalt on oluline ka see, kuidas moodustatakse kandidaatide nimekiri, s.t kas nende järjestuse määrab partei juht, selle juhatus või üldkogu. Samuti on riigiti erinev see, kuidas antud hääli arvestatakse ja üle kantakse nendele parteidele, mis määratud lävendit ei ületanud.
Mitmemandaadilises ringkonnas pole valitud esindajat võimalik tagasi kutsuda, kuna ei ole võimalik tuvastada, kes tema poolt hääle andsid.
Esindaja roll
Esindusdemokraatias ei esinda valitud isik mitte oma valijaid, vaid on kohustatud tegutsema riigi ja rahva kui terviku huvidest lähtudes. Esindaja mõjuvõim organisatsiooni sees sõltub tema kompetentsusest ja valimistel saadud häältest.
Ideaalis oleks esindaja rahvakohtuniku rollis, s.t sõltumatu, erapooletu ja empaatiline isik, kes kuulab ära erinevate erakondade esindajate väited ja otsib kompromissi, mis välistab konfliktid ja pingete kasvu ühiskonnas. Parteipõhises demokraatias on valitud isik kõigepealt parteilane, kes halvemal juhul peab alluma organisatsiooni juhtide poolt langetatud otsustele või paremal juhul lähtuma erakonna maailmavaatelistest huvidest. Kui aga võimude lahusust rikutakse ning seadusloome läheb täitevvõimu teostavate ministeeriumiametnike kätte, siis jääb esindajatele vaid kummitempli roll, s.t partei juhtide poolt antud „soovituse“ alusel heaks kiita neile esitatud seaduseelnõud.
Esindusdemokraatia kõige teravam küsimus on: kuidas peaks esindaja hääletama, s.t kas ta peaks järgima oma südametunnistuse häält või alluma partei liinile. Kui esindaja lähtub oma „parema mina“ arusaamast, siis kaotab seadusandlik institutsioon otsustusvõime, mis omakorda võib põhjustada kaose kogu riigijuhtimise protsessis. Kui ta aga järgib pimesi oma juhtide poolt antud juhiseid, siis paneb see paremal juhul aluse meritokraatlikule, halvemal juhul aga autokraatlikule valitsusvormile.