Kapitalistliku turumajanduse loovad inimesed, kes astuvad isiksusliku arengu teele ja hakkavad konkureerima võimu pärast selle seniste kandjatega. Seda protsessi kiirendas industriaalne revolutsioon, mis pani aluse uutele rikkuse loomise viisidele ja hakkas kahandama seniste maaomanikest feodaalide võimutäiust.
Kapitalistliku turumajanduse alused
Kapitalistliku turumajanduse tunnuseks on järgmised fenomenid:
- Ühiskond on atomiseeritud, s.t formaalselt konkureerivad kõik kõigiga.
- Eraomand on puutumatu, rikkust ümber ei jaotata;
- Äritehingud ja inimeste varalisus jms isiklikud andmed on salastatud – sellega tagatakse pettustel põhineva äritegevuse jätkuvus;
- Riikluse aluseks on positiivne õigus, mis lubab sekkuda üksikisiku ellu, soodustada võimulolijate äritegevust ja takistada konkurentide turule tulekut ning nende majandustegevuse laienemist;
- Kapitali koondumist ja investeerimisvõimalusi soodustatakse ja toetatakse riiklike dotatsioonidega, sel ajal kui tööliste võimalusi organiseeruda ametiühinguteks ja üheskoos kaitsta oma huve on piiratud avalikult seadustega või varjatult info liikumist takistades;
- Fiskaalsüsteem toimib põhimõttel, et ühed maksavad makse ja teised naudivad riigieelarve kulutustest saadavaid hüvesid;
- Monetaarsüsteem põhineb pankade monopoolsel õigusel emiteerida fiat-raha, krediteerida tehinguid olematu rahaga omal riisikol ning võlarahal, mis tekitab majandusbuumide ja -languste korduva tsükli;
Teooria
Kapitalistliku turumajanduse ideele pani aluse Herbert Spencer (1820–1903), kes tõi Charles Darwini (1809–1882) looduslikul valikul põhineva evolutsiooni teooria majanduse sfääri. Spencer leidis, et mõte “kõige tugevama ellujäämisest” sobib ka tootmise, turustamise ja tarbimise maailma. Selles arusaamas on majandustegevuse sfäär midagi, mis järgib oma kurssi oma loomulike seaduste kaudu; inimesed ei kontrolli seda, vaid on sellesse haaratud. Üksiku inimese rikkust aktsepteeritakse kui loodusseadust, mille järgi jäävad ellu vaid kõige tugevamad ning parimad ja säravaimad tõusevad tippu, sel ajal kui ülejäänud vajuvad alla ja surevad välja, muutes terviku tugevamaks. Heategevus on seega vastuolus meie laiema sotsiaalse huviga, kuna see aitab nõrgematel ellu jääda, töötades seega vastu inimkonna üldisele paranemisele.
Kasu (utilitarismi) kontseptsiooni juurutamise eelduseks oli jumalausu ja sellest tulenevate piirangute hülgamine. Inglismaal valmistasid seda üleminekut ette Richard Cumberland (Cumberland 1672), John Gay (Gay 1731), David Hume (Hume 1738), Jeremy Bentham (1789) ja William Paley (Paley 1815) ning viis lõpuni John Stuart Mill (1859).
Toimimine
Kapitalistliku turumajanduse aluseks on eraomand, eesmärgiks kasum ning edu mõõduks rikkuse määr. Selle liikumapanevaks jõuks on ahnus ning kuna võitjate üle kohut ei mõisteta, siis on kõik meetmed, mis suurendavad tulusid, lubatud.
Kuna „suurt kala saab püüda vaid sogases vees“, siis vajab kapitalistlik turumajandus jätkuvaks toimimiseks riiklikku institutsiooni, mis seaduse jõuga kuulutab nii üksikisikut (s.h eriti tema vara suurust) puudutava info, kui ka äritehingute sisu (s.t kasumi saamiseks toimepandud teod) salastatuks ning vastava info levitamise karistatavaks. Vaid nii on võimalik inimesi jätkuvalt petta, maksta neile ebaõiglast tasu nende töö viljade eest ning omastada teistele kuuluvat vara. Tugevama huve kaitsvat õigusriiki on vaja ka selleks, et takistada palgatöölistel ja tarbijatel organiseerumist oma huvide kaitseks.
Kapitalistliku turumajanduse aluseks on maa ja ettevõtete kapitaliseerimine.
Maa on iidsetest aegadest peale olnud nende kogukonda ühisomanduses, kes on selle ühiselt „kodustanud“, s.t muutnud elamis ja viljeluskõlblikuks. Seejuures domineeris arusaam, et kuna maa on igavene, siis ei saa see olla sureliku olendi eraomanduses.
Muutusele panid aluse sõjapealikud, kes kuulutasid sõjakäiguga vallutatud maa enda eraomandiks. Seda maad (feood) jagasid lääniisandad (Ingl. Landlord) oma sõltlastele vastuteenete eest. Industriaalsete revolutsioonidega kaotas maa oma senise absoluutse väärtuse, kuid selle turumajandusliku ostu-müügi objektiks muutumisega see kapitaliseeriti. Kui turu nõudlus ja selle tulu tootmise võime määrab maa hinna, siis tekivadki kinnisvara hindade drastilised erinevused, mida me näeme Tallinna ja Obinitsa hindu võrreldes.
Ettevõtted kapitaliseeritakse nende aktsioneerimise ja aktsiate ostu-müügi objektiks muutmisega. Aktsiate väärtus sõltub sellest, kui palju suudab ettevõtte tootmistegevuse käigus luua lisaväärtust ja seda jaotada aktsionäridele. Kõige enam, seejuures püsivalt suudavad dividende maksta suurettevõtted, millel on suur ja püsiv tarbijaskond. Sellised ettevõtted on tegevad loodusvarade kaevandamise, masinate ja tarbekaupade tootmise, logistika jms suurinvesteeringuid vajavates valdkondades. Kuna kasum sõltub otseselt vajaliku toorme saadavusest ja omahinnast, siis õhutavad nad sõjalisi aktsioone ja agressioone vajaliku saamiseks.
Kapitalistliku süsteemi ja selle ettevõtete edu määrab selle juhtide võimekus esitada visioone ja suutlikkus allutada massid oma tahtele ning organiseerida nende tegevust. See majandusmudel on edukas, kui valdav osa elanikkonnast ei saa millestki midagi aru ning nad vajavad kedagi, kes ütleks neile, mida nad peavad tegema ja maksaks neile tehtud töö eest perioodiliselt töötasu. Kuna selle majandusmudeli käigushoidmise seisukohalt on oluline, et töölistel säiliks huvi teenida raha ja võime osta kaupu ja teenuseid, siis loob ta tarbimisühiskonna stereotüübi. Kui kaob turg ja selle ostuvõime, siis kaob ka mõte midagi toota ja võimalus kasumit teenida.
Kapitalistlik turumajandusmudel oma hierarhilise juhtimismudeliga ja käsuliinidega sobis I, II, III ja IV tööstusrevolutsiooni, kuid see satub raskustesse V tööstusrevolutsiooni keskkonnas, milles edu tagavad iseseisvalt mõtlevaid ja ennast ise juhtivaid inimesi.
Kapitalistliku majandusmudeli ja eriti selle tarbimisühiskonna vormi arengut ohustavad tootmiseks vajalike loodusressursside ammendumine, tarbijate arvu vähenemine ja/või nende tarbimissoovi ammendumine ning keskkonna saastumine. Keskkonnasaaste tekib nii looduslike ressursside hankimisest ja töötlemisest kui ka tarbimisjääkide keskkonda jätmisest. Tarbimise vähenemise põhjuseks võib olla ka elanikkonna kihistumine, s.t rikkuse kontsentreerumine ja masside maksevõime vähenemine.
Rahasüsteem
Kapitalistliku turumajanduse olemus tuleneb rahasüsteemist, milles pangal on fiat-raha emiteerimise monopol ja kõik, kes soovivad seda kasutada makse- ja arveldusvahendina peavad seda laenama pangalt ning tasuma selle eest intressi – sellest mõiste võlaraha. See rahasüsteem on olemuslikult ebaõiglane, kuna pank nõuab väljalaenatud rahalt tagasi suurema summa, kui ta turule andis. Praktikas näeb see välja nii, et pank annab teile 100 ühikut, kuid tagasi nõuab 150 ühikut, sest lisaks väljalaenatud summale nõuab ta endale veel selle pealt intressi ja lepingutasu maksmist. Kuid seda 50 ühikut raha pole olemas, sest raha emisiooni monopol on vaid keskpangal ning raha hulk ei kasva, s.t mündid ei pooldu ning sedelid sünnita uusi selliseid. Nii tekibki olukord, et osa laenuvõtjatest ei suuda objektiivsetele põhjustel seda tagasi maksta ning peavad loovutama oma vara ja töö viljad pangale tasumata võla katteks.
- sajandi teisest poolest hakkasid majandusarengut tugevalt mõjutama erapangad, millel ei ole raha emissiooni õigust, kuid mis vaikival kokkuleppel võivad anda krediiti. Ametliku legendi järgi laenab pank eraisikute poolt hoiustatud raha, kuid seda saab laenata vaid ühe korra ning sellest tekkivate tuludega pole kuidagi võimalik sellist institutsiooni üleval pidada, rääkimata hoiuse eest intressi tasumisest ja kasumi teenimisest.
Juba 18. sajandil hakkasid erapangad pakkuma oma parematele klientidele tšekiraamatuid, millele järgnesid 20. sajandil algul Diners Club’i ja seejärel juba Master Card ja teised sellised krediitkaardid. Virtuaalse e-raha kasutuselevõtt avardas eraettevõtete krediidi jagamise võimalusi veelgi. Krediit tähendab, et pank lubab teil teha makseid kasutamata selleks teie (ja ka panga) arvel olevat raha. Kui aga kõik tehingu osapooled usuvad, et kokkulepitud tähtajal olete te tulevikus suuteline selle raha pangale maksma ning pank omakorda on võimeline tasuma teie eest müüjale, siis on kõik korras.
- aasta suure fiskaalkriisi ajal selgus, et Lehman Brothers oli laenanud raha välja 31 ja Belgia-Prantsuse pank Dexia koguni 60 korda rohkem, kui tal endal oli olemas. Kui ettevõte, s.h ka pank ei suuda võetud riske kanda ning lubatud arveid määratud tähtajal tasuda, siis kaotab ta maksevõime ning kuulub likvideerimisele. Krediidiäri eripära peitub selles, et pangad millel on palju kliente ei vaja maksete tegemiseks raha, kui arveldused toimuvad tema klientide vahel panga sees, s.t ühelt arvelt teisele liiguvad vaid arvestuslikud ühikud, mitte reaalne raha. Kui pangal õnnestub veel teiste omasugustega kokku leppida, et kui makse toimub teise panka, siis arvestatakse päeva lõpus vastastikused kohustused ning tasutakse ülejäägilt intress, kuid raha ülekanne ei pea toimuma. Seega erapankade edu sõltub usaldusest nende vastu, sest määratud päeval ei suuda nad mitte kunagi tasuda kõiki võetud kohustusi. Panga likviidsus sõltubki esmajoones krediidilt teenitud intressituludest.
Võlarahasüsteem tekitab tsüklilise majandusarengu, sest kui krediiti jagatakse lahkelt tekib rahaküllus ja tõusevad hinnad (inflatsioon). Süsteemi ebastabiilsuse põhjuseks on see, et pank tahab saada tagasi kogu väljalenatud raha ning lisaks veel täiendavalt intressimaksed. Kuna aga intressi tasumiseks vajalikku raha pole pangad turule andnud, siis põhjustab see rahapuuduse (loe: likviidsuskriisi), mis kasvab paratamatult üle majanduskriisiks. Maksevõime kaotanud inimeste ja ettevõtete vara läheb loomulikult pankadele.
Olemuslikult on likviidsususkriis arusaamatu nähtus, kuna ettevõtetel on olemas kõik, et kaupu müüa ning tarbijatel soov neid kaupu osta, kuid tehingud teha ei saa … sest pole raha! Ehk tekib olukord, milles nii inimesed, ettevõtted kui ka riik kurdavad, et „raha pole“! Ja kui nüüd küsida, kuhu raha kadus, siis vastus on lihtne: pangad korjasid intressinõuetega turult raha ära. Kuna rahapuuduse tõttu pole turul nõudlust, siis ei saa seda ka välja laenata. Rahakülluse olukorras hakkavad pangad spekuleerima börsil, mis võimendab defitsiidis olevate kaupade hinnatõusu või siis maksavad selle omanikele dividendidena välja, mis põhjustab omakorda luksuskaupade müügi kasvu kordades.
Inflatsiooni-deflatsiooni ehk majandusbuumi-likviidsuskriisi tsüklid Ameerika Ühendriikides alates perioodist, kui seal tekkis pangandus ja rakendus võlaraha süsteem. Peale seda, kui fiat-raha seoti lahti väärismetalli tagatisest, on domineerinud inflatsioon, s.t raha on deflatsiooni ärahoidmiseks jätkuvalt juurde antud turule.
Kapitalistlikule majandusmudelile iseloomulikus hinnatõusus on oluline roll veel börsi mahhinatsioonidel. Läbi kogu selle eksisteerimise ajaloo on need, kellel on palju vaba raha ning teavet juba toimunud või tulevaste sündmuste kohta, ostnud kokku futuure ja müünud neid hiljem edasi oluliselt kõrgema hinnaga, teenides niiviisi tähelepanuväärselt suuri kasumeid. Kuna 21. sajandil on see tänu internetile ja nutikatele programmidele muutunud veelgi lihtsamaks, siis on pangad jm finantsasutused hakanud osalema selles protsessis ja käivitanud nn kõrgsageduslikud börsitehingud (s.t väärtpaber võidakse osta ja uuesti edasi müüa mõne minuti jooksul). Tulemuseks on kaupade tarbijahinna tõus ning rikkuse üha kiirenev kontsentreerumine.
Õiguspoliitika
Kapitalistlik majandusmudel vajab ebaõiglaste majandussuhete säilitamiseks ja jätkusuutlikuks toimimiseks riikliku institutsiooni, s.t ametnike poolt kehtestatud seadusandlikku kaitset. See toimib eriti hästi, kui täitevvõimu teostavad ametnikud saavad enda kätte seaduseelnõude koostamise rolli või suudavad hallata seadusloome protsessi. Kui seadusandlikku institutsiooni valitavate isikute nimekirjade koostamine läheb parteijuhtide (loe: partokraatia) kätte ja neil tekib võimalus määrata parlamenti ja volikogudesse jõudvad isikud, siis algab üleminek juhitud demokraatiale, millest hiljem areneb välja autoritaarne riigikord.
Vaba ühiskonna aluseks on õiguskontseptsioon, et seadus sätestab vaid ühiskondlikku olemist ja majanduse arengut kahjustavad tegevused ning sätestab nende toimepanijatele määratavad karistused. Kui see asendub õigusriigi kontseptsiooniga, milles sätestatakse vaid lubatud tegevused, siis hakkab riigi majanduslik areng aeglustuma, elanikkonna varaline kihistumine kiireneb ja ühiskondlikku arengut hakkavad kujundama oligarhid. Bürokraatliku õigusriigi tunnuseks on, et valitsusinstitutsioonid kaitsevad kurjategijaid tagades neile tasuta õiguskaitse ning järjest paranevate elutingimustega ülalpidamise (tõsi, piiratud liikumisvabadusega), kuid jätavad kuritegude ohvrid abita ja võimaluseta saada tekitatud kahju eest kompensatsiooni. Ametnikud kaitsevad kurjategijaid, kuna kuritegude ohjeldamise ettekäändel saavad nad õigustada kodanike eneseteostuse vabaduste piiramist ning haldusvõimu meetmete tugevdamist.
Maksupoliitika
Kapitalistlik turumajanduse maksumudel soosib edukaid, s.t suure tulu saajaid ning paneb riigi ülalpidamiseks vajalike vahendite maksmise koormuse keskklassile. See on muidugi võimalik vaid niikaua, kuni keskklass säilitab maksevõime ja pole vaesunud.
Selle majandusmudeli puhul on põhirõhk astmeliselt tõusva maksumääraga, s.t kasvava maksukohustusega tulumaksul, millesse on jäetud „seadusandlikud augud“, mida kasutades saavad suurkapitalistid oma maksukohustust olulisel määral alandada või sellest üldse vabaneda. Otseselt ilmneb see dividendide ja intresside madalamas maksumääras, kaudselt paljudes maksuerisustes. Maksuvabastusi pakutaks ka nendele huvigruppidele, kelle hääled võivad olulisel määral mõjutada seadusandlike institutsioonide valimistulemusi.
Tarbimise maksustamisel on samuti oluline rolli riigieelarvesse tulude hankimisel, sest balansseerides töötasu suuruse ja tarbimismaksude koormusega on võimalik järgida kalvinistlikku majandusmõtet, mille järgi tuleb lihtrahvast hoida minimaalse toimetuleku (s.t madala töötasu ja kõrgete hindade) tasemel, sest vaid siis säilitavad nad soovi tööd teha ja ei lange pahedesse. Tõsi, tarbimisühiskonna areng, mille edu sõltub masside maksevõimest muutis seda arusaama ning sundis kapitali omanikke töötasusid tõstma. Osaliselt oli sellise arengu põhjuseks ka kommunistlike riikide poolt tekitatud konkurents, mida oli võimalik tasakaalustada vaid tarbimisstiimuleid suurendades.
Kõige suurema maksukohustuse paneb inimestele lisandunud väärtuse maks, mida Eestis nimetatakse ekslikult käibemaksuks (see mõiste märgib kumuleeruvat, s.t ilma tagasiarvestuseta maksukohustust). Tootemaksude, s.t maks mida tuleb tasuda määratud kauba hulgi- või jaekaubandusse andmisel, valik ja maksukohustuse suurus sõltub valitsuse hoolekandepoliitika olemusest ja tugevusest. Kui probleemiks on:
- rahva tervis, siis rakendatakse maksukohustust meelemürkidele (tubakas, alkohol jms);
- elukeskkond, siis kehtestatakse maksukohustus keskkonda saastavatele kaupadele (kütus, pakend jms);
- elitaarsus, siis kehtestatakse maksukohustus luksuskaupadele (mängukaardid, muusika, pornograafia, karusnahad, ehted jms);
- riigieelarve, siis hakatakse maksustama vältimatuid tarbekaupu (sool, suhkur, tikud jms);
- kohalike ettevõtjate kaitsmine välismaise konkurentsis eest, siis rakendatakse tollimaksu, millega takistatakse ebasoovitavate kaupade sissevedu ja/või tõstetakse nende hind sobivalt kõrgeks.
Omandi maksustamist üritatakse selles majandusmudelis vältida.
Sotsiaalkindlustusmakse samuti ei rakendata reeglina, kuna nii tervise- kui ka pensionikindlustuses domineerib erakindlustus ja eraettevõtete poolt osutatavad teenused.
Eelarvepoliitika
Riigieelarve juhtimisel on vältimatuks töövahendiks nn aegridade meetod, mille puhul on nähtav nii see, millele raha kulutati, kui ka see kuidas eelarvekulud aastate lõikes on muutunud. Kui ametnikud tahavad oma rahakulutust varjata, siis minnakse üle turumajanduse ideoloogiast lähtuvale tulemuspõhisele eelarvele, mille ametnikud ise koostavad ja mille puhul tegelikud eelarvekulud muudetakse avalikkusele nähtamatuks. Demokraatliku riigikorralduse puhul peaks riigieelarve koostama Riigikogu Rahanduskomisjon ning rahajaotus sõltub sellest, millised ülesanded haldusvõimule antakse ja millised tulemused ta selle käigus peaks saavutama.
Riigi eelarvepoliitika maht ja kulude jaotus varieerub väga suures ulatuses ja sõltub nii ajaloolistest arengutest kui ka hetke jõudude vahekorrast. Kui
- suurkapitali mõju ametnikele on suur, siis suurimaks kuluartikliks riigis on erinevad dotatsioonid ja abirahad ettevõtetele. Neid kulutusi põhjendatakse reeglina kodumaiste tööandjate konkurentsivõime hoidmise ja selle edendamise vajadusega;
- partokraatia kardab võimu kaotada ja tahab kindlustada enda tagasivalimist, siis suunatakse riigieelarve vahendid abirahadena kõige suurematele huvigruppidele, kelle hääled otsustavad valimistulemuse.
Riigieelarve halduse seisukohalt on kriitilise tähtsusega avalikust riigieelarvest väljapoole jäävad riiklikud fondid, mille rahasid ja millelt tasutavate intresside kasutades saavad ametnikud varjatult toetada nende jaoks olulisi isikuid või kantida need raha enda isiklikule arvele rikastumise eesmärgil.
Eelarvepoliitilisest seisukohast on ebaõiglane ka see, et vallasvara kasutusväärtuse ja kinnisvara väärtuse määravad riigi kulutused infrastruktuuri rajatistesse ning sise- ja väliskaitsele, kuid põhiline tulu riigieelarvesse laekub töötavate inimeste poolt makstud tulu- ka tarbimismaksudest. Ebaõiglust võimendab veelgi see, et kapitalitulu maksustatakse madalamalt ja kuna seda ei tarbita, siis ei vähenda seda ka tarbimismaksud. Tulemus: üha kiirenev varaline kihistumine.
Ideoloogiad
Kapitalistliku turumajanduse ideoloogiaid eristab üksteisest see, kes juhib protsessi.
Kasiinokapitalismis suunab majanduse arengut suurkapital, mis manipuleerib valitud ja palgatud ametnikega, kes vastavalt neile antud juhenditele koostavad seadusi, mis piiravad konkurentide tegevusvabadust ja jätavad tellimuse esitajatele sobivaid auke, mida nad saavad kasutada oma tulude suurendamiseks. Kesksel kohal on riiklikud dotatsioonid, millega muudetakse kohalik tootmine ja tarbimine konkurentsivõimetuks ning suurettevõtete poolt kontrollitavates pikkades tehinguahelates pole võimalik tuvastada, kes ja kui palju tegelikult sellest kasu sai.
Sotsiaal-darvinism on ideoloogia, mis kirjeldab ühiskonna käitumist likviidsuskriisi olukorras. Olemuslikult kannab see Charles Darwini evolutsiooniõpetuse üle turumajanduslikku keskkonda, milles võlaraha puudus põhjustab olelusvõitluse, milles püsima jäävad kõige targemad ja julmemad.
Kapitalistliku turumajanduse ideoloogiad
Anarho-kapitalism on ideoloogia, mis eitab riikliku institutsiooni olemasolu vajadust ja selle õigust piirata ettevõtjate tegevusvabadust. Selle esindajad leiavad, et eraettevõtjad suudavad osutada efektiivsemalt ja madalama omahinnaga (mis ei tähenda madalat müügihinda) kõik, s.h ka tavaliselt riigi poolt osutatavaid teenuseid. Ettevõtjatel on õigus rakendada iga moraalset meetodit, mis soovitavale eesmärgi saavutamisele kaasa aitab. Samas vastustavad nad igasugust sõjalist, poliitilist ja majanduslikku sekkumist teiste inimeste, rahvaste ja riikide ellu. Õiguskorda (s.h seadusi) peaks looma ja turvalisust pakkuma konkureerivad eraettevõtjad ning tarbijate rolliks jääks nende hulgast parimate väljavalimine. See ideoloogia vastustab ka kohtuvõimu ja vangistamisõigust, kuid kuriteoga tekitatud kahju tuleb hüvitada kahekordselt (kasvõi orjusliku teenimise vormis) ning isikuvastaste kuritegude puhul tuleb rakendada veritasu põhimõtet, kusjuures karistuse peaks täide viima kuriteo ohver.
Laissez-faire väljend tuleb prantsuskeelsest ütlusest ametnikele: laissez faire, laissez passer – ‘laske teha [jätke rahule], laske juhtuda’, ühesõnaga: ärge segage. Selle ideoloogia esindajad lähtuvad eeldusest, et reguleerimata majandus tagab üksikisiku ja ühtlasi ühiskonna maksimaalse heaolu.