Õigus või õiglus

Sisukord

Märkus:

Sellel lehel defineerib MTÜ Kodanik kasutatavate mõistete tähendused ja kontekstid, millisena neid selles keskkonnas kasutatakse. Lehel esitatakse lühiülevaade mõistete tähenduste varieeruvusest ja nende kujunemisest, kuid see ei ole teadusuuring.

Õigus

ÕIGUS seondub KOHUSTUSEGA – ühe isiku õigus tähendab teise kohustust. Seega saab „õigusest“ rääkida vaid sootsiumi ehk inimestevaheliste suhete kontekstis. Ühiskonna poolt kehtestatud õiguskorra alus, fookus ja eesmärk varieerub aga suuresti sõltuvalt valitsevast kultuurist:

  • India iidne kultuur (Dharma): Mõiste märgib kosmilist korda, seaduspära, kohustust ja õiget eluviisi. Inimesel ei ole niivõrd „isiklikke õigusi“, kuivõrd kohustused oma elutee (karma), pere, kasti ja universumi ees. Kui igaüks täidab oma kohustused, on tagatud ka teiste heaolu.
  • Hiina konfutsianistlik traditsioon (Li): Kesksel kohal on moraalne kord. Inimesed juhivad end ise läbi heade kommete, rituaalide ja sisemise moraali, mitte rangete käskude. Kirjutatud seadused (Fa) ja karistused olid mõeldud vaid rasketeks kriisideks – olukordadeks, kus moraalne kord enam ei toiminud –, mitte igapäevaseks õigluse tagamiseks.
  • Islami õigus (Šariaat): Tõlkes „tee allika juurde“ ehk püha õigus, mis tuleneb otse Koraanist ja prohveti pärimustest (sunna). See õiguskord on sulandunud üheks moraali, hügieeni, religiooni ja igapäevaste tavadega, kus ilmalik seadus on allutatud usulistele põhiprintsiipidele. Inimese kohustus on täita jumala tahet.
  • Euroopa kaasaegne õigus: Juured peituvad antiikkreeka filosoofias ja Vana-Rooma õiguses, mis nägi õigust moraalse „kilbina“, mis kaitseb isikut riigi ja teiste omavoli eest. Valgustusajastu individualism asendas selle käsitlusega, kus õigus on juriidiliselt kirja pandud reeglite süsteem. Õiguspositivismi järgi on seadus ülimuslik – isegi kui seadus tundub ebaõiglane, on see täitmiseks kohustuslik.

Erinevalt muudest kultuuridest on Euroopa hüljanud inimesest väljapoole jäävad mõjud. Õiguse eesmärgiks on ühelt poolt indiviidi isikuvabaduste kaitsmine ja teiselt poolt riigivõimu kandjate tahte pealesurumine. Praktikas tähendab see sageli, et inimene võib teha vaid seda, milleks valitsejad on talle seadusega loa andnud, ning seaduse rikkujaid karistatakse vabaduse piiramisega. Inimeste vahelisi konflikte lahendatakse sageli tugevama huvidest lähtudes ja lepitust otsimata, mistõttu ohver jäetakse tihti oma probleemidega üksi.

Urantia raamatu järgi tähistab mõiste „õigus“ korda, mis on sätestatud universumi seadustes ja reeglites, eesmärgiga tagada kosmiline stabiilsus. Universumi õigus ei ole inimlik kokkulepe, vaid Kõikse Isa tahte ja olemuse otsene väljendus. See toimib automaatselt ja erapooletult – igal teol on oma kosmiline tagajärg. Inimliku arengu tasandil on õigus vahend nõrgemate kaitsmiseks ja rahu tagamiseks, mis peab järg-järgult arenema lähemale jumalikule armastuse seadusele. Inimese vaba tahe ei tähenda õigust rikkuda kosmilist korda; seaduse rikkumine viib alati enesehävituseni.

Kokkuvõte: Õigus on inimesest väljapoole jääv objektiivne jõud, mis reguleerib ja piirab isikuvabadusi, sundides inimest vajadusel tegema midagi, mida tema sisetunne või tahe muidu ei valiks.

Õiglus

ÕIGLUS on subjektiivne tunne, mis tekib inimeses suhtlusest teistega. Kui õiglus lähtub inimese sisemisest olemusest, siis õigus sätestab vaid väliseid suhteid – ilma sisemise vaimse pooleta on õigus vaid tühi vari. „Loomulik õiglus“ on tabamatu ja nähtamatu, kuid selle puudumine teeb ühiskonnale reaalset valu ja hävitab kooselu võimalused.

Kultuuriti mõistetakse õiglust erinevalt:

  • Põlisrahvad: Õiglus seostub inimese suhtega elavasse loodusesse, loomadesse ja esivanematesse. Ebaõiglus sünnib loodusliku tasakaalu rikkumisest ning õiglus eeldab harmoonia taastamist.
  • India ja Ida-Aasia kultuuriruum: Mõistetakse läbi kosmilise kõlbluseseaduse (dharma ja karma), kus iga olendi teod määravad tema saatuse. Õiglus tähendab oma kohustuste täitmist ja ühiskondliku harmoonia (Hexie) säilitamist.
  • Islami kultuur: Tähendab asjade asetamist nende õigele kohale ning absoluutset võrdsust Jumala ees. See on jumalik kohustus nõrgemate kaitsmiseks.
  • Aafrika traditsiooniline Ubuntu: Lähtub arusaamast „Mina olen, sest me oleme“. Kui keegi rikub reegleid, ei ole eesmärk süüdlase isoleerimine või karistamine, vaid kogukonna lõhutud tasakaalu taastamine ja süüdlase taasliitmine ühiskonnaga. Õiglus on suunatud lepitusele ja harmoonia taastamisele.
  • Euroopa materialistlik kultuuriruum: Seondub eelkõige materiaalse jaotuse ja ebavõrdsusega. Poliitilises retoorikas on õigluse mõiste sageli taandatud raha ümberjagamisele, kusjuures kadunud on side moraaliga.

Urantia raamatu järgi on „õiglus õigemeelsuse kollektiivne mõte, halastus selle isiklik väljendus”. Õiglus tähendab universumi seaduste reaalset ja erapooletut elluviimist Paradiisi Kolmainsuse poolt. Looja pakub vaid ühte liiki õiglust – tagajärgede vältimatut vastavust põhjusele.

Õigluse tähendus ühiskonnas sõltub sellest, millises vaimses arengustaadiumis on inimeste teadvus:

  • MEIE-teadvuses (kogukondlik tasand): Õiglus tähendab võrdsust. Olemasolevad ressursid ja hüved tuleb jagada nii, et igal liikmel oleks tagatud toimetulek, mis kindlustab kogukonna kui terviku jätkusuutlikkuse.
  • MINA-teadvuses (individualistlik tasand): Peetakse õiglaseks loomevabadust. Igaühel on õigus valida oma eneseteostuse viis, isegi kui tulemuseks on kasvav vaimne ja sellest tulenev materiaalne ebavõrdsus.

Eesti keele seletav sõnaraamat ütleb sõna „Õiglus“ kohta:

  • 2009: asjade seis, olukord, mille puhul igaüks saab selle, mis talle kuulub.
  • 2022: sotsiaalne vahekord, mida peetakse (moraalselt) õigeks (nt võrdsust ja erapooletust), harilikult eetikas, poliitikas, õiguses, ka igapäevaelus.

Õigluse kriis, lepitus ja tasakaal

Õigluse probleem tekib reeglina huvide ja vajaduste kokkupõrkest inimeste vahel, kes on oma vaimse arengu erinevates staadiumites. Probleem tuleneb sellest, mis on inimese jaoks kõige tähtsam: kas toimetulek, võim, suveräänsus või õiglus. Esimene samm õigluse teel on vastaspoole olemuse ja tegevuskava motiivide mõistmine ning üheskoos planeeritavate tulevikumõjude hindamine, sest alles selle järel on võimalik jõuda tõelisele kokkuleppele.

Juba toimepandud teod on saanud reaalsuseks – „mis tehtud, see tehtud“. Me ei saa kahjustavat tegu tagasi võtta. Seetõttu ei suuda ka väline õiguskord midagi sisuliselt heastada; ta saab vaid karistada, kuid ohvrile tekitatud kahju see ei hüvita.

Tõeline õiglus sünnib tehtud kahju heastades ja valesid andestades. Kui ohver ja kuriteo toimepanija tunnetavad vastastikku toimunu olemust oma hinges ning mõistavad vastaspoole tegevusmotiive, siis saavad nad teadlikuks sellest, miks miski juhtus ja millist kahju see tekitas. Võime tunda kahetsust ja kurbust, mõista ja kaasa tunda ning neid tundeid jagada võimaldab meil teha koostööd, ravida valu, parandada purunenud usaldust ja taastada harmoonilised suhted asjaosaliste vahel.

Mida enam me mõistame õigluse olemust, seda enam kasvab meis usk sellesse. Tõeline õiglus pakub turvatunnet, õnne ja elu mõtet, mida miski muu ei suuda. See on hämmastav oma võimes käivitada sügavaid isiklikke ümbersünde, parandada inimsuhteid ja ergutada sotsiaalseid reforme ühiskonnas. Mida sügavamale õigluse südamesse me jõuame, seda enam kogeme lootust, lubadust ja vabanemist.

Õigluse teema ja inimeste suhe sellesse eristab selgelt lääne kultuuri inimesi ülejäänud maailma kogukondlikest kultuuridest. Euroopa individualistlikus ühiskonnakorralduses peegelduvad moraali põhimõtted veel vaid inimõigustes ning isiklikke materialistlikke huvisid suudavad altruistlikud moraali põhimõtted ületada vaid sõjaliste konfliktide ja klimaatiliste kataklüsmide ajal.

Turumajanduslikus keskkonnas kogetakse hinda „õiglasena“, kui nii müüjal kui ka ostjal on täielik vabadus otsustada: kus, millal ja millise hinna eest ta soovitu müüb või ostab. Nii võib inimene osta kauba odavalt turult või kallilt kaubamajast, milles tooted on kaunilt pakendatud, valik piiritu ja keskkond luksuslik. Müüja otsustab ise, millise kvaliteediga ja millises koguses toodet ta pakub ning milliseid müügikanaleid seejuures kasutab.

Moraal

Sõna moraal märgib inimestevahelist suhet, millega taotletakse õiglust. Moraalse valiku eelduseks on eneseteadvus, otsustusvabadus ja võime asetuda teise isiku positsioonile, et mõista tema käitumismotiive. Moraalsed inimesed suudavad valitseda oma emotsionaalseid impulsse ja tahavad teha koostööd teistega. Moraalse inimsuhte aluseks on võrdsus – see realiseerub organisatsioonis, mis tunnustab igaühe eneseteostuse vabadust.

Moraal hävib, kui ühiskonnas domineerib vaid omakasu taotlev isik, kes kehtestab oma võimu kindlustamiseks ebaõiglase normatiivse korra. Totalitarism välistab moraali, sest seal puudub valikuvabadus.

Urantia raamat kirjeldab inimest areneva moraaliolendina, kellele Looja on annetanud Mõttekohandaja (killukese endast), et kogeda kõlbelisi probleeme. Vaba arengu eelduseks on õigus eksida, sest ükski arenev olend ei saa olla algusest peale täiuslikult tark. Vigadest vaba maailm on võimalik ainult siis, kui puudub vaba intellekt. Ekslik otsus muutub patuks alles siis, kui inimtahe ebamoraalse sammu teadlikult heaks kiidab ja omaks võtab.

Kogu universumis käsitatakse iga üksust kui terviku osa. Osa ellujäämine sõltub sellest, kuidas ta panustab terviku plaani ja osaleb eesmärgi teostamisel ning kas ta soovib kogu südamest ja täiesti vabatahtlikult alluda Looja jumalikule tahtele.

Moraalne suhe areneb perekonna sisesest inimsuhtest, laste/noorte identiteedigrupi kaudu kogukondlikku majandustegevust hõlmavaks suhtekorralduseks, rahvuslikul kultuuriühendusel (sotsiaalsel lepingul) põhinevaks õigusriigiks ja realiseerub vaimolendite vendluses. Tänast reaalsust kujundavad oma konstitutiivsete normidega rahvusriiklikud institutsioonid, mille olemus tuleneb nende elukeskkonnast ja ajaloost. Riikidevahelised konfliktid johtuvad üksteisega vastuolus olevatest kultuurilistest reaalsustest.

Jumalik universum põhineb tõel, ilul ja headusel. Vaimolemuslik üleloomulik maailm on teadlik inimeste maailma põhivajadustest ja reageerib neile. Arusaam Loojast kui valitsejast ja kohtunikust aitas sõnastada kõrge moraalistandardi ja pani aluse jumalaseadusi austavale rahvale kui ühtsele rühmale. Õiglusmeel viitab sellele, et Jumal on universumi moraaliseaduse läte.

Eesti keele seletav sõnaraamat: Moraal on väärtuste, põhimõtete, tavade ja normide süsteem, mis reguleerib inimeste käitumist mingi sotsiaalse rühma piires ning suhtumist teistesse rühmadesse. Tegu on moraalselt õige, kui toodab võimalikult palju hüve ja vähe kannatusi.

  • a) Egoism – moraalsuse standardiks on isiklik hüve.
  • b) Utilitarism – moraalsuse standardiks on ühiskondlik hüve.

Õiguskord

Õigus on sotsiaalne konstruktsioon, mille eesmärk on korraldada inimestevahelisi suhteid ja luua turvaline elukeskkond.

Normatiivse õiguse kehtestamise vajadus johtub inimestest („poliitilistest loomadest“), kes oma isiksuslikus arengus taotlevad ülemvõimu teiste üle ning tahavad õiglase vastutasuta omandada nende töö vilju ja vara. Õiguskorra kehtestamisega luuakse võimalus kujundada sootsiumis turvaline ja ühishüve suurendav elukeskkond, mida muul viisil pole võimalik saavutada.

Õiguskorra sätestamise käigus toimuv juriidiline arutelu toob välja selles osalevate isikute moraalse palge. Kehtestatud seadused näitavad sootsiumi koordineeritud tegevuse eesmärki ja selle saavutamise viisi. Õiguskord võib põhineda negatiivsel- või positiivsel õigusel. Nagu mündil on kaks poolt, nii on ka igal õiguskorral head ja halvad mõjud.

Negatiivne õigus (vabaduspõhine)

Põhimõte: „Kõik, mis pole keelatud, on lubatud“

Olemus: See on loomuõiguse, tavaõiguse ja klassikalise vabariikluse (subsidiaarsuse) alustala. Inimene on algupäraselt vaba tegutsema. Seadus sätestab vaid raamid ja keelatud tegevused (nt kuritegude loetelu), mis võivad kahjustada teisi.

Riigi roll: Avalik võim tohib sekkuda inimeste ellu ja majandustegevusse ainult siis, kui on rikutud konkreetset seaduses toodud keeldu. See süsteem soosib innovatsiooni, kuna uut lahendust ei pea riigilt eelnevalt lubama küsima.

Positiivne õigus (käsunduspõhine)

Põhimõte: „Teha võib vaid seda, mis on seadusega sõnaselgelt lubatud“

Olemus: See avaldub puhtal kujul kahes vormis: dogmaatilises jumalaõiguses (kus elu juhitakse pühakirja ilmutuste järgi) ja materialistlikus õiguspositivismis (kus õiguse sisu määrab valitseva eliidi tahe, moraalist lahutatuna).

Mõju ühiskonnale: Kui positivistlik lähenemine laieneb majandussektorisse, võtab see inimeselt iseotsustamise vabaduse. See asendab loovuse bürokraatliku loaküsimisega, mis pikemas perspektiivis lämmatab innovatsiooni ja avab tee korruptsioonile. Positivistlik õigus on suurepärane töövahend võimuahnele valitsejale, kuna sellega saab seadustada ebaõiglust ja kehtestada totalitaarse ühiskonnakorra.

Negatiivse ja positiivse õiguse konflikt

  1. sajandi filosoof Frédéric Bastiat võttis negatiivsete ja positiivsete õiguste vahelise konflikti kokku, öeldes:

Härra de Lamartine kirjutas mulle ühel päeval: „Teie doktriin on vaid pool minu programmist; teie olete peatunud vabaduse juures; mina lähen edasi vendluse juurde.“ Vastasin talle: „Teie programmi teine ​​pool hävitab esimese poole.“ Ja tegelikult on mul täiesti võimatu eraldada sõna „vendlus“ sõnast „vabatahtlik“. Mul on täiesti võimatu ette kujutada vendlust seaduslikult jõustatuna, ilma et vabadust seaduslikult hävitataks ja õiglust seaduslikult jalge alla tallataks.

Kõige teravam on konflikt negatiivse ja positiivse õiguse vahel meditsiinis selliste teemade puhul, nagu abort ja abistatud enesetapp. Negatiivne õigus keelab arstidel inimese tervise kahjustamise. Patsiendil taas peaks olema õigus abile, kui kannatused on muutunud talumatuks.

Kirjutatud õigus = seadus

Õiguskorra kehtestamise peamine vahend on seadus. Sellega vormistatakse minevikust pärinevad tavad õigusnormideks (käitumisjuhenditeks), seades raamid tuleviku tegevustele. Seadused on mõjusad, kui nendes sisalduvatele mõistetele on antud kindel tähendus, määratud tegevused on ratsionaalsed ja need taotlevad ühishüve. Seadust järgitakse vaid siis, kui sellega määratud tegevused on kontrollitavad ning rikkumisi suudetakse karistada.

  • Põlisrahvad: Euroopalikus tähenduses sõna „seadus“ puudub. Seda asendab rituaalide ja juttude kaudu edasiantav esivanemate tava. Austraalia aborigeenidel on „seadus“ seotud unenägude ajaga – see on püha leping maa, looduse ja inimeste vahel, mille rikkumine tähendab eluohtlikku sideme kaotust maaga.
  • Mesopotaamia (vanimad kirjutatud seadused): Pärinevad Sumeri kaubanduslikest linnriikidest (u 2350 eKr) ning reguleerisid majandustehinguid ja kahjude hüvitamist. Babüloonia Hammurabi koodeks (u 1760 eKr) kehtestas kuulsa printsiibi „silm silma vastu“ (taliooni printsiip), mis pani aluse Lähis-Idas seni domineerivale veretasu tavale.
  • Antiik-Kreeka: Linnriigid hakkasid õigust kirja panema 7. sajandil eKr, liikudes tavaõiguselt (thesmos) jumaliku õiguse (nomos) poole.
  • Vana-Rooma: Kollektiivse töö tulemusena vormistati „12 tahvli seadus“ (u 450 eKr). Rooma avalikus kohtumenetluses väitis oraator Brutus, et seadust tuleb kohaldada võrdselt kõigi suhtes ilma eranditeta. Pärast impeeriumi lagunemist kodifitseeriti õigus uuesti Bütsantsi imperaatori Justinianuse valitsusajal (527–565 pKr), millest pärineb ka tava märkida õigust sõnaga ius.
  • Keskajast uusaegseni:
    • Inglismaal allkirjastati 1215. aastal Magna Carta, mis oli esimene seaduste kogu, mis piiras monarhi absoluutset võimu ja pani aluse kodanikuõigustele.
    • Prantsusmaal koostati kuningas Charles VII käsul 1454. aastal tavaõiguse koodeks, mis kehtestati krooniõigusena ja sai hiljem aluseks kuulsale Napoleoni tsiviilkoodeksile.

Õigusfilosoofid pole suutnud leida universaalset seaduse definitsiooni, kuna süsteemid on erinevad. Näiteks John Austin on väitnud, et seadus on lihtsalt „suverääni käsk, mida toetab sanktsioonide oht“.

Põhi- ja inimõigused

Põhiõigused on riigipõhised, sätestatud Põhiseadusega ning need kehtivad vaid selle riigi kodanikele ja seal elavatele isikutele, määrates ära eneseteostuse vabaduse ja selle piirangud riigi territooriumil.

Inimõigused on universaalsed ja võõrandamatud. Inimõiguste küsimus tõuseb teravalt esile just ebamoraalses või autoritaarses keskkonnas, kus inimestelt on sunnivõimuga võetud iseotsustamise õigus.

Inimõiguste arengus eristatakse kolme põlvkonda:

  1. Kodaniku- ja poliitilised õigused (ÜRO 1948. aasta inimõiguste ülddeklaratsioon).
  2. Sotsiaalsed, majanduslikud ja kultuurilised õigused (ÜRO 1966. aasta paktid).
  3. Õigus tervislikule elukeskkonnale (1998. aasta Århusi konventsioon).
  1. sajandil on hakanud süvenema konflikt universaalsete inimõiguste liberaalse tõlgenduse ja rahvusriikide kohustuse vahel kaitsta oma keelt, kultuuri ja turvalisust. See konflikt teravneb ulatusliku immigratsiooni tingimustes, kui saabuvad rühmad keelduvad integreerumast, nõuavad oma päritoluriigi õigusnormide (näiteks šariaadi) tunnustamist ega austa asukohamaa seadusi. Tasakaalu leidmine universaalsuse ja rahvusriigi säilimise vahel on kaasaegse Euroopa üks suurimaid poliitilisi ja õiguslikke väljakutseid.

Õiguslik pluralism ja universalism

Õigusteadlased väidavad, et positivism lõhestas India ühiskonna, mistõttu India õigus ja poliitika on sellest ajast alates kõikunud kahe arusaama vahel:

  • Õiguslik pluralism – arusaam, et religioon on ühiskonna põhiüksus ja erinevatel religioonidel peavad olema erinevad õiguslikud õigused ja kohustused.
  • Õiguslik universalism – arusaam, et üksikisikud on ühiskonna põhiüksus ja kõigil kodanikel peavad olema ühtsed õiguslikud õigused ja kohustused.
  1. aastal otsustasid Briti koloniaalametnikud pärast Mogulite valitsejatega konsulteerimist, et Euroopa tavaõiguse süsteemi Indias ei rakendata. India hindude üle valitseti sellest alates nende „hindu seaduse“ järgi ja India moslemite üle šariaadi (moslemi seaduse) järgi.