Sisukord
Märkus: Sellel lehel defineerib MTÜ Kodanik kasutatavate mõistete tähendused ja kontekstid, millisena neid selles keskkonnas kasutatakse. Lehel esitatakse lühiülevaade mõistete tähenduste varieeruvusest ja nende kujunemisest, kuid see ei ole teadus-uuring, mis eeldaks viidete lisamist!
Õigus
ÕIGUS seondub KOHUSTUSEGA, s.t ühe inimese õigus tähendab teise inimese kohustust – seega „õigusest“ saab rääkida vaid sootsiumi ehk inimestevaheliste suhete kontekstis. Kuid sootsiumi poolt kehtestatud ÕIGUSKORRA alus, fookus ja eesmärk varieerub ning sõltub valitsevast kultuurist.
India iidses kultuuri keskmes on DHARMA – mõiste, mis märgib kosmilist korda, seaduspära, kohustust ja õiget eluviisi. Inimesel ei ole „isiklikke õigusi“, vaid tal on kohustused oma elutee (karma), pere, kasti ja universumi ees. Kui igaüks täidab oma kohustused, siis on tagatud teiste heaolu.
Hiina konfutsionalistlikus kultuuris on kesksel kohal MORAALNE KORD (Li), s.t inimesed juhivad ennast ise läbi heade kommete, rituaalide ja sisemise moraali, mitte rangete käskude. Kui inimestel on häbitunne, reguleerivad nad ennast ise. Kirjutatud seadused (Fa) ja karistused olid vahendid rasketeks kriisideks – olukorraks, mil moraalset korda enam ei järgitud, mitte igapäevaseks õigluse tagamiseks.
Islami õiguse aluseks on ŠARIAAT (tõlkes: tee allika juurde) ehk püha õigus, mis tuleneb otse Koraanist ja prohveti pärimustest (sunna). See õiguskord on sulandunud üheks moraali, hügieeni, religiooni ja igapäevaste tavadega. Ilmalik seadus on allutatud usulistele põhiprintsiipidele.
Aafrika traditsiooniline UBUNTU lähtub arusaamast „Mina olen, sest me oleme”. Kui keegi rikub reegleid, ei ole eesmärk süüdlase isoleerimine või karistamine, vaid kogukonna lõhutud tasakaalu taastamine ja süüdlase taasliitmine ühiskonnaga. Õigus on suunatud lepitusele.
Euroopa kaasaegse õiguse juured on antiik-kreeka filosoofias ja vana-Rooma õiguses (negatiivne-, loomuõigus), mis lähtus arusaamast, et õigus on moraalne „kilp“, mis kaitseb isikut riigi ja teiste inimeste omavoli eest. Selle asendas valgustusajastu individualism (positiivne õigus), mille järgi on õigus juriidiliselt kirja pandud reeglite süsteem, mis on moraalist ja usust lahutatud, isegi kui seadus tundub ebaõiglane, on see täitmiseks kohustuslik.
* * *
Euroopa kultuuriruumis on õiguse eesmärgiks ühelt poolt indiviidi isikuvabaduste kaitsmine ja teiselt poolt riigivõimu kandjate tahte pealesurumine. Praktikas tähendab see, et inimene võib teha vaid seda, milleks valitsejad on talle seadusega loa andnud ning seaduse rikkujaid karistatakse viisil, mis kahjustab teda ja/või võtab talt vabaduse (vangistus). Inimeste vahelisi konflikte lahendatakse tugevama huvidest lähtudes, lepitust otsimata, ohvrile tehtud kahju ei hüvitata ja ta jäetakse oma probleemidega üksi.
Erinevalt muudest kultuuridest on Euroopa hüljanud mõjurid, mis jäävad inimesest väljapoole. Islami kultuuriruumis on õiguse eesmärgiks sundida inimesi täitma Jumala tahet maapealses elus. India kultuur nõuab, et inimest järgiks oma karmast määratud eluteed ning täitma kohustusi teiste ees. Ida-Aasia ja Aafrika õiguskordade eesmärgiks on aga kogukondliku või ühiskondliku harmoonia säilitamine ja lepituse saavutamine.
* * *
Urantia raamatu järgi tähistab mõiste „õigus“ korda, mis: on sätestatud universumi seadustes ja reeglites, eesmärgiga tagada kosmiline stabiilsus. Universumi õigus ei ole inimlik kokkulepe, vaid Kõikse Isa tahte ja olemuse otsene väljendus. See toimib automaatselt ja erapooletult – igal teol on oma kosmiline tagajärg. Inimkonna arengus peegeldab ilmaliku õiguse ja seaduste areng ühiskonna moraalset küpsust. Inimlikul tasandil on õigus vahend nõrgemate kaitsmiseks ja rahu tagamiseks, mis peab järg-järgult arenema lähemale jumalikule armastuse seadusele.
Inimese vaba tahe ei tähenda õigust rikkuda kosmilist korda; seaduse rikkumine viib alati enesehävituseni. Inimlikul tasandil on õigus vahend nõrgemate kaitsmiseks ja rahu tagamiseks, mis peab järg-järgult arenema lähemale jumalikule armastuse seadusele.
* * *
Kokkuvõtte: õigus(kord) on inimesest väljapoole jääv, objektiivne jõud, mis piirab isikuvabadusi ja sunnib inimest tegema midagi, mida ta teha ei taha või mida tema sisetunne keelab tal tegemast!
Õiglus
ÕIGLUS on subjektiivne tunne, mis tekib inimeses suhtlusest teistega. Kui õiglus lähtub inimese sisemisest olemusest, siis õigus sätestab vaid inimestevahelisi suhteid – see on vari, millel puudub vaimne sisu.
„Loomulik õiglus“ on inimese poolt loodud teooria, selle olemus on nähtamatu ja tabamatu, kuid selle puudumine teeb valu ja hävitab kooselu võimalused.
Põlisrahvaste vaates seostub õiglus inimese suhtega elavasse loodusesse, loomadesse ja esivanematesse, s.t kosmilise ja loodusliku tasakaalu austamisega. Ebaõiglus sünnib tasakaalu rikkumisest elava ja elutu looduse vahel ning õiglus eeldab harmoonia taastamist. Isiksuslikult arenenud inimesed panevad aluse tsivilisatsioonile, mille olemuse ja suhtumise õiglusse määrab nende arusaam maailmast.
India hinduistlikus ja budistlikus kultuuriruumis mõistetakse õiglust läbi dharma ja karma põhimõtete. Õiglus on kosmiline ja kõlbluseseadus, kus iga olendi teod määravad tema saatuse. Õiglane käitumine tähendab oma kohustuste täitmist vastavalt eluetapile ja ühiskondlikule rollile, vältides teistele kahju tegemist.
Hiina konfutsianistlikus kultuuriruumis tähendab õiglus moraalset kohustust toimida õigesti. Õiglus on tihedalt seotud ühiskondliku harmoonia (Hexie) säilitamisega. Individuaalsed õigused pole olulised, oluline on hoida pere või kogukonna ühtsust
Islami kultuuriruumis tähendab õiglus (‘adl) asjade asetamist nende õigele kohale ning absoluutset võrdsust Jumala ees. Õiglus ei ole inimeste loodud kokkulepe, vaid jumalik kohustus, mis nõuab nõrgemate kaitsmist ja ühiskondlikku ausust.
Aafrika ubuntu kultuuris lähtub õiglus kogukonnast ning selle eesmärgiks on sotsiaalsete pingeta maandamine, õigluse taastamine tähendab kogukondlikku õigusemõistmist, mille eesmärgiks on lõhutud suhete taastamine.
Euroopa materialistlikus kultuuriruumis seondub õigluse mõiste ühelt poolt inimese tegevusvabadusega, mida riigi poolt kehtestatud seadused piiravad ning teiselt poolt ebavõrdsusega, mis keskendub rahasummale, mida inimene saab kasutada. Poliitilises retoorikas seondub õigluse mõiste raha ümberjagamisega ning see on kaotanud igasuguse seose moraaliga.
* * *
Urantia raamatu järgi on „õiglus õigemeelsuse kollektiivne mõte, halastus selle isiklik väljendus”. „Õiglus“ tähendab universumi seaduste reaalset ja erapooletut elluviimist Paradiisi Kolmainsuse poolt, s.t „õigus“ on raamistik ja „õiglus“ rakendus. Füüsilises maailmas väljendub põhjuse-tagajärje suhe loodusseadustena ja vaimses maailmas vaimsete reeglitena, mida olendid peavad oma arenguteel õppima ja austama. Looja pakub vaid ühte liiki õiglust – tagajärgede vältimatut vastavust põhjusele.
* * *
Inimesed taotlevad õiglust omavahelistes suhetes ja kasutavad seda kui vahendit oma huvide eest võitlemisel. Kuid kuna inimteadvus areneb ja elukeskkond muutub, siis muutu ka õigluse tähendus. Kui domineeriv osa inimestest on vaimselt:
- MEIE-teadvuses, s.t nad pole isiksusliku arengu teele asunud, siis tähendab õiglus VÕRDSUST ehk kogukonna kasutuses olev maa vms toimetulekut võimaldav vara või tulu allikas tuleb jagada nii, et igal kogukonna liikmel oleks võimalus toimetulekuks. Sellega kindlustatakse kogukonna kui terviku jätkusuutlikkus.
- MINA-teadvuses, kui inimene on asunud isiksusliku arengu teele, siis peetakse õiglaseks VABADUST, s.t et igaühel on võimalus vastavalt oma arengutasemele ja elukeskkonna võimalustele valida enesele sobiv eneseteostuse ja toimetuleku viis, kusjuures tulemuseks on kasvav materiaalne ja vaime ebavõrdsus.
* * *
Õigluse probleem tekib reeglina huvide ja vajaduste kokkupõrkest inimeste vahel, kes on oma vaimse arengu erinevates staadiumites. Probleem ilmneb selles, mis on inimese jaoks kõige tähtsam: toimetulek, võim, suveräänsus või õiglus. Esimene samm õigluse teel on vastaspoole olemuse ja tegevuskava motiivide mõistmine ning üheskoos planeeritava tulevikumõjude hindamine, sest alles selle järel on võimalik jõuda kokkuleppele.
Juba toimepandud teod on saanud reaalsuseks – “mis tehtud, see tehtud”. Me ei saa kahjustavat tegu tagasi võtta. Ja seetõttu ei suuda ka väline õiguskord midagi heastada, ta saab vaid karistada, kuid ohvrile tekitatud kahju see ei hüvita. Õiglus sünnib valesid heastades ja kuritegusid andestades. Kui ohver ja kuriteo toimepanija tunnetavad vastastikku toimunu olemust oma hinges ning mõistavad vastaspoole tegevusmotiive, siis saavad nad teadlikuks sellest: miks miski juhtus ja millist kahju see tekitas. Võime tunda kahetsust ja kurbust, mõista ja kaasa tunda ning neid tundeid jagades saame teha koostööd, ravida valu ja parandada purunenud usaldust. See omakorda parandab meie olemust, suurendab muutumispotentsiaali ning taastab õnnetunde ja harmoonilised suhted kõigi asjaosaliste vahel.
Mida enam me mõistame õigluse olemust, seda enam kasvab meis usk sellesse. Tõeline õiglus on hämmastav. See on hämmastav oma võimes käivitada sügavaid isiklikke ümbersünde, tähelepanuväärne oma oskuses parandada inimsuhteid, imetabane oma võimes ergutada sotsiaalseid reforme ühiskonnas ja mis on kõige tähtsam: uskumatult suutlik võimes vabastada meid olema see, kes me tegelikult oleme ja võimaldama järgima oma südame kutset. Tõeline õiglus pakub turvatunnet, õnne ja elu mõtet, mida miski muu ei suuda. Mida sügavamale õigluse südamesse me jõuame, seda enam on kogeme lootust, lubadust ja vabanemist.
Õigluse teema ja inimeste suhe sellesse eristab selgelt lääne kultuuri inimesi ülejäänud maailma kogukondlikest kultuuridest. Euroopa individualistlikus ühiskonnakorralduses peegelduvad moraali põhimõtted veel vaid inimõigustes ning isiklikke materialistlikke huvisid suudavad altruistlikud moraali põhimõtted ületada vaid sõjaliste konfliktide ja klimaatiliste kataklüsmide ajal.
* * *
Turumajanduslikus keskkonnas kogetakse hinda „õiglane“, kui nii müüjal kui ka ostjal on vabadus otsustada: kus, millal ja millise hinna eest ta soovitu müüb või ostab. Nii võib inimene osta kauba odavalt turult või kallilt kaubamajast, milles tooted on kaunilt pakendatud, valik piiritu ja keskkond luksuslik. Ja müüja otsustab ise, millise kvaliteediga ja millises koguses toodet ta pakub ning milliseid müügikanaleid seejuures kasutab.
* * *
Eesti keele seletav sõnaraamat ütleb sõna „Õiglus“ kohta:
- 2009: asjade seis, olukord, mille puhul igaüks saab selle, mis talle kuulub.
- 2022: sotsiaalne vahekord, mida peetakse (moraalselt) õigeks (nt võrdsust ja erapooletust), harilikult eetikas, poliitikas, õiguses, ka igapäevaelus.
Moraal
Sõna moraal märgib inimestevahelist suhet, millega taotletakse õiglust. Moraalse valiku eelduseks on eneseteadvus, otsustusvabadus ja võime asetuda mõttes teise isiku positsioonile, tema käitumismotiivide mõistmiseks. Moraalsed inimesed suudavad valitseda oma emotsionaalseid impulsse (tundeid) ja tahavad teha koostööd teistega. Moraalse inimsuhte aluseks on võrdsustunne – see realiseerub organisatsioonis, mis tunnustab igaühe eneseteostuse vabadust.
Inimese moraalse identiteedi määravad põhjendused, millega ta selgitab nii enesele kui teistele oma tegude motiive. Inimest saab nimetada kultuurseks, kui tema motiivid ühtivad sootsiumi poolt tunnustatud väärtustega. Inimesest saab isiksuslik kultuuriagent, kui tema poolt propageeritav käitumismudel saab avaliku tunnustuse.
Moraal hävib, kui sootsiumis domineerib omakasu taotlev isik, kes loob oma toiduahela ja kasutades oma võimu, kehtestab ebaõiglust kinnistava normatiivse õiguskorra. Totalitarism välistab moraali, sest selles puudub valikuvabadus.
Inimeste vahelisi konflikte suudab õiglaselt lahendada vaid see, kes suudab olla erapooletu ja sõltumatu ning langetada otsuse, mis kindlustab sootsiumi kui terviku jätkusuutlikkuse.
* * *
Urantia raamat kirjeldab inimest areneva moraaliolendina, kellele Looja on annetanud Mõttekohandaja kujul killukese endast, et seeläbi kogeda kõlbelisi probleeme, mis sünnivad arenguliste vaimolendite omavahelisest suhtlusest. Mõttekohandaja rolliks on muuhulgas teadvustatud ja tahtlike otsuste salvestamine ning need on aluseks sureliku olendi uuestisündi võimaldavate otsuste langetamisel.
Kogu universumis käsitatakse iga üksust kui terviku osa. Inimesele omane piiratus (potentsiaalne kurjus) ja sellest tulenevad kogemused on osa tema eneseteostusest, moraalsust õppivates olendites. Osa ellujäämine sõltub sellest, kuidas ta panustab terviku plaani ja osaleb eesmärgi teostamisel ning kas ta soovib kogu südamest ja täiesti vabatahtlikult alluda Looja jumalikule tahtele.
Vigadest (rumalate otsuste langetamise võimalikkusest) vaba maailm on võimalik ainult siis, kui puudub vaba intellekt. Vaba arengu eelduseks on õigus eksida, sest ükski arenev vaimolend ei saa olla algusest peale ühtviisi tark. Ekslik (paheline) otsus muutub patuks (kurjuseks) alles siis, kui inimtahe ebamoraalse otsuse teadlikult heaks kiidab ja selle tahtlikult omaks võtab.
Moraalne suhe areneb perekonna sisesest inimsuhtest, laste/noorte identiteedigrupi kaudu kogukondlikku majandustegevust hõlmavaks suhtekorralduseks, rahvuslikul kultuuriühendusel (sotsiaalsel lepingul) põhinevaks õigusriigiks ja realiseerub vaimolendite vendluses. Tänast reaalsust kujundavad oma konstitutiivsete normidega rahvusriiklikud institutsioonid, mille olemus tuleneb nende elukeskkonnast ja ajaloost. Riikidevahelised konfliktid johtuvad üksteisega vastuolus olevatest kultuurilistest reaalsustest.
Jumalik universum põhineb tõel, ilul ja headusel. Vaimolemuslik ülimaailm on teadlik inimeste maailma põhivajadustest ja reageerib neile. Arusaam Loojast kui valitsejast ja kohtunikust aitas sõnastada kõrge moraalistandardi ja pani aluse jumalaseadusi austavale rahvale kui ühtsele rühmale. Õiglusmeel viitab sellele, et Jumal on universumi moraaliseaduse läte.
* * *
Eesti keele seletav sõnaraamat Moraal: väärtuste, põhimõtete, tavade ja normide süsteem, mis reguleerib inimeste käitumist mingi sotsiaalse rühma piires ning suhtumist teistesse rühmadesse. “Tegu on moraalselt õige, kui toodab võimalikult palju hüve ja vähe kannatusi. a) Egoism – moraalsuse standardiks on isiklik hüve b) Utilitarism – moraalsuse standardiks on ühiskondlik hüve.
Õiguskord
Õigus on sotsiaalne konstruktsioon ehk normatiiv, mille eesmärgiks on korraldada inimestevahelisi suhteid.
Normatiivse õiguse kehtestamise vajadus johtub inimestest (’poliitilistest loomadest’), kes oma isiksuslikus arengus taotlevad ülemvõimu teiste üle ning tahavad õiglase vastutasuta omandada nende töö vilju ja vara. Õigus(korra) kehtestamisega luuakse võimaluse kujundada sootsiumis turvaline ja ühishüve suurendav elukeskkond, mida muul viisil pole võimalik saavutada.
Õiguskorra sätestamise käigus toimuv juriidiline arutelu toob välja selles osalevate isikute moraalse palge. Kehtestatud seadused näitavad sootsiumi koordineeritud tegevuse eesmärki ja selle saavutamise viisi.
Õiguskord võib põhineda negatiivsel- või positiivsel õigusel. Nagu mündil on kaks poolt, nii on ka igal õiguskorral head ja halvad mõjud.
Negatiivne õigus
Negatiivne õigus toimib põhimõttel: „Kõik, mis pole keelatud, on lubatud“
See on loomuõiguse, tavaõiguse ja klassikalise vabariikluse (subsidiaarsuse) alustala.
Olemus: See on õiguskord, milles inimene on algupäraselt vaba tegutsema. Seadus sätestab vaid raamid, millest ei tohi üle astuda ja keelatud tegevused (nt kuritegude loetelu), mis võivad kahjustada teisi.
Allikas: Moraalne südametunnistus ja õigusmeel.
Inimese positsioon: Inimesel on täielik iseotsustamise õigus ja vabadus. Ta ei pea oma tegevuseks, innovatsiooniks ega eraomandi kasutamiseks küsima riigilt luba, vaid tegutseb oma sisemise kompassi ja vastutuse alusel.
Riigivõimu roll: Riigivõim on piiratud. Avalik võim tohib sekkuda inimese elusse ja majandustegevusse ainult siis, kui inimene on rikkunud konkreetset seaduses toodud keeldu või ohustab otseselt teisi.
Õigusmõistmise eesmärk on konflikti lahendamine, kogukonna jätkusuutlikkuse, ühiskonnas stabiilsuse taastamine ja tekitatud kahju hüvitamine. Kohtunik on universaalse õigluse ja inimväärikuse kaitsja. Otsuse aluseks on moraalne mõistus ja südametunnistus.
Negatiivne õigus jätab inimestele vabaduse arendustegevuse läbi juurutada uusi tehnoloogiaid ja võimaluse, teha midagi teistmoodi. Igasugune innovatsioon ja teistmoodi tegemine kahjustab paratamatult kellegi positsiooni turul ning jagab ümber ettevõtlusest teenitavat tulu. Kuid kuni see pole isiklikult suunatud ja teadlikult pahatahtlik tegevus, ei saa seda käsitleda kuritegevusena.
Positiivne õigus
Positiivne õigus tähendab, et: „Teha võib vaid seda, mis on seadusega lubatud“
See on jumalaõiguse ja materialistliku õiguspositivismi alustala.
Olemus: Jumalaõigus lähtub usust kõike nägevasse Loojasse, kes juhib universumit. Õigusemõistmine keskendub patu (kui kuriteo olemuse) sõnastamisele, patust vabanemisele ja hinge päästmisele.
Õiguspositivismi sisu määrab valitsusvõimu kandja tahe, see lahutab õiguse moraalist ja religioonist. Seadus on võimu teostamise vahend, mis võimaldab suunata hüvesid, piirata tegevusvabadust ja kindlustada valitseva olukorra püsimist (konservatism).
Allikas: Jumalaõiguses ilmutused ja pühakirjad: kristluses Evangeelium, islamis Koraan, juutidel Moosese seadustekogu.
Õiguspositivismi sisu määrab valitsev eliit, lähtudes oma vajadustest ja huvidest – need on inimese sätestatud reeglid. Seejuures pole oluline, kas seadus järgib moraali reegleid ja taotleb õiglust või võimendab ebaõiglust.
Suhe valitsemisse: Jumalaõiguse järgi allub ilmalik võim vaimulikule autoriteedile või pühakirjale. Ei soosi võimude lahusust, sest riiki ja õigust juhitakse religioossetest dogmadest lähtuvalt. Õiguspositivism on inimese, s.t valitseja tahte manifesteerumine. Seadus kehtib, kui see on kehtestatud õiges protseduuris.
Õigusemõistmise eesmärgiks on korrarikkuja karistamine. Jumalaõiguses oli tõe tuvastamisel olulisel kohal pühakirjal vandumine ja piinamine erinevatel meetoditel. Katoliiklik kirik asutas esimesena kohtu institutsiooni, mis põhines elukutselisel kohtunikul, süüdistajal ja kaitsjal.
Õiguspositivismis hinnatakse vaid süüdistatava tegevust suhtes seaduses sätestatusse. Süüdistust hinnatakse ja karistus määratakse kohtuliku menetluse käigus, milles osalevad süüdistaja ja kaitsja. Kohtunik peab järgima seadust, isegi siis kui tulemus tundub talle ebaõiglane.
Algselt sätestati positivistlikult vaid riigiametnike tegevus, s.t ametnik võis teha vaid seda, milleks seadus talle volitused andis. Natsionaal-sotsialistlikes ja kommunistlikes riikides hakati positivismi rakendama ka erasektori tegevustele ning kuigi need režiimid on tänaseks kadunud, jäi juurdunud tava Mandri-Euroopas püsima ning see on mõjutanud ka teisi riike seda mingis ulatuses rakendama.
Positivislik õigus, kui see laieneb majandussektorile, võtab inimeselt iseotsustamise vabaduse ja sunnib kodanikke kasutama oma ressursse valitsusvõimu kandjate huvides. See omakorda tapab innovatsiooni ja põhjustab lõppkokkuvõttes nii rahva kui ka tema riigi allakäigu. Võimalus kujundada seadusloome läbi turgu oma äranägemise järgi ümber, avab tee korruptsioonile. See tähendab, et positivistlik õigus on suurepärane töövahend võimuahnele valitsejale, kuna sellega saab seadustada ebaõiglust ja kehtestada totalitaarne ühiskonnakord (näiteks natsionaal-sotsialism, kommunism).
* * *
19. sajandi filosoof Frédéric Bastiat võttis nende negatiivsete ja positiivsete õiguste vahelise konflikti kokku, öeldes:
Härra de Lamartine kirjutas mulle ühel päeval: „Teie doktriin on vaid pool minu programmist; teie olete peatunud vabaduse juures; mina lähen edasi vendluse juurde.“ Vastasin talle: „Teie programmi teine pool hävitab esimese poole.“ Ja tegelikult on mul täiesti võimatu eraldada sõna „vendlus“ sõnast „vabatahtlik“. Mul on täiesti võimatu ette kujutada vendlust seaduslikult jõustatuna, ilma et vabadust seaduslikult hävitataks ja õiglust seaduslikult jalge alla tallataks.
Kõige teravam on konflikt negatiivse ja positiivse õiguse vahel meditsiinis selliste teemade puhul, nagu abort ja abistatud enesetapp. Negatiivne õigus keelab arstidel inimese tervise kahjustamise. Patsiendil taas peaks olema õigus abile, kui kannatused on muutunud talumatuks.
Kirjutatud õigus = seadus
Õiguskorra kehtestamise vahend on seadus. Sellega vormistati minevikust pärinevad tavad õigusnormideks (käitumisjuhenditeks), seades sellega raamid tuleviku tegevustele. Seadused on mõjusad, kui nendes sisalduvatele mõistetele on antud kindel tähendus, määratud tegevused on ratsionaalsed ja need taotlevad ühishüve. Seadust järgitakse vaid siis, kui sellega määratud tegevused on kontrollitavad ning selle rikkumisi suudetakse karistada.
Põlisrahvaste keeltes puudub sõna „seadus“ Euroopalikus tähenduses. Seda asendas läbi juttude ja rituaalide edasiantav esivanemate tava – viis „kuidas asju on alati tehtud“. Austraalia aborigeenide arusaamas on „seadus“ seotud „unenägude ajaga“ – see on maa, looduse ja inimeste vaheline püha leping. Seaduse rikkumine tähendab sideme kaotamist maaga, mis on rühma püsimajäämiseks eluohtlik.
Vanimad säilinud kirjutatud seadused pärinevad Mesopotaamiast, Sumeri kaubanduslikest linnriikidest (Lagash, Urukagina 2350 eKr, Ur-Nammu kood 2061 eKr, Lipit-Ishtari kood 1934 eKr). Need käsitlevad majandustehinguid (vara rentimine, töölepingud, võlasuhted), perekonnasuhteid ja kuritegude karistamist tekitatud kahju hüvitamise läbi. Vana-Egiptuse seadusekogud pole säilinud.
Babüloonia Hammurabi koodeksis (u. 1760 eKr) oma 282 artikliga on sätestatud kohtumenetluse kord, lepingu-, omandi- ja perekonnaõigus ning kuriteo karistamispõhimõte „silm-silma, hammas-hamba eest“ põhimõttel. See nn taliooni põhimõte pani aluse veretasu tavale, mis Lähis-Idas domineerib juba 4 tuhat aastat.
Antiik-Kreeka linnriigid hakkasid oma õigust kirja panema 7. sajandil eKr. Kui algselt lähtus see tavaõigusest (thesmos), siis 5. sajandil eKr lisandus sellele jumalik õigus (nomos).
Esimene seaduste kogu, mis koostati kollektiivse töö käigus, vormistati Vanas-Roomas „12 tahvli seadusena“, u. 450 eKr. Rooma avalikus kohtumenetluses oli oluline roll oraatoritel. Oma kirglikus monoloogis väitis Brutus, et kui seadusel on inimühiskonna elu juhtimisel mingi tähendus, tuleb seda kohaldada võrdselt kõigi suhtes ilma eranditeta. Kui kuningat pole, tuleb seadust järgida võrdse teenistuse ja otsusekindlusega. Kui seadus peaks asendama jumalikku juhatust, siis tuleb seda järgida või see kaotab oma kasulikkuse.
Rooma Impeeriumi ajal need Vabariigi aegsed seadused unustati, kuid peale Impeeriumi lagunemist, kodifitseeriti õigus uuesti Bütsantsi imperaatori Justianuse valitsusajal aastatel 527-565 pKr – tema nimest pärineb tava märkida õigust sõnaga ius. Lääne-Euroopas hakati katoliku kiriku initsiatiivil germaani hõimude tavaõigust kirja panema 7. ja 8. sajandil.
- aasta Inglismaal, mässuliste lääniisandate nõudel allkirjastas kuningas John I Maata Magna Carta Libertatum’i, mis oli esimene seaduste kogu, mis piiras kuninga võimu ja sätestas kodanikuõiguse põhimõtte (algselt puudutas see vaid lääniisandaid).
Prantsuse kuningas Charles VII käsul koostati 1454. aastal tavaõiguse koodeks, mis kehtestati krooniõigusena ja oli aluseks Napoleoni tsiviilkoodeksile.
Põhi- ja inimõigused
Põhiõigused on riigipõhised, sätestatud Põhiseadusega ning need kehtivad vaid selle riigi kodanikele ja seal elavatele välismaalastele. Põhiõigustega sätestab riik oma elanike eneseteostuse vabaduse ja võimalused oma territooriumil, samuti piirangud nendele.
Inimõigused on võõrandamatud. Inimõigusi saab piirata või keelata vaid sunnivõimu rakendades või sellega ähvardades (s.t vägivallaga hirmutades). Seetõttu tõusetub inimõiguste küsimus vaid ebamoraalses elukeskkonnas, milles inimestelt on võetud iseotsustamise õigus.
Positiivne õigus toimib põhimõttel: „vabadus valitsemise kaudu“, s.t inimesi juhitakse käskude ja seadustega. Selliste riikides valitsusvõimu teostavaid iskuid ja nende ambitsioonikaid poliitikuid üritatakse kaasata inimõiguste laiendamise protsessi, pakkudes neile võimalust ühineda rahvusvaheliste kokkulepetega ning võimestades kokkuleppeid rikkunud riike rahvusvaheliste kohtute sanktsioonidega.
- sajandi inimõiguste arengus saab eristada kolme arenguetapi:
- Kodaniku- ja poliitilised õigused: need sätestati ÜRO 1948. a. Inimõiguste ülddeklaratsiooniga.
- Sotsiaalsed, majanduslikud ja kultuurilised õigused: need sätestati ÜRO 1966. a-ta paktiga.
- Õigus tervislikule elukeskkonnale, mis sätestati 1998. a-ta Århusi konventsiooniga.
Inimõiguste ülddeklaratsiooni artikkel 1 sätestab:
Kõik inimesed sünnivad vabadena ja võrdsetena oma väärikuselt ja õigustelt. Neile on antud mõistus ja südametunnistus ning nende suhtumist üksteisesse peab kandma vendluse vaim.
- sajandil on hakanud süvenema konflikt teisest kultuurikeskkonnast pärinevate immigrantide inimõiguste tõlgenduse ja rahvusriikide kohustuse vahel kaitsta oma keelt ja kultuuri. Sellised konfliktid tekivad olukorras, kus rahvusriigis tekib teist keelt rääkiv ja maailmavaadet omav inimgrupp, mille liikmed nõuavad õigust suhelda omas keeles ja järgida oma kultuuritraditsioone, mis on vastuolus kehtiva korraga.
Probleem tuleneb tegelikult sellest, millist mentaliteeti immigrandid kannavad ja kui palju neid on. Kui immigrandid on haritud, tahavad tööd teha, tunnustama riigis kehtivat õiguskorda ja järgima seadustes sätestatut ning valmis integreeruma, siis probleeme ei ole. Kui immigrandid on harimatud, huvitatud vaid sotsiaalsüsteemi poolt pakutavatest hüvedest, nõuavad nende sünniriigi õiguskorra tunnustamist ja keelduvad allumast riigis kehtivatele seadustele ning ei soovi integreeruda, siis põhjustab see vastasseisu ja konflikte, millel on poliitilised järelmid. Mida rohkem selliseid immigrante on, seda suuremaks vastandumine kasvab.