Volitusdemokraatia (delegative democracy) mõistega märgitakse huvigruppidest lähtuvat otsuste langetamise süsteemi. Kui selles süsteemis saab oma hääletusõigust edasi anda isikutele, keda hääletaja peab endast kompetentsemaks ning volituse saanud isikul on rohkem kui üks hääl, siis märgitakse seda mõistega valgdemokraatia (liquid democracy). Häält võib edasi anda ka mitu korda, mistõttu tekivad volitusahelad. Tulemuseks on dünaamiline otsustusmudel.

Volitusdemokraatia toimimispõhimõtted sõnastas Bryan Ford oma teoses „Delegative Democracy“, nimetades selle süsteemi eelistena järgmisi punkte:

• “Rollivaliku võimalus. Igal osalejal on võimalik valida passiivne roll üksikisikuna või aktiivne roll delegaadina. Delegaadid omakorda valivad ise kui aktiivsed nad on ja millistele valdkondadele keskenduvad.
• Madal osalusbarjäär. Delegaadiks hakkamise keerukus on madal ega eelda kulusid, iseäranis on oluline, et see ei eelda võistlevat kampaaniat valituks osutumise nimel.
• Delegeeritud autoriteet. Delegaadid viivad oma võimu ellu valitsemise protsessis iseenda ning lisaks üksikisikute nimel, kes on andnud talle oma hääle. Eri delegaatide võimu määr erineb.
• Delegaatide aruandekohustus. Delegaatide vastutuse tagamiseks valijate ja kogukonna ees laiemalt on kõik nende tehtud formaalsed otsused avalikud.
• Spetsialiseerumine delegeerimisahelate kaudu. Delegaadid mitte ainult ei esinda üksikisikuid oma laia pädevusega, vaid re-delegeerimise teel võivad nad tegutseda üksteise kui eri valdkondade spetsialistide nimel.”

Poliitiline organisatsioon

Volitusdemokraatia poliitilise organiseerumise vormiks on huvigrupp. Huvi aluseks võib olla elukutse (õpetaja, arst, riigiametnik, ettevõtja jne) või rahvuslik ja religioosne huvi. Nii nagu esindusdemokraatias parteid, saab volitusdemokraatias igaüks vabalt sellega ühineda ja sellest lahkuda. Juriidiliselt nimetatakse neid valitsusvälisteks organisatsioonideks (VVO, ingl. Non-Governmental Organisation).

Huvigruppidel põhinevas demokraatias ei ole põhjust võidelda (nagu see on esindusdemokraatias), vaid selle eesmärgiks on koostöö edendamine. Turumajanduslikult spetsialiseerunud inimesed peavad vahetama oma töö vilju ja see eeldab vastastikku kasulikku koostööd. Ei ole mõeldav, et õpetajad ütlevad esindusdemokraatia stiilis arstidele või põllumeestele, et teile pole raha vaja. Kuna kõik vajavad kõiki toimetulekuks, siis tuleb leida lahend kuidas piiratud ressursse jagada nii, et kõik saaks oma tegevust jätkata ja pakkuda teistele parimat.

Kestliku ja usaldusväärse poliitilise organisatsiooni toimise eelduseks on läbipaistvus ja vastastikune sõltuvus. Volitusdemokraatias oleks see saavutatav nii, et organisatsiooni finantseerivad selle liikmed, kes määravad millisele VVO-le ta annetab näiteks 1% oma tasutud tulumaksust. See peaks olema VVO ainus lubatud ja avalikult nähtav sissetulekuallikas. Kui VVO peab tasuma ise oma parlamendiesindajate töötasud ja kõik tegevuskulud nendest tuludest, siis oleks vastastikuse sõltuvuse tingimus täidetud. Sellise finantseerimismudeli puhul pole vaja korraldada erakondade populaarsusküsitlusi, sest VVO rahaline seis annab selle kohta adekvaatse info. Sellises süsteemis oleks ka esindajate palk õiglane, sest selle suurus sõltub VVO organisatsiooni liikmetest, kes peavad leidma endale sobivad esindajad ja tasuma neile sellist palka, mille eest nad on valmis seda tööd tegema.  

Valija ja esindaja

Volitusdemokraatia süsteemis ei toimu esindusdemokraatiale omaseid valimisi. Valimine toimub iga huvigruppi esindava VVO sees ja selle käigus valitakse isikud, kes saadetakse seda organisatsiooni esindama parlamenti. Seejuures saadab iga VVO võrdse arvu esindajaid nii, et oleks kaetud parlamendi iga valdkondlik komisjon. Näiteks kui komisjone on 10 ja parlamendi liikmete arv 100, siis saaks 10 huvigruppi saata oma esindajad parlamenti, s.t igal valijal on 10 häält. Selle, millised huvigrupid saavad saata oma esindaja, määrab nende maksevõime, s.t liikmete arv ja nende eraldised VVO-le.

Kuna iga esindaja valijad on teada, siis saavad VVO liikmed ta alati tagasi kutsuda, kui ta kaotab usalduse või ei saa talle antud ülesannetega hakkama. Kuid olukorras, kus tavapäraseid valimisi ei toimu, tuleb sellistele esindajatele kehtestada ajaline piirang – näiteks 7. aastat, mille jooksul nad võivad esindada ühte huvigruppi parlamendis. Selle aja jooksul ammendub iga isiku arenguvõime ühes töökohas.

Esindaja roll

Volitusdemokraatia süsteemis peavad parlamendi liikmed seadusloomes leidma lahendi, mis rahuldab kõiki huvigruppe. Praktikas tähendab see leppe- või koguni konsensusdemokraatia põhimõtete järgimist. Kuna ka täitevvõimu ametnikud on üks huvigrupp teiste hulgas, siis on neil samasugune õigus esitada seaduseelnõusid ja valdada selle kohta oma arvamust, nagu kõigil teistel organiseerunud huvigruppidel. Teine võimalus on, et seaduseelnõu algatab parlamendi komisjon ise.  

Parlamendiliikme roll on olla omamoodi rahukohtunik, kelle ülesandeks on kuulata ära kõigi asjast huvitatud huvigruppide ettepanekud ja nõudmised ning leida lahend (s.t seaduseelnõu sõnastusega), mis neid kõiki rahuldaks. Seejuures peab esindaja hoidma kursis ka oma huvigrupi liikmeid toimuvatest arengutest, kes kõigepealt hindavad kas nad on valmis toetama uue seaduseelnõu algatamist ning kui sobiv sõnastus on leitud, siis kas nad annavad oma esindajale volituse hääletusel eelnõu poolt hääletada. Volituse andmisele eelnevas arutelus osalevad need huvigrupi liikmed, keda antud teema huvitab või otseselt puudutab, ülejäänud võivad jääda passiivseks toetajaks või siis valgdemokraatia põhimõttel anda oma hääle edasi sellele, keda ta usaldab ja peab kompetentseks selles valdkonnas.

 Huvigrupi siseses arutelus ja hääletamises on oluline roll internetipõhistel suhtluskanalitel, mis võimaldavad ületada aja ja ruumi piirangud ning pakuvad kõigile huvilistele võimaluse olla arengutega kursis ja avaldada oma arvamust ning lõpuks ka hääletada esindajale volituse andmiseks. Seetõttu võib volitusdemokraatia mudelit pidada omamoodi poliitika kooliks, milles inimesed saavad seadusloomes osaleda ja vastutada. Seadusloome ise jääb selles keskkonnas ilmselt tagasihoidlikuks, kuna see kehtestatakse vaid tõelise vajaduse korral, mitte siis kui ametnikud tahavad suurendada oma võimu või kaitsta end mittemidegi tegemise süüdistuste eest.

Sotsiokraatia meetod

Sotsiokraatia võeti kasutusele ettevõtluses ja selle eesmärgiks oli teadvustada inimeste vastastikust sõltuvust ja tagada täielik läbipaistvus, mis on eelduseks vastastikuse usalduse tekkimisele. Kuid sama hästi sobiks see meetod ka volitusdemokraatia huvigruppide tegevuspõhimõtteks.

Sotsiokraatia meetod eeldab esmalt probleemi tuvastamist ja seejärel ajurünnakut selle lahendamiseks. Kui lahendus on leitud siis see realiseeritakse. Kui esitatakse mitu konkureerivat lahendit, mis võimaldavad sama tulemuse saavutada, siis toimub hääletamine, kusjuures hääletada saab vaid mingi lahendi poolt, kuid mitte ühegi vastu! Sellega välditakse sootsiumit lõhestav tegevus. Nõusolekut mõistetakse tähenduses, et pole enam põhjendatud vastuväiteid. Vastuväited peaksid põhinema ringi liikme võimel töötada efektiivselt organisatsiooni eesmärkide saavutamise nimel.

Sotsiokraatia mõiste viitab sootsiumi (grupi) võimule ning lähtub selle liikmete võrdsuse ideest, mis tähendab et kõigil peab olema võrdne ligipääs otsuse langetamiseks vajalikule teabele. Kontseptsiooni eesmärgiks on, et esmalt tuleb eesmärgi saavutamiseks saavutada üksmeel grupi sees ja seejärel gruppide vahel. Kees ja Betty Boeke, kes rakendasid seda meetodit Hollandis 400 õpilasega koolis, sõnastasid sotsiokraatia põhimõtted järgmiselt:

• Arvesse tuleb võtta kõikide liikmete huvisid ja iga liige peab austama rühma kui terviku huvisid.
• Kui ei leita lahendust, mida kõik aktsepteeriksid, siis tegevust ei toimu.
• Kõik liikmed peavad aktsepteerima otsuseid, mis on vastu võetud ühehäälselt.

Kui grupis ei suudeta kokku leppida ja üldist nõusolekut saavutada, siis langetakse otsus järgmise tasandi grupis, millesse iga rühm saadab vähemalt kaks esindajat (nn topeltesinduse põhimõte). Tavaliste otsuste langetamisel võis rühm koosneda kuni 40 liikmest, suuremate gruppide puhul valisid nad enda hulgast esindajad. Detailsemate otsuste puhul peeti optimaalseks rühma, millesse kuulus 5-6 liiget. Niiviisi saavutati, et otsustamiseks vajalik teave liigub organisatsioonis nii alt üles, kui ka ülalt alla. 

Digitaalne volitusdemokraatia

Internetipõhised suhtlusvahendid loovad aluse volitusdemokraatia laialdaseks arenguks ja selle meetodi kasutuselevõtuks paljudes riikides, s.h:

• E-teave toimib sissejuhatuseks elektroonilisse otsustamise juurde, pakkudes näiteks teavet üksikute poliitikute veebilehtedel.
• E-parlament kaasab kodanikke parlamenditöösse, näiteks parlamentide veebilehtede arutelufoorumite kaudu.
• E-partei pakub erakonna liikmetele võimalusi Interneti kaudu koostöö tegemiseks.
• E-petitsioon ( online petition ) pakub kodanikele võimalust esitada küsimusi otse parlamentide petitsioonikomisjonidele ja osutada kaebustele