Inimene

Sisukord

Kodanikuühiskonna arengu eelduseks on isiksuslikult arenenud inimene, kes on teadlik oma tegude mõjudest enesele, kogukonnale ja elukeskkonnale, väärtustab eneseteostust ja loovust ning soovib teha teistele head.

Mis on oluline?

Inimese olemine ja tegutsemine lähtub tema maailmavaatest ja suhtumisest sellesse.

Materialist on veendunud, et ta elab vaid üks kord! Seega on elul absoluutne väärtus ja selle jooksul võib teha ükskõik mida, mis tagab tema enese parima heaolu. Kuna toimepandul pole mingit järelmõju temale enesele, siis on kõik lubatud. Tõsi, jätkuv elu teiste arvel on võimalik vaid siis, kui teised sellest midagi teada ei saa, s.t isikuandmed tuleb salastada! Selle saavutamiseks on loodud õigus-, raha- ja majandussüsteem, mis peidab tulude ümberjagamist, kaitseb edukaid inimõiguste sildi all ja karistab neid, kes ei lepi valitseva reaalsusega. Kõige selle keskmes on usk, et inimene on Universumi arengu ainulaadne ja ülim saavutus ning looduse valitseja.  

Need aga, kes vähemalt arvestavad võimalusega, et „elu peale elu“ võib olla olemas, mõtlevad enne tegutsemist – mida nad teevad ja kuidas suhtlevad teiste inimestega –, sest kõigel sellel on järelmid nii selles kui ka järgmistes eludes. Kuid selline maailmanägemus eeldab vaimse maailma olemasolu tunnustamist ja tõstatab küsimuse – mis on universumi alusprintsiip? Religioossete õpetuste, kuigi mitte kõigi, järgi on Universumi alusideeks ARMASTUS! 20. sajandil ilmutatud Urantia raamat selgitab, et: armastus tähendab soovi teha teisele head!

Järgnevalt – lähtudes esmajoones Rudolf Steineri loengutest ja sellest väljakasvanud antroposoofias, Urantia raamatus esitatust ning surmalähedaste kogemuste uuringutest, eriti aga hüpnoterapeut Michael Newtoni poolt aegregressioonitehnika rakendamise käigus kogutud nägemusest – on esitatud kokkuvõte vaimsest inimkäsitlusest, selgitatud oluliste mõistete tähendusi ning selgitud inimese loomislugu ja selle eesmärki.

Kui kõik need sõnumid ja tähelepanekud on tõesed, siis peaksid kõik need materialistliku maailmavaatega inimesed, kelle elu ja edu põhineb valedel ning tegudel, mida nad ise ei tahaks oma elus kogeda, tõsiselt muretsema. Nimelt saavad nad kogeda omas kehas kõiki neid tundeid, mida nad oma käitumisega teistes inimestes tekitasid, nii peale surma kui ka järgmistes kehastumistes. Steiner väidab oma loengutes, et valedes elanud inimesed sünnivad uues kehastuses sügava puudega ning Urantia raamat rõhutab, et vaid kurjust külvanud hinged, kui nad ei kahetse oma puhtas südames tehtut, kustutatakse lõplikult

Ideoloogiad

Monistlik maailmavaade

Monism on maailmavaade, mis tunnustab vaid ühte maailmanägemust (loe: ühte dimensiooni).

Monism võib olla

  • materialistlik, s.t tunnustatakse vaid ainelist maailma ja selle sündi selgitatakse Suure Paugu teooriaga. Materialistliku ideoloogia järgi eksisteerib vaid üks füüsiline reaalsus ning inimene on selles käsitluses juhuslike valikute tulemusena geneetiliselt moodustunud olend, mille isiksuslik teadvus sünnib tühjusest ja see sinna ka kaob.
  • idealistlikt tunnustatakse vaid Jumala loodud vaimumaailma olemasolu ja meie materiaalset eksistentsi selgitatakse illusiooniga (Platoni varjumaailm). Inimene on Jumala loodud, arenguline olend, kelle hing liigub ühest kehastusest teise, alludes seejuures karma seadustele. Idealistlikku maailmavaadet esindavad erinevad õpetused, s.h esoteerika, immaterialism, idealism, gnostitsism, spiritism, teosoofia, transtsendentalism jms. Vaata ka Steineri loengut „Vaimuteaduse väraval“.

Dualistlik maailmavaade

Dualism on maailmavaade, mis tunnustab universumi kahemõõtmelisust, s.t nii füüsilise kui ka vaimse maailma olemasolu. Dualismi olemuslik küsimus on: kumb oli enne: muna või kana? Täpsemalt – kas maailm on asi ise-eneses või sündis see vaimse olendi mõttest ja materialiseerus.

Hiina Yin/Yang sümbol esitab Hiina dualistlikku (kahemõõtmelist) – tao maailmavaadet ning selles loovat ja lagundavat protsessi, mis ideaalis peaks olema tasakaalus. Kui aga üks neist muutub domineerivaks, siis on temas teise alge, s.t kui üks muutub kõikehõlmavaks, siis muutub ta lõpuks ise-enda vastandiks. Aafrikas märkis neid vastavalt sõnad: ka ja ba.

Mitmemõõtmeline maailmavaade

 Mitmemõõtmeline maailmavaade eristab kolme või enamat dimensiooni.

Tänapäeva teadus on leidnud, et Universum moodustub kolmest osast:

  • Tume-energia moodustab 69% selle massist;
  • Tume-aine moodustab 24,8% selle massist;
  • Mateeria moodustab vaid 6,2% ja aatomitest moodustunud aineline maailm vaid 4,6% selle massist.

Teosoofia, mis lähtub sanskriti-keelsetest käsitlustest, nimetab neid vastavalt: Devachan, Kamaloka ja Pralaya.

Antroposoofia eristab vastavalt: vaimu-, astraal- ja ainelist maailma. Kahte viimast võib mõista kui elavate mõttevormide ja tundehingede ning meile tuntud elutute asjade maailma.

Urantia raamat eristab: vaimu-, meele- ja füüsilise energia poolt moodustunud maailmu, mis oma puhtas olekus ei mõjuta nähtavalt üksteist.  

Stringiteooriast välja kasvanud supersümmeetrilise universumi käsitlus eristab 10 dimensiooni, millele lisandub veel 11’s – aja mõõde.

Vaimumaailm

Johannese apokrüüf kirjeldab maailma loomist „suurele paugule“ sarnanevate sõnadega: 

Kui Isa mõte sai kuju, sündis see, mis ilmus tema ette tema valguse säras. See mõte on esimene jõud, mis sündis enne kõike muud. Ta ilmus välja Isa mõttest. … Temast sai kõiksuse üsk, sest ta oli esimene loodu (s.t Universum).

Urantia raamatu 1 kiri selgitab, et: Jumal on vaimumaailma kõige põhilisem reaalsus, Jumal on meelesfääride tõeallikas, Jumal jätab ainelises maailmas varju kõik muu. Kõikide loodud intellektide jaoks on Jumal isiksus. Ainelistele olenditele on vaimumaailm enam-vähem ebareaalne; vaimolenditele on aineline maailm peaaegu täiesti ebareaalne, selles on vaid vaimureaalsuste ainese vari.

Rudolf Steiner kirjeldab oma loengus (53-7) mõtet vaimse olendina ning vaimset reaalsust keskkonnana, mis on tekkinud mõtte(olendite) tegevusest. Vaimumaailm on meiega samas ruumis, kuid teises dimensioonis. Selgeltnägijad kirjeldavad meie materiaalsele maailmale vastavat ruumi kui tühjust, mis on täidetud särava valgusega ning selle osasid milles voolab eluenergia – seda nn eetermaailma saab ära tunda iseloomuliku virsikuõie värvi järgi.

Vaimumaailma hierarhia (s.t seda esindavad vaimolendid) antroposoofilises kirjelduses (kreekakeelsed nimetused pärinevad Pauluse õpilaselt Dionysos Areopagitalt):

Töötavad planeedi seest:

  • Armastuse vaimud (Seeravid): valitsevad tule (soojuse) elementi.
  • Harmooniavaimud (Keerubid): valitsevad õhu (gaasilist) elementi.
  • Tahtevaimud (Troonid): juhivad maa- ja vee elementi.

Töötavad väljastpoolt (Päikese kiirguses):

  • Tarkusevaimud (Kyoritetes): kujundav valgus, loov teadvus, eeterliku elu valitsejad.
  • Liikumisvaimud (Dynamis): keemilised ühendused, põimuv heli, eneseteadlik pilditeadvus.
  • Vormivaimud (Exusiai, Elohim): looduse kujundamise võim, sissevoolav heli, eneseteadlik pilditeadvus.

Töötavad inimeste meelemaailmas:

  • Ajavaimud ( Archai): ürgalused, ajaringlus, tsivilisatsioonide loojad, isiksusevaimud.
  • Peainglid (Archangeloi): rahva ja rühmavaimud.
  • Inglid (Angeloi): eluvaimud, inimese saatjad, videvikuvaimud.

Elementaarolendid, mis töötavad koostöös esimese hierarhiaga planeedi sees ja peal:

  • Salamandrid: tule element, agregaatolekute muutmine, sfäärilised vormid, mõtete vahendamine,.
  • Sülfid: õhu-valguse element, helid, arvud, seosed inimliku tahtega.
  • Undiinid: vedeliku element, ainete keemiline muundamine, seosed inimliku tundemaailmaga.
  • Gnoomid: maa element, kinnistajad ja tasakaalustajad, seosed inimeste mõttemaailmaga.

Astraal- ehk morontiamaailm

Rudolf Steiner märgib oma loengus (53-6), et astraalmaailm on moodustunud elavatest tunde(olenditest) ning inimene moodustab oma hinge suheldes nendega ja tõmmates neid enesesse. Seejuures materiaalsed ihad võimendavad egoismi ja vaimsed tunded ülendavad inim-vaimu.  

Urantia raamat kirjeldab morontia-maailma üleminekukeskkonnana, mida isiksus koos oma ellujäämist kindlustava surematu-hingega läbib teel vaimsest maailmast ainelisse maailma ja sealt tagasi. Samas on see ka inimese meelekogemuse keskkond, milles inim-isiksused elavad, tunnetavad ennast, teevad otsuseid, valivad ja võtavad omaks või hülgavad Jumala ning igavikustavad või hävitavad enda. Meele keskkonnas loob isiksus Mina-teadvuses koos Kohandajaga surematu morontia-hinge. Morontia-meel on mõiste, mis tähistab erinevate aineliste ja vaimsete omadustega meele koostöö sisu ja kogusummat. Morontia-arukus tähendab kohalikus universumis kahest meelt, mis allub ühele tahtele. Surelikel on see tahe inimliku päritoluga, kuid kui inimene samastub oma meeles Jumala meelega, saab see jumalikuks.

Michael Newton kirjeldab oma raamatutes „Hinge rännak“ ja „Hinge saatus“ seda õpimaailmana, milles inimesed mõtisklevad oma maises elus tehtu üle, arutavad seda oma lähedastega, saavad tagasisidet kõrgemalt arenenud olenditelt ning valmistuvad uueks maiseks kehastumiseks oma Teejuhi nõuandeid järgides.

Wikipeedia selgitab mõistet “astraal” unenäosümbolite, arhetüüpide, mälestuste, vaimsete olendite ja nägemuslike maastike kogemusena.

Inim-mõistete selgitused

MTÜ Kodanik kodulehe keskkonnas kasutatakse inimese ja ühiskonna seisukohalt olulisemate sõnade tähendusi sellisena, nagu need on siin järgnevalt määratletud. Need lähtuvad deistlikust maailmanägemusest, olles suuresti mõjutatud Rudolf Steineri loengutest, antroposoofilistest käsitlustest ja Urantia raamatu selgitustest (neid saab ka kuulata audioraamatu vormis).

Vaimumaailma uuringud saavad toimuda meditatsioonis, teise inimese kaudu teda hüpnotiseerides (s.t vaigistades tema Mina-teadvuse) või oma selget päeva-teadvust edasi arendades tasemeni, mil uurija olles täie teadvuse juures hakkab nägema vaimumaailma reaalsusi. Ka hallutsionigeenseid aineid kasutades avaneb inimese ees vaimumaailm, kuid see mida ta näeb, sõltub tema mina-teadvusest. Kogetud pildimaailmast välja tulles jääb narkootikumi kasutanud inimesele parimal juhul vaid mälestus heaolutundest, s.t sellest mida talle seal näidati, kuid halvemal juhul kohtub ta oma mina-teadvuses peituva kurjusega ja sellel võivad olla dramaatilised tagajärjed.

Inimene

Inimene on loodud duaalne olend, tema elu mõte on areng.

Inimese füüsiline keha on geneetilise arengu vili, mis on olemuslikult loomne organism, oma ego ja päevateadvusega, mille kaudu ta saab teadlikuks ümbritsevast keskkonnast ning püüab sisemiste instinktide ja tunnetest saadud kogemustega kindlustada oma keha ellujäämise.

Inimese mittemateriaalset, s.t hingelist olemust kirjeldavad erinevad religioonid (s.t Jumala juurde otsimise teed) erinevalt, s.t sõltuvalt selle tekke- või ilmutamisajast ning inimese vastava aja arengutasemest. Käesoleval juhul vaatleme vaid 20. ja 21. sajandi selgitusi. Nendest ilmneb, et hing luuakse vaimumaailmas ja see areneb omaette. Teatud arengustaadiumist alates peavad hinged ühinema füüsilise kehaga ja  õppima seda taltsutama ja kasutama.

Urantia raamatu järgi eeldab vaimne areng eneseteostuslikku edenevat elu, loomulike kalduvuste kooskõlastamist, uudishimu ja mõistlikkuse piires seiklushimu rahuldamist, rahuldustunde kogemist, hirmu ergutavat toimet tähelepanule ja teadlikkusele, tõmmet ebatavalise poole ja oma piiratuse loomupärast tunnetamist, tagasihoidlikkust. Kasv sõltub ka oma individuaalsuse avastamisest ja sellega kaasnevast enesekriitikast — südametunnistusest, sest südametunnistus on tegelikult enese kritiseerimine oma väärtushinnangute süsteemi ja isiklike ideaalide alusel.

Kokkuvõtlikult kirjeldades  annetab vaimumaailm loomale, mis on omandanud eneseteadvuse, isiksuse. Isiksuse läbi avaneb meeleline maailm oma mõtteliste abstraktsioonidega, milliste tähendusi peab inimene õppima mõistma. Loovate heategude läbi ehitab ta enesele surematu hinge, mis omakorda avab inimesele kontakti vaimumaailmaga. Inimese arengut hinnatakse tema võime järgi teha head, lahendada probleeme ja luua uut, esmalt füüsilises maailmas ja seejärel juba ka vaimselt. Seda protsessi ilmestab kokkuvõtlikult juuresolev diagramm.

  1. Rudolf Steiner on oma loengutes kirjeldanud inimese vaimse vormi arengu protsessi, mille ta jaotas seitsmeks gloobuseks, milles on omakorda 7 tsüklit ja selles 7 ringi, s.t kokku peab inimene oma arenguteel läbima 7 x 7 x 7 = 343 arenguetappi, milleks kulub miljoneid aastaid.  Gloobusi on ta kirjeldanud järgmiselt:
  2. gloobuses (tule, plasma sfäär) loodi substantsi (plasmat) võngetega mõjutades materiaalse vormi (füüsilise keha) aju mudeli ja mälu, s.t inimene pidi õppima mäletamist. Need kes ei suutnud areneda, esindavad praeguses planeedi Maa arengustaadiumis mineraale.
  3. gloobuses lisandus sellesse eluenergia (teosoofias: eeterkeha, meile tundmatu energiavorm), mis pani jahtuva substantsi liikuma eelnevalt määratud viisil, luues sellega areneva keha mudeli. Sellel arenguetapil pidi inimalge omandama mõtlemisvõime ja seeläbi tekitama teadvuse, mis suudab vastu võtta pilte. Need, kes ei suutnud seda arenguetappi läbida, esindavad praegusel Maal taimi – nende seisund vastab inimese sügava une, s.t piltideta teadvuse tasemele.
  4. gloobuses lisandus astraal- ehk tundekeha – mis on võimeline vastu võtma sellele edastatud tundeid ja seeläbi kogema ümbritsevat keskkonda. Sellest areneb pilditeadvus, mis on aluseks iseseisva orienteerumise ja tegutsemise võimele oma elukeskkonnas. Neid kes ei suutnud sellest arenguetapist edasi liikuda, kogeme me Maa praeguses arenguetapis loomadena.
  5. gloobuses (praeguses arengutsüklis) toimus materialiseerumine, s.t inimese seni vaid peenmateerias eksisteerinud mõttekeha suruti kokku füüsilisse kehasse – see pani aluse sünni-surma fenomenile, mida polnud enne seda arenguastet. Vaid materiaalses kehastumises, saab inimene omandada eneseteadvuse. Selle saavutanud olendile annetab Looja isiksuse (mõtte, milles peitub tema olemus), millel on vaba tahe ja meel. Füüsilise olendina peab ta suheldes teiste inimestega õppima valitsema oma mina-teadvust ning suunama oma meeles tahtetegevust nii, et sellest sünniks hea. Tegutsedes areneb mina-teadvus (identiteet) ning tehtud heategudest sünnivad aegamööda tunde-, mõistuse- ja teadvushinge alged, millistest isiksus peab järgmistes gloobustes looma uued kehad, millega ta saab edasi liikuda vaimumaailma. Vaimolendid, kes varem juhtisid inimese tahet, korraldavad nüüd karmat, s.t reageerivad meie tahtest tulenevatele tegudele.
  6. tulevases gloobuses arendab inimene eneses välja eneseteadliku pilditeadvuse – see loob talle võime näha sama-aegselt nii füüsilist kui ka vaimset maailma, võimaldades tegutseda eneseteadlikult ja mõjutada oma elukeskkonda. Sellel arenguetapil peab isiksus puhastama oma mina-teadvuse kurjusest, täitma selle armastusega ning õilistama oma tundehinge nii, et tekiks vaim-mina.
  7. tulevases gloobuses peab inimene arendama eneses välja võime kuulda vaimumaailma ja seal tegutsevaid olendeid, et laiendada oma eneseteadliku tegutsemise võime vaimumaailmale ning alustada seeläbi iseseisvat loovat tegevust. Isiksuse Mina peab selle saavutamiseks puhastama ja õilistama mõistusehinge kaudu oma eeterkeha ehk eluenergia nii, et sellest sünnib eluvaim.
  8. viimase gloobuse arengu kohta vaimumaailm teavet ei jagata. Siiski on teada, et sellel arenguetapil peab isiksuse Mina teadvushinge kaudu puhastama ja õilistama oma füüsilist keha nii, et tekiks uus mittemateriaalne vaim-inimene, kes on olemuslikult vaimne olend kuid võimeline vajaduse korral tegutsema ka ainelises kehas ning kujundama materiaalses maailmas toimuvat.

Steineri käsitlust illustreerib juuresolev diagramm.

Michael Newtoni on hüpnootilist aegregressioonitehnikat kasutades kirjeldanud oma raamatutes (Hinge saatus ja Hinge rännak) põhjalikult nii hinge sündi imepisikese elava energiaosakesena, munataolises vormis läbitud sõime-etappi teadvuse äratamiseks ja esmast õpiteed hingegruppides, mille järele algab julgemate inimhingede õpitee läbi maiste kehastumiste.

Millalgi kolmanda elukuu järel algab hinge ühinemiseprotsess lootega, mille käigus peab ta suutma allutada areneva füüsilise keha oma tahtele. Hing annab kehale mina-teadvuse ning on ilu, kujutlusvõime ja loovuse väljendused. Muistsed egiptlased ütlesid, et hinge mõistmiseks tuleb kuulata südant.

Iga hing on olemuslikult ainulaadne mõte, mis õpib ja tahab areneda läbi maiste katsumuste, õppida valitsema füüsilise keha tundeid ning arendama oma ainulaadset loovust nii maises elus, kui ka sellele järgneval perioodil. Nii Steiner, kui ka Newton on märkinud, et inimhinge tegevus kujundab nii materiaalse elu perioodil kui ka elude-vahelisel ajal nii füüsilist kui ka vaimset keskkonda planeedil Maa.

*    *    *

Inimese areng ilmneb tema võimes mõista seoseid ja neid rakendada nii inimeste vahelistes suhetes kui ka üha keerukamate seadmete-, tehnoloogiate ja organisatsioonide loomises, kusjuures:

  • oma mina-teadvuse meeles kujundab ta oma elukeskkonda ning suhetest teistega sünnib kultuur;
  • see kuidas ta rahuldab oma füüsilisest olemusest (egost) tulenevaid vajadusi – sünnib majandus;
  • see kuidas ta teadvustab ennast ja oma suhet maailmaga, sünnib õiguskord ja seda poliitiliselt kinnistav organisatsioon (riik).

Füüsiline keha

Urantia raamatu järgi on materiaalne Universum moodustunud ainest, kuid elu põhiolemuseks on vaim. Elu saab tekkida vaid elusolendist pooldumise või soolise paljunemise läbi. Isepaljuneva elu alge külvati planeedile Maa u 550 miljonit aastat tagasi. Ainet organiseerib ja muudab selle elavaks energiavorm, mida inimkond pole seni suutnud tuvastada – tavakõnes nimetatakse seda tihti elujõuks. Selgeltnägijad näevad seda elusolendit ümbritseva energiaväljana ehk eeterkehana (teosoofiline mõiste), mis on füüsilise keha kujuga helenduv väli. See energiaväli pärineb elava planeedi Maa (Gaia) jõududest ja pöördub peale inimese surma sinna tagasi.

India religioonid kasutavad selle eluenergia märkimiseks sõna: praana. Praana toimib ainelises kehas dualistliku protsessina, mis elutee alguses ilmneb loova jõuna, kuid kui see muutub liiga tugevaks, siis väljendub see koe kontrollimatus kasvus (vähk). Ja vastupidi, elutee lõpus domineerib lagundav jõud, kuid kui see võimendub varem, siis ilmneb see kehas lagunemisena (põletik).

Urantia raamatu järgi on inimese füüsiline keha materiaalne organism, loomult loomne elektrokeemiline mehhanism, mis on loodud vaimolendite koostöö tulemine. Newtoni järgi osalevad kaugemale arenenud inimhinged ka ise selles protsessis, lahendades füüsilises kehas oleku ajal kogetud probleeme. 

Mateeria on puhta energia fenomen, mis allub oma Looja tahtele. Sõna energia hõlmab kõiki tajutava liikumise, tegevuse ja potentsiaali vorme, sõnad jõud energia gravitatsiooni-eelset ja võimsus gravitatsiooni-järgset mõju. (Kiri 42)

Ego

Urantia raamatu käsitluses on ego loomne olemusvorm, mille ego-teadvuse loovad seitse meeleabivaimu ning mille ellujäämine sõltub loova eluenergia ja looma keskkonna tajumise suhtest ning nende koostööst.

Ego domineerib inimlapse esimestel eluaastatel, mil temas tegutsevad meeleabivaimud – see ilmneb loovas kujutlusvõimes ja kalduvuses suhelda kujutletava vestluskaaslasega – alter-ego’ga (Newtoni järgi oma hingega). Kui ego esindab loomset olemust – omakasu taotlemist, siis alter-ego (hing) esindab kehavälist, altruistlikku nägemust. Nende omavahelise suhe ja selle areng määravad lõppkokkuvõttes täiskasvanud inimese käitumismudelit.

Isiksus

Urantia raamatu käsitluses on Isiksus aeg-ruumi vari, Looja kordumatu mõte – algkuju, mis ilmutatakse Universumile ja annetatakse eneseteadvuse saavutanud elavale olendile. Isiksuse vastuvõtmise potentsiaal on igal elaval olendil, mis on seostanud aine-, meele- ja vaimuenergia ning kooskõlastanud need omavahel elavaks süsteemiks, kuid see annetatakse vaid neile, kes oma egos on teadvustanud enda kui iseseisva subjekti olemasolu.

Isiksuse tunnuseks on mina-teadvus ja iseseisev mõtlemisvõime, mille alampiiriks on eneseteadvus ja ülempiiriks jumalateadvus. Isiksus on inimese ainus ja muutumatu reaalsus – tema vaimne olemus, millel on meel ja vaba tahe ning mis reageerib vahetult vaid teistele isiksuste juuresolekule. Isiksus on see, mille läbi tuntakse teda järgnevates kehastumistes (s.t uutes eludes).

Antroposoofia kirjeldab isiksust, kui Jumala elavat ainulaadset mõtet, mis siseneb lapsesse 4. eluaastal – see ilmneb Mina-vormi kasutuselevõtus. Inimese maine kehastumine ja tema täielik eristamine vaimumaailmast oli vajalik, kuna vaid nii on võimalik tuvastada isiksuse tegelik olemus, mis ilmneb tema Minast lähtuvas  tegevuses. Inimese maiste kehastumiste eesmärgiks on iseseisva, sõltumatu Isiksuse loomine, kes on võimeline loovaks tegevuseks materiaalses maailmas ning peab oma järgmistes kehastumistes õppima tunnetama, nägema ja kuulma vaimumaailma ning olema võimeline rakendama oma loovust vastutustundlikult.

Mina(teadvus)

Teadvus on teadlikkus endast, enda seesmisest olekust ning väliskeskkonna seisunditest ja objektidest.

Urantia raamatu järgi loob isiksus oma mina-teadvuse abil hinge meelest, nii nagu kosmiline udukogu kondenseerub universumi energiatest.  Mina-ise sünnib aktiivse ja uudishimuliku inimkogemuse ning välise reaalsuse vastastikusest toimest, selle olemus sõltub välise reaalsuse sisemise äratundmise kõikehõlmavusest. Kogemus sõltub välise maailma aistingulisest avastamisteravusest, kujutlusvõimest ja selle teadvustamise sügavusest. Areneva isiksuse Mina peab tegema valiku egoistlike ihade ja Kohandajast kiirguvate isetute tungide vahel, rakendades oma vaimset taipu, mida saab edendada religioosse mõtisklusega.

Rakendades arukalt oma võimeid, suudab isiksuse Mina luua elavaid ja energeetilisi mehhanisme, millega juhtida ja isegi valitseda füüsilist maailma. Sisemine loovus integreerib isiksuse Minaga ning õilistab iseloomu. Seejuures tuleb meeles pidada, et loovusega saab muuta vaid tulevikku, mitte heastada mineviku tegusid.

Arengulise Mina olemus ilmneb loovas püüdes taotleda võimu või eneseteostuse vabadust ning luua õiglust. Kui Mina muutub uhkeks ja ülbeks, siis muutub loovus destruktiivseks – tulemuseks on pahed ja patud, mis lagundavad Mina sise-elu ning põhjustavad rõhumist, vägivalda ja hävingut. Mina püüd teha võrdselt head endale ja teistele tekitab probleemi, mida aja ja ruumi tingimustes ei saa rahuldavalt lahendada.

*   *    *

Inimese käitumine ja suhtumine teistesse inimestesse peegeldab mina-teadvuse olemust, mis on pidevas arengus. Antropoloogid on leidnud, et senini looduslikult elavate hõimude liikmed ei kasuta enese määratlemisel sõna „mina“, vaid identifitseerivad ennast hõimu osana nii, nagu see oli ka iidsetel aegadel.

Antiikaja inimese jaoks olid teised inimesed „asjad“, mis olid olemas selleks, et neid kasutada enda toimetuleku kindlustamiseks ja heaolu parandamiseks. Seetõttu oli teiste inimeste peksmine, vägivallaga tööle sundimine (s.t orjastamine) ja teiste maade vallutamine (s.t impeeriumite loomine) ning sealsete inimeste alistamine vägivalla ja hirmuga loomulik tegevus. Vaid iseteadlikult tegutsevatel, kroonikatesse jäädvustatud kuningatel ja eriliste võimetega inimestel, keda inimesed mäletasid, võis olla juba mina-teadvus. Samal ajal isegi tuntud käsitöölised ei märgistanud oma töid mingit märgiga, mis viitaks nende isiksusele kui loojale.

Renessanssi võiks kirjeldada kui isiksusliku mina-teadvuse sünniaega – kõige selgemalt väljendas seda Descartes’i ütlus: ma mõtlen, järelikult olen. Sel perioodil hakkasid kunstnikud märgistama loodud teoseid oma nimega – looja nimi muutus oluliseks. Autoriõiguste ja patentide hilisem areng ilmestab mina-teadvuse arengut.

Linnastumise, turumajanduse ja vasakpoolsete ideoloogiate mõjul on lääne ühiskonnad atomiseerunud, s.t kogukondlikud suhted lõhutud ja inimesed oma mina-teadvuses muutunud iseseisvateks isiksusteks. Samal ajal on materialistlik maailmanägemus ja kasvuideoloogia õhutanud egoismi nii, et see on kasvanud üle ahnuseks.   

*   *    *

Planeedi Maa inimesed on alati esindanud erinevaid mina-teadvuse staadiumeid – me ei liigu edasi samas tempos ja samal viisil. On ka näiteid, kus varasem teadvus püsib pikka aega, kuid uus teadvus ilmutab ennast ootamatult, läbi sügavate valu- või kannatuskogemuste. Sõjad ja tapatalgud, olgu siis need Aafrikas, Lähis-Idas või Ukrainas näitavad meile, et meie hulgas on ikka veel inimesi, kelle teadvus on jäänud iidsesse aega, mil see mida teised inimesed tundsid polnud oluline. Oma egoistlikus teadvuses usuvad agressorid, et teenivad oma jumalat ja kaitsevad tema väärikust lõpuni, hoolimata teistele põhjustatud kannatustest ning makstes selle eest kasvõi enda eluga.

Samal ajal kasvab (vähemalt Lääne ühiskondades) nende mina-teadvusega inimeste osakaal, kes tahavad ise otsustada ja juhtida oma elu. Ning paradoksaalselt õhutab turumajandus altruistlikku tegevust, s.t tootma midagi teistele, et rahuldada nende vajadusi. Raskusi tekitab siiski sallivus teiste keelte ja kultuuride suhtes, seda eriti siis kui immigrandid hakkavad inimõiguse nime all nõudma oma, antud elukeskkonda sobimatute tavade tunnustamist ja omaksvõtmist. Kuid olles ise kogenud ebaõiglust ühes elus, püüavad hinged uues kehastuses parandada ja muuta maailma paremaks. 

Inimkonna jätkusuutlik tulevik eeldab, et me kõik vajame üksteise erinevusi ja tunnustaksime igaühe õigust eneseteostusele. Elus on ikka nii, et ühed näitavad teed, sel ajal kui teised hoiavad end tagasi, et teha seda teisel ajal. Nii suures teatris nagu meie maakera on ootuspärane, et kui mõned edasi liiguvad, hoiavad teised kinni varasemast teadvusest ja liiguvad seejärel edasi, muutudes ise mõneks ajaks eestvedajaks. Inimkonna arengus, nagu ka üksikisikute arengus, pole ettekirjutatud sammu.

Vaba tahe

Urantia raamatu järgi on igal isiksusel eneseteadvuslik vaba tahe, kuid selle rakendamine sõltub tema teadmistest ja väljendub moraalsuses, s.t tema otsuste kõlbelisuses (kõrgeima tarkuse ilming),  tõe tajumises (vaimsuse tunnetus), soovis teha head (vendluse mõtestamine), sihikindlas koostöös oma sootsiumiga, kosmilises taipamises ja isiksuslikus pühendumises sellele (olemasolu tähenduse adumine) ning jumalike väärtuste siiras järgmises.

Rudolf Steineri „Vabaduse filosoofias“ on kesksel kohal isiksusliku vaba tahte saavutamine, mis toimub moraalses protsessis ning ilmneb eneseteadvuse, enesekontrolli ja ennast juhtiva tahte seisundis – see on tema loomuliku sisemise arengu tee.

Eric Kerckhofs nimetab oma doktoritöös vaba tahte kolme kriteeriumi: võime valida, kontrollida oma tegusid ja tegutseda põhjendatult. Vaba tahe ilmneb eriti selgelt enesekontrollis: võimes sõnastada eesmärke ning suutlikkuses taltsutada impulsse ja tegutseda eesmärgikindlalt.

Kõlblus

Urantia raamatu järgi on kõlblus see isiksuse omadus, mis eristab teda loomast. Vaid isiksusel on võime teada, mida ta teeb, seejuures teada veel enne kui ta midagi teeb, s.t taip ennetab kogemust. Ta saab oma meeles uurida eesmärki, hinnata selle tähtust ja väärtust, valida selle saavutamist võimaldavat tegu ning hinnata selle kõlbelisust. Vooruslik käitumine põhineb arukusel, s.t suhtelisuse hindamise ehk võrdleva kõrvutamise kunstil. Iga kõlbeline olend teab, mida teeb, miks ta seda teeb, kuhu ta läheb ning kuidas ta sinna pääseb.

Kõlblust ei saa edendada seaduse või jõuga, see lähtub isiksuse vabast tahtest. Inimene peab oma hinge läbi kontrollima ja juhtima enda käitumist. Perekonnaelu on tõelise kõlbluse eelkäija, teadliku kohusetruuduse esivanem. Religioon on kõlbluse alal hoidja ja ühiskonna stabiliseerija, kuid selle väliseid ning ühiskondlikke avaldumisi mõjutab tugevalt inimühiskonna eetiline olemus ja selle võime mõista moraalseid väärtusi. Mida kõrgemat tüüpi on religioon, seda enam edendab ta ühiskonna kõlblust ja eetilist kultuuri. Hinge ellujäämine sõltub tema suhtest kõlblustundega, eneseteostuse vaimsustumisel on ellujäämisväärtus.

Moraal

Urantia raamatu järgi on moraali allikaks eneseteadlik arukus – see seisab loomariigist kõrgemal, kuid on siiski täiesti evolutsiooniline nähtus. Inimese moraalne olemus lähtub tema suutlikkusest tungida tähendustesse, mis omakorda tuleneb kõrvutamiskunstist ja otsustusvõimest. Moraal on seotud tahtega, mitte mõtlemisega! Moraalsed või “ebamoraalsed” otsused tehakse mina-teadvuses. Inimese moraalne kujunemine toimub vahemikus 7-14. eluaastat – sellel eluperioodil moodustub tundekeha rütmiline organisatsioon. Kui see läheb valesti, siis põhjustab see haigusi vereringes ja ainevahetuses.

Sureliku inimese moraalsus ilmneb olelusvõitlusest, mis on vältimatu füüsilises elukeskkonnas – ühiskonna areng muudab eetilise kohandumise vajalikuks, kõlbelised valikud nõuavad otsustamist intellekti kõrgeimail astmel, Looja tunnetus on vaimse kogemuse eelduseks ning vaimne areng tähendab temasarnaseks saamist. Õiglane meel viitab sellele, et inimene on mõistnud universumi moraaliseadust ja selle allikat.

Inimene on moraalne kui ta kuulab oma südametunnistust ja järgib seda, soovides teha teistele head. Ühiskond on jätkusuutlik, kui inimesed kuulavad teisi ja otsivad kompromissi erinevate huvide vahel, arvestades igaühe isiklike vajadustega. Kui inimene lähtub oma tegevuses välistest impulssidest, siis ta manipuleeritav. Kui selliste inimeste osakaal ühiskonnas kasvab, siis kaotab see ühiskond ja nende riik jätkusuutlikkuse.

Moraalse orienteerumisvõime puudumine väljendub äärmuslikus tundlikkuses ja haavatavuses, sest kõike tuntakse enesekohta öelduna, kuid ei osata suhestuda sellega. Ebamoraalsed, egoistlikud inimesed taotlevad paremal juhul elult vaid naudinguid ja ajavad taga omakasu, halvemal juhul saavad neist õnnetuste tekitajad või koguni kurjategijad, kes tahavad muuta teiste inimeste elu maapealseks põrguks. Kui varasemad arenguperioodid lõppesid tule- ja veekatastroofiga, siis käesolevale arenguperioodile teeb lõpu amoraalsus ja egoism. (Steineri loengud, viimane väide 91-13)

Südametunnistus

Urantia raamatu järgi on südametunnistus inimlik ja puhtpsüühiline reaktsioon. Seda ei maksa põlata, kuid see pole hinge kostev Jumala hääl ehk täpsemini Kohandaja hääl. Südametunnistus manitseb teid õigesti toimima, ent Kohandaja püüab lisaks sellele öelda, mis on tegelikult õige, see tähendab siis ja niivõrd, kui te olete võimelised Järelevaataja juhtimist tunnetama. Südametunnistus ei ole iialgi olnud ega saa eales olema inimkäitumise kindel ja eksimatu õpetaja, kui see pole võtnud õppust kogemustest ega kasuta mõistuse abi. Südametunnistus ei ole inimhingega kõnelev jumalik hääl. See on vaid iga eksistentsietapi kommete moraalse ja eetilise sisu kokkuvõte; see väljendab kõigest inimese arvates ideaalset reageerimisviisi antud olukorras.

Vaarao Amenhotep ülendas südametunnistuse kõrgeimaks kohtumõistjaks õige ja väära üle ja rõhutas, et patu palk on karistus. Pea kõik religiooniõpetused nõuavad südametunnistusega enesevaatlust. Vaid Kristus asetas rõhu iseloomu kasvatamisele. Stoikude üleskutse liikuda „looduse ja südametunnistuse poole” võtsid omaks roomlased, kes olid loomult seadusetundjad ja austasid hardalt loodusseadusi ning just seetõttu tundsid nemad ära ristiusus Jumala seadused. Ristiusu suureks puuduseks on asjaolu, et seda peetakse osaks lääne tsivilisatsiooni sotsiaalsest süsteemist, tööelust ja moraalikoodeksist. Nii on ristiusk paistnud tahtmatult toetavat ühiskonda, mis on langenud materialistliku teaduse, põhimõteteta poliitika, tööta saavutatud rikkuse, ohjeldamatu naudingu, iseloomuta teadmiste, südametunnistuseta võimu ja moraalitu äri süükoorma all.

Rudolf Steineri järgi hakkas südametunnistus arenema, kui inimeses asendus veresideme impulss (matriarhaat) ja pilditeadvus närvi-impulssidel põhineva abstraktse mõttemaailmaga (patriarhaat) ning tema teadvus eraldus täielikult vaimumaailmast (võrdle: pagendus Paradiisist). Südametunnistus sünnib heateost ja kasvab moraalsete tahteaktide soojusest. Häbi tunne on Mina-teadvuse esmareaktsioon negatiivsele teole. Südametunnistust ei teki ega arene, kui inimene oma sisetunnet järjepidevalt ignoreerib, valetab ja/või teeb kurja.

Armastus

Urantia raamatu järgi tähendab armastus: soovi teha head, s.t isiksuste vastastikust lugupidamist, olgu nad inimlikud või jumalikud või inimlikud ja jumalikud. Isiksuse mina-teadvuse osad võivad toimida arvukatel erinevatel viisidel — mõeldes, tundes või tahtes. Kui inimene armastab siiralt ja isetult teist inimest või jumalikku olendit, siis väljendub see arukas tegevuses – kõik isiksuse kooskõlastatud omadused on koondatud üheks tervikuks, kusjuures kõik need võimed seostuvad surelikule meelele antud vaimse annetusega.

Rudolf Steineri järgi määrab peale Kolgata sündmust Maa olemuse armastus, s.t inimeste valmidus teha teisele head. Kristuse ohverduse tulemiks oli isiksuse annetamine ja eesmärgiks armastuse jõu teadvustamine inimkonnale.

Inimesed saavad väljendada armastust kõige olemasoleva vastu – mineraalide, taimede, loomade ja oma kaasinimeste vastu. Armastus ei pärine sellest maailmast. Armastus on midagi, mida vaid vabad inimesed saavad eksistentsi valada. Inimene ei suuda tõeliselt vastutada oma tegude eest, kui ta ei arenda kõikehõlmavat armastust selle vastu, kes me oleme ja kelleks võime saada. Me peame armastusega avardama, et olla vastutavad looduse ja elava maa eest, millel me praegu õitseme. Armastus ei ole lihtsalt tunne; see on meie hinges olev muutev jõud, mis võib küpseda ja lõpuks maailma muuta.

Kurjus

Kurjus on armastuse vastand.

Urantia raamatu järgi ei tee oma olemusest tulenevatele tungidele alluv loomne olend pattu, ega teosta kurjust. Loomupäraste annete ebatäiuslikkus või puudulikkus ei ole patusus. Alles siis kui inimene sai talle annetatud isiksuse (jumaliku hinge) läbi TEADLIKUKS enda tegudest, alustab ta pikka teekonda vaimse täiuslikkuse poole.

 Areneval inimesel on raske pahe, eksimuse, patu ja kurjuse mõju ning tähendust täielikult mõista. Inimene ei suuda kohe tajuda, et täiusele vastandamises peitub potentsiaalne pahe, et vaba valiku jumalik annetamine tekitab lõppkokkuvõttes patu ja õigluse lahknevad maailmad. Järjekindel jumalikkuse poole püüdlemine viib jumalariiki, seevastu selle pidev tagasilükkamine viib kurjuse valda.

Pahe on selle maailma loomulikule korrale omane, kuid kurjus sünnib teadlikult mässulisest hoiakust, mille tõid siia maailma need, kes langesid vaimuvalgusest suurde pimedusse. Kurjus on tahtlik, sihi- ja järjekindel üleastumine jumalikust seadusest. Isa armastusega annetatud isiksuse ellujäämise kava ja Poja halastava päästmishoolekande jätkuva tagasilükkamine loovad kurjust.

Täieliku ja tahtliku patustamise lõpptulemus on häving. Lõppkokkuvõttes on sellised patuga samastunud isikud ennast ise hävitanud, kurjusele andumine muudab nad täiesti olematuks. Jumala seaduste vastu suunatud pahategude ja tahtliku vastuhaku eest on kõige karmimaks (ja tegelikult vältimatuks) karistuseks oma eksistentsist ilma jäämine selle valitsuse alamana. Seesuguse loodud-olendi tegelik kadumine lükkub aga alati niikauaks edasi, kuni tolles universumis kehtiv õigusemõistmine on lõpule viidud.

Rudolf Steineri järgi võimendavad kurjust vaimsed olendid, kes oleks pidanud oma arengus tõusma uuele tasandile, kuid kes ei ole seda teinud ning vaevlevad oma arengupeetuses. Kurjus levib sotsiaalsfääris. Südametunnistuse puudumise mõju ilmneb inimesele enesele alles järgmises kehastumises – arengupuudena.

Michael Newton selgitab väärkohtlemist ja vägivalda (kui kurjust) õpitud käitumisena, mis antakse edasi perekonnas ühelt põlvkonnalt teisel. Samuti võib kurjuse allikaks olla noore ja ebaküpse hinge võimetus hallata füüsilise keha ego mentaalset erutust, füüsilise keha ajukeemia kõrvalekaldeid ja hormonaalset tasakaalutust. Tema arvates pole erutunud meelele vaja kurja vaimu väljaajajat, vaid pädevat psühhoterapeuti.

Hinged ei esinda kehas siiski kõike puhast ja head, nad kehastuvad isikliku arengu eesmärgil, et tegelda oma puudustega. Eneseavastamise seisukohalt võib hing otsustada inimkeha valides toimida kooskõlas oma loomusega või sellele vastupidiselt. Näiteks hing, kes võitleb isekuse ja järeleandmiskalduvustega, ei sobi hästi inimliku minaga, kelle emotsionaalne temperament kallutab sooritama vaenulikke tegusid eneserahuldamise eesmärgil.

Meel

Tavamõistes märgib meel inimeses peituvat mehhanismi, mis meeleorganite kaudu tajub, tunnetab ja mõtleb ning teadvustab saadud kogemuste tähendusi või jätab need alateadvusse.

Urantia raamatu 111 kiri kirjeldab meelt kui inimkogemuse reaalsust – kosmilist tegevusvälja, milles isiksuse Mina tajub mõtete tähendusi, teeb valikuid ning kuulates või mitte kuulates Kohandajat, langetab otsuseid, mis määravad tema arengu jätkuvuse või selle lõppemise.

Meel on keskkond, mis jääb vaimu ja mateeria vahel – see on elava abi keskkond, milles antakse asjadele ja mõtetele läbi tunnete tähendusi. Sõltuvalt olendist võib meel toimida mehaanilise, juhendava, kogeva või kõlbelisena. Arenevate isiksuste mina-teadvus avardub kosmilise meeleni, mis võimaldab ühendada ainelise ja vaimse ning rakendada erinevaid energiasüsteeme. Universum ei ole mehhaaniline ega maagiline – see on loova meele looming. Meel valitseb universumis ainet, kuid allub vaimu elavale hoolekandele. 

Hing

Religioonid eristavad madalamat ja kõrgemat hinge, näiteks Hiinas eristatakse maa- ja õhuhinge. Esimene neist toob füüsilisse kehasse elu (esimene ja viimane hingetõmme), teine sünnib moraalsest tegevusest ja kannab isiksuse edasi uutesse kehastustesse. Platon pidas hinge elementideks mõistust, tahet ja iha + südametunnistuse sädet. Kristus lisas neile inimesesse kehastunud Püha Vaimu, kes võimendab soovi õigesti tegutseda ning eristada õiget ja valet – loomuõigus pidi asendama kõik vanad ja uued seadused, millega inimesed tahavad piirata ja juhtida teisi inimesi. Valgustusajastu mõtlejate arutluste käigus kadus Püha Vaim ja järele jäi füüsiline omand, 20. sajandi haridus ja poliitiline propaganda muutsid hinge mõiste ja sellele mõtlemise häbiväärseks, valitsusvõimu kandjate võimuahnuse tõttu hakkas domineerime õiguspositivism.

Urantia raamatu järgi on hing see osa inimesest, mis mõtiskleb iseenda üle, tunnetab tõde ja tajub vaimu. Surematu morontia-hing on kogemuslik saavutus, mis sünnib ja kasvab inimese kõlbelistest otsustest, milles osaleb isiksus oma mina-teadvuse kaudu koos Kohandajaga – nii tekib võime tunda Loojat ning tung olla tema sarnane. Inimese hing ei saa eksisteerida eraldi tema kõlbelistest mõtisklustest ja vaimsest tegevusest. Areneva surematu hinge ellujäämist võib takistada ainult teadlikult tahtlik vastupanu Kohandaja kõlbelisele juhtimisele. Töötu hing sureb.

Rudolf Steiner eristab arenevas hinges kolme osa: tunde-, mõistuse ja teadvushinge. Esimene tajub kogemuse olemust ja annab sellele hinnangu (hea/halb). Teine annab kogemusele vormi, mida väljendatakse sõnas. Kolmas seob mõtteid, edendab loogilist arutelu ja kujundab arvamusi.  

Michael Spence (antrposoof) märkis, et hingeelu stabiilsus saavutatakse mõtlemis- ja tahtmisvõime kaudu – need on kaks võimsat jõudu, mis toimivad inimhinges. Mõtlemise kaudu püüab hing mõista, mis tema elus toimub. Tahtejõudude abil püüab hing muuta elus antud, et see peegeldaks tema kavatsusi. Asjade tegemise mõistmine ei ole sama, mis nende tegemine. Laua valmistamine nõuab meie olemuses tahtejõudu, millele me suuname teatud viisil oma tegevust koordineerima ja suunama. Vaja on teatud sihikindlust ja püsivust. Selles protsessis rakendame mõtlemist ja palju suunatud tahet.

Inimese tahe ei pruugi alati olla inimkonnale produktiivne või kasulik. Hing rakendab mõtlemist ja tahe määrab, kui kasulikud või produktiivsed on meie teod. Meid võivad takistada halb tervis või moraalne rikutud olek, mis võib viia tegudeni, mis ei ole kasulikud. Igasugused tingimused võivad mõjutada meie võimet koondada ja koordineerida meis elavaid tahtejõude. Hariduse ja varase lapsepõlve peamine eesmärk on ühendada meid hinge kaudu, et vallata sisemisi tahtejõude ja tekitada soovi teisi teenida. abielu ei ole litsents, vaid hinge kunstiteos, mille on loonud kaks inimest mittefüüsilises ruumis, mis toimub segunenud hingede elus. See hingeruum peab olema objektiivne, et mõlemad inimesed saaksid selle kallal töötada. See peab olema ka illusioonne ja ebakindel, et mõlemad saaksid selle ellu panustada.

 „Hing ei vaja vaimset ülendamist – see on puhas. See on keha, mida meie, inimesed, peame puhastama, sest see oli Looja eesmärk selle loomiseks.“ Või nagu teine meister tavatses öelda: „Meil ei ole hinge, me oleme hing. Meil on keha.“

Kohandaja

Urantia raamatu järgi (vt Kirjad 107-111) on Kohandaja osake Loojast – jumalik mõte, mille ta annetab kõlbelisele isiksusele. Tema missioon on ülendada surelikku meelt ja tõsta isiksuse surematu hing vaimu tasandile. Inimesele annetatud Kohandaja on täiesti kurt pahele ja võimetu patuks.

Kohandajad  valivad koostööks inimesi, kes oma meeles ilmutavad palveldamissoovi ja on kõlbelised s.t suudavad eristada head halvast, omavad vaimset taju ja võimekust ning suudavad teadvustada olemust. Soodustavaks teguriks on vendlus – armastus oma kaaslaste vastu, pühendumine nende isetule hoolekandele. Palveldamine on tegu, millega aineline meel soostub oma vaimsustuva isiksuse püüdega võtta Kohandaja juhatusel ühendust oma Loojaga.

Kohandaja siseneb lapse meeleruumi, kui ta on 6. aastane. Kuni 20. aastaseks saamiseni tegutseb ta mõttemuutjana, kuni 40. aastani mõttekohandajana ja peale seda kuni surmani mõttejuhtijana. Kohandajat huvitab igapäevane tegevus ja mitmesugused elu üksikasjad sedavõrd, kuivõrd need mõjutavad inimese olulisi ajalikke valikuid ja elutähtsaid vaimseid otsuseid ning on seega määravad tegurid hinge ellujäämise ja igavesest arengust tulenevate probleemide lahendamisel.

Kohandaja jääb inimesega kõigis õnnetustes ja igas haiguses, mis mõtlemisvõimet täielikult ei hävita. Ent on inetu teadlikult rüvetada või muul viisil tahtlikult saastada keha, mis peab olema maine kest sellele imelisele Jumala kingile. Kõik füüsilised mürgid raskendavad Kohandaja pingutusi ainelise meele ülendamisel, kuid ka sellised meelemürgid nagu hirm, viha, kadedus, armukadedus, kahtlustamine ja sallimatus takistavad areneva hinge vaimset arengut.

Kohandaja teeb inimese tegudest salvestuse, mille alusel antakse peale surma ÕIGLANE hinnang sellele, kas tema isiksus ja seda kandev surematu morontia-hing saavad jätkata üheskoos oma teed uutes kehastustes või kuulub see hävitamisele, v.a juhul kui isiksus puhtast südamest kahetseb toimepandud kurjust.

Tagasi lehe algusse