Vabariik vs Õigusriik

Sisukord

Valdkond Vabariik Õigusriik
Suveräänsuse kandja
Kodanik
Riik kui institutsioon
Suhtumine moraali
Alusväärtus
Pole oluline
Õigussüsteem
Tuleviku loomuõigus
Tänane õiguspositivism
Õiguskorra alus
Negatiivne õigus: Lubatud on kõik, mis pole keelatud.
Positiivne õigus: Lubatud on vaid see, mis on kirjas.
Võimu suund
Alt üles: Otsustusõigus delegeeritakse subsidiaarsuse alusel.
Ülalt alla: Ametnik ja parteid juhivad rahvast seadustega.
Valitsemisvorm
Volitus-leppe-demokraatia: Isiksuslikul arengul põhinev paindlik mudel.
Esindus-enamus-demokraatia: Parteiliselt manipuleeritud ja jäik enamuse diktaat.
Kodaniku staatus
Täiskasvanu: Tunnustatakse vaba tahet, mõistust ja vastutust.
Alaealine: Kodanikku tuleb juhtida ja tema eest otsustada.
Riigi mõte
Eneseteostus edendamine, hüvede loomine
Hoolekanne, võrdsustamine, olemasoleva ümberjagamine
Konfliktid
Õigluse taastamine: Juhtumipõhine kahju hüvitamine ja lepitus.
Standardlahendused: Tegevuste normeerimine ja paragrahvipõhine karistamine.

Loodud arengulisele inimesele on annetatud mõistus ja vaba tahe. Niikaua kui inimesed usuvad Loojasse ja (hinge)elu jätkuvusse läbi uute kehastumiste, järgivad oma sisemise süütunde (õigusmeele) häält ning taotlevad õiglust inimsuhetes, puudub vajadus väliste seaduste järel. Loomuõigusel põhineva ühiskonna vaimseks eelduseks on teadmine, et surm ei ole lõpp: kõike seda, mida inimene teeb selles elus teistele, kogeb ta pärast surma vahetult ise, tundes teiste inimeste läbielamisi enda sees. (Kuri)tegu võib olla vale, kuid mitte inimene; iga tegu saab heastada ohvrile, kui osapooled tahavad mõista teo põhjuseid ja soovivad toimepandu heastamist.

Kui kaob usk vaimumaailma ja võimust võtab materialism, mis ilmneb moraalikaos ja egoistlikus ahnuses, siis tuleb kehtestada õiguskord ning asutada õigusriik, mis ohjeldaks inimeste ahnust ja pahatahtlikkust. Kui pole Jumalat – siis on kõik lubatud! Selles maailmas on oluline kõik väline – visuaalne, valitseb au ja väärikuse kultuur. Kui sellele lisandus veel tava salastada isiku- ja äritehingute andmed, siis muutus kuritegevuse ohjeldamine võimatuks. Selles kultuuris lähtub kuritegu inimesest, seega ohvri au saab taastada vaid kättemaksu läbi. Võitjad (s.t kõige julmemad ja ahnemad) otsivad surematust maisest olemisest.

Materialistlik õigusriik lubab karistad küll kurjategijaid, kuid tasustab nende kaitsjaid ja pakub vangistusega karistatutele mugavat äraelamist maksumaksjate kulul, hoolimata samal ajal ohvrist, tema kahjudest ja kannatustest. 

Vabariik

Eestlased taastasid oma iseseisvuse ja andsid oma ühendavale institutsioonile nimeks VABARIIK. Vaba riigi alusideeks on suveräänsus ja subsidiaarsus – s.t suveräänid on kodanikud, kes ise otsustavad ja vastutavad, kuidas keegi korraldab oma elu ja kuidas kasutab temale kuuluvat eraomandit. Teistel inimestel on õigus sekkuda isiku iseolemisse vaid siis, kui ta seda palub või tema tegevus ohustab teisi, erandjuhtudel ka siis kui tema käitumine ei vasta kokkulepitud kõlblusnormidele.

Vabariigi õiguskorra aluseks olev Põhiseadus sätestati selle loojate poolt NEGATIIVSE ÕIGUSE põhimõtet järgides, s.t et kõik mis pole seaduse sättega keelatud, on lubatud. Avalik võim pidi olema korraldatud võimude lahususe ja tasakaalustatuse põhimõttel. Illustratiivselt võiks sellist vabariiki kujutada sellisena, nagu see on ülaloleval pildil.

Seda, negatiivse õiguse põhimõtet ei tunnustanud juba nõukogude riigikorra ajal ametisse asunud ja parteilise juhtimise mentaliteeti kandvad ametnikud, kes suutsid oma ÕIGUSPOSITIVISTLIKUD arusaamad ja töövõtted edukalt üle anda järeltulevale põlvkonnale.

Just seetõttu domineerib 21. sajandis Eestis tava, et parteiliselt juhitu  ametnikud vorbivad seaduste ja nende paranduste eelnõusid ning Riigikogu liikmed kinnitavad neile etteantu seadusteks, kuna partei kohustab neid selleks! Ja “kodanikud” peavad sellist riigikorraldust  loomulikuks! Kahjuks tuleb sama öelda ka EL kohta.

Kõige selgemalt väljendas seda õiguspositivistliku kreedot endise kliima- ja hilisema peaministri mõtteavaldus, millega väideti et Eestis ei saa aatomielektrijaama rajada enne kui pole koostatud seadust, palgatud vähemalt 50 ametnikku, loodud amet ja inspektsioon ning kulutatud vähemalt 75 miljonit eurot. Arusaamatuks jääb, mida teevad need 50 (Sic!) ametnikku iga päev ühe õnnetu elektrijaamaga?

Õiguspositivism oli ilmselt vajalik ajal, mil rahvas oli harimatu ja ettevõtjate ahnusel polnud piire, kuid mõttekoht on see, kas see on parim lahendus tänasesse Eestisse, kus elab maailma harituim rahvas. Arvestades üleüldist rahuolematust domineeriva bürokraatiaga – s.t põhimõttega, et ametnikud juhivad seadusloomega rahvast ja kaitsevad neid nende eneste eest! – oleks äkki aeg hakata mõtlema teemal: kuidas reformida Eesti õigusriiki! Mõtteainet selleks pakub alljärgnev, mis esmalt selgitab erinevate õigussüsteemide olemust ja levikut ning uuel lehel loomuõiguse süsteemi – mis sobiks haritud rahvaga riiki, kes tahab ise oma elu korraldada ja võtta vastutuse toimuva eest.  

Valitsemine seaduste abil

Tava, valitseda sootsiumi seaduste abil (ingl. Rule by Law) formeerus ilmselt Sumeri linnriikides (Ur, Uruk, Lagash, Nippur jt, ajavahemik 5400-2000 eKr), mille hästi korraldatud õiguskord lähtus templist (Zikurat), selle kirjutatud seadustest, koolitatud ametnikest ja ülempreestrist või kuningast. Seadustatud korra eesmärk oli ühiskondliku stabiilsuse kindlustamine, turumajandusliku arengu korraldamine ja konfliktide lahendamine. Kogu võim oli koondunud templi ja selle juhi kätte, puudus võimude lahusus. Valitseja oli kõrgeim kohtunik, kelle otsus oli lõplik. Kuritegusid karistati valdavalt rahalise (hõbedatilkades väljendatuna) makse kohustusega või orjusega, määratud ajaks.

Nende linnade elukorraldus oli erakordselt arenenud – kõik oli viimse detailini organiseeritud, bürokraatlik ja tsentraliseeritud. Tempel ei olnud ainult usukeskus, vaid riigi suurim majandusüksus. Templi juures asusid hiiglaslikud aidad, kus hoiustati vilja, villa ja käsitöötooteid. Preestrid kogusid rahvalt makse (enamasti natuuras: vili, loomad) ja jagasid sealt ratsioone (leiba, õlut) töölistele ja puuduse kannatajatele.

Sumerid leiutasid kiilkirja, mis arenes algselt välja vajadusest pidada majandusarvestust (mitte luule või ajaloo kirjutamiseks) ning asutasid koolid nimega É-Dub-ba (“tahvlimaja”). Koolikord oli karm, laiskuse või vigade eest sai õpetajalt vitsa. Õpiti matemaatikat, geomeetriat, keeli ja juriidiliste dokumentide vormistamist. Vähemalt olulisemates linnas oli oma veevärk ja kanalisatsiooni süsteem. Sumeri ühiskonna põhiosa moodustasid vabad inimesed, kellel lasus ka kohustus osaleda linna kaitsmises.

Semiidi rändhõimude (eriti amoriitide ja assüürlaste) sissetungi järel olukord muutus ja isikliku vabaduse säilitasid vaid sõdalased, kes said teenistuse eest tasuks oma maatüki. Senine rahatrahv karistusena asendus Hammurabi reformidega (u 1750 eKr) veretasu ehk tagasitegemise põhimõttega (lex talionis – „silm silma, hammas hamba vastu“). Hilisem assüüria kultuur andis ohvri perekonnale ametliku õiguse mõrvari üle omakohut mõista. Ohvri suguvõsa juht võis otsustada, kas ta tapab mõrvari (veretasu) või võtab kompensatsiooniks tema vara ja lapsed. Korrarikkujaid karistati massiliselt ninade, kõrvade ja sõrmede amputeerimise, kastreerimise ning avaliku peksmisega.

Õigusriik ehk seaduse võim

Mõiste „õigusriik“ ehk seaduse võim (ingl. Rule of Law) märgib tänapäeval institutsiooni, mille tunnuseks on organiseeritud ühiskond, koordineeritud võimukorraldust, põhiõigusi tunnustavad kirjutatud seadused ning sõltumatut kohtuinstitutsioon õpetatud kohtunike, süüdistajate ja kaitsjatega. Õigusriik peab tagama inimestele sünnipärast tuleneva võrdsuse (selle sisu sõltub poliitikast) ja välistama meelevaldsed võimurakendused.

Õigusriik on toimiv, kui seadused on mõistetavad, inimesed seaduskuulekad ning igaühel on olemas ligipääs õiguskaitsele, ilma ülemääraste kuludeta ja põhjendamatute takistusteta. Õigusriik ebaõnnestub, kui seadusandjad ise asetavad enda kõrgemale kehtestatud seadustest ja ei allu nendes sätestatule. Õigusriigi idee devalveerub, kui õiguskaitse sõltub rahakoti paksusest, s.t võimest palgata enesele kaitsjaid.

Õigusriigis tohivad ametnikud tegutseda vaid seadusega määratud volituste piires ja sätestatud viisil. See tähendab, et kodanikule on lubatud kõik, mis pole keelatud (negatiivne õigus); ametnik võib teha vaid seda, milleks seadus teda kohustab (positiivne õigus).

Õigusriik toimib võimude lahususe ja tasakaalustatuse põhimõttel, mis üksteist kontrollivad. Seadusandlik institutsioon, mis on saanud oma volituse kodanikelt, koostab ja kehtestab seadused (Riigikogu) ning määrused (volikogu); professionaalne täidesaatev võim (valitsus ja ametid) viib need ellu ning kohtuvõim lahendab vaidlusi ja mõistab õigust. Õigusriik muutub paroodiaks, kui täitevvõim hakkab kirjutama seadusi, mis sätestavad nii ametnike kui ka kõigi teiste isikute tegevust.

Õigusriigi allikad

Ellujäämiseks peab iga sootsium organiseeruma ja koordineerima oma tegevust. Ühistegevuse eelduseks on juhtimine, sest reeglina ei suuda üksikisikud omavahel ja vabatahtlikult kokku leppida, kes mida ja millal teeb. Juhil peab taas olema võim(ekus) sundida teisi tegutsema koordineeritult. Võimul pole algust ega päritolu – see tekib aegamisi, tavana (käitumismudelina). Kuid (pikaajaline) võim rikub inimest, mistõttu on vaja võimude lahusust ja võimukandjate perioodilist rotatsiooni.

Õigusriigi idee sõnastati esmakordselt antiik-Kreekas. Platon väitel oli õigusriik madalaim alternatiiv inimeste valitsemisele, tema filosoofidest-kuningad pidid seejuures juhinduma oma täiuslikest teadmistest ja heast tavast. Aristoteles kuulutas taas, et „mitte inimene, vaid seadus peab meid valitsema“, kuna ka valitsejad ei suuda vastustada võimust johtuvaid ahvatlusi.

Euroopa eripärase arengu põhjustas Rooma paavsti ja Euroopa ilmalike valitsejate vaheline võimuvõitlus, mille tulemiks oli võimude lahususe printsiibi kujunemine tavaks. Kuna Euroopa alasid valitsesid rohkem või vähem sõltumatut ilmalikud valitsejad, siis jäigi siin püsima territoriaalne killustatus, mis hiljem pani aluse rahvusriikide tekkele.

Samal ajal põhines teiste suuremate tsivilisatsioonid areng tsentralisatsiooni ja ühtse riigiusu baasil. Budistlik, eriti aga konfutsianistlik ühiskond keskendus aga õigete suhete hoidmisele perekonnas, kogukonnas ja ühiskonnas. See tähendab, et ajal kui lääs keskendus karistamisele, püüdis muu maailm hoida sotsiaalset harmooniat õigluse taastamise läbi.

Õigusriigi arengud

Esimeseks õigusriigiks modernses tähenduses sai Kirikuriik, millele pani aluse 12. sajandil rooma-katoliku kirik võitluses Püha Roome Keisririigi ilmalike valitsejatega. Inglise õigusriigi alused formeerusid 13. sajandil, Prantsusmaal 19. sajandi alguses ja Saksamaal 19. sajandi lõpus. 19. sajandi revolutsioonide käigus asendus vaimuliku- ja ilmaliku võimu eristus, seadusandliku parlamendi ja haldusvõimu kandva valitsusega.

Võimude lahususe põhimõte lõppes Weimari Vabariigis, kus seadusloome kandus parlamendi killustatuse ja otsustusvõimetuse tõttu üle ministeeriumite haldusametnikele nii, et parlamendile jäi ’kummitempli’ roll. Seda võimaldas Weimari põhiseaduse art 48, mis andis presidendile õiguse kehtestada kriisiolukorras hädaabidekreete (Notverordnungen) ilma parlamendi (Reichstagi) eelneva nõusolekuta. Põhjus: ühel pool olid Preisi Keisririigi aegadest pärinevad üliprofessionaalsed, autoritaarsed ja konservatiivsed ametnikud ja kohtunikud ning teisel pool valdavalt ebakompetentsed valitud rahvaesindajad, oma  isiklike huvidega. Kuna poliitikud ei suutnud sõjajärgse hüperinflatsiooni, reparatsioonide maksmise kohustuse ja 1930’ndate suure majanduskriisi olukorras otsuseid langetada, võtsid ministeeriumite pikaajalised karjääriametnikud kontrolli sisulise õigusloome üle enda kätte. Nad pidasid end “riigi tegelikeks hoidjateks” ning koostasid regulatsioone ilma parlamendi vaimse sisendita.

See üleminekuprotsess tipnes 1933. aasta märtsis, kui natsionaal-sotsialistid surusid läbi volitusseaduse (Enabling Act). Selle seadusega andis parlament vabatahtlikult (hirmu ja manipulatsiooni õhkkonnas) kogu oma seadusandliku võimu üle valitsuskabinetile (täitevvõimule). See tähendas, et valitsuse (sisuliselt ametnike) koostatud dekreetidel oli seaduse jõud ja need võisid isegi põhiseadusest kõrvale kalduda. Weimari kogemus näitas, et kui parlament loovutab mugavusest või suutmatusest seaduste sisulise koostamise parteilistele ametnikele ja täitevvõimule, on tee autoritaarsele võimukorraldusele avatud! Ida-Euroopa kopeeris Saksa arengut, kuid siin domineerisid kommunistliku partei ametnikud.

Kuigi natsionaal-sotsialistlik Saksamaa ja kommunistlik Ida-Euroopa lõpetas oma eksistentsi suure krahhiga, juurdus kogu mandri-Euroopas, s.h ka Eestis tava, et parteiliselt juhitud ametnikud koostavad seaduseelnõud, mille parlamendid seadustavad. Just võimude lahususe puudumisest  on saanud EL arengupidur, kuna ametnike kirel kodifitseerida iga võimalik inimtegevus ja laiendada oma võimu, pole piire! Seda saab küll selgitada tehnoloogia ja ühiskonna üha keerukamaks muutumisega, kuid tegelik põhjus peitub siiski õigusriigi kontseptuaalses aluses – s.t arusaamal, et partei juhib oma rahvast seadustega. See tagab, et kogu otsustusõigus püsib väikese grupi võimukandjate valduses.