Õigussüsteemid

Kaasaegsed riikide õigussüsteemid põhinevad üldiselt ühel neljast peamisest õigustraditsioonist: tavaõigus (Customary law), üldõigus (Common law), usuõigus (Religious law), tsiviilõigus (Civil law) või nende kombinatsioonil. Iga riigi õigussüsteemi kujundab selle ainulaadne ajalugu ja seega hõlmab see individuaalseid variatsioone. Teadust, mis uurib õigust õigussüsteemide tasandil, nimetatakse võrdlevaks õiguseks.

Nii tsiviil- (tuntud ka kui Rooma) kui ka tavaõigust võib pidada maailmas kõige levinumateks: tsiviilõigust seetõttu, et see on kõige levinum nii pindala kui ka rahvaarvu poolest, ning tavaõigust seetõttu, et seda kasutab kõigist tsiviilõigussüsteemidest kõige rohkem inimesi.

Tavaõigus (Customary law)

Ajalooliselt vanim on tavaõigus – kirjutamata kogukonnaõigus. Tavaõigus lähtub sootsiumis väljakujunenud ja omaks võetud arusaamadest, käitumismudelitest ja pretsedentidest, mida õigussuhetes osalevad pooled peavad siduvaks reegliks. See põhineb valdavalt negatiivsel õigusel (sätestab eelkõige keelatud tegevused).

Tavaõigus sündis muinasajal kogukonna eluliste probleemide lahendamise käigus, hõimude pika aja jooksul väljakujunenud tavadest (Euroopas valdavalt germaani ja anglo-saksi hõimuõigustest). Kuna hõimuühiskond põhineb suhtelisel võrdsusel, kaitseb tavaõigus kõigi osapoolte baasõigusi võrdselt, tunnustab inimeste vabadust valida enesele sobiv eluviis ja piirab valitsejate omavoli.

Kuritegu (näiteks tapmist või vargust) mõisteti kui kahe suguvõsa või isiku vahelist privaatset konflikti. Õigusemõistmise eesmärk oli taastada kogukondlik rahu läbi lepituse, mis saavutati kas veritasu (feud) või trahvi ehk rahuraha maksmisega ohvri perekonnale (näiteks germaani õiguses wergild).

Õigusemõistmise eesmärk on algupärase olukorra ja rikutud õigluse taastamine kahju heastamise kaudu. Õigusemõistmine põhines vandekohtul (pühaliku vande pidid andma õigusemõistjad, süüdistatav ja süüdistaja), protsessis oli määrav roll usul jumalasse ja tema kõikenägevusse. Vandekohtu moodustasid kogukonna liikmed või seisusekaaslased, kes hindasid süüdistaja poolt esitatud nõude õiguspärasust ja kuulasid ära süüdistatava kaitsekõne ning jälgisid nende omavahelist väitlust. Otsuse langetamisel pidid vandemehed olema üksmeelel, kusjuures see pidi taastama või püüdlema algupärase seisundi taastamisele. Otsuse langetamisel arvestati varem langetatud otsuseid (nn pretsedendiõigus). Eriti ränkade, isikuvastaste kuritegude puhul rakendati vee- või tuleproovi, s.t otsuse tegemine jäeti jumalikule tahtele.“ Juriidiliselt nimetatakse neid ordaliateks ehk jumalakohtuteks

Tänapäeval territoriaalriikide õiguskord tunnustab tavaõigust:

Eesti Tsiviilseadustiku üldosa seadus sätestab, et „Tsiviilõiguse allikad on seadus ja tava. Tava tekib käitumisviisi pikemaajalisest rakendamisest, kui käibes osalevad isikud peavad seda õiguslikult siduvaks. Tava ei saa muuta seadust.“
Kanadas on aborigeenide tavaõigusel põhiseaduslik alus ja seetõttu suur mõjuvõim.
Skandinaavia riikides on tavaõigusel endiselt tugev ajalooline mõju ühiskondlikule asjaajamisele.
Indias on hindu abiellumise tava tunnustatud abieluseadusega.
Indoneesia ja Filipiinid tunnustavad seadusega riigi erinevate põlisrahvaste tavasid ja vaidluste lahendamise korda nende territooriumil.
Kõrgõztanis taastati külavanemate (aqsaqal) kohtud 1995. aastal ja need seadustati Põhiseaduse artikliga 92.
Somaalia Ogadeni ja Aafrika Sarve piirkonnas rahvas järgib tavaõiguse süsteemi, mida nimetatakse xeeriks – see on suurendanud turvalisust, kaitseb vara ja elu ning aidanud kaasa majanduse arengule.

Üldõigus (Common law)

Üldõigus on kohtunike loodud õigussüsteem, mis loodi keskaegsetes Inglise kuningakohtutes ja mis hiljem levis Briti impeeriumi kolooniatesse.

Tegelikult on aga Inglise õigussüsteem palju keerulisem:

Algse keldi ja anglo-saksi tavaõiguse järgi toimus õigusemõistmine külakohtutes;
Normannide vallutuse järel loodi (Henry II poolt, 12. sajandil) ringi liikuvad kuningakohtud, mis järgisid enda poolt loodud pretsedente, luues nii keeruka tavaõiguse süsteemi, mis oli Inglismaal sadu aastaid peamine õigusloome vorm;
Õigusvaidluste lahendamiseks asutati 14. sajandil õiguskantsleri kohus, mis järgis oma otsustes ’südametunnistust’, taastades õiglust ning pani sellega aluse uutele pretsedentidele. 19. sajandil reformiti see Ülemkohtuks;
Inglise kirikul on oma (tava)kohtu institutsioon, mis lahendab religiooniga seotud õigusvaidlusi. See põhines algselt kanoonilisel õigusel, kuid Henry VIII eraldas selle katoliiklikust kirikust ja tema tütar Elizabeth I pani aluse anglikaani kirikule.
Parlament oli algselt läbirääkimiste koht (nõuandev organ)t, lisaks oli Lordide kojal ka ülemkohtu funktsioon, seadusandlik võim omandati alles 1689. aastal.

Sir Edward Coke apelleeris konfliktis absolutistlikku võimu taotleva kuninga James I-ga inglise iidsele parlamentaarsele demokraatiale ning valitsevale üldõigusele, milles kohtupretsedendid omasid määravat rolli. John Milton kuulutas, et kui Jumal andis (Aadamale) mõistuse, andis ta koos sellega talle vabaduse ise otsustada ehk vabaduse valida õigusmeelest lähtudes. Õigusriigi kontseptuaalsete aluste kujundamisel oli oluline roll ajaloolasel John Selden’il ja filosoof David Hume’il. Peale seda, kui Parlament omandas määrava, õiguskorda sätestava institutsiooni rolli, hakati kohtuotsuseid süstematiseerima ja seadustena kodifitseerima. Tulemiks oli õiguskord, milles Parlamendil on õiguskorda sätestav roll, kuid kohtu institutsioonil on õiguse nõuda Parlamendilt seaduste ümberhindamist ja selle sisu muutmist.

Üldõiguse jurisdiktsioonides eeldab õiguslik arutluskäik juhtumipõhist arutlust (case-based reasoning), s.t mitte ainult asjakohaste seaduste ja määruste mõistmist, vaid ka kohtupraktika hoolikat kaalumist. Doktriiniline arutluskäik nõuab üldisemate õigusnormide väljatoomist konkreetsetest juhtumitest, potentsiaalselt vastuoluliste normide hindamist ja ühitamist mitme kohtuotsuse lõikes ning pretsedendireeglite ja -konventsioonide arvessevõtmist. Kohtunikud saavad samuti sõnastada uusi hagi aluseid, mida varasemas tavaõiguses ei eksisteerinud, arendades seeläbi õigust edasi. Tänapäeva kohtunike otsused peegeldavad üha enam ka poliitilisi hinnanguid, mis on tuletatud majandusest, sotsiaalteadustest, ärist, välisriikide kohtute otsustest ja muust sarnasest.

Kuna Inglise õigussüsteem kujunes välja varem, kui mandri-Euroopa riigid hakkasid oma õigussüsteemidesse üle võtma Rooma õiguse põhimõtteid, siis jäi Inglise õiguse allikas ja kohtumenetluse kord erinevaks … tänini (ja see oli ilmselt ka üheks Brexit’i põhjuseks). Rooma õiguse mõju kasvas Inglismaal alles 19. sajandil, esmajoones omandi- ja lepinguõiguses, eriti aga valdkondades nagu pankrotimenetlus, intellektuaalomand, monopolide vastane võitlus, pangandusregulatsioon, väärtpaberid ja maksuõigus.

Tänapäeval märgib termin „Common law” nii Inglise ajaloolist õigussüsteemi, mis tunnustab kohtunike võimet luua tulevasi kohtuvaidlusi siduvaid reegleid, kui ka sellest sündinud reeglite kogumile.

Kuna Inglise õigussüsteem levis ka Briti impeeriumi kolooniatesse, siis elab tänapäeval umbes kolmandik maailma inimestest tavaõiguse jurisdiktsioonis või segaõigussüsteemides. Pärast Ameerika revolutsiooni väitis Thomas Jefferson, et tavaõigus on oht riigile ja et tsiviilkoodeks oleks eelistatav, kuna kohtunikud ei allu demokraatlikule poliitilisele protsessile, kuid lõpuks jäädi siiski truuks üldõiguse süsteemile.

Ameerika Ühendriikide föderaalne õiguskord lähtus Inglise üldõigusest, kuid selle esmaseks eesmärgiks sai ühiskondlike üksuste (osariigid, kogukonnad jms) omavahelise tegevuse koordineerimine nii, et oleks välditud hierarhia ja klassiühiskonna teke. Selle saavutamiseks kehtestati subsidaarsuse põhimõtte, mille järgi iga otsus tuleb langetada nii madalal haldustasemel kui võimalik, arvestades üksikisikute huvisid.

Pretsedentidest lähtuvad üldõiguse süsteemid on oma järjepidevuse ja lõplikkusega osutunud efektiivsemaks majanduslikult tõhusate ja äriliselt tulemuslikemate otsuste langetamisel, kujundades seeläbi konkurentsivõimelise turumajanduse keskkonna ja edendades üldist majandusarengut. Just seetõttu eelistatakse valida rahvusvaheliste kaubanduslepingute kohtuvaidluste asukohaks sellised jurisdiktsioonid, seda isegi olukorras kus ühelgi osapoolel ega lepingul endal pole nende jurisdiktsioonidega mingit seost.

Jumalaõigus (Religious law)

Kanooniline jumalaõigus

Kristlikule jumalaõigusele panid aluse 1. sajandil Jeruusalemma kirikukogul kehtestatud reeglid (kaanonid). Seda täiendavad Uue Testamendi normid ning mõned heebrea (Vana Testamendi), Rooma-, lääne-gooti-, saksi- ja keldi õigustavad. Just seetõttu oli katoliku kiriku kanoonilise õiguse allikaks tava. Kuid positiivsed kirikuseadused jõustuvad peale paavsti väljakuulutust – tal on isiklik seadusandlik, täidesaatev ja kohtuvõim. Kaanonite tegelik sisu ei ole oma olemuselt ainult doktriiniline või moraalne, vaid hõlmab kõikehõlmavat inimlikku seisundit.

Kristlik jumalasõna kuulutas, et „inimene peab tegema teisele head!“ Kuna Rooma Impeeriumi alad langesid peale rahuriigi hävimist õiguslikku kaosesse, siis sai rooma-katoliku kiriku eesmärgiks taastada rahuriik germaani hõimude poolt vallutatud maadel. See sai võimalikuks tänu kloostrikoolidele, kus esmased õppeained olid grammatika, loogika ja dialektika.

Juba 6. sajandil sõnastas paavst Gregorius I „kahe mõõga õpetuse“ (s.t seadusandliku ja täitevvõimu eristamise) ning mungad hakkasid barbarite tsiviliseerimiseks üles kirjutama ja süstematiseerima hõimude tavaõigust. Sellele vaatamata muutis tugevama õigus ja omakohtu meelevaldne rakendamine elukeskkonna nii ohtlikuks, et lihtrahvas ei julgenud enam isegi oma põllule minna ning ühiskonda ähvardas näljahäda. Aastal 975 kuulutas Le Puy piiskop Wido II välja Jumalarahu ning rakendas meetmeid, mis taastasid turvalise elukeskkonna tema valdustes.

sajandi lõpus taasavastati rooma koodeksid, mille uurimisest, mõtestamisest ja õpetamisest sündis Bolognas ülikool, skolastika ja kohtumenetlus (ordo iudiciarius). Juriidilise mõtte arengust innustust saanud paavst Gregorius VII kuulutas aastal 1075 välja kiriku ülimuslikkuse, mida ilmalikud valitsejad tunnustasid küll alles 1122. aastal, Wormsi konkordaadil. Kirikuriigi õiguskord sätestati kanoonilise õigusega (ius canonicum, kehtib tänini Vatikani riigis) ning selle organisatsioon sündis esimese ristisõja ettevalmistamise ja kulude katteks loodud fiskaalsüsteemi juurutamise käigus. Idakirik, mis eraldus 1054. aastal, toimib oma jumalaõiguse (sui iuris) alusel.

Kiriku jurisdiktsioon hõlmas kõike inimesse puutuvat: sündi, abielu, surma, testamente, eraomandi kaitset ja lepinguid. Kirik asendas tavaõiguse ordaliad institutsionaalse kohtumenetlusega (Rooma Rota), milles keskne koht oli eriharidusega elukutselistel kohtunikel, süüdistajatel ja kaitsjatel. Tavaõigusele omaste hagide ja tõe vandumiste või (tule ja veega) katsumise (keelati 1213. aastal Lateraani kirikukogu otsusega) asemele pidi süüdistaja nüüd koguma tõendeid ning tõestama süüd, järgides menetluskorda. Protsess keskendus patu, kui kuriteo olemuse sõnastamisele.

Kirik keelas orjapidamise ja seaduseta, meelevaldsed karistused, samuti laimamise ja korruptsiooni (simoonia). Seni vägivallaga hõivatud ja valitsetav valdus asendus registreeritud eraomandiga ning suulised kokkulepped kirjalike lepingutega. Poliitilise elu keskmes oli õigluse, avaliku moraali ja omandi pühaduse säilitamine – seda haldas tsentraliseeritud ja hierarhiliselt juhitud organisatsioon.

Algselt õiglust taotlenud kohtumenetlus moondus inkvisitsiooniks, mille protsessuaalseks eesmärgiks oli, et süüdistatav ütleks avalikult lahti oma mõtetest. Paavst Bonifatius VIII kuulutas, et „parem hukata süütud inimesed, kui lasta mõnel ketseril vabalt tegutseda“. Sellise õiguspoliitika eesmärgiks oli alandliku võimutäiuse kindlustamine, kuulekuse saavutamine ja teisitimõtlejate hävitamine

Kirik levitas arusaama, et Jumal andis igale inimesele elu ja anded eesmärgipäraselt ning inimene peab talle annetatut oma maises elus kasutama vaid oma valitseja hüvanguks. Inimeste juhtimise vahendiks olid karistused ja preemiad. Tulemiks oli õpetus, et inimelu mõte seisneb talle pandud seisulike kohustuste täitmises (loe: töö tegemises) ja kannatuste talumises. Jumalaõigus ei lubanud vastustada ebaõiglase valitseja tahet, kuid lubas inimestele põgeneda tema valitsusvõimu alt kiriklike institutsioonide hoonetesse (nn pühamuõigus).

Islami jumalaõigus

Islamis kehtib ainulaadne võimude lahusus – õigus lähtub Jumalast, kes on absoluut ja valitseb kõike muud selles maailmas. Jumala sõna, mida edastab Koraan on püha ja muutumatu, tema seadus kõrgem igast valitsusvõimu kandjast ja tema organisatsioonist. Inimene peab isiklikult otsima ühendust Jumalaga (s.t ilma vahendajateta), lugema Koraani, mõtisklema ja tegutsema Jumala plaani järgi, s.t säilitama võrdsuse, juurutama õiglust ning hoidma oma au ja väärikust (aumõrvad!?).

Islami kiire leviku edu tagas islami-sõdalaste tava pakkuda enne lahingut inimestele, kes reeglina ägasid meeletu maksukoorma alla kolme võimalust: võta vastu islam ja ole vaba kõigist maksudest; säilita oma usk ja maksa peamaksu (10% tuludest); ole valmis surema oma vabadust kaitstes – see tagas vallutajatele ennenägematu ja kiire edu. Selle pakkumise konks peitus aga selles, et Koraani sai lugeda vaid araabia keeles – seega islami vastuvõtmine tähendas ühtlasi keele- ja kultuuriruumi vahetust. Islamist loobumine ja usuvahetus tähendab enamikes islamiriikides surmaotsust.

Islami õigus on kohustusõpetus, mis teenib religioosse ühenduse vajadusi, nõuab kaaskondsete ja hädaliste eest hoolitsemist ning ähvardab karistustega ebaõiglasi valitsejaid. Õigusliku arutelu protsess ja järelduste tegemine on intellektuaalselt individualistlik. Õiguslik pluralism tähendas, et õigusemõistja rolli (qadi) võib täita iga pühakirja põhjalikult tundev isik (imaam, mufti) ja kuna seadust ei saanud muuta ega kohandada vastavalt muutuvatele oludele, pidi õigusemõistja tõlgendama neid loovalt igas konkreetses olukorras. See omakorda muutis võimatuks hierarhiliselt korraldatud ja tsentraalselt juhitava õigusriigi rajamise, sest keegi ei või astuda inimese ja tema Jumala vahele.

Islam andis ajaloolises arengus suure panuse haldus-, maksu-, tolli-, abielu- ja pärimisõiguse valdkondade arengule, kuid ei tunnista tänini juriidilise isiku staatust, ega selle omandit. Islami Suurkoda kuulutas šariaadi kokkusobimatuks demokraatliku pluralismi, avalike vabaduste pideva arengu ja Euroopa inimõiguste konventsiooni väärtustega.

Vaata loetelu, millistes riikides kehtib šharia-õigus.

Tsiviilõigus (civil law)

Tsiviilõiguse (lad. Ius civile – kodanike õigus) aluseks on klassikaline Rooma õigus (mis pani aluse perekonna- ja pärimis-, lepingu ja omandiõigusele), mille imperaator Justinianus kodifitseeris. Tsiviilõigus annab ühiskondlikele suhetele sisulise ja mõistelise raamistiku.

Olemuslikult on tsiviilõigus eraõiguse alus, mis sätestab mõisted, õigused ja kohustused (nt mis on tehing, millal leping on sõlmitud, kes on omanik). Tsiviilõigus loob raamistiku õiguskorrale ja annab aluse õiguslikele vaidlustele.

Keskaja Saksamaal kodifitseeriti (u 1220) õigus Magdeburgi ja Halberstadti piiskopkondade Sachsenspiegel’is ja Prantsusmaal Coutume de Paris (1510). Need olid omakorda aluseks põhjalikule Napoleoni koodeksile (1804) ja Saksamaa Bürgerliches Gesetzbuchi’le (1900). Seetõttu on seda nimetatud ka uusrooma õiguseks, rooma-germaani õiguseks või mandri-Euroopa õiguseks. Tänapäeval kehtib see mitmel kujul umbes 150 riigis.

Prantsuse revolutsioon (1789) oli esimene suur katse luua õigusriik, mis põhineb üksnes inimeste loodud seadustel (valitsusvõimu tahtele), mitte jumalikul õigusel, tavadel või seisuslikel privileegidel. Sellest sündis formaalne õigusriik, mis eraldas kiriku riigivõimust ja sätestas ametnike võimupiirid, s.t et ametnikud võisid teha vaid seda, milleks sead neid volitas (legaalsuse põhimõte).

Tsiviilõiguse klassikaline tuumik (eraõigus) on abstraktne ja koondatud kodifitseeritud seadustekogudeks, mis loob isikutele võrdse, prognoositava ja laialdaselt kohaldatava õigusliku raamistiku. Seadustikus selgitatakse teemade kaupa õiguse põhimõtteid, õigusi ja hüvesid ning seda, kuidas põhilised õigusmehhanismid toimivad. Kodifitseerimise eesmärk on anda kõigile kodanikele kirjalik kogumik seadustest, mis neile kehtivad ja mida kohtunikud peavad järgima. Seadustike koodeksid on seadusandja poolt vastu võetud seadused

Tsiviilõigus ei vaja bürokraatiat, ta vajab vaid kohut, mis vaidluse lahendaks. Seejuures peab kohus hindama vaidlevate osapoolt käitumise õiguspärasust läbi rangelt kehtestatud seaduse teksti ja mõistete filtri. Kohtupraktika põhineb inkvisitsioonilise süsteemil, s.t protsessis osalevad elukutselised süüdistajad, kaitsjad ja kohtunikud. Napoleoni seadustik keelas Prantsuse kohtunikel sõnaselgelt õiguse üldpõhimõtete väljakuulutamise. Kohtute ülesandeks on seaduse teksti täpne ja sõnasõnaline tõlgendamine, mitte uue õiguse loomine.

Mandri-Euroopa tsiviilõigus jaguneb kaheks haruks, millest üks lähtub Napoleoni õigusest (valdavalt ladinakeelsed riigid) ja teine Austria-Saksa õigusest (saksakeelsed riigid, Ida-Euroopa ja Türgi). Kommunistlikud riigid täiendasid tsiviilõigust marksismi-leninismi ideaalidega, luues sellega nn sotsialistliku õiguse.

Euroopa tsiviilõigussüsteemi sisesed erisused ja ajalooline kujunemine

Kuigi Mandri-Euroopalikku õigussüsteema (civil law) vaadeldakse sageli ühtse tervikuna, mis põhineb Rooma õiguse pärandil ja kodifitseeritud seadustel, jaguneb see sisemiselt mitmeks selgelt eristuvaks alam- ehk õigusperekonnaks. Need erinevad üksteisest nii seadustike ülesehituse, juriidilise dogmaatika kui ka ajaloolise arenguloo poolest.

Ladina ja Saksa õigussüsteem: Dogmaatika ja stiili konflikt

See jaotus tähistab tsiviilõigusliku Euroopa klassikalist telge, kus vastamisi on kaks erinevat juriidilist filosoofiat.

Ladina (romaani) õigussüsteemi (Prantsusmaa, Belgia, Itaalia, Hispaania, Portugal) tüvitekstiks on Prantsuse tsiviilkoodeks (Code Civil, 1804).

Filosoofia ja stiil: Sündinud Prantsuse revolutsiooni tuules, on seadustik kirjutatud lihtsas, selges ja tavakodanikule mõistetavas keeles. Selle eesmärk oli murda juristide monopol ja teha õigus kõigile kättesaadavaks.
Struktuur: Süsteemil puudub abstraktne üldosa. Reeglid on elulised ja praktilised ning õiguse üldpõhimõtted tuletatakse sageli konkreetsetest normidest. Prantsuse mudel väärtustab eraomandi pühadust ja indiviidi vabadust, jättes kohtunikele seaduse tõlgendamisel mõnevõrra vabamad käed.

Saksa õigussüsteemi (Saksamaa, Austria, Šveits, seeläbi ka Eesti) alustalaks on Saksa tsiviilseadustik (BGB, 1900), mis sündis 19. sajandi saksa õigusteaduse (pandektistika) tipuna.

Filosoofia ja stiil: Erinevalt Prantsuse mudelist on BGB kirjutatud äärmiselt tehnilises, abstraktses ja täpses erialakeeles, mis on suunatud professionaalsetele juristidele.
Struktuur: Süsteemi iseloomustab range, matemaatiliselt loogiline ülesehitus, mis põhineb üldosa printsiibil. Kõikidele õigussuhetele ühised mõisted ja reeglid (nt tehingu tühisus, esindusõigus) on toodud seadustiku algusesse ette sulgude ette, et vältida kordusi eriosades. Rõhk on süsteemsel puhtusel ja maksimaalsel õiguskindlusel.

Hollandi mudel: Modernne süntees ja mõju Ida-Euroopale

Hollandi uus tsiviilseadustik (Nieuw Burgerlijk Wetboek – NBW, 1992) esindab Euroopa eraõiguse uut põlvkonda, mis sulatab kokku Ladina ja Saksa süsteemi parimad omadused.

Pragmaatiline süntees: Holland loobus puhtast Prantsuse mõjust ja võttis Saksa mudelist üle range struktuuri (üldosa), kuid jättis kõrvale selle liigse akadeemilise jäikuse.
Kaasaegne turumajandus: NBW disainiti spetsiaalselt 20. sajandi lõpu rahvusvahelise äri, e-kaubanduse ja tarbijakaitse vajadusi silmas pidades. Süsteem annab kohtunikele suurema õiguse tugineda hea usu ja õigluse põhimõtetele, muutes õiguse paindlikuks.

Poola: Hollandi kaudne mõju ja Euroopa õiguse harmoniseerimine

Poola suhe Hollandi õigusega on ajalooliselt kihiline – selles põimuvad keskaegsed kaubandussidemed ja hilisem Euroopa Liidu integratsioon.

Ajalooline taust (Olêdri asundused): Juba 16.–17. sajandil rändasid hollandlased (Poolas tuntud kui Olędry) Poola-Leedu ühendkuningriigi aladele. Nad tõid kaasa oma spetsiifilise tavaõiguse (uleujutatud maade kuivendamise ja kogukondliku omavalitsuse reeglid). See oli varajane näide Hollandi praktilise õiguskultuuri mõjust Poola maapiirkondadele. [1]
Tsiviilseadustiku (Kodeks cywilny) reformid: Erinevalt Leedust ei kirjutanud Poola pärast kommunismi kokkukukkumist uut seadustikku nullist, vaid otsustas moderniseerida oma juba olemasolevat, 1964. aastast pärinevat tsiviilseadustikku. 1990. ja 2000. aastate suurte reformide käigus (eriti lepinguõiguses) võttis Poola seadusandja aga eeskuju Hollandi 1992. aasta koodeksist, eriti kahju hüvitamise, rangema vastutuse ja tarbijaõiguste ülevõtmisel.
Euroopa õiguse kodifitseerimise vaim: Kuna Hollandi seadustik oli kirjutatud modernse Euroopa Liidu õiguse vaimus, kasutas Poola Hollandi tekste “sillana” või tõlkena, et kohandada oma siseriiklikku õigust Brüsseli direktiividega.

Leedu: Hollandi otsene ja sügav mõju uuele tsiviilseadustikule

Leedu on suurepärane näide sellest, kuidas Hollandi õiguse modernne mudel kandus otse üle postsotsialistlikku ruumi.

Õigussiire (legal transplant): Kui Leedu asus 1990. aastatel koostama oma täiesti uut tsiviilseadustikku (Lietuvos Respublikos civilinis kodeksas, mis jõustus 2001. aastal), ei võetud eeskujuks vanu 19. sajandi klassikalisi koodekseid (nagu Prantsuse või Saksa oma). Leedu töörühm uuris kõige modernsemaid mudeleid ning kõige suuremat mõju avaldasid Leedu uuele seadustikule just Hollandi 1992. aasta koodeks ja Québeci (Kanada) tsiviilseadustik. [1]
Monistlik süsteem: Leedu võttis Hollandilt üle monistliku mudeli. Nad loobusid eraldiseisvast kaubandusõiguse koodeksist ning liitsid äriõiguse, tarbijakaitse ja klassikalise eraõiguse üheks terviklikuks seadustikuks. [1, 2]
Avatud normid ja pragmaatilisus: Sarnaselt Hollandile liikus Leedu eemale loomuõiguslikest või sotsialistlikest doktriinidest puhta pragmaatilisuse suunas. Leedu seadustikku kirjutati sisse suured ja paindlikud “avatud normid” – hea usu (bona fides) ja mõistlikkuse põhimõtted lepingulistes suhetes, mis annavad tänapäeval Leedu kohtutele õiguse reageerida paindlikult modernse majanduse muutustele.

Põhjamaade õigussüsteem: Loomuõiguse juurtest pragmaatilise heaoluriigini

Põhjamaade (Rootsi, Taani, Norra, Soome, Island) õigussüsteem on Mandri-Euroopas unikaalne nähtus, paigutudes klassikalise tsiviilõiguse ja angloameerika tavaõiguse (common law) vahepeale.

Ajalooline kujunemine ja loomuõiguse roll

Põhjamaade õiguse sügavaimad juured ulatuvad keskaegsetesse germaani hõimuõigustesse ja kohalikesse maaseadustesse (nt Rootsi kuninga Magnus Erikssoni maaseadus 14. sajandist). Erinevalt Lõuna- ja Kesk-Euroopast ei toimunud siin kunagi Rooma õiguse täielikku ja agressiivset ülevõtmist.

Selle asemel sai 17. ja 18. sajandil määravaks loomuõiguse (lex naturalis) vool. Euroopa valgustusaja loomuõiguse teoreetikute (nagu Samuel von Pufendorf, kes õpetas Lundi ülikoolis, ja Hugo Grotius) ideed leidsid Põhjamaades viljaka pinnase. Loomuõigus pakkus intellektuaalse raamistiku, mis aitas:

Süstematiseerida ja moderniseerida vanu skandinaavia tavasid.
Integreerida Rooma õiguse elemente ilma kohalikku õiguskultuuri hävitamata.
Luua aluse esimestele varastele üldseadustikele, nagu Rootsi 1734. aasta üldseadustik (1734 års lag), mis ühendas kogu riigi õiguse unikaalselt lihtsas ja praktilises vormis.

Tänapäevased erisused ja “kolmas tee”

Hilisematel sajanditel kaugenes Põhjamaade õigus loomuõiguse metafüüsikast ning arenes pragmaatilise õiguspositivismi ja mandri-Euroopa tsiviilõiguse mõjul omalaadseks süsteemiks, mida iseloomustavad järgmised jooned:

Suurte koodeksite puudumine: Põhjamaades ei ole ühte kõikehõlmavat tsiviilkoodeksit (nagu Code Civil või BGB). Õigus koosneb eraldiseisvatest, kuid riikide vahel tihedalt harmoniseeritud seadustest (nt lepinguseadus, müügiseadus).
Pragmaatilisus dogmaatika ees: Erinevalt Saksa süsteemist ei huvitu Põhjamaade õigusteadus kõrgest juriidilisest teooriast. Seadus on instrument ühiskondlike ja sotsiaalsete probleemide lahendamiseks.
Ettevalmistavate materjalide (förarbeten) unikaalne roll: Kohtupraktikas on seaduseelnõude seletuskirjadel ja parlamendi komisjonide materjalidel peaaegu seadusega võrdne juriidiline jõud. Kohtunikud otsivad sealt seadusandja reaalset tahet ja eesmärki.
Sotsiaalne suunitlus: Õigussüsteem kaitseb tugevalt nõrgemat osapoolt (tarbijat, töötajat, üürnikku), olles tihedalt läbi põimunud Põhjamaade heaoluriigi mudeliga.

Eesti tsiviilõigussüsteem Euroopa ristteel

Eesti eraõiguse areng ja 1990. aastate omandireform ning tsiviilseadustiku väljatöötamine on elav näide sellest, kuidas kõik kolm eespool kirjeldatud Euroopa õigusvoolu on Eesti tänast õigussüsteemi kujundanud.

Saksa õigussüsteemi määrav mõju (Pandektiline vundament)

Eesti tsiviilõiguse peamine vundament asub kindlalt Saksa õigussüsteemis. See mõju on nii ajalooline kui ka kaasaegne:

Ajalooline taust: Balti provintsiaalõigus (BGBR, 1864) tugines tugevalt saksa pandektilisele õigusteadusele ja Rooma õigusele. Ka iseseisva Eesti 1940. aasta tsiviilseadustiku eelnõu ehitati üles Saksa mudeli järgi.
Kaasaegne struktuur: Pärast taasiseseisvumist valiti eraõiguse kodifitseerimisel teadlikult taas Saksa tee. Eesti tsiviilseadustik on üles ehitatud rangele viieosalisele süsteemile (Tsiviilseadustiku üldosa seadus, asjaõigus-, võlaõigus-, perekonna- ja pärimisseadus). Meie süsteemi tuumaks on saksapärane üldosa printsiip ja abstraktsiooniprintsiip asjaõiguses, mis nõuab juriidilist täpsust ja kõrget dogmaatilist puhtust.

Hollandi mudeli mõju (Modernne võlaõigus)

Kuigi Eesti süsteemi raamistik on Saksa oma, ei kopeeritud 1990. aastate reformide käigus pimesi sajandivanust Saksa tsiviilseadustikku (BGB). Siin astub mängu Hollandi mudel:

Kaasaegsed lepingud: Eesti võlaõigusseaduse (VÕS, jõustus 2002) loojad võtsid lisaks rahvusvahelistele konventsioonidele (nt CISG) ja UNIDROIT põhimõtetele suureks eeskujuks just Hollandi uue tsiviilseadustiku (NBW).
Paindlikkus ja tarbijakaitse: Hollandi eeskujul integreeriti Eesti õigusesse modernsed turumajanduse reeglid, e-kaubanduse alused ja tugev tarbijakaitse suunitlus palju voolujoonelisemalt, kui seda võimaldas tollane traditsiooniline Saksa BGB.

Põhjamaade ja loomuõiguse ajalooline jälg

Kuigi Eesti ei kuulu Põhjamaade õigusperekonda (meil on erinevalt neist suured ja abstraktsed koodeksid), on Põhjamaade ja loomuõiguse ajalooline mõju Eestis sügavam, kui esmapilgul paistab:

“Hea rootsi aeg” ja loomuõigus: 17. sajandil, mil Eesti alad olid Rootsi kuningriigi koosseisus, laienes siia ka Rootsi kohtusüsteem (maakohtud ja õuekohtud). Lundi ülikoolis tegutsenud loomuõiguse suurkuju Samuel von Pufendorfi ideed ja Rootsi 1734. aasta üldseadustiku vaimsus kujundasid kohalike juristide õigusteadvust. See loomuõiguslik põhi aitas talurahval mõista õigluse ja inimväärikuse universaalseid printsiipe, sillutades teed hilisemale pärisorjuse kaotamisele.
Pragmaatiline seadusandlus täna: Kaasaegses õigusloomes vaatab Eesti sageli Põhjamaade poole just sotsiaal-, töö- ja keskkonnaõiguses, püüdes üle võtta sealsele ühiskonnale omast pragmaatilisust ja heaoluriigi väärtusi, kuigi juriidiline tehnika vormistatakse ikkagi saksapärasesse süsteemi.

Õiguspositivism

Õiguspositivismi (legal positivism) mõiste märgib inimese loodud õigust. Olemuslikult on see filosoofia (Thomas Hobbes, John Austin), mille järgi on õiguse allikaks valitseja tahe (s.t seadus on käsk – command theory of law), mis omakorda on aluseks ametnike sunnijõu rakendamisele (efektiivne riiklik sund).

Modernne õiguspositivism (Hans Kelsen) põhineb efektiivsel riiklikul sunnil ja on justkui teine kiht riigi õigussüsteemis – selle laialdane rakendamine teeb “öövahi riigist” hoolekanderiigi, milles kodanike tegevusvabadus kahaneb võrdeliselt selle mahu kasvuga.

Õiguspositivismi juured ulatuvad Rooma õiguseni, mis pani aluse mõiste- ehk seaduspositivismile. Valgustusajal arendati seda mõtet edasi, kujundades õiguspositivismi aluspõhimõtted: seadus kui kõrgeim õigusallikas, riigi monopol normiloomele, õiguse ja moraali lahutamine.

Arusaam, et riik peab seaduste kaudu sekkuma majandusse ja inimeste ellu, sündis mitme kriisi ja ühiskondliku muutuse koostoimel:

Sotsiaalne küsimus ja industrialiseerimine (1880. aastad): Tööstusrevolutsioon tõi kaasa tööliste vaesumise, pikad tööpäevad ja ebainimlikud tingimused. Selgus, et klassikaline liberaalne lepinguvabadus (kus tööandja ja tööline on paberil võrdsed) viis tegelikkuses nõrgema poole kurnamiseni. Esimene suur murrang toimus Saksamaal Otto von Bismarcki sotsiaalreformidega, kus riik hakkas seadustega reguleerima ravikindlustust, pensionit ja tööõnnetusi. See oli esimene suur otsene sekkumine era- ja majandussuhetesse.
Weimari Vabariik ja formaalne seaduslikkus (1919–1933): Selles faasis omandas õiguspositivism oma kõige puhtama vormi. Riigi tegevuse aluseks sai range legalism – arusaam, et seadus on kehtiv vaid tänu oma kehtestamise vormile, sõltumata selle sisust. Kuna õigussüsteem nõudis kohtutelt vaid tegevuse formaalse seaduslikkuse hindamist, ei olnud neil õiguslikke tööriistu, et takistada ebamoraalsete ja demokraatiat lammutavate seaduste rakendamist.
Majanduskriisid ja riiklik juhtimine (1930. aastad): Suur depressioon (1929) tõestas, et kapitalistlik turumajandus ei reguleeri ennast alati ise. USA-s käivitatud New Deal (Uus kurss) ja John Maynard Keynesi majandusteooria tõid kaasa põhimõtte, et riik peab seaduste, investeeringute ja regulatsioonide kaudu majandust aktiivselt juhtima, et vältida krahhe.
Õiguse mandumine totalitaarsetes režiimides: Natsionaalsotsialistlikul Saksamaal ja kommunistlikul Venemaal kasutati positivismi formaalset kesta esialgu võimu tsementeerimiseks. Hiljem juurdus tava, kus partei tahe ja juhi sõna muutusid ülimaks seaduseks, pühkides minema igasuguse klassikalise õigusriikluse.
Loomuõiguse renessanss: Weimari vabariigi kokkuvarisemine ja totalitaarsete režiimide kuritööd näitasid, et puhas õiguspositivism ei suuda kaitsta demokraatiat ega põhiõigusi. See ajendas Teise maailmasõja järel loomuõigusliku mõtteviisi ja konstitutsionalismi tõusu, mis seadis seadusandjale kohustuse austada inimese võõrandamatuid õigusi.
Sotsiaalriigi (heaoluriigi) esilekergimine (pärast II maailmasõda): Riigi ülesandeks ei saanud enam lihtsalt korra tagamine, vaid kodanike heaolu kindlustamine „hällist hauani“. Seadustest sai sotsiaalse insenerluse tööriist, millega hakati detailselt reguleerima haridust, tervishoidu, elamispindu ja tarbijaõigusi.
20. sajandi lõpus süvenes arusaam, et seadus on tööriist, millega valitsus saab ühiskonda ümber kujundada, suunata ettevõtlust ja tasandada ebaõiglust. See pani aluse „seadusandlikule plahvatusele“, mille käigus seadusloome kasvas sõltuvalt riigist ja selle ametnike innukusest 10 – 100 korda. Kui varem sätestas tsiviilõigus esmajoones lepingu- ja omandiõigust, siis õiguspositivism tõstis valitsevale positsioonile haldus- ja sotsiaalõiguse ning kõige enam hakkas ilmuma täitevvõimu määrusi. Valitsus hakkas looma ameteid ja inspektsioone (tööinspektsioonid, terviseametid, tururegulaatorid), mis sekkusid otseselt ettevõtete igapäevatöösse.
21. sajandil on see areng viinud olukorrani, milles üksikute õigusaktide maht hõlmab sadu lehekülgi. Seadusandlus püüab detailselt sätestada iga võimalikku elulist tegevust, määrates ette selle formaalse legaalsuse.

* * *

Kohustus teada ja täita sadu või koguni tuhandeid lehekülgi seadusesätteid ning neist õigesti juhinduda, on aeglustanud majanduse arengut ja maandanud innovatsiooni. Igaüks, kes tahaks midagi teha teisiti kui seni, peab esmalt suutma selgitada oma mõtet juhtivatele poliitikutele, saavutama seaduse muutmise algatamise ja selle kehtestamise seadusandlikus institutsioonis ning lootma, et ametnikud on asjast õigesti aru saanud ja suhtuvad muutustesse heatahtlikult. Samas loob selline tekstidžungel pinnase võimu kuritarvitamiseks: ametnikel on alati võimalus leida mõni formaalne seaduserikkumine, et karistada või pidurdada neid innovaatoreid, kelle tegevus ei ühti valitsusvõimu poliitiliste suunistega.

Kantslikus kriisiolukorras, olgu see siis tingitud looduslikust kataklüsmist või sõjalisest sissetungist, muutub õiguspositivismile rajatud hoolekandeühiskond ohuks iseendale. Paindumatu legalism pärsib ühiskonna ja kaitsejõudude võimet kiiresti ja loovalt kohaneda, halvates otsustusprotsessid hetkedel, mil loeb iga sekund.

Eesti õiguspositivismi areng:

Kujunemine ja Vene impeeriumi mõju (19. sajandi lõpp – 1918)

Vene impeeriumi riigiõigus: 19. sajandi lõpu venestamislainega juurdus Eestis vene õigusteaduse kaudu riigikeskne positivism, kus seaduse ülimuslikkus tulenes tsaarivõimu autoriteedist.

Iseseisvusaeg ja klassikaline positivism (1918–1940)

Pärast Eesti Vabariigi loomist tekkis vajadus kiiresti üles ehitada oma õigussüsteem. Kuna riik oli noor, oli vaja maksimaalset õiguskindlust.

Seaduse ülimuslikkus: Esimese põhiseaduse (1920) ajal domineeris seisukoht, et õiguseks on vaid see, mis on parlamendi poolt seadusena kirja pandud.
Tartu Ülikooli panus: Professorid nagu Jüri Uluots ja hiljem Artur-Tõeleid Kliimann kujundasid Eesti oma õigusteadust. Kliimann sai tuntuks oma radikaalsema ja puhtalt administratiivse positivismi suunaga. Riigikohus oli oma lahendites väga tekstikeskne – kui seadus milleski vaikis, ei hakanud kohtunikud ise “õiglust” looma, vaid ootasid seadusandja sõna.

Nõukogude okupatsioon: Sotsialistlik positivism (1940–1991)

Nõukogude võim kehtestas Eestis sotsialistliku õiguspositivismi.

See oli positivismi äärmuslik ja moonutatud vorm, kus õigust mõisteti rangelt kui “valitseva klassi (töölisklassi) tahet, mis on vormistatud seaduseks”.
Moraal ja inimõigused allutati täielikult partei ja riigi ideoloogiale. Juristidest said puhtad tehnikud, kelle ülesanne oli etteantud koodi ja paragrahve pimesi täita, ilma et neil oleks olnud õigust normide sisu või õiguspärasust vaidlustada.

Taasiseseisvumine ja “Mõõdukas positivism” (1991–tänapäev)

Pärast 1991. aastat seisis Eesti valiku ees: sotsialistlik positivism oli diskrediteeritud, kuid õigusvaakumit ei tohtinud tekkida. Läbi viidi unikaalne õigusreform:

Põhiseaduslik pööre (1992): Eesti uue põhiseaduse loojad mõistsid, et puhas seadusepositivism (kus õige on kõik, mis on seaduses kirjas) võib viia totalitarismini (nagu juhtus Natsi-Saksamaal või NSVL-is). Seetõttu võeti suund väärtuskesksele ehk mõõdukale positivismile.
Õiguse ja seaduse eristamine: Põhiseaduse § 14 ja § 15 tõid sisse põhimõtte, et riigivõim on seotud inimõiguste ja põhiõigustega. Tänane Eesti õigussüsteem on küll positivistlik (õiguse määrab seadus – Saksa ja Hollandi mõjud), kuid seda piiravad alati universaalsed väärtused ja inimväärikus. Riigikohus võib täna tunnistada seaduse kehtetuks, kui see on vastuolus põhiseaduse vaimu või inimõigustega, mis on klassikalise positivismi ületamine.

Sisukord