Õigussüsteemid

Kaasaegsed riikide õigussüsteemid põhinevad üldiselt ühel neljast peamisest õigustraditsioonist: tavaõigus (Customary law), üldõigus (Common law), usuõigus (Religious law), tsiviilõigus (Civil law) või nende kombinatsioonil.

Iga riigi õigussüsteemi kujundab aga selle ainulaadne ajalugu ja seega hõlmab see individuaalseid variatsioone. Teadust, mis uurib õigust õigussüsteemide tasandil, nimetatakse võrdlevaks õiguseks.

Nii tsiviil- (tuntud ka kui Rooma ) kui ka tavaõigust võib pidada maailmas kõige levinumateks: tsiviilõigust seetõttu, et see on kõige levinum nii pindala kui ka rahvaarvu poolest, ning tavaõigust seetõttu, et seda kasutab kõigist tsiviilõigussüsteemidest kõige rohkem inimesi.

Tavaõigus (Customary law)

Ajalooliselt vanim on tavaõigus – kirjutamata kogukonnaõigus. Tavaõigus lähtub sootsiumis väljakujunenud ja omaks võetud arusaamadest, käitumismudelitest ja pretsedentidest, mida õigussuhetes osalevad pooled peavad siduvaks reegliks. Põhineb negatiivsel õigusel (sätestab keelatud tegevused).

Tavaõigus sündis muinasajal kogukonna eluliste probleemide lahendamise käigus. See sündis hõimude pika aja jooksul väljakujunenud tavadest, Euroopas valdavalt anglo-saksi hõimuõigusest ja kogukondades tekkinud pretsedentidest. Tavaõigus kaitseb kõigi osapoolte baasõigusi võrdselt ja tunnustab inimeste vabadust valida enesele sobiv viis. Kuna hõimuühiskond põhineb suhtelisel võrdsusel, siis piirab tavaõigus valitsejate omavoli.

Kuritegu (näiteks tapmist või vargust) mõisteti kui kahe suguvõsa või isiku vahelist privaatset konflikti. Õigusemõistmise eesmärk oli taastada kogukondlik rahu läbi lepituse, mis saavutati kas veritasu (feud) või trahvi ehk meeleraha maksmisega ohvri perekonnale (näiteks germaani õiguses wergild).

Õigusemõistmise eesmärk on algupärase olukorra ja rikutud õigluse taastamine kahju heastamise kaudu. Õigusemõistmine põhines vandekohtul (pühaliku vande pidid andma õigusemõistjad, süüdistatav ja süüdistaja), protsessis oli määrav roll usul jumalasse ja tema kõikenägevusse. Vandekohtu moodustasid kogukonna liikmed või seisusekaaslased, kes hindasid süüdistaja poolt esitatud nõude õiguspärasust ja kuulasid ära süüdistatava kaitsekõne ning jälgisid nende omavahelist väitlust. Otsuse langetamisel pidid vandemehed olema üksmeelel, kusjuures see pidi taastama või püüdlema algupärase seisundi taastamisele. Otsuse langetamisel arvestati varem langetatud otsuseid (nn pretsedendiõigus). Eriti ränkade, isikuvastaste kuritegude puhul rakendati vee- või tuleproovi, s.t otsuse tegemine jäeti jumalikule tahtele.“ Juriidiliselt nimetatakse neid ordaliateks ehk jumalakohtuteks

Tänapäeval territoriaalriikide õiguskord tunnustab tavaõigust:

Eesti Tsiviilseadustiku üldosa seadus sätestab, et „Tsiviilõiguse allikad on seadus ja tava. Tava tekib käitumisviisi pikemaajalisest rakendamisest, kui käibes osalevad isikud peavad seda õiguslikult siduvaks. Tava ei saa muuta seadust.“
Kanadas on aborigeenide tavaõigusel põhiseaduslik alus ja seetõttu suur mõjuvõim.
Skandinaavia riikides on tavaõigus endiselt olemas ja sellel on suur mõju.
Indias on hindu abielutseremoonia tava tunnustatud abieluseadusega.
Indoneesia ja Filipiinid tunnustavad riigi erinevate põlisrahvaste tavasid ja vaidluste lahendamise korda nende territooriumil, seadusega.
Kõrgõztanis taastati külavanemate (aqsaqal) kohtud 1995. aastal ja seadustati põhseaduse artikliga 92.
Somaalia Ogadeni ja Aafrika Sarve piirkonnas rahvas järgib tavaõiguse süsteemi, mida nimetatakse xeeriks – see on suurendanud turvalisust, kaitseb vara ja elu ning aidanud kaasa majanduse arengule.

Asjaõiguses on lai põhimõte, et kui midagi on pikka aega vastuväideteta toimunud, olgu selleks siis tee kasutamine või maa hõivamine, millele isikul puudub omandiõigus, siis riik tunnistab lõpuks seda fakti ja annab tegutsejale seadusliku õiguse jätkata.

Üldõigus (Common law)

Üldõigus on kohtunike loodud õigussüsteem, mis loodi keskaegsetes Inglise kuningakohtutes ja mis hiljem levis Briti impeeriumi kolooniatesse.

Tegelikult on aga Inglise õigussüsteem palju keerulisem:

Algse keldi ja anglo-saksi tavaõiguse järgi toimus õigusemõistmine külakohtutes;
Normannide vallutuse järel loodi (Henry II poolt, 12. sajandil) ringi liikuvad kuningakohtud, mis järgisid enda poolt loodud pretsedente, luues nii keeruka tavaõiguse süsteemi, mis oli Inglismaal sadu aastaid peamine õigusloome vorm;
Õigusvaidluste lahendamiseks asutati 14. sajandil õiguskantsleri kohus, mis järgis oma otsustes ’südametunnistust’, taastades õiglust ning pani sellega aluse uutele pretsedentidele. 19. sajandil reformiti see Ülemkohtuks;
Inglise kirikul on oma (tava)kohtu institutsioon, mis lahendab religiooniga seotud õigusvaidlusi. See põhines algselt kanoonilisel õigusel, kuid Henry VIII eraldas selle katoliiklikust kirikust ja tema tütar Elizabeth I pani aluse anglikaani kirikule.
Parlament oli algselt läbirääkimiste koht (nõuandev organ)t, lisaks oli Lordide kojal ka ülemkohtu funktsioon, seadusandlik võim omandati alles 1689. aastal.

Sir Edward Coke apelleeris konfliktis absolutistlikku võimu taotleva kuninga James I inglise iidsele parlamentaarsele demokraatiale ning valitsevale üldõigusele, milles kohtupretsedendid omasid määravat rolli. John Milton kuulutas, et kui Jumal andis (Aadamale) mõistuse, andis ta koos sellega talle vabaduse ise otsustada ehk vabaduse valida õigusmeelest lähtudes. Õigusriigi kontseptuaalsete aluste kujundamisel oli oluline roll ajaloolasel John Selden’il ja filosoof David Hume’il. Peale seda, kui Parlament omandas määrava, õiguskorda sätestava institutsiooni rolli, hakati kohtuotsuseid süstematiseerima ja seadustena kodifitseerima. Tulemiks oli õiguskord, milles Parlamendil on õiguskorda sätestav roll, kuid kohtu institutsioonil on õiguse nõuda Parlamendilt seaduste ümberhindamist ja selle sisu muutmist.

Üldõiguse jurisdiktsioonides eeldab õiguslik arutluskäik mitte ainult asjakohaste seaduste ja määruste mõistmist, vaid ka kohtupraktika hoolikat kaalumist. Doktriiniline arutluskäik nõuab üldisemate õigusnormide väljatoomist konkreetsetest juhtumitest, potentsiaalselt vastuoluliste normide hindamist ja ühitamist mitme kohtuotsuse lõikes ning pretsedendireeglite ja -konventsioonide arvessevõtmist. Üldõiguses kasutatav arutluskäik on tuntud kui juhtumipõhine arutluskäik. Kohtunikud saavad samuti sõnastada uusi hagi aluseid, mida varem tavaõiguses või kehtivas seaduses ei eksisteerinud, arendades seeläbi õigust edasi. Tänapäeva kohtunike otsused peegeldavad üha enam nii pretsedente kui ka poliitilisi hinnanguid, mis on tuletatud majandusest, sotsiaalteadustest, ärist, välisriikide kohtute otsustest ja muust sarnasest.

Kuna Inglise õigussüsteem kujunes välja varem, kui mandri-Euroopa riigid hakkasid oma õigussüsteemidesse üle võtma Rooma õiguse põhimõtteid, siis jäi Inglise õiguse allikas ja kohtumenetluse kord erinevaks … tänini (ja see oli ilmselt ka üheks Brexit’i põhjuseks). Rooma õiguse mõju kasvas Inglismaal alles 19. sajandil, esmajoones omandi- ja lepinguõiguses, eriti aga valdkondades nagu pankrotimenetlus, intellektuaalomand, monopolide vastane võitlus, pangandusregulatsioon, väärtpaberid ja maksuõigus.

Aja jooksul arenes sellest kogu riiki ühendav õiguskord – keerukas tavaõiguse süsteem, mis oli Inglismaal sadu aastaid peamine õigusloome vorm. Tänapäeval märgib termin „Common law” nii Inglise ajaloolist õigussüsteemi, mis tunnustab kohtunike võimet luua tulevasi kohtuvaidlusi siduvaid reegleid, kui ka sellest sündinud reeglite kogumile.

Kuna Inglise õigussüsteem levis ka Briti impeeriumi kolooniatesse, siis elab tänapäeval umbes kolmandik maailma inimestest tavaõiguse jurisdiktsioonis või segaõigussüsteemides. Pärast Ameerika revolutsiooni väitis Thomas Jefferson, et tavaõigus on oht riigile ja et tsiviilkoodeks oleks eelistatav, kuna kohtunikud ei allu demokraatlikule poliitilisele protsessile, kuid lõpuks jäädi siiski truuks üldõiguse süsteemile.

Ameerika Ühendriikide föderaalne õiguskord lähtus Inglise common law’st, kuid selle esmaseks eesmärgiks sai ühiskondlike üksuste (osariigid, kogukonnad jms) omavahelise tegevuse koordineerimine nii, et oleks välditud hierarhia ja klassiühiskonna teke. Selle saavutamiseks kehtestati subsidaarsuse põhimõtte, mille järgi iga otsus tuleb langetada nii madalal haldustasemel kui võimalik, arvestades üksikisikute huvisid.

Pretsedentidest lähtuvad üldõiguse süsteemid on oma järjepidevuse ja lõplikkusega osutunud efektiivsemaks majanduslikult tõhusate ja äriliselt tulemuslikemate otsuste langetamisel, kujundades seeläbi konkurentsivõimelise turumajanduse keskkonna ja edendades üldist majandusarengut. Just seetõttu eelistatakse valida rahvusvaheliste kaubanduslepingute kohtuvaidluste asukohaks sellised jurisdiktsioonid, seda isegi olukorras kus ühelgi osapoolel ega lepingul endal pole nende jurisdiktsioonidega mingit seost.

Jumalaõigus (Religious law)

Kristlikule ehk kanoonilisele jumalaõigusele panid aluse 1. sajandil Jeruusalemma kirikukogul kehtestatud reeglid (kaanonid). Seda täiendavad Uue Testamendi normid ning mõned heebrea (Vana Testamendi), Rooma-, lääne-gooti-, saksi- ja keldi õigustavad. Just seetõttu oli katoliku kiriku kanoonilise õiguse allikaks tava. Kuid positiivsed kirikuseadused jõustuvad peale paavsti väljakuulutust – tal on isiklik seadusandlik, täidesaatev ja kohtuvõim. Kaanonite tegelik sisu ei ole oma olemuselt ainult doktriiniline või moraalne, vaid hõlmab kõikehõlmavat inimlikku seisundit.

Kristlik jumalasõna kuulutas, et „inimene peab tegema teisele head!“ Kuna Rooma Impeeriumi alad langesid peale selle hävimist õiguslikku kaosesse, siis sai rooma-katoliku kiriku eesmärgiks taastada rahuriik germaani hõimude poolt vallutatud maadel. See sai võimalikuks tänu kloostrikoolidele, kus esmased õppeained olid grammatika, loogika ja dialektika.

Juba 6. sajandil sõnastas paavst Gregorius I „kahe mõõga õpetuse“ (s.t seadusandliku ja täitevvõimu eristamise) ning mungad hakkasid barbarite tsiviliseerimiseks üles kirjutama ja süstematiseerima hõimude tavaõigust. Sellele vaatamata muutis tugevama õigus ja omakohtu meelevaldne rakendamine elukeskkonna nii ohtlikuks, et lihtrahvas ei julgenud enam isegi oma põllule minna ning ühiskonda ähvardas näljahäda. Aastal 975 kuulutas Le Puy piiskop Wido II välja Jumalarahu ning rakendas meetmeid, mis taastasid turvalise elukeskkonna tema valdustes.

sajandi lõpus taasavastati rooma koodeksid, mille uurimisest, mõtestamisest ja õpetamisest sündis Bolognas ülikool, skolastika ja kohtumenetlus (ordo iudiciarius). Juriidilise mõtte arengust innustust saanud paavst Gregorius VII kuulutas aastal 1075 välja kiriku ülimuslikkuse, mida ilmalikud valitsejad tunnustasid küll alles 1122. aastal, Wormsi konkordaadil. Kirikuriigi õiguskord sätestati kanoonilise õigusega (ius canonicum, kehtib tänini Vatikani riigis) ning selle organisatsioon sündis esimese ristisõja ettevalmistamise ja kulude katteks loodud fiskaalsüsteemi juurutamise käigus. Idakirik, mis eraldus 1054. aastal, toimib oma jumalaõiguse (sui iuris) alusel.

Kiriku jurisdiktsiooni valdkondadeks oli kõik inimesesse puutuv: sünd, abielu ja surm, testament (eraomandi kaitse), kirikumaksud, (õigus)vande andmine, aga ka liigkasuvõtmine, laimamine ja korruptsioon (simoonia). Kirik keelas orjapidamise ja seaduseta, meelevaldsed karistused. Seni vägivallaga hõivatud ja valitsetav valdus asendus registreeritud eraomandiga ning suulised kokkulepped kirjalike lepingutega. Poliitilise elu keskmes oli õigluse, avaliku moraali ja omandi pühaduse säilitamine – seda haldas tsentraliseeritud ja hierarhiliselt juhitud organisatsioon.

Kirikuriigis asendati tavaõigusele omane vandekohus rooma õigusest laenatud institutsionaalse kohtu (Rooma Rota) menetlusega, milles keskne koht oli eriharidusega elukutselistel kohtunikel, süüdistajatel ja kaitsjatel. Tavaõigusele omaste hagide ja tõe vandumiste või (tule ja veega) katsumise (keelati 1213. aastal Lateraani kirikukogu otsusega) asemele pidi süüdistaja nüüd koguma tõendeid ning tõestama süüd järgides menetluskorda. Protsess keskendus patu, kui kuriteo olemuse sõnastamisele.

Algselt õiglust taotlenud kohtumenetlus moondus inkvisitsiooniks, mille protsessuaalseks eesmärgiks oli, et süüdistatav ütleks avalikult lahti oma mõtetest. Paavst Bonifatius VIII kuulutas, et „parem hukata süütud inimesed, kui lasta mõnel ketseril vabalt tegutseda“. Sellise õiguspoliitika eesmärgiks oli alandliku võimutäiuse kindlustamine, kuulekuse saavutamine ja teisitimõtlejate hävitamine

Kirik levitas arusaama, et Jumal andis igale inimesele elu ja anded eesmärgipäraselt ning inimene peab talle annetatut oma maises elus kasutama vaid oma valitseja hüvanguks. Inimeste juhtimise vahendiks olid karistused ja preemiad. Tulemiks oli õpetus, et inimelu mõte seisneb talle pandud seisulike kohustuste täitmises (loe: töö tegemises) ja kannatuste talumises. Jumalaõigus ei lubanud vastustada ebaõiglase valitseja tahet, kuid lubas inimestele põgeneda tema valitsusvõimu alt kiriklike institutsioonide hoonetesse (nn pühamuõigus).

Islami jumalaõigus

Islamis kehtib ainulaadne võimude lahusus – õigus lähtub Jumalast, kes on absoluut ja valitseb kõike muud selles maailmas. Jumala sõna, mida edastab Koraan on püha ja muutumatu, tema seadus kõrgem igast valitsusvõimu kandjast ja tema organisatsioonist. Inimene peab isiklikult otsima ühendust Jumalaga (s.t ilma vahendajateta), lugema Koraani, mõtisklema ja tegutsema Jumala plaani järgi, s.t säilitama võrdsuse, juurutama õiglust ning hoidma oma au ja väärikust (aumõrvad!?).

Islami kiire leviku edu tagas islami-sõdalaste tava pakkuda enne lahingut inimestele, kes reeglina ägasid meeletu maksukoorma alla kolme võimalust: võta vastu islam ja ole vaba kõigist maksudest; säilita oma usk ja maksa peamaksu (10% tuludest); ole valmis surema oma vabadust kaitstes – see tagas vallutajatele ennenägematu ja kiire edu. Selle pakkumise konks peitus aga selles, et Koraani sai lugeda vaid araabia keeles – seega islami vastuvõtmine tähendas ühtlasi keele- ja kultuuriruumi vahetust. Islamist loobumine ja usuvahetus tähendab enamikes islamiriikides surmaotsust.

Islami õigus on kohustusõpetus, mis teenib religioosse ühenduse vajadusi, nõuab kaaskondsete ja hädaliste eest hoolitsemist ning ähvardab karistustega ebaõiglasi valitsejaid. Õigusliku arutelu protsess ja järelduste tegemine on intellektuaalselt individualistlik. Õiguslik pluralism tähendas, et õigusemõistja rolli (qadi) võib täita iga pühakirja põhjalikult tundev isik (imaam, mufti) ja kuna seadust ei saanud muuta ega kohandada vastavalt muutuvatele oludele, pidi õigusemõistja tõlgendama neid loovalt igas konkreetses olukorras. See omakorda muutis võimatuks hierarhiliselt korraldatud ja tsentraalselt juhitava õigusriigi rajamise, sest keegi ei või astuda inimese ja tema Jumala vahele.

Islam andis ajaloolises arengus suure panuse haldus-, maksu-, tolli-, abielu- ja pärimisõiguse valdkondade arengule, kuid ei tunnista tänini juriidilise isiku staatust, ega selle omandit. Islami Suurkoda kuulutas šariaadi kokkusobimatuks demokraatliku pluralismi, avalike vabaduste pideva arengu ja Euroopa inimõiguste konventsiooni väärtustega.

Vaata loetelu, millistes riikides kehtib šharia-õigus.

Tsiviilõigus (civil law)

Tsiviilõigus (lad. Ius civile – kodanike õigus) allikaks on klassikaline Rooma õigus, mille imperaator Justinianus kodifitseeris. Sellega loodi mudel isikutevaheliste lepingute, menetlusnormide, perekonnaõigusele, testamentidele ja tugevale monarhilisele põhiseaduslikule süsteemile.

Keskaja Saksamaal kodifitseeriti (u 1220) õigus Magdeburgi ja Halberstadti piiskopkondade Sachsenspiegel’is ja Prantsusmaal Coutume de Paris (1510). Need olid omakorda aluseks põhjalikule Napoleoni koodeksile (1804) ja Saksamaa Bürgerliches Gesetzbuchi’le (1900). Seetõttu on seda nimetatud ka uusrooma õiguseks, rooma-germaani õiguseks või mandri-Euroopa õiguseks. Tänapäeval kehtib see mitmel kujul umbes 150 riigis.

Kontseptuaalselt lähtub tsiviilõigus abstraktsioonidest, sõnastab üldpõhimõtted ja eristab materiaalõiguse norme menetlusnormidest. See peab kohtupraktikat seadusjärgse õiguse suhtes teisejärguliseks ja alluvaks. Tsiviilõiguse tunnuseks on seadustikud (koodeksid), millel artiklid on lühikesed, omavahel seotud ja tekstid on laialdaselt kohaldatavad, millega välditakse spetsiifiliste stsenaariumite käsitlemist, vastupidiselt õiguspositivistlikele seadustele, mis on sageli väga pikad ja väga detailsed.

Tsiviilõiguse klassikaline tuumik (eraõigus) on abstraktne, kuid kaasaegne heaoluriigi avalik õigus (mis on tsiviilõiguse süsteemile peale ehitatud) on muutunud ülipaksuks ja detailseks. Sisuliselt on need kodifitseeritud normid (seadustekogud), mis luuakse riigivõimu poolt etteulatuvalt ühiskonna ja majandusprotsesside suunamiseks. See toetab tsentraliseeritud haldusriiki (sotsiaalriiki) ja ulatuslikku bürokraatiat. Valitsusvõim juhib ühiskonda ja lahendab konflikte seadusloome kaudu, eeldades kodanikelt kehtestatud normide ranget täitmist

Seadustikus selgitatakse teemade kaupa õiguse põhimõtteid, õigusi ja hüvesid ning seda, kuidas põhilised õigusmehhanismid toimivad. Kodifitseerimise eesmärk on anda kõigile kodanikele kirjalik kogumik seadustest, mis neile kehtivad ja mida kohtunikud peavad järgima. Seadustike koodeksid on seadusandja poolt vastu võetud seadused

Kohtupraktika põhineb inkvisitsioonilise süsteemil, s.t protsessis osalevad elukutselised süüdistajad, kaitsjad ja kohtunikud. Napoleoni seadustik keelas Prantsuse kohtunikel sõnaselgelt õiguse üldpõhimõtete väljakuulutamise. Isegi kui pretsedent on loodud, kipuvad tsiviilõiguse kohtunikud andma vähem kaalu varem kehtestatud reeglitele ja arutluskäigule. Kohtute ülesandeks on seaduse teksti täpne ja sõnasõnaline tõlgendamine, mitte uue õiguse loomine.

Õiguse kodifitseerimise pooldajad pidasid seda soodustavaks kindlusele, ühtsusele ja õiguse süstemaatilisele dokumenteerimisele; vastased aga väitsid, et kodifitseerimine toob kaasa õiguse kivistumise. Teoreetiliselt peaksid tsiviilõigussüsteemis kontseptuaalsed koodeksid minema kaugemale eraldiseisvate seaduste kogumikust ning selle asemel peaksid need sätestama sidusa ja tervikliku õigusaktina, mis mõnikord toob kaasa suuri reforme või alustab uuesti.

Mandri-Euroopa tsiviilõigus jaguneb kaheks haruks, millest üks lähtub Napoleoni õigusest (valdavalt ladinakeelsed riigid) ja teine Austria-Saksa õigusest (saksakeelsed riigid, Ida-Euroopa ja Türgi). Kommunistlikud riigid täiendasid tsiviilõigust marksismi-leninismi ideaalidega, luues sellega nn sotsialistliku õiguse.

Kodifitseerimine ei ole aga kõigi tsiviilõigussüsteemide määrav tunnus. Näiteks on erinevad Põhjamaade tsiviilõigussüsteemid oluliselt klassikalistest Rooma ja Saksa mudelitest. Neil on oma eriline “Põhjala” õigussüsteem, mis ei ole ei päriselt tsiviilõigussüsteem ega ka tavaõiguse õigussüsteem.

Õiguspositivism (legal positivism)

Õiguspositivismi mõiste märgib inimese loodud õigust.

Prantslased kujundasid õiguspositivismi aluspõhimõtted (seadus kui kõrgeim õigusallikas, riigi monopol normiloomele, õiguse ja moraali lahutamine) ning lõid modernse õigusriigi mudeli läbi Prantsuse revolutsiooni, Napoleoni koodeksi ja hilisemate õigusteoreetiliste koolkondade. See on tänapäeva Mandri-Euroopa õiguse tuumik.

Prantsuse revolutsioon (1789) oli esimene suur katse luua õigusriik, mis tugineb üksnes inimeste loodud seadustele, mitte jumalikule õigusele, traditsioonidele või seisuslikele privileegidele. Sellest sündis formaalne õigusriik, mis eraldas kiriku riigivõimust ja sätestas ametnike võimupiirid, s.t et ametnikud võisid teha vaid seda, milleks sead neid volitas (legaalsuse põhimõte).

Kuna riigivõim pidi tagama vaid sise- ja välisjulgeoleku ning kaitsma eraomandit, siis nimetati seda „öövahiriigiks“. Ettevõtlus ja inimeste isiklik toimetulek jäi lepinguvabaduse ja turgude korraldada. Haigete ja vanurite eest pidi hoolitsema perekond, neid aitas kirik, vaesete abistamise kohustus lasus kohalikel kogukondadel, oma panuse andis ka heategevus. Inglismaal ja kalvinistlikes riikides asutati töömajad, kuhu vaesed asustati sundkorras. Kerjamine oli lubatud vaid katoliiklikes riikides, kuna seal peeti almuste jagamist hinge päästmise viisiks.

Arusaam, et riik peab seaduste kaudu sekkuma majandusse ja inimeste ellu, sündis mitme kriisi ja ühiskondliku muutuse koostoimel:

Sotsiaalne küsimus ja industrialiseerimine (1880. aastad): Tööstusrevolutsioon tõi kaasa tööliste vaesumise, pikad tööpäevad ja ebainimlikud tingimused. Selgus, et klassikaline liberaalne lepinguvabadus (kus tööandja ja tööline on paberil võrdsed) viis tegelikkuses nõrgema poole kurnamiseni. Esimene suur murrang toimus Saksamaal Otto von Bismarcki sotsiaalreformidega, kus riik hakkas seadustega reguleerima ravikindlustust, pensionit ja tööõnnetusi. See oli esimene suur otsene sekkumine era- ja majandussuhetesse.
Weimari Vabariik ja formaalne seaduslikkus (1919–1933): Selles faasis omandas õiguspositivism oma kõige puhtama vormi. Riigi tegevuse aluseks sai range legalism – arusaam, et seadus on kehtiv vaid tänu oma kehtestamise vormile, sõltumata selle sisust. Kuna õigussüsteem nõudis kohtutelt vaid tegevuse formaalse seaduslikkuse hindamist, ei olnud neil õiguslikke tööriistu, et takistada ebamoraalsete ja demokraatiat lammutavate seaduste rakendamist.
Majanduskriisid ja riiklik juhtimine (1930. aastad): Suur depressioon (1929) tõestas, et kapitalistlik turumajandus ei reguleeri ennast alati ise. USA-s käivitatud New Deal (Uus kurss) ja John Maynard Keynesi majandusteooria tõid kaasa põhimõtte, et riik peab seaduste, investeeringute ja regulatsioonide kaudu majandust aktiivselt juhtima, et vältida krahhe.
Õiguse mandumine totalitaarsetes režiimides: Natsionaalsotsialistlikul Saksamaal ja kommunistlikul Venemaal kasutati positivismi formaalset kesta esialgu võimu tsementeerimiseks. Hiljem juurdus tava, kus partei tahe ja juhi sõna muutusid ülimaks seaduseks, pühkides minema igasuguse klassikalise õigusriikluse.
Loomuõiguse renessanss: Weimari vabariigi kokkuvarisemine ja totalitaarsete režiimide kuritööd näitasid, et puhas õiguspositivism ei suuda kaitsta demokraatiat ega põhiõigusi. See ajendas Teise maailmasõja järel loomuõigusliku mõtteviisi ja konstitutsionalismi tõusu, mis seadis seadusandjale kohustuse austada inimese võõrandamatuid õigusi.
Sotsiaalriigi (heaoluriigi) esilekergimine (pärast II maailmasõda): Riigi ülesandeks ei saanud enam lihtsalt korra tagamine, vaid kodanike heaolu kindlustamine „hällist hauani“. Seadustest sai sotsiaalse insenerluse tööriist, millega hakati detailselt reguleerima haridust, tervishoidu, elamispindu ja tarbijaõigusi.

sajandi lõpus süvenes arusaam, et seadus on tööriist, millega valitsus saab ühiskonda ümber kujundada, suunata ettevõtlust ja tasandada ebaõiglust. See pani aluse „seadusandlikule plahvatusele“, mille käigus seadusloome kasvas sõltuvalt riigist ja selle ametnike innukusest 10 – 100 korda. Kui varem sätestas tsiviilõigus esmajoones lepingu- ja omandiõigust, siis õiguspositivism tõstis valitsevale positsioonile haldus- ja sotsiaalõiguse ning kõige enam hakkas ilmuma täitevvõimu määrusi. Valitsus hakkas looma ameteid ja inspektsioone (tööinspektsioonid, terviseametid, tururegulaatorid), mis sekkusid otseselt ettevõtete igapäevatöösse.
sajandil on see areng viinud olukorrani, milles üksikute õigusaktide maht hõlmab sadu lehekülgi. Seadusandlus püüab detailselt sätestada iga võimalikku elulist tegevust, määrates ette selle formaalse legaalsuse.

Kuna pidevalt muutuvas elukeskkonnas ja eriti kriisiolukordades on praktikas võimatu kõiki neid regulatsioone tunda ja järgida, on ülereguleeritud õiguskeskkonnast saanud majanduse ja innovatsiooni suurim arengupidur. Selline tekstidžungel loob pinnase võimu kuritarvitamiseks: ametnikel on alati võimalus leida mõni formaalne seaduserikkumine, et karistada või pidurdada neid innovaatoreid, kelle tegevus ei ühti valitsusvõimu poliitiliste suunistega.