Sisukord
Sotsiaalne turumajandus
Sotsiaalne turumajandus, mida antroposoofilises majandusteoorias nimetatakse ka assotsiatiivseks majanduseks põhineb vastastikusel kasul (mutalism), s.t igaüks kes tahab kuuluda mõnda ennast ise majandavasse ja oma töö vilju müüvasse kogukonda, peab osalema selle tegevuses ja pakkuma kogukonnale midagi, mida see peab vajalikuks või kasulikuks.
Sotsiaalse turumajanduse loovad vaimse maailmavaatega inimesed, kes on teadlikud inimarengu eesmärgist ja selle praegusest etapist, mille keskmes on kogukondlikud suhted. Olles teadlik elu tsüklilisest loomusest ja oma maise elu tegude mõjust nii surmajärgsele elule, kui ka pikemale arenguprotsessile, õpivad nad olema moraalsed ja tegema head nii teistele inimestele kui ka elavale looduskeskkonnale. Selle liikumapanev jõud on empaatia, see lähtub soovist mõista teisi isiksusi ning ilmneb sotsiaalse vastutuse võtmises eesmärgiga, kindlustada inimeste igapäevane toimetulek ja ühiskondlik jätkusuutlikkus. Oma maise elu jooksul peavad nad õppima ohjeldama oma loomse päritolu olemuslikku poolt ja egoismi ning kujundama selleks ümber oma mina-teadvuse.
Sotsiaalne turumajandus põhineb eraomandusel ja kokkuleppel, mis lähtub vabast tahtest. Erinevalt sotsialistlikust plaanimajandusest ja hoolekanderiigist, mis on allutatud parteilisele diktaadile ja mida juhitakse ametnike käskudega, välistab sotsiaalne turumajandus välise juhtimise. Tegevuse aluseks on moraali reeglitel põhinev koostöö ehk arusaam: tee teisele seda, mida sa tahad enesele osaks saavat – see eristab seda kapitalistlikust turumajandusest, milles ühiskond on atomiseeritud ning igaüks püüab suurendada oma tulusid ehk: kõik võitlevad kõigi vastu.
Mõisted ja nende tähendus
Õiglus saavutatakse seeläbi, et igaühel on õigus nautida oma töö vilju, kuid töö viljade ümberjagamine on piiratud seeläbi, et:
- Määravad tunded: empaatia, usaldus, armastus;
- Eraomand on puutumatu, seda kaitseb õigusriik, mis lähtub loomuõiguse kontseptsioonist;
- Eneseteostus – igal inimesel on eneseteostuse vabaduse, kuid rõhk on isiksuse sotsiaalsete võimete ja oskuste edendamisel ühistegevuses töötajatele kuuluvates ettevõtetes ja kogukondades;
- Vastastikune kasu (mutualism) – tegevuse aluseks ja eelduseks on vastastikune kasulikkus – inimestevaheliste suhte raamistik lähtub moraalireeglitest ja kõlbluse tunnetusest;
- Kestlikkus – majandustegevuse mõte ja eesmärk on üksikisikule vajadustele vastava püsiva sissetuleku kindlustamine ja seeläbi sootsiumile jätkusuutlikkuse tagamine;
- Läbipaistvus, naabrivalve – elu- ja majanduskeskkonna turvalisuse tagab täielik läbipaistvus ning ohtude maandamine rohujuure tasandil;
- Ühistegevus – inimene, organisatsioon ja kogukond seavad prioriteediks ühishuvi, enda ja kogukonna toimetuleku ja jätkusuutlikkuse kindlustamiseks;
- Ühisomand tekib ühistegevusest töötajatele kuuluvas ettevõttes, organisatsioonis või kogukonnas. Inimene ei müü mitte oma tööjõudu tööandjale, vaid kollektiivse töö vilju, millest tekkivad tulud jagatakse õiglaselt, ühise otsuse alusel protsessis osalenute vahel;
- Kooperatiiv, ühistu – kollektiivse eneseabi vorm ettevõtluses;
- Subsidiaarsus – iga isiksus on sõltumatu oma otsustes, mis puudutavad vaid teda ennast või tema vara;
- Demokraatia – seda otsustusviisi rakendatakse vaid siis, kui otsus puudutab mitut isikut ning selle tulem võib neid kahjustada. Otsused tehakse konsensuslikult.
- Kaduraha – s.t monetaarsüsteem, milles raha emiteerja on e-raha osaühing, mille omanikud on kõik raha kasutajad ühe osakuga (s.t ka igaüks ühe häälega). Rahalt, mis seisab kontol (näiteks) üle 3 kuu, võetakse seisumaksuna ära iga päev (näiteks) 0,05% üle nimetatud aja seisnud summast. Aastaga väheneb arvel olev summa u 16%.
- Fiskaalsüsteem – riigieelarvest finantseeritakse territooriumi ja kodanike õiguste kaitset ning õigluse taastamisele suunatud tegevusi, selleks vajalik raha kogutakse maksusüsteemiga põhimõttel: igaüks maksab selle eest, mida tarbib. Erandiks on sotsiaalvaldkond, mida rahastatakse solidaarsuse põhimõttel ning mille väljamaksed tehakse vajaduspõhiselt.
Teooria
Sotsiaalse turumajanduse kontseptsioon lähtub 16. sajandi füsiokraatide nägemusest, mis võrdles majandust inimkehaga ja leidis, et need toimivad ühtemoodi, s.t mõlemas toimub spetsialiseerumine konkreetsete ülesannete täitmisele, mõlema eesmärgiks on elava olendi (inimkeha ja sootsiumi) elutegevuse korraldamine ja selle jätkusuutlikkuse kindlustamine. Mõlema toimetulek ja heaolu sõltub otseselt aineringlusest, mis inimkehas toimub vere ja majanduses raha vahendusel. Inimorganism haigestub ja võib surra, kui mõni organ viib vere ringlusest välja ning kasutab seda kogumit võimu teostamise vahendina – majanduskriiside ja pankrottide põhjuseks on samuti raha aktiivsest ringlusest eemaldamine eesmärgiga tekitada likviidsuskriis varade ülevõtmiseks ning kasutada koondunud rikkust võimu kehtestamise vahendina. (Pildil: Füsiokraatide loodusseadusi järgiv majandusmudel)
Austria-Ungari majandusteadlane Theodor Hertzka kirjeldas vabaturumajanduse ja selle edasiarenemist sotsiaalseks turumajanduseks oma 1890. aasta avaldatud romaanis „Vaba maa – sotsiaalne ootus“ (Freiland – ein soziales Zukunftsbild). Selles esitatud mõtteid arendas edasi Silvio Gesell, kes propageeris „freiwirtschafti“ mudelit, mida ta ise nimetas „looduslikuks või loomulikuks majanduskorraks“. Selle aluseks oli 3F’i (Eestis vastavalt 3V’d):
- Freigeld (vabaraha). Raha emiteeritakse tarbijate ühisomanduses oleva rahandusasutuse poolt, laenatakse intressita ning rahatäht on kehtiv määratud perioodi jooksul.
- Freiland (vaba maa). Maa on rahva ühisomand, mida haldab riiklik institutsioon. Eraisik saab maad rentida kasutamiseks nii kaua kuni ta seda vajab, kuid mitte osta.
- Freihandel (vabakaubandus). Piiramatu, globaalne vabakaubandus, mida toetab valuutaliit.
Sotsiaalse turumajanduse keskse kontseptsiooni: ühiskonna kolmeliikmelisuse idee sõnastas Rudolf Steiner, kes pani sellega aluse nii antroposoofilisele majandusõpetusele. Ta kirjeldas seda kui südamest lähtuva, vendlusel põhinevat, kaasinimestest hoolivat ning nende väärikust tunnustavat vastastikku kasulikku tegevust. See kõik lähtus tema poolt enam kui 30. aasta jooksul loengutes esitatud inimeksistentsi käsitlusest (vt selgitusi lehel: Inimene).
Antroposoofiline liikumine on loonud Steineri poolt esitatud mõtete baasilt oma majandusmudeli, mis hõlmab nii haridust, ettevõtlust kui ka ühiskondlikke suhteid. See lähtub vaimsest inspiratsioonist, mis tuleneb sissehingatavast energiast ja loob meelepilte. Inimtarkus ilmneb võimes hinnata mõtte teostatavust. Intuitsioon on võime teada teadmata, ilma intellektuaalsete või kultuuriliste mõttekonstruktsioonideta. Meelepildid materialiseeritakse usaldusel põhinevas ühisloomes – selle aluseks on „targa parve“ fenomen. Seega majandustegevus on vaimu materialiseerimise protsess ning kapital on selle tulem.
Majandusmudeli korraldus
Eeldus
Majanduse loob ja paneb liikuma INIMENE, kuid see mida ta loob ja tarbib, sõltub selles osalevate inimeste mõtetest, tunnetest ja tahtest ning suhtumisest vabadusse ja võrdsusse. Tulemi määrab nende omavaheline suhe.
Sotsiaalne turumajandus lähtub inimesest ja teenib inimese vajadusi. Selle liikmed tunnustavad isiksuslikku ainulaadsust ning peavad oluliseks leida igaühele selline koht kogukonnas, kus ta saaks kõige paremini arendada oma võimeid ja anda seeläbi oma panuse kogukonna kui terviku toimetuleku protsessi. Tegevuse põhineb loogikal, mis ütleb: kuna ma töötan teiste vajaduste rahuldamiseks, rahuldatakse ka minu vajadused – igaüks on osa tervikust.
Sotsiaalse turumajanduse sünnib, kui moodustub kogum isiksustest, kes näevad tervikpilti, s.t
- Mõistavad inimeksistentsi mõtet ja seda, mida inimeselt nõutakse tema praeguses arenguetapis;
- Tahavad ja suudavad ohjeldada oma loomsest olemusest tulenevaid himusid ning tegutseda inimeksistentsi kujundavatest mõtetest lähtudes altruistlikult, inimestevahelist vendlust edendades;
- On sallivad teiste suhtes, valmis tegutsema vastastikkuse kasu põhimõttel ja osalema koostööl põhinevas majandustegevuses.
Sotsiaalse turumajanduse olemuse määrab kaduraha süsteem. Kuna rahasüsteemi juurutavad need, kelle käes on võim, siis kujundatakse see valitseva võimusuhte kindlustajaks. Oma raha kasutades, s.t ostu tehes demonstreerivad inimesed, milline on nende olemus ja millest nad hoolivad. Ühesõnaga: raha kasutades teostatakse visioone!
Sotsiaalse turumajanduse vältimatuks eelduseks on kapitali võimu koondumise vältimine – kaduraha süsteem oma ühisomandi, läbipaistvuse ja seisumaksuga (negatiivne intress) välistab raha kasutamise võimu teostamise instrumendina. Sotsiaalses turumajanduses on kesksel kohal võimel kannatlikult kuulata teisi ja edendada inimsuhteid … tehes teistele head. Kõik see nõuab aega! Juudid võrdsustasid juba iidsetele aegadel raha ja aja – mõlema kasutus näitab, mis peitub inimese südames ja mida mõtleb tema pea, s.t millest ta hoolid ja mida peab väärtuslikuks.
Toimimine
Sotsiaalse turumajanduse käivitavad organiseerimisvõimelised isiksused, kellel on nägemus kuidas rahuldada kogukonnas tekkinud vajadust inimesi kaasates ja tööd organiseerides. Organiseerumise vormiks võib olla
- eneseabi vormis tegutsev majandusühisus, mis pole juriidiline isik ja mille ülesandeks on rahuldada kogukonna liikmete ühiseid vajadusi või
- töötajate omanduses olev, juriidilise isikuna vormistatud kooperatiiv või osaühing, eristub tavalistest sellega, et igale osalejale saab kuuluda vaid üks osa ja seega ka üks hääl otsuste tegemisel. Seejuures võivad osad olla erineva suurusega ning jaotatav tulu erineva suurusega, kuid tulu jagatakse tööpanust, mitte kapitali investeeringu suurust arvestades.
Majandusühisuse näiteks on kogukonna toetud põllumajanduse mudel (ülevaateartikkel). Esimene selline asutati Ameerika Ühendriikides, Missispi läänekaldal (Live Power Community Farm, 1988), hiljem on neid asutatud ka teistes osariikides ning Jaapanis, Koreas ja Hiinas, aga ka Suurbritannias, Saksamaal, Austrias ja Šveitsis. Euroopas tegeleb selliste projektide edendamisega organisatsioon SOLAWI, millel on oma koduleht ja tutvustav dokfilm „Solidaarne põllumajandus“. Sellised ettevõtted asutatakse reeglina linnaelanike initsiatiivil ning nende partneriteks on ökoloogilise või biodünaamilise maaviljeluse põhimõtteid järgivad talud, kuna need on rohkem isemajandavad ja pakuvad kõrgema toiteväärtusega toitu. Koostöölepingu sõlmimisel määratlevad linlased enda vajadused ja talu arvestab kokku oma tootmiskulud, mida tuleb teha soovitavas valikus ja koguses toodete tarnimiseks ühe aasta jooksul (s.t tootmissisendid, töötajate töötasud ja maksukohustused ning transpordikulud). Linlased kohustuvad tegema avansilisi- ja igakuiseid makseid, mille suurus sõltub tellitavast tootevalikust ning talu vastavalt väljastama lubatud koguses ja valikus tooteid. Seejuures võivad linlased käia kulude vähendamiseks talus abiks hooajalisi töid tegemas või korraldada ise transpordi. Mastaabiefekti saavutamiseks peab olema linnas üks jaotuspunkt, kust osalised oma kauba kätte saavad.
Majanduslikus mõttes tekib linlaste kasu sellest, et ära jäävad vahendajate poolt võetavad tasud ning käibemaks. Eesti oludes saaks selline tegevus toimida vabatahtliku kodanikuühendusena või siis MTÜ-na, mille liikmed maksavad liikmemaksu ja saavad selle eest oma tellitud tooted. Talunikku võiks huvitada garanteeritud turg tema toodetele ja töötasu, mille katte terveks aastaks tagavad tarbijad vastavalt kokkuleppele. Muidugi on ka sellisel projektil oma risk, sest mitte alati ei õnnestu ilmastiku vingerpusside tõttu tarnida kogu lubatud kogus ning sellisel juhul kannavad kahju suuremas osas linlased, kes peavad ikkagi tegema kokkulepitud maksed. Sellist majandussuhet nimetatakse antroposoofilises kirjanduses assotsiatiivseks majanduseks ehk kogukondade vaheliseks kooperatsiooniks.
Töötajate omanduses oleva juriidilise isikuna tegutsev äriühingut juhivad ja arendavad töötajad ise, ühtse kogukonnana kollegiaalselt ning kannavad ka sellest tulenevad riskid. Sellises vormis võivad tegutseda näiteks juuksurid (kes üürivad üheskoos vajalikke ruume ja tellivad materjale), koristajad jm teenuste pakkujad (kes loovad ühise müügiplatvormi), kuid sellises vormis võivad tegutseda ka tootmis- ja jaekaubanduse ettevõtted või isegi haridus- või meditsiiniasutused.
Sellise ettevõtte asutamine toimub inimeste enda initsiatiivil ja selle käivitamiseks vajalikud vahendid peavad tulema asutajatele enestelt, kusjuures asutajate teadmistel ja tööoskustel on määrav tähtsus. Võimalik on ka pöörduda avalikkuse, esmajoones potentsiaalsete klientide poole ning taotleda ühisrahastuse kaudu tootmisprotsessi alustamiseks või selle laiendamiseks vajalikku algkapitali. Oma investeerimisotsusega annab ühiskond hinnangu, kas planeeritav majandustegevus lähtub nende huvidest ja tegelikest vajadustest. Oma investeeritud raha eest saavad osanikud, kas osta toodangut soodsama hinnaga või makstakse neile selle eest kokkulepitud intressi. Kui on loodud vaba- või kuluraha emiteeriv e-raha asutus, siis on võimalik laenata vajalikud vahendid sealt pandi vastu.
Assotsiatiivne turumajandus toimib ettevõtete omavaheliste kokkulepete alusel (s.t seda ei juhita väljapoolt, näiteks valitsusvõimude poolt). Lepingutega määratakse nii müüdavate-ostetavate toodete kogused ja hinnad, mis on avalikud ja kõigile kättesaadavad! See tähendab, et ei ole ühtset hinda, vaid konkreetse toote hind võib varieeruda suuresti sõltuvalt kokkuleppest (tellitavast kogusest, kvaliteedist, tootmistingimustest jms sellistest teguritest). Toote müügil määrab selle alumise hinnataseme tema tootmiskulu ning ülemise hinnataseme turul valitsev nõudluse-pakkumise suhe. Parima kokkuleppe sõlmimise eelduseks on info vaba levik, s.t võimalus (näiteks internetist nutikate otsinguprogrammide kaasabil) teada saada kes, kus, millise koguse/hinna suhtega soovitavat toodet pakub. Veelgi parem, kui iga müüja ja ostja kohta on olemas ka tagasiside müüja toote kvaliteedi ja ostja usaldatavuse kohta.
Mõjud
Sotsiaalse turumajanduse raames loodavad suhted kujundavad keskkonna, milles igaüks saab anda panuse oma võimete järgi ning saada selle eest õiglase tasu, mille suuruse määrab ühiselt tegutsev kogukond tervikuna.
Töötajate omanduses olevad ettevõtted on osutunud igati konkurentsivõimelisteks, sest nende töötajate vastutustunne ja kohanemisvõime on suurem. Kuna nad ei pea omanikele eraldi dividende maksma, siis võimaldab see vaatamata kõrgematele töötasudele, pakkuda odavamat teenust ning kriitilises olukorras leppida kokku töötajate ülesannete muutuses või koguni osalisele töökoormusele minekus, kuna ettevõtte tegevus on läbipaistev ning otsused langetavad töötajad ise. Ettevõtluse tulemuslikkus sõltubki suurel määrab töötajate võimest omavahel suhelda, valmidusest ära kuulata ja mõiste teiste arusaamu ning viisist kuidas kogukond langetab otsuseid nii omakeskis, kui ka suhetes teiste üksustega ettevõtte sees.
Tagajärjed
Turg on toimiv, kui sellel osalejate on eneseteostuse vabadus ja piisav info turul toimuvast.
Sotsiaalses turumajanduses toodetakse vaid seda ja sellises koguses, millel on olemas tellija. See piirab ühelt poolt tootmist, kuid teiselt poolt välistab realiseerimata jäänud kaupade mahakandmise vajaduse, alandades seeläbi ka nende lõplikku müügihinna taset. Teiselt poolt kaovad koos sellega kapitalistlikue majandusmudeli poolt loodud tarbimisühiskonnale iseloomulikud super- ja hüpermarketid koos oma kaubaküllusega, mis taanduvad piiratud kaubavalikuga kohalikeks kauplusteks või tellitud kaupade kättesaamise kohaks. Koos sellega kaob ka hängimiskultuur.
Kriitilised tegurid
Sotsiaalse turumajanduse tulemuse määrab vabaduse ja võrdsuse, s.t subsidaarsuse ja demokraatia omavaheline suhe, mis omakorda sõltub kogukonna vaimse arengu tasemest.
Kui domineerib võrdsust taotlev keskpärasus või enamuse tahet kehtestav demokraatia, siis surub see maha üksikisiku loovuse ja sellest tuleneva püüde teha asju uut moodi ja paremini. Konservatiivse meelelaadiga, alalhoidlikud inimesed, kes ei saa millestki midagi aru, kardavad muutusi ja tahavad maha suruda iga initsiatiivi, sest äkki halvendab see nende senist toimetulekut või sunnib neid õppima midagi uut. Sellisel juhul saab elukeskkond olema ühtlaselt hall ja monotoonne ning ühiskond arenemisvõimetu.
Kui kogukond tunnustab igaühe loome- ja tegevusvabadust, s.t on valmis tegema suuremaid panuseid andekatele ning andma nutikatele võimalusi teha midagi uut moodi või katsetada teistsuguseid lahendusi ning jätab otsustusõiguse tarbijatele, siis võidab sellest lõppkokkuvõttes kogu ühiskond.
Näiteid
Vanim ja tänini suurim töötajate omanduses olev tootmisettevõte on Baskimaal tegutsev Mondragon, mis alustas tegevust 1956. aastal artellina, mis tootis parafiin-kütteseadmeid. Tänaseks on sellest saanud rahvusvaheline kontsern, mis toodab modernseid kodumasinaid laias valikus, milles töötab enam kui 70 000 inimest ja mille käive ületab 12 miljardi piiri. Kontsernis osaleb ka töötajate poolt asutatud ja hallatud tehnikakõrgkool, ühistupank ja sotsiaalkindlustuse fond.
Kaubanduse poolt võib näitena tuua 1920. aastal asutatud Suurbritannia jaekaubandusketi John Lewis&Partners (kaubamajad ja Waitrose’i supermarket’id), mille käive on enam kui 11 miljardit naela. Ettevõtet omanikud andsid selle haldamise üle töötajate organisatsioonile tingimusega, et 10% kasumist makstakse välja seda omistavale perekonnale.
Töötajate omanduses olevaid suurettevõtteid on paljudes riikides, kuid kõige enam ongi usaldusfondi kaudu või otse töötajate omanduses olevaid ettevõtteid Suurbritannias (u. 500) ja Ameerika Ühendriikides (6257, 1,5 miljonit töötajat), kusjuures nad tegutsevad kõikides majandussektorites. Eelöeldut illustreerib juuresolev diagramm.
Näiteid töötajate kaasamisest erinevates riikides:
- Jugoslaavias olid ettevõtted riigi omanduses, kuid töötajatel oli õigus kollektiivselt otsustada tootmisplaanide puudutavates küsimustes.
- Saksa ordoliberalismis on eraomanduses olevates suurettevõtes tugev roll ametiühingutel ning töötajatel on oma esindaja ettevõtte nõukogus.
- Ettevõtte omanikud püüdsid Ameerika Ühendriikides tagada oma töötajate heaolu õiglase palga ja sotsiaalteenuste (haridus, tervishoid, pension jms) kindlustamisega, et välistades protsessist ametiühingud (Henry Fordi strateegia).
- Ettevõtte omanikud andsid ettevõtte üle töölistele, kes juhivad ennast ise, kuid 10% kasumist makstakse ettevõtte omanikele (John Lewis)
Töö tasustamine
Kuna tööjõu müük raha või toidu ja ülalpidamise eest on orjuse tunnus, siis ei saa vaba inimene töötada palga eest. Järelikult peab ta turumajanduslikus keskkonnas müüma oma töö vilju, kas üksinda või siis kollektiivselt, s.t ettevõttena. Töö grupis, s.t töötajate omanduses olevas ettevõttes ühise eesmärgi saavutamise nimel avab loovuse ja rahuldab inimhinge vajadust: teha teistele head.
Turumajanduse kõige teravam küsimus, mis puudutab igat tootmisprotsessis osalevat inimest, on õiglase töötasu suurus. Saadud tulu jagamine õiglaselt on reeglina selliste ettevõtete kõige raskemini lahendatav ülesanne, sest selles kohas ilmutavad ennast inimese kõige halvemad omadused, nagu egoism, ahnus ja soovimatus mõista teiste vajadusi ning näha nende panuseid juba toimunud protsessi.
Mida suurem on ettevõte ja mida kitsamaks muutub spetsialiseerumine, seda raskem on määrata õiglase töötasu suurust. Praktikas on ilmnenud, et pikas plaanis on töötasu õiglane vaid ettevõtetes, mis kuulub täielikult selles töötavatele inimestele. Sellisel juhul müüakse kollektiivse töö vilju ning saadud tasu jaotamise otsustab kollektiiv ise omavahelise kokkuleppega, kui suure panuse igaüks sellesse protsessi andis ja kui suure osa teenitud tulust ta peaks sellest saama.
Sobivaid lahendeid sellele pakub sotsiokraatia ja holokraatia meetodid ning jagunemine detsentraliseeritud autonoomseteks organisatsioonideks (DAO’d), milles panustajaid motiveerivad lisaks rahalistele stiimulitele ka kogukonna ühised visioonid ja väärtused. Tööhõive sellises kontekstis ületab traditsiooniliste töörollide tehingulise olemuse, pakkudes eesmärgi- ja kuuluvustunnet, mis tavapärastel töökohtadel sageli puuduvad.
Suures ettevõttes toimub see protsess astmeliselt, esmalt jagatakse tulu üksuste ja seejärel selle töötajate vahe. Näiteks John Lewis&Partnership’is makstakse töötajatele turule vastavat palka, kuid teenitud kasumist 45% suunatakse investeeringuteks ja teine 45% makstakse töötajatele välja tulemustasuna.
Riigi- ja omandiõigus
Sotsiaalset turumajandust edendava riigi õiguskorra kontseptuaalseks aluseks sobib kõige paremini loomuõigus, mille õiguslikuks allikaks on moraalne mõistus ehk arusaam sellest, mis on õige ja mis mitte ning eesmärgiks õigluse taastamine kooskõla hoidmiseks ühiskonnas. Loomuõigus sätestab ühistegevuse aluspõhimõtted ning keelatud tegevused koos nendest tekitatud kahjude hüvitamise korraga.
Sotsiaalne turumajandus põhineb arusaamal, et inimesel on õigus oma töö viljadele, mis on valmistatud tarbimiseks, kuid igavesed asjad nagu maa, loodusvarad jms ei saa olla eraomanduse objektiks. Inimesel on õigus kasutada maad niikaua, kuni ta seda isiklikult vajab ja/või seda kasutades pakub teistele hüvesid. Kui ta seda enam ei kasuta, siis tuleb see tagastada ühiskonnale ja ning see antakse kellelegi teisele, kes seda vajab ja kogukonna seisukohalt tulemuslikult kasutab.
Maa eraomandus ning selle teistele tasu eest kasutada andmine on läbi aegade olnud vahendiks, mille läbi omandati teiste inimeste töö viljad ja rakendati sunnivõimu teiste alistamiseks. Maa ja kinnisvara hinna kasv teeb inimesed näiliselt rikkaks (näiteks Tallinna kesklinnas asuva kinnisvara hind on 30. aasta jooksul tõusnud 25 korda), kuid tõstab elukalliduse ja sellest tulenevad töötasu nõuded tasemele. Kinnisvara hinna tõus on juba suretanud välja suurema osa kohalikku elanikkonda teenindavatest väike-ettevõtetest, mis pakkusid oma teenuseid väid ümbruskonna elanikele. Eriti selgelt ilmneb see uutes, modernsetes elurajoonides, mis oleks pidanud tõstma eluruumide väärtust antud asumis – nende tühjuse põhjuseks on kinnisvaraomanike nõuded renditasule, mis ületavad antud koha tulu teenimise võimalusi.
Ka aktsiate hinna muutused ja nendelt makstavate dividendide on suuresti tulenenud kinnisvara hindade kasvust ja võlarahasüsteemi poolt põhjustatud inflatsioonist ning palju vähem tootlikkuse kasvust. Kapitalistlikus majandusmudelis on omandi kapitaliseerimisest tekkinud väärtpaberid (hüpoteegid, aktsiad, futuurid jms) muutunud asjaks omaette, millega kauplemine järjest kasvava hinnaga (loe: asjade ülehindamine) seob kapitali, kuid ei tooda enam mingit väärtust tarbijatele.
Kui maa soetamise või selle rendikulu osa toote omahinnast maha arvata, siis muudaks see hoobilt ettevõtluse igal tasandil, s.h ka rahvusvaheliselt konkurentsivõimelise(ma)ks. Veelgi enam parandaks olukorda kinnisvaraomanike kasumiahnuse ohjeldamine kasvõi seeläbi, et nendele makstavad summad saaksid avalikuks ja inimestel oleks võimalus oma arvamust ka avalikult väljendada. Kuid kõige suurema muutuse elukalliduses ja aktsiate hindades tooks enesega kaasa kasumile keskendunud börsikaubanduse ja võlarahasüsteemist loobumine.
Rahasüsteem
Monetaarpoliitika instrumendiks on raha, mille kasutus sotsiaalse turumajanduse keskkonnas põhineb usaldusel, kuid see usaldus püsib ilma sunnita vaid siis, kui tehingud on läbipaistvad. See tähendab, et usaldus püsiva seisundina on vahend, mitte eesmärk. Läbipaistvus eeldab kahe- või mitmepoolsust
Raha on olemuslikult vaimu fenomen. See tähendab, et raha tekkis tunnetatud vajadusest esmalt tähendusliku mõttena ja realiseerus seejärel ühiskondliku kokkuleppe vormis, millega määrati selle materiaalne vorm. Raha pakub turuosalistele valikuvabadust ja võimalust oma rahaga „hääletades“ suunata majanduse ning lõpuks ka ühiskonna arengut.
Raha ja seeläbi ka tema kaudu vahendatavate toodete väärtus on oma olemuselt vaimne ning seetõttu nähtamatu ja mitte mõõdetav, kuniks see ilmutab ennast toimepandud tehingus.
Igasugune, s.h ka sotsiaalne turumajandus vajab toimimiseks oma rahasüsteemi. 21. sajandi majanduskeskkonnas sobib selleks e-raha (fiat-raha vormis), mida emiteeriv e-raha asutus on kogukonna ühisomandis. Selleks sobib osaühingu või aktsiaseltsi vorm, milles igal raha kasutajal on üks osak või aktsia, seega ka üks hääl ettevõtte juhtimisel. E-raha kasutuselevõtu aluseks võib olla piisavalt suur kogukond, kes suudab selles kokku leppida, kuid lihtsam oleks seda käivitada nii, et ühiskonda esindav kohalik- või riigi valitsus kehtestab korra, et maksukohustuse eest saab tasuda vaid selles vääringus.
Raharingluse kindlustamiseks ja selle eraisikute poolt ringlusest väljaviimise ja kogumise (oma võimuambitsioonide eesmärgil) välistamiseks peab rakendama kaduraha süsteemi, s.t üle (näiteks) 3 kuu arvel seisvat raha maksustatakse seisumaksuga (näiteks 0,05% päevas, s.t 15% aastas) – digitaalsete tokenite puhul on see probleem lahendatav sobiva negatiivset intressi arvestava programmiga. Kui raha omanikud soovivad seda maksukohustust vältida, siis peavad nad selle raha kas tarbima või investeerima mõnda ettevõttesse, mille teenuseid ta kasutab ja seeläbi ka omab ülevaadet ettevõtte toimimisest ja jätkusuutlikkusest.
Investeerimine
Sotsiaalse turumajanduse keskkonnas peaks investeeringute eesmärk olema raha hoidmine omas elukeskkonnas ja selle kaudu jätkusuutlikku arengu kindlustamine. Eesmärk ei ole suur tulu lühikeseks ajaks, vaid püsiv ja kindel heaolu või ka tuluvoog.
Kui raha investeeritakse ettevõtetesse, mille tarbija investor ise on, siis tagab see talle ühelt poolt adekvaatse ja ajakohase teabe ettevõtte toimimise kohta ning võimaldab probleemide ilmnemisel tegutseda, kas ettevõtte tegevuse parandamiseks ja selle jätkusuutlikkuse kindlustamiseks või halvemal juhul tõmmata oma vahendid sellest kiiresti välja.
Sotsiaalse turumajanduse keskkonnas hinnatakse investeeringu tulemuslikkust mitte teenitud kasumi või aktsiaväärtuse muutumise suurusega, vaid elukvaliteedi ja selle püsivusega. Elukvaliteeti hinnatakse seejuures mitte üksnes tarbimishüvede, vaid ka loodusliku elukeskkonna ja inimsuhete tasandil.
Erinevalt kapitalistlikust majanduskeskkonnast, investeeritakse sotsiaalses turumajanduses esmajoones ringmajandusse, et juba kasutusolevat ressurssi saaks taaskasuta ning väheneks vajadus võtta kasutusele uut loodusvara. Seejuures peab see kõik toimuma valitsevaid ja mõistetud loodusseadusi järgides.
Fiskaalpoliitika
Steineri kolmeliikmelises ühiskonnakorralduses on kesksel kohal kingiraha, s.t kogukonna sisene kokkulepe, et kogu vaba raha annetatakse hariduse ja kultuuri sfäärile lootuses, et nemad oma panusega tagavad majandusele vajaliku taastootmisvõime ja ühiskonnakorralduse. Kui inimesed seda ei tee üldse või piisavas ulatuses, siis tuleb rakendada ikkagi maksukohustust.
Eelarvepoliitika
Maksu- ja eelarvesüsteem on õiglane, kui igaüks tasub riikliku maksusüsteemi kaudu nende teenuste eest, mida ta tarbib ning maksukohustuse suurus sõltub tarbitava teenuse mahust. Praktikas tähendab see, et tuleks loobuda praegu domineerivast „musta kasti“ (s.t kõik maksutulud lähevad ühte potti ja neid kasutatakse vastavalt antu hetke vajadustele) põhimõttest ning üle minna süsteemile, et määratud maksust laekunud tulu kasutatakse vaid ühe eluvaldkonna kulude katmiseks – see tähendab, et rahade ümberjagamist ei toimu (v.a sotsiaalvaldkonnas). Riikliku maksusüsteemi rakendamist õigustab mastaabiefekt, eriti olukorras kus tarbija isiku ja/või tema poolt tarbitud teenuse mahu väärtuse tuvastamine on raskendatud või võimatu.
Sotsiaalse turumajanduse keskkonnas peaks fiskaalpoliitika planeerimine algama eelarve planeerimisest, kusjuures see protsess peab algusest peale olema läbipaistev ja avalikkusele mõistetavas vormis esitatud. Nii eelarve koostamine kui ka täitevvõimule eraldatud rahade kasutamise hindamine peab toimuma seadusandlikus institutsioonis (s.t Riigikogus ja Volikogus), ning arutelu toimuma huvigruppide vajadustest lähtudes, mitte poliitilise ideoloogia põhiselt. 21. sajandi virtuaalsed foorumid võimaldavad seda teha internetikeskkonnas, foorumites ning seal ka otsuseid langetada volitus- või otsedemokraatia põhimõtteid rakendades. Oluline on seejuures aga see, et ei KOV ega ka riigi keskvalitsus ei tohiks sekkuda eraisikute isiklikku ellu ja majandustegevusse, ega ka laiemalt ettevõtlusse. Erandiks võib jääda olla vaid ekspordi kindlustamine, kui seda teevad ka teised riigid ning on olemas olulised ettevõtted, mis toovad oma tegevusega kasu kogu ühiskonnale. Samuti võib eelarvevahenditest toetada praktilist väljaõpet ettevõtetes, uute töötajate kaasamiseks.
Ajutiselt majandusraskustesse sattunud inimesi saab usalduslikus tegevuskeskkonnas aidata negatiivse tulumaksu põhimõttel, s.t kui inimese kohta ei ole deklareeritud eelmisel kuul laekunud tulusid (seda saab rakendada peale üleminekut digitaalsele rahasüsteemile), siis kannab maksuamet tema arvele summa, mis katab inimese minimaalse toimetulekukulu. Selline lahendus võimaldaks likvideerida kogu praeguse sotsiaalhoolekande bürokraatia.
Maksupoliitika
Maksupoliitikas, s.t kulude jagamisel tuleb ühelt poolt järgida õigluse põhimõtet, s.t et hüve saajad peaksid kandma ka selleks tehtavad kulutused – see tähendab, et
- kohalikud (territoriaalsed) kulud tuleb katta kinnisvaramaksudest saadava maksutuluga, kuna nii kinnisvara hind kui ka avalikud teenused sõltuvad KOV finantseerimisest ja selle toimivusest. Kui omanikud leiavad, et maksukoormus on liiga kõrge ja jätavad maksud maksmata, siis vähenevad ka elukeskkonnale tehtavad kulud, mis omakorda põhjustab elukvaliteedi langust antud territooriumil. Ja vastupidi, kui nad tahavad, et elukvaliteet tõuseks, peavad nad kas rohkem maksu maksma või siis tagama, et makstud raha kasutatakse võimalikult tulemuslikult.
- riiklikud turukorralduse ja turvalisuse tagamise kulud tuleks katta tarbimismaksudest saadava maksutuluga, kuna nii infrastruktuur, õiguskeskkond, välissuhtlus, siseriiklik turvalisus ja väliskaitse tugevuse määravad lõppkokkuvõttes üldise majandustegevuse aktiivsuse kogu riigis. Infrastruktuuri rajatiste kulud saab katta ka põhimõttel tarbija maksab, kuna digitaalsed lahendused võimaldavad täpselt mõõta, kui palju keegi midagi tarbib;
- noorte haridus- ja teaduskulude katmiseks sobiks ettevõtte tulumaks, kuna just ettevõtted vajavad haritud ja motiveeritud noori ning teadusetööst sündivaid uusi tehnoloogiaid ja organisatsioonilisi lahendusi;
- sotsiaalkindlustuse ja hädasolijate toimetuleku abistamiseks vajalikud kulud tuleb katta solidaarsusmaksuga, mille allikaks peaks olema üksikisiku tulud kokku, kuid näiteks haiguskindlustuse kulude katmiseks võiks rakendada astmelist maksukohustust, mis arvestab üksikisiku eluviisi tervislikkust nutiseadmetest saadu teabe alusel.
- kultuurivaldkonna (keel, kunst, sport) kulutustest sündivaid hüvesid tarbivad kõik riigi kodanikud, kes väärtustavad oma keelt ja sellest tulenevat vaimuelu. Lisaks edendab see ka oluliselt turismi ja kultuursete välismaalaste soovi tulla tööle sellesse riiki. Kultuurikulude katmisel tuleb teha valik, millist osa finantseerida riigieelarvest ja millist osa vahetust piletitasust. Riigieelarvest tuleks katta need tegevused, mis on riigi toimimise ja selle konkurentsivõime seisukohalt olulised, samuti võiks olla olemas vahendid uute projektide käivitamiseks, kuid meelelahutusettevõtted ja üritused peaksid oma jooksvad kulud teenima piletirahadest, sest seeläbi annavad tarbijad oma hinnangu pakutavale hüvele.
- heategevusele vahendite suunamiseks (ühiskonnas, mille moraalne tase on arenenud tasemele, et inimesi võib usaldada) võib kehtestada korra, et summad, mis inimene annetab MTÜ’dele, arvestatakse tema maksustatavatest tuludest maha.
Kokkuvõtteks
Laiem üleminek sotsiaalsele turumajandusele või selle muutumine domineerivaks majandusmudeliks saab võimalikuks alles siis, kui muutub elanikkonna valdava osa maailmavaade ning arusaam elu mõttest ning selle eesmärgist. Siiski on vaimse (valdavalt antroposoofilise) maailmavaatega isiksused rakendanud viimase sajandi jooksul sotsiaalse turumajanduse põhimõtetele vastavat elukorraldust ja majandusmudelit kogukonnapõhiselt, n.ö saarekestena muidu kapitalismi poolt domineeritud majanduskeskkonnas.
Ametlikult tunnustatud ja riigimeedia poolt propageeritud kirjanduses taandatakse sotsiaalne turumajandus vabatahtlikuks heategevuseks, mis peaks parandama kiskjaliku kapitalismi poolt kahjustatud ja hätta sattunud üksikisikute ning puudega inimeste toimetuleku võimalusi. Kõik kaitsed laiendada sellist tegevust laiendada on eranditult põhjustanud initsiaatorite majandusraskustesse sattumise ning halvematel juhtudel lõppenud ka suurte ettevõtete pankrotiga.
Tänane reaalsus on, et inimesed – kes on tutvunud sotsiaalse turumajanduse kontseptsiooniga, saanud aru selle toimimise põhimõttest ning hakanud nägema sündivat elukorraldust – põrkuvad sellest eemale ja ei ole valmis muutma oma käitumist. Miks? Selle põhjuseks võib olla see, et üleminekult sotsiaalsele või assotsiatiivsele turumajandusele kaob tarbimisühiskond, s.t kaob
- võimalus riskida ja panna ennast proovile uute, innovatiivsete toodete tootmise ja pakkumisega;
- kaubaküllus ja hängimiskultuur, mida praegu pakuvad kaubamajad, super- ja hüpermarketid;
- brändikultuur ja võimalus eristuda massist sellega;
- reklaamitööstus, mis õhutab inimesi tarbima ja näidata ennast elitaarsena;
- ületootmine ja vajadus viia uusi, tarbimata kaupu otse prügimäele;
- loodusvarade rüüstamine ja elukeskkonna hävitamine, jne.
Selle asemele tekib elukeskkond, mis on turvaline, sõbralik ja hooliv, kuid ühetaoline ning aeglaselt, või halvemal juhul enam üldse mitte muutuv. Inimesed tarbivad vaid seda, mille nad on tellinud oma partnerilt ning saavad need kätte kas otse tootjalt või kohalikust jaotuspunktist. Samas tuleb tunnistada, et elu muutub palju odavamaks, riiklikud maksukohustused kahanevad tühiseks ning inimesed saavad oma loovust ja innovatiivsust realiseerida valdavalt vaid kultuurisfääris.
Ordoliberalismi puhul suunavad riigi poliitilist arengut ametisse valitud ja/või palgatud ametnikud, kes teadlikult kujundavad seadusloome kaudu majandussuhteid ja kindlustavad õiguskorra järgimise, rakendades neile antud volitusi. Poliitika keskmes on sidusrühmade koostöö, sotsiaalse vastutustunde kasvatamine ja kahjustava konkurentsi piiramine, poliitilise eesmärgina täieliku tööhõive saavutamine ja hädasolijate abistamine. Praktikas tähendas see töötajate ja rahastajate esindatust suurettevõtete nõukogudes, ärialase teave jagamist sidusgruppidega jms, eesmärgiga tagada ettevõtte optimaalne areng ja pikaajaline kasulikkus.
Selle ideoloogia alged pärinevad 1930-ndate Iirimaalt, kus see sai tuntuks „iiri (rahuloome) mudelina“. Peale II maailmasõda arenes Saksamaal „Volksheim’ist“ ordoliberalismi kontseptsioon ning sellest sai poliitika juhtmõte Adenaueri (1949-1966) ja Kohli (1982-1998) valitsusperioodil. Saksamaalt levis see ideoloogia Austria ja Šveitsi saksakeelsetele aladel. Vastavalt Lissaboni lepingule on EL seadnud oma tegevuse eesmärgiks konkurentsivõimelise sotsiaalse turumajanduse loomise.
Sotsiaalse turumajanduse ideoloogiad
Lissaboni lepingu art. 2, lõige. 3 sätestab, et: Liit rajab siseturu. Liit taotleb Euroopa säästvat arengut, mis põhineb tasakaalustatud majanduskasvul, hindade stabiilsusel ja kõrge konkurentsivõimega sotsiaalsel turumajandusel, mille eesmärk on saavutada täielik tööhõive ja sotsiaalne progress, samuti kõrgetasemelisel keskkonnakaitsel ja keskkonna kvaliteedi parandamisel. Liit edendab teaduse ja tehnoloogia arengut.
Sotsiaalne liberalism
Sotsiaal-liberalismi puhul lähtus initsiatiiv ettevõtjatest, kes tahtsid altruistlikult edendada õiglasemat elukorraldust. Põhjus: esimese tööstusrevolutsiooni ja anarhokapitalismi poolt põhjustatud ühiskondlikud arengud (rahvaülestõusud), mis ohustasid terve majanduse ja kogu riigi edasist arengut.
Sellele suunale pani aluse Walesi tööstur ja sotsiaalreformaator Robert Owen, kes ostis 1825. aastal saksa luterlaste kogukonna poolt Indiana osariiki rajatud Harmony asunduse ning andis sellele nime New Harmony. Ta asutas seal kommuuni, mis pidi realiseerima nägemuse „uuest moraalsest maailmast“. Linnaelanikud asutasid Ameerika esimese avaliku raamatukogu, kodanikudraamaklubi ja avaliku koolisüsteemi, mis oli avatud meestele ja naistele. Projekt ebaõnnestus, kuna valdav osa linnaelanikest tahtis saada vaid hüvesid, kuid ei olnud valmis andma omapoolset panust selle teostumiseks.
Ka Henry Ford edendas oma ettevõttes õiglust, kui ta rajas oma töötajatele koole ja haiglaid, tõstis töötasu nii kõrgele, et töötajad said omandada ühe Ford T mudeli kolme kuu palga eest ning lühendas tööaja 6-lt päevalt 5-le ning 9-lt tunnilt 8-le, et inimestel oleks aega ka saadud hüvesid tarbida. Sellega lõi ta aluse tarbimisühiskonna arenguks. Seda suunda arendas 20. sajandil tulemuslikult edasi Jaapani korporatiivne ettevõtluspoliitika.
Mutualism ja anarhistlik individualism
Mutualism ja anarhoindividualism on poliitilised ideoloogiad, mis esindavad üksikisiku täielikku eneseteostuse vabadust. Seda vabadust piiravad vaid moraali reeglid, esmajoones arusaam: ära tee teisele seda, mida sa ei taha enesele osaks saavat. Kuid kuna üksikisikul pole turul mõju, siis peavad nad mastaabiefekti saavutamiseks tegema koostööd vastastikuse abi põhimõttel ja kokkulepitud reegleid järgides. Selle saavutamiseks loodi vastastikuse abistamise ühinguid (kindlustus) ja ettevõtlust edendavaid ühistuid (kooperatiive), mille omanikud ja teenuste tarbijad olid samad isikud. Ameerikas võeti kodanikuinitsiatiivi korras kasutusele oma ajaraha (näiteks Cincinnati Time Store), mille ühiku väärtus võrdus ühe töötunni väärtusega.