Kohustav õigus ja hoolekanderiik

Sisukord

Kohustav õiguskord

Erinevalt raamistavast õiguskorrast, mis seab ühiskonnas vaid piire ja keelde (tagades öövahiriigile omase passiivse turvalisuse), lähtub kohustav õiguskord põhimõttest, et seadus sätestab selle, mida inimene peab aktiivselt tegema – kas kõrgema (jumaliku) autoriteedi käsul või valitsuse ettekirjutusel. See tähendab ühiskonna teadlikku suunamist ja kohustuste panemist, kuid ka järelevalvet ning nõuete mittetäitjate karistamist.

Siinkohal tasub meeles pidada põhimõttelist vahet: kui jumalaõiguse kõrgeimaks mõõduks on inimese südametunnistus, siis kaasaegse õiguspositivismi ainsaks kriteeriumiks on seadustatud valitseja tahe.

Jumalaõigus (Religious law)

Jumalaõigus on olemuselt läbini kohustav. Dekaloog (Kümme käsku) sisaldab nii kohustusi kui ka keelde: “Austa oma isa ja ema”, “Pea meeles pühapäeva”, “Ära tapa”, “Ära varasta”. Katoliku kanooniline õigus (Corpus Iuris Canonici), islami šariaadi kohustuslikud teod (palve, paast, almus) ning juudi halakha 613 käsku on süstemaatiliselt kohustavad. Šariaadis moodustavad need lausa eraldi normiklassi fard – kohustuslikud teod, mille täitmine on nõutav ning mittetäitmine karistatav.

Need kohustused loetakse Jumala ilmutatuks ja normi kehtivus tuleneb kõrgemast, transtsendentsest allikast, mida inimesed ei saa meelevaldselt muuta. Aquino Thomas, kelle teos “Summa Theologiae” on selle koolkonna klassikaline tüvitekst, sõnastas hierarhia selgelt: inimlik seadus (lex humana) on kehtiv üksnes niivõrd, kuivõrd see tuleneb loomuõigusest (lex naturalis), mis omakorda on osa igavesest jumalikust maailmakorrast (lex aeterna).

Hinduism: Dharma ja kosmiline kord

Ajalooliselt ulatuvad kohustava õiguskorra vaimulikud juured kaugele hinduismi traditsiooni ennekristlikku aega. See iidne vool käsitleb õigust dharma (kohustuse, vooruse ja õige eluviisi) osana. Erinevalt lääne kirjalikust lepingust lähtub hindu traditsioon (dharmašastrad) universaalsest kosmilise harmoonia korrast (rta). Klassikaline hindu õigus on olemuselt puhas kohustusõpetus, millel on kaks erijoont:

  • Seisuslikud kohustused: inimesel ei ole universaalseid, kõigile võrdseid subjektiivseid õigusi, vaid spetsiifilised kohustused vastavalt tema kohale ühiskonnas (varna’de ja kastide süsteem). Õigus määrab selle, mida inimene peab oma sotsiaalses rollis täitma, et säilitada maailma harmoonia ja tõde (satya).
  • Tsentraalsete riigiinstitutsioonide puudumine: seadust ei mõistetud riikliku käsuna (lex) ega subjektiivse nõudeõigusena (ius). Pühad tekstid (Veedad) ei arutle otseselt ühiskondliku elukorralduse üle. Õigus on lahutamatu kohalikust kombetalitusest ja templikogukondadest. Mõiste “hindu õigus” (Hindu law) on suures osas Briti koloniaalajastu konstruktsioon, mis sündis siis, kui Briti impeerium püüdis angloameerika üldõiguse vorme suruda peale kohalikule kultuurile.

Judaism: Lepingukultuur ja püha legalism

Judaism pani aluse vaimulikule lepingukultuurile ja seaduse pühadusele. Judaismi tuumaks on Leping (hebr. Berith) Jumala ja rahva vahel – suhe Kõigekõrgemaga ei põhine pelgal müstikal, vaid siduval lepingulisel kohustusel. Sellest võrsus Halakha (juudi seaduste süsteem), mis reguleerib maist elu 613 käsu ja keelu (mitzvot) kaudu.

Judaistlik traditsioon tõi õiguslukku kaks murrangulist põhimõtet:

  • Õiguseusk ja ülim tekstipõhisus: seadus muutus pühaks, sest ka Jumal ise tunnustab enda sõlmitud lepingut. Seaduse uurimisest sai vaimuelu kõrgeim vorm – rabide sajanditepikkused debatid seadussätete üle (mis koondati Mišnasse ja Talmudisse) panid aluse läänelikule juriidilisele argumentatsioonile ja hermeneutikale.
  • Maise elu ja kohustuste materialism: kui varane kristlus keskendus sageli teispoolsusele ja hingepäästele, siis judaism suunas tähelepanu maisele, käegakatsutavale elule. Seadus reguleeris detailselt igapäevast käitumist: alates ärieetikast (õiglased kaalud ja mõõdud) kuni sotsiaalhoolekandeni (kohustus jätta põlluservad vaestele lõikamata). See lõi pretsedendi ühiskonnast, mida korraldatakse kirjalike normide ja kohustuste kaudu.

Judaismi tähelepanuväärseks omaduseks on selle keskendumine maisele elule ja kogukonnale. Seda põhimõtet ilmestab hästi tuntud allegooria paradiisist ja põrgust: mõlemal juhul istuvad inimesed hõrgutistega kaetud lauas, kuid nende käed (või söögiriistad) on pikad ja jäigad. Erinevus seisneb vaid selles, et põrgus kannatavad inimesed nälga, pühendudes vaid iseenese toitmisele, milleni nad ei ulatu. Paradiisis aga ulatavad nad toitu üksteisele, nii et kõik saavad laua hüvedest osa. See lugu viitab sellele, et tõeline õnnis olek saavutatakse läbi koostöö ja ligimesearmastuse.

Kristlik (kanooniline) jumalaõigus

Kristliku kanoonilise õiguse aluseks olid algselt 1. sajandil Jeruusalemma kirikukogul vastu võetud reeglid (kaanonid), mida täiendasid Uue Testamendi õpetused ning heebrea, Rooma ja germaani tavaõiguse elemendid. Katoliku kiriku kanoonilise õiguse esmaseks allikaks oli tava, kuid kirikuseadused omandasid siduvuse paavsti väljakuulutamisel.

Pärast Lääne-Rooma lagunemist ja germaani hõimude sissetungi langes Euroopa õiguslikku killustatusse. Kirik võttis eesmärgiks taastada rahu ja õiguskord (pax christiana), toetudes kloostritele, kus õpetati loogikat, grammatikat ja retoorikat. Vaimuliku ja ilmaliku võimu eristamine – nn „kahe mõõga õpetus“ – pärineb paavst Gelasius I-lt (494) ning seda arendasid hiljem Bernard Clairvaux’st (1120) ja Bonifatius VIII bullas “Unam Sanctam” (1302). Kuna omakohus ja feodaalsõjad ähvardasid ühiskonda näljahädaga, kuulutas Le Puy piiskop Wido II aastal 975 välja Jumalarahu (Pax Dei), keelates relvitu rahva ja vaimulike ründamise.

  1. sajandi lõpus taasavastati Bolognas Justinianuse Rooma koodeksid. Nende uurimisest sündis Bologna ülikool (1088), skolastika ning professionaalne kohtumenetlus (ordo iudiciarius). Paavst Gregorius VII kuulutas 1075. aastal välja kiriku ülimuslikkuse (Dictatus Papae), mida ilmalikud valitsejad tunnustasid 1122. aasta Wormsi konkordaadiga.

Kirikuriigi kanooniline õigus (ius canonicum) muutus esimeseks üleeuroopaliseks kirjutatud õigussüsteemiks. Kiriku jurisdiktsioon laienes kõigile elualadele: abielu, pärimine, testamendid, lepingud ja eraomand. 1215. aasta Neljandal Lateraani kirikukogul keelustas kirik vaimulike osalemise ordaliates (tule- ja veekatsetes), asendades need tõendite kogumisel põhineva ratsionaalsema kohtumenetlusega (millest kujunes Rooma Rota). Selles protsessis oli keskne koht eriharidusega elukutselistel kohtunikel, süüdistajatel ja kaitsjatel. Protsess keskendus patu, kui kuriteo olemuse sõnastamisele.

Kirik keelas orjapidamise ja seaduseta, meelevaldsed karistused, samuti laimamise ja korruptsiooni (simoonia). Seni vägivallaga hõivatud ja valitsetav valdus asendus registreeritud eraomandiga ning suulised kokkulepped kirjalike lepingutega. Poliitilise elu keskmes oli õigluse, avaliku moraali ja omandi pühaduse säilitamine – seda haldas tsentraliseeritud ja hierarhiliselt juhitud organisatsioon.

Kirik levitas arusaama, et Jumal andis igale inimesele elu ja anded eesmärgipäraselt ning inimene peab talle annetatut oma maises elus kasutama vaid oma valitseja hüvanguks. Inimeste juhtimise vahendiks olid karistused ja preemiad. Tulemiks oli õpetus, et inimelu mõte seisneb talle pandud seisulike kohustuste täitmises (loe: töö tegemises) ja kannatuste talumises. Jumalaõigus ei lubanud vastustada ebaõiglase valitseja tahet, kuid lubas inimestele põgeneda tema valitsusvõimu alt kiriklike institutsioonide hoonetesse (nn pühamuõigus).

Katoliiklik kirik pani esimesena aluse ÕIGUSRIIGI’le praktikas, mis püüdles õigluse võimu kehtestamisele. Kuid samast süsteemist sündis ka varjukülg: 1232. aastal asutatud inkvisitsioonikohtud moonutasid menetluse eesmärgi. Kohtu ülesandeks ei olnud enam erapooletu vaidluse lahendamine, vaid süüdistatavalt patu tunnistuse väljapressimine, kusjuures tõe tuvastamiseks lubati piinamist. Inkvisitsiooni võim murti alles neli sajandi hiljem – valgustusajal: 1769. aastal kaotas Portugal kirikult surmanuhtluse ja vara konfiskeerimise õiguse ning Napoleon Bonaparte saatis inkvisitsioonikohtud vallutatud aladel laiali. 1908. aastal likvideeris paavst Pius X lõplikult religioossed karistusasutused.

Õigusriikluse seisukohalt oli pöördeliseks sammuks 1917. aasta Kanoonilise Õiguse Koodeks (Codex Iuris Canonici), mis kodifitseeris kirikuõiguse ühtsesse süsteemi, lahutas kohtuvõimu piiskoppide isiklikust suvast ning tagas süüdistatavale selge kaitseõiguse ja apellatsioonikorra. 12. märtsil 2000 palus paavst Johannes Paulus II avalikult andeks ajalooliste vägivallategude ja inkvisitsiooni eest, kinnitades kiriku tagasipöördumist õigluse ja inimväärikuse lätete juurde.

Islami jumalaõigus (Šariaat)

Islamis valitseb arusaam absoluutsest jumalikust suveräänsusest: seadusandlik võim kuulub ainuüksi Jumalale. Koraan ja prohveti pärimus (Sunna) on pühad ja muutumatud ning seisavad kõrgemal igast ilmalikust valitsejast.

Islami kiirele levikule aitas kaasa selge reeglistik vallutatud aladel: elanikele pakuti võimalust võtta vastu islam (ja vabaneda maksudest), säilitada oma usk ja maksta erimaksu (džizja) või astuda lahingusse. See tõi kaasa ulatusliku keele- ja kultuuriruumi vahetuse, kuna Koraani mõisteti autentse ilmutusena vaid araabia keeles. Islamist taganemist (ridda) peeti enamikus klassikalistes koolkondades rängaks kuriteoks.

Šariaat on kohustusõpetus, mis reguleerib nii usulist kultust kui ka sotsiaalset ja majanduslikku korda. Selles eristatakse viit tegevuste kategooriat, millest keskne on fard – kohustuslikud teod (nt viis palvust, paast, almusmaks ehk zakat), mille mittetäitmist loetakse patuks ja õigusrikkumiseks. Inimene peab isiklikult otsima ühendust Jumalaga (s.t ilma vahendajateta), lugema Koraani, mõtisklema ja tegutsema Jumala plaani järgi, s.t säilitama võrdsuse, juurutama õiglust ning hoidma oma au ja väärikust.

Õigusemõistmist teostab kohtunik (qadi), kes kohandab pühakirja printsiipe loovalt igale juhtumile. Kuna seadusteksti ei saa meelevaldselt ümber kirjutada, kujunes islamis välja tugev õigusteadlaste (muftide ja ulemate) tõlgendustraditsioon (fiqh).

Islami õigus andis ajalooliselt suure panuse lepingute, pere-, pärimis- ja kaubandusõiguse arengusse, kuid ei tundnud klassikaliselt läänelikku juriidilise isiku abstraktsiooni. Euroopa Inimõiguste Kohtu Suurkoda märkis kohtuasjas Refah Partisi vs Türgi (2003), et šariaadi dogmaatiline rakendamine riigiõiguses satub vastuollu Euroopa inimõiguste konventsiooni pluralismi ja demokraatliku õigusriigi põhimõtetega.

Ilmalik õiguspositivism

Alged

Positiivsele, kohustavale õiguskorrale pandi alus vanas Roomas. Seal mõisteti, et impeeriumi toimimiseks ei piisa vägivalla keelamisest – riik peab kehtestama oma kodanikele aktiivsed kohustused. Nii sündis mõiste obligatio (kohustus), mis defineeriti kui õiguslik side (vinculum iuris), mis sunnib isikut teatavaks soorituseks vastavalt riigi vajadustele. Sellest kasvas omakorda välja avalik-õiguslik kohustus: maksukohustus ja sõjaväeteenistus. Rooma eraõiguses kehtis reegel, et paljas kokkulepe ei loo juriidilist kohustust (nuda pactio obligationem non parit), see sündis alles vande andmisest. Keskajal kuulutas kanooniline õigus vande murdmise surmapatuks ning viis ellu põhimõtte pacta sunt servanda (lepingutest tuleb kinni pidada).

Kanooniline õigus tõi õigusteadvusse arusaama, et seadusekuulekus ei toetu pelgalt hirmule vahetu karistuse ees, vaid sisemisele kohusetundele ja südametunnistusele. Valitseja käsk oli siduv, sest valitseja esindas legitiimset korda.

Valgustusajastul (17.–18. sajandil) võtsid mõtlejad nagu Thomas Hobbes, John Locke ja Hugo Grotius kanoonilise õiguse printsiibid ning asetasid need ühiskondliku lepingu (social contract) teooriasse. Kiriklik vande pühadus asendati ilmaliku riigivõimu suveräänsusega. Arusaam, et kehtestatud seadus on siduv ka siis, kui ametnik ei seisa parasjagu selja taga, on kanoonilise õiguse pärand tänapäeva ilmalikule õigusriigile.

Õiguspositivismi olemus

Õiguspositivism (ius positivum) tähistab inimese loodud ja riigivõimu kehtestatud kirjutatud õigust. Thomas Hobbesi ja John Austini käsundusteooria (command theory of law) kohaselt on seadus suverääni käsk, mille tagab riiklik sund.

Algselt sätestas õiguspositivism riigiametnike tegevuskorda (kohustavad normid), andes neile sellega volituse sekkuda eraisikute ellu ning õiguse rakendada suva otsuse langetamisel. Hans Kelsen viis selle puhta õigusõpetuseni (Reine Rechtslehre), kus õigusnormi kehtivus tuleneb rangelt sellest, et see on vastu võetud kehtestatud menetluskorras, sõltumata selle moraalsest sisust. Õiguses muutus määravaks legaalsus, s.t see mida seadus ütleb ning kohtu rolliks jäi vaid hinnata seda, kas tegevus järgis seaduses sätestatut või ei.

Positiivne õigusega loodi uus kiht riigi õigussüsteemis, mis hakkas täiendama senist raamistavat õiguskorda ning andis aluse hoolekanderiigi plahvatuslikule kasvule.  Seda hakkas õigustama avaliku valiku teooria (James M. Buchanan, Gordon Tullock), mille järgi valijad nõuavad riigilt üha uusi sotsiaalseid garantiisid, mille kulu loodetakse veeretada teistele; ametnikud laiendavad oma aparaati ning poliitikud toodavad regulatsioone, mida on hiljem äärmiselt raske kärpida.

Õiguspositivismi üheksa arenguetappi

Õiguspositivismi arengus võib välja tuua järgmised arenguetapid:

  1. Industrialiseerimine ja Bismarcki sotsiaalseadused (1880. aastad): Tööstusrevolutsioon tõi kaasa tööliste vaesumise, pikad tööpäevad ja ebainimlikud tingimused. Selgus, et absoluutne lepinguvabadus (kus tööandja ja tööline on paberil võrdsed) viis tegelikkuses nõrgema poole kurnamiseni ning kapitali domineerimiseni. Saksamaal kehtestati riiklikud ravikindlustuse, pensioni ja tööõnnetuskindlustuse seadused – sündis riigi esimene ulatuslik sekkumine turusuhetesse.
  2. Weimari vabariik ja formaalne legalism (1919–1933): positivism saavutas puhta vormi: normi kehtivus taandati selle vastuvõtmise formaalsele korrektsusele. Legalism jättis kohtud kaitsetuks, neil polnud enam õiguslikke aluseid moraali kao takistamiseks ja seestpoolt tuleva demokraatia lammutamise vastu.
  3. Suur depressioon ja majanduslik riigijuhtimine (1930. aastad): aasta krahh tõi kaasa arusaama, et turg ei reguleeri end kriisis ise. USA New Deal ja John Maynard Keynesi teooria seadustasid riigi aktiivse sekkumise investeeringute ja majandusregulatsioonide kaudu.
  4. Õiguse mandumine totalitaarsetes režiimides (1940. aastad): natsionaalsotsialism ja nõukogude kommunism kasutasid seadusepositivismi kesta võimu tsementeerimiseks, allutades õiguse partei tahtele ja pühkides minema moraali ning inimõigused.
  5. Loomuõiguse renessanss (1950. aastad): Teise maailmasõja õudused tõestasid puhta legalismi ohtlikkust. Sündis loomuõiguse ja konstitutsionalismi taassünd, mille sümboliks sai Euroopa inimõiguste konventsioon (1950/1953) – riigi seadused peavad alluma inimese võõrandamatutele põhiõigustele. Idabloki kommunistlikes režiimides seda ei tunnustatud.
  6. Heaoluriigi loomine (1960.–1970. aastad): Lääne-Euroopas sai seadusest sotsiaalse insenerluse vahend, millega püüti tagada hoolekannet “hällist hauani”. Riik hakkas detailselt reguleerima haridust, tervishoidu, elamuehitust ja töösuhteid.
  7. Õiguslik plahvatus (20. sajandi lõpp): Süvenes arusaam, et seadus on universaalne tööriist, millega valitsus saab ühiskonda ümber kujundada, suunata ettevõtlust ja tasandada ebaõiglust. Seadusloome fookus nihkus tsiviilõiguse lepinguvabaduselt haldus-, sotsiaal- ja keskkonnaõigusele. Loodi arvukalt inspektsioone ja järelevalveasutusi, mis asusid reguleerima ettevõtete ja kodanike igapäevategevust.
  8. Õiguspositivismi totaliseerumine (21. sajandi algus): globaalsed finantsregulatsioonid, andmekaitse (GDPR) ja Euroopa Liidu direktiivide laviin viisid olukorrani, kus seadused ja rakendusmäärused ulatuvad tuhandete lehekülgedeni. Kõigi nõuete täitmine muutus majanduskasvu ja innovatsiooni piduriks.
  9. Õiguspositivismi süsteemne kriis (2020. aastad): koroonapandeemia, geopoliitilised konfliktid ja energiakriis paljastasid bürokraatliku legalismi hapruse. Detailsed menetlusreeglid halvavad kiire otsustamise kriisi olukorras. Riigid olid sunnitud reegleid üleöö muutma, tõestades, et paindumatu paragrahvitähe asemel vajatakse kriisis tagasipöördumist üldiste õiguspõhimõtete juurde.

Eesti õiguspositivismi neli arenguetappi

Eesti riigiõiguse ja halduskorra kujunemises saab eristada nelja selget etappi:

  1. Vene impeeriumi pärand (19. sajandi lõpp – 1918): venestamislainega juurdus ametkonnas tsaarivõimu riigikeskne positivism, kus seaduse jõud seostus valitseja absoluutse sunnivõimuga.
  2. Iseseisvusaeg ja klassikaline positivism (1918–1940): noore riigi esmaseks sihiks oli õiguskindluse loomine. Tartu Ülikooli õppejõud nagu Jüri Uluots ja Artur-Tõeleid Kliimann (kes esindas radikaalsemat administratiivset positivismi) kujundasid tugeva tekstipõhise juristkonna. 1920. aasta põhiseaduse ajal peeti õiguseks eelkõige parlamendi kirjutatud seadust ning kohtud hoidusid seaduse lünkade loovast täitmisest.
  3. Nõukogude okupatsioon ja sotsialistlik positivism (1940–1991): kehtestati sotsialistlik õiguskäsitlus, kus seadus kuulutati valitseva klassi parteiliselt vormistatud tahteks. Moraal ja inimõigused unustati. Juristidest said tehnilised paragrahvitäitjad, kel puudus võimalus normide legitiimsust vaidlustada.
  4. Taasiseseisvumine ja süvenev administratiivne reguleeritus (1991–tänapäev): poliitiline murrang (“Plats puhtaks”) tõi enesega 1992. aastal uue Põhiseaduse, mille paragrahvid 14 ja 15 eristasid teadlikult õigust ja seadust, seades kohtutele ülesande kaitsta isiku õigusi ka siis, kui seadusesäte on puudulik. Samal ajal säilis ministeeriumides ametnikkonna positivistlikust mõtlemisest lähtuv, administratiivse ettekirjutamise tava. Seadusloome raskuskese jäi täidesaatva võimu kätte ning Riigikogu roll piirdus ametnike ja Brüsseli direktiivide vormistamisega (kummitempli roll). Vai Riigikohtu põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegium suudab veel piirata ametnike innukust uute õiguslike sätete loomisel.

Lõpetuseks

Õiguspositivism pole iseenesest kahjulik. Kahjustavaks muutub see siis, kui riigi kodanikud delegeerivad õigusloome haldusvõimule! Kui sellele lisandub veel poliitiline tellimus hoolekande- või koguni heaoluühiskonnale, siis avab see „põrgu“ väravad. Ametnikud hakkavad ise koostama seadusi (iseendale), täiendama neid määruste, juhendite, tõlgenduste, haldusaktide, järelevalvepraktikaga jne ning kui see kõik toimub ilma seadusandliku institutsioonita, avaliku aruteluta ja järelevalveta, siis hakkab õigusaktide maht kasvama kontrollimatult ja piirideta. Seda protsessi ilmestab juuresolev diagramm, mis peegeldab õigusaktide mahu muutumist Ameerika Ühendriikide Föderaaltasandil, kusjuures see ei arvesta kõiki neid õigusakte, mis kehtestatakse osariikide ja kohalike omavalitsuste tasandil.

Kokkuvõttes võib väita, et õiguspositivistlik riigikorraldus kahjustab EL ja liikmesriikide konkurentsivõimet tervikuna ning mõjutab valikuliselt (sõltuvalt õiguskorra rakendustest) liikmesriikide arengut. Kõige selgemalt väljendub see ühelt poolt ettevõtluse ja kapitali lahkumises ning teiselt poolt riikide eelarvekohustuste katmises. Mida enam luuakse seadusi ja nende täitmist jälgivaid inspektsioone, seda enam kasvab ametnike kalduvus korrumpeeruda ja kodanike maksukoormus, kuniks riigid kaotavad maksevõime ning kodanikud keelduvad allumast sellele.

Francisco Suárez ja ebaõiglane seadus

Puhta õiguspositivismi keskne probleem seisneb teesil: normi kehtivus ei sõltu selle sisulisest õiglusest. Kui norm on vastu võetud formaalselt korrektselt, on see legaalne. Sellega eemaldatakse õigusest moraalne filter, mis asetab kodaniku südametunnistuse ette terava dilemma.

Hispaania õpetlase Francisco Suárezi (1548–1617, Salamanca koolkond) käsitlus ebaõiglasest seadusest on moodsa riigiõiguse ja kodanikuallumatuse üks alustekste. Tuginedes Aquino Thomasele, sõnastas Suárez põhimõtte: ebaõiglane seadus ei ole seadus (lex iniusta non est lex) ning sellel puudub südametunnistust siduv jõud.

Suárez väitis, et poliitiline võim kuulub algselt rahvale, kes delegeerib selle valitsejale ühiskondliku kokkuleppe alusel. Kui valitseja kehtestab süstemaatiliselt ebaõiglasi seadusi, rikub ta lepingut ja muutub türanniks, andes rahvale legitiimse vastupanuõiguse. Mida peab aga kodaniku südametunnistus sellises olukorras tegema?

Suárezi vastus eristab kahte tasandit:

  • Kohustus mitte alluda: kui seadus on sisemiselt moraalivastane (sunnib toime panema kuritegu või pattu), on inimene kohustatud oma südametunnistuse sunnil seadust rikkuma. Südametunnistus seisab kõrgemal valitseja meelevaldsest käsust.
  • Õigus passiivsele vastupanule: jaotuslikult ebaõiglaste või ülemääraste koormiste (nt ebaõiglase maksustamise) puhul leidis Suárez, et kodanikul on õigus selliseid norme ignoreerida või neist kõrvale hoiduda ilma moraalse süütundeta, kuna ebaõiglasel normil puudub sisemine legitiimsus.

Tänapäeva Euroopa Liidu ja Eesti õiguskorra peamine väljakutse ei seisne otseses türannias, vaid bürokraatlikus ülereguleerimises ja hoolekandelises paternalismis. Kui riik asub ette kirjutama kodaniku iga elulist sammu, kahaneb isiklik vastutus ja vaba eneseteostus, mis pikemas vaates pärsib ühiskonna elujõudu ja heaolu. See, kuidas taastada tasakaal minimaalse raamistuse ja vältimatu avaliku korra vahel, on kaasaegse riigiteooria üks keskseid lahendamata küsimusi.

Hoolekanderiik: kohustava õiguskorra kehastus

Kui öövahiriik kehastab raamistava õiguskorra ideaali, siis kaasaegne hoolekanderiik (welfare state / Sozialstaat) on kohustava õiguskorra ilmalik vorm. Kui varasematel sajanditel nõudis inimeselt aktiivseid elulisi kohustusi religioosne kirikuriik, siis 20. sajandil võttis selle koha sisse sotsiaalne hoolekanderiik.

Õigusfilosoofiline nihe: negatiivsest vabadusest positiivsete nõudeõigusteni

Klassikalises õigusriigis tähendab vabadus negatiivset vabadust (freedom from): see on kaitseala, kuhu riigivõim ega kaaskodanikud ei tohi omavoliliselt tungida. Riigi ülesandeks oli valvata, et lepinguid peetaks ja vägivalda ei tarvitataks (passiivne raamistik).

Hoolekanderiik tõi aga kaasa pöörde positiivsete õiguste (rights to) poole:

  • Kodanikule tagatakse kohustuse eest alluda, seadusega subjektiivne nõudeõigus riigi vastu: õigus tasuta haridusele, arstiabile, vanaduspensionile, emapalgale ja toimetulekutoetusele.
  • Igal positiivsel õigusel on aga vältimatu juriidiline peegelpilt: selleks, et anda ühele kodanikule subjektiivne õigus tasuta hüvele, peab riik seadusega panema teistele kodanikele kohustuse see hüve oma töö ja maksudega kinni maksta.

Seega ei laienda positiivsete sotsiaalsete õiguste lisandumine mitte kodanike vabadust, vaid mitmekordistab riiklike kohustuste ja ümberjagamise mahtu ühiskonnas.

Ajalooline areng: Bismarcki pragmaatikast Beveridge’i universaalsuseni

Hoolekanderiigi sündi ei ajendanud mitte humanistlik filosoofia, vaid riigivõimu pragmaatiline enesesäilitamise instinkt:

  • Otto von Bismarcki sotsiaalkindlustus (1880ndad): Saksamaa kantsler lõi maailma esimese riikliku haigus-, pensioni- ja tööõnnetuskindlustuse selleks, et tõmmata vaip alt kasvavalt sotsiaaldemokraatlikult töölisliikumiselt. Riik võttis töölise oma hoole alla, sidudes ta sotsiaalse turvavõrgu kaudu keisrivõimu lojaalsusega.
  • William Beveridge’i raport (1942): Teise maailmasõja ajal Suurbritannias valminud plaan kuulutas riikliku sõja “viie hiiglase” (puudus, haigus, teadmatus, viletsus, jõudeolek) vastu. Sellest sündis idee universaalsest riiklikust hoolekandest „hällist hauani“ (cradle to grave), mille sümboliks sai riiklik tervishoiuteenistus (NHS).

 Esping-Anderseni kolm hoolekandemaailma

Taani sotsioloog Gøsta Esping-Andersen esitas oma teoses (The Three Worlds of Welfare Capitalism, 1990) kolm klassikalist hoolekandemudelit:

  1. Liberaalne, angloameerika mudel (USA, Ühendkuningriik, Kanada, Austraalia): riigi sekkumine on minimaalne ja suunatud rangelt vaid äärmuslikele abivajajatele (means-tested welfare). Enamus elanikkonnast ostab tervise- ja pensionikaitse vaba turu erakindlustuse kaudu. Maksukoormus on suhteliselt madal, kuid sotsiaalne kihistumine suur.
  2. Korporatiivne, Mandri-Euroopa mudel (Saksamaa, Prantsusmaa, Austria, Itaalia): sotsiaalkaitse põhineb töösuhtel ja palgafondist makstavatel kindlustusmaksetel (bismarcklik mudel). Süsteem säilitab väljakujunenud staatuste ja ametite hierarhiat ning toetab traditsioonilist peremudelit (subsidiaarsuse põhimõte).
  3. Sotsiaaldemokraatlik, Põhjamaade mudel (Rootsi, Taani, Norra, Soome): sotsiaalkaitse on universaalne ja kodakondsusepõhine, mitte töösuhtest sõltuv. Igal kodanikul on võrdne õigus samadele teenustele. See eeldab aga äärmuslikult kõrget maksukoormust ning riigi ulatuslikku sekkumist lastehoidu, haridusse ja hoolekandesse.

Hoolekanderiigi sisemine ummikseis 21. sajandil

Hoolekanderiigi kriis tänapäeva Euroopas ja Eestis ei ole juhuslik tagasilöök, vaid selle kohustava mudeli sisemine struktuurne paratamatus:

  • Avaliku valiku koolkonna lõks (James M. Buchanan, Gordon Tullock): demokraatlikus poliitikas on toetuste saajad organiseeritud ja häälekad huvigrupid, samas kui maksukoormuse kandjate (töötajate ja ettevõtjate) kulu on hajutatud. Poliitikud saavad valituks uute toetuste lubamisega, mida finantseeritakse riigivõla või varjatud inflatsiooniga. Tulemuseks on „ühesuunaline tänav“ – toetusi saab poliitiliselt juurde luua, kuid valimiskaotuse hirmus on neid võimatu kärpida.
  • Demograafiline kollaps: bismarcklikud ja solidaarsed pensionisüsteemid (PAYGO) eeldavad, et 4–5 töötajat peavad üleval ühte pensionäri. Sündimuse languse ja eluea pikenemise tõttu jõuab Euroopa kiiresti suhteni 1,5 : 1, mis muudab süsteemi matemaatiliselt maksejõuetuks.
  • Bürokraatlik paternalism ja vastutuse atroofia: hoolekanderiik asendab kogukonna, perekonna ja üksikisiku enda vastutuse, riikliku administratsiooniga. Kodanikust saab riigi „klient“, kellelt oodatakse allumist lõpututele kontrollimehhanismidele, kaotades samal ajal oskuse ja julguse iseseisvalt eluriske kanda.

Kokkuvõttes tõestab hoolekanderiigi arengukõver kohustava õiguskorra piire: püüdes vabastada inimest kõigist maistest muredest ja riskidest, loob riik bürokraatliku koormise, mis pärsib majanduskasvu ning viib lõpuks vabaduse ja sotsiaalse elujõu hääbumiseni.

Avapildi selgitus

See teos visualiseerib teksti keskset ajaloolist ja filosoofilist telge: üleminekut jumalikust autoriteedist ja südametunnistusest moodsa riigi bürokraatliku õiguspositivismi ja seadusandliku plahvatuseni.

  1. Vasak pool – Püha kohustus ja südametunnistus (Jumalaõigus):
    • Katedraali gooti stiilis aknast langev pehme valgusvihk.
    • Avatud ja käsitsi illumineeritud Corpus Iuris Canonici (katoliku kanooniline õigus ja Bologna traditsioon).
    • Heebreakeelne toorarull hõbedase osutiga (yad) sümboliseerimaks judaismi lepingulist korda (Berith / Halakha) ning araabiakeelne pärgament tähistamaks islami fard-kohustuste traditsiooni.
    • Klassikaline sulg ja tindipott – ajastu, mil õiguse mõõduks oli inimese südametunnistus Jumala ees.
  2. Parem pool – Riiklik sund ja seadusandlik plahvatus (Õiguspositivism):
    • Kõrguv virn massiivseid tänapäevaseid seadustikke (Administrative Code, Constitutional Law, Legal Positivism, State Regulation), mis peegeldab tekstis kirjeldatud tuhandetesse lehekülgedesse ulatuvat määruste ja järelevalvenõuete kasvu.
    • Terasest sulepulk, riiklikud pitserid ja administratiivsed aktid.
    • Taustal toimuv arhitektuurne üleminek: keskaegsed raidkivist gooti kaared sulanduvad moodsa klaasist ja terasest haldushoone rangetesse joontesse.
  3. Keskne pinge – Francisco Suárezi dilemma:
    • Õlilamp ja liivakell laual sümboliseerivad Aquino Thomase ja Francisco Suárezi tõstatatud igavest küsimust: kui seadus on ebaõiglane (lex iniusta non est lex), kas kodaniku südametunnistus tohib ja peab riigivõimu käsule vastu hakkama?