Raamistav õiguskord

Raamistav õiguskord tunnustab vaikimisi isiku suveräänsust ning seab üldised ja kõigile ühtmoodi kehtivad reeglid, mille piires igaüks võib ise valida oma eesmärgid ja eneseteostuse viisi. Inimese kohustused tulenevad tema enda vabast tahtest (eelkõige tema enda sõlmitud lepingutest) või kahjust, mille ta on teisele tekitanud (deliktiõigus).

Valitsus täidab selles kohtuniku ja valvuri rolli: ta lahendab vaidlusi ja sekkub vaid siis, kui keegi rikub teiste õigusi. Raamistava riigikorra ideaaltüüp on nn öövahiriik. Raamistavad õigussüsteemid põhinevad tavaõigusel (Customary law), angloameerika üldõigusel (Common law), Mandri-Euroopa tsiviilõigusel (Civil law) või nende kombinatsioonidel.

Kuna jumala- ehk religioosne õigus (Religious law) järgib kohustava õiguse kontseptsiooni, siis seda siin ei käsitleta, kuigi maailmas on levinud ka selle kombinatsioonid eelnimetatud süsteemidega. Iga riigi õiguskorda kujundab selle ainulaadne ajalugu, mistõttu on iga süsteem kordumatu, kuigi nende variatsioone on võimalik süstematiseerida. Teadust, mis uurib õigust õigussüsteemide tasandil, nimetatakse võrdlevaks õigusteaduseks.

Öövahiriik

Öövahiriik (night-watchman state, Nachtwächterstaat) on kujundlik filosoofiline mõiste, mitte tehniline õiguslik kategooria. Seda kontseptsiooni propageeris 19. sajandi lõpus Herbert Spencer. 20. sajandil defineeris Robert Nozick (oma teoses “Anarchy, State, and Utopia”, 1974) seda minimaalse riigina – riigina, mis piirdub range õiguskaitsega ega piira põhjuseta kellegi vabadusi.

Kui raamistava õiguskorra sätestab riiklik institutsioon, siis see:

sätestab vaid keelatud ja karistatavad tegevused;
ei kohusta kodanikke positiivseteks tegudeks väljaspool kokkuleppeid;
kaitseb kodanikke ja nende vara välise sekkumise ja omavoli eest.

Öövahiriik toimib otseses mõttes nagu öine vahtkond – ta tegutseb taustal ning sekkub vaid siis, kui keegi rikub teiste põhiõigusi (paneb toime kuriteo või rikub lepingut). Kui kuritegu tuvastatakse ja isikule esitatakse süüdistus, rakendub tema suhtes riiklik karistusmeede, mille täitmise peab riik tagama juba kohustava õiguse mehhanismidega.

Valitsuse tegevus piirdub reeglina kolme institutsiooniga:

Politsei: Kaitseb kodanikke siseriikliku vägivalla, varguste, pettuste ja lepingurikkumiste eest.
Kaitsevägi: Kaitseb riigi territooriumi ja kodanikke välisriikide rünnakute eest.
Kohtusüsteem: Lahendab kodanike vahelisi vaidlusi seadustele ja lepingutele tuginedes – õigus ilmneb tagantjärele antava hinnanguna.

Öövahiriik on tunduvalt vähem kohustav kui tänapäevane hoolekanderiik, kuid ka tema peab kohustama kurjategijaid kohtusse ilmuma, pidama omandi- ja isikuregistreid ning tagama elementaarsete kohtuotsuste täitmise. Põhiline erisus seisneb selles, et öövahiriik ei sekku majandusse ega ürita seda tsentraalselt juhtida (laissez-faire põhimõte).

Elukeskkonda kujundavad maal kogukonnad ise, linnades lasub esmane heakord linnavalitsusel; inimeste toimetulek jääb perekondade, haridus vabatahtlike ühenduste ning tervishoid heategevuse või erakindlustuse kanda.

Valitsemiskulud on raamistavat õiguskorda rakendavas riigis tagasihoidlikud – maksud katavad üksnes korda hoidvate ja kaitset tagavate institutsioonide ülalpidamise. Maksukoormus kasvab sõjalise ohu korral, regulaararmee loomisel või strateegilise taristu (üleriigilised teed, side ja energiavõrgud) rajamisel.

Öövahiriigi ideoloogiat esindasid algselt klassikalised liberaalid ja 20. sajandi libertaristid. Tänapäeval propageerivad seda tihti kapitalistliku turumajanduse radikaalsed voolud (sh anarho-kapitalism), milles kapitali valdajad nõuavad täit vabadust endale, püüdes samal ajal varjatult piirata tarbijate, palgatööliste ja väikeettevõtjate positsioone.

Kriitilises ja negatiivses tähenduses viitab „öövahiriik“ olukorrale, kus riik taandub täielikult oma sotsiaalsest vastutusest, võim koondub kitsale eliidile ning õigus ei toimi avalikult ega ennustatavalt.

Kaasaegsed õigussüsteemid

Maailma riikide õigussüsteemid jagunevad oma alusloogika järgi peamiselt kolme suurde perekonda:

Tavaõigus (Customary law) – ajalooline kirjutamata kogukonnaõigus;
Angloameerika üldõigus (Common law) – kohtupretsedentidel ja vandekohtul põhinev õigus;
Mandri-Euroopa tsiviilõigus (Civil law) – Rooma õigusest võrsunud ja seadustesse kodifitseeritud õigus.

Enamik maailma riikidest kasutab nende süsteemide eriilmelisi hübriide. (Religioosne õigus järgib kohustava korra loogikat ning toimib sageli koos eelnimetatud süsteemidega). Nii tsiviilõigust (Rooma-germaani traditsiooni) kui ka tavaõigust võib pidada maailmas enim mõjukateks: tsiviilõigus on valitsev territoriaalse ulatuse, riikide arvu (üle 150 riigi) ja rahvusvahelise majanduse poolest, samas kui tavaõiguse normid reguleerivad igapäevaelu paljudes Aafrika ja Aasia traditsioonilistes kogukondades.

Tavaõigus (Customary law)

Ajalooliselt vanim õigussüsteem on tavaõigus – kirjutamata kogukondlik õiguskord.

Tavaõigus lähtub sootsiumis pikema aja vältel välja kujunenud arusaamadest ja käitumismudelitest, mida osalejad peavad õiguslikult siduvaks reegliks (lad. opinio juris sive necessitatis). Tavaõiguse keskmes on vaidluste lahendamine, kahju heastamine ja kogukondliku rahu taastamine. Kuna hõimuühiskond põhineb liikmete vastastikusel sõltuvusel, püüab tavaõigus kaitsta kogukonna sisest korda ja piirata pealike omavoli.

Põlisrahvaste kogukondades (eriti Aafrikas ja Ameerikas) oli õigusemõistmise eesmärgiks rikutud harmoonia taastamine. Tõe väljaselgitamiseks kasutati sageli rituaalseid teste: hõimuoraakleid või rituaalseid nõrgalt mürgiseid jooke, kus ellujäämist ja haiguse puudumist tõlgendati jumaliku märgina süütusest.

Germaani hõimudes ja hilisemas rüütlikultuuris levis kohtulik kahevõitlus (trial by combat). Süüdistaja ja süüdistatav (või nende valitud esindajad ehk tšempionid) võitlesid omavahel ning usuti, et Jumal tagab võidu sellele poolele, kellel on õigus. Võitja kuulutati õigeksmõistetuks ja kaotaja süüdlaseks.

Tugeva usulise sidususega kogukondades rakendati puhastusvannet. Süüdistatav vandus käsi pühal esemel, oma hinge pantides, enda süütust. Lisaks pidi ta leidma teatud arvu usaldusväärseid vandemehi (oath-helpers; tavaliselt 12 naabrit või kogukonnaliiget). Nemad moodustasid algse vandekohtu, mis hindas süüdistaja nõuet ja kuulas ära süüdistatava, jälgides poolte väitlust. Kui vandemehed kinnitasid üksmeelselt kostja ausust, loeti ta süütuks.

Kõrvuti sellega tunti keskaja Euroopas nn jumalakohut (ordalia), mida rakendati eriti siis, kui puudusid pealtnägijad:

Külma vee katse: seotud süüdistatav heideti pühitsetud vette. Kuna vesi sümboliseeris puhtust, usuti, et vesi tõukab süüdlase tagasi (ta jääb pinnale hõljuma); süütu inimene vajus põhja ja ta tõmmati köiega välja.
Kuuma vee katse: süüdistatav pidi palja käega võtma keevast veest eseme. Kui haavad paranesid mõne päeva jooksul põletikuta, loeti inimene süütuks.
Kuuma raua katse: süüdistatav pidi käes hoidma tulikuuma raudkangi või astuma tulistele adraraudadele; süütust kinnitas haavade puhas paranemine.

Semiidi hõimudes ja feodaalajastul mõisteti kuritegu sageli suguvõsade vahelise eraasjana. Veritasu (feud) vältimiseks kehtestati lepitusmehhanismid, mille keskmes oli kahjuhüvitis ehk rahuraha ohvri perekonnale (germaani õiguses wergild).

Tänapäeva territoriaalriigid tunnustavad tavaõigust teatud piirides:

Eesti tsiviilseadustiku üldosa seadus (TsÜS § 2 lg 1) sätestab: „Tsiviilõiguse allikad on seadus ja tava. Tava tekib käitumisviisi pikemaajalisest rakendamisest, kui käibes osalevad isikud peavad seda õiguslikult siduvaks. Tava ei saa muuta seadust.“
Kanadas on põlisrahvaste tavaõigusel põhiseaduslik staatus ning arvestatav kaal maa- ja kogukonnaõiguses.
Skandinaavia riikides kujundab ajalooline tava (nt igaüheõigus looduses) endiselt igapäevast õiguskorda.
Indias tunnustab abieluseadus hindu kogukondlikke abielutavasid.
Indoneesias ja Filipiinidel kehtivad põlisrahvaste traditsioonilised vaidluste lahendamise mehhanismid (adat-õigus).
Kõrgõzstanis taastati külavanemate kohtud (aqsaqal) ja seadustati need põhiseadusega.
Somaalias järgitakse laialdaselt klannidevahelist tavaõigust Xeer, mis tagab omandi- ja isikukaitse ka riigivõimu nõrkuse tingimustes.
Asjaõiguses kehtib rahvusvaheliselt igivana tava: heauskse pikaajalise katkematu valduse (adverse possession / igamistähtaeg) korral tunnistab riik tegelikku olukorda ja kinnitab valdajale seadusliku õiguse.

Üldõigus (Common law)

Üldõiguse mõiste märgib algselt inglise kohtunike loodud, pretsedentidel põhinevat õigussüsteemi, mis sündis keskaegsetes Inglise kuningakohtutes ning levis hiljem Briti impeeriumi kaudu üle maailma.

Inglise õigussüsteemi ajalooline kujunemine on mitmekihiline:

Keldi ja anglosaksi pärand: õigust mõisteti kohalikes krahvkonnakohtutes (hundred ja shire kohtud), kus tugineti vandekaaslastele (oath-helpers) ja jumalaotsustele.
Parlamentaarsele kultuurile pani aluse anglosaksi tarkade kogu Witenagemot, mille normanni vallutajad asendasid Suure Nõukoguga (Magnum Concilium).
Henry II kuningakohtud (12. sajand): loodi ringi liikuvad kuninglikud kohtunikud (common law courts), mis hakkasid teadlikult järgima varasemaid lahendeid, pannes sellega aluse üle kogu kuningriigi rakendatavale ühtsele üldõigusele.
aasta Mudelparlament (Model Parliament): kuningas Edward I kutsus kokku parlamendi, kuhu lisaks suuraadlikule ja piiskoppidele kaasati valitud esindajad igast krahvkonnast ja linnast. 14. sajandil jagunes parlament alamkojaks (House of Commons) ja ülemkojaks (House of Lords), kusjuures lordide koda toimis kuni 2009. aastani ka riigi kõrgeima kohtuna.
Õiguskantsleri kohus ja õiglusõigus (Equity): sajandil kujunes välja vaimuliku lähtega Court of Chancery, mis ei lähtunud formaalsetest üldõiguse vormidest, vaid südametunnistusest ja kanoonilisest printsiibist pacta sunt servanda (lepingutest tuleb kinni pidada). Sellest sündisid usaldusomand (trust) ja spetsiifiline täitmine (specific performance). Aastatel 1873–1875 liideti need süsteemid Judicature Acts aktidega Ülemkohtuks (Supreme Court of Judicature), kusjuures vastuolu korral kehtestati õiglusõiguse prioriteet.
Seaduse ülimuslikkus (Rule of Law): aasta Magna Carta punktid 39 ja 40 keelasid meelevaldse vahistamise ning õigusemõistmisega viivitamise. 17. sajandil rajas kohtunik Sir Edward Coke neile tuginedes õpetuse, et monarhi suva allub seadusele. Seda toestasid filosoofiliselt John Miltoni mõttevabaduse kaitse (Areopagitica), ajaloolase John Seldeni parlamendipretsedendid ning hiljem David Hume’i institutsionalism.
2005/2009 põhiseadusreform: Constitutional Reform Act 2005 eraldas kohtulordid lõplikult parlamendi ülemkojast, viies 2009. aastal iseseisva Ühendkuningriigi Ülemkohtu (Supreme Court of the UK) käivitamiseni.

Kohtunikud ei ole pelgalt seadusetähe kohaldajad, vaid kujundavad pretsedentide kaudu uusi hagi aluseid ja reegleid. Kohtulik arutluskäik toetub juhtumipõhisele analüüsile (case-based reasoning), s.t mitte ainult asjakohaste seaduste ja määruste mõistmist, vaid ka kohtupraktika hoolikat kaalumist. Doktriiniline arutluskäik nõuab üldisemate õigusnormide väljatoomist konkreetsetest juhtumitest, potentsiaalselt vastuoluliste normide hindamist ja ühitamist mitme kohtuotsuse lõikes ning pretsedendireeglite ja -konventsioonide arvesse võtmist. Kohtunikud saavad samuti sõnastada uusi hagi aluseid, mida varasemas tavaõiguses ei eksisteerinud, arendades seeläbi õigust edasi. Tänapäeva kohtunike otsused peegeldavad üha enam ka poliitilisi hinnanguid, mis on tuletatud majandusest, sotsiaalteadustest, ärist, välisriikide kohtute otsustest ja muust sarnasest.

Kuna Inglise õigussüsteem kujunes välja varem, kui mandri-Euroopa riigid hakkasid oma õigussüsteemidesse üle võtma Rooma õiguse põhimõtteid, siis jäi Inglise õiguse allikas ja kohtumenetluse kord erinevaks. Rooma õiguse mõju kasvas Inglismaal alles 19. sajandil, esmajoones omandi- ja lepinguõiguses, eriti aga valdkondades nagu pankrotimenetlus, intellektuaalomand, monopolide vastane võitlus, pangandusregulatsioon, väärtpaberid ja maksuõigus.

USA ja Suurbritannia üldõiguse 5 peamist erisust:

Kirjutatud ülimuslik põhiseadus: kui Suurbritannias kehtib parlamendi suveräänsus ilma ühtse põhiseadustekstita, siis USA-s alluvad kõik normid föderaalpõhiseadusele [civics].
Kohtulik põhiseaduslikkuse järelevalve (Judicial Review): USA kohtutel on õigus tühistada seadusandja akte põhiseaduse vastasuse tõttu (Marbury v. Madison, 1803). Suurbritannia kohtutel sellist võimu parlamendi üle pole olnud.
Föderalism (51 erinevat süsteemi): USA-s puudub föderaalne üldine üldõigus eraõiguses (Erie Railroad Co. v. Tompkins, 1938); igal osariigil on oma pretsedendiõigus ja osariigi ülemkohus.
Tsiviilvandekohus: Kui Suurbritannia loobus 20. sajandil vandekohtute (jury) kasutamisest enamikus tsiviilvaidlustes (jättes need vaid tõsistele kriminaalasjadele), siis USA põhiseaduse 7. parandus tagab õiguse vandekohtule ka paljudes varalistes ja eraõiguslikes vaidlustes.
Pretsedentide paindlikkus: USA Ülemkohus on traditsiooniliselt altim vanu pretsedente ümber hindama, kui ühiskondlikud väärtused seda nõuavad, samas kui Inglise süsteem on traditsiooniliselt rangem ja hoiab pretsedentidest (stare decisis) tugevamini kinni.

Tsiviilõigus (Civil law)

Tsiviilõiguse (lad. ius civile – kodanike õigus) aluseks on klassikaline Rooma eraõigus (perekonna-, pärimis-, lepingu- ja asjaõigus), mille Ida-Rooma keiser Justinianus hiljem kodifitseeris (Corpus Iuris Civilis). Kodifitseerimine annab ühiskondlikele suhetele selge ja ratsionaalse mõisteraamistiku ning aluse õiguslikele vaidlustele.

Keskaja Euroopas pandi kohalikud tavad ja Rooma õiguse elemendid kirja Saksamaal Sachsenspiegel’is (u 1220) ja Prantsusmaal Coutume de Paris’s (1510). Need valmistasid ette teed Mandri-Euroopa kahele suurele kodifikatsioonile: Napoleoni tsiviilkoodeksile (Code Civil, 1804) ja Saksa tsiviilseadustikule (BGB, 1900). Tänapäeval kehtib sellest traditsioonist võrsunud kodifitseeritud eraõigus ligikaudu 150 riigis.

Prantsuse revolutsioon (1789) kehtestas formaalse õigusriigi põhimõtte: seadused lähtuvad parlamendi tahtest, mitte seisuslikele eesõigustele või monarhi suvale.

Kuid kodifitseerimisel oli ka teine külg: see pani aluse moodsale bürokraatiale. Nii Napoleoni koodeks kui ka Preisimaa Allgemeines Landrecht (1794) olid tsentraliseeritud haldusriigi tööriistad. Ametnik võib selle järgi tohib teha vaid seda, milleks seadus teda sõnaselgelt volitab (seaduslikkuse ehk legaalsuse põhimõte) – sellega pandi alus ilmalikule positiivsele õigusele.

Mandri-Euroopa traditsioon avas ukse seadusloome ulatuslikule delegeerimisele täidesaatvale haldusaparaadile (rakendusmäärused), mis omakorda tühistas klassikalise võimude lahususe põhimõtte. Napoleon lõi ühtlasi halduskohtusüsteemi (Conseil d’État), mis allutas täidesaatva võimu aktid kontrollile haldusvõimu enda sees – see on tsiviilõiguse üks fundamentaalseid struktuurseid jooni.

Tsiviilõiguse kohtumenetlus põhineb inkvisitsioonilisel ehk uurimispõhimõttel: elukutselised kohtunikud juhivad protsessi aktiivselt ja selgitavad välja asjaolud läbi kehtiva seadustiku filtri. Napoleoni koodeks keelas kohtunikel uute üldiste normide loomise; nende ülesanne on kehtiva seaduse tõlgendamine ja kohaldamine.

Euroopa tsiviilõigussüsteemi sisesed erisused ja ajalooline kujunemine

Kuigi Mandri-Euroopa tsiviilõigust (civil law) vaadeldakse sageli ühtse tervikuna, jaguneb see sisemiselt mitmeks eristuvaks õigusperekonnaks. Esimene lähtub Napoleoni õigusest (valdavalt ladinakeelsed riigid) ja teine Austria-Saksa õigusest (saksakeelsed riigid, Ida-Euroopa ja Türgi). Kommunistlikud riigid täiendasid saksa tsiviilõigust marksismi-leninismi ideaalidega, luues sellega n.ö sotsialistliku õiguse.

Ladina õigussüsteem:

Ladina (romaani) õigussüsteemi (Prantsusmaa, Belgia, Itaalia, Hispaania, Portugal) tüvitekstiks on Prantsuse tsiviilkoodeks (Code Civil, 1804).

Filosoofia ja stiil: Prantsuse revolutsiooni vaimus loodud seadustik on kirjutatud lihtsas, selges ja tavakodanikule mõistetavas keeles. Selle eesmärk oli murda juristide monopol ja teha õigus kõigile kättesaadavaks.
Struktuur: Süsteemil puudub abstraktne üldosa. Reeglid on elulised ja praktilised ning õiguse üldpõhimõtted tuletatakse sageli konkreetsetest normidest. Prantsuse mudel väärtustab eraomandi pühadust ja indiviidi vabadust, jättes kohtunikele seaduse tõlgendamisel mõnevõrra vabamad käed.

Saksa õigussüsteem

Saksa õigussüsteemi (Saksamaa, Austria, Šveits, seeläbi ka Eesti) vundamendiks on Saksa tsiviilseadustik (Bürgerliches Gesetzbuch, BGB, 1900), mis sündis 19. sajandi saksa õigusteaduse (pandektistika) tipuna.

Filosoofia ja stiil: Erinevalt Prantsuse mudelist on BGB kirjutatud äärmiselt tehnilises, abstraktses ja täpses erialakeeles, mis on suunatud professionaalsetele juristidele.
Struktuur: Süsteemi iseloomustab range, matemaatiliselt loogiline ülesehitus, mis põhineb üldosa printsiibil. Kõikidele õigussuhetele ühised mõisted ja reeglid (nt tehingu tühisus, esindusõigus) on toodud seadustiku algusesse, et vältida kordusi eriosades. Rõhk on süsteemsel puhtusel ja maksimaalsel õiguskindlusel.

Hollandi mudel: modernne süntees

Hollandi uus tsiviilseadustik (Nieuw Burgerlijk Wetboek – NBW, 1992) esindab Euroopa eraõiguse uut põlvkonda, mis sulatab kokku Ladina ja Saksa süsteemi parimad omadused:

Pragmaatiline süntees: Holland loobus puhtast Prantsuse mõjust ja võttis Saksa mudelist üle range struktuuri (üldosa), kuid jättis kõrvale liigse akadeemilise jäikuse.
Kaasaegne turumajandus: seadustik arvestab rahvusvahelise äri, teenuste, e-kaubanduse ja tugeva tarbijakaitsega.
Avatud normid: seadustik annab kohtunikele volituse tugineda hea usu (bona fides), õigluse ja mõistlikkuse põhimõtetele.

Mõju Leedule ja Poolale: Poola kasutas Hollandi koodeksit oma 1964. aasta tsiviilseadustiku kaasajastamisel ja EL-i õiguse harmoniseerimisel. Leedu võttis oma 2001. aasta tsiviilseadustikus Hollandilt üle monistliku mudeli (äri- ja tsiviilõiguse ühtne seadustik) ning laiad avatud normid.

Poola: Hollandi kaudne mõju

Poola suhe Hollandi õigusega on ajalooliselt kihiline – selles põimuvad keskaegsed kaubandussidemed ja hilisem Euroopa Liidu integratsioon.

Ajalooline taust (Olędry asundused): –17. sajandil rändasid hollandlased (Poolas tuntud kui Olędry) Poola-Leedu ühendkuningriigi aladele. Nad tõid kaasa oma spetsiifilise tavaõiguse (üleujutatud maade kuivendamise ja kogukondliku omavalitsuse reeglid). See oli varajane näide Hollandi praktilise õiguskultuuri mõjust Poola maapiirkondadele.
Tsiviilseadustiku (Kodeks cywilny) reformid: Poola otsustas pärast kommunismi kokkuvarisemist moderniseerida oma juba olemasolevat, 1964. aastast pärinevat tsiviilseadustikku. 1990. ja 2000. aastate suurte reformide käigus (eriti lepinguõiguses) võtsid Poola seadusandjad eeskuju Hollandi 1992. aasta koodeksist, eriti kahju hüvitamise, rangema vastutuse ja tarbijaõiguste ülevõtmisel.
Euroopa õiguse kodifitseerimine: Kuna Hollandi seadustik oli kirjutatud modernse Euroopa Liidu õiguse vaimus, kasutas Poola Hollandi tekste “sillana” või tõlkena, et kohandada oma siseriiklikku õigust Brüsseli direktiividega.

Leedu: Hollandi otsene mõju

Leedu on suurepärane näide sellest, kuidas Hollandi õiguse modernne mudel kandus otse üle postsotsialistlikku ruumi.

Õigussiire (legal transplant): Kui Leedu asus 1990. aastatel koostama oma täiesti uut tsiviilseadustikku (Lietuvos Respublikos civilinis kodeksas, mis jõustus 2001. aastal), ei võetud eeskujuks vanu 19. sajandi klassikalisi koodekseid (nagu Prantsuse või Saksa oma). Leedu töörühm uuris kõige modernsemaid mudeleid ning kõige suuremat mõju avaldasid Leedu uuele seadustikule just Hollandi 1992. aasta koodeks ja Québeci (Kanada) tsiviilseadustik.
Monistlik süsteem: Leedu võttis Hollandilt üle monistliku mudeli. Nad loobusid eraldiseisvast kaubandusõiguse koodeksist ning liitsid äriõiguse, tarbijakaitse ja klassikalise eraõiguse üheks terviklikuks seadustikuks.
Avatud normid ja pragmaatilisus: Sarnaselt Hollandile liikus Leedu eemale loomuõiguslikest või sotsialistlikest doktriinidest puhta pragmaatilisuse suunas. Leedu seadustikku kirjutati sisse suured ja paindlikud “avatud normid” – hea usu (bona fides) ja mõistlikkuse põhimõtted lepingulistes suhetes, mis annavad tänapäeval Leedu kohtutele õiguse reageerida paindlikult modernse majanduse muutustele.

Põhjamaade õigussüsteem: loomuõigusest pragmaatilise heaoluriigini

Põhjamaade (Rootsi, Taani, Norra, Soome, Island) õigussüsteem on Mandri-Euroopas unikaalne nähtus, paigutudes klassikalise tsiviilõiguse ja angloameerika tavaõiguse (common law) vahepeale.

Ajalooline kujunemine ja loomuõiguse roll

Põhjamaade õiguse sügavaimad juured ulatuvad keskaegsetesse germaani hõimuõigustesse ja kohalikesse maaseadustesse (nt Rootsi kuninga Magnus Erikssoni maaseadus 14. sajandist). Erinevalt Lõuna- ja Kesk-Euroopast ei toimunud siin kunagi Rooma õiguse täielikku ja agressiivset ülevõtmist.

Selle asemel domineeris 17. ja 18. sajandil loomuõiguse (lex naturalis) koolkond. Euroopa valgustusaja loomuõiguse teoreetikute (nagu Samuel von Pufendorf, kes õpetas Lundi ülikoolis, ja Hugo Grotius) ideed leidsid Põhjamaades viljaka pinnase. Loomuõigus pakkus intellektuaalse raamistiku, mis aitas:

Süstematiseerida ja moderniseerida vanu skandinaavia tavasid.
Integreerida Rooma õiguse elemente ilma kohalikku õiguskultuuri hävitamata.
Luua alus esimestele varastele üldseadustikele, nagu Rootsi 1734. aasta üldseadustik (1734 års lag), mis ühendas kogu riigi õiguse unikaalselt lihtsas ja praktilises vormis.

Tänapäevased erisused ja “kolmas tee”

Hilisematel sajanditel kaugenes Põhjamaade õigus loomuõiguse metafüüsikast ning arenes pragmaatilise õiguspositivismi ja mandri-Euroopa tsiviilõiguse mõjul omalaadseks süsteemiks, mida iseloomustavad järgmised jooned:

Suurte koodeksite puudumine: Põhjamaades ei ole ühte kõikehõlmavat tsiviilkoodeksit (nagu Code Civil või BGB). Õigus koosneb eraldiseisvatest, kuid omavahel tihedalt harmoniseeritud seadustest (nt lepinguseadus, müügiseadus).
Pragmaatilisus dogmaatika ees: Erinevalt Saksa süsteemist ei huvitu Põhjamaade õigusteadus kõrgest juriidilisest teooriast. Seadus on instrument ühiskondlike ja sotsiaalsete probleemide lahendamiseks.
Ettevalmistavate materjalide (förarbeten) unikaalne roll: Kohtupraktikas on seaduseelnõude seletuskirjadel ja parlamendi komisjonide materjalidel peaaegu seadusega võrdne juriidiline jõud. Kohtunikud otsivad sealt seadusandja reaalset tahet ja eesmärki.
Sotsiaalne suunitlus: Õigussüsteem kaitseb tugevalt nõrgemat osapoolt (tarbijat, töötajat, üürnikku), olles tihedalt läbi põimunud Põhjamaade heaoluriigi mudeliga.

Lorem ipsum dolor sit amet, consectetur adipiscing elit. Ut elit tellus, luctus nec ullamcorper mattis, pulvinar dapibus leo.

Eesti tsiviilõigussüsteem Euroopa ristteel

Eesti eraõiguse areng ja 1990. aastate omandireform ning tsiviilseadustiku väljatöötamine on elav näide sellest, kuidas kõik kolm eespool kirjeldatud Euroopa õigusvoolu on Eesti tänast õigussüsteemi kujundanud.

Saksa õigussüsteemi määrav mõju (Pandektiline vundament)

Eesti tsiviilõiguse peamine vundament asub kindlalt Saksa õigussüsteemis. See mõju on nii ajalooline kui ka kaasaegne:

Ajalooline taust: Balti provintsiaalõiguse seadustik (BGBR, 1864) tugines tugevalt saksa pandektilisele õigusteadusele ja Rooma õigusele. Ka iseseisva Eesti 1940. aasta tsiviilseadustiku eelnõu ehitati üles Saksa mudeli järgi.
Kaasaegne struktuur: Pärast taasiseseisvumist valiti eraõiguse kodifitseerimisel teadlikult taas Saksa tee. Eesti tsiviilseadustik on üles ehitatud rangele viieosalisele süsteemile (Tsiviilseadustiku üldosa seadus, asjaõigus-, võlaõigus-, perekonna- ja pärimisseadus). Meie süsteemi tuumaks on saksapärane üldosa printsiip ja abstraktsiooniprintsiip asjaõiguses, mis nõuab juriidilist täpsust ja kõrget dogmaatilist puhtust.

Hollandi mudeli mõju (Modernne võlaõigus)

Kuigi Eesti süsteemi raamistik on Saksa oma, ei kopeeritud 1990. aastate reformide käigus pimesi sajandivanust Saksa tsiviilseadustikku (BGB). Siin astub mängu Hollandi mudel:

Kaasaegsed lepingud: Eesti võlaõigusseaduse (VÕS, jõustus 2002) loojad võtsid lisaks rahvusvahelistele konventsioonidele (nt CISG) ja UNIDROIT põhimõtetele suureks eeskujuks just Hollandi uue tsiviilseadustiku (NBW).
Paindlikkus ja tarbijakaitse: Hollandi eeskujul integreeriti Eesti õigusesse modernsed turumajanduse reeglid, e-kaubanduse alused ja tugev tarbijakaitse suunitlus palju voolujoonelisemalt, kui seda võimaldas tollane traditsiooniline Saksa BGB.

Põhjamaade ja loomuõiguse ajalooline jälg

Kuigi Eesti ei kuulu Põhjamaade õigusperekonda (meil on erinevalt neist suured ja abstraktsed koodeksid), on Põhjamaade ja loomuõiguse ajalooline mõju Eestis sügavam, kui esmapilgul paistab:

“Hea rootsi aeg” ja loomuõigus: 17. sajandil, mil Eesti alad olid Rootsi kuningriigi koosseisus, laienes siia ka Rootsi kohtusüsteem (maakohtud ja õuekohtud). Lundi ülikoolis tegutsenud loomuõiguse suurkuju Samuel von Pufendorfi ideed ja Rootsi 1734. aasta üldseadustiku vaimsus kujundasid kohalike juristide õigusteadvust. See loomuõiguslik põhi aitas talurahval mõista õigluse ja inimväärikuse universaalseid printsiipe, sillutades teed hilisemale pärisorjuse kaotamisele.
Pragmaatiline seadusandlus täna: Kaasaegses õigusloomes vaatab Eesti sageli Põhjamaade poole just sotsiaal-, töö- ja keskkonnaõiguses, püüdes üle võtta sealsele ühiskonnale omast pragmaatilisust ja heaoluriigi väärtusi, kuigi juriidiline tehnika vormistatakse ikkagi saksapärasesse süsteemi.

Eesti tsiviilõiguse süsteemi kohtupraktika on elav ja arenev seaduse tõlgendamine, mis ei loo uusi norme, vaid annab kuivale seadusetähele tegeliku sisu. Kuna seadusandja ei suuda kunagi ette näha ja sätestada kõiki võimalikke elulisi olukordi, siis on seadused sageli sõnastatud üldiselt või sisaldavad määramata õigusmõisteid (nt „hea usu põhimõte“, „oluline rikkumine“, „mõistlik aeg“). Kohtud (esmajoones Riigikohus) sisustavad need mõisted konkreetsete näidetega. Praktika näitab ära, milline käitumine reaalses elus on näiteks hea usu põhimõttega vastuolus ja milline mitte. Kohtunik peab otsuse tegemisel alati lähtuma kirjutatud seadusest ning hindama vaidlevate osapoolt käitumist selle alusel.

Eestis jaguneb tsiviilkohtumenetluse praktika sisuliselt kaheks:

Maa- ja ringkonnakohtud näitavad, kuidas õigust igapäevaselt rakendatakse, kuid sellel puudub üldjuhul laiem suunav jõud.
Riigikohtu tsiviilkolleegiumi lahendid on suunatud kogu õigussüsteemile. Riigikohus võtab asju arutusele just siis, kui seaduse tõlgendamisel on tekkinud vastuolud või kui tegemist on põhimõttelise uue õigusküsimusega.

Tsiviilõiguse kohtupraktika ei ole kivisse raiutud. Kuna ühiskond, tehnoloogia ja majandus muutuvad kiiremini kui seadused, on kohtupraktika see tööriist, mis hoiab õigussüsteemi kaasaegsena. Kõrgemad kohtud võivad oma varasemat praktikat muuta, kui leitakse, et endine tõlgendus ei vasta enam kaasaegse ühiskonna vajadustele või õiglustundele.

Avapildi selgitus

Kompositsioon ühendab teie teose peamised õigusfilosoofilised ja ajaloolised kihid:

Pronksist justiitskaalud (Scales of Justice):
- Sümboliseerivad raamistavat õiguskorda, kus riik ei sekku majanduse plaanimisse, vaid toimib neutraalse kohtuniku ja valvurina (öövahiriigi printsiip), tagades lepingute pidamise (pacta sunt servanda) ja kahju õiglase heastamise.
Ajaloolised köited (Ius Commune, Digesta, Codex Justinianus):
- Tähistavad klassikalise Rooma õiguse pärandit, mis pani aluse Mandri-Euroopa tsiviilõiguse traditsioonile (Napoleoni Code Civil, Saksa pandektistika ja BGB).
Pitseeritud pärgamendirullid (Magna Carta & vanded):
- Kujutavad Angloameerika üldõiguse (Common Law) ja tavaõiguse juuri: kuningas John Maata 1215. aasta harta artikleid 39 ja 40 (meelevaldse vangistamise keeld, seaduse ülimuslikkus) ning keskaegseid vandekohtute tõendamistraditsioone.
Avatud kaasaegne konstitutsiooni- ja eraõiguse seadustik:
- Tähistab modernset kodifitseeritud õigust, sh Hollandi NBW monistlikku mudelit ning Eesti taasiseseisvunud eraõiguse sünteesi (TsÜS, võlaõigusseadus, asjaõigusseadus).
Klassikaline raidkivist arkaad ja raamatukogu:
- Rõhutab võrdleva õigusteaduse väärikat, sajanditepikkust järjepidevust ja akadeemilist sügavust.

Raamistav õigus ja öövahiriik

Sisukord