Inimese õiguskord ja karistusõigus

Modernne, tsiviilõiguse koos õiguspositivismiga keskendub seadusloomele, järelevalvele ja karistamisele. Kui õigus lähtub võimukandjate suvast, siis tuleb elanikkond allutada hirmuga seaduserikkumise ees ning kui kohtumenetlus kaitseb (vähemalt näiliselt) kurjategijat ega hooli kuriteo ohvri kaotustest, siis ei sünni austust riigi ja tema võimukandjate suhtes. Ühesõnaga – õiguskorda kehtestades hävineb õiglus. Kõik see on võimalik tänu materialistlikule maailmavaatele, mis sisestab meisse, et inimene on looduse valitseja, kes võib teha mida tahab ja ei vastuta millegi eest!

Iidsed lepitusmehhanismid, milles ohver või tema perekond olid protsessi keskmes, põhinesid osapoolte läbirääkimisel, millega püüti saavutada suguvõsade või hõimude kokkulepe ja tekitatud kahju hüvitamine. Kui osapooled ei jõudnud kokkuleppele, puhkesid pikaajalised konfliktid, mis lõppesid enamasti alles siis, kui üks või mõlema konflikti osapooled olid surnud.

Linnaühiskondade kasvades ei tuginenud suhted enam veresugulusele ja ühisele kogukonnale, kus kõik tundsid üksteist ja kõik oli avalik. Kuigi esimesed suurlinnad tekkisid Sumeris juba 5. aastatuhandel eKr, on vanim säilinud kirjutatud seadusekoodeks (Ur-Nammu) dateeritud aega 2100 eKr ning selles on sätted tekitatud kahju hüvitamise ning mõnel juhul ka leppimise ja sotsiaalse suhte taastamise kohta. Vägivallal põhinev kättemaksu traditsioon ilmub kirjutatud seaduse koodeksitesse alles peale semiidi hõimude sisenemist Mesopotaamia aladele ja võimuhaaramist seal.

Vana-Rooma 12. tahvli seadus käskis vargal hüvitada varastatud kauba väärtus kahekordselt. Iidses Iiri Brehoni seaduses olid põhjalikult sätestatud kord, kuidas maksta hüvitist kehavigastuste eest. Frangi kuninga Clovis I (umbes 500 pKr) ja inglase Ethelberti Kenti (umbes 600 pKr) seadused sisaldasid samuti sätteid kahjude hüvitamise kohta süütegude korral.

Alles Lääne-Euroopa anonüümses linnakeskkonnas kadus lootus osapoolte põhisele lepitusele. Selle asemele võeti kasutusele universaalne hirmutav jõud (avalikud hukkamised, piinamised, hiljem sunnitöö), mis pidi hoidma inimesi kuulekuses. Karistuskesksele süsteemile üleminekule aitasid kaasa veel järgmised tegurid:

Katoliku kiriku abielu- ja pereprogramm: peale 4. sajandit alustas kirik süsteemset tegevust, et asendada hõimupõhine ühiskonnakorraldus tuumperekonna põhisega.
Rooma õiguse renessanss: 11.–12. sajandil avastati taas Rooma õigus (Corpus Iuris Civilis). See tutvustas avaliku õiguse kontseptsiooni, kus riik on ülemkohtunik ja kurjategija allub impersonaalsele seadusele, mitte ohvri suguvõsa suvale.
Ilmaliku võimu tsentraliseerimine: Kuningad hakkasid deklareerima, et kuritegu pole pelgalt kahju ohvrile, vaid kuninga rahu (King’s peace) rikkumine. Kuna kuritegu solvas valitsejat, pidi karistus ja hüvitis kuuluma riigile, mitte ohvrile.
Katoliku kiriku patukahetsusdoktriin: Katoliku kiriku õigussüsteem (kanooniline õigus) arendas välja inkvisitsioonilise menetluse ja loogika, et patt (ehk kuritegu) nõuab patukahetsust, kannatust ja hinge puhastamist läbi karistuse. See asendas varasemad “jumalakohtud” (ordaliad) ratsionaalsema, kuid karmima uurimissüsteemiga.

Kuna riiklik korraldus vajas stabiilsust ja keelas privaatse vägivalla, siis võtsid valitsejad enesele ainuõiguse karistada ja hukata oma elanikke. Arenev riigibürokraatia ja kirik ei saanud lubada privaatset veritasu või kahjude rahalist hüvitamist, mis jättis valitseja võimupositsiooni tagaplaanile. Varasemas süsteemis maksti lepitustrahv ohvri perekonnale. Uue loogika kohaselt konfiskeeriti süüdimõistetu vara ja määratud trahvid laekusid otse kuninga või feodaali kassasse. Õigusemõistmisest sai riigile tulus sissetulekuallikas.

Kaasaegse karistusõiguse tekkega asendus ohver riigiga. Kurjategija vastutas nüüd abstraktse ühiskondliku korra rikkumise eest, mille esindajana tegutses riiki esindav prokurör. See muutis süsteemi standardsemaks ja prognoositavamaks – riik ei pidanud enam hoolima sellest, kas ohvri pere on andestav või kättemaksuhimuline. Kuid nüüd jäi ohver pildilt välja ja talle tekitatud kahju kompenseerimine polnud enam oluline.

Tänapäeva õigusteaduses on ring täis saamas: üha enam leitakse, et pelk karistamine ei lahenda probleeme, ning kriminaalmenetlusse on hakatud tagasi tooma muistset lepitusloogikat ja ametlikku lepitusmenetlust.

Ühiskondliku jätkusuutlikkuse probleem

Tänapäeva lääne ühiskond lähtub materialistlikust arusaamast, et inimene on oma olemuselt egoist ja ahne, mistõttu tuleb tema ohjeldamiseks rakendada pidevat järelevalvet ning ülal pidada tohutut karistusasutuste süsteemi. See õiguspositivistlik korraldus toodab kümneid tuhandeid lehekülgi katvaid seadusi, mis suruvad maha inimeste loovuse ja ettevõtlikkuse ning neelavad üha kasvava osa maksutuludest.

Praegune mehaaniline karistussüsteem on põhjustanud tõsise sotsiaalse ja majandusliku kriisi:

Kallis ülalpidamine: Eestis kulub ühe vangi ülalpidamisele umbes 3000 eurot kuus, mis neelab riigieelarvest igal aastal 60–65 miljonit eurot.
Kõrge retsidiivsus: Statistika näitab, et enam kui 75% Eesti vangidest kannab karistust vähemalt teistkordselt. Vanglast vabanenutest paneb kahe aasta jooksul uue kuriteo toime 32–38%, kuid alla 18-aastaste noorte seas küündib retsidiivsus koguni 59%-ni.
Ohvri kõrvalejätmine: Kaasaegse karistusõiguse järgi rikub kurjategija abstraktset ühiskondliku korda, kuid see jättis pildilt välja ohvri. Tekitatud kahju kompenseerimine ja emotsionaalne hingerahu pole praeguses süsteemis enam olulised.

Taastav õiglus (Restorative justice)

Sillad seinte asemel

Kui hoolekanderiigi positiivne õigus tugineb kirjutatud paragrahvidele ja ametnike sunnivõimule, siis loomuõigus lähtub arusaamast, et moraal on inimloomusesse ja universumi õiguskorda juba sisse kirjutatud.

Taastav õiglus on loomuõiguse praktiline väljendus. See ei küsi, millist riigi reeglit rikuti, vaid keskendub inimlikule vajadusele: kuidas parandada lõhutud suhteid, heastada kahju ja taastada kogukondlik tasakaal.

Taastavat õiglust on hakanud rakendama riigid erinevatel põhjustel. See on kasutusele võetud nii põlisrahvaste survel (näiteks Kanada, Uus-Meremaa), ühiskondliku jätkusuutlikkuse parandamiseks, haldusvõimekuse puudujääkide korvamiseks, aga ka riigieelarvelistel põhjustel olukorras, kus senine kriminaalpoliitika kulud on kasvanud liiga suureks. Seda võib vaadelda ka ühiskondliku pädevuse arendamisena: konfliktides kõrgema autoriteedi poolt võimetuks tegemise kogemise asemel on võimalik saavutada konfliktidele iseseisev ja konstruktiivne lahendamine viisil, mis ei kasvata riigieelarve kulusid.

Liikumine taastava õiglusemõistmise poole tuleneb erinevatest filosoofilistest vaatenurkadest ja motivatsioonidest. Majanduslikult taotletakse sellega kõigepealt kogu õigussüsteemi kulude ja töökoormuse vähendamist ning süsteemi tõhususe parandamist. Kuid veelgi enam püütakse leida humaanset alternatiivi senisele vangistamisel põhinevale karistuspoliitikale. Selle käigus tahetakse anda ohvritele aktiivne roll õigusprotsessis, vähendades seeläbi nende ärevuse, ebaõigluse ja jõuetuse tunnet, aga ka kättemaksu soovi. Kurjategijatele taas pakutakse võimalust osaleda dialoogis nii, et nad hakkaks mõistma nende poolt tekitatud kahju, võtaks vastutuse oma tegude eest ning neis tekiks soov heastada see ühel või teisel viisil.

Sõltumata taastava õiglusemõistmise praktikast on üldine eesmärk, et osalejad jagaksid oma kogemusi juhtunu kohta, arutaksid, kes ja kuidas kuriteos kannatas, ning saavutaksid üksmeele selles osas, mida kurjategija saab teha kuriteo tekitatud kahju heastamiseks. See võib hõlmata kurjategija poolt ohvrile raha maksmist, vabandusi ja muid meetmeid kannatanutele tekitatud kahju hüvitamiseks ja edasise kahju põhjustamise takistamist. Võrdsuse, väärikuse ja austuse põhimõtetele tuginev taastav õiglusmõistmine on kindlalt juurdunud nii ohvri kui ka kurjategija vajadustesse ning seega on nende keskmes mõlema poole kokku viimine, lootusega leida inimlik lahendus läbi ausa dialoogi.

Taastav õiglusmõistmine põhineb mõttel, et kui kuritegu teeb haiget, peab õiglus seda parandama. Sellest järeldub, et arutelu haiget saanud ja kahju tekitanud inimeste vahel peab olema protsessi keskmes.

Meetme taassünd

Taastava õigluse mõiste võttis kasutusele Albert Eglash, kes kirjeldas 1977. aastal kolme erinevat lähenemist õiglusemõistmisele:

“kättemaksuõiguse” mõiste, mis põhineb karistusel;
„jaotav õiglus“, mis hõlmab õigusrikkujate terapeutilist ravi;
„taastav õiglus“, mis põhineb kahju hüvitamisel koos ohvrite ja õigusrikkujate panusega.

Sellele meetmele juhtis 1990. aastal tähelepanu ka Howard Zehr oma raamatuga „Changing Lenses – A New Focus for Crime and Justice“. Selles võrdles ta valitsevat praktikat, milles kuritegu käsitleti riigivastase teona, nägemusega milles kuritegu vaadeldi inimestevaheliste suhete ja ühiskondliku kokkuleppe rikkumisena. Ta leidis, et konflikti lahendamisel tuleks leida vastus järgmistele küsimustele:

Kes on haiget saanud?
Millised on nende vajadused?
Kelle kohustused need on?
Mis on põhjused?
Kellel on olukorras oma osalus?
Milline on sobiv protsess sidusrühmade kaasamiseks põhjuste kõrvaldamisse ja olukorra parandamisse?

Need erinevad oluliselt nendest, mida traditsiooniline kriminaalõigus küsib:

Milliseid seadusi on rikutud?
Kes seda tegi?
Millist karistust õigusrikkuja(d) väärivad?

Euroopa Nõukogu märkis oma 1999. aasta soovituses, et osapoolte vahendus võimaldab kriminaalasjade rakendada paindlikku ja lahendustele orienteeritud meedet. Seda soovitas ka ÜRO 2002. aasta resolutsioon. Eriti rõhutati järgmisi aspekte:

nii ohvrite kui ka süüdistatavate aktiivne osalus protsessis;
kogukonna (nt pereliikmete, mõjutatud naabrite) kaasamise võimalus;
ohvrite rolli ja nende vajaduste tugevdamine, näiteks vabandused või materiaalne hüvitis;
kurjategijate vastutuse edendamine nii sõnades kui ka tegudes, mis võib soodustada tema hilisemat taasintegreerumist ühiskonda.

aastal defineeris Carolyn Boyes-Watson Suffolki Ülikoolist taastavat õiglust järgmiselt: kasvav sotsiaalne liikumine, mille eesmärk on institutsionaliseerida rahumeelne lähenemisviis kahju tekitamisele, probleemide lahendamisele ning juriidiliste ja inimõiguste rikkumistele. Need ulatuvad rahvusvahelistest rahukohtutest, nagu Lõuna-Aafrika Vabariigi tõe ja leppimise komisjon, kuni uuendusteni kriminaal- ja alaealiste õigussüsteemides, koolides, sotsiaalteenustes ja kogukondades. Seaduse, spetsialistide ja riigi eelistamise asemel kaasavad taastavad lahendused kannatanuid, õigusrikkujaid ja nende mõjutatud kogukondi lahenduste otsimisse, mis edendavad parandamist, leppimist ja suhete taastamist. Taastav õiglus püüab luua partnerlussuhteid, et taastada vastastikune vastutus konstruktiivse reageerimise eest meie kogukondades toime pandud õigusrikkumistele. Taastavad lähenemisviisid püüavad leida tasakaalustatud lähenemisviisi ohvri, õigusrikkuja ja kogukonna vajadustele protsesside kaudu, mis säilitavad kõigi turvalisuse ja väärikuse.

Meede

Taastav õigluse meede erineb võistlevast õigusprotsessist ja tsiviilkohtu menetlusest. Need püüavad käsitleda ainult õiguslikult olulisi küsimusi ja kaitsta mõlema poole õigusi, sel ajal kui taastava õigluse eesmärk on „laiendada küsimus õiguslikust käsitlusest olulistest kaugemale, eriti aga isikutevahelisele suhetele“.

Soovituslikud põhjused, miks see võib olla tõhus, on järgmised:

Kurjategija peab õppima tundma kahju, mida ta on oma ohvrile tekitanud – see raskendab tal oma käitumise õigustamist.
Arutelu pakub võimaluse arutada moraalset arengut õigusrikkujatega, kellel seda elus vähe on olnud.
Rikkujad peavad oma karistust tõenäolisemalt õigustatuks.

Programmid kipuvad vältima kurjategija häbistamist ja stigmatiseerimist.

Christa Pelikan (2010) toob oma artiklis: Mida tähendab taastav õiglus? taastava õigluse protsessi osadena välja järgmised elemendid:

Sotsiaalne element: sündmuste tajumine ja käsitlemine nende sotsiaalses kontekstis, s.t nende suhete kontekstis ja emotsionaalsete tagajärgedega, mitte pelgalt abstraktse “kuriteona”. Selle eesmärk on eelkõige võimaldada ohvritel oma emotsionaalseid ja materiaalseid vajadusi kuuldavaks teha.
Osaluslik element: kõigi toimepandud kuriteos osalenud osapoolte vabatahtlik ja aktiivne osalemine on protsessi oluline tingimus.
Hüvitamise element: kurjategijatele täiendavate kannatuste tekitamise asemel, peab protsess keskenduma ohvrile tekitatud kahju hüvitamisele tegude ja teenuste kaudu

Taastava õigluse meedet saab rakendada väga erinevatel juhtumitel, sealhulgas:

Kriminaalasjades viiakse kokku kurjategijad ja ohvrid, kes saavad vastastikku selgitada, miks see kuritegu toimus ja kuidas see osapooli mõjutas ning otsida võimalust selle heastamiseks. See võib tähendada rahalist hüvitust, ohvri toimetulekut parandavat või ühiskondlikku tööd kuritegevuse ennetamiseks ning muidugi kahetsuse väljendamist.
Vanglates, kohtuotsuse langetamise järel, võib läbi viia analoogseid üritusi, kusjuures positiivsete arengute korral võidakse karistust muuta või leevendada.
Sotsiaaltöös probleemsete laste olukorra lahendamiseks, kusjuures protsessi kaasatakse nii perekonnaliikmed, naabrid, sõbrad ning asjasse puutuvad ametnikud koos spetsialistidega. Ameerika Ühendriikides, Hamiltonis käivitasid mennoniitide kiriku liikmed selle meetme seksuaalkurjategijate integreerimiseks kogukonda.
Koolides, et lahendada ühises ja kaasavas arutelus noorte omavahelisi või õpetajate ja laste vahelisi konflikte. Seda rakendades on saavutatud häid tulemusi Taani koolides.
Kogukonnas maaomanike, korterelanike või elamupiirkondades isikute vaheliste vastuolude mõtestamiseks ja lahendamiseks. Näiteks Austrias, loodi institutsioon Eluasemepartner (Wohnpatrner) naabruskonna vastuolude lahendamiseks Viini munitsipaalelamutes.
Ühiskonnas rahvusliku leppimise saavutamiseks, peale pikaajalist või ulatusliku vägivalda mingi elanikkonna osa või rahvusgrupi suhtes. Ühiskondlikku leppimise meedet on rakendatud Rwanda genotsiidi ja Lõuna-Aafrika rassipoliitika mõjude maandamiseks. Seda on pakutud ka välja meetmena, mida saaks rakendada Iisraeli-Palestiina ning Põhja-Iirimaa konfliktides.

Üldistades võib öelda, et taastava õigluse meetme rakendamise eesmärgiks on positiivsete sotsiaalsete suhete taastamine inimeste, kogukondade ja hõimude vahel ning seeläbi riigi kui terviku jätkusuutliku arengu kindlustamine. Näiteks Uus-Meremaal oli maooridel enne Euroopaga kontakti hästi arenenud süsteem nimega Utu, mis kaitses üksikisikuid, sotsiaalset stabiilsust ja rühma terviklikkust.

Mõjud

Taastava õigluse meetme tulemusi uurinud teadlased esitavad vastuolulisi andmeid.

Ühed lääneriikides läbi viidud uuringud on näidanud, et taastava õiglusemõistmise protsessides osalejad panevad väiksema tõenäosusega uuesti kuritegusid toime kui inimesed, kes on kohtu poolt võrreldavate kuritegude eest süüdi mõistetud ja karistatud.

Teised taas väidavad, et nende mõju oli väike või koguni olematu ning ohvrite rahulolu tase oli madalam, kui kurjategijatel. Toodi välja ka asjaolu, et ohvrid tundsid korraldajate survet andestada kurjategijatele, piirata oma emotsioonide intensiivsust ning soovi protsessis kiiresti edasi liikuda. Märgiti ka kurjategijate aktiivsust oma nägemuse pealesurumisel.

Üldistades leiti, et ainus põhimõtteline alus taastava õigluse rakendamiseks on tekitatud kahju vähendamine ning kui see pole saavutatav, siis tuleks selle meetme rakendamisest hoiduda. Olulist mõju avaldas ka see, kuivõrd oli avalikkus teadlik taastava õigluse meetme ideest ning milline oli kogukonna valmisolek kurjategija tagasivõtmiseks oma elukeskkonda.

Taastav õiglus Eestis

Eesti õigussüsteemis on taastav õiglus arenenud vaatest ja katsetustest ametlikuks riiklikuks standardiks. Taastava õigluse seemned külvasid Eestis ligi kaks aastakümmet tagasi esimesed vanglakaplanid. Ametlikult kirjutati lepitusmenetlus seadusesse esimese meetmena 2007. aastal.

Suur institutsionaalne hüpe toimus 2023. aasta kevadel, kui taastava õigluse teenus lisati ametlikult ohvriabi seadusesse. Sellest sai riiklik ohvriabiteenus, mida koordineerib Sotsiaalkindlustusamet. Meedet rakendatakse nii kohtueelses menetluses kui ka paralleelselt kriminaalmenetlusega, kasutades juhendatud dialooge, vahendusmenetlust, taastavaid nõupidamisi ja ennetavaid ringe. Samuti pakutakse vahendust täiskasvanutele ja tehakse koostööd isegi lastemajaga seksuaalvägivalla juhtumite raames. Kohtumisi viivad alati läbi spetsiaalse väljaõppega vahendajad ja sageli kaasatakse ka vabatahtlikke.

Eesti tulemused ja tagasiside on olnud erakordselt julgustavad:

Korduvkuritegevuse (retsidivismi) vähenemine: Uuringud näitavad, et taastavas õigluses osalenud noorte seas on korduvkuritegevuse tase märgatavalt madalam – see kukub tavapäraselt 30%-lt umbes 10%-le (olles ligi kolm korda madalam võrreldes nendega, kes läbivad tavapärase karistuskonveieri).
Kõrge rahulolu ja emotsionaalne rahu: Tavamenetluses jääb kannatanu sageli pelgalt „tunnistajaks“. Taastav õiglus annab kannatanule hääle, võimaluse esitada küsimusi (nt „Miks just mina?“) ja võimaluse juhtunuga päriselt rahu teha.
Vastutuse tegelik võtmine: Senine karistussüsteem õpetab süüdlast end kaitsma ja eitama. Taastav dialoog sunnib teda vaatama ohvri silmadesse ja nägema oma teo reaalseid tagajärgi. See on viinud juhtumiteni, kus noorukid mitte ainult ei korva rahalist kahju, vaid teevad kogukonnas vabatahtlikke heastamistöid, taastades rikutud usalduse.

Eestis igal sügisel tähistatava taastava õigluse kuu juhtmõte „Ehitades sildu, mitte seinu“ võtab täiuslikult kokku loomuõigusliku filosoofia. Riiklik areng näitab, et Eesti liigub õigusteadvuses tasapisi mehaaniliselt „reeglite rikkumise kontrollimiselt“ sisulise, inimkeskse ja tervendava õigluse poole.

Kõige rohkem kasutatakse taastava õiguse meedet noortega seotud konfliktide (koolikiusamine, vargused, kaklused, varavastased teod) lahendamisel, et säästa noori enneaegsest kriminaalsest märgistamisest. Sellest on sündinud koolides noortekohtu mudel, mis tõstab arengu uuele tasemele.

Taastava õigluse meede võiks laieneda ka kohalikesse omavalitsustesse ja kogukondadesse. Senini on maaomanike läbisõiduvaidlused ja naabruskonna konfliktides loodetud riigile (s.t ametnikele), kuid ka nemad ei suuda selliseid konflikte lahendada, kui üks osapool seda ei taha! Selliseid konflikte saaks lahendada, kui naabruskonna inimesed koguneksid ning konflikti osapooled selgitaks nende ees oma käitumise motiive ning otsiks üheskoos probleemile lahenduse, mis rahuldaks osapooli. Kui aga konflikti põhjustaja ikkagi keeldub ja tahab jätkata teisi kahjustavat käitumist, siis on kogukonnal õigus ta enda hulgast välja arvata ja teda edaspidi inimsuhetes boikoteerida – seda meedet suudavad reeglina taluda vaid väga vähesed inimesed. Sellisel viisil oleks võimalik liikuda usaldamatusel ja kättemaksuhimul põhinevast käitumismudelist vastastikusel austusel ja jätkusuutlikkusel põhinevasse ühiskonda.

Kokkuvõte

Karistus ja vangistus ehitavad inimese ümber seina, isoleerides ta ühiskonnast, süvendades traumat ja kinnistades valitsevat ebaõiglust.

Taastav dialoog ehitab sildu ja pakub võimalust naasta inimliku ühtsustunde, vastutuse ja tervenemise juurde. Kuid taastav õiglus eeldab osapooltelt vaimset küpsust või valmisolekut, ja kui seda pole, võib mehaaniline karistussüsteem (hoolimata oma vigadest) jääda ühiskonna turvalisuse tagamisel hädavajalikuks “madalaimaks lahenduseks”.

Taastava õigluse vaimne pool

Raamatu „The Mystic Hearth of Justice“ autorid Denise Breton ja Stephen Lehman autorid märgivad, et praegune karistussüsteem kahjustab ühiskonna jätkusuutlikkust ja heaolu, ega too inimestele õnne ja rahu.

Taastav õiglus oli tavaõiguses algupärane konfliktide lahendamise vorm, mis keskendus tekitatud kahju heastamisele ja inimestevaheliste suhete parandamisele eesmärgiga säilitada hõimu või kogukonna sisemine harmoonia. Protsess oli paindlik – iga juhtumit vaadeldi eraldi, s.t tüüplahendeid polnud olemas. Olemuslikult oli see ohvri- ja kogukonnakeskne õiguskäsitlus, mis põhines arusaamal, et konflikt on inimeste vahel.

Taastav õiglus lähtus subsidaarsuse printsiibist, s.t konflikt lahendati madalamail võimalikul tasandil, eelistatult kogukonnas. Protsessi eesmärgiks oli lepitusmenetluse käigus tekitatud kahju heastamine (asja asendamise või tööpanuse läbi), ohvri toetamine ja kurjategija taasühiskonnastamine läbi aktiivse vastutuse võtmise. Protsess tunnustas osapoolte väärikust, kuid ei üritanud saavutada tulemuste võrdsust. See võimaldab suveräänsel isikul ise oma vigade eest vastutada ning annab kannatanule reaalse hääle ja võimaluse oma elukeskkonna üle kontrolli taastada.

Mis meil on – kas õiglus või selle vari?

Selle küsimuse esitavad raamatu autorid raamatu alguses. Nad väidavad, et praegune seaduserikkumise teol ja karistusel põhinev mudel on „varjuõiglus“, mis ei taga inimestele õnne ega hingerahu. Nad leiavad, et tõeline õiglus peab tegelema inimese dünaamilise sisemaailmaga, sest välised teod on pöördumatud, kuid sisemine muutumine, kahetsus ja andestus on võimalikud.

Autorid viitavad Alfie Kohni uurimustele, mis tõestavad, et välised preemiad ja karistused hävitavad inimestes sisemise motivatsiooni ja loovuse. Õiglus peab põhinema indiviidi kordumatuse austamisel, mis ühtib põlisrahvaste (nt odžibveede) filosoofiaga: iga laps sünnib pühade andidega ja kogukonna kohustus on aidata neil neid arendada.

Platon kritiseeris traditsioonilist peremudelit, kuna see kohtleb naisi ja lapsi omandina ning surub maha nende individuaalse hinge arengu. Õigluse tuum seisneb selles, et igaüks saab teha seda, mis on tema sügavaim kutsumus ja ülesanne elus (doing what’s ours to do).

Taastav õiglus asendab karistuse tervendamisega, kaasates protsessi ohvri, süüdlase ja terve kogukonna. See mudel põhineb süsteemsel mõtlemisel: kui üks liige teeb kahju, on kogu süsteem tasakaalust väljas ja vajab tervenemist. Hollow Wateri põlisrahva kogukond Kanadas ei rakenda karistusi, sest need viivad tasakaalutu inimese veelgi enam tasakaalust välja.

Lääne ühiskond eeldab, et inimene on olemuselt ahne ja isekas, mistõttu ühiskondlik rahu eeldab välise järelevalve teostamist. Autorid ja trauma-uurijad (nt dr Sandra Bloom) väidavad, et agressiivne käitumine johtub traumast, millele järgneb primitiivne püüe välistada selle kordumine. Nad jõuavad mõtteni, et inimkond on universaalsete seoste kaudu üks tervik, kuid läänelik „moraalse koletise“ kuvand inimesest on stressi ja trauma tagajärg, mitte meie tegelik loomus.

Hiina (Konfutsius, Mencius) ja lääne filosoofid (Swedenborg, Adam Smith) on näinud inimkonda ühe ühise kehana. Õiglus tähendab selle ühise keha tervise jälgimist: kurjategija ja tema ohvri valu on märguanne, et ühiskondlik süsteem on haige.

Muutus

Looduses on kõik pidevas muutumises (areng ja lagunemine), õiguskord peab toetama inimeste isiksuslikku muutumisprotsessi, mitte lukustama teda mineviku vigadesse. Paljud üksikisikud kardavad muutusi ja püüavad luua muutumatuid, „täiuslikke“ rolle. Kuid tõelise isiksusliku arengu aluseks on tegutsemine avatud meelega kogukonnas (open mind system), mis on lahutamatu tervikust. Õiguskord peab olema paindlik. Autorid toovad eeskujuks viimase aastakümne jooksul edukalt toimivad narkokohtud (drug courts), mis ei karista sõltlasi, vaid pakuvad neile terapeutilist tuge ja meeskonnatööd, et aidata neil läbi arusaamise terveneda (saavutades 85% eduloo). Olukorda saab muuta vaid siis, kui on olemas valmisolek rääkida tõtt ja astuda dialoogi teiste inimestega.

Praegune kohtusüsteem tahab olla pime ja mehaaniline – see kinnistab valitsevat ühiskondlikku ebaõiglust. Autorid viitavad irokeeside konföderatsiooni (Haudenosaunee) iidsele valitsemismudelile (mis inspireeris USA põhiseaduse autoreid), kus kontrolli- ja tasakaalusüsteem põhines sugude tasakaalul. Irokeeside juures oli kohtuvõim ja juhtide tagandamise õigus usaldatud vanaemadele (klaani-leedidele), kes vaatasid otsuste mõju seitsme põlvkonna taha. Tuginedes Carol Gilligani uuringutele, selgitatakse, et meeste õigusteadvus keskendub õigustele ja vägivallaga kehtestatavatele reeglitele, naiste oma aga suhetele, vajadustele ja koostööle.

Nähtav ja nähtamatu

Meie tarbimisühiskond keskendub ainult nähtavale (vara, raha), mis on viinud meid ökoloogilise ja sotsiaalse katastroofini. Sajandeid on teadus tuginenud eeldusel, et olemas on vaid üks objektiivne reaalsus – universum, mis on moodustunud kindlatest reeglitest, mis eksisteerivad olenemata sellest, kas me neid vaatame või mitte.

David Bohmi kvantfüüsika teooriale toetudes selgitatakse, et nähtav maailm on vaid pealispind ehk väljendunud kord (explicate order), mis pärineb nähtamatust ehk peituvast korrast (implicate order). Kvantmehaanika paljastab, et objektiivset reaalsust ei eksisteeri – vähemalt mitte sellisel viisil, nagu inimaju seda näeb. Pikaajalise mõtteeksperimendi „Wigneri sõber“ füüsilise testimisega tõestasid teadlased, et kvantskaalal saavad kaks vaatlejat olla tunnistajaks täpselt samale sündmusele ja registreerida täiesti erinevaid, kuid matemaatiliselt kehtivaid tulemusi. See tähendab, et kvantmaailmas ei eksisteeri „vaatlejast sõltumatuid“ fakte, mis viitab sellele, et see, mida me füüsilise reaalsusena tajume, on põhimõtteliselt subjektiivne.

See tähelepanuväärne kvantfüüsika eksperiment on andnud sellele klassikalisele maailmavaatele tugeva hoobi. Selle eksperimendi tagajärjed ulatuvad kaugemale subatomaarsetest osakestest. Kui reaalsus on vaatlejast sõltuv, on inimaju klassikaline taju stabiilsest keskkonnast pigem praktiline ja ligikaudne, kui absoluutne tõde. Kuigi makroskoopilised objektid, nagu lauad ja toolid, tunduvad selle kvantveidruse eest kaitstud, näitab meie universumi aluseks olev mehaanika, et pole olemas ühte „tõelist“ eksistentsi olekut. Füüsikud maadlevad nende tulemustega, kuid subjektiivse kogemuse ja objektiivse fakti vaheline piir hägustub jätkuvalt, sundides meid ümber hindama seda, kuidas me eksistentsi ennast defineerime.

Õiguskord peab kaitsma inimese tähendust elus. Autorid rakendavad Harvardi läbirääkimiste projekti reegleid (eralda inimesed probleemist; keskendu huvidele, mitte positsioonidele; loo valikuid; kasuta objektiivseid kriteeriume) näitamaks, kuidas nähtamatud põhimõtted aitavad lahendada nähtavaid konflikte. Õiglus on nähtamatu mõte, mis kaitseb nähtavat maailma. Materiaalsete huvide taga on alati nähtamatud taotlused ja tähendused. See kvantmehhaanika eksperiment viitab sellele, et objektiivne reaalsus on parimal juhul see, milles sootsiumi liikmed, kellest igaüks kogeb oma, suudavad kokku leppida.

Me elame varjatud anarhias, kus domineerib manipuleerimine, tugevama õigus ja hirm. Vaimne anarhism (mida pooldasid nt Tolstoi ja Gandhi) usub, et inimese sisemine südametunnistus on kõrgem kui riigi sunnivõim. Kui me terveneme traumadest ja saame oma hinge tagasi, hakkame tegutsema ühtsusest lähtuvalt. Kuna me oleme universumiga kvanttasandil põimunud, siis kurjategija tervendamine ja talle uue võimaluse andmine parandab kogu ühiskonda ja ohvrit ennast. Põhimõte, mille järgi „võimul on õigus“ loob emotsionaalse anarhia. Probleemi lahendus peitub vaimse andestuse printsiibis: see, mis õnnistab ühte, õnnistab kõiki!

Taastava õigluse elemendid

Breton ja Lehman on oma teoses mõtestanud Platoni neli voorust ning sidunud need irokeeside nelja põhiprintsiipiga, luues seeläbi taastava õigluse kontseptsiooni.

1. Tarkus ja terviklikkuse printsiip

Platoni Tarkus (Wisdom) ei ole pelgalt akadeemiline teadmine, vaid oskus näha suurt pilti – mõista asjade olemust, elu eesmärki ja vaimseid alusprintsiipe.
Irokeeside Terviklikkus (Wholeness) tähendab, et universum on üks tervik, millest omakorda järeldub et miski ei eksisteeri isolatsioonis.
Seos õigusemõistmisega: Kui me rakendame tarkust terviklikkuse kaudu, mõistame, et kuritegu või kahju ei ole ühe isoleeritud „inimese“ pahategu, vaid viide sellele, et kogu sootsium (perekond, kogukond, ühiskond) on haige või tasakaalust väljas. Tarkus õigusemõistmises tähendab süvenemist sellesse, kuidas asjad on omavahel seotud, mitte lihtsalt süüdlase kurjategijaks tembeldamist ja isoleerimist.
Õiglust ei saavutata kurjategijate sootsiumist väljaheitmisega, vaid sümptomite uurimise ja ühiskondliku süsteemi tervendamisega.

2. Julgus ja muutuse printsiip

Platoni Julgus (Courage) tähendab valmidust minna sinna, kuhu tarkus juhib. See eeldab meelekindlust, millega seista oma tõe eest ja lõhkuda vanu, mittetoimivaid mustreid.
Irokeeside Muutus (Change) on universumi ainus konstant – pidev asjade kokku tulemine (areng) ja lahknemine (lagunemine). Muutus toimib läbi protsessi, erinevates etappides.
Seos õigusemõistmisega: Kui inimesed või suhted satuvad kriisi (lagunemise faasi), vajame me julgust, et kutsuda esile muutus, selle asemel et püüda vägisi säilitada vana staatust (status quo). Praegune karistussüsteem püüab inimesi ja olukordi lukustada juba tehtud „vigade kasti“, hirmust muutuste ees. Julgus tähendab taastavas õigluses astumist tundmatusse, s.t lubada endal ja süsteemil läbi valusa kogemuse muunduda, areneda ja tõusta seeläbi uuele tasemele.
Õiglus sünnib sisemisest valmisolekust muutuda, mitte meie kinnistamisest mineviku vigadesse.

3. Mõõdukus/kaastunne ja tsüklite printsiip

Platoni Mõõdukus ja kaastunne (Moderation & Compassion) on antiikse Kuldse Kesktee kriteerium – oskus vältida äärmusi, olla kannatlik ja kohandada end reaalsete oludega. Autorid lisavad siia omalt poolt naiseliku kaastunde ja soovi: teha head.
Irokeeside Tsüklid (Cycles of Change) viitab sellele, et muutused ei ole juhuslikud, vaid kõik toimib rütmiliste tsüklitena (nagu aastaajad elus). Sageli me ei näe oma piiratud vaatepunktist tsükli tähendust kohe.
Seos õigusemõistmisega: Mõõdukus läbi tsüklite mõistmise tähendab lammutavatest äärmustest hoidumist. Karistamine on äärmuslik reaktsioon. Selle asemel pakub mõõdukus välja paindliku, inimsõbraliku õigluse, mis mõistab, et tervenemine on pikaajaline tsükliline protsess (näiteks narkosõltuvusest vabanemisel on tagasilöögid normaalsed).
Õiglus peab olema kannatlik ja kaastundlik, kohanduma inimese pikaajalise paranemisega ning kohanduma indiviidi arengutsükliga, mitte nõudma mehaanilist ja kohest täiuslikkust.

4. Õiglus ja nähtava-nähtamatu tasakaal

Platoni Õiglus (Justice) on ülim hüve, mis sünnib siis, kui kolm eelnevat voorust toimivad harmoonias. See on seisund, kus iga osa täidab oma unikaalset rolli terviku hüvanguks (doing what’s ours to do).
Irokeeside Nähtav ja Nähtamatu (The Seen and the Unseen): Füüsiline ja vaimne maailm on ühe ja sama reaalsuse kaks külge. Nähtamatute (vaimsete, moraalsete) seaduste rikkumine toob alati kaasa kaose nähtavas (füüsilises) maailmas.
Seos õigusemõistmisega: Meie lääne ühiskond on obsessiivselt keskendunud nähtavale (materiaalsed asjad, raha, kehalised teod, kirjutatud seaduseparagrahvid). Kuid õiglus ise on nähtamatu kord – see on empaatia, austus, kavatsus ja andestus. Kui me käsitleme õigust ainult nähtaval tasandil (kes kellele füüsiliselt liiga tegi ja kui palju raha või vanglapäevi ta võlgneb), kaotame me ära õigluse vaimse sisu ehk tähenduse.
Õiglus on nähtamatu vaimne reaalsus (austus, andestus), mis on ainus tõeline kaitse nähtavale maailmale. Tõeline õiglus taastatakse siis, kui me viime nähtava teo vastavusse nähtamatu spirituaalse reaalsusega (hinge tasandiga).

Kõige olulisemad punktid raamatust

Üleminek karistamiselt taastavale õiglusele: Praegune lääne õigussüsteem on mehaaniline „varjuõiglus“, mis keskendub riigi reegli rikkumisele ning jätab ohvri vajadused kõrvale. Taastav õiglus toob osapooled kokku, et läbi dialoogi ja emotsioonide jagamise trauma tervendada.
Inimene on loomuomaselt seotud tervikuga, mitte moraalne koletis: Kurjus, kuritegevus ja isekus ei ole inimkonna põhiolemus, vaid süsteemse stressi, vägivalla ja põlvkondade pikkuse trauma tagajärg. Kui luua turvaline keskkond, eelistab inimene koostööd ja empaatiat.
Õiglus kui indiviidi kutsumuse toetamine: Õiglus tähendab seda, et igal inimesel ja elusolendil on universumis oma unikaalne väärtus ja rakendusvõimalus. Ühiskond on õiglane, kui süsteem toetab inimese vabadust olla tema ise ja täita oma unikaalset elueesmärki.
Meeste ja naiste lähenemise tasakaal: Tõeline kohtumõistmine nõuab naiseliku, hoolitseva ja tulevikku vaatava (seitsme põlvkonna reegel) perspektiivi kaasamist seadusandlikku (mehelikku) reeglite põhisusse.
Kvantpõimumise ja süsteemsuse printsiip: Kuna kõik on omavahel ühenduses, kehtib reegel: „Mis õnnistab ühte, õnnistab kõiki“. Me ei saa ühiskonda parandada üksikuid „pahasid õunu“ vanglasse lukustades; me peame tervenema koos ja muutma haigeid ühiskondlikke/majanduslikke mudeleid seestpoolt väljapoole.

Taastav õiglus

Sisukord