Keskaja ühiskonda valitses pärilik eliit, mille esindajad kehtestasid enesele sobiva õiguskorra. Sellega määrati inimese roll seisuslikus ühiskonnas ning võeti talt enesemääramise õigus. Kristlik kirik nõudis inimese alistumist jumalat esindava valitseja tahtele ning kuulutas suitsiidi patuks, keelates enesetapu teinud inimese laiba matmise kiriku surnuaiale. Uusaja Euroopa ilmalikud territoriaalriigid kriminaliseerisid oma õiguskorras nii suitsiidi kui ka sellele kaasaitamise. Vastav kord kehtis 20. sajandi lõpus anglo-ameerika õigusruumis ja katoliiklikes riikides.   

Valgustusaja Euroopas tekkis ning arenes päriliku eliidi ja absolutistliku valitseja meelevalla vastane liikumine, mis andis lihtsale inimesele õiguse ise mõelda ja julguse võidelda enda enesemääramise õiguse eest. John Locke (1632-1704) sõnastas loomuõiguse kontseptsiooni, mille järgi on igal inimesel võõrandamatud õigused ning piiras riigi rolli kodanike kaitse, õigusemõistmise ja kurjategijate karistamisega. 18. sajandi lõpu revolutsioonide käigus sõnastati inimõiguste deklaratsioon.

Riigi ja kodanike õiguste vahekorra üle juurdlesid Immanuel Kant (1724-1804) ja   Friedrich Julius Stahl (1802-1861), kes väitis: „Riik peab olema õigusriik … Ta peab õigusega määrama oma mõju piirid ja  kodanike vabaduse sfääri, ning sellest vääramatult kinni pidama. Kõlbelisi ideid ei tohi riik sundkorras rohkem peale sundida, kui seda võimaldab õiguskord.“

John Stuart Mill (1806-1873) lisas täienduse: „ainus eesmärk, milleks saab õiguspäraselt teostada võimu tsiviliseeritud kogukonna iga liikme üle tema tahte vastaselt, on vältida kahju teistele“.

Õigusriigi arengut hakkaski kujundama kaks mõttevoolu, millest

• üks kaitses inimõigusi ja eneseteostuse vabadust, piiras valitsusvõimu volitusi ning andis inimesele õiguse astuda vastu õigustamatule võimukasutusele. Sellest arenes välja arusaam, et õigusriigis sätestatakse seadustega üksikisikute omavaheliste ning inimese ja riigi (mis esindab ühiskonna kui terviku huve) vaheliste konfliktide lahendamise kord, samuti loetletakse keelatud tegevused ja nende tegijatele määratavad karistused. 
• teine rõhutas riigivõimu esmatähtsust ühiskonna kaitsmisel ja inimestevahelise vendluse olulisust. Selle järgi peab riik sekkuma üksikisikute ellu, kaitsma abitus olukorras olijaid ja abivajajaid – sellega anti ametnikele õigus, neile antud suva kasutades piirata inimeste eneseteostuse vabadust ja enesemääramise õigust.

Õigusriigi erinevate kontseptsioonide mõju riigi seadusandlikule korrale ilmneb selgelt suitsiidi ja eutanaasia teemalistes aruteludes. Näiteks anglo-ameerika õigusruumis ja katoliiklikes riikides oli suitsiid ja sellele kaasaaitamine kriminaliseeritud ning selle eest võidi määrata kuni 14. aastane vangistus. Eutanaasia teema oli üldse välistatud, kuna ametnikud keskendusid elu pühaduse kaitsmisele, vajaduse korral isegi inimese enda tahet alla surudes. Suitsiidi ja eutanaasia lubatavust käsitlevad arutelud algasid nendes riikides alles 21. sajandil.  

Üksikisiku vabadust ja enesemääramise õigust tunnustavates riikides ei käsitle õiguskord suitsiidi teemat. Nendes riikides keskendus avalik ja õiguslik arutelu küsimusele, „kas inimesel on õigus ise otsustada oma surma aja ja viisi üle“.

Šveitsi õigustloovad institutsioonid üritasid korduvalt sätestada abistatud suitsiidi ja eutanaasiat käsitlevat õiguskorda, kuid kõik need algatused on jäänud tulemuseta.

Esimene abistatud suitsiidi toetav mittetulundusühing „Exit“ loodi 1982. aastal. Selle teenuse osutamise juhtumid jõudsid korduvalt ka kohtusse, kus vaidluse objektiks oli retseptiga väljastatud tableti väljastamise õiguspärasus ning süüdimõistmisel jäid määratud karistused sümboolseteks. 21. sajandi alguses on hakatud abistatud suitsiidi pakkuma ka vanadekodudes ja mõnedes ülikoolihaiglates.

Madalmaades algasid eutanaasia lubatavuse teemat käsitlevad avalikud arutelud juba 1970-ndatel, kuid selle dekriminaliseerimiseni jõuti alles 2002. aastal, peale mida sätestati ka õiguslikud alused. Eutanaasia teema on aktuaalne inimeste puhul, kes ei ole enam võimelised iseseisvateks otsusteks. Selle läbiviimise eelduseks on perearsti hinnang ning erinevalt kõigist teistest riikidest viivad seda läbi arstid.

Avaliku arvamuse suhtumist abistatud suitsiidi mõjutas tugevalt endise juristi ja Senati liikme Brongersma juhtum. Ta ei põdenud mingit füüsilist ega vaimset haigust, kuid kõrgest vanusest johtuva füüsilise seisundi halvenemise tõttu ei suutnud ta enam oma tavapärast aktiivset elustiili jätkata. Selles olukorras leidis ta, et tema elu on muutunud väljakannatamatuks. 1996. aastal üritas ta ebaõnnestunult enesetappu. Pärast seda taotles ta arsti poolt abistatud enesetappu. Härra Brongersma olukorda hindas lisaks perearstile veel kaks sõltumatut konsultanti, sealhulgas psühhiaater. Mõlemad leidsid, et tema soov oma elu lõpetada oli siiras ja lähtus oma vabast tahtest. Ta ise selgitas enda elu lõpetamise soovi “üksinduse ja mõttetuse tunde ning füüsilise oleku halvenemisega, ning välistas selle soovi seose depressiooniga”. Kuna ta sai oma elu lõpetamiseks 1998. aastal abi arstilt, siis otsustasid ametnikud esitada süüdistuse, mis läbis kõik kohtuastmed. Kohus leidis, et kui „inimene on elust väsinud“, „elamine põhjustab jätkuvaid kannatusi“ või „elul ei ole enam mõtet“ ehk elu on kaotanud oma kvaliteedi, siis on tal õigus lõpetada oma elu enda initsiatiivil.

Belgia järgis Madalmaade eeskuju ja kehtestas oma eutanaasiaseaduse 2002. aastal, kusjuures seda on lubatud pakkuda ka alaealistele. Kuna seaduse järgi peavad seda teenust pakkuma ka haiglad, siis põhjustas see konflikti Vatikaniga, mille esindajad keelasid katoliikliku usuorganisatsiooni poolt hallatud psühhiaatriahaiglatel alates 2020. aastast kasutada oma haiglate nimes sõna „katoliiklik“. Suitsiid pole Belgias õiguskorras seaduse objekt.

Luksemburg lubab abistatud enesetappu ja eutanaasiat seaduslikult alates 2009. aastast.

Saksa seadused ei sätestanud enesetapu teemat karistusõiguslikus tähenduses. Vastav seadus kehtestati alles 2015. aastal, kuid Saksa Konstitutsioonikohus kuulutas selle õigustühiseks 2020. aastal, kuna see oli vastuolus Põhiseaduses sätestatud enesemääramisõigusega. 

Kohtuotsusega leiti, et inimene peab saama juhtida oma elu ning tal on õigus sellest loobuda, kui see on vastuolus tema ettekujutusega oma minast ja isiklikust identiteedist. Elu lõpetamise otsus on inimeksistentsi seisukohalt kõige olulisem, sest sellega määratleb ta enda olemasolu. Võime ise otsustada ja vastutada, väljendab inimese isiklikku identiteeti ja on tema kui isiksuse keskne väljendus. Üksikisiku jaoks, on elul eesmärk ning see kas ja mis põhjustel ta tahab seda lõpetada, lähtub väga isiklikest uskumustest ja veendumustest. Otsus sooritada enesetapp, puudutab inimeksistentsi põhiolemust ja mõjutab inimese identiteeti ja individuaalsust enam kui ükski teine otsus. Isiku enesemääramise õigus hõlmab ka õigust lõpetada oma elu omal vabal tahtel, sealhulgas loobudes elu ülalhoidvatest ravimeetmetest. Enesemääramise õigus hõlmab ka õigust, lõpetada oma keha elutegevus. Õigus võtta eneselt elu tagab, et inimene saab ise määrata oma saatuse kulgu ja kujundada selle käiku vastavalt enda nägemusele oma minast ning kaitsta seeläbi oma isiksuslikku olemust.

See kohtuotsus on tähelepanuväärne, kuna sellega tunnustati isiksusliku arengutaseme saavutanud inimese vaba tahte olemasolu, ehk õigust lõpetada oma elu ka siis kui selle soovi põhjuseks ei ole raske, surmaga lõppev haigus. Riigi ja ühiskonna avalikke huve esindavatel ametnikel on õigus sekkuda protsessi, kui tegemist on haavatavas olekus oleva ja iseseisva otsustusvõimeta inimesega, kes vajab suremiseks teise inimese abi. Kuid kui ametnik sekkub inimese tegevusse, mis puudutab vaid teda ennast, siis võtab ta temalt enesemääramise õiguse, kahjustab isiksuse vaba arengut ja inimväärikust. Inimese õigus ise otsustada ja vastutada oma tegude tagajärgede eest lähtub vabariigi põhiseadusest ning see hõlmab ka otsust, lõpetada oma elu. Selle otsuse langetamine ei eelda meditsiinilise näidustuse esitamist, ei vaja mingit selgitust ega põhjendust teistele, sõltumata nende positsioonist. Inimese otsus lõpetada oma elu on tema enesemääratlemise loomulik osa.

Kohtu hinnangul hõlmas õigus enesemääratud surmale ka õigust otsida selleks abi ja kui seda pakutakse, siis seda ka kasutada.

Austria Konstitutsioonikohus langetas peale pikka arutelu 2020. aastal samasuguse otsuse ning väljastas selle sõnastuses: „Põhiseadusest tulenev õigus vabale enesemääramisele ei hõlma mitte ainult enesetapu sooritamiseks valmis oleva isiku otsust ja tegevust, vaid ka selle isiku õigust kasutada kolmanda isiku abi (tahe sellist abi osutada). Enesetappu sooviv isik võib mitmel viisil sõltuda teise inimese abist, et valitud vahenditega reaalselt ellu viia oma otsust enda elu lõpetada. Seega on enesetappu sooritaval inimesel õigus enesekindlale väärikale suremisele ka siis, kui ta peab selleks kasutama kolmanda isiku abi“.

Itaalia Eutanaasia teemaline avalik arutelu algas 1999. aastal. Itaalia ülemkohus lubas 2008. aastal lõpetada parandamatult haige ravi. Konstitutsioonikohtu otsusega 2019. aastal kuulutati suitsiidi kriminaliseerimine põhiseadusliku enesemääramisõigusega vastuolus olevaks. Eutanaasia legaliseerimine on endiselt terava poliitilise võitluse objekt.

Hispaania: legaliseeris abistatud enesetapu ja eutanaasia 2021. aasta märtsis.

Portugal võttis abistatud enesetappu ja eutanaasiat käsitleva seaduseelnõu menetlusse 2020. aastal, kuid Rooma-Katoliku kiriku vastustuse tõttu vetostas president selle. Uus abistatud suitsiidi eelnõu esitati Parlamendile 2022. aasta detsembris. 

Iirimaa esitas Parlamendi menetlusse abistatud suitsiidi ja eutanaasiat lubava seaduseelnõu 2020. aastal, kuid seda ei legaliseeritud. Seejärel esitati menetlusse abistatud suitsiidi sätestav seadus, mis 2022. aastal oli teisel lugemisel.

EL õigus: EL kodanikel on vabadus reisida teise EL liikmesriiki teenuste saamiseks,  see õigus tagatakse Euroopa Liidu Toimimise Lepingu (ELTL) artikli 56 alusel. Vastavalt artiklile 57 tuleb osutatud teenuste eest maksta tasu. Ehkki eutanaasia või enesetapuabi puhul ei ole eesmärk kasumi teenimine, on kulude katmise tasu piisav, et kvalifitseerida see teenusena artikli 56 tähenduses. Euroopa Kohus on otsustanud, et meditsiiniteenused, mida osutati vastavalt liikmesriigi õigusele loeti teenusteks artikli 56 alusel (October 2012, OJ C 326/47).

Teisalt kaitseb EL Põhiõiguste Harta artikkel 7 õigust era- ja perekonnaelule ning seda tõlgendatakse paralleelselt Euroopa Inimõiguste Konventsiooni artikliga 8. Kuna Euroopa Kohtu praktika näeb ette, et EL nelja põhivabadust tuleb tõlgendada Euroopa põhiõiguste valguses, siis EL kodaniku reisimise piiramine liikmesriiki, kus abistatud suremine on seaduslik, oleks vastuolus Euroopa Liidu toimimise lepingu artikliga 56 ja Harta artikliga 7. Seega liikmesriigid, mis piiravad „õigust surra“, ei saa takistada oma kodanikke reisimast teise liikmesriiki, et saada abistatud suremisteenust.

Euroopa Inimõiguste kohus (EIK) on leidnud, et Euroopa inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsiooni artikli 8 järgi, mis käsitleb eraelu kaitset, on inimesel õigus otsustada, millal ja millisel viisil ta oma elu lõpetab. Seda tingimusel, et inimene saab otsuse teha omal vabal tahtel. (Pretty Case; Haas Case)

EIK hinnangul on tegemist küsimusega, mille puhul on riikidel avar otsustusruum. Kuna Euroopa riikide vahel puudub konsensus abistatud enesetapu ja eutanaasia lubamise või keelamise osas, peavad iga riigi instantsid ise hindama seda, millistel juhtudel pidada abistatud enesetappu lubatavaks ja millistel juhtudel mitte.